Читать книгу Kill Martus koolis - Karl August Hindrey - Страница 1

„Sinder,” ütles Anton, kui aken ei avanenud, olgugi et õngeridvaga kaunis ägedalt vastu ruutu oli löönud. „Magab alles.” Ja lõi kõvemini. Lõi üsna julgelt, sest ta teadis, et niisugune peen pilliroost latiots ruutu ei lõhu, kui mitte kõigest jõust ei tõmmata. Ta oli seda mitmel puhul proovinud, kuni pesuköögi aken siiski katki oli läinud ja kojamees teda oli hakanud taga ajama ja mitte kätte saanud. Aga ruudu oli isa ikka kinni pidanud maksma.

Kill vaatas pealt ja ootas põnevalt. Vast puruneb ruut siiski. Ja siis peab ometi Eino ärkama.

Teisel korral üleval avati aken, mis viskas säravaid päikesekiiri tagasi.

„Mis lärmi te siin teete, poisid?” Üks sassis naisepea vaatas alla.

„Eino pidi kaasa tulema,” lausus Anton pea vihaselt, „aga põõnab edasi!”

„Ega seepärast kogu majarahvast öösisel ajal jalule maksa heidutada,” vastas naisterahvas kurjalt, „müravad, nagu oleks tulekahju väljas.” Vihaselt tõmbas ta akna kinni.

„Kui saaks ometi kuidagi sisse,” kaalus Kill. „Võiks pesukausistki vett võtta…”

„Kaela kallata?” jätkas Anton. Ta silmad tõmbusid kissi nautivast naeratusest ja kohe asus ta värava ette.

„Upita,” käsutas ta lühidalt.

Kill upitas.

Kui Anton oli kaksiratsi üleval väraval, hingeldas ta natuke ja puhus siis kõvasti õhku välja.

„Vast saab kuidagi köögiuksest sisse.” Ja kadus.

Kell kirikutornil lõi parajasti neli.

„Öösisel ajal,” mõtles Kill naisterahva sõnade üle järele. „Linna-inimesed!” Tema ise oli mõnikord koguni kella kahe ajal juba väljas olnud ja kalal. Kuigi mitte sagedasti, aga ikka oli olnud. Ja tundis põlgust magajate vastu. Ja kärsitust ning pahameelt Eino vastu, kes aja käest ära sööb. Kui paljukest seda aega siis jääb tundide alguseni! „Kuus kilomeetrit on Ahtjärveni, selle teeme poole tunniga, kui jookseme, aga siis on ka keel väljas!”

Ta najatas seinale Eino akna alla, et kuulatada, kas Anton on sisse saanud. Kahkam vett kuluks sellele Einole ikka ära. Ta muudkui „ei noh”, „ei noo”, „no-jah” ja muud midagi, ei saa teine edasi ega hakkama kuidagi, aga kaasas tahab ta alati olla. Ei kirjutatud tema nimegi enam Heino, mõni tõmbavat kriidiga tahvlile isegi: „Einoh ei tea täna jälle midagi.” Ja ei teadnudki. Tüdrukud teadvat palju rohkem, nagu Eino ise oma pikaldasel viisil ja enesega üsna rahul olles võis teatada. „Einoh, tüdruku ju opva ka, noojah!”

Imelik võib olla niisuguses kaubanduskoolis, kus tütarlastega koos oled ja need siis tuubivad ja itsitavad ja edevad on ja asju vadistavad, milledel mingit väärtust ei ole. Kill oli päris rahul, et ta oli korralikult gümnaasiumis ja mitte niisuguses ühiskoolis.

Äkki ajas ta end sirgu ja kuulatas. Ruudu taga oli kuulda mütsusid ja matsusid, aken oli aga kõrge, nõnda et ta kätegagi ei ulatunud lauale, et end üles tõmmata ja kuulatada. Üksikud tumedad hüüded aga kostsid siiski toa sügavusest välja ja siis avati aken. Antoni naerev nägu vaatas alla.

„Tal ei olnudki pesukaussi ega vett,” ütles ta. „Aga ma sain köögist kannu ja tõin kaevust. Hästi külm vesi oli.”

