Читать книгу Taaniel Tümmi tähelend - Karl August Hindrey - Страница 1

Igaviku hoovus voolab lakkamata oma lähteist, mis pole tajutavad, igavikkude poole, mis on samuti tohutult saladuslikud, kuid kannab olevusi ja esemeid nende ajaliku lõpuni. Aeg liigub rahulikult kaasa, sekund sekundi järele, nagu oleks ta selle hoovuse muutumatuks taevaks. Mõnikord hakkab vool kohati kobrutama, tõusevad vood, lõhuvad lained ja kohisevad keerud, kus olevused haaravad kaasa keerlevate ja peremeheta jäänud esemete järele. Mõni saab juhuslikult võimu killu kätte ja ei lase enam lahti, kuni vool on paisanud veel juurde riismeid, milledest saab kindel jalgealune ja parv. Siis kiidavad kõik pääsenut, ja pärastised põlvedki mäletavad seda suurt võimu ja tarkust. Mõni teine kantakse rikkuste risu sekka, ja ta oskab seda koos hoida ja kasutada. Kuna kolmas näeb seda kõike, ei tea sellega midagi teha, istub vaid oma pehkinud palgil ja laulab ja on rõõmus, et saab sõita ikka igavikku, ikka igavikku, hoolimata, kas teda keegi mäletabki.

See on ju võrdlus, nagu neid on leiutatud varemgi. Kuid pole ju tarvis olla ikka esimene, kes leiab tabavama võrdluse aja ning elu jaoks. Piisab sellest vanastki. Sest on päris mõistlikkegi mehi, kel polevat õieti aegagi, kui peaksid minema hädalistele asjatoiminguile, kuid kes ikkagi jäävad seisatama, kui jõgi ujutab üle, kui mõni pais on vabanenud või kui on jääminek. Nad vaatavad voolu ja neis hakkab midagi salapäraselt liikuma mingi aimuse poole. Ja kuigi nad ei leia sõnu, et leida võrdlusjooni voolava vee ja maailma elu vahel, siiski lähevad nad siis oma igapäevaste talituste juurde tundega, nagu oleks neil olnud mingi ebamäärane ilmutus.

Kui Taaniel Tümm oleks kunagi tagasi mõtelnud kokkuvõtte tegemiseks, kas on tema eluajal olnud ka tormi ja lainetust, siis ei oleks ta õieti osanud midagi kindlat üteldagi. Oli ju olnud sõdasid maailmas kaugel või lähemalgi, kuid see kõik oli teda nagu puudutanud õige vähe. See kõik oli ju möödas nagu see ähmane mälestuski, et kunagi olid vene soldatitel niisugused mütsid, nagu ta neid nägi olevat piltidel prantsuse sõduritel. Seejuures ei teadnudki, kas ta ise oli näinud seda soldatite rühma maanteel Viljandi lähedal, või aga oli sellest kunagi jutustatud. Ühte aga pidas ta kindlaks: ei olnud see tema nooruse ajal, kui Pärnus türgi sõjavangid olid kartnud saunaminemist, palunud ja nutnud, sest arvanud, et viiakse surma. See pidi olema olnud ikka varem, kuigi Taaniel Tümm aastaarvudest oma väitele toetust ei otsinud. Tal puudus ajaloomeel, kuigi muidu arvude suhtes mälu oli rahuldav.

Ka need ajad, kus kobrutas elu hoovus ja tõusis kõrgeidki laineid, olid läinud, jätmata sügavamaid mälestusi. Oli, mis ta oli olnud aastail 1905 ja 1906, kus põletati ja tapeti, tema ise oli jäänud nagu kahe silma vahele, oli hoidunud vaid kõrvale ja teinud ennast tähele­pandamatuks. Niisama sel marulisel aastal 1917. Kuigi nad siis olid üsna tühjaks riisunud vilja- ja linalaod. Siis tal oli läinud kaduma hulk varandust, ja sellele mõnikord mõtleski Taaniel Tümm. Ja seepärast seisiski viimane aastaarv temal kuidagi väljapaistvamalt meeles kui see palju varajasem, kus põlesid mõisad.

Pime juhus, mis valitseb niisama rahuliku voolu ajal nagu ka tormistel aegadel ja võib hukutav olla tugevaile, julgeile kui ka ettevaatlikele, ei lasknud vaikseil päevil kukkuda ühtegi kivi katuselt ega saatnud kaela hullumeelset või mõrtsukat. Ja marulistel päevadel ei lasknud seesama pime juhus ühelgi mässulisel või kadedal tekkida järsku mõtet võtta Taaniel Tümmilt varandus või elu. Ta polnud kunagi olnud ettetükkiv, ja kuigi ta mõnikord nägi tormakaid jõuke, siis naeratas ta, nagu kiidaks ta heaks meelepärast vaatemängu. Oleks ta tõmmanud pea krae vahele ja hiilinud minema, siis oleksid kohe teda jälginud mitmed silmapaarid. Aga Taaniel Tümm kartis ju küll natuke, kuid huvitav oli temale siiski, mis inimesed kõik ära ei tee, ja sellepärast ta siis ka naeratas. Kuigi talle hiljem tuli aimus, et oleks ju ka võinud halvasti minna.

Niisugune oli ta juba maast-madalast ja niisugusena vaatas ta ikka meeleldi pealt, mida tegid ja võisid kõik teised, kuna tema ise oli ikka kõigest kuidagi väljaspool. Teised on ikkagi hoopis teised, aga tema ise on hoopis omaette.

Kes teda mäletavad veel tollest ajast, need mäletavad temast õieti väga vähe. Oli seal mõisas poisikene, Taan Tümm oli ta nimi, jah, Tümmi Taan, kes mõnikord seisis kusagil ja vahtis. Vahtis nõnda, nagu tahaks ta kaasa tulla, ja naeratas. Kui aga kutsusid, siis naeratas veel rohkem, pidi nagu jalamaid kaasa tulema, siis aga läks tõsiseks ja kinniseks ja kadus minema. Nõnda nagu mõni väike kutsikas, keda meelitad, kes ka kohe liputab saba ja kohe nagu tuleks mängima, koguni ajab esimesed jalad harki ja langetab kelmikalt pea, et nüüd läheb lahti. Aga siis tõmbab enne ühe kõrva kahtlevalt ligi pead, siis teise, mõtleb ruttu ümber ja keerabki ringi ja sörgib koju, saba lontis, et ikkagi ei maksa, tont teab, mis sellest võib välja tulla.

Niisuguseid mäletajaid ei olnud palju. Need, kes olid seal mõisas tol ajal, need olid laiali mööda maailma või surnud või ei olnud õieti tähelegi pannud seda väikest jässakat poissi, kes nii vähe puutus silma sealse alati käratseva, rahutult jooksva ja ulakustest elava nooruse keskel. Ja see noorus ise meenutas vanemaks saades palju huvitavamaid kaasaeglasi ja kaaslasi nagu Hakkaja Kustat, kes ehmudes või vihastades võttis haige ilme silmadesse, kukkus siis maha, läks näost siniseks, ajas vahtu suust, ja siis pärast ajas enese jälle istukile ja vaatas ringi, nagu oleks kogu maailm võõras ja ta peab alles jälle harjuma nagu ärgates unest.

