Читать книгу Eneseabimõrvad - Karsten Dusse - Страница 4

„Inimene, kes teeb pidevalt seda, mida tahab, ei ole vaba. Vangistav on ainuüksi ettekujutus, et kogu aeg peab midagi tegema. Vaba on ainult inimene, kes lihtsalt ei tee seda, mida ta ei taha.“

Joschka Breitner, „Aeglustus möödasõidujoonel – kohalolu juhtidele“

JOSCHKA BREITNER valas teed juurde.

„Kõige rohkem stressi põhjustame endale sellega, et meil on täiesti äraspidine arusaam vabadusest.“

„Ahah.“

„See on valearusaam, et vaba ollakse siis, kui tehakse seda, mida tahetakse.“

„Mis seal siis vale on?“

„Eeldus, et kogu aeg peab midagi tegema. See on teie stressi peamine põhjus. Te seisate ukse taga ja peate täiesti normaalseks, et teete mõttes igasuguseid asju. Mõtted on ju vabad! Hohoo – ja just see ongi probleem: vabad mõtted kinni püüda, neile järele kapata. Aga te ei pea üldse midagi mõtlema. Otse vastupidi. Te tohite mõnikord ka mitte mõelda, kui tahate mitte mõelda. Alles siis on teie mõtted tõeliselt vabad.“

„Aga mu päev ei koosne ju ainult mõtlemisest,“ söandasin vaielda. „Kõige rohkem stressi tekitab see, mida ma teen.“

„Sellega on sama lugu. Alles siis, kui olete mõistnud, et te ei pea tegema seda, mida te ei taha teha, olete vaba.“

Ma ei pea tegema seda, mida ma teha ei taha. Ma olen vaba.

Vähem kui neli kuud hiljem võtan ma endale koos kõigi tagajärgedega just selle vabaduse. Võtan endale vabaduse mitte teha midagi, mida ma teha ei taha. Kahjuks pean sellega piirama teise inimese vabadust, võttes temalt elu. Kuid ma ei teinudki ju kohalolukoolitust läbi maailma päästmiseks, vaid iseenda päästmiseks.

Kohalolu ei tähenda elamist ja elada laskmist. Kohalolu tähendab: „Ela!“ ja säärasel käsul võib juba olla tagajärgi teiste inimeste mittekohalolevale elule.

Esimese mõrva puhul täidab mind tänaseni rõõmuga asjaolu, et suutsin seda sooritades hinnanguvabalt ja armastades hetke nautida. Just see, mille poole mu nõustaja soovitas kõige esimesel tunnil püüelda. Mu esimene mõrv oli mu vajaduste otsene tagajärg, see tulenes hetkest. Selles mõttes oli see väga edukas kohaloluharjutus. Mitte teiste jaoks. Just minu jaoks.

Aga kui ma härra Breitneri juures tugitoolis istusin ja jõin teist tassitäit teed, ei olnud veel keegi surnud. Olin siin ju esmajoones sellepärast, et oma tööalast stressi paremini kontrollida.

„Jutustage mulle oma tööst. Kas te olete advokaat?“ uuris härra Breitner.

„Jah. Karistusõigus.“

„Niisiis hoolitsete selle eest, et iga inimese üle siin maal mõistetaks ausalt kohut, ükskõik mida talle ette heidetakse. Väga kiiduväärt.“

„Selle eest tahtsin ma varem tõepoolest hoolitseda. Tähendab, õpingute ajal, praktikal ja ka veel tööelu algul. Eduka karistusõiguse advokaadi tegelikkus näeb aga kahjuks välja hoopis teistsugune.“

„Milline siis?“

„Ma hoolitsen selle eest, et sitapeadel ei tuleks jama, mis neil peaks tulema. See pole moraalselt vähimalgi määral kiiduväärt. Kuid see on tulus.“

