Читать книгу Sündmusteta suvi - Karl August Hindrey - Страница 1

Kõik on valmis pandud verandale: valge paber, millel päike helgib silmipimestavalt, tint ja kuivatuspaber ja sulg. Tindiku klaasist külge mööda jooksevad helkide harvad joad, vastupeegeldused järve virvendusest. Muudkui alusta, muudkui hakka kirjanikuks.

Ei olegi ju küll suurt kevadet veel, aga küllalt selleks mulle, et hoogu võtta. Vaata, lendaski mööda kollane liblikas. Ega tal midagi õietaolist veel võtta pole: ka üks neid õnnetuid varajasi, kellele loodus pole veel valmistanud pinda, aga ta siiski saatnud välja, et püüa aga püüa, vahest oled üle, vahest kohaned hiirekõrvus kaskede keskel, imed midagi õietolmu taolist urbadelt ja võid siis uhke olla, et olid ju liblikate pioneer öökülmade riigis.

Õieti oleksin ma pidanud nägema valget liblikat või kirjut, et vaadata päris rahuliku südamega vastu suvele. Kollane liblikas esmakordselt nähtuna kevadel ennustavat halba. Kuid olen teda näinud pea viiekümne aasta kestel vist vähemalt kolmkümmend viis korda varem kui kirjut või valget, ja halba on ka siis olnud, kui nägin varem viimaseid. Justament niisama palju halba või head nagu kollasegi nägemisel. Kuid siiski ma ei salga, et mulle oleks olnud meeldiv, kui oleks verandast mööda lennanud varajane kapsaliblikas. Aga seepärast ei pea ma end veel sugugi ebausklikuks, ehk olgu siis esmaspäeva suhtes.

Kuigi ma sedagi ebausku ei pea õieti sõltuvuseks mingisugustest varjatud ja tumedatest võimudest, vaid olen leidnud seletuse, miks mul esmaspäeviti kõik viltu veab. See seletus võidab veel sellestki küljest, et on alati mõnus veeretada kogu süü teistele inimestele. Ja kui ma esmaspäeval jään paar sekundit hiljaks ning telefoniga ei saa kätte mulle väga vajaminevat inimest, siis tean ma, et telefonipreili on pühapäeval tantsinud ja nüüd aeglasem ühendama, tean, et mees, keda ma tahtsin kätte saada, ruttas kähku ametiajal pead parandama, ja et üldse kogu süsteem lonkab. Ei ole kohal see ega teine, see töö on tegemata ja see kiri saatmata, ükski teade ei tule õigel ajal, kõik tuleb viis minutit hiljem, mis omalt poolt murrab kõik kokkulepped ja mahategemised — ei maksa esmaspäeval üldse midagi ette võtta. Ei maksa minna paluma mõnda ülemust, sest see on halvas tujus kogu aparaadi võnkuva käigu pärast ja ütleb siis „ei“. Ja ei maksa, kui kogu päev on viltu läinud, minna kinnogi, sest siis on seal kindlasti mõni film Ameerikast maha­kukkumistega, pangede ümberviskamistega, toolijalgade murdmistega ja lagede sisse­varisemistega.

Aga täna pole esmaspäev. Seadsin sisse nõnda, et oleksin siin teisipäeval. On mulle alati olnud õnnepäevaks; nagu reedegi, mida teised inimesed kardavad. Ning uks on uus. Kui sa vana lasksid kukkuda kinni, siis vajus ta keskelt lossi.

Ja peaasi — paber läigib ja helgib, see, millele ma veel pole kirjutanud, läigib rohkem kui teine, kuhu olen paigutanud oma esimesed read, mis mind peavad tegema kirjanikuks.

Villand hakkas saama. Mõlemail: ülemusel ja minul. Õieti ülemusel varem. Juba oma tükk aega. Ülemus, see on juhatus ja peatoimetaja kokku, ei ütelnud seda küll kunagi otse ja siiralt, kuid mind hoiatati kõrvaltpoolt nii mõnigi kord, et härrased vaatavad viltu. Väike Raka-Jukugi, nagu nimetavad teda teised, kargas mulle kord mu halliksminevasse habemesse ja teotas mu peatoimetaja kuuldes maha, tehes selgeks, et ma midagi enam ei oska, olevat vananenud ja elavat vaid teiste inertsi kaudu edasi toimetuses, mis päevast päeva pidavat haarama ja seedima kõige uuemaid aja nähtusi ning ümbersünde.

Ta õige nimi ei puutu siin asjasse ja ma ei tee tema kandjast ka palju juttu, kui tulevad siia mu kambamehed ja küsivad, mis tondi pärast ma siis nii järsku olen käänanud oma vankri maanteelt kõrvale ja tahan sõita sügavaroopalist külarada mööda. Nad võivad ju küsida, kuigi nad teavad isegi seda. Aga nad ei kiida heaks, nad mõtlevad, et ma oleksin pidanud olema mõistlik ja hästi läbi saama nendega, kellel on ütlemist ja võimu.