Huvitav oli ka rendimaa pidaja poeg Kuigu Jass, kes oskas kõndida kõrgeil karkudel ja neil tantsidagi. Kuid kõige meeldejäävam temast oli, et ta kukkus kord sel toimingul maha ja ajas enesele seejuures pussi rindu. Nad ütlesid, et kopsud olnud näha. Kuid paranes, aga tükk aega ei saanud enam ratsutada ristikheina­nurmelt koju, kuna teised kihutasid, mis aga hobused võtsid. Ei, temal pistvat rinnus. Ja siiski sai temast terve mees ja hiljem suure talu koduväi, kes kasvatas ja müütas hobuseid ja oli suurte lõugadega üle valla. Oli teine kõrgele jõudnud kõigi põliste perepoegade kiuste, see ühehobuse-maa rentniku poeg.

Andis ka meeles pidada Lõõvi Piidert, kes alati tegi kõike keelatut, kuid oli lahtise peaga ja vallakoolis teadis nagu lennust, mis oli raamatuis. Aga võttis ette ja hakkas hobuseid varastama ja viidi sunnitööle. Lubas kätte maksta kõikidele, kui kord tagasi tuleb, silmad aina välkusid ja sõimas isa ja ema.

Uibu Karla oli juba suur mees ja suur vigurivänt, kõige naljakam pidudel, laiade õlgadega, oskas ennast aga Immatu mäe nõlval kerra tõmmata ja alla veereda nagu muna. Tema nad olid heinateol öösel surnuks löönud, kaikaga pähe. Kui koju toodi, oli kange ja seati seina äärde seisma ja seisiski. Ka sellest oli rohkem rääkida kui Tümmi Taanist.

Uuriti küll, kes on Uibu Karla tapnud, aga päris õiget meest kätte ei saadud, oli löödud pimedas, ja vangi läks, kes oli andnud viimase hoobi, mis polevatki olnud surmav löök. Hoitud juba surnuks löödu püsti ja kutsutud ka Nirgi Jaan, et anna sina ka oma tümakas. Nirgi Jaan andiski, ja niisiis läks tema sunnitööle pisarsilmil, viidi ära seotuna ja kinnitas ikka, et ta polevatki löönud kõvasti. Ka Nirgi Jaani mäletati.

Taaniel Tümmgi mäletas teda, nagu mäletas kõiki teisigi, kui tal aega oli kedagi mäletada. Aga seda aega pärastine elu temale palju ei andnud. Kui ta oligi mõnikord öösiti ärkvel, siis oli tal vaja raskelt arvutada ja mõtelda, kuidas tulla toime oma talitustega, ja siis polnud mahti meenutada seda, mis ammu oli möödas.

Kuid ega see sellegipärast ei kadunud tema tajust; mineviku aimus seisis ikka nagu selja taga, tõi mõne kõla kõrva ja mõni lõhngi lõi väikse vilka pildikese silma ette. Või aga kõneles keegi nõnda, nagu kunagi oli kõnelnud mõni teine seal Varekaare mõisas, ja siis oli silmade ees hetkeks avar pilt Ruusa veskist, millest mitte kaugel teisel järvekaldal oli viinavabrik, mäenõlvaku seljataga, millest aga üle ulatus kõrge korsten. Või aga tekkis üsna selge pilt õunapuudest, mis olid rentnikkude ja moonakate hobusetalli vastas üle tee. Nende vahelt paistis hekkide ja kõrgete puude tagant mõisahäärberi valge sein, mida tohtis vaadata vaid eemalt-kaugelt, sest see oli püha paik. Seal võisid lähedal ja päris juureski käia mõisa kutsar ja mõisa aednik, vist ka tallipoiss. Natuke imelik oli, et seal elasidki peremamsel, toatüdruk ja köögitüdruk, päris ikka vanaparuniga ühes majas. Valitseja, noh see muidugi käis seal, see oli suur härra ja viibutas ja keerutas keppi, kui kõndis oma valges kuues. Aga palju ta seal ikkagi nagu ei käinudki, tema oli ju rendihärra valitseja, mitte parunihärra oma. Elas rendihärra majas, ja mõnikord kostis kaugele, kui nad mõlemad õiendasid ja seletasid.

Nõnda vilksatas Taaniel Tümmi elus kord-korralt ikka mõni nähtus endisest ajast ja tuli koguni see või teine hõng, isegi kurikate lagin tagasi, pani nagu igatsemagi, kuid elu ei andnud selleks mahti ega tahtmistki ja Taaniel Tümm ei tahtnud mõnikord nagu õigekski võtta, et see oli tema ise, kes palja jalu seisis veskitammil ja vahtis vette, kuni tuli mõni võõras veskile ja küsis: „Taan, kes su isa on?“

Taan pidi siis alati maha vaatama, vanemad inimesed on ju ülemused, neile peab vastama. Ja ta vastaski: „Aaron Tümm.“ Mispeale võõras naeratas ja enam midagi ei ütelnud, vaatas vaid teisele veskilisele ja nad mõlemad olid kuidagi edevad või muidu imelikud.

Nõnda oli ema ikka käskinud vastata: „Aaron Tümm.“

Seda oma isa oli Taan isegi näinud. Koguni paar korda. Paar poissi olid ütelnud, et sealt ju tuleb su isa. Ja mõlemal korral oli see juhtunud hobusetalli juures, ükskord seal, kus oli see talli torn vana tunnikellaga, millel puudus üks näitaja ja teine seisis ikka kahe ja kolme vahel, nagu ütlesid need poisid, kes talvel juba koolis käisid. Ja seal siis oli ta näinud esmakordselt oma isa, selle tunnikella all. Tal oli käes valgeks laasitud kepp, küll tee äärest värskelt lõigatud. Seljas olid tal hallid riided nagu teistelgi, kui sõideti kuhugi või kui oli pühapäev. Ja poiste poole ta ei vaadanudki, kõneles ainult rahulikult ja nagu tasa moonakatega ja kõndis siis alla veski poole. Ja sinna ta siis kaduski.

Teine kord nägi Taan teda tulemas tallist mööda, kuid siis ei kõnelnud ta kellegagi, kõndis mööda ka Taanist, kes najatas lüüsi ristpuule. Ja Taanile tundus, et isa temast midagi ei teagi; seekord oli tal teine kepp, natuke jämedam ja tulel kõrvetatud. Nüüd nägi Taan tema nägu selgesti. Ja see nägu tõi mõtte, et sammaldunud väike tiik pargis on alati vaikse veega ja leige, ja Taan otsustas minna jälle sinna vaatama.

Miks temal aga oli teissugune isa, kes ei ela kodus, ei seda ta küsinud kunagi ja keegi temale ka ei rääkinud. Kuigi ju teati, et Aaron Tümm oli kunagi ära läinud naise juurest, asus palvemaja lähedale ja oli muidu vaikne ja töökas mees. Naine aga oli tal käre inimene ja muudkui tõukas ja kamandas, ja suu käis tal alati, käed olid tal tööd ja talitusi täis.

Seda teadis Taan ka, et tal on vend olemas. Oli teda näinudki paaril korral, aga nad polnud omavahel suurt juttu ajanud midagi. Vend oli käinud viimast korda siin siis, enne kui võeti soldatiks. Ema oli andnud särke kaasa ja võtnud ka plekknapast voodikoti alt raha. Siis jättis vend ema kättpidi jumalaga ja Taanilegi andis kätt. Aga välja temast suurt ei teinud, nagu Taan temastki mitte.

