Читать книгу Hingede öö - Karl Ristikivi - Страница 7

Walt Whitman

Astusime kõrvalruumi. Tundub ülearune seda rõhutada või üldse mainida, kui ma poleks oodanud midagi muud. Ei tea miks, aga arvatavasti küll mingi assotsiatsiooni tõttu avaliku ettekandesaaliga olin oodanud ukse taga mingit koridori. Selle asemel oli siin üsna tavaline elutuba, ruumikas, võrdlemisi hämaralt valgustatud, kuid siiski selgesti nähtavate pehme mööbli gruppidega. See oli punane plüüsmööbel möödunud sajandist, mis, nii naeruväärne kui see paistabki, kunagi pole päriselt kaotanud oma erilist võlu minu suhtes.

Ühel sohval lamas pruunis pintsakus poiss, kes varem nii suure kiirusega oli saalist lahkunud. Ta magas ilmsesti. Kuigi ta nägu oli kõrvale pööratud, tundsin ta ära riietest. Kingad oli ta jalast võtnud, kuid raamatupakki hoidis ta endiselt hoolega rinnaletõstetud käes.

Usun, et vaatasin küsivalt oma saatjale otsa. Aga ilma et ta oleks pidanud vajalikuks mulle mingit seletust anda, juhtis tütarlaps minu toast läbi. Võimalik, et kogu aeg mujale juhitud tähelepanu tõttu ei näinud ma siin kunagi uksi, enne kui ma otse nende ees seisin. Olin peaaegu üllatunud – nagu oleks see olnud sein, mis meie ees avanes. Ometi oli siin koguni kahekordne uks, nii nagu see mõnikord esineb vanades majades.

Järgmine tuba oli veel pimedam, siin ei olnud mingit valgust peale aknast paistva tänavavalguse kuma. Ma ei näinud siin selle tõttu midagi muud peale laia trepi, mis algas kohe ukse kõrvalt.

“Ettevaatust, trepp on natuke ebaühtlane!”

Olin esimesel trepiastmel komistanud, mu jalg jäi kinni vaibaserva taha. Siis leidsin trepikäsipuu, mis oli mingist metallist ja jääkülm. Õieti oli kogu ruum jahe, ilmsesti kütmata, ja kahekordne uks võis tõepoolest ka mingit ülesannet täita.

Nüüd tegi trepp käänaku ja ülalt hakkas paistma veidi valgust. See tuli kõige rohkem ühest klaasuksest, millele just nüüd ilmus inimese vari. See oli üks naine, kes ennast riietas. üleni piimklaasist uks meenutas selle tõttu ekraani, mida kasutatakse varieteedes lahtiriietumisstseeni viimases faasis. Samas haaras mu teejuht mind kõvasti käsivarrest ja sundis mind järsu liigutusega teisele poole, kus ma nüüd lõpuks nägin koridori, mis mu kujutluses ammu oli valmis olnud.

See ootamatu tsensoriliigutus mu teejuhi poolt solvas mind veidi. Ma polnud oodanud, et ta juba nii noorelt oli hakanud oma soo võlusid sel määral üle hindama, et ta ei eeldanud vähimatki kriitilist meelt meessoo juures. Varipilt uksel ei olnud nimelt mingil määral kütkestav. See oli üsna ebamääraselt tavaline kumera seljaga naise kuju rindadega, mis meenutasid taksikoeri. Mul oli tahtmine talle seda öelda, aga nüüd ei olnud mul enam aega.

Koridor oli pikk ja üksikute lampidega valgustatud, mille valgus aga levis kuidagi väga piiratult, nii et üksikute heledate laikude vahele jäid hämarad, peaaegu pimedad osad. Paremat kätt oli rida võrdlemisi lähestikku asuvaid uksi – toad pidid olema kaunis väikesed. Vasakul oli otse trepi kohal laud, mille ääres istus valges kitlis noormees ja, toetades pead käsivartele, mis puhkasid suurel lahtilöödud raamatul, näis magavat või vähemalt magamist teesklevat, sest ta ei tõstnud isegi siis pead, kui mu saatja talle midagi ütles.

Nüüd koputas tütarlaps lühidalt ja tugevasti ühele uksele ja lükkas selle samas lahti. Tuba, kuhu astusime, oli tõepoolest väike, nii nagu olin arvanud, ja tundus jahedast koridorist tulles lämmatavalt soe. Otse ukse vastas oli aken kaetud tumeda, peaaegu musta, raske eesriidega. Tundus tugevat kuuse ja põlenud küünalde lõhna – ja õigus, seal oligi jõulukuusk nurgas ukse kõrval. Kui ma sisse astudes seda korraks riivasin, langes kuivanud okkaid krabinal ajalehele, mis oli laotatud kuuse alla.