Ma ei hakka neile pikemalt seletama, et näiteks Raka-Juku saab hästi läbi nendega. Sest ta on loomult satelliit, kes keerleb nende ümber eestpoolt ja tagantpoolt, austab neid jämedalt ja teotab neid lahkelt ning meelitab neid seega, et joob nende kulul.

Sellepärast ju teabki ta, kunas on õige aeg olla häbematu kellegi vastu, sest et see keegi on härrade silmis kursis langenud.

Kuid neil härradel on ju õigus ka nende seisukohalt. Nende seisukohalt ja seisukohtadelt. Viimaseid on nii mitu olnud ja olemas, milledega ei saa leppida see, kel on kindlalt hoopis teised ja kes neid ka väljendab, vaevalt kunagi härrade meeleheaks ja rõõmuks. Ja kes tahab lasta ennast mõnitada omaenda lehes? Ning mõni ei märkagi ise, et ta on saanud õieti korraliku nahatäie. Siis aga tuleb ta sõber ja tunneb rõõmu, et vaata, kuidas teotati sind sinu poolt ülespeetavas häälekandjas, kus oled kõva aktsionär ja juhatuseliige ning juhatuse esimeeski teises asutises, mis võeti raske kahuritule alla. Jah, mõni on niisugune, et ei tunne peenemat kirjakeelt ja jätab lugemata või loeb vaid poolikult ja ei märka ise midagi. Aga kui siis tuleb sõber ning avab silmad, vaata siis, kuidas viha hakkab aegamööda podisema, kuidas kõik nad pistavad siin ja seal pead kokku ja Raka-Juku muudkui kuulab pealt ning usub, et nüüd on tema aeg tulnud. Noh, tema aeg võib ju tulla küll mõneks väikeseks ajaks. Aga ta sakutab ja rakutab vaid püksisäärest ja liputab siis jälle ning sellest tüdinetakse ka, kuigi suurt haavumata.

Kuid ka mina tüdinesin ju. Päris õige, tüütavaks läks asjata püüd enesele selgeks teha, et vahest eksin siiski: mõtlesin, et vahest mõistavadki. Et ajalehed peaksid koosnema isikuist ja mitte vaid kirjutajaist. Aga nad leiutasid ju ideoloogia, ja kui inimestel on käes juba ideoloogia, mis annab nende soovidele põhjenduse ja seletuse, siis lähevad nad selle muusikaga läbi paksust ja vedelast. Nagu teaduse läigetki on siis nende nägudel ja nad ütlevad, et ajad on rasked ja leht ei jõua kanda kvaliteetjõude, ei saa ega saa kuidagiviisi maksta väärilist palka: kas ei oleks mitte mõlemale poolele parem, kui minnakse üle reamaksule? Ja sa oled ju totter, kui sa ei märka. Aga läbi pead ikkagi proovima, peab saama tõendusi oma väidetele. Ning julge olles oma võimetele, kirjutad siis ridu, ausalt ja tihedalt ja ei tee neid mitte pikaks ning rohkearvulisteks. Nojah, ja siis ei ilmu neist veerandki: ka teised tahtvat ruumi ja kaastöö — nüüd on ta siis juba kaastöö! — kaastöö büdžett olevat kindlaks määratud, sellest ei tohtivat ju toimetus üle astuda. Sa saad siis enam kui aru, et su sissetulek on kahanenud kolmandikuni endisest. Ning siis on nad tabanud õige aja: su kohustused olid parajasti nüüd eriti suured ja vähendatud sissetulek ei pea enam vastu.

„Saab näha, kas võtab mõistuse pähe,“ mõtlevad nad. „Kas tuleb ja palub ja lubab, et ei tee enam nõnda ja kirjutab mõistlikult ja ei nori riidu?“

Ei tule ja ei palu ja ei luba midagi.

Ja siin ma siis istun nüüd ja pidin hinge pealt maha kirjutama ka need põhjused, miks ma nüüd nii vaba olen kõigest. Puhhh!

Nüüd siis tuleb olla päris ise. Ilma selle suure möirgava masinata, mis on ajakirjandus ja mis teeb isegi tillemast vallasekretäri abist suure teguri seltskonna silmis, kui satub kohale rotatsioonimürina keskele. Ta on siis jalamaid midagi, on ajakirjanik ja tema taga seisab võim. Ei tarvitse tal enesel seda ollagi kõige väiksemalgi määral, aga nimbus teeb temast seitsmenda suurriigi voliniku. Ta võib trükkida lasta nimekaardile „ajakirjanik“ ja on kohe väga kõrges seisuses. Ta on alatiseks ähvarduseks ja kontrolliks teistele inimestele ja need arvavad, et ta teeb ei tea mis ära. Ja tõmbavad kübara peast. Ja ta tohib olla tulikahjudel, murdvarguste tulemuste jälgimisel, igal pool, kus vaid politseil on õigus olla, ja seal tohib ta teha asjameheliku näo; ta võib olla teatris ja kinos, tsirkuses ja teiste riikide esindajate vastuvõttudel raudtee perroonidel, võib olla isegi esinduslikel pidudel ja täiendada oma teadmisi söökide ja jookide suhtes. Daamid naeratavad talle lahkelt ja tähtsad mehed kõnetavad teda mõnikord. Ta saab hinnasoodustusi raudteedel ning aurikutel, isegi lennukitel, võib vaadata mõnikord hinnatagi maailma, mida näevad vaid rikkad ja tähtsad, meremehed ja vandersellid. Ühe sõnaga: ta on ise tähtis, sest et teda tähtsaks peetakse.