Tol korral elas Taan emaga Savitare pööningul, kus oli katusekivi asemele pandud klaasikild. Seda kildu mööda jooksis vesi, kui sadas vihma, triibuliselt ja suure valuga alla, kuid sisse ei tilkunud midagi. Enne aga elasid nad Linnasterehes, seal oli neil päris kamber ikka ja suurgi, nõnda et kanadki mahtusid tuppa. Ja siis oli neil ka lehm Punik, sellele tuli rohtu ja heina võtta, kust sai. Ükskord oli suur kisa. Ema ja Taari Ann olid niitnud pargis ja toonudki juba kotiga, aga Toa-Elts oli näinud mõisahäärberi aknast ja läinud kaebama. Ja siis tuli veel see õunavarguse lugu. Siis, jah, siis pididki nad ära kolima. Kästi, et hoopis mõisast välja, aga ema oli ütelnud, et tahab seda näha, kes teda siit kangutab. Oli siis kolinud Savitare pööningule.

Aga hiljem olid nad jälle Linnasterehes, aga teises kambris, seal, kus varem elas pottsepp Saksa Mitt. Poegi sõimati sakslasteks, aga need olid valusad vastu andma, Ärbärt vihtus kord Eedami Villemi nõnda tümaks, et vana Eedam kaebas kohtusse. Saksa Mitt aga sinna ei läinudki, ütles, et on linnapürjel ja ei lähe. Ja ei saadudki teha midagi.

Selle Saksa Miti kambris elas Taan emaga siis hiljem, kui neil oli lehm Päitsik. See andis palju rohkem piima kui Punik. Ema käis rendihärra juures pesemas ja küürimas, tegi päevi ja küttis sauna. Siis oli neil ka kartulimaad ja kapsaaed. Kõige parem aga oli siiski, kui nad asusid sauna. Sealt läks mööda oja. Sauna päikesepoolsel küljel oli ühe akna all paar päris lavapeenartki. Siis oli Taan juba palju suurem, hakkas käima oma esimest ja viimast talve vallakoolis, tõi neisse lava­peenraisse masinarehest käruga turbamulda, mis oli masina kütmisest järele jäänud. Siis alles kasvasid lavapeenardes rõikad ja redised ja kurgid ja Taan hakkas nendega kauplemagi: sai kümne kurgi, viie kaalika ja kahekümne viie redise eest Kuigu Märdilt viskariväitse, ja vaatas hiljem, kui noa murdunud ots oli käial jälle teravaks aetud, et kaubal polnud viga.

Mõnikord juhtus, et Taaniel Tümm nägi hiljem seda nuga uneski, ja tal oli tume aimus, et see oli tema esimene kaubatehing. Hakkas nagu kahjugi, et see viskariväits oli kaduma läinud. Oli nagu algus tema tõusule, mis õnnestus ju ka suurelt osalt sellepärast, et inimestelt saadi odavalt, millel nende silmis polnud suurt väärtust. Sellest põlatud kaubast aga sai midagi teha, mille hind väikese paranduse kaudu kasvas. Ja ost oli läinud seekord maksma päris üsna vähe — mis see turbamulla vedu ja sõnnikuga segamine nüüd luges! Peenraid oleks ta pidanud ju tegema niikuinii. Seni oli küll ema tarvitanud mullast kasvanud saaki… noh, mis seal ikka nüüd arutada, väits igatahes sai hea ja oli esimeseks iseseisvaks äriks. Kui mitte arvestada terassulgede vahetamist vallakoolis. Neid oli niisuguseid ja teissuguseid, mõned kulunud, teisel ots kukkumisest kõver, aga seda sai parandada, ja peale pesemist ja hõõrumist sulg läikis ja käis kaubana jälle edasi. Ning oli ka päris kullast sulgi, neid sai ta rendihärra poegade käest, kui need jõudsid linnakoolist koju. Niisugused olid heas hinnas, ja Taanil oli oma väikeses kastis kodus juba hulk varandust, mis oli vahetatud kõiksugu terassulgede ja muu kauba vastu. Seal oli väike ümmargune peegel, mille põhi enne oli tagant kohati maha tulnud. Aga rendihärra poja Viktori käest oli ta saanud kompvekkide ümber olnud hõbepaberit, sellega sai paigata, ja nüüd näitas peegel jälle üsna hästi.

Siis oli seal veel üks väga kallis ese, üks uisk rihmadega ja punase kontsakapiga. Madal ning ahtakene, uisuraud käis talla alt läbi sirgelt nagu nool ja nukiks oli tal ilus luige pea, mis laskus tagasi, pugu ees. Kanna sees oli veel sügav jälg, kuhu sisse oli käinud kõrge konts. Toapoiss, kes selle uisu oli leidnud mõisahäärberi pööningult, kinnitas, et see olnud ühe krahvipreili oma, kui see alles oli olnud noor, ja hiljem kaugel maal kukutanud enese suurest mäest alla koske. Nüüd huikavat tema vaim seal öösiti kaljude vahel. Aga uisule see midagi ei teinud. Sellega sai talvel ühe jalaga toredasti mööda tiiki lasta, kui kontsaaugu sisse panna takku või paberit. Peeglit veel võiks kuidagi müüa või vahetada, kuid uisul polegi hinda. See oli nii suursugune ja kõigist asjust hoopis erinev, see oli nagu püha. Tallagi alt tõusis rinna alla pühalikku tunnet, kui raud surises üle värske jää. Ja toapoiss oli ta visanud lihtsalt kätte mitte millegi eest: käskinud panna vaid paar korda kirja suure tamme õõnsusesse pargis, vaadata, kas seal on vastust, ja mitte kellelegi kõnelda. Kui Kõrtsi Alma hiljem lapse sai, oli ta kõnelnud küll tammest ja kirjadest, aga Tümmi Taanilt polnud keegi midagi küsinud ja ta pole rääkinud ka — viimaks võtab toapoiss uisu veel tagasi.

Rendihärra poegadel oli küll igaühel paar uisku, mõlema jala jaoks üks, puht-aalivaksid, alt vedruga, kõige vanemal, Aleksil, koguni niisugused, milledel käis kand kruviga kontsa sisse, kuid niisugust neil ei olnud, punase nahaga ja külgede pealt samuti punaste rihmadega. Ja jooksku nad peale kahel uisul ja tehku kaari, olgu mõnel uisupaaril isegi sooned raua sees, ei olnud nad ikka Taani uisu vastu midagi. Ka teistel poistel oli tünnivitstest tehtud uiske, mõnel isegi mõlema jala jaoks, — Tümmi Taanil on aga niisugune, mida pole kellelgi teisel. Ja sellepärast tuligi teda hoida ja vaid harva talla alla panna, pühapäeviti mõnikord, kui oli seljas pühapäeva-ülikond ja nokaga müts peas, puhas rätt kaelas. Ja nii mõnigi poiss tuli siis uuesti vaatama seda kõvera kaelaga luike ja peent soont uisuraua sees.

See aare seisis korralikult paberisse mässituna rohelise kasti põhjas, kus oli karbikene leitud üksikuid nööpe, kõrval niidipoole, kerra keeratud nöörijuppe, üks lapse mängupasun, mis enam häält ei teinud, väikesi kullakarva kuljuseid, ka saadud mõisa toapoisilt, kes need ütles olevat mardisandi mütsi küljest. Üks vana kalender oli seal ka, mille kaanel kõndis mees tossava piibuga. Hakka nüüd lugema kõiki neid asju, milledel oli mõnikord hämmastama panev hind. Ühe vana tuleraua eest oli üks mõisas külas olev härra maksnud tervelt kakskümmend kopikat.

