Читать книгу Piibel. Biograafia - Karen Armstrong - Страница 6

Aastal 597 eKr katkestas väike Juuda riik Kaanani kõrgustikul vasallilepingu Nebukadnetsari, võimsa Babüloonia riigi valitsejaga. See oli laastavate tagajärgedega viga. Kolm kuud hiljem piiras Babüloonia armee Jeruusalemma, Juuda pealinna sisse. Noor kuningas alistus viivitamatult ja küüditati Babülooniasse koos umbes kümne tuhande riigile hädavajaliku kodanikuga, kelleks olid: preestrid, väejuhid, käsitöölised ja metallitootjad. Jeruusalemmast lahkudes võisid pagendatud veel viimast korda heita pilgu kuningas Saalomoni (u 970–930 eKr) poolt Siioni mäele ehitatud templile, nende rahvusliku ja vaimse elu keskusele kurvas tõdemuses, et tõenäoliselt ei näe nad seda enam eales. Nende kartus osutus tõeks: aastal 586 eKr, peale teist Juuda mässu, hävitas Nebukadnetsar Jeruusalemma ja põletas Saalomoni templi maani maha.

Babüloonias ei koheldud pagendatuid halvasti. Kuningas kaaskonnaga majutati mugavalt lõunapoolsesse tsitadelli ja ülejäänud elasid koos uutes elupaikades kanalite ääres ja neil lubati pereasjadega tegelda. Kuid nad olid kaotanud oma riigi, poliitilise sõltumatuse ja oma religiooni. Nad kuulusid Iisraeli rahva hulka ja uskusid oma Jumala Jahve lubadust, et kui nad ainult teda kummardavad, elavad nad oma maal igavesti. Jeruusalemma tempel, kus Jahve oma rahva keskel oli elutsenud, oli kultusele hädavajalik. Nüüd olid nad Jahve kohalolekupaigast väljaaetuina võõral maal. See pidi ilmselt olema jumalik karistus. Ikka ja jälle polnud israeliidid suutnud pidada kinni pühalikust leppest Jahvega ja olid alistunud oma jumaluste peibutustele. Mõned pagendatuist oletasid, et Iisraeli liidritena peaksid nad tekkinud olukorda klaarima, kuid kuidas suutnuks nad teenida Jahvet templita, mis oli neile ainus vahend jumalaga ühenduse saamiseks?

Viis aastat peale Babülooniasse saabumist, Kebari jõe ääres seistes sai noor preester Hesekiel hirmuäratava nägemuse. Selles inimese tavamõistetega kirjeldamatus tulekeerises ja helikaoses polnud võimalik midagi selgelt näha, kuid Hesekiel teadis, et ta tajus kavod’i, Jahve „hiilguse” kohalolu, mis tavaliselt templi sisepühamus troonis.¹ Jumal oli Jeruusalemmast lahkunud ja sõites millelgi, mis paistis olevat hiiglaslik sõjakaarik, oli tulnud elama pagendatute juurde Babülooniasse. Hesekieli poole sirutus käsi kirjarulliga, millele oli kirjutatud „nutulaule, halinaid ja hädahüüdeid“. „Söö ära see rullraamat,“ käskis jumalik hääl, „täida oma kõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga, mille ma sulle annan!“ Sundinud end rulli alla neelama, leppides valu ja pagenduse viletsusega leidis Hesekiel, et rull „oli suus magus nagu mesi“².

See hetk oli prohvetlik. Pagendatud jätkasid oma kaotatud templi järele igatsemist, sest tollases Lähis-Idas ei olnud templita religiooni võimalik ette kujutada.³ Kuid tuleb aeg, mil israeliidid saavad ühenduse Jumalaga pigem pühades kirjutistes kui templis. Nende püha raamatu mõistmine ei saa lihtne olema. Sarnaselt Hesekieli kirjarullile näib ka selle sõnum tihtilugu häiriva ja seosetuna. Kui aga tehti pingutusi segadusseajava teksti omandamiseks, muutes selle oma sügavaima olemuse osaks, tunti justkui Jumala kohalolu saabumist – otsekui oleksid pagendatud külastanud tema templit Jeruusalemmas.