Kuigi kirjanikud ja suured mehed maailmas temast hästi ei räägi.

Kuid mitte sellepärast, et kirjanikuna kõnelda tohtida temast halvakspanevalt, ei vali ma praegu seda elukutset. See tuleb nüüd päris iseenesest, see elukutsevalik ja see kõnelemine.

Ja nüüd siis valete, adjöö, jumalaga kõik need endised hiilgusepäevad, vaadakem üle järve ja olgem siitpeale kirjanik.

Sellega üksi see küll tehtud ei ole, et istu nüüd lauda ja las libiseb sulg. Ma tean juba ette, mida teevad mu tulevased ametivennad, kui nad hakkavad hindama sedasinast kirjatööd. Nad näpivad siit ja kisuvad sealt ja nõuavad kompositsiooni ja eruditsiooni, maailma­vaatelist positsiooni ja dispositsiooni ning üldse mõningaid jooni. Aga kui sa oled olnud ajakirjanik, siis ei tohi see sind kohutada, sest le journalisme mêne à tout, à condition d’ÿ venir. Miks mitte olla kirjanik oma seadustega ja mõõtudega, à condition muidugi, et mul oleks midagi ütelda oma kaasinimestele ja need sellest ei tunneks igavust.

Ega ma aga õieti nii hooletu olegi, nagu ma näitlen enese ees praegu. Tunnen seda oma hingamisest, mis teinekord sekka tahab nagu raskeks minna. Sest kui ikka olla siiras enese vastu, siis hakkab natuke kõhe, et istud maha ilma plaanita, tahad hakata kirjanikuks ja ei teagi veel, millest kirjutada. Ja kui sa veel tead, kui paks õieti peab olema raamat, mis ärataks kirjastaja huvi, kui sa tead, kui palju ridu peab temas olema ja lehekülgi, siis ehmud nagu ja mõtled, et ülesanne on liiga suur. Niisugune tunne oli aga ka Martin Lutheril, kui ta asus tõlkima piiblit ja keeras teda kord sedasi ja teisiti ja kaalus ta raskust kätel ning ohkas. Aga istus ikkagi viimaks maha ja hakkas pihta.

Temal aga oli ju ikkagi midagi ees ja ta tundis vaid kartust, kas ta oskab ka õigesti tabada mõtet ja leida õiget vormi. Mul aga pole seni midagi, vaatan järvele ja usun, et vist saab varsti kaldal olevast pajust pilli teha, niisugust, nagu mu lapsepõlves neid meisterdas mõisasulane Märt ja siis mängis temal ja päike paistis läbi end püsti taeva poole ajavate peente ja jämedate oksade ning lõi vingerdavaid varje kollakal murul.

Praegu ka sirutab end iga puu oma värske pika ja halja kasvuga vastu taevast, aga pillitegijat minust ei saa, sest et ma seda kunagi ei mõistnud ja et mul kunagi polnud nii teravat viskari väitse, millega lõigutakse sisse nii korrapärased väikesed, natuke ovaalsed augud, kuhu siis hiljem vajuvad näpud ja loovad helisid, mis ammu-ammu maailmast on kadunud. Kes mängib veel pajupilli?

Ei saakski minust pillimeest, kes saadaks kõiki neid sündmusi, millede idud juba on olemas nende inimeste mõtetes, kes kavatsevad siia tulla suveks ja kes mõõdavad aega, kunas saaks vabaks maalesõiduks. Ja ka maa siin ootab, mis tuleb, kes tuleb, ja kuidas kujuneb nüüd see suvi ja ei ole jällegi sarnane eelmistega, mis omavahel kõik erinesid, olgugi et oli ka tuttavaid nägusid ja tuttavaid viise. Aga igal suvel oli ju alati oma isenägu, nimelt kõikide nende pärast, kes siia tulid ja kes siit läksid. Olgu suvi ise muutlik oma igakordsuses, olgu ta vihmane või päikeseküllane, toogu põhjatuuled külma või seisku suvi põua või äikesepõrinate all, ta on ikka suvi omaette, suvi enese jaoks. Aga need inimesed, kes tulevad, muudavad ka tema näo kord selleks ja kord teiseks ning isegi maastik võtab oma ilme sellegi järgi, kas läheb hõisates ja trallitades mööda järvest mõni pulmarong või aga upub järve koolilapsi, kes tulid siia, et olla rõõmsad ja tunda päikese ja vee läikiva laotuse juubeldust. On olnud seda ja on olnud ka teist, kord nõnda ja kord päris teisiti, ning mõnikord on see päike paistnud nagu läbi loori, nõnda kurb on olnud mõne suve ilme.

