Читать книгу Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees - Karl Ove Knausgard - Страница 6

SUVI ON OLNUD PIKK ja kestab ikka veel. 26. juunil lõpetasin romaani esimese osa ja sestsaadik, üle kuu aja, on meil Vanja ja Heidi lasteaiast kodus olnud ja argipäev seetõttu märksa tormilisem. Ma ei ole kunagi puhkuse mõttest aru saanud, ei ole selleks kunagi vajadust tundnud, olen alati tahtnud üksnes rohkem töötada. Aga kui peab, siis peab. Esimese nädala pidime tegelikult veetma aiandusühistu suvilas, mis sai mullu sügisel Linda pealekäimisel ostetud ja oli mõeldud nii kirjutamiseks kui ka nädalalõppude veetmiseks, aga kolme päeva järel andsime alla ja läksime linna tagasi. Pole kuigi hea mõte paigutada kolm last ja kaks täiskasvanut pisikesele pinnale, ümberringi võõrad inimesed, kui suurt midagi muud teha ei ole kui aias rohida ja muru niita, eriti kui meeleolu on juba ette valdavalt disharmooniline. Me tülitsesime õues mitu korda, ilmselt naabrite lõbuks, ja tunne, mida need sajad üleloomulikult klanitud aiad ja vanad poolpaljad inimesed minus tekitasid, muutis mu klaustrofoobiast tigedaks. Lapsed haaravad säärase meeleolu õhust ja elavad välja, eriti Vanja, kes reageerib silmapilk hääletooni muutusele ja hääle tõstmisele, ja kui asi kisub viltu, hakkab ta tegema just seda, mis meile tema teada kõige vähem meeldib ja meid rööpast välja viib, kui see liiga kaua kestab. Frustratsioonist juba niigi turris, on lausa võimatu end kaitsta, ja siis lähebki lahti: karjumine, röökimine ja tohuvabohu. Järgmisel nädalal üürisime auto ja sõitsime Göteborgi lähedale Tjörnile, kuhu Linda sõbranna Mikaela, kes on Vanja ristiema, meid oma elukaaslase suvekoju oli kutsunud. Küsisime, kas ta teab, kuidas on olla kolme lapse seltsis, ja kas ta on tõesti kindel, et ta meid sinna tahab, aga ta ütles, et on, ta kavatses üheskoos lastega küpsetada ja viia neid jalutama ja ujuma ja krabisid püüdma, selleks et saaksime natuke rahus olla. Selle õnge me läksimegi. Sõitsimegi Tjörni suvekodu ette, mis asus selle kummaliselt lõunamaise maastiku serval, parkisime, ja seejärel vajusime kõigi oma laste ja kimpsude-kompsudega uksest sisse. Kavatsesime sinna jääda terveks nädalaks, aga juba kolme päeva pärast pakkisime asjad ja võtsime Mikaela ja Eriku ilmseks kergenduseks taas kursi lõunasse.

Inimesed, kel lapsi ei ole, enamasti ei taipa, mida see endast kujutab, olgu nad nii küpsed ja intelligentsed kui tahes, vähemalt minuga oli küll nii, enne kui ma ise lapsed sain. Mikaela ja Erik on karjääriinimesed – nii kaua kui ma Mikaelat olen tundnud, on ta töötanud vaid juhtivatel kohtadel kultuurivallas, Erik aga on direktoriks mingisuguses ülemaailmses sihtasutuses, mille peakorter asub Rootsis. Pärast Tjörni seisis tal ees nõupidamine Panamas ja seejärel pidid nad puhkust jätkama Provence’is, sest selline nende elu on, kohad, millest mina vaid lugenud olen, on neile lahti. Sellesse ellu marssisime meie sisse oma niiskete salvrätikute ja mähkmetega, Johniga, kes käpuli igale poole ronib, Heidi ja Vanjaga, kes kaklevad ja karjuvad, naeravad ja nutavad, ei söö kunagi lauas, ei tee kunagi, nagu me ütleme, vähemalt siis, kui oleme inimeste keskel ja tõepoolest tahame, et nad hästi käituksid, sest nad märkavad seda, nii et mida rohkem on meie jaoks kaalul, seda pidurdamatumaks nad muutuvad, ja kuigi suvekodu oli suur ja avar, ei olnud see piisavalt suur ja avar, et neist oleks saanud mööda vaadata. Erik tegi näo, et ta oma asjade pärast ei pelga, tahtis näida suuremeelne ja lastesõbralik, aga tema kehakeel rääkis talle pidevalt vastu: käed kõvasti külgedele surutud, käis ta kogu aeg ringi ja paigutas asju oma kohale tagasi, pilgus lõpmata suur distants. Ta tundis lähedust asjade ja paiga vastu, millega oli kogu elu tuttav olnud, aga distantsi nende suhtes, kes seda neil päevil asustasid, ja silmitses lapsi pilgul, millega vaadatakse mutte või siile. Ma sain temast aru, ja ta meeldis mulle. Aga samal ajal saabusin ma kogu selle killavooriga, mis muutis tegeliku tutvumise võimatuks. Ta oli õppinud Cambridge’is ja Oxfordis ja töötanud palju aastaid Londoni finantsmaailmas maaklerina, aga ükskord, kui ta Vanjaga mere ääres järsakust üles ronis, laskis ta tüdrukul mitu meetrit omapäi ees turnida, seisis liikumatult ja imetles vaadet, ilma et tal oleks pähegi tulnud, et Vanja on alles neljaaastane ega suuda ise ohtu tajuda, nii et pidin, Heidi süles, mäkke vuhkima ja Vanja üle võtma. Kui me pool tundi hiljem kohvikus maha istusime, mina pärast järsku mäkketõusu jalust kange, ja palusin tal anda Johnile kukliraase, mille ma Eriku kõrvale panin, sest pidin korraga nii Heidit kui ka Vanjat vaos hoidma ja ühtlasi neile süüa tooma, noogutas ta nõusolevalt, kuid ei pannud isegi ajalehte käest, mida ta luges, ei tõstnud pilku ega märganud, kuidas John temast poole meetri kaugusel üha enam meeleheitele läks ja lõpuks karjuma hakkas, näost punane frustratsioonist, et kukliraasud, mida ta nii väga tahtis, olid küll tema vaateväljas, aga mitte käeulatuses. Nägin, et Lindat, kes istus teises lauaotsas, ajas see olukord marru, aga ta neelas viha alla, ei lausunud sõnagi, ootas, kuni me väljusime ja kahekesi jäime, ja ütles siis, et peame koju tagasi sõitma. Kohe. Harjunud tema tujudega, ütlesin, et ta peaks suu ega laseks end vihast pimestada. See ajas ta loomulikult veelgi enam vihale ja nii me jätkasime, kuni istusime järgmisel hommikul autosse ja sõitsime sealt ära.

Avar sinine taevalaotus ning aher ja tuuline, kuid kaunis maastik ühes laste rõõmu ja teadmisega, et istume autos ja mitte rongis või lennukis, nagu me viimastel aastatel reisinud olime, tõstis tuju, kuid ei läinud kaua, kuni me jälle krillima hakkasime, sest kõigil oli kõht tühi ja selgus, et restoran, mille me leidsime ja mille ees peatusime, kuulub jahtklubile, aga, ütles mulle ettekandja, kui me läheme üle silla, siis jõuame linna ja seal, vahest viiesaja meetri kaugusel, asub teine restoran, nii et kakskümmend minutit hiljem olime kõrgel ja kitsal, aga tiheda liiklusega sillal, vedades järel kaht lapsevankrit, kõhud tühjad ja silmapiiril vaid tööstusrajoon. Linda oli tulivihane, pilk nagu kõuepilv, alati satume sellise supi sisse, sisistas ta, teistega seda ei juhtu, me ei saa mitte millegagi hakkama, tahtsime kogu perega sööma minna, see oleks võinud olla õdus hetk, aga selle asemel töllerdame mingil kuradi sillal tuule ja heitgaaside käes, ümberringi kihutavad autod. Kas ma olen kunagi näinud, et mõni kolmelapseline pere niiviisi ringi töllerdaks?

Tee, mida mööda me edasi rühkisime, lõppes metallväravaga, kus oli turvafirma logo. Selleks et linna pääseda, mis nägi tagatipuks välja väsinud ja trööstitu, tulnuks meil veel oma viisteist minutit ringiga tööstusrajooni kaudu vantsida. Ma tahtsin Linda sinnapaika jätta, sest alati ta virises, alati tahtis midagi muud ega liigutanud ise selleks lillegi, ainult virises ja vingus, tal puudus reaalsustaju ja kui tegelikkus tema ettekujutusele ei vastanud, siis süüdistas ta selles mind, nii väikestes kui suurtes asjades. Mis siis ikka, oleksime ehk lahku läinud, aga logistika oleks meid jälle kokku viinud, meil oli üks auto ja kaks vankrit, nii et ei jäänud muud üle kui teha nägu, et midagi ei ole öeldud, lükata need määrdunud ja logisevad vankrid üle silla tagasi ilusa jahtklubi ette, visata autosse ja sõita lähimasse McDonald’sisse, mis asus Göteborgi kesklinna lähedal bensiinijaamas, kus mina sõin oma vorsti õues pingil, Vanja ja Linda sõid enda omi autos ning John ja Heidi magasid õiglase und. Kavatsetud sõidu Lisebergi jätsime ära, see teinuks kõik veel halvemaks, sest tuju oli nullis, aga selle asemel peatusime paar tundi hiljem hetke ajel ühes odavas hädapäraselt kokkuklopsitud „seikluspargis”, kus kõik oli madalaima kvaliteediga, ja viisime lapsed kõigepealt väikesesse „tsirkusesse”, mis koosnes koerast ja jõulisest mehise välimusega, tõenäoliselt Ida-Euroopast pärit naisterahvast, kes viskas bikiinide väel rõngaid õhku ja keerutas neid puusade ümber – kunstid, mis olid kõigil mu algkooli klassiõdedel käpas –, ja minuvanusest blondist mehest, kel oli turban peas, idamaa kingad jalas ja üle haaremipükste värvli rippusid rasvavoldid, ja kes võttis suhu bensiini ja purskas madala lae poole neli korda tuld. John ja Heidi vahtisid nii hoolega, et silmad ähvardasid peast välja karata. Vanja mõtles ainult loosiputka peale, millest me mööda olime tulnud, ja kus sai võita kaisuloomi, sikutas mind kogu aeg käest ja küsis, millal etendus lõpeb. Aegajalt vaatasin Linda poole. Ta istus, Heidi süles, ja tal olid pisarad silmas. Kui me väljusime ja hakkasime edasi lõbustuspargi väikese parkla poole minema, lükates kumbki oma vankrit, mööda suurest basseinist, kus oli pikk liurada, mille ülaosas troonis hiiglasuur, ehk kolmekümnemeetrine troll, küsisin talt, miks.

„Ma ei tea,” ütles ta. „Aga tsirkus on mind alati liigutanud.”

„Miks?”

„Noh, aga see on ju nii kurb, nii väike ja odav. Ja samas ka nii ilus.”

„Ilus ka?”

„Jah. Kas sa ei näinud Heidit ja Johni? Nad olid täiesti hüpnotiseeritud.”

„Aga Vanja mitte,” ütlesin ma ja naeratasin. Linda naeratas samuti.

„Mida?” küsis Vanja ja vaatas selja taha. „Mis sa ütlesid, issi?”

„Ma ütlesin, et kui me tsirkuses olime, ei mõelnud sa muust kui kaisuloomast, mida sa seal eemal nägid.”

Vanja naeratas nii nagu alati, kui me temast rääkisime. Rahulolevalt, aga ka täis õhinat, valmis enamaks.

„Mida ma tegin?” küsis ta.

„Sa sikutasid mind käest,” ütlesin ma. „Ja ütlesid, et tahad loosi võtta.”

„Miks?”

„Kust mina tean?” vastasin ma. „Ju sa tahtsid seda kaisulooma.”

„Kas nüüd siis lähme loosi võtma?” küsis ta.

„Jah,” vastasin ma. „See on seal eespool.”

Näitasin piki asfalteeritud jalgrada lõbustuspargi atraktsioonide poole, mis jäid peaaegu täiesti puuvõrade varju.

„Kas Heidi ka tohib?” küsis ta.

„Kui ta tahab,” ütles Linda.

„Tahab küll,” vastas Vanja ja kummardus alla Heidi juurde, kes istus vankris. „Kas tahad, Heidi?”

„Jah,” ütles Heidi.

Pidime üheksakümne krooni eest loose ostma, kuni kumbki sai pihku väikese riidest hiire. Meie kohal taevalael kõrvetas päike, metsas oli õhk liikumatu, atraktsioonide kõikmõeldavad kilinad ja kolinad segunesid ümbritsevatest putkadest kostva kaheksakümnendate aastate diskomuusikaga. Vanja tahtis suhkruvatti, nii et kümme minutit hiljem istusime ühe kioski kõrval lauas, ümber tiirutamas erutatud ja pealetükkivad herilased, praadivas päikeses, mis pani suhkru kleepuma kõige külge, mis selle lähedale sattus, see tähendab laua, vankriselja, käsivarte ja pihkude külge. Laste pahameel muutus valjuhäälseks: nad ei olnud seda nii ette kujutanud, kui kioskis keerlevat suhkruvatimasinat nägid. Mu kohv oli kibe ega kõlvanud peaaegu üldse juua. Väike kräämas poiss väntas kolmerattalisega meie poole, sõitis vastu Heidi vankrit ja jäi meid siis ootusrikkalt vahtima. Ta oli tõmmude juuste ja silmadega, võis olla rumeenlane või albaanlane või hoopis kreeklane. Pärast seda, kui ta oli esirattaga paar korda vankrit ramminud, seadis ta end nii, et me välja ei pääseks, ja jäi, pilk maas, jalgrattale konutama.

„Kas lähme ära?” ütlesin ma.

„Aga Heidi tahtis ratsutada,” ütles Linda. „Vahest teeks seda enne äraminekut?”

Üks turske harali kõrvadega mees, samuti tõmmu, tuli ja tõstis rattaga poisi õhku ning tassis ta kioski ette parklasse, patsutas teda paar korda pähe ja läks mehaanilise tindikala juurde, mida ta teenindas. Haarmete küljes olid sel väikesed istekorvid, mis aeglaselt ringiratast tiireldes tõusid ja langesid. Poiss hakkas jalgrattaga kaugenema mööda parklat, kus sõelus pidevalt ringi saabuvaid ja lahkuvaid suviselt riides inimesi.

„Aga muidugi,” ütlesin ma ja tõusin püsti, võtsin Vanja ja Heidi suhkruvatid, viskasin need prügikasti ja lükkasin Johni vankrit – poisi pea keerles kaela otsas nagu vurr, et silmata ümberringi toimuvaid põnevaid asju – üle parkla ja eemale mööda läbikäiku, mis viis „kauboilinna” juurde. Aga „kauboilinnas”, mis oli liivahunnik, kuhu oli püstitatud kolm värsket putkat, millele oli kirjutatud vastavalt „kaevandus”, „šerif” ja „vangla”, kaks viimast täis „wanted dead or alive”-kuulutusi, ühel pool kased ja teisel pool kaldpind, kus mõned noorukid väikeserattaliste laudadega sõitsid, oli hobustega ratsutamine suletud. „Kaevanduse” vastas aia taga kivil istus idaeurooplasest tsirkusenaine ja suitsetas.

„Latsutada!” ütles Heidi ja vaatas ringi.

„Lähme siis värava juurde eesliga sõitma,” ütles Linda.

John viskas veega lutipudeli maha. Vanja puges aia alt läbi ja jooksis kaevanduse juurde. Kui Heidi seda märkas, tõusis ta vankrist ja läks järele. Nägin šerifi kontori taga punavalget kokaautomaati, ammutasin lühikeste pükste tasku pihuga tühjaks ja silmitsesin selle sisu: kaks juuksekummi, lepatriinuga juukseklamber, välgumihkel, kolm kivi ja kaks väikest valget merikarpi, mille Vanja oli Tjörnil leidnud, kahekümnekroonine rahatäht, kaks viielist ja üheksa ühekroonilist.

„Ma lähen teen niikaua suitsu,” ütlesin ma. „Ma istun sinna.”

Näitasin peaga puutüve poole, mis oli platsi tagaservas. John ajas mõlemad käed püsti.

„Olgu,” ütles Linda ja tõstis ta kärust välja. „Kas sul on kõht tühi, John?” küsis ta. „Uh, kui palav. Kas siin kuskil varju ei ole? Kuhu võiks temaga istuda.”

„Seal eemal,” ütlesin ja näitasin künkal asuva restorani poole, mis oli rongikujuline, lett veduris ja lauad vagunis. Seal ei paistnud ühtki inimest. Toolid olid seljatoega laudade najal.

„Ma siis lähen,” ütles Linda. „Ja söödan teda. Kas hoiad tüdrukutel pilku peal?”

Ma noogutasin, läksin kokaautomaadi juurde ja ostsin ühe purgi, istusin puutüvele, panin suitsu ette ja vaatasin kiiruga kokkuklopsitud putka poole, kus Vanja ja Heidi uksest sisse ja välja jooksid.

„Siin sees on nii pime!” hüüdis Vanja. „Tule vaata!”

