Читать книгу Jõulud Knights Bridge’is - Карла Неггерс - Страница 6

„Ta rääkis mulle koju tulles, et ta lootis, et inimesed näevad teda kirikus, sest ta on sant ja neil võib olla meeldiv jõuluõhtul meeles pidada, kes pani lombakad kerjused kõndima ja pimedad mehed nägema.”

Charles Dickens „Jõululaul”

Clare Morgan polnud end kaua aega nii õnnelikult tundnud. Väga kaua aega, mõtles ta, korjates kokku raamatuid, mida viia Rivendelli, kohalikku hooldekodusse. Ta tundis uhkust oma iseseisvuse ja sõltumatuse üle, oma professionaalsuse üle raamatukogujuhatajana ning ta oli õnnelik loendamatutel viisidel, aga see oli teistsugune. See oli rahulolust sündinud õnn. Mõne möödunud kuu ebakindlus hajus ja selle asemele tuli kindlus, et ta oli teinud õige otsuse, kui lahkus Bostonist ja asus elama kõrvalisse Knights Bridge’i linna Massachusettsis.

Linnas ja selles väikeses raamatukogus uus, hakkas Clare aru saama Rivendelli eakate lugemiseelistustest. Audrey Frostile meeldisid eelkõige saladused, eriti need, mis juhtusid Inglismaal. Grace Webster loeks ükskõik mida, kuid iseäranis ilukirjandust ja klassikalisi seiklusromaane. Arthur Potter oli palunud, et Glare tooks talle kõik Harry Potteri raamatud, kuna tema ja Harry jagasid vähemalt perekonnanime ja ta oli alati tahtnud olla maag. Daisy Farrell, Rivendelli kõige uuem elanik, oli palunud „Jõululaulu”, Dickensi klassikalist lugu, mis oli ilmselt tema ja ta kadunud abikaasa lemmik.

Peaaegu igaüks selles asutuses oli leseks jäänud, kuid Clare sai aru, et paljud neist olid tundnud rõõmu pikast abielust.

Välja arvatud üks väga elav hilistes kaheksakümnendates naine, kelle nime Clare oli unustanud. „Ma ei ole kunagi elanud üksi kuni ajani neli aastat, kolm kuud ja kaheksateist päeva tagasi,” oli ta öelnud, kui Clare oli toimetanud talle tema tellitud biograafiate virna. „See on taevas maa peal.”

Clare oli ka ise lesk, kuid ta polnud kindel, kui palju inimesi tema uues linnas oli üldse teadlik, et ta oli abielus olnud. Ta oli terve aasta, kaks kuud ja kolm päeva nautinud oma abielu Stephen Morganiga. Iga viimane kui sekund oli olnud õndsus – kaasa arvatud vältimatud vaidlused. See, et mees oli juba kuus aastat surnud, näis mõeldamatu. Kuid iga päev nägi ta teda Owenis, nende kuueaastases pojas, kes oli sündinud seitse nädalat pärast oma isa enneaegset surma autoõnnetuses.

Clare pani raamatud kasti, ettevaatlik, et ta seda liiga täis ei laoks, nii et selle kandmine oleks võimatu. Eakatel oli ka mitu raamatuklubi niihästi Rivendellis kui raamatukogus. Vera Galeski, raamatukogu osalise ajaga töötaja, oli võtnud Clare’i mitmesugustesse raamatuklubidesse kaasa. Tema eelkäija, endine raamatukogu juhataja Phoebe O’Dunn, sündinud ja kasvanud Knights Bridge’is, oli juhtinud veekindlat laeva. Ta oli jätnud Clare’ile tasakaalustatud eelarve ja hästi treenitud grupi vabatahtlikke, nende hulgas ka mitu hooldekodu asukat.

Ta vaatas oma kella. Kell oli kolm. Owen, esimese klassi õpilane, pidi varsti koolist tulema, et mängida Aidan ja Tyler Sloaniga nende majas. Seni kohanes Owen oma uue kooliga hästi. Tema ja Clare’i saabumisest Knights Bridge’i oli möödunud ainult kuus nädalat ja Clare kartis tagasilööke – siiski väikesi, eriti võrreldes tohutu tagasilöögiga, kui ta Stepheni kaotas. Owen ei saanud muidugi oma isa mäletada. Isa oli foto albumis, osa naljakatest lugudest, mida Clare rääkis elust enne seda, kui ta oli sündinud.