Kuid see sündis palju aastaid enne jahvismi muutumist raamatureligiooniks. Pagendatud olid Jeruusalemma kuninglikust arhiivist Babülooniasse kaasa toonud hulgaliselt rullkirju, mida nad kohapeal uurisid ja toimetasid. Kui neil oleks lubatud koju pöörduda, võinuks need ülestähendused oma rahva ajaloost ja kultusest mängida rahvusliku elu taastamisel tähtsat rolli. Kuid kirjutajad ei pidanud kirjutisi pühamaist pühamaiks ja võtsid voli lisada uusi lõike, kohandades tekste vastavalt muutuvatele oludele. Neil ei olnud veel aimugi pühast tekstist. Loomulikult oli Lähis-Idas palju lugusid taevastest tahvlitest, mis olid imekombel maale laskunud ja edastanud salajasi, jumalikke teadmisi. Iisraelis oli lugusid graveeritud kividest, mida Jahve olla andnud oma prohvetile Moosesele, kui too oli Jumalaga silmast silma vestelnud.⁴ Kirjarullid Juudamaa arhiivis polnud aga sellest sordist ja ei mänginud Iisraeli kultuses mingit rolli.

Israeliidid olid, nagu enamus muinasmaailma rahvaid, alati pärandanud oma traditsioone suuliselt. Oma rahvuse nooruspäevil, umbes aastal 1200 eKr, olid nad elanud kaheteistkümne hõimugrupina Kaanani kõrgustikul, kuid uskusid, et neil on ühised esivanemad ja ühine ajalugu, mida nad tähistasid templites, mida seostati ühega nende patriarhidest või tähtsa sündmusega. Laulikud lugesid ette eepilisi lugusid pühast minevikust ja inimesed uuendasid vormiliselt pühalikku lepingut, mis sidus neid kokku kui Am Jahve, „Jahve perekonna“. Juba siis, väga varakult, oli Iisraelil eristuv religioosne nägemus. Enamus piirkonna elanikest arendasid ürgaja jumalate maailmale keskendatud mütoloogiat ja liturgiat, kuid israeliidid keskendusid oma elule Jahvega selles ilmas. Algusest peale mõtlesid nad ajalooliselt, põhjuse ja tagajärje mõistetes.

Varastest, hilisematesse piibellikesse lugudesse kaasatud fragmentidest saame järeldada, et israeliidid pidasid oma esivanemaid nomaadideks. Jahve oli nad juhtinud Kaananisse ja lubanud, et ühel päeval saavad nende järeltulijad maa omanikeks. Palju aastaid olid nad elanud orjadena Egiptuse valitsuse all, kuid Jahve oli nad vabastanud suurte tunnistähtede ja imedega, viinud Moosese juhtimisel tagasi Tõotatud Maale ja aidanud neil kõrgustiku põliselanike käest vallutada.⁵ Senimaani polnud neil aga ühtset lugu: igal hõimul oli loost oma versioon, igal piirkonnal omad kangelased. Kõige põhjapoolsemad Dani preestrid uskusid näiteks, et nemad on Moosese järeltulijad; Aabraham, kogu rahva esiisa, oli elanud Hebronis ja oli eriti populaarne maa lõunaosas. Gilgalis tähistasid kohalikud hõimud Iisraeli imelist sisenemist Tõotatud Maale, kui Jordani jõe veed imetabaselt lahknesid, lubades inimestel läbi minna. Sekemi rahvas uuendas igal aastal püha lepingut, mida Joosua oli Jahvega peale Kaanani vallutamist sõlminud.⁶

Aastaks 1000 eKr hõimusüsteemist enam ei piisanud ja israeliidid moodustasid Kaanani kõrgustikul kaks kuningriiki: lõunas asus Juuda kuningriik ja põhjas suurem, õitsvam Iisraeli kuningriik. Vanad, oma aja ära elanud püha lepingu pidustused asendati rahvuslikes templites peetavate, kuninga isikule keskenduvate kuninglike rituaalidega. Kroonimispäeval lapsendas Jahve kuninga, temast sai „Jumala poeg“ ja Jahve taevaste olendite jumaliku kogu liige. Põhjapoolsest kultusest pole meil peaaegu midagi teada, kuna piibliajaloolased on Juuda poole kallutatud, kuid paljusid hiljem Piiblisse kaasatud psalme kasutati Jeruusalemma templiteenistusel⁷ ja need näitavad, et juudi hõimud olid mõjutatud naabruses oleva Süüria Baali kultusest, mis põhines samasugusel kuninglikul mütoloogial.⁸ Jahve oli sõlminud tingimusteta lepingu kuningas Taaveti, Juuda dünastia rajajaga ja lubanud, et kuninga järeltulijad valitsevad Jeruusalemmas igavesti.