Tõstsin käe ja viipasin talle, millega ta õnneks rahule jäi. Hiirt surus ta kogu aeg ühe käega rinnale.

Aga kus oli Heidi hiir?

Kammisin pilguga maapinda. Ja šerifi kontori ees peadpidi liivas see lebaski. Eemal restoranis tõmbas Linda tooli seina äärde, istus ja hakkas Johnile rinda andma; poiss siputas algul jalgadega, aga jäi siis vaikselt lamama. Tsirkusenaine sammus mäest üles. Mind hammustas säärest parm. Lõin ta nii ägedalt maha, et lömastasin ta vastu jalga. Sigaret maitses kuumaga kohutavalt, aga tõmbasin suitsu vankumatult kopsu ja vahtisin kuuselatvade poole, mis olid päikesepoolsest küljest ererohelised. Veel üks parm liibus säärele. Rehmasin teda ärritunult, tõusin püsti, viskasin koni maha ja läksin tüdrukute poole, poolik ja ikka veel külm kokapurk pihus.

„Issi, mine sina taha, kui meie sees oleme, ja vaata, kas sa näed meid prao vahelt!” ütles Vanja ja vaatas mind silmi kissitades.

„Olgu,” ütlesin ma ja läksin kuuri taha. Kuulsin, kuidas nad sees rahmeldasid ja itsitasid. Kummardusin ühe prao juurde ja vahtisin sisse. Aga päevavalguse ja kuuripimeduse kontrast oli liiga terav, et midagi näha.

„Issi, kas sa oled väljas?” hüüdis Vanja.

„Jah,” vastasin ma.

„Kas sa näed meid?”

„Ei. Kas te muutusite nähtamatuks?”

„Jaa!”

Kui nad välja tulid, tegin, nagu ei näeks neid. Vaatasin Vanja poole ja hüüdsin teda.

„Ma olen ju siin,” ütles ta ja vehkis kätega.

„Vanja?” kutsusin ma. „Kus sa oled? Tule välja, see ei ole enam naljakas.”

„Ma olen siin! Siin!”

„Vanja ...?”

„Kas sa päriselt ei näe mind? Kas ma olen päriselt nähtamatu?”

Tema hääl oli lõpmata rahulolev, kuid tabasin sealt ka pisukese ärevuse. Samal hetkel hakkas John karjuma. Vaatasin tema poole. Linda tõusis püsti, John süles. Polnud Johni moodi niimoodi kisada.

„Ah siin sa oled!” ütlesin ma. „Kas sa oled siin kogu aeg olnud?”

„Jaaaa,” vastas ta.

„Kas kuuled, et John nutab?”

Ta noogutas ja vaatas sinnapoole.

„Peame siis minema hakkama,” ütlesin ma. „Läki.”

Võtsin Heidil käest kinni.

„Ei taha,” ütles ta. „Ei taha käest kinni.”

„Olgu peale,” ütlesin ma. „Aga istu siis vankrisse.”

„Ei taha anklisse,” ütles ta.

„Kas ma viin su süles?”

„Ei taha süles,” ütles ta.

Läksin vankrit tooma. Kui ma tagasi tulin, oli ta roninud aia otsa. Vanja oli istunud maha. Künkaharjal oli Linda restoranist tulema hakanud, seisis tee peal ja vaatas käega viibates meie poole. John karjus ikka veel.

„Ma ei taha kõndida,” ütles Vanja. „Mu jalad on väsinud.”

„Üle meetri sa täna küll kõndinud ei ole,” ütlesin ma. „Kuidas su jalad väsinud on?”

„Mul ei ole jalgu. Sa pead mind kandma.”

„Ei. Vanja, ära räägi rumalusi. Ma ei saa sind kanda.”

„Saad küll.”

„Istu vankrisse, Heidi,” ütlesin ma. „Kas läheme ratsutama?”

„Ei taha anklisse,” ütles ta.

„Mul ei ole jaaal…guuuu!” karjus Vanja.

Mul kargas hing täis. Oleksin tahtnud nad kinni kahmata, kõvasti kaenlasse suruda ja minema vedada. Seda oli juhtunud rohkem kui üks kord, et olin nad nii minema tassinud, siplevad ja karjuvad tüdrukud kaenlas, tegemata väljagi möödujatest, kes meie stseene alati huviga jõllitasid, nagu oleks mul ahvimask ees.

Aga nüüd suutsin end talitseda.

„Kas istud siis vankrisse, Vanja?” küsisin ma.

„Kui sa mind tõstad,” ütles ta.

„Ei, pead ise minema.”

„Ei,” ütles ta. „Mul ei ole jalgu.”

Kui ma ei oleks järele andnud, oleksime võinud sinna hommikuni jääda, sest kuigi Vanja oli napi kannatusega ja jättis kõik väikestki takistust kohates katki, oli ta oma tahtmistes seevastu lõpmata kangekaelne.

„Okei,” ütlesin ja tõstsin ta vankrisse. „Jälle sinu võit.”

„Mismoodi võit?” küsis ta.

„Ah, ei midagi,” vastasin ma. „Tule nüüd, Heidi, hakkame minema.”

Tõstsin ta aia otsast maha ja pärast paari loidu „ei taha” sammusimegi mäkke, Heidi süles ja Vanja vankris. Teel korjasin maast üles Heidi riidest hiire, kloppisin puhtaks ja panin vankrivõrku.

„Ma ei tea, mis tal hakkas,” ütles Linda, kui me mäkke jõudsime. „Ta hakkas äkki nutma. Võib-olla herilane nõelas. Näe ...”

Ta tõmbas lapse kõhult särgi üles ja näitas mulle väikest punast laiku. John siples ta käte vahel, näost punane ja juuksed karjumisest higised.

„Vaene poisu,” ütles Linda.

„Ma sain parmult hammustada,” ütlesin ma. „Võib-olla oli temal ka parm. Aga pane ta vankrisse, lähme edasi. Me ei saa sellega niikuinii midagi ette võtta.”

Kui John oli rihmadega kinnitatud, keeras ta end teisipidi ja surus kisendades näo vastu patja.

„Peame autosse minema,” ütlesin ma.

„Jah,” ütles Linda. „Aga ma pean tal mähkme ära vahetama. Seal eespool on mähkimisruum.”

Ma noogutasin ja me hakkasime edasi minema. Meie saabumisest oli juba mitu tundi möödas, päike oli madalamale vajunud ja miski valguses, millega ta metsa kuldas, meenutas mulle suviseid õhtupoolikuid kodus, kui me sõitsime kas mampsi või papsiga saare tagaküljele merre ujuma või läksime omapead uusrajooni taha väina äärde kaljukünkale. Mõneks sekundiks valdasid mind mälestused, mitte konkreetsete sündmustena, vaid meeleoludena, lõhnadena, aistingutena. Kuidas valgus, mis oli keskpäeval valgem ja neutraalsem, muutus õhtupoolikul täidlasemaks ja toonis kõik värvid tumedamaks. Oh, mis tunne oli joosta seitsmekümnendatel aastatel suvel mööda varjulist metsarada! Sukelduda soolasesse merre ja ujuda üle väina Gjerstadholmenile! Päike pani kaljud helendama ja värvis lausa kuldseks. Nende vahel nõvades kasvas jäik kuiv rohi. Sügaviku aimdus veepinna all, mis paistis kalju varjus nii tume. Mööda vilksatavad kalad. Ja meie kohal vilajate, päikesebriisis habisevate okstega puuvõrad! Õrnõhuke puukoor ja selle all sile, luud meenutav puu. Roheline leherüü ...

„Seal see on,” ütles Linda ja näitas peaga väikese kaheksanurkse puumaja poole. „Kas ootad?”

„Me liigume aeglaselt edasi,” ütlesin ma.

Siinpool tara seisid metsas kaks puust päkapikku. Need olid seikluspargi ainsad muinasjututegelased.

„Näe, jõõlu!” „Jõõlu” oli jõuluvana. See tegelane oli Heidile sügava mulje jätnud. Veel kevadelgi oli ta näidanud veranda poole, kust jõuluvana oli jõuluõhtul saabunud, ja öelnud „jõõlu tuleb”, ja kui ta mängis mõne kingitusega, mille oli jõuluvanalt saanud, märkis Heidi alati ära, kust see pärit oli. Milline staatus jõuluvanal tema silmis oli, polnud seevastu selge, sest kord, kui ta õnnetul kombel pärast jõule kapis mu jõuluvanakostüümi märkas, ei üllatunud ega vihastanud ta sugugi, midagi ei tulnud päevavalgele, ta näitas vaid näpuga ja hüüdis „jõõlu”, nagu käikski too seal riideid vahetamas, ja kui me kohtasime vana valge habemega kodutut, kes istus meie maja ees platsil, tõusis ta kärus püsti ja hüüdis täiest kõrist „jõõlu”.

Kummardusin lähemale ja andsin tema pontsakale põsele musi.

„Äla tee!” ütles ta.

Ma naersin.

„Kas ma sulle tohin musi anda, Vanja?”

„Eih!” vastas Vanja.

Meist möödus pidevalt ühtlase, kuid hõreda voona inimesi, enamik heledate riiete, lühikeste pükste, T-särgi ja sandaalidega, mõned dressipükste ja botastega, hämmastavalt paljud olid paksud ja peaaegu mitte keegi ei olnud hästi riides.

„Minu issi vangis!” hüüdis Heidi rahulolevalt.

Vanja keeras kärus ringi.

„Ei, issi ei ole vangis!” ütles ta.

Ma naersin jälle ja peatusin.

„Ootame siin emmet,” ütlesin ma.

Sinu issi on vangis, ütlesid lapsed lasteaias üksteisele. Heidi oli pidanud seda eriti kõvaks sõnaks ja ütles seda siis, kui tahtis minuga kelkida. Kui me viimati aiandusühistu suvilast ära sõitsime, oli ta Linda sõnul öelnud seda ühele vanale naisele, kes bussis nende taga istus. Minu issi vangis. Kuna mina nendega kaasas ei olnud, sest jäin Johniga bussipeatusse, ei olnud kedagi, kes oleks väite ümber lükanud.

Kummardusin ja kuivatasin T-särgi varrukaga laubalt higi.

„Kas ma võin veel ühe loosi saada, issi?” küsis Vanja.

„Mitte mingil juhul,” vastasin ma. „Sa said juba kaisulooma!”

„Paa…luun, issi, üks veel!” lunis ta.

Keerasin ringi ja nägin, et Linda läheneb. John istus sirgelt vankris ja paistis oma suvemütsi all rahulolev.

„Kas läks hästi?” küsisin ma.

„Mhmh. Loputasin hammustust külma veega. Aga ta on väsinud.”

„Siis jääb ta autos magama,” ütlesin ma.

„Mis sa arvad, mis kell on?”

„Pool neli ehk?”

„Koju kaheksaks siis, jah?”

„Enam-vähem.”

Veel kord kõndisime läbi väikese lõbustuspargi, möödusime mereröövlite laevast, armetust laudadest kokkulöödud fassaadist, mille taga oli paar silda, kus siin-seal seisis ühe jala või käega mehi, kel oli mõõk käes ja rätik ümber pea, laamade aedik ja jaanalindude aedik, väike terrass, kus käputäis lapsi sõitis neljarattaliste jalgratastega, ja jõudsime lõpuks värava piirkonda, kus oli takistusrada, see tähendab mõned palgid ja plangud, mida ühendas võrk, kummihüppe estakaad ja eeslirada, mille ees me peatusime. Linda võttis Heidi ja kandis ta järjekorda, pani talle kiivri pähe, Vanja ja mina aga jäime Johniga aia äärde seisma ja pealt vaatama.

Lapsi sõidutas neli eeslit, keda vanemad juhtisid ratsmetest. Rada ei olnud pikem kui kolmkümmend meetrit, aga enamikul läks selle läbimisega kaua, sest tegu oli eeslite ja mitte ponidega, ja eeslid jäävad seisma, kui neil selline tuju tuleb. Õnnetud vanemad seisid ja sikutasid loomi ratsmetest, ilma et nood oleksid sentimeetritki nihkunud. Andsid neile laksu laudjale, ilma et sellest kasu oleks olnud, eeslid seisid nagu maa külge needitult. Üks lastest nuttis. Naine, kes pileteid müüs, hõikas vanematele kogu aeg juhtnööre. Tirige kogu jõust! Kõvemini! Muudkui tirige, neil pole sellest häda midagi. Kõvasti! Nii just!

„Näed, Vanja?” ütlesin ma. „Eeslid ei taha kõndida!”

Ta naeris. Mul läks meel rõõmsaks, sest tema oli rõõmus. Samas olin pisut mures, kuidas Linda hakkama saab; tema kannatus ei olnud suurem kui Vanjal. Aga kui jõudis kätte tema kord, sai ta väga viisakalt hakkama. Iga kord, kui eesel peatus, keeras Linda selja eesli külje poole ja muisutas suud. Ju vist sellepärast, et ta oli lapsena ratsutanud ja hobused olid tema elus olnud väga olulised.

Heidi säras eesli seljas õnnest. Kui eesel ennast Linda trikist enam petta ei lasknud, tõmbas too teda nii kõvasti ja otsustavalt päitsetest, et loomal ei jäänud jonnakuseks lihtsalt ruumi.

„Sa ratsutad nii hästi!” hüüdsin ma Heidile. Vaatasin alla Vanja poole. „Tahad ka?”

Vanja raputas veendunult pead. Sättis prillid otseks. Ta oli pooleteiseaastasest saadik ponidega ratsutanud ja sel sügisel, kui me Malmösse kolisime, kui ta oli kahe ja poolene, oli ta hakanud käima ratsakoolis. See asus keset Folkets Parki, saepuruse põrandaga nukker ja räämas maneež, mis temale oli muinasjutuline, seal ahmis ta kõike endasse ja tahtis sellest rääkida, kui see läbi sai. Sirge seljaga istus ta oma sakris poni seljas ja laskis Lindal end ringi talutada, või neil kordadel, kui ma temaga seal üksi käisin, tegid seda paariteistaastased tüdrukud, kes paistsidki seal elavat, juhendaja käis keset halli ringi ja ütles neile, mida teha. Sellest polnud lugu, et Vanja juhtnööridest alati aru ei saanud, olulisem oli kogeda hobuseid ja neid ümbritsevat atmosfääri. Tall, kass, kel olid heina sees pojad, nimekiri, kes millise hobusega õhtupoolikul ratsutab, tema valitud kiiver, hetk, kui hobune tuli maneeži talutada, ratsutamine ise, kaneelisai ja õunamahl, mida ta pärast sealsamas kohvikus sai. See oli nädala haripunkt. Aga järgmisel sügisel kõik muutus. Neile tuli uus treener ja Vanjale, kes nägi oma napi nelja aasta kohta vanem välja, esitati nõudmisi, mida ta ei suutnud täita. Kuigi Linda sellest juttu tegi, see ei lõppenud, Vanja hakkas protestima, kui tuli talli minna, ta ei tahtnud, kohe üldse mitte, ja siis me võtsime ta trennist ära. Ka siis, kui ta nägi, kuidas Heidi tegi pargis eesli seljas väikese ringi ilma igasugu nõudmisteta, ei olnud tal tahtmist.

Teine asi, mida me proovisime, oli lauluring, kus lapsed ühiselt laulsid, joonistasid ja puslet ladusid. Kui Vanja teist korda sinna läks, pidid nad joonistama maja, ja Vanja oli muruplatsi maja ees siniseks värvinud. Juhendaja oli läinud tema juurde ja öelnud, et rohi ei ole sinine, vaid roheline, ja kas ta ei tahaks uut pilti teha. Vanja oli pildi katki rebinud ja hakanud nii hirmsasti jonnima, et teised lapsevanemad olid kulme kergitanud ja tundnud uhkust oma hästi kasvatatud laste üle. Vanja kohta võib öelda seda ja teist, aga eelkõige on ta tundlik laps, ja mind teeb murelikuks, et see juba nüüd kinnistub, sest nii see on. Tema arengu jälgimine muudab ka pilti mu enda arengust lapseeas, mitte niivõrd kvaliteedi kui kvantiteedi tõttu, lastega koos veedetud aja tõttu, mis on piiritu. Nii palju tunde, nii palju päevi, nii lõputult palju olukordi, mis tekivad ja läbi elatakse. Omaenda lapsepõlvest mäletan vaid käputäit seiku, mida kogesin kui pöördelisi ja tähendusrikkaid, aga nüüd saan aru, et need kümblesid teiste juhtumiste meres, mis täielikult tühistab nende olulisuse, sest kuidas ma võin teada, et just need sündmused, mis minusse on kinnistunud, on olnud pöördelised, ja mitte kõik teised, millest ma midagi ei tea.