Stephen oli olnud tema elu armastus. See ei olnud midagi sellist, mida ta oma väikesele pojale rääkis, aga ta ka ei varjanud seda.

Clare läks oma tööga edasi. Ta väljus raskest eesuksest ja kasutas trepi asemel rampi. Kuna ta kavatses Rivendelli sõita, oli ta parkinud auto peatänaval raamatukogu ees, mis oli toekas telliskivist hoone, linnale annetatud aastal 1872 George Sandersoni poolt, kelle väärikas portree rippus peasaalis kamina kohal. Nii palju kui Clare teadis, polnud Knights Bridge’i enam ühtki Sandersoni jäänud.

Ta vajutas võtmenupule, et autouksed lukust lahti teha, avas pakiruumi ja tõstis kasti sisse uiskude kõrvale, mille ta oli leidnud pruugitud sporditarvete poest Amherstis, lähedal asuvas kolledžilinnas. Owen tahtis meeleheitlikult uisutama õppida. Ta käis peale, et kuus aastat on piisav vanus. Igal talvel viimase viiekümne aasta jooksul oli linn rajanud linnaväljakule liuvälja. See oli „omal riisikol” operatsioon, kus polnud järelevaatajaid ega seinu, millest kinni haarata – isegi mitte korralikku kohta, et end soojendada. Alajahtumine ja külmanäpistused olid New Englandi talves tõeline mure.

Clare pani oma murede litaaniale pidurid peale. Küsimustele, ütles ta endale. Mitte muredele. Ta ei olnud paanikasse sattuv üleliia kaitsev ema ega tahtnud selliseks saada. Ta esitas kohaseid küsimusi ja tarvitas kohaseid ettevaatusabinõusid, muutmata Owenit või iseennast kroonilisteks närvitsejateks.

Ent ta oli olnud peatänaval eelmisel nädalal, kui kaks teismelist poissi kokku olid põrganud, kirudes valjult ja vajades esmaabisidemeid, kuid mitte sõitu kiirabisse ja õmblusi.

Sellegipoolest …

Clare istus autosse. Raamatute viimine eakatele Rivendelli oli tema töö üks kergetest vähese tehnoloogia ja madala stressiga osadest ning ta armastas seda.

Ta vaatas tagasi raamatukogu poole. See oli kaunistatud kaksikpärjaga eesuksel, rohelusevanikutega ümber akende ja viinapuuväätidest põhjapõdratrioga trepi kõrval. Maitsekas ja pidulik. Pühadeks kaunistamine oli Knights Bridge’is pikaaegne traditsioon. Vastavalt Knights Bridge’i avaliku raamatukogu eestkostjatele oli enamik aastakümnete jooksul kogunenud dekoratsioone eelmisel talvel alistunud katuse lekkimisele, nii et paljud olid vajanud parandamist või isegi minemaviskamist. Mõned neist puudusid. Raamatukogul olid oma saladused, kuid vähe aardeid. Selleks ajaks kui Clare siin tööle hakkas, olid vabatahtlikud juba sukeldunud uute dekoratsioonide valmistamisse, eriti looduslikest materjalidest. Välja arvatud üks viinapuuväätidest aneemilise välimusega põhjapõder, oli tulemus muljetavaldav ning temal ja Owenil oli plaan see põhjapõder taastada.

Ta keeras peatänavalt pikerguse kujuga linnaväljaku lõpus peateele, mis viis välja suurele maanteele. Värskelt sadanud lumi lisas pidulikku õhustikku. Mis võiks olla veel täiuslikum kui jõulud tema väikeses New Englandi linnas?

Sellest tulevad tema ja Oweni parimad jõulud, mõtles Clare ja naeratas, sõites mööda looklevat teed.