Kui nüüd vanad lood olid kultusekoormast vabastatud, said nad omale sõltumatu, kirjandusliku elu. Kaheksanda sajandi kestel eKr toimus Lähis-Idas ja Vahemere idaosas kirjaoskuse revolutsioon.⁹ Kuningad andsid välja oma valitsuskorda ülistavaid dokumente ja paigutasid need tekstid raamatukogudesse. Kreekas oldi tollal pühendunud Homerose eeposte kirjutamisele ning Iisraeli ja Juuda ajaloolased alustasid vanade pärimuste kombineerimist rahvuslooks, mis on säilinud Pentateuhi, Piibli esimese viie raamatu vanemas kihistuses.¹⁰

Iisraeli ja Juuda mitmekesistest tavadest koostasid kaheksanda sajandi ajaloolased sidusa jutustuse. Tavaliselt kutsuvad õpetlased lõunapoolset Juuda eepost „J“, kuna autorid on oma jumalat alati kutsunud „Jahveks“, samas kui põhjapoolset muistendit tuntakse kui „E“, kuna need ajaloolased eelistasid ametlikumat tiitlit „Elohim“. Hiljem ühendas tollane toimetaja need kaks eraldiolevat kogumikku üheks, Heebrea Piibli selgroogu moodustavaks looks. Kaheksateistkümnendal sajandil eKr oli Jahve käskinud Aabrahamil lahkuda tema kodulinnast Urist Mesopotaamias ja seada end sisse Kaanani kõrgustikul, kus sõlmis temaga püha lepingu, lubades, et Aabrahami järglased pärivad kogu maa. Aabraham elas Hebronis; tema poeg Iisak Beer-Sebas ja pojapoeg Jaakob (ka „Iisraeliks“ kutsutud) jäi lõpuks paigale Sekemi ümbruskonda.

Näljaajal siirdusid Jaakob ja tema pojad, kaheteistkümne Iisraeli hõimu esiisad Egiptusesse, kus alguses läks neil hästi, kuid kui nende arvukus liialt kasvas, suruti nad maha ja orjastati. Viimaks, umbes aastal 1250 eKr, vabastas Jahve nad Moosese juhtimise all orjusest. Põgenemise käigus lahutas Jahve Punase mere veed nii, et israeliidid pääsesid turvaliselt läbi, kuid vaarao ja tema armee uppusid. Israeliidid rändasid nelikümmend aastat Kaananist lõunas, Siinai kõrbes. Siinai mäel oli Jahve Iisraeliga sõlminud pühaliku lepingu ja andnud neile seaduse, milles olid ka kivitahvlitele Jahve oma käega kirjutatud kümme käsku. Lõpuks juhtis Moosese järeltulija Joosua hõimud üle Jordani jõe Kaananisse; nad hävitasid kõik Kaananimaa linnad ja külad, tapsid põlisrahva ja omastasid maa.

Kuidas lugu ka oli, kuid aastast 1967 piirkonnas kaevanud Iisraeli arheoloogid pole loo kinnituseks ühtegi tõendit leidnud; pole jälgegi välismaisest sissetungist või massilistest purustustest, mis viitaksid ulatuslikule rahvastiku vahetumisele. Õpetlaste ühisel arvamusel pole väljarändamise lool ajaloolist alust. Teooriaid on palju. Egiptlased olid kaananlaste linnriike valitsenud alates üheksateistkümnendast sajandist eKr ja taandunud sealt kolmeteistkümnenda sajandi lõpuks, veidi aega enne seda, kui varasemalt asustamata alale ilmuvad esimese asustuse jäljed. Kuuleme esmakordselt „Iisraeliks“ hüütavast rahvast selles piirkonnas umbes aasta 1200 eKr paiku. Mõned õpetlased väidavad, et israeliidid olid põgenikud rannatasandiku lagunevatest linnriikidest. Nad võisid liituda teiste, lõunapoolsete hõimudega, kes tõid endaga kaasa oma jumala Jahve, kes paistab pärinevat Siinai poolsaare lõunaosast.¹¹ Need, kes olid elanud Egiptuse valitsemise all Kaananimaa linnades, võisid tõesti tunda, et on vabastatud Egiptuse võimust – kuid seda omaenese maal.¹²

