Читать книгу Fortuuna helde and - Karin Brock - Страница 3

KUI MARGO OLI neljateistkümneaastane, otsustas ta, et temast saab filmitäht. Siis pöörab Ray, kes õppis nende kooli viimases klassis, talle kindlasti tähelepanu. Kinode ekraanid ning lehtede ja ajakirjade illustreeritud leheküljed – kõik see saab olema tema käsutuses. Kuidas teda siis mitte märgata?

Kahjuks jäid unistused unistusteks, filmitähte Margost ei saanud. Ta elas, nagu varemgi, koos vanematega Illinoisi osariigis Greentowni linnakeses. Aga Ray Davison, kes pärast kooli läks laia ilma, oli edukas. Ta lõpetas Harvardi ülikooli kunstiteaduste osakonna ja temast sai New Yorgis naiste moele spetsialiseerunud tunnustatud ajakirjanik. Suured moemajad ja naisteriiete tootjad kuulasid tema arvamust seeliku pikkuse, kontsa kõrguse ning sukkpükste värvi kohta. Press kirjutas temast kogu aeg, arvukad fännid olid valmis kõigeks, et saada kas või tema väikesegi tähelepanuavalduse osaliseks. Kuid seni oli ta poissmees ega kiirustanud abielusidemeid sõlmima, kuigi räägiti, et tal on oma silmarõõm… Kuid need olid kõigest kuuldused.

Margoga ühes koolis õppides sõbrustas Ray peamiselt omavanuste tütarlastega ja tal polnud aimugi, et üks noorema klassi tüdruk ohkab tema pikkade ripsmete ja tumedate silmade järele.

Täisealisena polnud Margo Rayd kohanud, kuid armutuli tema südames hubises endiselt nagu küünal. Talle piisas täiesti mehe klantsajakirjades avaldatud artiklite lugemisest. Neid ajakirju sirvis ta aeg-ajalt linna raamatukogu pooltühjas saalis. Ka hoidis ta silma peal kohalikul televisiooniprogrammil, et Rayga seonduvat mitte maha magada.

“Tere, Alex!” hõikas Margo elegantse kotikesega vehkides ja kohendas koketeerivalt oma juukseid.

“Tere!” vastas pikk, atleetliku kehaehituse ja hallinevate meelekohtadega naaber. Mees lähenes kiirustamata aiale. “Kuidas läheb?”

“Suurepäraselt! Kujutage ette, me leidsime täna hommikul oma lävelt musta värvi kassipoja. Sellise naljaka. Tahate, ma annan ta teile?”

Margo hakkas juba tagasi pöörduma, kui Alex Falcon ta peatas.

“Praegu küll mitte, vaatame pärast. Räägi parem, kuidas sul tööl läheb?”

“No,” nämmutas Margo ja kerge puna värvis ta põski. “Üldiselt hästi, kuid on üks asjalugu.”

“Milline siis?” muutus naaber tähelepanelikuks ja kallutas vastust oodates pead.

Margo kohmetus veelgi enam.

“Ah, ei midagi erilist,” pomises ta. “Ma pärast räägin, eks? Nüüd pean lippama.”

Alex pomises midagi rahulolematult endale vuntsidesse ja saatis tütarlast pika pilguga, kuni too teisele tänavale pöörates silmist kadus. Seejärel sisenes mees majja.

Margo aga kiirustas mööda Maine’i tänavat raamatupoe poole, kus ta pidi veetma järgneva tööpäeva. Ta nägu kiirgas tahtmatult rõõmu ja lootust, nii et ka möödujad seda tähele panid. Asi oli nimelt selles, et eile oli nende poodi järsku sisse astunud Ray Davison ise! See oli uskumatu! See oli õnn, mida ta ei suutnud ettegi kujutada – lihtsalt ime, ei muud. Ja nüüd lootis Margo, et see suurepärane sündmus võiks täna korduda.

Eile oli mees uksele ilmunud nagu viirastus, ja veel milline viirastus! Elegantne, vaoshoitud, elav, kuid suursugune, justkui oleks maha astunud moodsa ajakirja kaanelt. Kättesaamatu Ray Davison…

Margo oli istunud kassa juures lauakese taga, vaadeldes poes riiulite ja stendide vahel kõndivaid inimesi. Vähe oli neid, kes midagi ostsid. Nad vaatasid rohkem väljaannete kaasi, võtsid aeg-ajalt riiulilt raamatu ja lehitsesid seda.