Kui ma arutan sääraseid asju Geiriga, kellega ma iga päev tund aega telefonis lobisen, on tal tavaks tsiteerida Sven Stolpet, kes kirjutab kusagil Bergmanist, et ta oleks olnud Bergman ka siis, kui ta oleks mujal üles kasvanud, mõeldes sellega, et sa oled, mis sa oled, keskkonnast hoolimata. See, kuidas sa perekonda suhtud, tuleb enne perekonda. Kui ma laps olin, õppisin kõiki omadusi, tegusid ja nähtusi põhjendama lähtuvalt keskkonnast, kus need toimusid. Bioloogiline ja geneetiline, niisiis antu, puudus kaardilt peaaegu täielikult, ja kui see sinna ilmus, siis suhtuti sellesse kahtlustavalt. Säärane hoiak võib esmapilgul paista humanistlik, sest on nii tihedalt seotud ideega, et kõik inimesed on võrdsed, aga lähemal vaatlusel võib see niisama hästi väljendada mehhanistlikku hoiakut inimese suhtes, kes tühjana sündinult laseb ümbritseval oma elu vormida. Pikka aega suhtusin ma puhtteoreetiliselt sellesse probleemi, mis on nii põhimõtteline, et seda võib kasutada hüppelauana ükskõik millisesse seosesse – näiteks kui rõhutada keskkonna mõju, on inimene algselt nii ühetaoline kui ka vormitav ja head inimest saab luua tema keskkonda sekkudes, ja sellest tuleneski minu vanemate põlvkonna usk riiki, haridussüsteemi ja poliitikasse, sellest tulenes nende iha praakida välja kõik olnu ja sellel põhines nende uus tõde, mida ei leidunud inimese sisemuses, erilises ja ainukordses, vaid vastupidi, väljaspool inimest, kollektiivses ja üldises. Seda on ehk kõige selgemini väljendanud Dag Solstad, kes on alati olnud oma kaasaja kronograaf, oma 1967. aastast pärinevas tekstis, kus on tema kuulus ütlus „Me ei mõtlegi anda kohvikannule tiibu”: lõpp vaimsusele, lõpp siirusele, elagu uus materialism. Aga et seesama hoiak võiks seista vanade linnaosade lammutamise ning teede ja parklate rajamise taga, millele vasakpoolsed intellektuaalid loomulikult vastu seisid, ei tulnud neile kordagi pähe, ja ilmselt poleks saanudki pähe tulla enne kui tänapäeval, kus seos võrdsuseidee ja kapitalismi, heaoluriigi ja liberalismi, marksistliku materialismi ja kaubaühiskonna vahel on endastmõistetav, sest kõigest kõige suurem võrdsustaja on raha, mis kaotab kõik erinevused, ja kui sinu iseloom ja pärisosa on vormitavad suurused, on raha kõige tõenäolisem vormija, ja nii tekivadki vaimustavad nähtused, et suured inimmassid kinnitavad oma isikupära ja originaalsust ühtmoodi osteldes, nood aga, kes selle ukse omal ajal oma võrdsuse jaatamisega, materiaalsuse rõhutamisega ja muutusteusuga avasid, on omaenda töö peale maruvihased ja arvavad, et see on vaenlase kätetöö. Aga nagu kõik lihtsad mõttekäigud, pole ka see päris tõsi. Elu ei ole matemaatiline suurus, sel ei ole teooriat, on ainult praktika, ja kui ongi kiusatus mõista ühe põlvkonna ühiskonna pahupidipööramist selle pärandi ja keskkonna seosesse suhtumise kaudu, on see kiusatus kirjanduslik ja kujutab endast pigem rõõmu oletamisest, see tähendab rõõmu selle mõtte vedamisest läbi kõige erinevamate inimtegevuse valdkondade, mitte rõõmu tõe lausumisest. Solstadi raamatutes on taevas madal, need on kaasaja suundumuste suhtes erakordselt tundlikud, alates kuuekümnendate aastate võõrandumisest, seitsmekümnendate haku oodist poliitilistele muutustele, ja just siis, kui need tuuled puhuma hakkasid, kümnendi lõpul neist distantseerumiseni. Säärane tuuleliplus ei pruugi kirjaniku loomingus olla tugevus ega nõrkus, vaid lihtsalt osa selle materjalist, osa selle orientatsioonist, ja Solstadi puhul on kõige olemuslikum alati peitunud mujal, nimelt keeles, mis sädeleb oma uusvanas elegantsis ja kiirgab oma järeleaimamatuses ja vaimukülluses täiesti iselaadset valgust. Seda keelt ei anna õppida, seda keelt ei anna raha eest osta, ja just selles peitub tema väärtus. Pole sugugi nii, et me sünnime võrdsetena ja elutingimused muudavad meie elud erinevaks, vastupidi: me sünnime erinevatena ja elutingimused teevad meie elud sarnasemaks.

Kui ma mõtlen oma kolme lapse peale, siis ei tõuse mu silme ette mitte ainult nende iseloomulikud näod, vaid ma tajun ka konkreetset tunnet, mille nad minus tekitavad. See tunne, mis on muutumatu, ongi see, mis nad mulle „on”. Ja see, mis nad „on”, on olnud neis alates esimestest päevadest, kui ma neid nägin. Siis ei osanud nad veel midagi teha, ja seda vähest, mida nad oskasid, nagu rinda imeda, refleksist käsi tõsta, ümbrust silmitseda, matkida, oskasid nad ju kõik, nii et sel, mis nad „on”, ei ole mingit pistmist omadustega, ei ole mingit pistmist millegi oskamise või mitteoskamisega, vaid pigem otsekui valgusega, mida neist kumab.

Iseloomujooned, mis hakkasid juba paari nädala järel tasapisi avalduma, on niisamuti muutumatuks jäänud ja kõigil nii erinevad, et raske on ette kujutada, et need tingimused, mida me neile oma käitumise ja olekuga loome, võiksid olla otsustava tähtsusega. Johnil on leebe ja sõbralik loomulaad, ta armastab oma õdesid ja lennukeid, ronge ja busse. Heidi on ekstravert ja suhtleb ükskõik kellega, teda huvitavad kingad ja riided, ta tahab kanda vaid kleite ja tunneb end oma väikeses kehas turvaliselt, mis selgus näiteks siis, kui ta seisis alasti ujula peegli ees ja ütles Lindale: emme, vaata, kui ilus pepu mul on! Ta ei kannata korralekutsumist ja kui tema peale häält tõsta, keerab ta näo kõrvale ja hakkab tihkuma. Vanja on teisest puust, tema hakkab vastu, ta on ägeda loomuga, tahtekindel, tundlik ja suhestuva loomulaadiga. Tal on hea mälu, ta teab peast enamikku raamatuid, mida me talle ette loeme, ja repliike filmidest, mida vaatame. Tal on hea huumorisoon, ta ajab meid kodus alati naerma, aga kui ta läheb kodust välja, laseb ta sealsel atmosfääril end mõjutada ja läheb lukku, kui kogeb liiga palju uut või ebatavalist. Ujedus lõi tal välja umbes seitsmekuuselt ja väljendus nii, et ta pani lihtsalt silmad kinni, otsekui magaks, kui mõni võõras talle lähenes. Ta teeb seda vahel ikka veel, kui istub vankris ja meile tulevad vastu mõne ta lasteaiakaaslase vanemad, siis vajuvad tal silmad kinni. Stockholmi lasteaias, mis asus meie maja vastas, kiindus ta pärast ettevaatlikku ja kobavat algust kogu hingest ühte omavanusesse poissi, kelle nimi oli Alexander, ja koos temaga käis Vanja mänguväljakul möllamas ja tegi seda nii pööraselt, et kasvatajad pidid oma sõnul poissi lausa kaitsma, sest tollele oli Vanja pidurdamatus mõnikord liig. Aga enamasti lõi poisil nägu särama, kui Vanja saabus, ja ta kurvastas, kui Vanja lahkus, ja sestsaadik on Vanja alati eelistanud poistega mängida, ilmselt vajab ta füüsilist rahmeldamist, vahest sellepärast, et see on lihtne ja annab kergesti võimutunde.

Kui me Malmösse kolisime, läks Vanja uude lasteaeda, mis asus Västra Hamneni, linna uusrajooni lähedal, kus elasid kõige rahakamad, ja kuna Heidi oli nii väike, võtsin mina uuega kohanemise enda hooleks. Igal hommikul sõitsime rattaga läbi linna, vanast laevatehasest mööda ja mere poole, Vanjal väike kiiver peas ja käed ümber minu, mina väikese naisterattaga, nii et põlved käisid lõua alla, kergel ja rõõmsal meelel, sest selles linnas oli kõik mulle veel uus ning hommikuse ja õhtuse valguse varjundid taevas ei olnud veel saanud rutiinsuse täissöönud pilgu roaks. Ma mõtlesin, et need on üleminekuraskused, kui Vanja ütles kohe hommikul ärgates, et ei taha lasteaeda minna, ja vahel seda öeldes nuttis – kindlasti hakkab talle seal varsti meeldima. Aga kui me kohale jõudsime, ei tahtnud ta mu sülest maha tulla, ükskõik millega kolm noort naiskasvatajat teda ei meelitanud. Minu meelest oleks olnud kõige targem ta sinnapaika jätta, lihtsalt ära minna ja lasta tal ise hakkama saada, aga säärasest jõhkrusest ei tahtnud kasvatajad ega Linda kuuldagi, ja nii ma seal siis nurgas istusingi, Vanja süles ja ümberringi mängivad lapsed, õue kuldamas päikesepaiste, mis omandas päevade möödudes sügisesema jume. Lõunaoote ajal, mis koosnes õuna- ja pirnilõikudest, mida kasvatajad õues jagasid, nõustus ta istet võtma vaid siis, kui võis teha seda teistest kümne meetri kaugusel, ja kui me siis istusime, mina andekspaluva naeratusega, ei lakanud ma imestamast, kuidas ta käitub täpselt nagu mina: mis nipiga oli temal, kahe ja poole aastasel, seda tabada õnnestunud? Mõistagi läks kasvatajatel korda ta minu küljest lahti kangutada, võttis aega mis võttis, nii et võisin koju vändata, et natuke kirjutada, ja tema jäi minust maha südantlõhestavalt nutma, aga kuu aja pärast viisin ja tõin ma teda juba normaalselt. Kuid endiselt võis juhtuda, et ta ütles hommikul, et ei taha, nuttis vahel ikka veel, ja kui ühest teisest lasteaiast, mis asus kohe meie kodu juures, teatati, et neil on vaba koht, võtsime selle silmapilk vastu. Lasteaia nimi oli „Ilves” ja see oli tegelikult lastevanemate ühistu. See tähendas seda, et kaks nädalat aastas pidid kõik lapsevanemad töötama kasvatajana ja täitma lisaks mitmeid teisi haldusalaseid või praktilisi ametikohti. Tookord ei olnud meil aimu, kui sügavale see lasteaed end meie ellu sööb, seevastu loendasime selle eeliseid: töö lasteaias pidi aitama meil tutvuda Vanja mängukaaslastega ning kaasnevad ühiskondlikud ülesanded ja kohtumised ka nende vanematega. Saime teada, et lastel on tavaks üksteisel külas käia, nii et võisime varsti saada laste hoidmisel kergendust, kui vaja. Lisaks, ja see oli vahest kõige tähtsam argument, ei tundnud me Malmös kedagi, mitte üht hinge, ja nii oli lihtne tutvust sobitada. Ja nii oligi, paar nädalat hiljem kutsuti meid ühe lapse sünnipäevale. Vanja kripeldas põnevusest, eelkõige sellepärast, et oli saanud uhked kuldsed kingad, mille ta võis jalga panna, aga samas ta ka ei tahtnud minna, mis oli mõistetav, kuni ta veel teisi lapsi hästi ei tundnud. Ühel reedesel pärastlõunal oli kutse lasteaias riiulis, pidu pidi toimuma järgmisel laupäeval, ja igal selle nädala hommikul küsis Vanja, kas täna on Stella pool pidu. Kui me ütlesime, et ei ole, küsis ta, kas see on ülehomme – umbes nii kaugele ulatus tema jaoks kauge tuleviku silmapiir. Sel hommikul, kui võisime viimaks noogutada ja öelda „jah, täna läheme Stella sünnipäevale”, kargas ta voodist välja kapi juurde, et kuldsed kingad kohe jalga panna. Paar korda tunnis küsis ta, kas pidu algab varsti, ja sellest oleks võinud kujuneda väljakannatamatu vingumise ja jonnituuridega hommikupoolik, aga õnneks oli asju, millega teda köita. Linda viis ta raamatupoodi kingitust ostma, pärast seda istusime köögilaua ääres ja joonistasime sünnipäevakaarti, siis vannitasime lapsi, kammisime nende juukseid ja panime neile jalga valged sukkpüksid ja selga pidulikud kleidid. Siis tegi Vanja tuju korraga täispöörde, korraga ei tahtnud ta enam valgeid sukkpükse ega pidulikku kleiti, ei tulnud kõne allagi, et ta kellelegi külla läheks, ja kuldsed kingad virutas ta vastu seina, aga kui me olime paar minutit, mis ta jonnihoog kestis, kannatlikult oodanud, oli ta pärast seda jälle kõigega nõus, isegi valge villase salliga, mis talle Heidi ristseteks oli kingitud, ja kui nad lõpuks meie ees kärus istusid, olid mõlemad taas ootusärevil. Vanja oli vaikne ja tõsine, ühes käed kuldsed kingad ja teises kingitus, aga kui ta pea meie poole keeras, et midagi öelda, oli tal naeratus näol. Tema kõrval istus Heidi, rõõmus ja atsakas, sest kuigi ta ei saanud aru, kuhu me läheme, olid riided ja ettevalmistused andnud talle aimu, et see peab olema mingi enneolematult peen koht. Korter, kus pidu pidi toimuma, asus meie tänavas mõnesaja meetri kaugusel. Tänav oli täis saginat, mis on iseloomulik laupäevaõhtule linnas, kus viimased kandekottidega poodlejad segunevad noorukitega, kes on kogunenud kesklinna, et jõlkuda Burger Kingi ja McDonald’si ees, ning autod, mis katkematult mööda vuravad, ei ole enam funktsionaalsed ega kuulu parklasse ega sealt koju suunduvatele peredele, vaid nende sekka satub üha enam madalaid, musti ja kiiskavaid, mille kered tümpsust vibreerivad ja mida juhivad paarikümneaastased muulasnoorukid. Supermarketi esine oli nii paksult rahvast täis, et pidime hetkeks peatuma, ja kui see vana, kõhn ja räsitud väljanägemisega naine, kes oma ratastooliga sel kellaajal alati seal viibis, Vanjat ja Heidit märkas, kummardus ta nende poole ja helistas kellukest, mis rippus tal toki otsas, ja naeratas sellist naeratust, mis oli tema meelest kindlasti lastesõbralik, aga nende jaoks ilmselt hirmuäratav. Aga nad ei öelnud midagi, üksnes vaatasid naist.

Teisel pool poeust istus minuvanune narkomaan, nokats väljasirutatud käes. Kõrval oli tal kassiga puur ja kui Vanja seda nägi, pööras ta näo meie poole.

„Kui me maale kolime, võtan ma kassi,” ütles ta.

„Kass!” ütles Heidi ja näitas näpuga.

Tüürisin vankri üle kõnniteeserva sõiduteele, et mööduda kolmest inimesest, kes venisid nagu teod ja arvasid ilmselt, et kõnnitee kuulub neile, tormasin mõne meetri, nii mis jalad võtsid, ja kui me neist möödas olime, keerasin kõnniteele tagasi.

„See ei juhtu võib-olla veel niipea, Vanja,” ütlesin ma.

„Korteris ei saa kassi pidada,” ütles ta.

„Täpselt nii,” ütles Linda.

Vanja keeras end jälle otseks. Ta pigistas mõlema käega kotti, kus oli kingitus.

Vaatasin Linda poole.

„Mis Stella isa nimi oligi?”

„Mul on täiesti peast lennanud ...” ütles ta. „Aga kas ei olnud Erik?”

„Oli jah,” vastasin ma. „Millega ta tegeleb?”

„Ma ei tea täpselt,” ütles ta. „Aga oleks nagu disain olnud.”

Möödusime Grottgruvanist ning Vanja ja Heidi kummardusid, et aknast sisse vaadata. Selle kõrval asus pandimaja. Selle kõrval omakorda oli pood, mis müüs igasugu väikesi vidinaid ja ehteid, ingleid ja buda kujukesi, lisaks viirukit, teed, seepi ja muid new age’i nipstükke. Akendel rippusid plakatid, mis andsid infot, millal pidid linna saabuma joogagurud ja tuntud selgeltnägijad. Teisel pool tänavat oli odavbrändide riidepood Ricco Jeans and Clothings, „Kogu pere mood”, selle kõrval TABOO, ilmselt erootikapood, mis meelitas dildode ja nukkude ja negližeede ja korsetitaolise aluspesuga ukse kõrval aknal, mis tänavale ei paistnud. Selle kõrval omakorda asus Bergmani koti- ja kübaraäri, mille interjöör ja sortiment olid ilmselt poe algusajast neljakümnendatel aastatel muutumatuks jäänud, ja Radio City, mis oli just pankrotti läinud, aga kiitles ikka veel aknatäie helendavate teleekraanidega, mida ümbritsesid mitmesugused elektririistad, mille hinnad olid kirjutatud suurtele helendavatele oranžidele ja rohelistele papist rõngastele. Tavaliselt oli nii, et mida kaugemale tänavat pidi minna, seda odavamaks ja kahtlasemaks poed läksid. Seesama kehtis inimeste kohta, kes seal liikusid. Erinevalt Stockholmist, kus me samuti olime kesklinnas elanud, oli kogu olemasolev vaesus ja viletsus tänaval näha. Mulle see meeldis.