J ja E pole kaasaegsed ajaloolised kogumikud. Nagu Homeros ja Herodotos lisasid autorid legende jumalikest tegelastest ja mütoloogilisi elemente, mis püüdsid juhtunule tähenduslikku seletust anda. Nende jutustatu on midagi ajaloost enamat. Algusaegadest peale pole olnud olemas ühest, usaldusväärset alusteesi kogule, millest tulevikus saab Piibel. J ja E autorid tõlgendasid Iisraeli muistendit väga erinevalt ja hilisemad toimetajad ei püüdnudki ebakõlasid ja vasturääkivusi siluda. Järgnevalt võtsid ajaloolased omale voli midagi JE jutulõimedele lisada ja neis põhjalikke muudatusi teha. Näiteks väljendatakse mõlema, nii J kui E puhul väga erinevaid vaateid jumalale. J kasutas antropomorfset kujundikeelt, mis võinuks hilisemaid tõlgendajaid kimbatusse viia. Jahve longib Eedeni aias nagu Lähis-Ida piiramatu võimukandja, suleb Noa laeva ukse, saab vihaseks ja muudab meelt. Kuid E esitab märksa transtsendentsemat vaadet Elohimist, kes vaevu isegi „räägib“, kuid eelistab oma sõnumitoojana inglit. Hiljem saab israeliitide religiooniks kirglik, veendunult Jahvet ainsaks jumalaks pidav monoteism. Ei J ega E autorid polnud seda usku. Algselt oli Jahve olnud „pühade“ jumaliku kogu liige, mille eesistujaks oli El, Kaanani kõrge jumalus, koos oma kaasa Ašeraga. Igal piirkonna rahval oli oma isalik jumalus ja Jahve oli „Iisraeli jumalus“.¹³ Kaheksandaks sajandiks oli Jahve Eli jumalikust kogust välja tõstnud¹⁴ ja valitses üksi „jumalike“ seltskonda, kes olid tema taevaliku armee sõduriteks.¹⁵ Ükski teistest jumalatest polnud Jahvega tema truuduses oma rahvale võrreldav. Siin polnud talle võrdset, rivaali.¹⁶ Kuid Piibel näitab, et kuni templi hävitamiseni Nebukadnetsari poolt aastal 586 kummardasid israeliidid ka arvukaid teisi jumalusi.¹⁷

Aabraham, mees lõunast, mitte Mooses, oli J muistendi kangelane. Tema karjäär ja sõlmitud leping Jumalaga panid ootama kuningas Taaveti tulemist.¹⁸ Seevastu E oli rohkem huvitatud Jaakobist, põhjapoolsest tegelasest ja tema pojast Joosepist, kes oli maetud Sekemisse. E ei sisalda midagi eelajaloolist – maailma loomist, Kaini ja Abelit, üleujutust ja Paabeli torni mässu –, mis olid J jaoks nii olulised. E kangelane oli Mooses, keda austati laiemalt põhjas kui lõunas.¹⁹ Kuid ei J ega E maini Siinai mäel Jahve poolt Moosesele antud seadust, mis hiljem nii oluliseks muutub. Samuti pole neis veel viidet kümnele käsule. Sarnaselt teistele Lähis-Ida müütidele sisaldasid Moosesele antud taevased tahvlid algselt peaaegu kindlasti mõningaid esoteerilisi kultuslikke pärimusi.²⁰ J ja E jaoks oli Siinai mägi oluline seepärast, et Mooses ja Vanemad said nägemuse Jahvest mäetipul.²¹

Kaheksandaks sajandiks soovis väike grupp prohveteid panna rahvast kummardama eranditult Jahvet. Rahvale polnud see eriti meelepärane tegu. Sõdalasena oli Jahve ületamatu, kuid põllunduses polnud tal kogemusi, seega kui vajati head saaki, oli Juuda ja Iisraeli rahva jaoks loomulik pöörduda kohaliku viljakusjumala Baali ja tema õe-abikaasa Anati poole, praktiseerides põldude viljakaks muutmiseks tavapärast rituaalset seksi. Kaheksanda sajandi hakul astus Hoosea, põhjapoolse kuningriigi prohvet, selle tava vastu raevukalt välja. Tema naine Gomer oli teeninud Baali püha prostituudina ja naise truudusetusest tuntav valu oli tema kujutluses sarnane Jahve kogetud valuga, kui tema rahvas käis teiste jumalate heaks hooramas. Israeliidid peavad tagasi Jahve juurde pöörduma, kes suudab neid kõige tarvilikuga varustada. Pole vajadust püüda teda templiriitustega meelitada: Jahve nõuab kultuslikku lojaalsust (hesed), mitte loomaohvreid.²² Kui nad on jätkuvalt Jahvele truudusetud, hävitatakse Iisraeli kuningriik võimsa Assüüria impeeriumi poolt, nende linnad purustatakse ja sealsed lapsed tapetakse.²³

Assüüria oli kehtestanud Lähis-Idas ennenägematu võimu; ta laastas regulaarselt allumatute vasallide maid ja deporteeris nende elanikke. Iisraelis kaheksanda sajandi keskpaiku jutlustanud prohvet Aamos väitis, et Jahve juhtis püha sõda Iisraeli vastu, et karistada tolle järjekindlaid üleastumisi.²⁴ Nagu laialt levinud Baali kultust neednud Hoosea, pööras ka Aamos traditsioonilise sõdur-Jahve kultuse pea peale: too ei asunud enam vaistlikult Iisraeli poolele. Aamos tegi maha ka põhjapoolse kuningriigi templirituaalid. Jahve oli lärmakast laulmisest ja vagast harfide tinistamisest haige. Selle asemel soovis Aamos, et „õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!“.²⁵ Tollel varasel ajajärgul olid piibellikud kirjutised õõnestavad ja ikonoklastilised, valdavale ortodokssusele väljakutsuvad.