Ja kui ma lihtsalt kirjutan sellest, kuidas möödub nüüd eelolev suvi, kas poleks küllalt sellestki? Kui ma vaatlen kõiki, kes tulevad, siin kas alustavad oma elu uut ja pöördelist järku rõõmsaina ja jõurikkaina, ja kui ma vaatlen teisi, kelledest ma ei tea, kas pole see neile viimseks õhtutuuleks, mis tuleb sealt üle niitude, kus juba kukerpallitab õhus kiivit — kas pole sellest küllalt?

Aga seda ütlevad mulle hiljem ju teised, kas oli küllalt või mitte. Sa tõmba vaid sügavalt hinge, nagu sa seda tegid poisikesena, kui tuli karata külma vette või katsuda oma esimest saltomortaali või kui hiljem esmakordselt läksid vastu vaenlase ahelikule. Tuleb natuke hinge kopsu tõmmata, teda siis veidi seal kinni pidada ning väheviisi jälle välja hingata. Siis oled valmis minekuks, ei kaalu ega targuta enam, vaid siis läheb lahti!

Ning nõnda olengi ma sel puhul siingi talitanud ja nüüd olen saanud alguse kätte oma kirjaniku­karjäärist ja mis muud kui ikka edasi, kuid ikka väikese hirmuga ja põnevusega, mis õige tuleb ja mis õige sünnib, ja kas viimaks mitte midagi ei sünni, mis tasuks paberile märkimise tööd.

Igatahes aga tohin ma kõnelda neist, keda ma ootan. Sest veel mõned nädalad, siis on vana Taar siin, hellitab oma toredat rinnahabet, millele ta uhke on, sest ta tunneb end patriarhina. Teatava õigusega, sest kes keelab talle tunnustuse, et ta on arvurikka perekonna isa ning et tema suust tulevad needsinatsed tarkusesõnad, mis on teenäitajaiks lastele ja ka kõrvalisematele inimestele nende maisel rännakul. Need sõnad ei tule aga mitte piibli arhailises keeles ega stiilis teps, vaid nad on rahvatarkuse ja tema enese elutarkuse salvest, mõnikord loodud silmapilgu tõukel, ning nad pole mitte alati maitsekad, kuid nad on õiged. Ja kui ta seejuurde naerab oma mürisevat, laia, nagu keha seesmisi köidikuid ja neete lahtikangutavat naeru, siis näed ja kuuled sa meest, kes seisab laialt ja tugevalt emakese maa kamaral ja kajab nagu vastu rõõmsalt sellest tööst, mida loodus tema moodustamisel on teinud.

Jah, Taar tuleb. Kuidas, seda seekord ei tea ju ette näha. Mõnikord on ta tulnud suurel kahehobuse redelvankril, peal peret kui muru, suurt ja väikest ning õlgede seest vahib vaid päid välja. Ta ise troonib kutsari kõrval ja vestab juttu ning seda küll kogu tee, oma viiskümmend versta korraga. Kuid vankril on kõiksugu koli, on puure, kus kanu sees ja võib-olla nende seas mõni teel ettejuhtunud ja ruttu ning alati kasulikult ostetud põrsas. Kuhu muidu panna seda kõike, mis kukub laua alla pudemeteks rikkalikkudest söömingutest, mis on vajalikud nii tugeva tervisega lastekarjale. Proua vahest on eelistanud tulla teist teed ja teissugusel veokil, vahest ka üliõpilasest poeg August ja preili Alvi ei ole leidnud kohaseks sõidu niisuguse kraamikoormaga ning loomaaiaga. Kuid lõppude lõpuks on nad ikkagi kõik koos.

Algul ei võtnud ma vaevaks tema lapsi lugeda. Kuid kui neid nägid sagedamini ja ikka üks erines teisest, siis hakkasid näod meelde jääma, tekkisid isiklikud väga sõbralikud vahekorrad ja siis ei olnudki neid nii palju. Sama tunne pidi olema ka Taaril enesel. Üheksa ei ole ju õieti mingi põrutav arv ja selle võtsin kord sõrmedel kokku: August, Alvi, Maret, Helmi, Roobi, Henn, Linda, Salme (kus Linda on, peab ka Salme olema), Peet ja Helga. Väga terved lapsed, väga rõõmsad lapsed, väga jutukad lapsed ja nupukad ka ning isa silitab oma habet ja muigab, et kuidas muidu! Salme, suur tüdruk juba ja kuigi nimi midagi ei ütle, siiski suur eksperimentaator ning uute kogemuste otsija, istus läinud suvel alasti, suplemast tulles, sipelgapessa, et proovida, kuidas on. Aga ei ütelnud oma muljetest palju. Alvi on äge vaidleja, August ajab juttu jumega, kuid nägu on tal seejuures alati tõsine — aga ei hakka ma ometi loendama kõikide väljapaistvusi ning erinevaid omadusi — olgu küllalt sellest, et neid on mitmekesisemaid ja lapsi on palju ja et nad kõik on siiraste, lahkete nägudega ja teomoega. August vaid ei pea vajalikuks lausuda, kuhu ta igakord läheb ja mida ta teeb, aga teinekord kuuled nii kõrvalt, et on mõndagi, mida vanamees ei kiidaks heaks, sest et ta ise pole kunagi üliõpilane olnud.