Rayd nähes oli Margo ootamatusest püsti karanud, kuid samas kiiresti jälle istunud, mõistes, et käitub totralt. Mees oli läinud saali sügavusse, peatunud kohaliku ajakirjanduse stendi juures ja hakanud seda silmitsema. Seejärel oli ta suundunud otse Margo poole.

“Vabandage, miss, kas teil on seda ajakirja, mida siin Greentownis välja antakse?”

“Jah, loomulikult!”

Margo oli end kohmakalt püsti ajanud, et otsida vajalikku väljaannet. Sealjuures pudenesid ta värisevate käte vahelt ajalehed, mida Ray kohe üles korjama hakkas.

“Siin,” oli ta segadusest punastades sõnanud ja andnud mehele viimase Lady numbri.

“Ah see ongi see?” oli Ray küsinud ja ilusasti vormistatud ajakirja enda kätte võtnud.

Margo võpatas, kui mehe sõrmed tema omi puudutasid.

“Ärge kartke,” oli mees võidukalt naeratanud, “ma ei söö teid ära. Tahate, ma annan teile oma autogrammi?”

“Ei, tänan… See tähendab, jah, palun! Aga see ajakiri on meil alati väga populaarne.”

“Tore, ma võtan selle. Palju maksab?”

Margo oli nimetanud hinna ja Ray pärast maksmist lahkunud.

Huvitav, kas ta tuli sugulasi külastama või päriselt tagasi? Aga mida on tal siin teha pärast sellist edu New Yorgis?

Kuid olgu kuidas on – kuni tema unistuste mees linnas viibib, leiab ta võimaluse sundida teda talle tähelepanu pöörama.

Hommikul Ray kauplusse ei ilmunud. Lõunavaheajal vaatas Margo sisse Greta Snydersi apteeki, mis asus raamatupoest kvartali kaugusel. Lisaks ravimite, hügieeni-tarvete, kokakoola, jäätise, nätsu ja võileibade müügile konkureeris see asutus edukalt ka kohalikke linnauudiseid koguvate reporteritega. Kuuekümneaastane missis Snyders sõbrustas poolte Greentowni koduperenaistega, kes astusid aeg-ajalt tema juurde sisse teed jooma ja klatšima. Volitanud müüjat täitma ka proviisori kohuseid, suundus ta ise järjekordse tuttavaga müügisaali kaugemasse nurka, kus asusid lauad, et rahulikult arutleda eluliselt tähtsate probleeme ning päevasündmuste üle.

“Tere, kallike!” tervitas ta Margot. “Sa pole üldse oma nägu. Mis juhtus? Kas Illinoisis oli maavärin?”

“Ei, ma müüsin lihtsalt ühele noormehele ajakirja vale hinna eest ja tahaksin talle nüüd raha tagastada. Ta maksis rohkem,” mõtles Margo vale käigu pealt välja ja oli oma leidlikkuse üle isegi uhke. Siiani oli ta püüdnud kogu aeg järgida tõde ja õigust.

“Ega sa teda ometi otsida kavatse? Kes ta on?”

Greta kutsus ta laua juurde, kuhu asetas kaks teetassi ja taldriku võileibadega. Margo võttis istet ja rahunes pisut.

“Ta on siin vist läbisõidul.”

“Aga tuleta siis meelde, kuidas ta nimi on. Ja ära sa, aus hingeke, sellepärast küll põe! Joo parem teed ja kuula, mis täna päeval juhtus.”

Missis Snyders alustas sellest, et tal on uut ja väga väärtuslikku informatsiooni. Margo oli valmis pea andma, et kuuleb kohe seda, mida ta niigi teadis.

“Greentown saab nüüd küll teleekraanidele!” lausus Greta talle omase liigse entusiasmiga, oodates Margo reaktsiooni.

“Mis siis juhtus?” püüdis Margo teadmatust teeselda.

Apteeker võttis tassikesest lonksu ja ajas end võidukalt sirgu.

“Vaata, sinu tundeid arvestades kardan seda välja öelda, aga…” ta ohkas tehtult, “Greentowni saabus Ray Davison!”

Järgnes pikk paus. Iga näitleja teab, kuidas seda välja pidada. Margol oli praegu just selliseid näitlejaoskusi vaja. Ta teadis ju suurepäraselt, et Ray on linnas. Kuid tema eesmärk oli välja selgitada üksikasjad. Näiteks, kui kauaks ta siia jääb ja mida linnas teha kavatseb. Selliste teadmistega varustatult saaks ta tegutsema asuda.

Margo tardus demonstratiivselt paigale, justkui oleks uudis ta kõnevõime halvanud.