Jeruusalemma Jesaja oli tavapärasem: tema kuulutused sobitusid täielikult Taaveti koja kuningliku ideoloogiaga. Ta oli oma prohvetivolitused saanud umbes aastal 740 eKr templis, kus nägi Jahvet taevaste olendite jumalikust kogust ümbritsetuna ja kuulis keerubit hüüdmas: „Püha [kaddiš], püha, püha!“²⁶ Jahve oli „eraldi“, „teistsugune“ ja ülimalt üleloomulik. Jahve edastas Jesajale sünge teate: maa laastatakse ja elanikud sunnitakse põgenema.²⁷ Kuid Jesaja ei kartnud Assüüriat. Ta oli näinud, et Jahve „hiilgus“ täitis maa:²⁸ seni, kuni Jahve troonib oma templis Siioni mäel, on Juuda turvatud, kuna Jahve, jumalik sõdalane, on taas liikvel, et oma rahva eest võidelda.²⁹

Põhjapoolne kuningriik ei saanud taolist puutumatust nautida. Kui Iisraeli kuningas liitus aastal 732 eKr kohaliku konföderatsiooniga, et takistada Assüüria liikumist läände, ründas kuningas Tiglat-Pileser III ootamatult ja hõlvas enamuse Iisraeli territooriumist. Kümme aastat hiljem, aastal 722, peale teist mässu hävitasid Assüüria armeed Samaaria, Iisraeli kauni pealinna ja küüditasid valitseva klassi. Assüüria vasalliks saanud Juuda kuningriik jäi puutumata ja põhjast tulevad Jeruusalemma põgenikud tõid tõenäoliselt endaga kaasa E muistendi ning tragöödiat ette näinud Hoosea ja Aamose ülestähendatud kuulutused. Need lisati Juuda kuninglikku arhiivi ja mingil hilisemal ajal ühendasid kirjutajad „Elohistliku“ tava lõunapoolse J eepikaga.³⁰

Pimeduseaastate kestel lohutas Jesajat ligiolev kuningliku lapse sünd, märk, et Jumal on endiselt Taaveti kojaga koos: „Noor naine [alma] kannab last ja sünnitab peagi poja, kellele ta annab nimeks Immanu-El [jumal-on-meiega]“.³¹ Tema sünd saab olema lootusesäde, „suur valgus“ traumeeritud põhjarahvale, kes „käib pimeduses“ ja „surmavarju maal“.³² Kui laps oli sündinud, sai ta tegelikult nimeks Hiskija, ja Jesaja kujutles kogu jumalikku kogu pühitsemas kuninglikku last, kes, nagu kõik Taaveti soost kuningad, saab jumalikuks olendiks ja nende taevase nõukogu liikmeks: oma kroonimispäeval hakatakse teda kutsuma „Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst“.³³

Kuigi piibliajaloolased austavad Hiskijat kui vaga kuningat, kes püüdis võõraste jumalate kummardamist seadusevastaseks muuta, oli tema välispoliitika hukatuslik. Pärast mõtlematut Assüüria-vastast mässu 701 eKr tehti Jeruusalemm peaaegu maatasa, maa laastati ja Juudast jäi alles tilluke jäänukriik. Assüüria vasalliks saanud kuningas Manassese (687–642 eKr) ajal Juuda võimalused paranesid. Püüdes impeeriumiga integreeruda, pööras ta isa religioosse suuna vastupidiseks, ehitas altareid Baalile, paigaldas Ašera pilte ja jumalike päikeseratsude kujusid Jeruusalemma templisse ning algatas laste ohverdamise väljaspool linna.³⁴ Piibliajaloo uurijat võiks selline asjade käik kohutada, kuid vaid vähesed Manassese alluvatest oleksid olnud üllatunud, kuna enamusel neist olid kodudes samasugused altarid.³⁵ Vaatamata Juuda õitsengule levisid maapiirkondades, mis olid talunud Assüüria sissetungi pearaskust, ulatuslikud rahutused, ja peale Manassese surma puhkes miilanud rahulolematus paleepöördeks, mis kõrvaldas võimult Manassese vanema poja Amoni ja tõstis troonile tema kaheksa-aastase poja Joosua.