Siis kadus pea jälle.

Üks uks paukus ja siis kostis naisterahva hele hääl: „Häbemata poiss!” Teine samasugune kisendas: „Uih, uih, niisugune sigadus!”

Nüüd ilmus Eino tedretäheline, ümmarik nägu aknale ja naeratas. Juuksed rippusid märjalt laubale.

„Einoh, magama jäi. Mõsta ei oleki vaja. Tüdriku saiva kah oma kahkama.”

Ja juba oligi Antoni üks jalg näha väraval üleval, kuidas ta end sirutas enne vastu taevast ja siis põlve keeruga kinnitas värava ülema ristpalgi külge. Keha vinnas end üles ja Anton puhkas kaksiratsi oma seiklustest.

„Tead, pidin enne tüdrukute toast läbi minema, vööruse uks oli kinni. Köögiuks oli küll haagis, aga pragu oli nõnda lai, et noaga sain haagi üles tõsta.”

Antonil oli nähtavasti hea sealt ülevalt kõrgelt jutustada. Ta tõstis ka teise reie üle ja kõigutas nüüd jalgu, kui jätkas:

„Einole valasin terve kannu pähe. Küll puristas! Silmad olid üsna ümmargused ja sinised…” Ta hakkas naerma, ei saanud tasakaalu pidada ja tuli robinal alla uulitsale, kuid osavalt jalule.

„Jah, ja kui Eino voodist väljas oli, siis läksin kannu ära viima ja jälle tüdrukute toast läbi. Need magasid kui tõhud veel ja me tegime ju müra küllalt, mis? Kuulsid? Ma siis mõtlesin, mis unerotid need õige on! Tõusku üles ja õppigu endid targaks. Tõin veel kannutäie vett kaevust ja kallasin kummalegi kaela. Ei saanud vaadatagi, mis nägu nad tegid, nõnda ruttu tuli kallata ja uksest välja. Nüüd arvavad, et ei tea kes, viimaks veel Eino? Mis?”

Aknast tuli enne üks jalg, siis teine ja siis nihkus aeglaselt ka paks tagumik nähtavale ning allapoole. Jalad õngitsesid nagu jämedad käärid, kuni leidsid veelaua ja toetusid sellele.

„Nüüd võiksid juba hüpata,” ütles Kill.

„Einoh, kus sa tagurpidi kargad,” vastas Eino, hoidis aknaraamist kinni ja vaatas kaheldes üle õla alla. „Noo sääl sisen omma hulluss läinuva.”

Kill ja Anton läksid appi ja seadsid veidi kohmaka Eino ilusasti jalgadele.

„Hulluss läinuva sääl sisen,” kordas Eino. „Usse panniva kinni, muudku tule aknast.”

„Aga kus su õngevibu on?” küsis Anton.

Tuli välja, et õngevibu on õues kuuris. Ja jälle pidi Anton üle värava ronima ja tagasi.

„Sinuga ei ole muud kui igavene häda. Tervelt pool tundi või rohkem veel on kaduma läinud nõnda! Mis sa ronid kaasa, kui sa ei mõista mees olla! Aga nüüd anname jalule tuld!”

Kell tornist lõigi pool.

„Pool viis juba,” arutas Kill. „Kui jookseme, oleme kella viieks järvel, siis on kella seitsmeni aega.”

„Miks kella seitsmeni? Aitab, kui poole kaheksa ajal tulema saame,” arvas Anton.

„Ei tule ajaga toime,” kinnitas kärsitult Kill, „enne koju, et õnged ära panna ja riided soomustest puhtaks teha…”

„Jah, kui saame puuda kallu, ei jõvva joosta,” möönis Eino. „Aga ei oleski vaja tundi minna?”

Seejuures vaatas ta teistele otsa, nagu häbelikult nõusolekut otsides.

Antoni silmist välgatas nõusoleku idu läbi, kadus aga selles kiires traavis, millega nad läbistasid eeslinna uulitsad.