„Siin see on,” ütles Linda ja peatus ühe ukse taga. Sealsamas kõrval asuva bingosaali ees seisid kolm viiekümneaastast tuhmi näonahaga naist ja tegid suitsu. Linda libistas pilguga üle uksetelefoni kõrval asuva elanike nimekirja ja toksis sisse numbri. Kohe teineteise kannul möödusid mürinal kaks bussi. Seejärel kostis sumisti hääl ja me astusime pimedasse trepikotta, panime vankri seina äärde ja läksime trepist üles kaks korrust kõrgemal asuva korteri ukse taha, Heidi süles ja Vanja Lindaga käsikäes. Kui me üles jõudsime, oli korteriuks paokil. Ka korter oli pime. Mul oli vastumeelt uksest sisse minna, oleksin hea meelega uksekella helistanud, see oleks meie saabumise konkreetsemaks muutnud, aga nüüd seisime esikus, ilma et keegi meie tulekut oleks märganud.

Panin Heidi põrandale maha ja võtsin tal jopi seljast. Linda pidi Vanjaga sama tegema, aga too hakkas vastu, kõigepealt tuli saapad jalast võtta, et ta saaks kuldsed kingad jalga panna.

Kummalgi pool esikut oli üks tuba. Ühes mängisid süvenenult lapsed, teises seisid täiskasvanud ja ajasid juttu. Koridoris, mis viis korteri sisemusse, nägin ma Erikut, ta seisis seljaga meie poole ja rääkis ühe lasteaiakaaslase vanematega.

„Halloo!” ütlesin ma.

Ta ei keeranud ringi. Panin Heidi jopi toolile ühe mantli peale ja tabasin Linda pilgu, mis otsis kohta, kuhu Vanja joppi riputada.

„Kas lähme sisse?” küsis ta.

Heidi võttis mul jala ümbert kinni. Tõstsin ta üles ja astusin paar sammu edasi. Erik pöördus meie poole.

„Tere,” ütles ta.

„Tere,” ütlesin ma.

„Tere, Vanja!” ütles ta.

Vanja pööras näo kõrvale.

„Kas annad Stellale kingituse?” küsisin ma.

„Stella, Vanja jõudiski kohale!” ütles Erik.

„Anna sina,” ütles Vanja.

Lasterühmast tõusis püsti Stella. Ta naeratas.

„Palju õnne sünnipäevaks, Stella!” ütlesin ma. „Vanjal on sulle kingitus.”

Vaatasin alla Vanja poole: „Kas annad?”

„Anna sina,” ütles ta tasa.

Võtsin kingituse ja ulatasin Stellale.

„See on Vanjalt ja Heidilt,” ütlesin ma.

„Aitäh,” ütles ta ja rebis sel kohe paberi ümbert. Kui ta nägi, et see on raamat, pani ta selle muude kingituste juurde lauale ja läks teiste laste juurde tagasi.

„Kuidas läheb?” küsis Erik. „Kõik on kombes?”

„Jaa-jaa,” vastasin ma. Tundsin, kuidas särk kleepub rinnale. Ei tea, kas see paistab välja?

„Sul on ilus korter,” ütles Linda. „Kas see on kolmetoaline?”

„Jah,” ütles Erik.

Tal oli näol alati kaval ilme, nagu teaks ta nende kohta, kellega ta räägib, mingit saladust, ja temast oli raske aru saada: tema muiet võis tõlgendada kas iroonilise, sooja või ka ebakindlana. Kui tal oleks olnud silmatorkav või tugev iseloom, oleks see mulle muret teinud, aga ta oli kuidagi nõrgalt ja tahtetult ebamäärane, nii et see, mida ta arvata või mõelda võis, jättis mu täiesti külmaks. Kogu mu tähelepanu oli Vanjal. Ta seisis Linda kõrval, pilk maas.

„Teised istuvad köögis,” ütles Erik. „Seal on veini ka, kui tahate.”

Heidi oli juba tuppa läinud ja seisis riiuli ees, puust tigu käes. Sel olid rattad all ja nöör, millest vedada.

Noogutasin kahele lapsevanemale eemal koridoris.

„Tere,” ütlesid nad.

Mis selle mehe nimi oli? Johan? Või Jacob? Ja naine, oli ta Mia? Ei, kurat, mehe nimi oli Robin.

„Tere,” vastasin ma.

„Kuidas läheb?” küsis mees.

„Ikka hästi,” vastasin ma. „Ja teil?”

„Tänan, hästi.”

Naeratasin neile. Nad naeratasid vastu. Vanja laskis Lindal käest lahti ja astus kõheldes tuppa, kus lapsed mängisid. Veidi aega seisis ta neid silmitsedes. Siis näis, nagu oleks ta otsustanud kõik mängu panna.

„Mul on kuldsed kingad!” ütles ta.

Ta kummardus maha, võttis ühe kinga jalast ja tõstis üles, juhuks kui keegi näha tahab. Aga keegi ei tahtnud. Kui ta sellest aru sai, pani ta kinga jalga tagasi.

„Kas sa ei tahaks sinna istuda ja nendega mängida?” ütlesin ma. „Näe, nad mängivad suure nukumajaga.”

Ta tegi, nagu ma ütlesin, istus nende kõrvale põrandale, aga ei võtnud midagi ette, ainult istus ja vaatas pealt.

Linda võttis Heidi sülle ja viis kööki. Mina läksin neile järele. Kõik teretasid meid, me teretasime vastu ja istusime pika laua taha, mina akna alla. Jutt keerles odavate lennupiletite ümber, kuidas esialgu naeruväärselt odavad hinnad pisitasa kerkivad, sedamööda kuidas üks kulu järgneb teisele, kuni sul on pihus niisama kallis pilet nagu mõne kalli lennufirma oma. Seejärel kandus jutt saastekvootide ostmisele ja seejärel uutele tšarterrongireisidele, mida oli just pakkuma hakatud. Oleksin kindlasti võinud selle kohta arvamust avaldada, aga ei teinud seda, tühjast-tähjast lobisemine kuulub ühte neist loendamatutest valdkondadest, milles olen võhik, nii et istusin nagu ikka, suu vett täis, noogutasin kaasa, naeratasin, kui teised naeratasid, ja igatsesin sealt kogu hingest minema. Stella ema Frida seisis tööpinna ees ja valmistas salatikastet. Ta ei elanud enam Erikuga koos, ja kuigi nad Stella pärast kenasti teineteist aitasid, võis lasteaia juhatuse koosolekul märgata nende vahel aeg-ajalt vimma ja hõõrumist. Frida oli blond, kõrgete põsesarnade ja pilukil silmadega, pikk ja sale, ja oskas hästi riides käia, aga oli endast liiga heal arvamisel, tegeles liiga palju iseendaga, et olla mulle sümpaatne. Mul ei ole mingit probleemi ebahuvitavate või ebaoriginaalsete inimestega, neil võib olla muid ja olulisemaid omadusi, nagu soojus, tähelepanelikkus, sõbralikkus, huumorimeel ja anded, mis annavad vestlusele hoo sisse, oskus tekitada enda ümber turvatunnet, panna perekond toimima, aga ebahuvitavad inimesed, kes arvavad, et on ebatavaliselt huvitavad ja sellega praalivad, ajavad mul südame pahaks, kui ma nende seltsis pean viibima.

Ta asetas kausi mingi seguga, mida ma pidasin salatikastmeks, aga mis oli hoopis dipp, kandikule, kus olid juba porgandi- ja kurgikangidega kausid. Samal hetkel tuli Vanja kööki. Kui ta oli meie asukoha kindlaks teinud, tuli ja seisis ta meie kõrvale.

„Ma tahan koju,” ütles ta vaikselt.

„Me ju alles tulime!” ütlesin ma.

„Ma oleme siin veel natuke aega,” ütles Linda. „Ja näe, nüüd saate maiustusi!”

Kas ta mõtles aedviljakandikut?

Ju vist.

On ikka hullud siin riigis.

„Ma tulen sinuga kaasa,” ütlesin ma Vanjale. „Läki.”

„Kas võtad Heidi ka kaasa?”

Ma noogutasin ja tassisin ta, Vanja sabas, laste juurde tuppa. Frida tuli minu järel, kandik käes. Ta asetas selle väikesele lauale, mis oli keset tuba.

„Siin on teile natuke süüa,” ütles ta. „Enne kui tort saabub.”

Lapsed, kolm tüdrukut ja poiss, mängisid endiselt nukumaja ees. Teises toas jooksid ringi kaks poissi. Erik seisis ka seal, muusikakeskuse ees, cd käes.

„Mul on siin norra džässi,” ütles ta. „Kas sind huvitab džäss?”

„Jaaa...” ütlesin ma.

„Norra on hea džässimaa,” ütles ta.

„Kes sul siin on?” küsisin ma.

Ta näitas mulle ümbrist. See oli bänd, millest ma ei olnud midagi kuulnud.

„Vaat kui tore,” ütlesin ma.

Vanja seisis Heidi selja taga ja püüdis teda tõsta. Heidi hakkas vastu.

„Ta ütleb, et ta ei taha, Vanja,” ütlesin ma. „Ära tee.”

Kui ta ikka üritas, läksin nende juurde.

„Kas sa porgandit ei taha?” küsisin ma.

„Ei,” vastas Vanja.

„Aga dippi on ka,” ütlesin ma. Läksin laua juurde, võtsin porgandikangi ja pistsin selle valgesse, ilmselt hapukoorega tehtud dippi, ja seejärel suhu.

„Mm,” ütlesin ma. „Hirmus hea!”

Miks nad ei võinud pakkuda vorste, jäätist ja limonaadi? Pulgakommi? Tarretist? Šokolaadipudingit?

Oli ikka kuradi nõme lollidemaa. Kõik noored naised ahmisid nii meeletult vett juua, et seda pritsis neil kõrvust välja, ning pidasid seda „kasulikuks” ja „värskendavaks”, aga selle tagajärjel tõusis ainult kusepidamatusega noorte kõver selles riigis taevastesse kõrgustesse. Lapsed sõid täisterapastat ja täisteraleiba ja igasugu veidraid jämedaid riisisorte, mida nende maod ei suutnud täiel määral seedida, aga sel polnud tähtsust, sest see oli „kasulik” ja „värskendav”, see oli „tervislik”. Oh, nad vahetasid ära toidu ja vaimu, uskusid, et võivad end paremaks inimeseks süüa, saamata aru, et toit on üks asi, aga toidu tekitatud ettekujutused hoopis teine. Ja kui sa seda ütlesid, kui sa selles suunas vihjasid, siis olid sa kas reaktsionäär või norralane, see tähendab inimene, kes on arengus kümme aastat maha jäänud.

„Ma ei taha,” ütles Vanja. „Mul ei ole kõht tühi.”

„Olgu peale,” ütlesin ma. „Aga vaata. Kas nägid? Seal on rong. Tahad, paneme selle kokku?”

Ta noogutas ja me istusime teiste laste taha põrandale. Mina hakkasin raudteerööpaid poolringi seadma, aidates samal ajal ettevaatlikult Vanjal tema omi paika saada. Heidi oli nihkunud teiste juurde, liikus raamatukapi äärt pidi ja uuris kõike, mida seal leidus. Iga kord, kui kahe poisi liigutused talitsematuks muutusid, pööras ta pead ja vaatas neid.

Erik pani lõpuks plaadi peale ja keeras hääle valjuks. Klaver, bass ja löökriistade tohuvabohu, mida teatud tüüpi trummarid armastavad – säärased, kes taovad kive vastamisi või kasutavad muid käepäraseid vahendeid. Minule tundus see vahel nagu tühi koht, vahel lihtsalt naeruväärne. Ma vihkasin džässikontsertidel plaksutamist.

Erik nõksutas natuke muusikarütmis pead ja keeras siis selja, tegi mulle silma ja läks kööki. Samal hetkel helises uksekell. Tulijad olid Linus ja tema poeg Achilles. Linusel, kel oli mütsak mokatubakat ülahuule all, olid jalas mustad püksid ja seljas must mantel, mille all oli valge särk. Tema heledad juuksed olid pisut sagris ning silmad, mis korterisse vaatasid, ausad ja naiivsed.

„Terekest,” ütles ta. „Kuidas läheb?”

„Kenasti,” ütlesin ma. „Ja sul?”

„Käib kah.”

Achilles, kes oli suurte tumedate silmadega pisike juntsu, võttis jopi seljast ja kingad jalast, vahtides minu taga olevate laste poole. Lapsed on nagu koerad, leiavad rahvahulgast alati omasugused üles. Ka Vanja vaatas teda. Achilles oli tema lemmik, kelle ta oli välja valinud, et too võtaks enda peale Alexandri rolli. Aga kui poiss oli riided maha võtnud, läks ta otseteed teiste laste juurde ja Vanja ei saanud teda mitte kuidagi takistada. Linus liikus sujuvalt köögi poole ja himukus, mida arvasin ta pilgus märkavat, ei võinud tulla muust kui lootusest pisut lobiseda.

Tõusin ja vaatasin Heidi poole. Ta istus akna all tääkliilia kõrval ja tõstis lillepotist mulda põrandale väikestesse kuhjadesse. Läksin tema juurde, tõstsin ta üles, kühveldasin tagasi nii palju mulda, kui kätega õnnestus, ja läksin kööki lappi otsima. Vanja tuli minu kannul. Kui me sinna jõudsime, ronis ta Lindale sülle. Eemal toas puhkes Heidi nutma. Linda vaatas mulle küsivalt otsa.

„Ma võtan ta,” ütlesin ma. „Otsin enne ainult lapi.”

Tööpind oli nõude all lookas, paistis, et sinna on terve söögikord valmis seatud, ja et mitte tüli teha, läksin kempsu, kerisin mitu keerdu kempsupaberit, niisutasin seda kraani all ja läksin tuppa, et põrand puhtaks teha. Tõstsin Heidi, kes ikka veel nuttis, sülle ja viisin ta vannituppa, et tal käsi pesta. Ta väänles ja siputas mu haardes.

„Nii, nii, kena preili,” ütlesin ma. „Saame kohe valmis. Veel ainult natuke. Vaat nii!”

Kui me väljusime, andis nutt järele, aga päris rahul ta ei olnud ega lasknud end maha panna, muudkui rippus mul süles. Elutoas seisis Robin, käed risti rinnal, ja jälgis oma tütart Theresat, kes oli vaid paar kuud Heidist vanem, aga rääkis juba pikkade lausetega.

„Noh?” küsis ta. „Muudkui istud ja kirjutad?”

„Kergelt jah,” vastasin ma.

„Kirjutad kodus või?”

„Jah. Mul on seal eraldi tuba.”

„Kas see raske ei ole? Ma mõtlen, kui sa tahad telekat vaadata või pesu pesta või nii, selle asemel et kirjutada?”

„Ei ole häda midagi. Nii on küll vähem aega kui eraldi töökorteris, aga ...”

„Jah, selge see,” ütles ta.

Tal olid poolpikad heledad juuksed, mis kuklas kähardusid, selged sinised silmad, lame nina ja laiad lõuapärad. Ta polnud ei jässakas ega kleenuke. Ta käis riides nagu kahekümneviiene, kuigi oli peaaegu neljakümnene. Mul ei olnud aimu, mida ta mõtles, ma ei osanud arvata, mis temas toimub, aga ometi polnud temas midagi salapärast. Vastupidi, tema näost ja olekust õhkus avalust. Aga midagi seal siiski oli, tajusin ma, millegi muu vari. Ta töötas omavalitsuses pagulaste integreerijana, oli ta kord öelnud, ja pärast paari järgnevat küsimust, kui palju pagulasi siin vastu võetakse ja nii edasi, ma seda teemat rohkem ei puudutanud, sest minu seisukohad ja sümpaatiad olid nii kaugel normist, mida ta minu arvates esindas, et varem või hiljem oleks see läbi paistnud, mille järel ma oleksin olenevalt olukorrast mõjunud kas kurjana või pahatahtlikuna, milleks ma ei näinud mingit tarvidust.

Vanja, kes istus teistest lastest kaugemal põrandal, vaatas meie poole. Ma panin Heidi maha ja näis, nagu oleks Vanja just seda oodanud, sest samal hetkel ta tõusis ja tuli meie juurde, võttis Heidil käest kinni, viis ta kättpidi mänguasjade riiuli juurde ja ulatas talle puust teo, mille tundlad järele vedades pöörlesid.

„Näe, Heidi!” ütles ta, võttis tal selle käest ja pani põrandale maha. „Tõmba teda niimoodi nöörist. Siis hakkab ta pöörlema. Saad aru?”

Heidi võttis nööri pihku ja tõmbas. Tigu kukkus pikali.

„Ei, mitte nii,” ütles Vanja. „Ma näitan sulle.”

Ta tõstis teo püsti ja sikutas seda tasakesi paar meetrit edasi.

„Mul on väike õde!” ütles ta enda ette. Robin oli läinud akna alla ja vahtis tagahoovi. Stella, kes oli energiline ja arvatavasti eriti suures hoos, sest see oli tema sünnipäev, hüüdis erutatult midagi, millest ma aru ei saanud, näitas kahest väikesest tüdrukust ühe poole, kes ulatas talle nuku, mis tal käes oli, tõi väikese nukuvankri, pani nuku sisse ja hakkas teda mööda koridori kärutama. Achilles oli leidnud ühise keele Benjaminiga, Vanjast pool aastat vanema poisiga, kes istus enamasti millessegi süvenenult, näiteks joonistusse või legokuhja või mereröövlikujukestega piraadilaeva. Ta oli hea fantaasiaga, iseseisev ja heasüdamlik poiss ja istus nüüd koos Achillesega ning ehitas Vanja ja minu alustatud raudteed. Kaks väiksemat tüdrukut jooksid Stella järel mööda koridori. Heidi seisis ja virises. Ilmselt oli tal kõht tühi. Läksin kööki ja istusin Linda kõrvale.