Kuni viimse hetkeni hoidusin vaatamast teisele poole, kus seisis suur voodi – mitte selline nagu haiglas – , mis täitis peaaegu poole väikesest toast. See oli kõrge, vanaaegne puuvoodi, mis tundus lühike, võrreldes oma laiusega. Ja voodis lamas noormees, kes pidi olema see Olle, kes mind ootas, ilma et ma oleksin sellest midagi teadnud. Ta oli poolistuli, vaip kõrgele üles tõmmatud, seljas pikkade varrukatega ja avar valge särk.

“Noh, Olle, siin on ta nüüd lõpuks.”

Tütarlapse hääles oli sunnitud reipust, nii nagu kõneldakse pikaajaliste haigetega. Noormees voodis tõstis käe tervituseks. See käsi – polnud midagi parata, ma olin sunnitud seda nägema.

“Ma tean. Ta lubas ju tulla.”

Ma ei saanud ometi öelda, et ma polnud midagi lubanud. Et mul polnud mingit aimu Olle olemasolust, oleks aga seevastu olnud vale.

Nii mõnigi neist inimestest, keda siin majas olin näinud, oli äratanud hämaraid mälestusi, et ma neid kuski varem olen näinud. Aga ühegi teise puhul ma ei võinud öelda, kus ja millal. Olle oli ainus, kellest ma kindlasti teadsin, et ma olin teda varem kohanud, teadsin ka aja ja paiga. Aga selle juures ma ei tahaks nüüd pikemalt peatuda.

Stokholmi saarestiku ilust olin juba varem lugenud, aga nägin seda väga kaugelt, kui ma ühel pühapäevahommikul “Aeoluse” pardal sealt läbi sõitsin. Nägin seda nagu postkaardil, mis on tulnud kaugelt ega too isegi tervitust, sest kaart on määratud kellelegi teisele ja kirjutatud võõras keeles.

Olen seal olnud üks kord hiljem, sedapuhku kutsutud külalisena. Jungfrufjärden helkis tuhmilt nagu puhastamata hõbe , taevas oli kuski seitsme sinakashalli uduliniku taga. Musta männimetsaga pehmendatud rannajoon sulges selle kõik looklevasse raami. Ja pildi keskel liuglesid üksikud valged purjed nagu lootusetult käest lastud illusioonid. Juba jälle lõhnas mets sügisest, seda enam, et ilm oli veel soe.

Ma ei olnud... Muidugi, olin kutsutud, aga mitte sinna majja. Oli pealegi jumalateenistuse aeg. See tähendab, raadioaparaat hoolitses selle eest, kuna inimesed ajasid oma asju.

Seitse aastat, nagu nad ütlesid, täpselt sama kaua, kui ma siin maal olin olnud. Lai aken avanes otse merele, nii nagu minulgi on olnud üks aken kauges minevikus. Ainult et minu aken oli juba siis päikeseloode poole.

Ta hoidis käes pikksilma ja see võimaldas mul jätta kätt andmata. Mitte et moondunud käed oleksid olnud nii vastumeelsed puudutada, aga ma lihtsalt kartsin talle haiget teha. Alles hiljem mõtlesin sellele, kui lootusetu see oli, et see tegi haiget mõlemal juhul.

Sellest poleks vaja olnud kirjutada. Võib-olla kustutangi selle hiljem, sest ma pole kuigi kindel, et sel on midagi ühist selle looga, mida ma siin katsun jutustada. Selle maja aknast ei vaadanud keegi välja, niipalju kui võisin märgata.

See oli siis Olle. Tütarlaps kohendas kuidagi moepärast ta tekki ja ütles:

“Ma pean nüüd jälle minema. Mind oodatakse.”

“Tänan, Bella! ära lase ennast segada! Kena, et sa nägid niigi palju vaeva. Sul on paljugi muud ees, ma saan aru.” Ta pilgutas silma, rohkem minule kui tütarlapsele, kelle nimi pidi olema Bella. Ma teadsin sama vähe kui varemgi, millest jutt oli.

“Praegu ei ole jutt minust,” ütles Bella veidi järsult.

“Ja suur tänu onu Williamile! Ta ei ole mind, nagu näha, siiski päris unustanud.”

Nüüd oli see Bella, kes saatis mulle vandeseltslase-pilgu. Ta huuled vormisid sõnu: “Ta ei tea veel...” – “Ja siis olete teretulnud lõunasöögile,” jätkas ta rutates.

“Küll ma juba meeles pean ja ta õigel ajal välja viskan,” ütles Olle. Ta näoilme ja kõnetooni loomulik rõõmsameelsus lasksid vähehaaval peaaegu unustada ta traagilise olukorra.