Knights Bridge’i ainus hooldekodu asus ilusas kohas vaatega lumega kaetud aasadele, mis läksid üle metsaks. Kauguses võis Clare näha veel külmumata veeriba, mis oli osa Quabbinist, määratust paisjärvest, rajatud 1930-ndatel aastatel Swifti jõe tammistamisega. Rivendelli paljud eakad asukad tundsid inimesi, kes olid orus elanud, või olid nad seal ise elanud, enne kui neli väikest orulinna olid riigi poolt üle võetud ja lammutatud ning kogu elanikkond sunnitud ümber asuma.

Nüüd nimetati Quabbinit selle kaitstud vete ja veelähetega juhuslikult tekkinud metsikuks looduseks. Ühel eelmisel käigul Rivendelli oli pensionil õpetaja ja innukas linnuvaatleja Grace Webster jutustanud Clare’ile valgepea-merikotka tagasitulekust orgu.

Clare haaras raamatukasti ja suundus sisse, pannes kasti rinnakõrgusele sektsioonkapile koridoris. Ta viipas registraatorile, kes ootas tema tulekut, kuid noor naine tegeles parajasti mehega, kes kandis kalli välimusega tumepruune pükse ja lõuendist särki, mille varrukad olid küünarnukkideni üles keeratud, kui ta püüdis silmanähtavalt oma kannatamatust ohjeldada. „Tema nimi on Daisy Farrell,” ütles mees. „Ta on teie kõige uuem elanik. Kaheksakümnendates aastates naise kohta on ta hea tervisega, aga ma tahan tema hooldust üle vaadata koos teie meditsiinipersonaliga.”

„Muidugi,” ütles segaduses registraator. „Palun vabandust. Ma ei taibanud, et täna on proua Farrelli siia kolimise päev. Ma alles jõudsin siia.”

Mees rahunes. „Tänan.”

Üks neist võimukatest edukatest meestest, kellele meeldib oma tahtmist saada, mõtles Clare, masseerides raske kasti kandmisest valusat käsivarrelihast. Ta oleks võinud kihla vedada, et see mees polnud Knights Bridge’ist. Miks ta oli Daisy Farrellist huvitatud? Clare lükkas oma küsimused kõrvale. See polnud tähtis. Mis tahes ka olid mehe põhjused siin olla, Clare kahtles, et ta kunagi jälle välja ilmub.

Mees jättis registraatori oma palvet täitma ja näis Clare’i esimest korda märkavat. Ta vaatas raamatuid kastis. „Päris mitmekülgsed pealkirjad.”

„Siin elavad päris mitmekülgsed inimesed.” Tal ei õnnestunud jäikust oma häälest kõrvaldada.

Kui mees ka märkas, ei pööranud ta sellele mingit tähelepanu. „Kahtlemata. Kas olete raamatukogust?”

„Clare Morgan. Olen raamatukogu uus juhataja.”

„Tore teiega tutvuda, Clare. Ma olen Logan Farrell. Daisy Farrell – naine, kelle pärast ma vaesel registraatoril pea otsast hammustasin – on mu vanaema.” Ta hingas sügavalt sisse. „Tema siiakolimine on raskem, kui ma mõtlesin.”

Clare märkas kriimustust tema käel ja papitükikesi särgil. Samuti märkas ta mehe käsivarrelihaseid. Tal olid lühikeseks lõigatud tumedad juuksed, pähkelpruunid silmad ja tugev lõug – üldiselt tugevad näojooned, arvatavasti osa põhjusest, miks Clare oli teda valesti tõlgendanud. Ta teadis paremini, et inimeste üle otsustada, arvestades oma tööd ja loomulikku kalduvust. Logan Farrell võis olla kannatamatu ja isegi ülbe, aga ta oli siin koos oma eaka vanaemaga.

„Talle võiks ära kuluda rõõmus raamat, mida lugeda,” lisas mees.

Clare naeratas. „Olen kindel, et seda saab korraldada. Ta palus „Jõululaulu”.”

„Ma ei tea, kui rõõmustav on Jacob Marley kummitus. Mind hirmutas see lapsena põrgulikult. Olete mu vanaemaga kohtunud?”

„Veel mitte.”

