Sündmusteta suvi

Оглавление

Karl August Hindrey. Sündmusteta suvi

KAMP EI OLE VEEL KOHAL

KOHAL KÕIK, KUID EI SÜNNI MIDAGI

MARI-ANN RIKUB RAHU

MINISTRI KÜLLATULEK

VANAD VALUSAD LOOD TULEVAD VÄLJA

SEGASED LOOD

ISA JA POEG

SÜNDMUSTETA SUVI

TAGASIVAADE

Отрывок из книги

Kõik on valmis pandud verandale: valge paber, millel päike helgib silmipimestavalt, tint ja kuivatuspaber ja sulg. Tindiku klaasist külge mööda jooksevad helkide harvad joad, vastupeegeldused järve virvendusest. Muudkui alusta, muudkui hakka kirjanikuks.

Ei olegi ju küll suurt kevadet veel, aga küllalt selleks mulle, et hoogu võtta. Vaata, lendaski mööda kollane liblikas. Ega tal midagi õietaolist veel võtta pole: ka üks neid õnnetuid varajasi, kellele loodus pole veel valmistanud pinda, aga ta siiski saatnud välja, et püüa aga püüa, vahest oled üle, vahest kohaned hiirekõrvus kaskede keskel, imed midagi õietolmu taolist urbadelt ja võid siis uhke olla, et olid ju liblikate pioneer öökülmade riigis.

.....

Igatahes aga tohin ma kõnelda neist, keda ma ootan. Sest veel mõned nädalad, siis on vana Taar siin, hellitab oma toredat rinnahabet, millele ta uhke on, sest ta tunneb end patriarhina. Teatava õigusega, sest kes keelab talle tunnustuse, et ta on arvurikka perekonna isa ning et tema suust tulevad needsinatsed tarkusesõnad, mis on teenäitajaiks lastele ja ka kõrvalisematele inimestele nende maisel rännakul. Need sõnad ei tule aga mitte piibli arhailises keeles ega stiilis teps, vaid nad on rahvatarkuse ja tema enese elutarkuse salvest, mõnikord loodud silmapilgu tõukel, ning nad pole mitte alati maitsekad, kuid nad on õiged. Ja kui ta seejuurde naerab oma mürisevat, laia, nagu keha seesmisi köidikuid ja neete lahtikangutavat naeru, siis näed ja kuuled sa meest, kes seisab laialt ja tugevalt emakese maa kamaral ja kajab nagu vastu rõõmsalt sellest tööst, mida loodus tema moodustamisel on teinud.

Jah, Taar tuleb. Kuidas, seda seekord ei tea ju ette näha. Mõnikord on ta tulnud suurel kahehobuse redelvankril, peal peret kui muru, suurt ja väikest ning õlgede seest vahib vaid päid välja. Ta ise troonib kutsari kõrval ja vestab juttu ning seda küll kogu tee, oma viiskümmend versta korraga. Kuid vankril on kõiksugu koli, on puure, kus kanu sees ja võib-olla nende seas mõni teel ettejuhtunud ja ruttu ning alati kasulikult ostetud põrsas. Kuhu muidu panna seda kõike, mis kukub laua alla pudemeteks rikkalikkudest söömingutest, mis on vajalikud nii tugeva tervisega lastekarjale. Proua vahest on eelistanud tulla teist teed ja teissugusel veokil, vahest ka üliõpilasest poeg August ja preili Alvi ei ole leidnud kohaseks sõidu niisuguse kraamikoormaga ning loomaaiaga. Kuid lõppude lõpuks on nad ikkagi kõik koos.

.....