„Kas lähed varsti nende juurde?” küsisin ma. „Minu meelest on Heidil kõht tühi.”

Ta noogutas, pani mulle korraks käe õlale ja tõusis. Mul võttis paar sekundit, et viia end kurssi kahe teemaga, mida lauas arutati. Üks oli autode ühiskasutus, teine autod, ja ma sain aru, et vestlus oli nüüdsama hargnenud. Pimedus akna taga oli tihke, valgus köögis minimaalne, kortsud rootslaste nägudel laua ümber sügavas varjus, silmad küünlavalgel sädelevad. Erik, Frida ja üks naine, kelle nime ma ei mäletanud, seisid tööpinna ees seljaga meie poole ja askeldasid toiduga. Mu hing oli Vanja pärast haige. Aga ma ei saanud midagi teha. Heitsin pilgu rääkijale, naeratasin kergelt vaimukuste peale, maitsesin punast veini, mille klaasi keegi mu ette oli tõstnud.

Minu vastas istuv mees oli ainus, kes teistest köögis olijatest erines. Mehe nägu oli suur, palged armilised, jooned jämedad ja silmad pinevil. Tema suured kämblad olid laual. Ta kandis viiekümnendate stiilis särki ja siniseid teksasid, mille sääred olid üles keeratud. Ka ta juukselõige ja bakenbardid olid viiekümnendate stiilis. Aga mitte välimus ei teinud teda teistest erinevaks, vaid see, mida temast õhkus: tema kohalolek oli tajutav, ehkki ta suurt midagi ei öelnud.

Kord olin Stockholmis käinud peol, kus oli ka üks poksija. Ka tema oli istunud köögis, tema füüsiline kohalolek oli samuti olnud käegakatsutav ja tekitanud minus selgesti tajutava, kuid ebameeldiva alaväärsustunde. Nagu oleksin ma temast kehvem. Saatuse pilkena leidis see tol õhtul kinnitust. Pidu toimus Linda sõbranna Cora pool, kelle korter oli väike, nii et kõik kohad olid täis jutlevaid inimesi. Elutoa muusikakeskusest tuli muusikat. Õues olid tänavad lumevalged. Linda oli raseduse lõppjärgus, see oli ilmselt viimane kord, kui saime kellelgi külas olla, enne kui laps pidi ilmale tulema ja kõik teiseks muutma, nii et kuigi ta oli väsinud, tahtis ta katsuda pisut aega seal viibida. Jõin veini ja lobisesin Thomasega, kes oli fotograaf ja Geiri sõber; Corat tundis ta oma elukaaslase Marie kaudu, kes oli luuletaja ja Biskops-Arnöl olnud Cora juhendaja. Linda istus toolil, mis oli kõhu tõttu lauast eemale tõmmatud, naeris ja oli rõõmus, ja seda sissepoole pööratust ja sisemist helendust, mis temasse viimastel kuudel oli sugenenud, märkasin küllap ainult mina. Veidi aja pärast ta tõusis ja väljus toast, ma naeratasin talle, pöörasin tähelepanu jälle Thomasele, kes ütles midagi nende punapeade geenide kohta, kes sel õhtul silma torkasid.

Kusagil koputati.

„Cora!” kuulsin ma. „Cora!”

Kas see oli Linda?

Tõusin ja läksin esikusse.

Koputamine kostis vannitoast.

„Kas sina oled, Linda?” küsisin ma.

„Jah,” vastas ta. „Lukk on vist kinni kiilunud. Kutsu palun Cora. Ilmselt on siin mingi nõks.”

Läksin elutuppa ja puudutasin Corat õlast; tal oli söögitaldrik ühes ja veiniklaas teises käes.

„Linda on vannituppa luku taha jäänud,” ütlesin ma.

„Oh taevake!” ütles ta, pani klaasi ja taldriku käest ning ruttas toast välja.

Nad pidasid läbi lukus ukse tükike aega nõu, Linda püüdis järgida Cora juhtnööre, aga miski ei aidanud, uks jäi lukku. Nüüdseks olid kõik inimesed korteris olukorrast teadlikud, meeleolu oli ühtaegu lustakas ja erutatud ning esikusse kogunenud seltskond andis ukse taga istuvale Lindale nõu, samal ajal kui segaduses ja mures Cora ütles kogu aeg, et Linda võib kohe maha saada, midagi tuleb silmapilk ette võtta. Lõpuks otsustati kutsuda välja lukksepp. Kuni me teda ootasime, seisin mina ukse taga ja rääkisin vannitoas oleva Lindaga, ja mind häiris, et kõik mu sõnu kuulevad ja et ma olen nii abitu. Kas ma ei võiks ukse maha lüüa ja Linda välja tuua? Lihtsalt ja kärmelt?

Ma ei olnud kunagi varem ust maha löönud ega teadnud, kui tugev see on – mis siis, kui see jalahoobi peale ei kõssagi ja ma teen ennast kõigi nähes narriks?

Lukksepp saabus poole tunni pärast. Ta pani tööriistadega puldankoti põrandale ja hakkas luku kallal nukitsema. Ta oli pisike mees, prillide ja hõreneva pealaega, ei lausunud ümbritsevatele inimestele sõnagi, proovis üht tööriista teise järel, ilma et sellest abi oleks olnud, uks jäi niisama neetult lukku. Lõpuks andis ta alla ja ütles Corale, et jääb ära, ta ei saa ust lahti.

„Mida me siis teeme?” ahastas Cora. „Ta võib kohe maha saada!”

Mees kehitas õlgu.

„Lööge uks sisse,” ütles ta ja hakkas tööriistu kokku pakkima.

Kes pidi ukse sisse lööma?

Ilmselt mina, ma olin ju Linda mees, see oli minu kohus.

Mu süda hakkas puperdama.

Kas tõesti pean mina seda tegema? Võtma kõigi silme all sammukese hoogu ja põrutama täiest jõust jalaga?

Mis siis, kui uks ei tee teist nägugi? Mis siis, kui see lendab lahti ja tabab Lindat?

Ta peaks nurka peitu pugema. Hingasin paar korda sügavalt. Aga see ei aidanud, hing vabises ühtsoodu. Ma ei teadnud midagi hullemat kui säärane tähelepanu. Veelgi räbalamaks tegi enesetunde oht ebaõnnestuda.

Cora vaatas ringi.

„Me peame ukse sisse lööma,” ütles ta. „Kes seda teeks?”

Lukksepp väljus uksest. Kui mina seda tegema pidin, oleks olnud õige hetk ette astuda.

Aga ma ei saanud end niikaugele.

„Micke,” ütles Cora. „Ta on poksija.”

Ta kavatses minna tema juurde elutuppa.

„Ma lähen palun teda,” ütlesin ma. Vähemalt ei varjaks ma siis olukorra alandavat iseloomu ja ütleksin talle avameelselt, et mina, Linda abikaasa, ei julge ust jalaga sisse lüüa, vaid palun, et sina, kes sa oled poksija ja hiiglasekasvu mees, teeksid seda minu eest.

Ta seisis akna all, õllepudel käes, ja rääkis kahe tüdrukuga.

„Tere, Micke,” ütlesin ma.

Ta vaatas minu poole.

„Linda on ikka veel vannitoas kinni. Lukksepp ei saanud ust lahti. Mis sa arvad, kas lööksid ukse sisse?”

„Loomulikult,” vastas ta ja silmitses mind veel viivu, enne kui pudeli käest pani ja koridori suundus. Mina sammusin tema kannul. Rahvas astus kõrvale, kui Micke saabus.

„Kas sa oled seal sees?” küsis ta.

„Jah,” vastas Linda.

„Mine uksest nii kaugele, kui saad. Ma löön selle sisse.”

„Jah,” ütles Linda.

Micke ootas pisut. Seejärel tõstis ta jala ja põrutas sellega nii tugevalt vastu ust, et lukk sisse lendas. Pilpad vihisesid.

Mõned plaksutasid, kui Linda nähtavale ilmus.

„Vaeseke,” ütles Cora. „Anna andeks. Et see just sinuga pidi juhtuma, ja veel nii ...”

Micke keeras ringi ja eemaldus.

„Kuidas sul on?” küsisin ma.

„Hästi,” vastas Linda. „Aga ma arvan, et varsti peaks koju minema.”

„Selge see,” vastasin ma.

Elutoas keerati muusika ära, kaks kolmekümnendates naist pidid oma räppluulet lugema, ma ulatasin Lindale jopi, panin selga enda oma, jätsin Cora ja Thomasega hüvasti, põlesin häbist, aga teha jäi viimane asi, pidin Micket tema abi eest tänama, rajasin endale teed läbi luulekuulajate ja peatusin tema ees akna all.

„Ole tänatud,” ütlesin ma. „Sa päästsid Linda.”

„Äh,” ütles ta ja kehitas oma hiiglaslikke õlgu. „See pole kõneväärt.”

Taksoga koju sõites ei vaadanud ma peaaegu üldse Linda poole. Ma ei olnud astunud ette, kui oleksin pidanud, vaid olin nii arg, et olin lasknud seda teha kellelgi teisel, ja kõik see väljendus mu pilgus. Olin äpu.

Kui me olime voodisse heitnud, küsis ta, mis mul viga on. Vastasin, et mul on häbi, et ma ust sisse ei löönud. Ta vaatas mind üllatunult. Talle ei olnud seda pähegi tulnud. Miks ma oleksin pidanud seda tegema? Ma ei olnud ju sedasorti mees.

Teisel pool lauda istuvast mehest õhkus midagi samasugust nagu Stockholmi poksijast. See ei sõltunud kehakasvust ega lihasmassist, sest kuigi mitu meest siin olid treenitud ja trimmis ülakehaga, mõjusid nad ometi kergekaaluliselt, nende toasolek oli põgus ja mööduv nagu uitmõte, aga see oli midagi muud, ja iga kord, kui ma sellise nähtusega kokku puutusin, tajusin ma oma mannetust, nägin end kui kammitsetud ja nõrka meest, kes ma olingi – meest, kes elas oma elu sõnade maailmas. Selle üle ma juurdlema jäingi, heites talle aeg-ajalt pilgu ja kuulates vestlust poole kõrvaga. Nüüd oli see teinud ringi peale erinevatele pedagoogikatele ja kandunud koolidele, mida lastele planeeriti. Pärast väikest vahepala, kui Linus jutustas spordipäevast, kus ta oli osalenud, siirdus jutt eluasemehindadele. Konstateeriti, et need on viimastel aastatel järsult tõusnud, aga Stockholmis rohkem kui Malmös, ja et ilmselt on aja küsimus, millal protsess pöördub, võib-olla langevad hinnad isegi niisama järsult, nagu need tõusnud olid. Siis pöördus Linus minu poole.

„Kuidas Norras eluasemehinnad on?” küsis ta.

„Umbes nagu siin,” ütlesin ma. „Oslo on niisama kallis nagu Stockholm. Ja provintsis on natuke odavam.”

Ta jäi mind silmitsema, otsekui pakuks mulle võimalust pausi vestluses ära kasutada, aga kuna ma seda ei tahtnud, pööras pilgu ära ja lobises edasi. Ta oli teinud niisamuti esimesel üldkoosolekul, kus me käisime, aga tookord mõnevõrra kriitilise alatooniga, sest, nagu ta ütles, kui koosolek hakkas lõppema ja Linda ja mina ei olnud ikka veel sõnagi lausunud, asja mõte on selles, et kõik saaksid sõna sekka öelda, see ongi vanemateühistu mõte. Mul polnud aimugi, mida ma peaksin arvama asja kohta, mida arutati, nii et Linda pidi, kerge õhetus näol, kaaluma poolt- ja vastuargumente kogu perekonna nimel, samal ajal kui kogunenud üldkoosolek teda üksisilmi jõllitas. Küsimus oli esiteks selles, kas lasteaed peaks lahti laskma koka ja ostma sisse catering’i, mis oli odavam, ja teiseks, milline söök niisugusel juhul valida, kas taimetoit või tavamenüü. „Ilves” oli tegelikult taimetoidulasteaed, sellepärast see omal ajal asutatigi, aga nüüd olid vaid kaks paari vanemaid taimetoitlased ja kuna lapsed pakutavaid aedviljavariante eriti ei söönud, arvasid paljud vanemad, et sellest põhimõttest tuleks loobuda. Arutelu kestis mitu tundi ja pühkis teemast üle nagu traalnoot merepõhjast. Näiteks osutati erinevat tüüpi vorstide lihaprotsendile: üks asi oli see, et poevorstidele oli lihaprotsent peale märgitud, hoopis teine asi aga vorstid, mida pakkusid catering’i-firmad, sest kuidas võiks nende lihaprotsenti teada saada? Minu meelest polnud vorstil ja vorstil vahet, mul polnud aimugi sellest maailmast, mis mulle tol õhtul avanes, veelgi vähem aga sellest, et leidus inimesi, kes võisid sellesse nii põhjalikult süüvida. Kas pole tore, kui lastel on kokk, kes neile köögis süüa teeb? mõtlesin ma, aga ei öelnud, ja hakkasin vähehaaval lootma, et arutelu saab niiviisi mööda, et me midagi ütlema ei peagi, kuni Linus niisiis pööras meile oma ühtaegu läbinägeliku ja naiivse pilgu.

Elutoast kostis Heidi nuttu. Ma mõtlesin jälle Vanjale. Harilikult lahendas ta säärased olukorrad nii, et tegi täpselt sama, mida teised. Kui nood tõmbasid laua alt tooli, tõmbas ka tema tooli, kui nemad võtsid istet, võttis ka tema istet, kui nemad naersid, naeris ka tema, kuigi ta ei saanud aru, mille üle naerdakse. Kui nemad jooksid ringi ja hüüdsid mõnd nime, jooksis ka tema ringi ja hüüdis mõnd nime. See oli tema meetod. Aga Stella oli selle läbi näinud. Kord, kui ma juhuslikult seal olin, kuulsin, kuidas ta ütles: Sa teed ainult järele! Sa oled papagoi! Papagoi! See ei olnud takistanud Vanjat jätkamast, sest meetod oli ju hästi toiminud, aga siin, kui Stella ise vastuvõtu korraldas, takistas see teda mõistagi. Ma teadsin, et ta saab aru, milles on asi. Ta oli mitu korda sama asja Heidile öelnud, et too teeb ainult järele ja on papagoi.

Stella oli poolteist aastat vanem kui Vanja, kes teda üle kõige imetles. Kui Vanja kaasa tohtis mängida, siis ainult Stella armust, ja see võim oli tal lasteaias kõigi üle. Ta oli ilus laps, blond ja suurte silmadega, käis alati kenasti ja läbimõeldult riides, ja need julmuse sugemed, mida temas leidus, ei olnud hullemad ega paremad kui teistel lastel, kes kuulusid hierarhia tippu. Mitte sellepärast ei hakanud ta mulle vastu. Minu jaoks oli vastumeelne see, kui teadlik ta oli muljest, mille ta täiskasvanutele jätab, ja kuidas ta oma sarmi ja puhast süütust kasutas. Ma ei olnud sellest oma lasteaiateenistuse ajal kordagi välja teinud, ja ükskõik milliseid vasikasilmi ta ei teinud, kui ta minult midagi palus, jäi minu reaktsioon ükskõikseks, mis ajas ta mõistagi segadusse ja ärgitas teda ikka ja jälle oma sarmi minu peal katsetama. Kord, kui ta oli meiega pärast lasteaeda pargis kaasas ja istus Vanja kõrval topeltkärus, kui mina hoidsin Heidit ühe käega süles ja lükkasin teisega käru, hüppas ta paarsada meetrit enne parki kärust välja ja tahtis viimase jupi joosta, millele ma teravalt reageerisin, hõikasin ta tagasi ja ütlesin rangelt, et ta peab korralikult kärus istuma, kuni me kohale jõuame, siin on autod, kas ta ei näe? Ta heitis mulle üllatunud pilgu, ta ei olnud sellise tooniga harjunud, ja kuigi ma ei olnud sellega rahul, kuidas ma olukorra olin lahendanud, mõtlesin samas, et „ei” ei ole elus kõige hullem, mille otsa see inimeselaps võib komistada. Aga ta oli selle meelde jätnud, sest kui ma pool tundi hiljem neile jalgadest kinni hoides lennukit tegin, laste pidurdamatuks rõõmuks, ja põlvitasin maha, et nendega maadelda, mida Vanja armastas, eriti hoogu võtta ja mind rohule pikali lükata, lõi Stella mulle hooga lähenedes hoopis jalaga vastu säärt, ja üks kord läks see läbi, kaks korda läks see läbi, aga kui ta seda kolmandat korda tegi, ütlesin talle: ära tee nii, Stella, see on valus, millest ta loomulikult välja ei teinud, sest nüüd läks just põnevaks, ja lõi mind valju naeru saatel uuesti jalaga. Vanja, kes tegi alati nagu tema, naeris ka valjusti, mille peale ma tõusin, võtsin Stellal ümbert kinni ja tõstsin ta püsti. „Kuradi tatikas,” oleksin tahtnud öelda ja oleksingi kindlasti öelnud, kui ema talle poole tunni pärast järele poleks tulnud. „Kuule, Stella,” ütlesin selle asemel kurjalt ja ägedalt, vaadates talle silma sisse. „Kui ma ütlen „ei”, siis ma mõtlen „ei”. Kas sa saad aru?” Ta vaatas maha ega tahtnud vastata. Tõstsin ta lõua üles. „Kas sa saad aru?” kordasin ma. Ta noogutas ja ma lasksin ta lahti. „Siis istun ma sinna pingile. Võite omapead mängida, kuni su ema tuleb.” Vanja vaatas mulle segaduses otsa. Aga siis ta naeris ja sikutas Stellat. Tema jaoks olid säärased stseenid igapäevane asi. Õnneks ei teinud Stella sellest numbrit, sest tundsin end ebakindlalt: mida kuradit ma siis oleksin teinud, kui ta oleks nutma või karjuma pistnud? Aga ta läks koos Vanjaga suure „rongi” juurde, mis kubises teistest lastest. Kui ta ema tuli, oli tal käes kaks papptopsi latega. Harilikult oleksin tema saabudes kohe ära läinud, aga kui ta mulle kohvitopsi ulatas, pidin tahes-tahtmata paigale jääma ja kuulama, kuidas ta lobiseb oma tööst, kissitades madalas novembripäikeses silmi, samal ajal kui mina lastel poole silmaga pilku peal hoidsin.