„Tal on maja Knights Bridge’i linnaväljaku ääres ja tavaliselt jalutas ta raamatukokku, aga sellest ajast peale, kui ta novembris kukkus, pole ta palju väljas käinud.” Logan vaatas täket oma käel, otsekui märkaks seda esimest korda. „Ma võin teid tutvustada, kui soovite.”

Isegi kui pakkumine oli oma süütunde leevendamiseks, et ta oli registraatoriga kannatamatult käitunud, võttis Clare selle vastu. „Mulle meeldiks väga proua Farrelliga tutvuda,” ütles ta.

Daisy Farrelli pojapoeg oli ilmselgelt oma elemendist väljas, rääkides väikelinna hooldekodus kohaliku raamatukoguhoidjaga. Kui Clare talle koridoris järgnes, mõtles ta, mis laadi tööd mees teeb ja kus ta elab. Bostonis? Hartfordis? Kusagil kaugemal – oli ta siia lennanud, et külastada oma lesestunud vanaema?

Uks oli avatud väikesesse korterisse, kus vanemapoolne valgejuukseline naine seisis toolil, haamer käes. Ta kandis avaraid joogapükse, roosat kapuutsiga dressipluusi ja hõbedakarva tossusid.

Logan hingas kuuldavalt sisse. „Vanaema,” ütles ta. „Mida sa teed?”

„Riputan oma tikkimistööd üles.”

Clare märkas ristpistes tikandit kummutil. Korralikult tikitud lilled ja taluloomad lõid raami lihtsale pühendusele:

Ainus moodus omada sõpra on olla ise üks.

Daisy Farrell on paras pähkel, kahtlustas Clare.

„Ma võin selle tikkimistöö sinu jaoks üles riputada, vanaema.” Logan sirutas käe välja. „Tule alla.”

Vanaema naeratas talle. „Siia ülessaamine oli lihtne. Ma arvasingi, et vajan allatulekul abi.”

„Sul oli plaan, eks ole?”

„Ühest aitab. Las ma lõpetan ja …”

„Meil on seltsi,” ütles Logan. „Me võime lõpetada paari minutiga.”

Vanaema ohkas. „Hea küll, hea küll.”

Logan võttis haamri ja aitas vanaema toolilt maha. „Vanaema, tema on Clare Morgan, linna uus raamatukoguhoidja. Clare, mu vanaema Daisy Farrell.”

„Meeldiv tutvuda, proua Farrell,” ütles Clare.

„Samad sõnad siin,” ütles vana naine viisakalt. „Te ei ole linnast, ega ju?”

Clare raputas pead. „Mu vanemad kolisid Amhersti, kui mu õde ja mina läksime kolledžisse, kuid me kasvasime üles Bostoni lähedal. Ma elasin Bostonis, kuni kolisin novembris Knights Bridge’i. Mu poeg on esimeses klassis.” Ta naeratas. „Me mõlemad alles kohaneme.”

„Sa oled siis abielus?” küsis Daisy Farrell. „Mida su abikaasa teeb?”

„Ma olen lesk, proua Farrell.”

Clare märkas Logani teravat pilku, otsekui poleks mees sellist asja arvestanud.

„Oh heldus,” sõnas Daisy pead raputades. „Sa oled nii noor. Värske algus siin on sulle hea. Knights Bridge on suurepärane linn – muidugi ei ole ma ühtki teist paika tundnud. Noh, kuni praeguseni. Elasin samas majas kogu oma elu. Sündisin ülakorruse magamistoas.”

Logan puudutas tema küünarnukki. „Istu, vanaema. Me riputame su tikkimistöö üles. See aitab sul seda paika rohkem koduna tunda.”

„Aitab kindlasti, aga ega ma end haletse. Sina ja su isa ei lohistanud mind jalgadega tagudes ja sülitades arusaamisele, et ma pean kolima. Teadsin, et seda tuleb teha.” Ta vajus tooli, mille polstrit kattis rõõmsamustriline kangas. „Grace Webster ütleb, et ta laenab mulle oma binoklit, kuni selle endale muretsen, nii et ma saan linde vaadelda, ja Audrey Frost tahab mind joogaklassi kirja panna. Mida sina sellest arvad, Logan? Audrey on noorem kui mina. Kas ma saan joogaga hakkama?”