Missis Snyders oli saavutatud efektist vaimustuses. Ta lausa säras ja näris intensiivsemalt võileiba, ajades oma õunpunased põsed punni.

“Kuidas see sulle meeldib? Kas ma üllatasin sind?”

“Loomulikult, kuid…” kogeles Margo ja otsustas teed lonksata.

“Mis “kuid”, kallis? Kas sulle sellest ei piisa? Ta jääb siia, hakkad teda iga päev nägema.”

“Kuidas nii?” Margo juubeldas salamisi: Ray jääb linna ja tema hakkab meest nägema! “Aga miks ta tagasi tuli?”

“Oh, kallikene, pole vaja põdeda noormehe pärast, keda sa praktiliselt ei tunne. Ta võib osutuda hoopiski teistsuguseks, kui sa endale ette kujutad.”

Greta ei lasknud kunagi käest juhust asjalikku nõu anda.

“Usu mind, kõiki mehi tuleb vaadata väga ligidalt.”

“Ma ei muretse üldse, palju aastaid on juba mööda läinud,” naeris Margo, kuigi asi teda üldse naerma ei ajanud. “Lihtsalt ma ei mõista, mida selline mees nagu Ray Greentowni ära kaotas. Ta vist abiellus selle…, kuidas ta nimi oligi?”

“Paikene, sa pole üldse asjadega kursis… See ei sobi. Võta teadmiseks, et ta pole veel abielus. Tõsi, ma veel ei tea, millega ta siin kavatseb tegelema hakata, kuid paistab, et tal on plaanis kauemaks jääda,” teatas missis Snyders usaldavalt.

“Noh, mul on aeg minna, aitäh uudiste eest,” lausus Margo tõustes.

“Olen alati valmis aitama. Kui tahad midagi teada saada, astu läbi. Kõike, mida teada saan, jagan ka sinuga. Hüvasti!”

Ja Margo kiirustas kauplusesse tagasi.

Päev möödus, kuid Rayd ta ei näinudki. Margo oli mõtetes ja käis üksi saalis olles mitu korda sissepääsu juures rippuva suure peegli ees, et ennast vaadata ja ohata.

Kaunitariks teda nimetada ei saanud. Lühikesed rusked juuksed tegid ta varblase sarnaseks. Oma väikest kasvu ei olnud ta kunagi korrigeerinud pükste ja kõrgete kontsadega, vaid kandis enamasti pikka seelikut ja saapaid. Margo polnud eales oma väljanägemise üle tõsiselt juurelnud. Tal oli hea hääl ja ta laulis hästi, mängis kitarri ning võis kantritantse tantsida. Tal oli küllaltki rahulik iseloom. Vananevate vanemate rõõmuks veetis ta palju aega kodus, töötas aias ja abistas muude tegemiste juures.

Kuid nüüd tahtis ta muutuda, teiseks saada, ning selles oli süüdi juhuslikult raamatupoodi sattunud kuulus Ray Davison.

“Tere!” hüüdis Alex Falcon oma maja terrassilt. “Kuidas äri läks? Kuidas su raamatuga on, kas oled valmis saanud?”

Margo naeratas: “Kõik on hästi ja tänasest läheb kõik veel paremini.”

“Ah nii?” Alexi silmis süttis siiras uudishimu ja ta voltis ajalehe kokku.

“Te ei usuks!”

“Tule istu ja räägi,” kutsus naaber.

Margo astus läbi nende krunte eraldava aiavärava, võttis kiiktoolis mugava asendi ja hakkas jutustama. Alex jäi tütarlast imetlema. Kui sageli oli Margo suveõhtutel ta aias esimeste kolonistide tantsu tantsinud, ta ise ja ta nõbude lapsed bandžodel ja kitarridel teda saatmas. Vahel oleks Alex tahtnud püsti hüpata, neiu õblukesest pihast kinni haarata ja temaga koos jalga keerutada. Margo oli habras nagu jaapani portselankujuke.

Kuid ta ei lubanud endale kunagi midagi kahemõttelist, lihtsalt imetles tütarlast ja soosis tema algatusi. Töötas ju Margo tema kaupluses. Lisaks sellele oli Alex välja andnud ta lühiromaani “Mustlane ja smaragd” ning lubanud kirjastada ka brošüüri “Kodu ja aed”.