Oli juba küllalt rahvast üleval, perenaisi ja teenijaid kõndis piimakannudega, maamehi sõitis turgu, kojamehed pühkisid kõnniteid ja kaugelt jaamast pasundas rong.

Kill mõtles Eino sõnade üle järele. Et küll oleks õieti hea, täna mitte kooli minna. Ei oleks vaja rutata praegu ja üldse ei ole niisugune ülepeakaela kalapüük suurt midagi väärt. Aga ta traavis sõnalausumatult edasi, kuni Eino Sääriste tuuleveski juures hüüdis:

„Einoh, puhkame veidü, kes kuramus iks nõnda jõvvab!”

Ettepanek võeti vastu.

„Kas tead, mul on kere hele,” ütles Anton.

Kill tundis kõhus ka igatsust võileiva järele. Niisuguse järele, nagu neid kodus sai, paksult võid peal ja selle peale murulauku. Murulauku võib nüüd aias palju olla. Ning siis tõusis järsku nii suur tülgastustunne kooli ja linna vastu, et sülitas ühe iniseva kärbse poole, kes nina all kogu aeg vuristas. Kärbes taandus natuke ja tuli uuesti kaares tagasi. Kill kahetses, et ta koer ei ole, kes järsku võib ampsata ja nõnda tülitajat kinni püüda. Ta äigas paar korda käega ja nägi siis rahuldusega, kuidas kärbes asus nüüd Eino nina alla.

Eino ei ütelnud midagi, vaid kraamis aeglaselt taskust karbi paberosse välja, andis teistele kummalegi oma paksude, lühikeste näppudega ka ühe, läitis oma ja puhus suitsu kärbsele pihta. Ütles siis noojah, kui tüütav tiivuline paari visa kallaletungi katse järgi eemale lendas. Vaatas temale järele ja mahvis siis mõtlikult.

Eino oli üsna suitsumees juba, kuna Kill ja Anton olid vaid juhuslikud asjaarmastajad. Neile pabeross õieti ei maitsenud, aga mees on mees ja suitsetab, kui vaja on.

„Kust sa need paberossid jälle said?” küsis Anton.

„Algebra müüsi maha,” vastas Eino.

Anton pidas seda enesest mõistetavaks, misjaoks on Einol ka niisugust raamatut vaja, kui ta juba kõike teab ja kõik temal peas on. Ning temale meenus, kuidas ta oli Einoga tutvust teinud pargis.

Seal oli istunud paksuvõitu poiss pingil, tedretäheline, rohkem nii maamoodi ja „villane”, nagu öeldakse, kaubanduskooli müts kuklas ja mitu sama mütsiga tüdrukut ringi. Ja see poiss oli lühikese õngevibuga joonistanud liiva sisse nimelt selle ülesande, mis Antonile homseks tunniks vaja läks. Anton oli kõrvale pingi otsale istunud ja pealt kuulanud, kuidas poiss seletas. Ja ta seletas nõnda lihtsalt, et Anton juba peaaegu taipas. Geomeetria tegi temale muidu ülepääsmata raskusi.

Kui siis poiss oli liiva jälle tasaseks pühkinud, siis oli Antonil kahju hakanud. Peast oli mitu hädist mõtet läbi joosnud, kuidas saaks ometi seda poissi meelitada, et teeks selle ülesande uuesti liivale. Aga üks tütarlaps oli appi tulnud ja ütelnud:

„Ei saanud mitte midagi aru.”

Ja siis oli see poiss uuesti ülesande joonistanud liivale ning asjaliku ja naeratleva kannatlikkusega uuesti seletanud ja tõestanud, nõnda et Anton järsku täielikult mõistis, kus õieti see konks oli.

Aga tüdruk ei taibanud ikka veel. Poiss tahtnud kolmat korda alustada, aga tüdruk keeranud kannal ringi ja ütelnud, et parem läheb kinno — pandagu temale mis number tahes.

Poiss oli siis vaadanud naeratades Antoni poole ja ütelnud: „Na omma iks rummala küll — tüdriku asi, noojah. Saap iks nüüd minnä kallu vaatama.”