Vanal Taaril on hea ja soe olla noore elu keskel. Mulle on see sageli rohkem kui koormav. Kui mängime vanamehega malet, siis trügib end see noor koroona su ümber, täis pinevust ning õppimishimu, ja siis hakkab mul palav kõigist neist noortest soojadest kehadest ja hingamistest su kuklasse ja kõrvade taha. Ning nad ei oska vakka olla, arutavad ja vana Taar kühveldab oma salvest nalju ja elutarkusi ja nõnda lähebki mu lipp minema ja mis mäng see niisugune on! Või aga kui mehed astuvad kokku, Taar, Leebik, Room ja mina, et sooritada rõdul vägevat kaardimängu üleajamistega, sunnipadadega ja teravalt välja­mõeldavate kavalustega, suure­jooneliste hulljulgustega ja peadpööritavate häbematustega riskis, siis on väike ja veidi suurem ja veel suurem noor kaardivägi ümberringi ja matab su hinge oma hiirvaikse põnevusega või üksteisele sosistatud märkustega. Taaril ei ole sellest midagi, tema on alati olnud niisuguses omaenese asutatud lasteaias, aga meid teisi paneb see raskustesse, meid masendab see hulk ja see rõkkav, kuigi vaikne elu meie ümber. Taar aga sulistab peale oma harjunud vees, on suurepärases tujus ja tal on hullu õnne, kuigi mängib nagu saabas — mis tuju sul niiviisi võib olla!

Ja siis närvitseb ka Leebik ning vaatab vilksti silmanurkadest minule ja jälle uuesti vilksti, et kas siis Taar tõepoolest ei taipa ja et ei olegi mingi mood, kui lapsed on alati vanemate inimeste seas ja ei saa ütelda mõnda tüsedamat sõna omavahel, mis noortel ei kõlba kuulda. Noh, Leebikust nende sõnade ütlejat ei ole, seks on ta liiga peen, aga talle meeldib, kui seda keegi teeb tema eest, siis on tal enesel hea õilis olla. Seevastu aga Taar ise suurt midagi ei hooli, ütleb, mis tal ütelda on, pidurdab aga vähemalt oma kõige rängemaid anekdoote sellest perenaisest ja peremehest, tollest kirikhärrast ja mõningast mõisnikust ja mis Mall ütles ööbivale harjuskile.

Leebik nihutab oma näpitsaid ja ta pahem, kaarte hoidev käsi väriseb natuke. Kuid see võib olla ka viisakusest, sest mulle tundub ikka, nagu oleks ta elevil ellu kandma kunagi vanasti õpitud käitumiskunste. Need on talle läinud luusse ja lihha, tema selleks väga vastuvõtliku iseloomu kaudu imbunud kogu tema olemusest läbi, kuid ilma et ta seepärast oleks kuidagi kentsakas.

Ta on nagu vana hea aeg, hilinenud biedermeier, mis meie maale tekkis alles tagantjärele, nagu üldse kõik, mis mujal juba inimiga möödas. Sel tema viisil on oma vanamoeline hõng, kuigi ta ise „elab ajaga kaasa“, nagu lausuvad mõned moodsad üldkohad ajalehtede kirjades ning sünnipäevade ja juubelite kõnedes. Väliselt on ta omaks võtnud vana peenima rahva reegli mitte silma puutuda ega tähelepanu äratada ei millegagi. Ja ka see reegel on olnud ta iseloomule teretulnud juhtnööriks. Tal on hea rätsep, kes aga väldib Leebiku juures moekarjeid, vaid ainult veidikese annab viimase aja varjundeid, säilitades endise soliidsuse materjalis kui ka töös ning lõikes. Nii siis mõjub Leebik oma kõhna, ahtakese näoga, milles pole habet ega vurrusid, kuidagi vana peene inglasest erabotaanikuna maalt.

Ning õieti on rahustav märkida, et ei ole takistanud kõige vaesem lapsepõli ning päritolu kehva külakingsepa perekonnast kasvamist džentlmeniks, nagu seda on Leebik. Mõõdukas ja tagasihoidlik, väärikas omaenese isiku ja teiste lugupidamises, oma paraja naljaga, paraja elurõõmuga ja paraja maailmavaatega suhtumises kõigesse ja kõigisse. Mõni järsk plahvatus teinekord, mõni ägestumine tühja asja pärast on õieti ju ka parajuse tunnuseks ning annab siiski isikule rohkem värvi ja ilmekust.