Minu lasteaiateenistuse nädal, kui ma olin põhimõtteliselt nagu harilik lasteaiakasvataja, oli möödunud umbes nagu arvatagi võis: olin varem hooldekodus töötanud ja sain kõige vajalikuga hakkama sel moel, nagu personal, nagu ma aru sain, ei oleks vanematelt oodanud; samas ei olnud mulle võõras ka laste riietamine, mähkmete vahetamine ja isegi mängimine, kui vaja. Lapsed reageerisid mu juuresolekule mõistagi erinevalt. Näiteks üks linalakk poisikribu, kes sõpradeta ringi uitas, kippus mulle kogu aeg sülle, kas selleks, et ma talle ette loeksin võ et lihtsalt seal istuda. Ühe teisega mängisin ma pool tundi, kui teised olid läinud, ta ema jäi hiljaks, aga poisile ei tulnud see meeldegi, kui me mereröövlilaeval tegutsesime ja ma leiutasin tema rõõmuks üha uusi elemente, nagu haid ja ründavad laevad ja tulekahjud. Kolmas, kes oli rühma kõige vanem poiss, avastas ühe mu nõrga koha, napsates mul taskust võtmekimbu, kui me lauas istusime ja pidime just sööma hakkama. Ta nuuskis selle välja ainult seetõttu, et ma teda ei peatanud, kuigi sain vihaseks. Algul küsis ta, kas seal on autovõti. Kui ma pead raputasin, küsis ta, miks. Mul ei ole autot, ütlesin ma. Miks? küsis ta. Mul ei ole juhiluba, ütlesin ma. Kas sa ei oska autot juhtida? küsis ta. Kas sa ei olegi siis täiskasvanu? küsis ta. Kõik täiskasvanud oskavad ju autot juhtida? Siis kilistas ta võtmekimpu mu nina ees. Lasksin tal seda teha, mõtlesin, et küll ta varsti lõpetab, aga ta ei lõpetanud, vaid jätkas. Minu käes on sinu võtmed, ütles ta. Ja sa ei saa neid kätte. Ta muudkui kilistas nendega mu nina ees. Teised lapsed vaatasid meid, kolm kasvatajat ka. Tegin selle vea, et püüdsin võtmed järsku ära rapsata. Tal läks korda need eest ära tõmmata ja ta naeris valjusti ja põlglikult. Haa, haa, sa ei saa neid kätte! mõnitas ta. Uuesti püüdsin teha näo, nagu poleks mul sellest sooja ega külma. Ta hakkas võtmekimbuga vastu lauda taguma. Ära tee nii, ütlesin ma. Ta üksnes naeratas mulle ülbelt ja jätkas. Üks kasvataja käskis tal lõpetada. Siis ta lõpetas. Aga jätkas võtmetega tillutamist. Sa ei saa neid kätte, ütles ta. Siis sekkus korraga Vanja.

„Anna võtmed issile!” ütles ta.

Mis olukord see ometi oli?

Tegin, nagu poleks mul sellest sooja ega külma, kummardusin toidu kohale ja sõin edasi. Aga pisike kurivaim jätkas mu õrritamist. Killadikõll. Otsustasin jätta võtmed tema kätte söömise lõpuni. Jõin vett, näost kummaliselt kuum nii väikese asja pärast. Kas lasteaia juhataja Olaf nägi mu õhetust? Igatahes andis ta Jockele korraga käsu võtmed tagasi anda. Ja Jocke tegi seda silmapilk.

Kogu oma täiskasvanuelu olen ma teiste inimestega distantsi hoidnud, see on olnud minu viis hakkama saada, mõistagi sellepärast, et ma inimestele mõtetes ja tunnetes nii kohutavalt lähedale satun: neil ei pruugi teha muud kui heita mulle korraks tõrjuv pilk, ja mu hinges puhkebki torm. Laste suhtes on mu lähedustunne mõistagi sama, mistõttu ma saangi maha istuda ja nendega mängida, aga kuna neil puudub täielikult täiskasvanute viisakuse ja sündsustunde poleer, tähendab see ka, et nad võivad mu iseloomu väliskesta takistamatult siseneda ja seal südamerahuga laamendada. Ainus vastuabinõu, kui selline olukord tekkis, oli füüsiline jõud, mida ma ei tohtinud kasutada, või teesklemine, et see ei lähe mulle korda, mis oli vahest kõige parem, aga ei olnud mul nii hästi käpas, sest lapsed, vähemalt kõige arenenumad neist, avastasid silmapilk, kui ebamugavalt ma end nende juuresolekul tunnen.

Oh kui ebaväärikas olukord!

Äkki oli kõik pea peale pööratud. Mina, kes ma Vanja lasteaiast ei hoolinud, vaid tahtsin, et see teda minu asemel hoiaks, nii et saaksin iga päev mõne tunni rahus töötada, saamata teada, mis temaga seal juhtub või kuidas tal läheb, mina, kes ma ei tahtnud oma elus lähedust, kellel ei olnud kunagi küllalt suurt distantsi ega küllalt palju üksiolemise aega, pidin korraga veetma nädal aega kasvatajana ja süüvima põhjalikult kõigesse, mis lasteaias toimus, ja vähe sellest: kui lapsi lasteaeda toodi või neile järele tuldi, oli tavaline istuda paar minutit mänguruumis või söögisaalis või kus lapsed iganes olid, ja lobiseda teiste vanematega, võib-olla natuke lastega mängida, ja seda igal jumala nädalapäeval ... Tavaliselt ma jokutama ei jäänud, võtsin Vanja kaasa ja panin ta riidesse, enne kui keegi avastas, mis toimub, aga vahel saadi mind esikus kätte, alustati vestlust, ja nagu niuhti istusin ma madalal pehmel diivanil ja kiitsin kaasa millelegi enda jaoks absoluutselt, totaalselt ebahuvitavale, samal ajal kui julgemad lapsed mind sikutasid ja sakutasid ja tahtsid, et ma neid viskaksin, kannaksin, ringi keerutaksin või, kui tegemist oli Jockega, kes oli muide lahke raamatusõbrast pankuri Gustavi poeg, lihtsalt torkisid mind teravate asjadega.

Osa samast kohustusest oli sundus istuda laupäeva õhtupoolikul ja õhtul kokkupressitult lauas ja süüa juurvilja, näol jäik, kuid viisakas naeratus.

Tööpinna ees tõstis Erik nüüd kapist virna taldrikuid, Frida aga loendas nuge ja kahvleid. Võtsin lonksu veini ja tundsin, et kõht on väga tühi. Uksel peatus Stella, näost õhetav ja higine.

„Kas nüüd saab torti?” hüüdis ta.

Frida keeras ringi.

„Varsti, musirull. Aga enne sööme päris sööki.”

Tema tähelepanu kandus lapselt laua ümber istujatele.

„Nüüd saab süüa,” ütles ta. „Tõstke ise ette. Taldrikud ja noadkahvlid on siin. Ja viige ka oma lastele.”

„Oh, söök kulub väga ära,” ütles Linus ja tõusis püsti. „Mida te pakute?”

Olin kavatsenud niikauaks istuma jääda, kuni järjekord on hajunud, aga kui ma nägin, millega Linus tagasi tuli – oad, salat, kohustuslik kuskuss ja soe söök, mis nägi välja nagu kikerhernehautis –, tõusin ja läksin elutuppa.

„Nüüd saab süüa,” ütlesin ma Lindale, kes seisis ja jutles Miaga, Vanja tihedalt kõrval ja Heidi süles. „Kas teeme vahetust?”

„Jah, võib küll,” ütles Linda. „Mul võtab nälg silmanägemise ära.”

„Kas me võime nüüd koju minna, issi?” küsis Vanja.

„Aga nüüd pakutakse süüa,” ütlesin ma. „Ja pärast tuleb tort. Kas ma toon sulle süüa?”

„Ma ei taha,” ütles ta.

„Ma toon sulle ikka natuke,” ütlesin ma ja võtsin Heidi sülle. „Nüüd võtan ma sinu kaasa.”

„Heidi sai muide banaani,” ütles Linda. „Aga tema tahab ka kindlasti süüa.”

„Tule, Theresa, lähme toome sulle ka süüa,” ütles Mia.

Läksin nende kannul kööki, tõstsin Heidi sülle ja seisin sappa. Ta pani pea mulle õlale, mida ta tegi vaid siis, kui oli väsinud. Mul kleepus särk rinnale. Iga nägu, mida ma nägin, iga pilk, mida kohtasin, iga hääl, mida kuulsin, jäi minu külge rippuma nagu kaalupomm. Kui minult midagi küsiti või ma ise mõne küsimuse esitasin, oli tunne, nagu tuleks see välja lõhata. Heidi tegi olukorra kergemaks, ta oli nagu turvakaitse, nii sellepärast, et nüüd oli mul millegagi tegelda, kui ka sellepärast, et tema juuresolek hajutas teiste tähelepanu. Nad naeratasid talle, küsisid, kas ta on väsinud, silitasid tal põske. Heidi ja minu vahekorras põhines suur osa sellel, et ma teda süles kandsin. See oli meie suhte alustugi. Ta tahtis alati, et teda süles kantaks, ei tahtnud kunagi kõndida, sirutas käed üles kohe, kui mind nägi, ja naeratas rahulolevalt iga kord, kui sülle pääses. Ja mulle meeldis tunda enda vastas seda väikest pontsakat suurte silmade ja apla suuga last.

Tõstsin taldrikule mõne oa ja paar lusikatäit kikerhernehautist ja pisut kuskussi ja viisin selle elutuppa, kus kõik lapsed istusid nüüd keset tuba ümber madala laua, üks ja teine abistav täiskasvanu selja taga.

„Ma ei taha,” ütles Vanja kohe, kui ma taldriku tema ette tõstsin.

„Sellest pole midagi,” ütlesin ma. „Sa ei pea sööma, kui ei taha. Aga mis sa arvad, kas Heidi tahab?”

Võtsin paar uba kahvli otsa ja tõstsin Heidi suu juurde. Ta pigistas suu kinni ja keeras näo kõrvale.

„Olge nüüd mõistlikud,” ütlesin ma. „Ma tean, et teil on kõht tühi.”

„Kas me võime rongiga mängida?” küsis Vanja.

Ma vaatasin teda. Harilikult oleks ta vahtinud kas rongikomplekti või minu poole, enamasti paluvalt, aga nüüd vaatas ta otse enda ette.

„Muidugi võime,” ütlesin ma. Panin Heidi maha ja läksin toanurka, kus pidin suruma põlved vastu keha, nii et need ulatusid peaaegu lõua alla, et mahtuda väikese lastemööbli ja lelukastide vahele. Võtsin raudtee lahti ja ulatasin rööbashaaval Vanjale, kes püüdis seda kokku panna. Kui see tal ei õnnestunud, surus ta rööpad kogu jõust vastamisi. Viivitasin sekkumisega, oodates silmapilku, mil paistab, et ta viskab need maruvihaselt minema. Heidi tahtis rööpaid kogu aeg lahti kiskuda ja ma otsisin pilguga, mida talle anda, et ta tähelepanu sellelt impulsilt kõrvale juhtida. Pusle? Kaisuloom? Väike pikkade ripsmete ja pika roosa sünteetilise lakaga plastponi? Kõik need asjad loopis ta minema.

„Issi, aita siis!” ütles Vanja.

„Jaa-jaa,” ütlesin ma. „Näe. Teeme siia silla, siis saab rong sõita ülevalt ja alt. Nii on hästi, eks?”

Heidi haaras ühe sillatüki.

„Heidi!” ütles Vanja.

Võtsin tüki Heidil käest ja ta hakkas karjuma. Võtsin ta sülle ja tõusin püsti.

„Mul ei tule välja!” ütles Vanja.

„Ma tulen varsti. Lähen korraks Heidiga emme juurde,” ütlesin ma ja läksin kööki, Heidi puusal, nagu mõni vilunud pereema. Linda ajas juttu Gustaviga, ainsaga „Ilvese” vanematest, kes pidas korralikku vanaaegset ametit ja kellega Linda mingil põhjusel hästi läbi sai. Gustav oli joviaalne mees, kes säras näost, tema väike jändrik keha oli alati korralikult riides, turi turske, lõug lai, nägu ümarik, aga aval ja kerge. Ta rääkis enamasti raamatutest, mis talle meeldisid, praegusel hetkel Richard Fordi omadest.

„Need on lihtsalt vaimustavad,” võis ta öelda. „Oled sa neid lugenud? Nad räägivad ühest kinnisvaramaaklerist, täitsa harilikust mehest, jah, tema elust, nii äratuntavast ja igapäevasest, aga samal ajal püüab ta sellesse kogu Ameerika! Ameerika meeleolu, kogu maa pulsi!”

Ta meeldis ka minule, eriti tema korralikkus, mille taga ei olnud midagi keerukamat kui lihtne ja auväärne amet, mida ühelgi mu tuttaval ei olnud, minul veel kõige vähem. Me olime eakaaslased, aga kui ma teda vaatasin, tundus ta mulle kümme aastat vanem. Ta oli sedamoodi täiskasvanu nagu meie vanemad, kui ma laps olin.

„Mulle näib, et Heidi peab varsti magama minema,” ütlesin ma. „Ta paistab väsinud. Ja kindlasti näljane ka. Kas lähed temaga koju?”

„Jah. Söön enne ära, okei?”

„Muidugi.”

„Ma hoidsin su raamatut käes!” ütles Gustav. „Käisin raamatupoes ja seal ta oli. Paistis huvitav. Kas Norstedts andis välja?”

„Jah,” ütlesin ja naeratasin pingutatult. „Norstedts jah.”

„Aga sa ei ostnud, mis?” küsis Linda, hääles õrritav noot.

„Ei, seekord mitte,” vastas Gustav ja pühkis salvrätikuga suud. „See on inglitest?”

Ma noogutasin. Heidi oli mu puusal alla libisenud ja kui ma ta üles tagasi vinnasin, märkasin, kui raske ta mähe on.

„Ma vahetan tal mähkme ära, enne kui te lähete,” ütlesin ma. „Kas sa tõid kärukoti üles?”

„Jah, see on esikus.”

„Okei,” ütlesin ja läksin mähet tooma. Vanja ja Achilles jooksid elutoas ringi, hüppasid diivanitelt põrandale, naersid, tõusid püsti ja hüppasid uuesti. Mul käis südamest soe tunne läbi. Kummardusin ja võtsin põrandalt kotist mähkme ja paki niiskeid salvrätikuid, Heidi aga klammerdus mu külge nagu koaala. Vannitoas ei olnud mähkimislauda, nii et panin ta kahhelpõrandale, tõmbasin tal sukkpüksid jalast, kiskusin mähkme kleepribad lahti ja viskasin mähkme kraanikausi alla prügikasti, samal ajal kui Heidi mind tõsisel pilgul silmitses.

„Ainult piss!” ütles ta. Siis käänas ta pea küljele ja vahtis seina poole, nagu ei läheks talle üldse korda minu tegutsemine, kui ma talle uue mähkme panen, täpselt nagu ta oli imikueast saadik teinud.

„Nõnda,” ütlesin ma. „Oledki valmis.”

Võtsin tal kätest kinni ja tõmbasin ta püsti. Sukkpüksid, mis olid veidike niiskeks saanud, voltisin ma kokku, võtsin kätte ja viisin kärukotti, panin talle jalga kotis olnud dressipüksid ja seejärel selga pruuni sünteetilise voodriga velvetjopi, mille Yngve talle esimeseks sünnipäevaks oli kinkinud. Linda saabus siis, kui ma Heidile saapaid jalga panin.

„Ma tulen ka varsti,” ütlesin ma. Me suudlesime, Linda võttis koti ühte kätte, Heidi teise kätte ja nad lahkusid.