„Ma kontrollin sinu arstilt, aga ma ei taipa, miks mitte, kui see on seenioridele mõeldud?”

„Noh, ma ei hakka pea peal seisma, seda võin ma sulle öelda.”

„Ma sain su alles äsja toolilt maha, vanaema.”

Daisy vehkis käega. „Elu on ohte täis.”

Logan pööritas silmi, oma vanaemaga heatahtlik. „See ei ole vabandus järelemõtlematu olla.”

„Järelemõtlematu.” Daisy norsatas põlglikult ja pöördus Clare’i poole. „Ma kukkusin nõusid pestes. Olen nõusid pesnud iga viimane kui päev möödunud kaheksakümne aasta jooksul. Õnneks ei murdnud ma midagi, kui kukkusin. Kõik on hästi, mis hästi lõpeb.” Ta kummardus ettepoole. „Võid seda doktor Farrellile öelda.”

Doktor Farrell? Clare vaatas mehe poole ja otsustas, ta ei ole üllatunud, et Logan on arst.

„Doktor Farrell on rõõmus, et sa oma puusaluud ei murdnud,” ütles Logan.

„Mina samuti. Mulle poleks põrmugi meeldinud, kui üks Sloani vendadest oleks pidanud mind poolsurnult köögipõrandal leidma. Ma lasksin neil parandada ühe lekke keldris, enne kui talv pihta hakkas.”

Owen peaks nüüd juba mängima viiest Sloani vennast ühe poegadega, mõtles Clare. Sloan & Pojad oli kindel ja lugupeetud ehitusfirma linnas. Ta polnud veel aru saanud kõikidest nende lugudest, kuid teadis, et kuues Sloani lastest oli tütar ja oma perefirmas peamine mängija.

Clare noogutas tikkimistöö poole. „See on ilus. Kas tikkisite selle ise, proua Farrell?”

„Mu ema tikkis. Riputasin selle kööki, kus võisin seda igal hommikul näha.” Ta ohkas, silmitsedes lihtsat tikandit, seejärel näis end oma triivivatest mõtetest välja sundivat. „Logan, kas sul ei ole autost rohkem kaste sisse tuua?”

„Paar kasti veel, vanaema.”

„Ma võin aidata,” ütles Clare mõtlemata, liikudes juba koridori.

„Tänan,” sõnas Logan talle järele jõudes.

Logani auto oli muidugi see kallis sõiduriist, mis oli tema auto kõrvale pargitud. Mees avas tagaukse. „Pakiruumist on mul kõik sisse viidud. Lasksin teenindusfirmal tuua enamiku suurtest asjadest. Vanaemal oli kõik korraldatud, et minna.”

„Kas ta kavatses kolida?”

„See oli tema idee.” Logan tõstis tagaistmelt pappkasti. „Ta ütles, et tahtis selle meile lihtsamaks teha, otsustades ise kolida.”

„See on armas.”

„Selline on mu vanaema.” Ta noogutas kasti poole oma süles. „Siin on mõned linased asjad, mida ta tahab endaga kaasa. See ei ole raske.”

„Ma saan hakkama,” ütles Clare, võttes kasti. „Olen harjunud raamatuid tassima.”

Logan võttis tagaistmelt suurema, kogukama kasti – rõivad, ütles ta – ja nad läksid tagasi sisse. „Loodame, et ta ei ole sinna tooli peale tagasi roninud,” märkis ta, kui tema ja Clare vanaema korterini jõudsid.

Vanaema istus oma toolis, lehitsedes väikest, ilmselt vana fotoalbumit. „Siin see on,” ütles ta, tõstes välja pleekinud mustvalge foto. „See on esimesteks jõuludeks pärast sõja lõppu kaunistatud maja. Teise maailmasõja,” lisas ta, otsekui Logan võibolla ei teaks. Ta ulatas foto pojapojale. „Ma pean paluma üht teenet, Logan. Saad sa maja jälle kaunistada viimasteks jõuludeks, enne kui see on müüdud?”