Üldse oli see mõisa häärber saladuslik ja kummaline koht. Teda lähedalt vaadata oli antud vaid üksikuile. Söandati minna päris lähedale, isegi sisse, vaid siis, kui mõisahärra oli ära sõitnud kaugetele maadele, kuhu ta jäi alati kauaks. Kõneldi, et käivat vaatamas mõisaproua hauda. Ja ka seda kohta, kus krahvipreili oli enese kaljult kuristikku kukutanud.

Mõlema pildid olevat mõisahäärberi seinal. Paljude teiste piltide seas, mis olevat niisama suured nagu elavad inimesedki. Ja ka muidu olevat nad nagu elus: kuhupoole sa läheksidki, ikka vaatavad nad sulle järele, nõnda et päris jube olevat — ise ammu surnud, aga vahivad.

Ei ole Tümmi Taan sinna jalga saanud. Pole ka keegi kaasa kutsunud. Kui kord rendihärra lapsed läksid ja Sepa Jukugi oli kaasas puusepaga, et parandada seal ühte kappi, siis jäi Tümmi Taan välja ja ei tea, kas ta oleks kaasa läinudki, kui oleks kutsutud. Siis muidugi, kui oleks kästud. Niisiis jäi ta välja ja vaatas õige näost näkku neid kahte lõvi, kes olid teine teisel pool treppi, kummalgi käpp munal, ühel parem käpp, teisel pahem. Andis mõteldagi, kas lõvid mängivad munaga päris õpetamata. Valitseja olevat ütelnud, et mängivat jaanalinnu munadega.

See oli esimene ja viimne kord, kus Tümmi Taan oli mõisahäärberile nõnda lähedal, et astu kas või sissegi. Aga see trepi eeski olemine ei kahandanud aukartust ja hirmu, õieti õudustki, mis hoovas sellest suurest hoonest. See oli nõnda nagu surnuaial parunite surnukambrigagi. Olid küll ta kõrval, kõndisid möödagi, aga sisse ikkagi ei astunud, ka siis mitte, kui kirikuaiavaht sees toimetas ja pühkis.

Oli nagu püha maa, see mõisahäärberi ümbrus ühes pargiga. Kuigi pargi viimane ja hõredam osa hakkas tunduma kodusemana, eriti seal, kus kasvasid toomingad ja pihlakad ja kohe algasid põllud. Sealt võis isegi toomemarju noppida. Aga häärberi ümber oli kõik nii vakka ja hääletu. Kui siis veel tuli heki tagant või suurte puude alt parun, alati mustas riietuses, kepp käes, siis oli parem teha ennast nägematuks. Ka siis, kui talle oli külla tulnud mõni teine parun, ka niisama vana, ka tumedas ülikonnas. Ja kui nad siis nii tõsiselt oma keppe sammudele ette seadsid, siis hoidsid sa end ikka nii kaugele, et sa ei teadnudki, kas nad ka kõnelevad üldse või kõnnivad niisama tummalt teineteise kõrval ja kaovad kuhugi puude tumeda ja kõrge roheluse alla.

Proua tal olevat olnud maailmakuulus laulja. Kui ta siin kirikus laulnud, siis tulnud rahvast isegi teistest kihelkondadest kuulama. Kui tema ainus poeg oli surnud, hakanud ka paruniproua kiratsema ja surnud südamevalu kätte.

Tümmi Taan kuulis kord, kui rendihärral oli külalisi, kuidas üks härra ütles: „Ainukesed pojad kas surevad õnnetult või haiguste kätte või saavad muidu hukka.“

Siis oli Tümmi Taan ehmunud, nagu oleks ka tema kohta juba ette tehtud surmaotsus. Kuni tuli meelde, et ta ju polnudki ainus poeg ja et tal koguni oli suur vend, kes kaitseks iga õnnetuse ja surma vastu. Ja peale selle lohutas teda ka teise härra seletus: „Loomulikult, alati üksi, hellitatakse, ei oska elule vastu panna.“ Mida härra veel muud seletas, seda Tümmi Taani pea hästi ei võtnud, kuid ta kuulis veel, et uppujad olevat enamasti ainukesed pojad. Ja sellepärast kiitiski Tümmi Taan iseennast, et ta ei läinud teiste poistega suplema ega hüpanud kevadise jäämineku ajal jääpangalt jääpangale ja üldse ei armastanud minna vee lähedale. Samuti nagu ta ka hobuseid ei käinud ristikheina­põllult koju toomas ja ratsa kihutamas. Ratsutanud oli ta vaid vana orika seljas, kuni ema sellegi keelas, et nagu poleks poisil enesel jalgu all ja seakari ei saavat õigeks ajaks koju.

Kui nende võõraste härrade jutust oli Tümmi Taanisse tulnud nagu ängistust ja hingematvat, siis vaid päris algul. See aga haihtus, kuna ta niikuinii ei hoolinud kaela­murdvaist üleannetustest, käis vees vaid neil kohtadel, kus said märjaks ainult põlvini, ja et ta ka polnud ainsaks pojaks, siis jäi järele vaid hellitamise küsimus. Ja sellegi poolest tundis ta enese olevat üsna julge. Ta ju teadis, kes olid hellitatud. Juustniku poeg Artur oli hellitatud, kõndis alati puhtais riietes, oli valge nagu piim ja rammus nagu väike põrsas. Joovat puhast koort ja kohvi. Natukegi külmema ilmaga olid tal kindad käes ja kaela ümber sall. Ei käinud see kunagi palja jalu, ja kui natuke haiget sai, siis pistis töinates koju ja kohe jooksid isa-ema vastu.

Ka rendihärra kaksikud Anna ja Liisa olid hellitatud. Nad olid kõige nooremad ja said alati paremaid palasid, olid ikka ehitud ja neil oli lastetüdruk ikka kaasas. Kui jalad said märjaks, pidid kohe sukki vahetama.

Neid aga Tümmi Taan ei vaadanud selle iseäraliku pilguga, milles oli palju tõsidust, ootust ja salajast teadmist. See pilk jälgis Juustniku Arturit. Ja imelik oli tunda, et Artur ise ei teagi, kuidas temast ei saagi elulooma, käigu ta käsi nüüd küll toredasti. Olgu tal peale kompvekke taskus, teinekord rosinaid ja kõiksugu häid asju, ja magagu ta sulgpatjadel ja söögu iga päev saia ja juustu. Ei tema teadnud, et ükskord järsku ta on uppunud või hull koer on ta surnuks murdnud või ta on majapõlemisel tulle jäänud. Kahjugi hakkas temast, sest ta oli hea poiss ja ulatas teinegikord mõne kompveki, kui enesel enam isu ei olnud, ja naeratas ümmarguselt ja pehmelt nagu kuu. Käedki olid tal nii õrnad ja vedelad, ei julgenud ta nuga õieti kättegi võtta, palus ikka, teine tehku temale pajupilli. Teda siis pidi tabama see nägematu võim või nõidus, mis alati varitseb ja ähvardab, mida ema nimetab jumala vihaks ja mis kõnnib pilvede sees, kui tuleb äike. Või on see mõni teine, vahest niisugune, mis elab tühjas kirikus või hauakambrites. Tühjas kirikus oli Tümmi Taan kord käinud, kui ema oli käskinud oodata ja ise läinud kirikumõisa ei tea mis asja pärast. Jäi siis kauaks ja Taan nägi, et kiriku uks oli paokil. Astus sisse, aga siis jäi hing kinni suurest ja kõrgest vaikusest. Kui ta jälle välja sai, nuttis ta tasa ja ei teadnudki hiljem emale seletada, kui hirmus ja mis õieti nii hirmus oli olnud. See suur pilt, kus keegi valges rüüs mees näitas kahe sõrmega taeva poole? Ei teadnud seda Tümmi Taan, teadis vaid, et oli mingi raske ähvardus tühjuse tohutusest.