Selleks ajaks oli Assüüria langusteel ja Egiptuse tõus alanud. Aastal 656 eKr sundis vaarao Assüüria vägesid Levantist taanduma ja juudi hõimud vaatasid hämmingus assüürlaste taandumist endise Iisraeli kuningriigi aladelt. Sellal kui suurriigid ülemvõimu eest võitlesid, jäeti Juudamaa omapäi. Rahvuslik eneseteadvus kasvas järsult ja 622. aastal eKr alustas Joosua Saalomoni templi, Juuda kuldse ajastu sümboli parandamist. Ehitustööde käigus avastas ülempreester Hilkija midagi üliolulist ja tõttas uudisega Saafani, kuningliku kirjutaja juurde. Ta oli leidnud „Seaduse raamatu“ (sefer tora), mille Jahve olla Siinai mäel Moosesele andnud.³⁶

Varasemates lugudes ei mainita, et Jahve õpetusi (tora) oleks üles kirjutatud. JE kogumikes oli Mooses Jahve juhised suusõnal edasi andnud ja inimesed oli vastanud suuliselt.³⁷ Sellegipoolest lisasid seitsmenda sajandi reformaatorid JE muistendile värsse, mis seletasid, et Mooses „kirjutas üles kõik Issanda sõnad“ ja luges sefer tora inimestele ette.³⁸ Hilkija ja Saafan väitsid, et see kirjarull oli kaotsi läinud ja selle õpetusi pole kunagi rakendatud, kuid selle ilmutuslik avastamine tähendab, et Juuda võib taas puhtalt lehelt alustada. Ilmselt sisaldas Hilkija dokument Viienda Moosese raamatu varast versiooni, mis kirjeldab Moosest veidi enne surma esitamas „teist seadust“ (kreeka keeles deuteronomium). Kuid (väidetava) igivana töö asemel oli Deuteronomium (Viies Moosese raamat) täiesti uus kirjutis. Reformijatele polnud sugugi tavatu omistada mineviku suurkujudele uusi mõtteid. Deuteronomistid uskusid, et räägivad antud üleminekuajal Moosese eest. Teisisõnu oleksid need olnud Moosese poolt Joosuale öeldud sõnad, kui ta edastanuks „teise seaduse“ täna.

Selle asemel, et status quo lihtsalt talletada, nõudis israeliitide tekst esmakordselt radikaalseid muutusi. Kui kirjarull oli ette loetud, rebis Joosua mures oma riided lõhki ja käivitas viivitamatult tegevuskava, mis Jahve uut tora’t täht-tähelt järgis. Ta põletas maha Manassese jälkused templis ja kuna juudalased olid kogu aeg pidanud põhjapoolse kuningriigi kuninglikke templeid ebaseaduslikeks, tegid nad maatasa Peeteli ja Samaaria templid, tapsid maakohtade pühapaikades preestrid ja rüvetasid nende altarid.³⁹

On õpetlik, et deuteronomistid tutvustasid tekstilise ortodoksia idee teerajajaina uut jahmatavat seadusandlust, mis – kui seda oleks rakendatud – oleks muutnud kogu Iisraeli ürgset usku.⁴⁰ Jumalakummardamise puhtuse tagamiseks püüdsid nad kultust tsentraliseerida,⁴¹ luua sekulaarse, templist sõltumatu õigussüsteemi, ja võtta kuningalt sakraalse võimu, muutes tolle kõigi ülejäänute kombel tora’le alluvaks. Tegelikult muutsid deuteronomistid varasemate seaduskoodeksite, pärimuste ja liturgiliste tekstide sõnastust selleks, et oma ettepanekutele toetust leida. Teatud moel meenutab Viies Moosese raamat oma sekulaarse sfääri, tsentraliseeritud riigi ja konstitutsioonilise monarhiaga mõnda kaasaegset dokumenti. See oli sotsiaalse õigluse kohalt kirglikum kui Aamos ja selle teoloogia ratsionaalsem kui Juuda vana kultuslik mütoloogia:⁴² te ei saa Jumalat näha ja Jumal ei ela inimeste ehitatud hoonetes.⁴³ Israeliitidel polnud oma maad mitte seepärast, et Jahve elutses Siionis, vaid seetõttu, et inimesed järgisid tema käske.