Nad olid Taariga mõlemad kõike, mida nende nooruses võis edasipüüdev noormees olla: kirjutaja mõisas, kirjutaja vallakohtus, kirjutaja kihelkonnakohtus, kus seda ametit saatis kaunis nimetus kihelkonnakohtu notäär. Mõni ütles ka notaar, ning see vist ongi tiivustanud Taari sooritama eksameid ning hakkama lugupeetud päris-notariks. Enne aga oli ta mõni aeg olnud postikomissariks, mis lihtrahva keeles tähendas hobusepostijaama pidajat. See oli juba väga kõrge seisus, käis sakste lauakirikus ning moodustas maal ühes mõisarentnikega, mõisa­valitsejatega, õllepruulidega ja piimarentnikest juust­nikkudega ja mõningate kodumaal õppinud metsaülematega kihi, mis vaevalt alla andis välismaal õppinud metsasakstele, kes jälle omalt poolt liitusid kirikhärradega, tohtritega ja apteekritega. Siitpeale algas aga rüütelkond, olgu ta nüüd ürgaadlist või üsna noor alles, vahest saja-aastane, või teinekord isegi postkontoris margi­tembeldamisega alustanud ja kuni tõsise riiginõuniku seisuseni väljajõudnuna omandanud aadli, tiitli ja mõisa. Igatahes oli see mõisnikkude seisus kõrgelt üle kõigist apteekritest ja tohtritest, loomulikult ka kihelkonnakohtute notaritest, ei mänginud aga Taari elus rohkem osa, kui see on maaelus vältimatu, kui temast kõnelemine on möödapääsmatu, eriti kui ta pakkus nii toredat anekdootide­materjali, nagu seda oli tarvis Taari huumorimeelele.

Leebik jälle on peale kihelkonnakohtute kaotamist ja rahukohtute sisseseadmist saanud kinnistusjaoskonna sekretäriks, iseseisvuse ajal juhiks ning töötab selles tagasihoidlikus ning mõndagi vaba veerandtundi lubavas ametis kindlasti sekka ka mõne uudisjutu plaani välja, mille ta siis hiljem kodus võtab süle alla ja viimistlemisele, ning ilmutab lehes kord-korralt mõne heatujulise veste päevasündmuste kohta. Ja kuigi ta end loeb enese ees kirjanikuks (teiste ees aga ütleb end sel alal töötavat ainult muuseas), siiski ei rõhuta ta kumbagi ala, ei kunstniku ega hariliku kodaniku oma eriti, mis ongi sobiv tema tagasihoidlikule loomule. Ainukeseks väliseks vihjeks, et tal on suhteid muusaga, on veidi pikem juba halliks minev juuksesalk, mis langeb kummardumisel laubale ja on siis tagasisilutav aeglase käeliigutusega. Kuid kes ei tea, et selle kahlu omanik tegeleb kirjandusega, peab soengut vaid maitseasjaks ning leiab sarnaseid õieti ka igas teises ametis, külakooli­õpetajate, ärksate perepoegade ja isegi kirjakandjate juures, teadmata aga, et siiski ka neil on omad avalikud või salajased suhted kunstiga: mõni on asjaarmastaja-näitleja, teine puhub mõnda pasunat ja kolmas kirjutab oma armastuskirju salmides.

Taar ja Leebik on kindlad tulijad. Küsitav on see Roomast ja niisama kahtlane Allati suhtes.

Kui aga Room peaks puuduma, siis puudub õieti nii mõndagi. Sest olgu Taar küll kogu järvekallast ja selle taga seisvat metsa ning mõlemi üle puhkavat taevalaotust kuidagi täiendav oma eluküllusega ja rõõmsa naeruga, siiski on Room naerus veel kangem. Ta naerab nimelt alati pisarateni. Ning ühtelugu. Kus teine inimene satuks vaid mõtetesse mingi kentsaka nähtuse üle, seal võtab Room kätte, seletab selle kentsakuse nii naljakaks, et vaatab ise otse hirmunud silmadega sulle näkku, ennekui selle määratu naljakuse üle pahvatab naerma, suu kurgulaeni lahti, mustad silmad on valuliselt pilul ja siis iniseb ta vaid lõpuks väsimusest. Ei saa ma parata, ma olen seda naermist pidanud võrdlema koertepaariga. Jah, tõepoolest. Sest igamees on ometi näinud kahte sõbralikku koera, kes kusagil kaugel midagi kuulevad. Siis vaatab üks teisele tõsiselt otsa, et mis sa õige sellest kuradima häbematusest seal arvad. Ja siis visatakse neid nagu lingust lõrinaga ja haukumisega rahurikkuja poole kuhugi kaugusesse.

Room on ka kas midagi näinud, kuulnud või ise jutustanud ja vahib sulle siis nagu tardunud ootel näkku. Et kas nüüd pistame naerma. Ning ära ootamata teise seisukohta, paneb aga ise käima. Metsikult, vallutavalt, iga vastupanu hävitavalt. Ja kisub su niiviisi kaasa tuhatnelja. Kuigi naerad vahest rohkem tema naeru kui selle naeru põhjuse üle.

Room on juba üsna teadlikult kunstnik, ei häbene oma ametit, vaid on sellele uhke. Kuigi ta sobib iga kaupmehega ja köstriga, siiski on tal sees oma seisuseuhkus, mis vaid nähtavale ei taha tulla ta pehme südame ja sõbraliku iseloomu pärast. Ainult vahetevahel, kui mõni võhik võtab liiga suu täis ning arvab ka midagi teadvat uvertüüridest, oratooriumidest või kantsoonidest või liiga eelistab mandoliini ja balalaikat orelile, äigab ta pahaselt oma musta juuksetutu silmadelt kõrvale ja põristab oma kareda passihäälega midagi nagu „ah jätke, see on teiste meeste asi“ või muud sarnast.