Seda tunnet meenutas temale Juustniku Arturit varitsev oht. Ja mõnikord oli, nagu ei tohikski ta temalt vastu võtta midagi. Ka halb oli temaga kõneldagi, ei teadnud, kuidas olla. Ei kõlba ju teisele ütelda, et ta on surmasuus, kui ise ei saa parata ja keegi ei suuda päästa.

Kuid ega temaga palju kokku ju ei puutunudki. Tee seakarjaga käis mööda enne suurest karjalaudast oja ääres, siis moonakate hobusetallist mäel, kus oli see torn tunnikellaga, mille tuhmunud kuldseid numbripulki tuli tükk aega õppida ja söödil mulla sisse uuristada, kuni nad selgeks said ja hiljem vallakoolis osutusid rooma numbriteks. See pikk telliskivist hoone seisis mõnikord üsna vakka ja suikus väriseva päikeselõõma käes, ja vaid siis, kui möödusid üsna lähedalt, oli kuulda hobuste puristamist ja heinte krõnksumist hammaste all. Teine kord jälle oli ette- ja lahtirakendamist, meeste vandumist ja nöökamist, ja see oli kõik nii kodune. Juustniku hoone oli seal paremat kätt mõisahäärberi taga, hoopis all orus tiigi ääres. Ja teda sai näha ainult siis, kui karjatamiskord nihkus kunagi sealsetele nurmedele. Niisiis Arturiga kokkupuutumist oli väga harva, ja kodust eemale teda ka ei lastud. Teda ju hellitati. Ning Tümmi Taan tundis uhkust ja rahuldust enesest — ei küsinud keegi, kas tal on kuum või külm ja kas ta tahab suhkrusaia või uusi kingi.

Kui ta oli oma seakarjaga moonakatallist möödas, siis viis tee suurte pärnade alt mööda jälle allapoole, kus oli rendihärra maja. Sealt mööda minek oli alati seotud mingi ootava kerge ärevusega, kui oli koolide vaheaeg. Siis olid ees Voldi, Aleks ja Reinolt ja Karli ja Teodor ja Kurt. Voldile ja Meerile peeti koolipreili, need linnas veel ei käinud. Anna ja Liisa olid ka veel liiga väikesed. Aga kui poisid olid kodus, siis oli seal heki taga ikka kisendamist ja hurraatamist, jooksmist, üksteise tagaajamist, pildumist ja klaasiklirinat. Nad riidlesid ja leppisid, mõnikord jooksid heki tagant välja ja maadlesid tolmusel maanteel ja sõimasid üksteist ja sõimasid ka Tümmi Taani tattninaks, aga sellest ei maksnud väljagi teha, sest see polnud õige, vaadaku nad ise, kas neil enestel ongi nii puhas nina. Ei maksnud välja teha juba sellegipärast, et ega nad seda tõsiselt ei ütelnudki, tulid kaasa seakarja, õpetasid kuutkümmend kuut, panid oma koera põldhiiri kaapima, sõitsid sigade seljas ja katsusid, kes jõuab kaugemale hüpata või sülitada või kes võib kauemini pea peal seista. Ja kauplema ja vahetama olid kanged, ühtelugu oli neil midagi kaasas, mille eest soovisid vibupüssi ja nooli või linguvibu või jalutuskeppi, mis oli kas põletatud või millest üle oli tõmmatud rästikunahk. Sel viisil said Tümmi Taani omanduseks ameerika kullast uurikett, päevapildi-raam, nukupea, saksakeelne pildiraamat, kus kassil olid jalas pikad säärsaapad, rohelised prillid, üks roosidega alustass, mille murdunud serv lakiga külge oli poogitud. Aga lakki sai jälle ära sulatada, ja maalrisell, kes võõpas mõisahäärberi rõdu, õpetas tegema päris valget kitti ja nüüd oli alustass peaaegu nagu uus jälle. Karli tahtis nüüd küll tassi tagasi kaubelda, aga Taan ei mõtelnudki anda. Siis ütles Karli „Tattnina-Taan“.

„Ise oled Tattnina-Karli.“

„Sul on päris põrsa nägu,“ lisas Karli.

„Sul enesel on põrsa nägu,“ kostis Taan. Kuigi see ei võinud päris tõsi olla, sest Karlil oli kongus ja pikk nina ja tihedad kulmud. Põrsastel niisugust nägu polnud, aga alla ei maksnud vanduda. Ja kuigi Taanil puudus võime iseseisvalt välja mõtelda midagi, mis lähedalegi läheks Karli üha tihenevale mõttelennule ja võrdlustele, mis ei peatunud kõige ropemategi sõnade ees, aga Taan ka ei jätnud:

„Ise oled,“ vastas ta kindlalt ja vankumata. Kui see talle enesele hakkas paistma ühetoonilisena, siis muutis ta oma taktikat ja lausus väljakutsuvalt:

„Olen jah ja midagi sa ei saa teha.“ Kordas seda niipalju, kuni Karli seda enam ei talunud ja kallale asus.

Ka sellest ei tulnud suurt midagi välja. Taan seisis kõvasti oma tüsedatel jalgadel ja Karli oli küll väle ja kärmas ja tagus ägedalt, aga Taan pani ta siiski selili ja nohises. Kui siis teine lõpuks maast üles rabeles, oli ta nii täis viha, et hakkas kive otsima, loobus aga pildumisest, sest ka Taan võttis kivi pihku. Nüüd jooksis Karli koju ja kähises:

„Küll ma vaatan, küll ma vaatan.“ Ja vaevalt sai Taan jälle kokku oma sead, kes seni olid hakanud kaunis ula uitama, kui Karli tuli koos Teodoriga. Nüüd juba läks tõsiseks ja Taan võttis piitsa appi, ei löönud küll, aga ähvardas. Aga mis sa ähvardad, kui üks tuleb eest ja teine tagantpoolt. Ja Teodoril oli niisugune linnast õpitud võte, et haarab sust kinni ja jääb ise jalgade alla, kisub sedaviisi kaasa. Vahepeal on Karli juba kompsu kallal, kus teiste aarete seas on alustass.

Ega Tümmi Taan enne päris vihaseks ei läinudki, enne kui kiputi ta varanduse kallale. Nüüd alles tuli tal kahekordne jõud, nüüd alles pääses lahti tema võim ja vägi. Teodor oli raputatud küljest nagu koonal ja juba oli Taan Karli kallal, kes hoidis pampu selja taga. Aga Taani selja taga oli kohe nagu rakapeni ka Teodor, hoidis ta põlvede ümbert kinni ja siis olid nad kolmekesi mütsakus koos maas.

Ja siis naksatas. Pambu sees.

Kaklemine katkes jalamaid. Nad jäid nagu kuulatama, kas veel kordub, kuigi teadsid, et võiks korduda vaid siis, kui Karli veel kord veereks pambu peale. Kuid juba esimese naksatuse järel oli ta oma ristluu alt käe puntraga välja tõmmanud. Nüüd ajas ta enda istukile. Temast mööda haaras Taani käsi oma varanduse järele. Võttis ettevaatlikult lapi alustassi ümbert lahti, kooris üsna õrnade näppudega hoolikalt ja ka teised mõlemad kuulsid, kuidas krigises, nägid, kuidas katte all kergelt paindus. Ja siis tulid välja killud, roosid olid läinud pooleks, põhjast läks üle mõrade kiiri, mis lapi sirgekstõmbamisel jagunesid pragudeks ja siis üksikuteks kildudeks.