Vanja jooksis täie hooga mööda koridori, Achilles kannul, ja lipsas arvatavasti magamistuppa, kust kostis kohe seejärel tema eksalteeritud häält. Mõte köögilaua äärde tagasi istumisest just ei ahvatlenud, nii et läksin vannituppa, keerasin ukse lukku ja seisin seal mitu minutit liikumatult. Seejärel loputasin külma veega nägu, kuivatasin seda põhjalikult valge froteerätikuga, kohtasin peeglis oma pilku, mis oli frustratsioonimaskiks tardunud näos nii sünge, et ma seda nähes lausa võpatasin.

Köögis ei märganud keegi mu tagasitulekut. Siiski, üks väike range väljanägemisega naine, kel olid lühikesed juuksed ja ilmetud nurgelised näojooned, vahtis mulle prilliklaaside tagant korraks otsa. Mida ta võis tahta?

Gustav ja Linus rääkisid erinevatest pensionisüsteemidest, sõnaahtral viiekümnendate stiilis särgiga mehel oli tema laps, heledate, lausa valgete juustega püsimatu poiss süles ja ta rääkis temaga Malmö jalgpalliklubist, Frida aga rääkis Miaga klubiõhtutest, mida tema ja paar ta sõbrannat tahtsid korraldama hakata, ning Erik ja Mathias arutasid telesaateid. Ka Linus oleks tahtnud jutus osaleda, nagu mõistsin pikkade pilkude järgi, mis ta neile saatis, ja lühikeste järgi, mis ta heitis Gustavile, et mitte mõjuda ebaviisakalt. Ainus, kes vestluses ei osalenud, oli see poisipeaga naine, ja kuigi ma vaatasin kõikjale mujale kui tema poole, kummardus ta sellegipoolest varsti üle laua ja küsis, kas ma olen lasteaiaga rahul. Vastasin, et olen. Seal on võib-olla liiga palju teha, lisasin ma, aga asi on kindlasti seda väärt, niiviisi saab tuttavaks laste mängukaaslastega, mis on väga hea, leidsin ma.

Ta naeratas mu sõnade peale loiult. Temas oli midagi õnnetut, kannatajalikku.

„Mida kuradit?” pahvatas Linus äkitselt ja võpatas toolil. „Mida nad seal teevad?”

Ta tõusis ja läks vannituppa. Järgmisel hetkel tuli ta Vanjat ja Achillest enda ees lükates välja. Vanja näol oli kõrvuni naeratus, Achilles paistis pisut süüdlaslikum. Tema tillukese pintsaku varrukad olid läbimärjad. Vanja paljad käsivarred läikisid veest.

„Nad olid kättpidi nii sügaval kempsupotis, kui üldse ulatas, kui ma neile peale sattusin,” ütles Linus. Tabasin Vanja pilgu ega suutnud naeratust talitseda.

„Sul tuleb see nüüd seljast maha ajada, noormees,” ütles Linus ja pukseeris Achillese endaga kaasa koridori. „Ja sa pead käed korralikult puhtaks pesema.”

„See käib sinu kohta ka, Vanja,” ütlesin ma ja tõusin. „Marss vannituppa!”

Ta sirutas käed kraanikausi kohale, kui me sinna läksime, ja vaatas mulle otsa.

„Mina mängin Achillesega!” ütles ta.

„Ma näen küll, et mängid,” ütlesin ma. „Aga ega sellepärast ei pea käsi kempsuauku toppima!”

„Ei pea,” ütles ta naerdes.

Tegin käed kraani all märjaks, seebitasin sisse ja pesin tema käsi sõrmeotstest õlgadeni. Seejärel kuivatasin käed ära, andsin talle otsaette musi ja saatsin ta välja. Andekspaluv naeratus, millega ma kööki tagasi istusin, polnud vajalik, sest kedagi ei huvitanud selle väikese vahepala arutamine, ka mitte Linust, kes jätkas tagasi tulles kohe jutustust mehest, keda olid Tais rünnanud ahvid. Ta oli seda pealt näinud. Linus ei kergitanud kulmugi, kui teised naersid, vaid hingas nende naeru just nagu sisse, et selle paistel jutustusele hoogu juurde anda, mida see ka sai, ja naeratas alles siis, kui saabus järgmine naerupahvak, mitte vali ja mitte oma nalja peale, märkasin ma, vaid tundes pigem rahulolu teiste naerust, mille oli esile kutsunud. „Jaa-jaa-jaa!” ütles ta ja rehmas käega. Range naine, kes oli seni aknast välja vaadanud, tõmbas tooli lähemale ja kummardus uuesti üle laua.

„Kas pole raske kahe lapsega, kui neil on nii väike vanusevahe?”

„Mõnes mõttes küll,” vastasin ma. „Tülikas ta ju on. Aga kahega on siiski parem kui ühega. See ühelapsemajandus on minu meelest nii kurb ... Ma olen alati mõelnud, et mul võiks olla kolm last. Siis on neil palju kombinatsioone, mille vahel valida. Ja siis on lapsed vanematega võrreldes ülekaalus ...”

Ma naeratasin. Ta ei lausunud sõnagi. Äkki turgatas mul pähe, et tal on üks laps.

„Aga üksainuke võib ka väga vahva olla,” ütlesin ma.

Ta toetas pea käele.

„Aga mina tahaksin väga, et Gustavil oleks õde või vend,” ütles ta. „Me oleme liiga palju kahekesi.”

„Oh ei,” ütlesin ma. „Tal on lasteaias palju sõpru. Sellest täiesti piisab.”

„Häda on selles, et mul ei ole meest,” ütles ta. „Ja ilma pole see võimalik.”

Mis see kurat minu asi on!

Vaatasin talle kaastundlikult otsa ja keskendusin sellele, et pilk minema ei libiseks, nagu taolistel puhkudel juhtub.

„Ja need, kellega ma tutvun, minu lapse isaks küll ei sobi,” jätkas ta.

„Nonoh,” ütlesin ma. „Kindlasti asi laheneb.”

„Ma ei usu,” ütles ta. „Aga suur tänu sellegipoolest.”

Silmanurgast märkasin liikumist. Keerasin pead ja vaatasin ukse poole. Tulija oli Vanja. Ta naaldus minu vastu.

„Ma tahan koju,” ütles ta. „Kas me ei võiks hakata minema?”

„Oleme veel natuke,” ütlesin ma. „Varsti tuleb tort. Seda sa ju tahad, eks?”

Ta ei vastanud.

„Kas tahad mulle sülle tulla?” küsisin ma.

Ta noogutas ja ma nihutasin veiniklaasi eemale ja tõstsin ta üles.

„Siis istud siin natuke minu juures ja siis lähme jälle tuppa. Ma võin sinuga kaasa tulla. Okei?”

„Okei.”

Tüdruk istus ja vaatas teisi laua ümber. Mida ta sellest võis mõelda? Kuidas see talle paistis?

Vaatasin teda. Tema pikad heledad juuksed langesid seljale. Väike nina, väike suu, kaks väikest kõrva, mõlemal haldjalikult terav tipp. Sinised silmad, mis alati ta hingeseisundit väljendasid, vaatasid pisut kõõrdi, mistõttu ta kandis prille. Algul oli ta nende üle uhke olnud. Nüüd olid prillid esimesed, mille ta eest kahmas, kui ta vihastas. Vahest sellepärast, et ta teadis, kui väga me tahame, et ta neid kannaks.

Meie seltsis olid ta silmad elavad ja lustakad, kui need just ei läinud lukku ega muutunud ligipääsmatuks, kui tal tuli mõni tema kuninglik vihahoog. Ta oli kohutavalt dramaatiline ja võis oma temperamendiga kogu perekonda peos hoida, ta etendas oma mänguasjadega suuri ja keerukaid suhtedraamasid, armastas, et talle ette loeti, aga võib-olla veelgi rohkem filme vaadata, ja siis pigem mängufilme, kus olid huvitavad tegelased ja põnevus, mille üle ta juurdles ja mida meiega arutas, tulvil küsimusi, aga ka ümberjutustamisrõõmu. Mingil hetkel oli tema lemmik Madlike, siis hüppas ta toolilt maha ja lamas suletud silmil põrandal ja me pidime ta üles tõstma ja algul arvama, et ta on surnud, ja seejärel saama aru, et ta on minestanud ja tal on ajuvapustus, ja kandma ta siis süles, silmad kinni ja käsivarred rippu, voodisse, kuhu ta pidi kolmeks päevaks lamama jääma, ja sealjuures pidime ümisema stseeni saatvat kurba viisi. Siis kargas ta üles, jooksis tooli juurde ja alustas näitemängu uuesti. Lasteaia jõulupeol oli ta ainus, kes aplausi peale kummardas ja ilmselgelt tähelepanu nautis. Tihti tähendas asja idee talle märksa rohkem kui asi ise, näiteks kommid: ta võis neist terve päeva rääkida, oodata neid kärsitult, aga kui kommid lõpuks kausiga tema ees olid, pistis ta ühe korraks suhu ja sülitas seejärel välja. Aga ta ei olnud võimeline sellest õppima: järgmisel laupäeval oli imeliste kommide ootus taas platsis. Ta tahtis uisutada, aga kui me liuväljal seisime, temal jalas pisikesed uisud, mille vanaema talle ostnud oli, ja peas väike hokikiiver, karjus ta vihast, kui sai aru, et ei suuda nendega tasakaalus püsida ja ei õpi seda arvatavasti veel niipea ära. Seda suurem oli tema rõõm, kui ta taipas, et oskab suusatada, kui olime kord tema Norra vanaema aias väikesel lumelaigul ja proovisime tolle muretsetud suusavarustust. Aga ka siis oli suusatamise idee ja rõõm selle oskamisest suurem kui rõõm suusatamisest endast, milleta ta sai suurepäraselt hakkama. Ta armastas meiega reisida, armastas saabuda uutesse kohtadesse ja rääkis veel mitu kuud takkajärele kõigest, mis juhtus. Aga kõige rohkem armastas ta loomulikult mängida teiste lastega. See oli talle suur asi, kui lasteaiakaaslased tema poole tulid. Esimene kord, kui Benjamin pidi tulema, käis Vanja eelmisel õhtul ringi, vaatas oma mänguasju ja oli õnnetu, et need pole sõbra jaoks küllalt head. Ta oli siis just kolmeseks saanud. Aga kui siis Benjamin tuli, kiskusid nad teineteist kaasa ja kõik eelarvamused kadusid erutuse- ja rõõmukeerises. Benjamin ütles oma vanematele, et Vanja on lasteaias kõige toredam, ja kui ma Vanjale seda edasi ütlesin – ta istus parajasti voodis ja mängis Barba-kujudega –, reageeris ta niisuguse tundepalanguga, mida ma ei olnud tema puhul varem kohanud.

„Kas tead, mida Benjamin ütles?” küsisin ma uksel seistes.

„Ei,” vastas ta ja vaatas mulle äkitselt põnevile minnes otsa.

„Ta ütles, et sina oled lasteaias kõige toredam.”

Seda valgust, mida Vanjast kumas, polnud ma varem näinud. Ta säras üleni rõõmust. Ma teadsin, et ei Linda ega mina suuda iial öelda midagi, mis paneks teda niimoodi reageerima, ja sain äkilise selgusega aru, et ta ei kuulu meile. Et tema elu kuulub täiel määral talle endale.

„Mis ta ütles?” küsis ta, et seda uuesti kuulda.

„Ta ütles, et sina oled lasteaias kõige toredam.”

Tema naeratus oli uje, aga rõõmuküllane, ja see tegi ka mind rõõmsaks, aga rõõmu tumestas tõrvatilk, sest kas polnud rahutukstegevalt vara, et talle teiste mõtted ja arvamused nii väga korda läheksid? Kas poleks kõige parem see, mis lähtuks temast endast, leiaks pidepunkti temas endas? Üks teine kord, kui ta mind samasuguse asjaga üllatas, oli lasteaias: astusin eesruumi, et teda koju viia, ja ta jooksis mulle vastu ja küsis, kas Stella võib pärast temaga koos talli minna. Ütlesin, et see ei ole võimalik, seda tuleb ette planeerida, me peame enne ta vanematega rääkima, ja Vanja seisis ja vaatas mulle selle jutu peale otsa, kui ma seda ütlen, ja oli ilmselgelt pettunud, aga kui ta läks teadet Stellale edastama, ei kasutanud ta minu põhjendust, nagu ma eesruumis seistes kuulsin, kui võtsin kapist tema vihmariideid.

„Sul hakkab tallis kindlasti väga igav,” ütles ta. „Pealt vaadata pole üldse tore.”

Sellises mõtlemisviisis, teise reaktsioonide enda omadest olulisemaks pidamises tundsin ära iseenda, ja kui me läksime vihmasajus läbi Folkets Parki, mõtisklesin, kuidas Vanja oli selle ära tabanud. Kas see oli lihtsalt kohal, nähtamatult Vanja ümber, aga siiski olemas, umbes nagu õhk, mida ta hingas? Või oli see geneetiline?

Kellelegi teisele peale Linda ma neid keerulisi mõtteid laste kohta ei avaldanud, sest need kuulusid üksnes minule ja meie vahele. Päriselus, see tähendab maailmas, kus Vanja elas, oli kõik lihtne ja väljendus lihtsalt, ja keerukus tekkis vaid kõigi osiste summana, ja neid ta mõistagi ei teadnud. Ja see, et me neist palju rääkisime, ei aidanud põrmugi argielus, kus kõik oli ebaselge ja pidevalt kaose piiril. Esimesel niinimetatud arenguvestlusel, mis meil lasteaias kasvatajatega toimus, oli palju juttu sellest, et Vanja ei suhtle lasteaiatöötajatega, ei taha neil süles istuda ega lasta end patsutada, ja et ta on uje. Pidime selle kallal töötama, et ta muutuks julgemaks, õpetama teda mänge juhtima, olema eestvedaja, rohkem rääkima. Linda ütles, et kodus on ta julge, juhib kõiki mänge, on eestvedaja ja jahvatab nagu tatraveski. Nad ütlesid, et see vähene, mida ta lasteaias ütleb, on segane, et ta ei räägi puhtalt, tema sõnavara pole ehk kuigi suur, ja nad küsisid, kas me pole mõelnud logopeedi peale. Selles vestluse punktis ulatati meile ühe linna logopeedi infovoldik. On ikka hullud siin riigis, mõtlesin ma, või logopeed! Kas kõik tuleb ravile allutada? Laps on ju alles kolmeaastane!

„Ei, logopeed ei tule kõne alla,” ütlesin ma. Sinnamaani oli Linda vestluse eest hea seisnud. „See tuleb iseendast. Ma olin kolmeaastane, kui ma üldse rääkima hakkasin. Enne seda laususin ma vaid üksikuid sõnu, millest keegi peale mu venna aru ei saanud.”

Nad naeratasid.

„Ja kui ma rääkima hakkasin, siis pikkade lausetega ja ladusalt. See on individuaalne. Me ei tohi teda logopeedi juurde saata.”

„Nojah, see on teie otsustada,” ütles lasteaia juhataja Olaf. „Aga te võite voldikud alles hoida ja seda siiski kaaluda.”

„Jajaa,” ütlesin ma siis.

Nüüd kogusin ma Vanja juuksed pihku ja silitasin sõrmega ta kukalt ja turja. Tavaliselt see talle meeldis, eriti enne magamajäämist, ja ta jäi väga rahulikuks, aga nüüd väänles ta mul eest.

Teisel pool lauda oli range naine alustanud juttu Miaga, kes kuulas teda hoolega, samal ajal kui Frida ja Erik olid hakanud taldrikuid ja nuge-kahvleid ära korjama. Valge vahukooretort, mis oli programmi järgmine punkt, seisis kaunilt ja vaarikatega kaunistatult tööpinnal, peal viis väikest küünalt, neljakandiliste tetrapakkide patarei kõrval, kus oli suhkruvaba õunajook bravo.

Gustav, kes oli siiani poolenisti kõrvale pööratult minu kõrval istunud, keeras nüüd näo meie poole.

„Tere, Vanja,” ütles ta. „Kas sul on siin tore olla?”

Kui ta ei saanud ei vastust ega silmsidet, vaatas Gustav mulle otsa.

„Sa pead ühel päeval koos Jockega meile tulema,” ütles ta Vanjale ja tegi mulle silma. „Kas tahad?”

„Jah,” vastas Vanja ja vaatas teda silmadega, mis korrapealt laienesid. Jocke oli lasteaia kõige suurem poiss, tema poole minemine oli küll enam, kui ta loota julges.

„Siis ajame selle joonde,” ütles Gustav. Tõstis klaasi, lonksas punast veini ja pühkis käeseljaga suud.

„Kas kirjutad praegu midagi uut?” küsis ta.

Kehitasin õlgu.

„Eks jah, tasapisi,” vastasin ma.

„Kas sa töötad kodus?”

„Jah.”

„Mismoodi? Istud ja ootad inspiratsiooni või?”

„Ei, nii see ei käi. Pean töötama iga päev nagu sinagi.”

„Huvitav. Huvitav. Kodus pole siis liiga palju häirivaid asjaolusid?”

„Pole viga.”

„Ah nii, siis on hea, just-just ...”

„Võite nüüd kõik suurde tuppa minna,” ütles Frida. „Hakkame Stellale laulma.”