See must juuksekahl on tal tekkinud poolenisti loomulikult, sest tal on ühtlasi käharad ning lainelised juuksed. Poolenisti aga on ta temal pärit ka konserva­tooriumist, mille ta jättis lõpetamata ses mõttes, et ta sealt välja tuli poolikute kraadidega ning mitte vabakunstniku suurdiplomiga. Ta on vist organisti­õigustega mees, aga meile ja kõigile teistelegi on see kõik ükstapuha, mis ametlikud kraadid tal on. Meile on ta andekas mees, kes juhatab laulukoore ning orkestreid, teinekord küll puudub ise proovidelt niisama nagu antavailt era- ja koolitundidelt, peale selle aga tore seltsimees, alati valmis naeruks, peekritõstmiseks, lauluks ja meestevaheliseks mõnusaks jutuks.

Sõna „meestevaheline“ tuli siin üsna õigel ajal, et iseloomustada meie vastastikust suhtumist. Me oleme nimelt väga mehelik seltskond ja naine on meil nõndaütelda kõrval­nähtuseks. Sest olgugi Taar, Leebik ja isegi Room abielus, Taar väga tugevasti koguni, Leebik tähelepanu­väärselt ja Room enamvähem, siiski ei määra see märgatavalt nende viisi ja laadi: nad jäävad nimelt alati meesteks, ei lange mitte abielumeesteks, kuigi nad seda on.

Inimestel kas pole aega või annet põhjalikumalt vaadata ja näha, muidu oleks see minu viimase lause paradoksaalne mõte hoopis paradoksita. Ühiskond elab abielu alusel, maailm on täis abielusid, aga nende abielude äärmused vaid on silmatorkavad: Sinihabe ja Šeherezade ühelt poolt, meister Tuhveltöll ja emand Ksantipe teiselt poolt. Kuipalju aga on varjundeid kallakutega siia- või sinnapoole, seda küll suurt ei märgata, üks abielurahvas ta kõik.

Aga meie näeme, et kuigi Taar ja Leebik on ikkagi mehed ja mitte ainult abielumehed, siiski on ka nendegi mõlemi vahel vahet. Taar on patriarh piiblilise värviga ses suhtes, et ta on valitseja ja vürst oma pere keskel, mis osalt küll tuleb sellest, et tal seda peret ju ka juhtub olema. Kuid meie märkame ka päris pisiasjust, mis ju alati on õieti kõige määravamad, et Taaril on seda verd, mis on teinud ürgaegadest peale suuri mehi, kütte ja sõdureid: ta ei ütle kunagi, et naine ootab lõunaga või et kutsuti kuhugi kohvile. See kohvi on juba rohkem kusagil naiste valdkonnas, ja ma ei ole veel kuulnud, et härra ja proua Taar koos oleksid harrastanud niisugust perekonna-seltskondlikkust, millel on juures kindlasti oma feminismi hõng teravamaile ninadele. Taar käib kohvil küll, minu juures näiteks, aga mul pole köömnekukleid ega korpe ning albertbiskviiti, selle asemel aga likööri ja mõni hea sigar.

Leebik aga käib küll kohvidel. Kuid ei saa sugugi ütelda, et see sünniks naise mõjutusel, ei. Vaid Leebik ise sallib niisuguseid perekondlikke läbikäimisi, sest ta peab neid korraliku inimese kohusteks nagu ka kirikuskäimist ja perekonnaelu nägusust. Seepärast nähakse teda ka sagedamini koos naisega. Ning suvitamisel harrastab ta jalamatku naise ja lastega, on piknikkidest võlutud ning annaks meeleldi mõne garden party, kui vaid olud lubaksid. Kuid kõigele sellele vaatamata on tema ikkagi peremees majas. Ja tema naine on ainsam, kelle ma olen leidnud ütlevat, et poissmeheelu on hoopis muretum ja odavam kui abielumehel. See veendumus kõneleb tema aru kasuks.

Taar ja Leebik mõlemad jätkavad seda ürgaegadest päritud ja isegi loomaderiigis maksvat tööjaotust, mille järgi isa käib väljas ja tassib toitu koju, meie ajal raha näol, misjuures tuleb luua sidemeid, võtta osa avalikust elust ja hoolitseda oma positsiooni eest. Naine on ikka rohkem koduhoidja. Ja kui näiteks ka proua Leebikut on rakendatud kõiksugu naiste toimkondade sekka, siis on see rohkem seoses naisküsimusega, mis aga kedagi ei tarvitse häirida ja mis õieti meest ei puutugi, kui seejuures kodu ei jää hooletusse. Mehel on see ükstakõik, kas nad käivad koos kudumas, heegeldamas või niisama üksteisest seljataga kõnelemas, nagu vist ka naistel on üsna ükstapuha, mil moel mehed ajavad oma tühja tuult taga koosolekuil ja nõupidamistel. See võib olla naistele niisama tühine ja imelik meeste asi nagu nende kaardi-, keegli- ja malemängud, mingisugused iseäraldused, mis paraku on seotud genusega mees.