Tümmi Taan, kes oli olnud seni võitlusest punane, läks nüüd näost halliks. Tema tumedad silmad paistsid nüüd väikeste mustade täppidena. Ja ta käed ripnesid alla, kuigi kiskusid rusikasse. Ta tõmbas hinge, sügavalt, luksus natuke. Ja kõik kolm olid vait, Karli pilk eksles üle kildude maha, siis uurivalt üle Taani näo. Teodori õhetav nägu oli järsku nõutu ja loll.

Siis ohkas Taan uuesti, tõmbas end nagu õhku täis ja siis hakkas ta ütlema. Hakkas valima sõnu, mis pidid minema sügavale, mis pidid olema hävitavad.

Ta polnud võimeline looma uusi ja keerulisi väljendusi nagu Karli. Ta võttis oma sõnad kirjandusest, mida ta küll ise polnud lugenud, mida aga oli ette kandnud rändav rätsep Kondor õhtuti rendihärra peretoas, kui tüdrukud ketrasid ja tallipoiss parandas valjaid ja teised nokitsesid niisama.

„Võllaroog!“ ütles Taan. „Nurjatu!“ lisas ta. „Mürgine madu!“ täiendas ta. „Olgu sa neetud, alatu hing!“ Siis lõppes tagavara ja ta lausus otsustavalt ja kindlalt: „Nüüd ütlen emale.“

Sellega oli ta ähvardanud mõnigi kord ja oli teinekord ähvarduse isegi teostanud. Ning neist puhkudest saadik teadsid poisid, et ema on võim. Ja Karli ja Teodor mõistsid, et seekord kaebab tõepoolest. Mis siis saab, on selge. Siis tuleb välja, kuhu on jäänud koolipreili alustass, tema kadunud ema mälestus, mille kord Kurt ja Teodor ja Karli olid vaatlemisel ühisel jõul lasknud maha kukkuda ja siis jäljetult kaduda, sest kõik paikamised kirjalakiga ei aidanud. Jah, siis tuleb välja, ja siis saab isa teada, ja siis saavad nad kõik rängasti peksa, ja siis ei ole armu enam aastaid. Siis näägutab isa kõigi võõraste juuresolekul, et vaata tassivargaid, vaata, mis kelme ma olen kasvatanud, ja et vahivad altkulmu nagu hundid. Siis oota vaid, kuni saad silma alt ära linna kooli, ei siis pole enam elu üldse, kuigi ta nüüdki on nii, et muudkui kao, kui kuuled isa häält.

„Ma toon sulle teise alustassi,“ ütles Karli tasa.

„Ütlen emale.“

„Toon päris terve alustassi, sel on peal kannikesed.“

Taan ei saa lahti tehtud otsusest ja kordab: „Ütlen aga emale.“ Kuigi kõrv kuulatab: terve alustassi… kannikestega…

Karli teab kapis olevat küllalt alustasse, milledel puudub tass. Mamma kaebab vahetevahel, et siin majas peaks kohvi ja teed joodama õieti plekknõudest, köögis muudkui lõhutakse. Karli teab ka, milline tass hiljuti köögis katki läks, kui ta Liisule vett kaela viskas.

„Ma toon sulle alustassi ühes terve tassiga.“

Taan hingab ikka veel raskesti ja ei vasta.

Nüüd hakkab Karli kirjeldama. Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt, päris lai äär päris kullast. Aga tass ise on roosat värvi, alt laiem, pealt kitsam, ääre ümber on ka lillesid, aga ta ei mäleta enam, mis lilled või lehed nad olid. Aga toob kohe näha.

Taan ei vastanud, põrnitses vaid, kuid selle põrnitsemise taga oli umbusku, mis hakkas tahenema lootuseks. Karli mõistis õieti, kui vastust ootamata hakkas kiirelt välgatama paljaid jalasääri kodu poole. Teodor võttis hoogu järele­jooksmiseks, mõtles aga kannapealt ümber: kui toob, toogu üksi, muidu on ta kaassüüdlane.

„Petab,“ ütles Taan ja sülitas läbi hammaste, aga hääles oli lootust.

„Kui söögitoas pole kedagi, siis toob,“ vastas Teodor ja kaapis oma sääremarja. Ta oli tõsine, mõtles, kui viimati juhtub keegi peale.

„Kindlasti toob, kui saab. Ja kui praegu ei saa, toob teine kord.“

„Mitu korda on petnud,“ vastas Taan.

„Seekord ei peta,“ kinnitas Teodor.

Sest seekord oli kindel, et muidu Taan ütleb oma emale. Ja Tümmi Leenat juba teati.

Ei kolinud ta mõisast välja ka siis, kui noor parun ütles, et tema on mõisa politsei ja Tümmi Leena kasigu välja ja ärgu näidaku oma nägu mõisas. Tümmi Leena läks välja vaid Linnasterehest, kolis aga Savitare pööningule.

Poisid ju neid üksikasju täielikult ei teadnud ja polnud neil tuttavad ka kõik tegurid, mis aitasid Leenat paruni viha vastu. Teadsid vaid, et Tümmi Leena oli kange olnud ja noorparun ei saanud teha midagi. Kõige paremini tundis eellugu Taan ise.

Ta oli karjatanud oma sigu pargi ääres üleval, seal, kus allpool algas mõisa õunaaed. Ja oli sealt siis ka näinud, kuidas Ruusa Villem roninud üle aia. Nad olid vahetanud pilke ja Taan oli heatahtlikult naeratanud, kui Villem oli ütelnud, et toob temale ka.

Seda nüüd ei maksnud teha, et Villem hakkas murdma õunapuu oksi. Kas ta tegi meelega või ronis puu otsa ja oks murdus, seda ei teadnud keegi, aga ragin oli suur. Ja siis kahises ja podises.

Taan jooksis nõlvakut mööda alla, et vaadata, mis seal sünnib. Ja juba tuligi Villem, silmad hirmust pärani, ja vinnas enese üle aia, teiselt poolt aga väikesest väravast jooksis aednik ümber aianurga Villemile otse vastu. Just aianurgal said kokku ja kuigi Villem kohe kargas kõrvale ja plagas alla pargi poole, siiski olid ta jalad liiga lühikesed.

„Pai onu,“ ütles ta ja ta hääl värises, „pai onu,“ ja jooksis. „Ega ma enam ei tee, pai onu!“ Iga jooksusamm lõi sõnad kokutavalt pooleks.

Taani teada polnud aednik Villemile mingi onu, polnud sugulanegi, oli kuskilt kaugelt Venemaalt koguni… ja siis krapsas aednik Villemi kraest kinni ja sakutas. Paar õuna kukkus pungil taskust. Need võttis aednik üles ja siis talutas ta Villemi tagasi. See ütles ikka edasi „pai onu“ ja „pai onu“, aednik aga vastas hingeldades ja kurjalt: „Küll ma sind onutan… Või puid ka veel murdma.“

Käratas siis Taanile:

„Või sina pead siin vahti! Jalamaid tuled kaasa.“

„Aga sead…“ sai Taan ütelda, kui ka tema oli kraedpidi aedniku peos.