Anton läinud kaasa ja nii oli siis tutvus tehtud, ja see poiss oli Eino. Õige nimega Heino Hääl, kaubanduskooli esimese klassi õpilane.

Kuna Anton oli aga gümnaasiumi esimesest klassist, siis oli neil ühiseid seisusehuvisid palju. Ja kuna Kill elas Antoniga koos, siis olid nad varsti kolmekesi kaunis lahutamata.

Sest nad täiendasid üksteist üsna õnnelikult. Matemaatika oli Antoni kõige nõrgem külg ja Killgi tundis ses aines mõnikord raskusi. Selle-eest aga oli Kill väga tugev maateaduses, loodusteaduses ja keeltes, kuna Einol nende ainete vastu huvi puudus ja ta end niisama päevast päeva koolis neis asjus läbi venitas, Killi abiga siiski aga rohkem hakkas mõistma kui enamasti mitte midagi. Anton aga õppis mõlemailt niipalju, kuipalju tal keskmiseks läbisaamiseks vaja oli.

„Nii raiskame aega,” ütles praegu Kill ja vaatas ülespoole, kus lõoke parajasti rukkinurmelt püstloodis end üles lõõritas.

„Aiga iks om,” vastas Eino rahulikult ja mahvis edasi.

„Päris kena nii vara välja tulla,” tähendas Anton. „Ja siin ei näe ükski upu, et me suitsetame.”

Upudeks nimetasid nad kooliõpetajaid. See tuli sellest, et gümnaasiumis oli kooliõpetaja Keserits, kes oli kuiv ja vali ja keda keegi hästi ei sallinud. Ta ei saanud hästi õ’d välja rääkida ja ütles siis õppimise asemel pea uppimine ja õigekeele asemel uigekeel.

„Kui aiga võtta, siis iks om aiga,” arutas Eino edasi. „Me läässi järvele, võtassi kallu välla, teessi tule maha ja kalla ora otsa. Upu võiva oota, noojah, egä noil meist hädä ei ole.”

„Ma ei tahagi seda kohvilira kodus,” ütles Anton kurjalt.

„Kui oles raha, ostas Risti poemehelt saia,” mõtles Eino kuuldavalt.

„Mul on 25 senti,” ütles Kill.

See ergutas.

Poisid olid jalul ja ruttasid edasi. Õngelatid tärisesid õlgadel.

„Saia saame ja soola kah,” ütles Eino joostes, „soola kaladele pääle.”

Nad kuulsid, kuidas eemal linnas lõi kell juba viis, aga järveni oli veel pool maad.

Anton, kes oli kõige ees, peatus järsku. „Ei, mina enam ei jookse. Ja kooli ka ei lähe.”

Siis hakkas ta teistele ruttu ja veenvalt seletama:

„Kui poodi juurde jõuame, on kell veerand kuus. Aga kui me nõnda vara poodi sisse ei saa? Siis peame ootama. See võtab jälle aega. Ja kui järvele jõuame, siis on kell vast juba kuus. Otsi siis küna veel ja ei tea, kus järve otsas ta on. Ja siis on kell juba seitse. Siis hakka tagasi jooksma. Ei, mina kooli ei lähe.”

„Noojah,” lausus Eino lustikalt ja naeris.

„Saagu, mis saab,” kinnitas Anton.

„Mis seal ikka saab,” heitis Kill käega, „istume kinni ja muud midagi.”

„Ei ole vaja kinni istuda,” arvas Anton, „proua kirjutab sedeli, et olime haiged.”

„Kuidas? Kohe mõlemad korraga?” imestas Kill. „Ei ole mingit vigurit vaja, las’ panevad kinni.”

„Proua kirjutab, et leetrite kahtlus ja asi selge.”

„Ei, proua seda ei kirjuta. Ja ei sunni ma teda valetama. Mina sidin.” Kill oli juba punane näost.

„Sina võid sidida, mina ütlen, et olin haige,” jonnis Anton.

„Haige jah, kui koduski ei olnud!”

„Aga ma võisin väga hästi haigeks jääda sellest jooksmisest ja lõõtsutamisest!”