Kuna Taar nüüd on omamoodi Suur Sangar abielu­käsitlemisel, nõnda ütelda, suguharupealik, kes läheb välja retkele tavalistel aegadel, s. o. ametisse ja ka ebatavalistel aegadel, s. o. mujale ning ei hooli kindlatest söögiaegadest ja kodus ootavast naisest ning perekonnast, siis esindab ta õieti niisugust tüüpi, nagu on seda maakera nabade uurijad või aga Gösta Berlingid, kes alles siis tulevad koju, kui seikluskirg on jahtunud. Muidugi on Taar seda taltsamal ja rohkem meie ajale kohandatud kujul: ta on vaid vaba, läheb kohvikusse malet mängima ning unustab aja ja aru, et ikka olla teretulnud kodusel lävel ja kahekordse isuga ning pikast vaikimisest paisutatud jutuvõimega tasa teha puudujäänut. Leebik, nagu igas asjas, on ka siin mõõdukas, kuid vabatahtlikul enese­kitsendusel rohkem perekonna koduses teenistuses. Kui aga nüüd vaadelda Rooma, siis on ta rohkem uitav tüüp, kel veres on säilinud ajad, kus elati telkides ja veeti neid kaasa nomadiseerides ühelt karjamaalt jällegi teisele.

Talle tuli kord see tung peale, mille kaudu ka nomaadid muutusid paigalolijaiks: et oleks vahest hea, kui on püsiv kodu, ja ei maksa alati rännata, kodutu tunne hinges. Ja see tuju tuli järsku, vähemalt ta lähemaile sõpradele. Mitte keegi polnud kuulnud mingisugusest kiindumusest mõnesse naisesse, ei olnud Rooma jutus õieti vihjeidki lähemaile suhtumistele teisesse soosse, kui Room kord kutsus telefoniga sõbrad restorani ja avaldas mõtet naist võtta. Mis elu see nõnda olevat, hoopis raisku võivat inimene nõnda minna, laaberda peale ringi ühest joomingust teisele trallingule ning ela seepärast alatises puudujäägis. Aga kui võtad naise, siis on vähemalt üks kodu olemas, kus sõbrad võivad koos käia. Ja siis võib ometi kodus olla rõõmus, pole nii kulukas enam ja kodu on harmooniline ja ilus.

Nagu sellest näha, on Room õieti seltsimehe sorti tüüp, kes mõtleb oma isiklikule käekäigule, kaasa arvates tingimata ka oma sõpru. Ta teeb oma koduse perekonnaõnne õieti sõltuvakski sõprade heaolust.

Kui nõustuvad sõbrad siis küsisid, kas tal ka kedagi on, keda kosida, vastas ta kindlalt ja mehiselt ning jaatavalt, seadis kohe sealsamas kokku telegrammi ja pani ta kelneri kaudu käima, ootas samal kohal jaatava vastuse ära, laskis enesele õnne soovida ja hakkas veel suurema veendumusega ja veel suurema häälega unistama sellest, kui kauniks nüüd läheb elu.

Aga üsna kiirelt kättejõudnud pulmapäeval juba ei küündinud ta isiklikust tujust, et veenda isekeskis päid võngutavaid sõpru selle ürituse kestvas õnnes. Ning Allat, kes oli hingeteaduslikkude kalduvuste poolest enamvähem tuntud, avaldas arvamust, et noorik on ingel, aga liiga paradiisi lasteaednikkude sopist. Ilus inimene, vahest ka väga mõnuski naine, kuid rohkem kõlbav Leebiku-taolisele mehele, kes oskab valitud sõnadega ning õilsa õpetlikkusega pikkamööda selgeks teha, et abielu pole mitte vaid kudrutamine.

Nõnda arvas Allat, see veendunud poissmees, kellest hiljem tuleb kõnelda pikemalt.

Ja kuna sõbrad nägid, et nad ei meeldinud proua Roomale ja et see tahab veeta oma noort abielu oma jumaldatud mehe seltsis, siis tõmbusid nad vaikselt tagasi, millest jälle haavus Room ja ei teadnud, kellega juttu ajada endisel viisil. Ja viimaks oli nõnda, et ta päris juhuslikult öösel sattus vaksali einelauaruumis kokku Allatiga. Seal istus ta üksi omaette ja ta silmad täitusid häbelikust ning kartlikust rõõmust, kui nägi Allatit ja see siis istus ka temale vastu. Ning siis puistas Room südant. Et tal on hirm koju minna. Naine on hea naine, on kallis naine. Aga tema armastus on… hirmus! Seejuures kahvatas Room üsna valgeks ning sellest nagu nägemusest tardunud näost vahtis kaks musta silma, pärani hetkelisest hirmust. Aga siis naeris ta jälle, tasa küll seekord ja nagu vabandades, et ta nii enese on kaotanud ja nõnda võib kõnelda.