“Mõistate, Ray Davison! Ja-jah, seesama kuulus ajakirjanik. Ta on tagasi,” rääkis Margo erutatult. “Õppisime temaga kunagi ühes koolis. Palun ärge naerge, kuid ma tahan, et ta mind märkaks ja aru saaks, et ka minul on õnnestunud üht-teist saavutada. Mul on lõpetatud juba järgmise raamatu, “Mida te veel tahaksite teada?”, käsikiri. See sisaldab huvitavaid psühholoogilisi vaatlusi ning ajakirjade ja raamatute ostjate käitumise seaduspärasusi, mida ma poes töötamise ajal märganud olen. Uskuge, see pole mingi tüütu peidetud reklaamiga juhend, pigem lõbusalt ja heatahtlikult esitatud faktide ja juhuste kogum otse elust. Oleks vahva, kui te saaksite mõne peatüki avaldada meie naisteajakirjas… Muide, eile ostis Ray minu käest värske Lady numbri.”

Alex Falcon vaatas vaikides õhinas neidu ja mõtiskles selle üle, kuidas noormehe ilmumine võiks nende elu muuta. Ta oli ammugi aru saanud, et Margo väärib paremat. Kas ongi too Ray tema jaoks see reaalne võimalus? Ja südant kõvaks tehes langetas ta enda jaoks raske otsuse.

Ta võttis õrnalt Margo käe. Selline usaldav ja rahustav žest hämmastas neiut ning sundis mehele otsa vaatama. Ta nägi Alexi silmis kaastunnet ja armastust ning see viimane ajas teda natuke segadusse.

“Tead, kõik, mida sa rääkisid, pole mulle uudis. Ray käis juba küllaltki julge ja asjaliku ettepanekuga minu juures toimetuses. Ma allkirjastasin temaga lepingu. Nüüd on Ray Somerset Hogginsi asemel, kes otsustas tööle minna oma poja juhitavasse kompaniisse, naisteajakirja peatoimetaja.”

Margo silmis süttis lootus.

“Tähendab, ta jääb siia kauaks? Ja hakkab ajakirjas tööle? On see tõesti tõsi?”

“Oh, tüdruk, sa ei püüagi oma rõõmu varjata!”

Alex naeratas.

“Kas seda peab siis varjama?”

Ja Margo hakkas lõbusalt naerma. Kui naljakas see mister Falcon ikka on. Ta silitas mehe kätt ja Alex suutis end vaevu tagasi hoida, et mitte neiu põske suudlema kummarduda.

“Jah, ta asub kohe tööle. Muide, mul on üks suurepärane idee. Kui aitad, viime selle ellu. Selleks pean ma aga üht-teist teadma.”

Mees vaatas Margole tõsiselt otsa.

Neljakümnese mehe silmad olid täis varjatud armastust ja kirge, aga Margo seda ei märganud.

“Küsige.”

“Oled sa kindel, et vajad seda Ray Davisoni? Kui hästi sa teda tunned?”

“Ma olin selles kindel juba kaheteistkümneaastaselt!” hüüatas Margo tuliselt ja pigistas Alexi kätt.

“Olgu, siis ma aitan sind. Mida tahab naine, seda tahab ka jumal. Nii ütles üks poeet. Hakkame siis selle projekti kallal tööle. Ainult sa pead mind kuulama. Oled nõus?”

“Jah,” nõustus Margo, andmata endale aru, et on valmis Alexiga minema kas või maailma lõppu.

“Hästi, homme hakkame tegema Ray Davisoni vallutamiseks esimesi samme. Aga praegu mine koju. Me mõlemad peame jõudu ja mõtteid koguma. Homme ootan sind kell seitse värava juures. Päev algab hommikuse jooksuga.”

“Jah, mu kindral!”

Margo hüppas püsti, andis nagu noorsõdur au ja suudelnud meest hüvastijätuks põsele, lippas koju.

Alex ohkas tütarlapse juuste lõhna tundes kurvalt. Neist levis magusate õunte ja jasmiini hõngu. Raske südamega seisis ta hetke terrassi käsipuu juures, siis pöördus ja läks majja. Tema sammud kõmisesid parketil. Külalistetoas lebas värske ajaleht skandaalse artikliga Rayst, mida Margo ilmselt veel lugenud ei olnud.

Öösel nägi Margo unes, et ta kõndis mööda pimedaid koridore, otsides midagi vajalikku, salapärast, millest sõltus tema elu ja saatus. Korraga sattus ta suurde valgustatud saali, kus ühte seina kattis hallikasroheline, malahhiidi-värvi pilt. Kauem pilti vaadates hakkas see elama ja Margo teadvustas endale, et see on just see, mille ta leidma pidi.