„Kopsupõletikku võib saia,” ütles Eino rahulikult, hakkas aga kohe ise jooksma, sest teekäänaku taga, kus puhmaid enam ees ei olnud, oli ta kedagi näinud.

See keegi istus Risti poe trepil ja söötis kanu.

„Jull,” hõikas Eino, „Jull, me oleme ka siin!”

Kill ja Anton traavisid järele.

Jull tegi laia liigutuse käega ja hakkas laulma.

Kui Eino oli tema juurde jõudnud ja tema kätt raputanud, siis tema kõrvale istunud, jäid Anton ja Kill ka natuke nõutult seisma. Nad ei teadnud selle vanema pika mehega, kel habemetüükad olid ajamata ja kes ilmselt purjus oli, mitte midagi peale hakata.

„Jull teeb ka poppi,” seletas Eino ja tõmbas silmad rõõmsalt kissi. „Jull tegi mulle selle ülikonna.”

Jull vaatas mõlemat koolipoissi ühe silmaga, mille kulmu ta kõrgele kiskus, teine silm oli pilukil ja laulis:

„Tere hommikust, tere hommikust, tereteretereteretere hommikust!”

Siis ütles ta Einole:

„Madis tuleb varsti viinaga.”

Jull oli rätsep, kes käis talust tallu õmblemas, aga võis äkki õmblemise jätta kus seda ja teist. Tal tekkis siis väga suur sõprus looduse ja kõige elava vastu ja ta tahtis laulda ja lustlik olla, ning nüüd oli ta ära tulnud Eino naabertalust juba eile hommikul ja veel mitte otsustanud koju tagasi minna. Madis aga oli poemehe sulane, kes pidi oskama mõned kilomeetrid eemal olevasse viinapoodi nii varajasel ajal sisse saada. See kõik selgus kaunis ruttu Julli ning Eino omavahelisest jutust.

„Ah sakuskat on teil vaja, noorsaksad,” ütles Jull, „sakusmenti, nagu ütlevad kõik tudengid ja muu tore rahvas. Sakusmenti ilma viinata… õige jah, nii noorelt ei ole viin hea… ja poodi ei pääse sisse? Küll me juba pääseme sisse, kohe pääseme sisse… ma ostan kanadele ka veel ühe kringli, ostan ka teile kringleid ja vorsti ja… mida me veel ostame… vurtsi võib ka osta…”

„Meil on enestel kakskümmend viis senti,” ütles Kill.

„Või nii? Teil on enestel kakskümmend viis senti? Suur varandus on kakskümmend viis senti, päris suur rikkus, kui ei ole rohkem. Jull on kahekümne viie sendiga päris härrat mänginud mõnikord. Aga seekord on Jullil palju rohkem raha,” ta kraamis püksitaskus ja tõi ühe viiekroonise ja mõned kahekümneviiesendised välja, „aga on siiski vaene. Vaene kui vaestemaja rott. Siis oled vaene, kui seda ei saa osta, mida tahad. Näe, tahtsin jalgratast osta, et sõita laia maailma, kus linnud laulavad, aga vaat’, ei jätkunud. Siis saatis Jull parem Madise viina tooma.”

Ta ajas end püsti. Kill arvas, et ta nüüd vaarub. Aga Jull seisis sirgelt ja läikis päikese käes. Sest tema must ülikond oli väga kulunud.

„Sa oled nagu viksitud,” naeris Eino.

„Viksid mehed on kõik viksitud,” ütles Jull. „Aga kui oleks sinu isa ka raatsinud sulle niisugust kallist riiet osta kui ta mul seljas, siis istuks ka sinu ülikond rohkem saksa moodi. Siis oleks Jullil au olnud moodis vassongis ülikonda teha. Aga missugust vassongi annab niisugune omakoetud? Keisrilegi ei saa sellest saterkuube teha.”

Ta vaatles ka Killi ning Antoni ülikondi ja ütles: „See on juba teine asi, linnarõivas! Aga see sort kulub ruttu läbi… noh olgu, sakusmenti oli vaja, aga uks on kinni. Meie võiksime ju neljakesi selle maja ümber lükata, aga siis peaksime ta kinni maksma, ja nõnda palju raha meil ei ole. Ja siis hakka veel rusu seest saia otsima! Ei tasu vaeva. Läheme ringi!”