Ta võttis taskust välgumihkli ja süütas küünlad.

„Küll on ilus tort,” ütles Mia.

„Jah, eks ole!” ütles Frida. „Ja tervislik ka. Vahukoores pole peaaegu grammigi suhkrut.”

Ta tõstis tordi üles.

„Erik, lase palun suures toas tuli ära,” ütles Frida, samal ajal kui kõik oma kohtadelt tõusid ja köögist väljusid. Mina järgnesin neile Vanjaga käsikäes ja jõudsin just kõige tagumisse nurka seina äärde, kui Frida lähenes mööda pimendatud koridori, küünaldest särav tort käes. Kui ta lauasistujate vaatevälja jõudis, hakkas ta laulma „ta elagu, ta ee-laa-guu, ta ela-guuuu” millega teised täiskasvanud kohe ühinesid, nii et laul lausa rõkkas elutoas, kui ta asetas tordi lauale Stella ette, kes seda säravi silmi vaatas.

„Kas ma võin nüüd puhuda?” küsis ta.

Frida noogutas lauldes.

Kõik plaksutasid, kui küünlad said puhutud, mina ka. Siis süttis laetuli ja paar minutit kulus lastele tordi jagamiseks. Vanja ei tahtnud laua taha istuda, küll aga seina äärde põrandale, kus me platsi võtsime, temal torditaldrik süles. Alles siis ma märkasin, et tal ei ole kingi jalas.

„Kus su kuldkingad on?” küsisin ma.

„Nad on nõmedad,” ütles ta.

„Ei, nad on väga ilusad,” ütlesin ma. „Nad on ehtsad printsessikingad!”

„Nad on nõmedad,” ütles ta.

„Aga kus nad on?”

Ta ei vastanud.

„Vanja,” ütlesin ma.

Ta vaatas mulle otsa. Tema huuled olid vahukoorest valged.

„Seal,” ütles ta ja näitas peaga teise toa poole. Ma tõusin ja läksin sinna, vaatasin ringi, ei mingeid kingi. Läksin tagasi.

„Kuhu sa nad panid? Ma ei näe neid kuskil.”

„Lille juurde,” ütles ta.

Lille? Läksin uuesti tagasi, kiikasin aknalauale lillepottide vahele, kus neid ei olnud.

Kas ta võis mõelda tääkliiliat?

Aga muidugi. Tääkliilia potis need olidki. Võtsin kingad kätte, pühkisin need lillepoti kohal mullast puhtaks ja viisin vannituppa, kus pühkisin maha ülejäänud mulla ning panin need seejärel tooli alla, mille seljatoel oli Vanja jopp.

Tordipaus, mil kõik lapsed söömisse süvenesid, võib ehk anda talle võimaluse uueks alguseks, mõtlesin ma, ehk on pärast seda kergem suhelda.

„Ma lähen võtan ka natuke torti,” ütlesin talle. „Ma olen köögis. Kui midagi on, siis leiad mu sealt, okei?”

„Okei, issi,” ütles ta.

Kell köögiukse kohal ei olnud rohkem kui pool seitse. Keegi ei olnud veel lahkunud, nii et pidime äraminekuga kannatama. Lõikasin tööpinnal õhukese tordiviilu, panin taldrikule ja istusin teisele poole lauda, kuna see koht, kus ma varem olin istunud, oli hõivatud.

„Kohvi on ka, kui tahad,” ütles Erik ja vaatas mulle otsa viivitleva naeratusega, nagu peituks tema sõnades ja selles, mida ta nägi, midagi enamat kui silmaga nähtav. Nii palju kui ma aru sain, oli see vaid omandatud tehnika, et mõjuda tähendusrikkalt, umbes nagu reakirjaniku trikid, mida ta kasutab selleks, et novellide mõte paistaks kuristikusügavune.

Või oli ta tõesti midagi näinud?

„Aitäh, hea meelega,” ütlesin ma ja tõusin, võtsin virnast tassi ja valasin sinna kõrval seisvast hallist Steltoni termosest kohvi. Kui ma tagasi istusin, läks ta elutuppa. Frida rääkis kohvimasinast, mille ta oli hankinud, see oli nii kallis, et ta oli tükk aega kahevahel olnud, aga ei kahetsenud ostu, asi oli seda väärt, kohv oli vapustav, ja just selliseid asju oligi tähtis endale võimaldada, võib-olla tähtsamgi kui harilikult arvati. Linus rääkis ühest Smith & Jonesi sketšist, mida ta oli kord näinud, kaks tüüpi istuvad lauas, nende ees presskannutäis kohvi, üks vajutab alla, aga ei vajuta ainult kohvipuru, vaid kõike, mis kannus on, nii et see on lõpuks päris tühi. Mitte keegi ei naernud ja Linus laiutas käsi.

„Mage kohvinali,” ütles ta. „Kas mõni teab paremat?”

Uksel seisis Vanja. Tema pilk libises üle laua, ja kui ta oli mu avastanud, tuli ta minu juurde.

„Kas tahad koju minna?” küsisin ma.

Ta noogutas.

„Jah, ja tead mis,” ütlesin ma. „Mina ka tahan. Ma söön enne koogi ära. Ja joon kohvi ka. Tahad nii kaua mul süles istuda?”

Ta noogutas jälle. Tõstsin ta üles.

„Tore, et sa tulla said, Vanja,” ütles Frida ja naeratas talle üle laua. „Nüüd läheb varsti kalapüügiks ka. Sa ju tahaksid sellest osa võtta?”

Vanja noogutas ja Frida pöördus uuesti Linuse poole, ta ei jõudnud küllalt kiita üht HBO telesarja, mida oli näinud ja millega Linus kursis ei olnud.

„Tahad või?” küsisin ma. „Kas ootame kalapüügi ära, enne kui ära läheme?”

Vanja raputas pead.

Kalapüük käis nii, et lastele anti kätte väike õng, mille otsas rippus nöör, mille nad heitsid üle barjääri, mille taga istus täiskasvanu, kes kinnitas nööri otsa paki midagi ihaldusväärset, kas maiustusi, mänguasju või muud. Siin peres on pakis ilmselt herned või artišokid, mõtlesin ma ja manööverdasin kahvli Vanjast mööda taldrikule, vajutasin kahvliservaga tordilõiku, mis oli valge vahukoore all pruuni koorikuga, seest kollane ja punaste moositriipudega, ja keerasin randmest kätt, nii et tükk jäi kahvliharudele, tõstsin selle jälle Vanjast mööda ja pistsin suhu. Biskviit oli purukuiv ja vahukoores liiga vähe suhkrut, aga lonksu kohviga läks alla küll.

„Kas tahad ampsu?” küsisin ma. Pistsin torditüki Vanja lahtisesse suhu. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas.

„Ma võin sinuga tuppa kaasa tulla,” ütlesin ma. „Vaatama, mida teised teevad. Ja jääme ehk kalapüügiks siia?”

„Sa ju ütlesid, et me läheme koju,” ütles ta.

„Ütlesin küll. Aga läki siis.”

Panin kahvli taldrikule, jõin kohvi ära, tõstsin Vanja põrandale ja tõusin püsti. Vaatasin ringi. Ma ei tabanud kellegi pilku.

„Me hakkame nüüd koju sättima,” ütlesin ma.

Samal hetkel tuli Erik kööki, väike bambusõng ühes ja Hemköpi kilekott teises käes.

„Nüüd läheb kalapüügiks,” ütles ta.

Mõned tõusid, et uudistama minna, teised jäid istuma. Keegi ei olnud mu hüvastijättu märganud. Ja kuna tähelepanu laua ümber oli hajunud, ei näinud ma mingit mõtet seda korrata, panin selle asemel käe Vanja õlale ja tüürisin ta köögist välja. Toas hüüdis Erik „Kalapüük!” ja kõik lapsed tormasid meist mööda koridori teise otsa, kus seinte vahele oli tõmmatud kardin, antud juhul valge lina. Erik, kes sammus laste taga nagu karjane, palus neil maha istuda. Kui ma Vanjaga esikus seisin ja teda riidesse panin, paistsid nad meile ära.

Tõmbasin Vanja punase juba kitsaks jäänud jopi tõmbluku kinni, panin talle punase Polarn O. Pyreti mütsi pähe ja kinnitasin trukiga lõua alt, panin tema ette saapad, et ta neisse ise sisse astuks, ja tõmbasin tagant tõmblukud kinni, kui jalad paika said.

„Nõnda,” ütlesin ma. „Nüüd tuleb hüvasti jätta, siis võime ära minna. Tule.”

Ta tõstis käed üles minu poole.

„Sa võid ju ise kõndida?” ütlesin ma.

Ta raputas pead ja hoidis käsi väljasirutatult.

„Okei,” ütlesin ma. „Aga enne pean ma riidesse panema.”

Koridoris oli Benjamin esimene „kalapüüdja”. Ta viskas nööri üle kardina ja keegi, arvatavasti Erik, sikutas seda.

„Mul näkkab!” hüüdis Benjamin.

Vanemad, kes seisid seina ääres, naeratasid, põrandal istuvad lapsed hõiklesid ja naersid. Järgmisel hetkel sikutas Benjamin õnge ja üle kardina purjetas punavalge Hemköpi kommikott, mis oli pesulõksuga õngenööri külge kinnitatud. Benjamin võttis koti õnge otsast ja astus paar sammu eemale, et kott häirimatult lahti teha, samal ajal kui järgmine laps, Theresa, kalaõnge ema abiga üle kardina viskas. Ma mässisin salli kaela ja nööpisin kinni oma lohvaka sinise jopi, mille olin eelmisel kevadel ostnud Stockholmist Paul Smithist odavmüügilt, panin pähe sealtsamast ostetud mütsi, kummardusin seina ääres oleva jalanõudekuhja ette, leidsin oma jalavarjud, mustad kollaste paeltega Wrangleri saapad, mille olin ostnud Kopenhaagenist, kui seal raamatumessil käisin, ja mis polnud mulle kunagi meeldinud, ka mitte ostes, ja nüüd tumestas neid lisaks mälestus sellest, kui kohutavalt halvasti mul messil oli läinud, kuidas ma ei suutnud arukalt vastata ühelegi küsimusele, mida entusiastlik ja asjatundlik intervjueerija mulle laval esitas. Ma ei olnud saapaid ainult sellepärast juba ammu ära visanud, et meie elujärg ei olnud kiita. Ja nii kollased paelad!

Sidusin need kinni ja ajasin end sirgu.

„Nüüd olen ma valmis,” ütlesin ma. Vanja sirutas jälle käed minu poole. Tõstsin ta sülle, läksin mööda koridori ja pistsin pea kööki, kus neli-viis lapsevanemat isekeskis juttu ajasid.

„Me nüüd läheme,” ütlesin ma. „Nägemist, ja aitäh meeldiva õhtu eest.”

„Aitäh sulle,” ütles Linus. Gustav tõstis käe viipeks.

Siis astusime koridori. Panin tähelepanu püüdmiseks käe Frida õlale, kes seisis naeratades ja põrandal toimuvast vaatepildist kaasakistult seina ääres.

„Me läheme nüüd ära,” ütlesin ma. „Aitäh, et sa meid kutsusid! See oli väga tore pidu. Väga-väga meeldiv!”

„Aga kas Vanja ei jäägi kala püüdma?” küsis ta.

Manasin ette tähendusrikka näoilme, mis pidi mõista andma: „Tead küll, kui ebaloogilised lapsed olla võivad.”

„Olgu siis peale,” ütles ta. „Aga aitäh tulemast. Nägemiseni, Vanja!”

Mia, kes seisis sealsamas kõrval, Theresa tema ees, ütles:

„Üks hetk.”

Ta kummardus kardina taha ja küsis Erikult, kes seal kükitas, kas ta annaks ühe kommikoti. Erik andiski ja Mia ulatas selle Vanjale.

„Näe, Vanja. Võid selle koju kaasa võtta. Ja jagada Heidiga, kui tahad.”

„Ei taha,” ütles Vanja ja surus koti rinnale.

„Suur tänu!” ütlesin ma. „Nägemist!”

Stella pööras pead ja vaatas meie poole.

„Kas sa lähed ära, Vanja? Miks?”

„Nägemist, Stella,” ütlesin ma. „Aitäh, et sa meid sünnipäevale kutsusid!”

Siis keerasin ringi ja läksin ära. Pimedast trepist alla, välisuksest välja tänavale. Majaseinte vahel tõusid ja langesid lakkamatult hääled, hüüded, sammud ja mootorimüra. Vanja võttis mul kaela ümbert kinni ja pani pea mulle õlale. Ta ei teinud kunagi nii. See oli Heidi komme.

Aeglaselt venis mööda helendava plafooniga takso. Meist sammus mööda lapsevankriga paar, naisel oli rätik pea ümber ja ta oli noor, ehk kahekümneaastane. Krobeline näonahk paksu puudrikihi all, märkasin ma, kui nad möödusid. Mees oli vanem, minuvanune, ja vaatas ärevalt ringi. Vanker oli sellist naeruväärset tüüpi, kus rataste kohal on peenike lillevart meenutav kang, millele toetub lapsega korv. Meile sammus vastu kamp viieteist-kuueteistaastasi poisse. Mustad üle pea kammitud juuksed, mustad nahktagid, mustad püksid ja vähemalt kahel olid jalas Puma kingad, logo kinga ninal, mida olin alati nõmedaks pidanud. Kuldketid kaelas, pisut taaruvad, kätega nurgeliselt sõudvad.

Kingad.

Kurat, need jäid maha.

Peatusin.

Kas peaksin need sinna jätma?

Ei, see oleks liiga lodev, me seisime ju otse ukse ees.

„Me peame üles tagasi minema,” ütlesin ma. „Me unustasime su kuldkingad maha.”

Vanja ajas pea püsti.

„Ma ei taha neid,” ütles ta.

„Ma tean,” ütlesin ma. „Aga me ei saa neid sinna jätta. Peame need koju viima ja seal ei pea sa neid enam enda omaks pidama.”

Läksin kiirel sammul trepist üles, panin Vanja maha, avasin ukse, astusin sammu esikusse ja võtsin kingad, ilma et oleksin korteri sisemusse vaadanud, kuid ei saanud seda siiski vältida, kui end sirgu ajasin, sest tabasin Benjamini pilgu, kes istus oma valge särgiga põrandal, auto käes.

„Nägemist!” ütles ta ja lehvitas meile teise käega.

Ma naeratasin.

„Nägemist, Benjamin,” ütlesin ma, sulgesin enda järel ukse, tõstsin Vanja sülle ja sammusin uuesti trepist alla. Õues oli külm ja taevas oli selge, aga kogu linnavalgus alates tänavalaternatest kuni poeakende ja autotuledeni välja kerkis üles ja kummus majakatuste kohal nagu särav kuppel, millest tähevalgus läbi ei paistnud. Taevakehadest oli nähtav ainult Hiltoni hotelli kohal rippuv noorkuu.

Vanja võttis mul jälle kõvemini ümbert kinni, kui ma tõttasin mööda tänavat, meie hingeõhk nagu valge suits pea kohal.

„Äkki tahab Heidi mu kingi?” ütles ta korraga.

„Kui ta saab nii suureks nagu sina, saab ta need endale,” ütlesin ma.

„Heidi armastab kingi,” ütles ta.

„Jah, armastab küll,” vastasin ma.

Kõndisime tükike maad edasi vaikides. Supermarketi kõrval, suure baguette’ibaari Subway ees istus hull valge peaga naine ja vahtis aknast sisse. Agressiivne ja ettearvamatu, käis ta meie linnaosas edasi-tagasi, enamasti endamisi padrates, valged juuksed alati kõvas krunnis ja seljas üks ja sama beež mantel, nii suvel kui talvel.

„Issi, kas me minu sünnipäeva ka peame?” küsis Vanja.

„Kui sa tahad,” ütlesin ma.

„Tahan küll,” ütles ta. „Ma tahan, et sinna tuleksid Heidi ja sina ja emme.”

„See tuleb siis küll kena väike pidu,” ütlesin ja tõstsin ta paremast käevangust vasakusse.

„Tead, mida ma saada tahan?”

„Ei?”

„Kuldkala,” ütles ta. „Kas tohib?”

„Noh ...” ütlesin ma. „Kui sul on kuldkala, siis pead sa oskama tema eest korralikult hoolitseda. Söötma teda ja vett vahetama ja. Aga siis peaksid sa minu meelest olema vanem kui nelja-aastane.”

„Aga ma võin teda sööta! Ja Jirol on kuldkala. Ta on minust väiksem.”

„See on tõsi,” ütlesin ma. „Eks näis. Sünnipäevakingitusi peab hoidma salajas, see ongi nende mõte.”

„Salajas? Nagu saladust?”

Ma noogutasin.

Kuradi värdjad! Kuradi värdjad! hüüdis nupust nikastanud naine, kes oli meist nüüd paari meetri kaugusel. Liikumist märgates keeras ta ringi ja vaatas mind. Oo, mis õelad silmad tal olid.

„Mis kingi sa seal kannad?” küsis ta mu selja taga. „Isa! Mis kingi sa kannad? Aga lase ma räägin sinuga ometi!”

Ja siis valjemalt:

„Kuradi värdjad! kurr-adi värdjad!”

„Mida see tädi ütles?” küsis Vanja.