Kuid siis kadus pilt koos seinaga ja ta astus üle pühakoja läve. Kusagilt ülevalt tuli sume valgus, luues õndsuse tunde. Margo mõistis, et sai siseneda sinna, kuhu senini oli tee talle suletud olnud. Seal viibis ka teisi inimesi, kuid tegevus oli seotud just temaga. Pühamatest püham tempel, ilmutus kõrgemalt.

Margo kuulas mõne aja tähelepanelikult preestri häält, mis tsiteeris pühakirja. Kõik tundus olevat ühenduses sellega, mida ta otsis ja ootas. Seejärel hakkas ümbrus muutuma ning pühakojast sai jälle hallikasroheline pilt. Ja Margo seisis selle ees…

Ärgates ei teadnud ta, kuidas oma unenägu tõlgendada. Ühte ta uskus – unes nähtud pühakoda asub tema hinges. Raskel hetkel meenub see talle ja annab uut jõudu. Nüüd uskus Margo, et võib paljutki oma elus muuta.

Algatuseks peab ta sundima end vähemalt hommikujooksugi tegema. Selles aitas teda Alex.

“Noh, kuidas on?” küsis mees, kui nad kooli staadionil jooksid. “Võhm pole veel väljas?”

“Veel mitte,” vastas Margo raskelt hingeldades. Tal polnud plaanis alla anda.

Teinud pärast jooksu mõned venitusharjutused, läksid nad koju. Teel teatas Alex ootamatult talle oma kavatsusest: “Homsest hakkame sinu uue imago kujundamisega peale. Algatuseks käime natuke mööda poode.”

Mees patsutas talle sõbralikult õlale. Margo ajas aga lõua püsti ja teatas:

“Mu väljanägemine on täiesti normaalne!”

“Arvad sa tõepoolest nii?” turtsatas mees ja heitis neiule hindava pilgu.

“Jah, just nii ma mõtlen,” vastas Margo solvunult.

“Aga kes oli see, kes alles hiljuti lubas mind kuulata? Kui sa mind ei usalda, siis mine oma Ray juurde ja vaata, mida tema asjast arvab. Ehk teeb ta seekord oma professionaalsuses erandi ja heidab sulle mõne pilgu. Aga mul on sulle soovitus: vaata end korralikult peeglist. Aidaa! Kohtume homme kell seitse.”

Margo sisenes majja uhkelt ja püstipäi, Alexile sõnagi lausumata. Kus nüüd leidus naise ilu hindaja! Tema kiuste ei hakka ta ühessegi peeglisse vaatama… Kuid loomulikult ei suutnud Margo vastu panna ja viskas pilgu juba esikus olevasse peeglisse. Sealt vaatas talle vastu noor lühikese soenguga kühmus olevus. Kahjuks oli Alexil õigus, ta peab oma välimuse käsile võtma. Nende mõtetega suundus Margo tööle.

Lõuna ajal tuli raamatupoodi Margo sõbranna Constance.

“Kuule, Margo,” teatas ta juba lävelt, “oled sa kuulnud uudist Rayst?”

“Jah, ta on tagasi ja hakkab meie naisteajakirja välja andma.”

“Noh, ja mis sa sellest arvad?”

Constance istus ilma erilise tseremooniata sõbratari juurde.

“Ma hakkan tema juures toimetuses tööle, vaat mis!”

“Sina? Kes sind võtab?”

“Võetakse. Peamine, et oleks soov. Ja minul see on. Tead, kui ma Rayd nägin, siis sain aru – ta on minu jaoks. Kuule, praegu pole mul aega lobiseda, kuid pärast viit olen ma vaba. Astu läbi, jalutame ja räägime.”

“Olgu.”

Constance väljus poest.

Tüdrukud oli sõbrannad juba varasest kooliajast alates. Erinevalt Margost oli Constance aga alati ümbritsetud hulgast austajatest. Tal oli atraktiivne välimus: kastanpruunid juuksed, hallid silmad, hea figuur, lisaks lihtne ja heasüdamlik iseloom. Kuid siiani polnud ta suutnud endale kavaleri välja valida.

Pärast tööd suundusid sõbrannad lõbustusparki. Õhtul oli siin alati palju rahvast, kuid seekord liikus mööda pargi hoolitsetud teid tavalisest veelgi rohkem inimesi, nagu pärast mingit pesapallimatši.

“Millest need ootamatud rahvahulgad?” imestas Margo.

“Rändtsirkus saabus: žonglöörid, mustkunstnikud, akrobaadid ja isegi ennustaja,” muigas Constance ja lisas ülemeelikult: “Tahad, läheme sinna? Ehk kohtame sinu kullakallist Rayd.”