Tegi laia, kutsuva liigutuse kogu käsivarrega ja sammus ees. Kanad asusid kohe järele ja nõnda läksid Jull, kanakari ja kolm koolipoissi kringleid ostma.

Ei olnudki mingeid raskusi. Jull tundis sissekäiku. Tagumise ukse vöörusest läbi, siis veel ühest külmast pimedast ruumist läbi, kus oli petrooleumi, nahkade, vankrimäärde ja värnitsa lõhna, ja siis olidki nad poes.

Seal ei olnud kedagi, aga Jull asus kohe leti taha. Riiulil ühe kasti sees oli kuivanud kringleid ning ühe naela otsast rippusid vorstid alla. Ta andis poistele igaühele kaks kringlit ja hakkas vorste takseerima.

„Ei tea, kas võtame kuura vorsti või kraakovi oma, või teevorsti või vene vorsti, mis?”

„Noo omma ju kik üts sort,” ütles Eino.

„Üks sort on nad niikuinii,” kinnitas Jull, „aga nimi on tähtis. Kui ütled, et on see vorst, mis kõige uhkem on, siis maitseb ka kohe nõnda. Vaat’, ega peremeeski ei tea, missugune on see salaami või missugune sardell.”

Nende sõnadega pöördus ta kaupmehe poole, kes tuli alusriiete väel riiuli kõrvalt kambrist.

„Mis sa siin kolad, Jull, kui poeuks veel lahti ei ole! Mis vorsti sa tahad?” Poodnik vaatles, kuidas Jull vorsti nuusutas.

„Salaamit või sardelli. Sardell on aga ka kala ja on ka vorst. See siin on küüslauguga, ja see teine on ka küüslauguga, missugune on siin siis teevorst?”

„Võta oma vorst ja ära vigurda.”

„Ära uhkusta siin oma paari vorstijupiga. Siin taheti suuri tellimisi sisse anda, aga sul ei ole ju midagi. Siin taheti kalale minna ja moona kaasa võtta, aga kui Risti poes ei ole, siis peab sellega leppima. Tee õige oma ukseluuk lahti, et saaks otseteed välja Jumala õhu kätte. Ja too kolm pudelit vurtsi järgi.”

Ja kui nad kõik jälle väljas olid poe trepil, vangutas Jull kurvalt pead: „Vaene pood, vaene poodnik. Oli kord õnne, et tulid härrad ostma, aga tal ei ole midagi anda. Pean järvest toitu püüdma, aga kust ma õnge võtan?”

„Kaasa tuled või?” küsis Eino.

„Kaasa ikka.”

„Noojah,” ütles Eino ja vaatas võidurõõmsalt teistele otsa.

„Einoh-noojah-jahnohh-kaasa jah!” kiitis Jull järgi, lõikas vorsti ja jagas. „Teie ei taha õppida, mina ei taha õmmelda, ja mõlemad sõnad algavad õ-ga. Ja õngitse­mine algab ka õ-ga, nii et asi on klaar, mis?”

Kill avas oma õngekarbi ja ulatas Jullile nööri, konksu ja tina. „See on mul alati tagavaraks.” Ta kobas taskus ja tõi ühe korgi välja. „Vibu lõikame järve ääres.”

„Aga kui suur haug ära viib?” Jull ei tahtnud teisele kahju teha.

„Viigu! Mul on veel!” Ja Kill näitas, et on. Õngekraami poolest oli ta alati rikas.

„Olgu siis! Viib siis viib! Siis ostan asemele. Näe sealt tulebki Madis ja toob mulle vara ja raha.”

Maanteed mööda lähenes vana sulane ja naeratas juba kaugelt ja näitas pudelit.

„Saleikum! Saleikum! Kummi araabikum! Nõnda teretavad türklased,” seletas siis Jull poistele. „Nii nad teretavad, kui neil hea meel on ja kõik on hästi läinud.” Ja siis võttis ta pudeli ja ülejäänud raha vastu, andis Madisele kahekümneviie-sendilise ja ütles: „Tee aga kähku oma klahvid, meil ei ole aega, me läheme kalale.”