Taanil oli hirm, aga mõtles ise kahjurõõmsalt, et las nüüd sead lähevad kartulipõllule, tema pole süüdi. Nii mindi siis õunaaia veert mööda mäkke üles. Ja mida kõrgemale nad jõudsid, seda jubedamaks läks. Tee viis mõisa häärberi poole, sinna paika, mis oli püha ja millest tuli ihust-hingest eemale hoiduda. Taan püüdis palvetada, aga sõnad läksid segamini, Villem töinas. Toa Elts tuli köögitrepil vastu ja seisatas, üks marjanaine jäi ära minnes heki juures peatama, vaatas tagasi ja läks kiirelt minema, kui kuulis, kuidas aednik ütles:

„Paar õunavarast… lõhkusid uibusid… Kutsu noorparun välja.“

Taan sai marjanaisele järele hüüda: „Mina õunu ei varastanud. Ütle emale, et ei varastanud.“ Kisendas seda heledalt ja jonnakalt vanale naisele järele.

Ja siis tuligi noorparun. Ta heitis pahura pilgu üle poisikeste, nagu oleksid nad kärbsed, ütles vaid „vallamaja juurde“ ja kõndis ise ees.

Noorparun oli tõepoolest noor. Oli vanaparuni õepoeg ja pidi mõisa pärima, oli siia tulnud „maapidamist nuusutama“, nagu ütles rendihärra valitseja Jaanusson, kes ka hiljem seletas, et polnud noorel parunil õigust raasugi talitada nõnda, nagu ta seda tegi. Ja ei oleks mitte keegi pidanud ega tohtinud tema käsku täita. Ütelgu kümme korda, et tema olevat mõisa politsei. Aga seda ta ei ole, see amet on rendihärra kaudu valitseja Jaanussoni käes. Ja pole mõisapolitseil ja vallamajal mitte midagi ühist: mõis on mõis ja vald on vald. Mis õigusega täidab vallakasak käske, mida annab noor nolk, olgu ta sada korda parun, kui tal pole volitusi. Aga kasak täitis ja andis vallamaja „käärkambris“ Ruusa Villemile viisteist sirakat ära, nõnda et veri oli taga.

Tümmi Taani päästis Jaanusson ise, kuigi Tümmi Leena oli juba vallamaja ees ja sikutas oma poega kättpidi enda poole ja suu muudkui käis, et kas last tahetakse ära tappa mõne õunapabula pärast, mida ta ei ole eluilmas võtnud ja kunagi ei võta võõrast vara ja on saanud ristiinimese kasvatuse ja nimigi on pandud Taaniel, kes oli lõvikoopas, ja nüüd on kõik lõvid lahti lastud… ja siis parajasti tuli Jaanusson ja kõneles noore paruniga saksa keelt. See kuulas igava ilmega pealt, vaatas vaid maha ja kortsutas kulme ning näppis vurre, mis polnud veel küllalt pikad näppimiseks ja keerutamis­katseiks.

Ja siis lastigi Taan lahti ja nüüd vaid vaikselt inisev Ruusa Villem viidi kongi ja noorparun ise läks kaasa ja sealt kostis varsti sähvatusi ja siis kohe „ai“, „ai“ ja viimaks hele kisa, mis lõppes nagu ootamata.

Rahvast oli kokku jooksnud küllalt, naisi, tütarlapsi ja poisikesi, ka mõni mees, kes maha vaatas.

Esimesena väljus noorparun, kes vallamajast pöördus nüüd paremat kätt pargi poole. Kui ta läks puiesteed mööda edasi üle ojasilla, keerutas ta muretult keppi. Temale vaadati järele, ei lausutud tema suhtes midagi. Valitseja Jaanusson küsis, kus on vallakirjutaja, ja sai teada, et see on välja sõitnud. Ütles siis üle õla tagasi, et parunil polnud selleks mingit õigust.

Tümmi Taan sai alles hiljem teada, et Jaanusson ise oli maantee tagant kaasikust näinud, kuidas ta oli rahulikult sigu karjatanud ja pole aeda saanudki. Seda oli ta parunile ka seletanud ja sellepärast jäi Taan ka nuhtlusest ilma.

Niipea kui parun oli minema läinud, kiirustasid naised kohe uksest sisse Villemi järele. Halliks kahvatanud, nutust vettinud näoga poisikene vaadati hoolikalt läbi, toodi välja, näidati teistele ka, et verised vermed olid järel, ja siis ütles Tümmi Leena need sõnad, mis vallakasak viis edasi parunile: „Kas tahtsid lapsest verekäki teha või? Tuleb mõni mõisasaks, kohe oled sa põlve kaapimas, et las ma nüpeldan teiste lapsi.“

Vallakasak, lühikeseks pügatud hallikate vurrudega kõhetu ja väike mees, läks näost valgeks ja ruttas sõnagi ütlemata sama teed, mida parun parajasti oli läinud. Et siis paar tundi hiljem Tümmi Leenale teatada, koristagu ennast mõisast.

Tümmi Leena jooksis kohe sinna, kus ta sai alati nõu: rendihärra poole. Sellest polnud midagi, et rendihärra ise oli sõitnud linna. Prouaga võis veel pareminigi juttu ajada. Ja seal nad siis seisid köögitrepi juures, proual käed paksudel puusadel, pea seljas ja veidi kongus nina sõõrmed muudkui tõmblesid. Sedasi oli alati, kui proua oli ärritatud. Lastekari ümberringi, köögitüdruk Ann ja vana põline teenija Reet juures, kes kordamisi vedasid silmi prouale ja Leenale, sellejärgi, kumb parajasti kõneles. Aga nad kõnelesid mõlemad enamasti korraga, üks võttis ikka teiselt sõna suust. Ja oligi juba maha tehtud, et Leena kolib Savitare pööningule, hoidub noorparuni silmade alt kõrvale, kuni ta jälle ära sõidab või unustab. Siis aga tuli juurde valitseja Jaanusson, kes toetus oma kepile ja kuulas natuke aega pealt, kuni lõpuks rahulikult lausus:

„Pole ühelgi parunil õigust minu tööjõudu mõisast välja kihutada. Kas tema maksab palka või kes? Kas tema läheb Leena asemel kartuleid võtma, mis?“

Keeras ringi ja läks minema, tagus kepiga karuohakaid ja takjaid. Ja kui õhtul rendihärra Peeter Sarv koju tuli, siis olid nad valitsejaga ühel nõul, et mingit väljasaatmist mõisast ärgu olgu ja noorparun õppigu enne natuke veel, enne kui hakkab renditud mõisa õigustesse nina pistma. Nõnda oli ka ütelnud vallakirjutaja, ja see ometi tunneb seadust. Kui vaja, minnakse kohtusse.

Seni aga oli Leena juba ümber kolinud, mõteldes, mis siis ikka ära ei ole sellest väikesest elukoha muutusest ja et parem enne kolida kui kahetseda. Savitare poole noorparun ju ikkagi ei tule, sest mida on tal seal moonakate ja väikerentnikkude seas otsida. Kui aga juhtubki Leenat nägema — paljugi kust rendihärra võtab oma päevilisi.

Taanile aga ja kogu mõisa noorsoole oli noorparuni käitumine pettumuseks. Nad olid teda ju imetlenud kogu aeg, sest ta oli olnud alati lahke näoga, vilistanud ja ümisenud omaette, kui ta oli käinud, püss rihmaga kaelas ja lehviva sabaga jahikoer ees, kas suplemas või nõndasama uitamas. Kord lendas vares üle tee, tuli oja poolt üle karjalauda. Ja noorparun võtnud päris hooletult püssi ja lasknud, kui vares veel polnud peagi kohal, üheainsa pauguga ta maha. Päris lennust kohe! See oli kuulmatu meistrilask, sooritatud niisama muretu näoga, nagu see tal alati oli. See muretus meeldiski nii väga, selles oli midagi, mida polnud õieti veel nähtud ühelgi näol nii puhtana ja püsivana. Ja kuigi seda ei osatud sõnadesse vormida, tunti, et niisugune peaks olema inimeste paleus.