Reformijad ei kasutanud oma pühakirja mitte traditsiooni säilitamiseks, nagu tänapäeval sageli talitatakse, vaid radikaalsete muutuste sisseviimiseks. Nad kirjutasid ümber ka Iisraeli ajaloo, lisades värsket materjali, mis kohandas JE eepika seitsmendale sajandile, pöörates erilist tähelepanu Moosesele, kes oli israeliidid Egiptusest vabastanud ajal, mil Joosua lootis saada vaaraost sõltumatuks. Exoduse (Teine Moosese raamat) loo tipphetkeks polnud enam jumalailmutus Siinai mäel, vaid sefer tora kinkimine, ning Jahve poolt Moosesele antud tahvlitele olid nüüd kirjutatud kümme käsku. Deuteronomistid laiendasid Exoduse lugu, lisades Joosua põhjapoolsete kõrgustike vallutamise – kavand Jesaja põhjapoolsete alade taasvallutamisele.⁴⁴ Nad kirjutasid ka kahe kuningriigi, Juuda ja Iisraeli ajaloo Saamueli ja Kuningate raamatutesse, väites, et Taaveti soo monarhid olid kogu Iisraeli ainsateks õiguspärasteks valitsejateks. Nende lugu kulmineerus Joosua, uue Moosese ja Taavetist⁴⁵ suurema kuninga valitsemisega.

Mitte kõik polnud uuest tora’st sisse võetud. Prohvet Jeremija, kes alustas oma ametiaega umbes sel ajal, imetles Joosuat ja nõustus paljude reformijate eesmärkidega, kuid oli kirjapandu kohalt märksa reserveeritum: „kirjutajate valelik sulg“ võib traditsiooni õõnestada vaid palja suleosavusega ja kirjutatud tekst võib julgustada pigem infole kui tarkusele keskenduvat ebausklikku mõtteviisi.⁴⁶ Uurimistöös kaasaegsetest juutluse suundumustest väidab väljapaistev õpetlane Haym Soloveitchik, et üleminek suuliselt tavalt kirjatekstidele võib viia religioossele jäikusele, andes lugejale võltsi kindlustunde olemuselt kirjeldamatute teemade kohta.⁴⁷ Deuteronomistlik religioon oli kindlasti jäik. Reformijad kujutasid Moosest jutlustamas Kaanani põliselanike vägivaldse mahasurumise strateegiast: „Hävitage sootuks kõik need paigad, kus rahvad, keda te välja tõrjute, on teeninud oma jumalaid. . . Kiskuge maha nende altarid, purustage nende sambad, põletage tules nende viljakustulbad ja raiuge maha nende jumalate nikerdatud kujud ning kaotage nende nimed neist paigust!“⁴⁸ Nad kirjeldasid heakskiitvalt Ai rahva massimõrva Joosua poolt nii, nagu oleks too olnud Assüüria kindral:

Ja kui Iisrael oli tapnud kõik Ai elanikud väljal, kõrbes, kus nad neid taga ajasid, ja need kõik olid viimseni langenud mõõgatera läbi, siis pöördus kogu Iisrael Ai poole ja lõi seda mõõgateraga. Ja kõiki sel päeval langenuid, niihästi mehi kui naisi, oli kaksteist tuhat, kõik Ai elanikud.⁴⁹

Deuteronomistid olid omandanud piirkonnale omase, ligi kahesaja aasta vältel Assüüria toore jõu all kogetud vägivaldse eetose. Toodu oli varane näide, et pühakiri peegeldab nii religioosse otsirännu läbikukkumisi kui tipphetki.

Kuigi neid tekste austati, polnud need veel saanud „pühakirjaks“. Inimesed võisid vabalt vanu kirjutisi muuta ja pühade raamatute kaanonit polnud kindlaks määratud. Ometi oli tegu kogukonna kõrgeimate pürgimuste väljenduse algusega. Joosua reformi tähistanud deuteronomistid olid veendunud, et Iisrael on oma uue, hiilgava ajastu lävel, kuid aastal 622 eKr tapeti Joosua kähmluses Egiptuse armeega. Mõne aastaga olid babüloonlased vallutanud Niinive, Assüüria pealinna ja muutunud piirkonna peamiseks jõuks. Juuda lühike iseseisvus oli otsas. Mõne aastakümne vältel kõikus kuningate truudus tuulelipuna Egiptuse ja Babüloonia vahel. Mõned uskusid endiselt, et Juuda on kaitstud seni, kuni Jahve oma templis elutseb, seda isegi peale Jeremija hoiatust, et Babüloonia trotsimine on enesetapjalik. Lõpuks, peale kahte tulutut mässu, hävitas Nebukadnetsar aastal 586 eKr Jeruusalemma ja selle templi.