Poisid sõid oma vorsti ja kringleid, kuna Jull Madisega pudeli pooleni võtsid.

„Ja nüüd läki!” tõusis Jull üles, „päike juba kõrgel.”

Oligi nõnda kõrgel, et nüüd ei olnud enam juttugi linna tagasiminekust. Ja poisid olid kord otsustanud ning nüüd ei närinud südametunnistuski enam. Roheline lai maailm oli lahti nende ees ja varsti käänasid nad alla nurmede veerde, kust puude vahelt juba helendas järv.

„Suurt me vist täna ei saa,” arvas Anton, „liiga palju päikest.”

„Selle-eest on aga ka tuult — lainetusega ikka võtab,” lohutas Kill ja suur põnevus hakkas temas elama, kas kala võtab ja missugune võtab.

Kuidagi viisi paistis nüüd kogu kalaretkel rohkem kaalu olevat seeläbi, et Jull kaasa oli tulnud. Vana kogenud inimene — küll see juba teab, kuidas kalu välja võtta. Vähemalt jutustada teadis ta palju. Kuidas õngitsenud kord lootsikus ja tõmmanud särje välja, aga särjele hüpanud paati järgi havinolk. Ja kord vajunud kork tasa, üsna aegamööda vee alla, pea püstloodis, et judinad ajanud selga, missugune kala see võis olla. Tõmmanud siis ettevaatlikult ja siis tulnud välja ja sirutanud oma sõrgu ja peeni jalgu vähk! Ja et vähjalakk, mida kiidetakse kalade suur maiustoit olevat, ei ole ikka lihtsa vihmaussi vastu midagi. See olevat ka lorijutt, et ei tohtivat lootsikus kõnelda, muidu hirmuvat kalad. See on seepärast, missugune kala ja missugune ilm. Kui tahad saada särgi ja ahvenaid, siis aga peksa õngevibuga vesi vahutama ja kas või kisenda ja laula sinnajuurde ja vaata siis, kuidas ujuvad väiksemad kalad juurde, et näha, mis lahti on. Suured muidugi ei tule, need on targad ja kavalad, need juba teavad, et inimesega ei maksa tutvust teha. Aga ka suurele ahvenale ei tee müra midagi, ka mitte havile, kui on ilus lainetus. Siis võib neid tinast taliõngega suvel rohkem saada kui talvel, paadi põhi võib neid täis tõmmata, mõni turjapidi, teine kõhtupidi, nõnda nagu konks parve sisse lööb.

Kill teadis juba kõike seda, kuid kuulas hea meelega kui seniste kogemuste ja õpetuste kinnitamist. Anton ja Eino mõtlesid seda kõike tallele panna.

„Siin Ahtjärven omma kalla nõnda näljatse, et jooseva paljale konksulegi perrä,” tähendas Eino.

„Midagi ei ole nad näljasemad kui mujal,” ütles nüüd Kill. „Nad jooksevad järgi, tead, nagu koeradki jooksevad järgi, kui midagi pillud. Kaigast või kivi või muna või ketast. Või nagu kassid niidirulli järgi.”

Jull vaatas Killi tunnistades.

„Sa ju ikka tead ka midagi kaladest ja kassidest ja koertest, sa ju polegi linnasaks.”

Anton oli veidi haavunud, et tema on ainuke, kes on linnas kasvanud, ja ruttas seletama, et ta kooli vaheaegadel ikka on maal olnud onu talus. Ja mis linn õieti see ongi, alevikust tehtud kodulinn, seal ei ole õiget gümnaasiumigi!”

„Mis? Kus? Või ei ole gümnaasiumi?” ütles Jull, kes igal pool kodumaal oli õmmelnud, isegi Lätis. „Ma ju nägin seal kirju mütsiga noorrahvast küllalt.”

„See on ju ühisgümnaasium,” ütles Anton põlglikult. „Seal oled tüdrukutega segi.”