Kui ma nüüd uuesti pöördusin voodi poole ja selle kõrvale toolile istusin, ei olnud ma enam nii kindel, et see tõepoolest oli sama noormees, keda ma varem olin näinud. Pilt, mis mu mälusilma ette oli kerkinud, hakkas lainetama, muutus uduseks ja valgus laiali. Ma ei ole kunagi olnud väga kindel oma mälule nägude suhtes. Päris võõras inimene võib teinekord tunduda nii tuttav, et ma teda teretan, kuna mu sõbrad ja tuttavad sageli kaebavad, et ma neist tänaval võõra pilguga mööda lähen. Ja see siin oli pealegi väga harilik nägu, mis oleks võinud kuuluda mis tahes noorele, tugevale talupoisile. Ta näole polnud ta õnnetu seisund mingit jälge jätnud, see oli ümmargune ja täidlane, peaaegu oleks seda võinud priskeks nimetada.

Mind häiris veidi ka nimetatud onu William, kelle olemasolu oli raske siduda selle noormehe miljööga, keda ma varem olin näinud. Seal pidi olema veel midagi muud – olin märganud Bella näol hetkeks lehvivat seda pehmet, alandlikku ilmevarju, mis saadab meie sõnu, kui kõneleme äsjalahkunuist. Oli ka vähe usutav, et ma tookord oleksin võinud Ollele meelde jääda – me olime ju ainult paar lauset vahetanud, mis õieti midagi ei öelnud. Ja teda kindlasti ei kutsutud Olleks – nimede suhtes on mul siiski veel kaunis hea mälu.

Ta lubas tulla... Midagi niisugust polnud ma kindlasti lubanud. Aga see ei tähendanud lõpuks midagi. Kui palju lubadusi jääb täitmata – miks siis mitte mõnikord täita lubadust, mida kunagi pole antud? Ta rõõm oli igatahes ehtne, olgugi et ta ise võib-olla polnud see, kelleks mina teda pidasin, ja mina veel vähem see, kelleks tema mind pidas. Ka tema elu oli õieti ainult mängult-elamine.

Või siiski? Käed, ta moonutatud, kooldunud sõrmedega käed, ainus nähtav tunnus haigusest, mis teda lõplikult voodisse surus, neis ei võinud ma ometi eksida. Hoidusin neile vaatamast, aga ma nägin neid siiski. Ja siis pikksilm. Siingi hoidis ta käes pikksilma, kuigi siin polnud midagi aknast näha, pealegi kui seda kattis raske eesriie. Aga ma nägin midagi akna kõrval seinal. See oli kaart, mis kujutas Stokholmi saarestikku, merekaart ainult sinise merega ja valgete saartega, mis oli täis külvatud numbripuru.

Ma ei küsinud midagi, aga ta märkas mu pilku.

“Siit on hea vaadata,” ütles ta. “Siit paistab palju rohkem kui aknast – sealt ei paista midagi muud kui kõrvalmaja sein, ja sellest ma ei tea midagi. Õieti ei tahagi ma sellest midagi teada. Aga kaardil on pikksilmaga ka kõige väiksemad saared näha. Ja siis on seal laevateed. Ja nimed. Mõned neist on sulle kindlasti tuntud.”

“Oled neid muidugi kõiki kunagi näinud,” ütlesin ma. Polnud võimatu, et ta kunagi varem, oma tõelises elus, oli olnud meremees. “Ma ei tunne kaugeltki kõiki, aga on hea nii olla ja mõelda, kuidas nad võiksid tegelikkuses olla. Kahjuks ei jõudnud ma neid omal ajal näha, rääkimata sellest, et oleksin kaugemale välja pääsenud. Aga mis sellest, kui nad ei ole niisugused – ma ei pääse ju niikuinii kunagi neid nägema, nii et pole mingit pettumust karta.”

Miks ainult pettumust oodata? Miks ei võiks mõni saar tegelikkuses olla veel ilusam kui unistustes? Aga ma ei öelnud seda.

Eks olnud ma isegi niimoodi istunud ja kaarte vaadanud, vaimus rännanud ja võõraid nimesid nautinud. Eks olnud ma isegi mitu korda vaimus silmapiiri varjavast metsast mööda rutanud – et siis hiljem oma lihaste silmadega pettumust näha. Olin rännanud vaimus nii võõrsile kui ka koju tagasi, ja ei kestnud kaua, kui jõudsin arusaamisele, et seegi oli tühi asi. Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud.

Mõnikord on raske istuda võõra inimesega – ka sellega, keda tunned juba palju aastaid – , kui ei oska midagi öelda. Nüüd ma ei tundnud seda põgenema sundivat piinlikkust. Ma ei küsinud ta tervise järele, ma ei tulnud ka mingi leige lohutusega, et ta on kosunud või paranenud. See oleks olnud mõttetu. Tean isegi, kui tüütav see võib olla. Mul oli ometi kogu aeg tunne, et kui ma ainult tahaksin, võiksin alustada juttu ükskõik millest. Nüüd aga istusin ainult ja lasksin tal rääkida. Küllap see oligi, mida ta peamiselt soovis. Niikuinii tulid kõik teised rääkima, mis nad ise olid valmis mõelnud. Ometi oli temal palju rohkem aega olnud mõelda, millest ta tahaks rääkida.