Eksiilis olles uurisid kirjutajad hoolsalt kuningliku arhiivi rullkirju. Deuteronomistid lisasid oma ajaloole lõike, et kajastada hävingut, mille põhjuseks nad pidasid 235

se religioosseid tavasid.⁵⁰ Kuid mõned preestritest, kes olid templi kaotamisega kaotanud kogu oma maailma, vaatasid minevikku ja leidsid sealt põhjuse lootmiseks. Õpetlased kutsuvad seda Toora preesterlikku kihistust „P“, kuigi me ei tea, kas P oli indiviidi või tõenäoliselt pigem terve koolkonna looming. P töötas ümber JE narratiivi ning lisas Moosese Neljanda ja Kolmanda raamatu, lähtudes vanematest dokumentidest – genealoogiad, seadused ja rituaalsed tekstid –, mõned kirja pandud, mõned suuliselt edasi antud.⁵¹ Neist allikatest olid tähtsaimad „Pühaduse koodeks“⁵² (seitsmenda sajandi seaduste kogu) ja „Tabernaakli talletus“, kirjeldus Jahve templitelgist israeliitide rännuaastatelt Siinai kõrbes, mis oli P vaatenurga keskmeks.⁵³ Mõni osa P materjalist oli tõepoolest väga vana, kuid P lõi demoraliseerunud rahva jaoks täiesti uue nägemuse.

P mõistis juutide Egiptuse vangipõlvest põgenemise lugu (Teine Moosese raamat) deuteronomistidest väga erinevalt. Haripunktiks polnud mitte sefer tora, vaid lubadus, et Jumal on kõrbeaastatel pidevalt nendega. Jumal oli Iisraeli Egiptusest välja toonud lihtsalt selleks, et „elada [skn] Iisraeli laste keskel“.⁵⁴ Verb šakan tähendas: „elada nomaadist telgielaniku elu“. Püsihoones elamise asemel eelistas Jumal koos oma rändava rahvaga „telki“; ta polnud seotud ühe paigaga, vaid võis neid saata kõikjal, kuhu nad läksid.⁵⁵ Peale P ümberkirjutust lõppes Teine Moosese raamat tabernaakli täiendusega: Jahve „auhiilgus“ täitis telgi ja tema kohalolu pilv kattis selle.⁵⁶ Jumal, annab P mõista, oli endiselt oma rahvaga ka nende viimasel „rännuteel“ Babülooniasse. Selle asemel, et lõpetada oma muistend Joosua vallutusega, jätab P israeliidid Tõotatud Maa piirile.⁵⁷ Iisrael polnud rahvas mitte seepärast, et nad elasid kindlal maa-alal, vaid seepärast, et nad elasid Jumala juuresolekus.

P ümbertöötatud ajaloos oli pagendus rännakute järjekorras viimane: Aadam ja Eva aeti Eedenist välja; Kainile mõisteti peale Abeli mõrva karistuseks kodutu hulkuri elu; inimkond pillutati Paabeli torni juures laiali; Aabraham lahkus Urist; hõimud olid emigreerunud Egiptusesse ja elasid lõpuks nomaadidena kõrbes. Viimase hajutamise kestel peavad pagulased ehitama kogukonna, millesse (jumala) kohalolu saaks naasta. Tähelepanuväärse uuendusena soovitas P kogu rahval järgida templipersonali puhtuse nõudeid.⁵⁸ Igaüks peab elama nii, nagu teeniks ta jumalikku kohalolu. Iisrael peab olema „püha“ (kaddiš) ja „eraldi“ nagu Jahve,⁵⁹ seega töötas P välja eraldatusel põhineva eluviisi. Pagulased peavad elama nende babüloonlastest naabreist eraldi, järgides eristavaid toitumis- ja puhtusenõudeid. Siis – ja ainult siis – hakkab Jahve nende keskel elama: „Ma panen oma eluaseme teie keskele,“ ütles Jumal neile, „ja käin teie keskel“.⁶⁰ Babüloonia oleks võinud saada teiseks Eedeniks, kus Jumal oli õhtujaheduses Aadamaga jalutanud.

Ka pühadusel oli tugev eetiline komponent. Israeliidid peavad austama iga olevuse püha „erisust“. Midagi ega kedagi ei tohi orjastada ega omada, isegi mitte maad.⁶¹ Israeliidid ei tohi võõrast põlastada: „Kui teie maal su juures asub võõras, siis ärge rõhuge teda! Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!“⁶² Erinevalt deuteronomistidest oli P nägemus kaasav. Tema jutustus võõrandumisest ja pagendusest rõhutas endiste vaenlastega leppimise tähtsust. See polnud kusagil mujal silmatorkavam kui tema kõige tähtsamas töö, Esimese Moosese raamatu esimeses peatükis, milles P kirjeldab Elohimi kuue päeva jooksul taevast ja maad loomas.