Kui ta käis suplemas, siis vaadati teda eemalt samasuguse imetlusega. See oli pikk toiming, mille mõtet ei mõistetud, kuid mis äratas aukartust. Kõik võttis tema juures aega, lahtiriietumine ja vahepeal suitsetamine jõeäärsel pingil. Imelikul viisil ei ajanud ta kõigepealt saapaid ja sokke maha, vaid võttis enne seljast kuue, siis vesti. Hiljem seisis ta tükk aega kaldal alusriiete väel — ei tea küll, miks kannavad saksad kahte paari pükse? Seisis kaldal, vaatas vette, tuli pingi juurde tagasi ja alles siis võttis ta jalad paljaks. Ja enne kui ta vette läks, kõndis ta veel edasi-tagasi, siis alles läks põlvini sisse ja kastis rinna enne märjaks. Ootas veel natuke ja alles siis kargas kaldalt vette, pea ees. Ja ujus nõnda, et pealmine keha, vähemalt selg, oli veest väljas ja haaras käsivartega kõrgelt vett, nõnda et vaht lainetas. Ruttu viis edasi nõnda. Järeletegemine ei aidanud, seda nii kergesti ei saanud õppida. Kui siis veest viimaks välja tuli, võttis hoogu ja hüppas üle jõe, see oli nagu väike asi.

Hiljem siis hõõrus ennast käterätiga, kuni oli üleni punane, tegi kõiksugu liigutusi, sirutas käsi ja jalgu, ajas end kükakile ja jälle püsti, kuni lõpuks tõmbas aluspesu selga, siis sokid ja saapad jalga ning alles siis püksid, vesti ja kuue.

Seda ei püütudki järele teha juba võimaluste — saabaste, sokkide ning aluspükste — puudusel. Maarahval läks kõik palju lihtsamini ja rutemini. Ja miks seda käterätti veel vaja oli, seda ei mõistetud. Kuid sakste asjad on kõik suured ja targad asjad. Neid järele teha ei maksagi, mõtles Taan, kuigi ema ei keelaks käterätti.

Sellest Villemi peksmisest peale aga ei peetud noorparunit enam nõnda vaatamisväärseks kui seni. Ei vaadanud teda enam isegi noored tüdrukud nagu seni. Ta oli ju neid ka vahtinud ja nagu sala muianud, kui nad ojas pesu pesid. Nüüd võis ta mööda kõndides endiselt naeratada, aga tüdrukud lõhkusid nüüd kurikatega usinalt ja nobedalt, neil polnud aega. Ja mehed, kui nägid teda tulevat, kohmitsesid oma tööde kallal või läksid ära tuppa, et mitte teretada. Jah, noorparunist palju enam ei hoolitud. Vanad naised vahtisid paokil uste vahelt, neist võis näha mõnda undrukusiilu ja muud midagi. Ja kui seni oli tema lähenemisel jutuvada vaid natukeseks katkenud, et vahest viskab noorparun ka mõne rõõmsa sõna sekka, siis jäädi nüüd hoopis vait, kuni ta oli lõplikult möödunud. Vist märkas ta seda nüüd isegi, vist ei meeldinud temale siin enam, sest kui temale paar niisama noort saksa külla tuli, siis sõitsid nad oma püsside ja koertega minema ja ei tulnudki enam tagasi. Toapoiss ütles, et Ehaverre jahile ja vist sedapuhku enam ei tulegi, kuna vanahärrat olevat oodata mõne nädala pärast.

Siis istus Ruusa Jüri mõisakõrtsis ja hakkas pikkamisi viha võtma.

„Ma ikka kaeban mõne mehe kohtusse,“ lausus ta ja pigistas mõista andes ühe silma kinni. Ta oli suur mõistukõnemees, uhke sellele, et oli kahehobuse-maa rentnik, ja luges ennast pooleteranikest suuremaks, kõnelemata moonakaist, ja oli täna tähtsam ja toredam kui muidu. Sest ta oli juba ühe poolkortli ära joonud, paar pudelit õlut ja ühe moltke. Habemetüügastega lõug vormitu suu all kippus ninatargalt paremale ja pahemale kõrtsiliste poole.

Kõrtsimees talitas käisteväel leti taga, ulatas pudeleid, kallas kortleid ja valmistas aanispitse, punetas ja heitis mõne sõna tõusva ja vajuva ja uuesti hooga ürgava jutumüra sekka, tuli mõnikord leti tagant välja ja läks tagatuppa, nõndanimetatud saksa­kambrisse, kus istusid Jaanusson, vallakirjutaja ja piimarentnik, kes ennevanasti oli olnud vanaparuni kokk, võtsid kristallköömlit alla ja sõid peale sardinaid. Ka nemad olid kellelegi pahased, nimetasid teda aga selgelt ja lihtsalt noorparuniks.

Leti juures aga käratas Ruusa Jüri järsku kuus pudelit õlut välja nii kõva häälega, et kõrtsimees ei saanud enam saksakambris jutust osa võtta ja küsis leti taha minnes:

„Mis tuli sul siis äkki taga on?“

Ruusa Jüri aga oli leidnud mehe, kes mõtlikult ja heakskiitvalt oli noogutanud, kui ta jälle oli silma pilgutanud ja ütelnud: „Küll mõni mees kahetseb… ega see nõnda ei jää.“ Kuigi see heakskiitja oli vaid pooleteramees Roosenpärk, aga ta uskus Ruusa Jüri ähvardust, mispärast ta siis ka lauda kutsuti.

„Sa oled ikka õige pika toimega,“ tähendas teine pooleteramees Lohk oma kibeda piibusuitsu seest, „näidanud siis, kui noorparun veel siin oli.“

„Pole seal teha huisapäisa midagi,“ pilgutas Ruusa Jüri silma oma kaaslasele, kes ruttu rüüpas ja jälle heakskiitvalt noogutas. Ruusa Jüri ei vaadanudki Lohu poole, tema vastus nagu ei olnud sellele määratudki. Targad inimesed kaaluvad enne kõik põhjalikult ja kavalalt läbi, et siis tegu oleks seda mõjuvam. Seda veendumust püüdis ta ühe silma kinni­pigistamisega sisendada ka pooletera­mehele Roosenpärgile ja lõi temaga klaasi kokku.

Aga see Lohk seal, kes ei tihanud osta rohkem kui pudeli õlut ja konutas ühe juures tundi paar ja ootas, et keegi temale ostaks, ei andnud rahu. Tõmbas aga oma piibust vängeid pilvi ja saatis kuidagi vaikseks mineva tähelepanu sekka lause.:

„Mõni mees venitab enese ülerinna-tõstmise jutugagi ära.“

See oli juba lausa väljakutse. Ja kui Lohk veel ka ühe silma kinni pigistas, siis läks vaikus üsna tihedaks, õlle ja viina lehk hakkas lasuma ja laadis ennast äikese survet täis. Kõrtsimees püüdis küll juttu kõrvale juhtida ja küsis naabervalla peremehelt, kas ta on kuulnud, et Laasi talu hobusevaras on kinni võetud, kuid peremees oli silmad sulgenud ja teeskles tukkumist, et mitte tekkiva tüli tunnistajaks saada ja siis muudkui sõita kohtuid mööda.