Ma rääkisin talle oma liitumisest DEDiga – Dreseni, Erkeli ja Dannwitzi advokaadibürooga kohe pärast advokaadieksamit. DED oli keskmise suurusega büroo, mille raskuspunkt oli majandusel. Kaasa arvatud kõik karistusõiguslikud aspektid. Kamp pintsaklipslasi, kes tegid tähtsa näo, ent sisustasid oma päevi sellega, et otsisid püstirikastele kundedele aina uusi võimalusi maksudest kõrvale hiilida ning hoolitsesid nende eest, kel oli kõigist pingutustest hoolimata kaelas karistusmenetlus maksudest kõrvalehoidmise, majanduskuriteo, ebalojaalsuse või suuremahulise pettuse tõttu. Et selles liigas uustulnukana kaasa mängida, peab iga algaja sooritama kaks predikaadieksamit ja hulga tasustamata praktikaid. Ja isegi tingimusi täitnud kohasoovijaist võetakse vastu vaid iga kümnes. Vahetult pärast teist riigieksamit siin tööd saada oli otsekui lotovõit. Mul oli õnne. Arvasin ma tookord.

„Kas praegu enam ei arva?“ tahtis Joschka Breitner teada.

„Noh, asjad on aastate vältel kujunenud teistsuguseks, kui esialgu ootasin.“

„Seda hüütakse eluks. Mis teiega juhtus?“

Kirjeldasin laias plaanis oma karjääri. Rääkisin tohutust algajapalgast ja pöörastest töötingimustest. Kuus ja pool päeva nädalas. Neliteist tundi päevas. Igal hetkel ümbritsetud jääkülmadest karjeristieeslitest, kes jooksid nagu orav rattas, et saada siia ühel päeval partneriks.

Ma tean, millest räägin. Olin üks nendest.

Mu esimene klient oli tüüp, keda polnud varem esindanud ükski advokaadibüroo. Värske advokaat sai uustulnukast kliendi. See klient oli Dragan Sergowicz, kuid seda ma ei maininud. Mainisin vaid, et klient oli „kahtlane“. Kusjuures „kahtlane“ oli Dragani äride kohta väga leebe väljend. Punane tuli tema tegevuse kohal pimestas tugevamalt kui kiiruskaamera välk, mis tabab kolmekümne alas saja kolmekümnega sõitnut.

Kuid Dragan oli majanduslikult edukas ning mõned „tõsised“ DEDi kliendid, kes olid talle teene võlgu, soovitasid teda.

Meie esimesel kohtumisel ütles Dragan, et küsimus on maksudest kõrvalehoidmises. See ei olnud päris vale. Kuid see ei vastanud ka prokuratuuri süüdistusele. Dragan oli ühe temaga tegelnud finantsameti töötaja kriitiliste järelepärimiste tõttu haiglasse peksnud. Kui töötaja oli nii palju tervenenud, et suutis tahket toitu süüa ning protokolli tarbeks tunnistusi anda, ei tahtnud ta kummalisel kombel enam mäletada maksudest kõrvalehoidmise kahtlust ega Dragani külaskäiku. Ta tunnistas, et oli lihtsalt õnnetult kukkunud.

Dragani rusikad olid järgnevail aastail ilmselt sageli osutunud märksa tõhusamaks kui minu kaks riigieksamit.

Dragan polnud mitte ainult jõhker sutenöör, vaid ka suurdiiler ja relvakaubitseja. Kui mina temaga tutvusin, varjas ta oma ärisid nii hästi-halvasti, kui suutis, terve hulga poolseaduslike impordi-ekspordifirmade taha. Lühidalt öeldes oli Dragan isegi mu tööandja väga veniva tõsiduse mõiste jaoks „päh“ klient: ta pumpas büroosse palju raha, kuid sellega ei saanud end kõrvaltvaatajate silmis just kaunistada.

See ei takistanud büroo partnereid muidugi mind pühendamast kõigisse tuntud finantstrikkidesse, et neid siis kohustusliku tasu eest Dragani puhul kasutada.

Draganist sai mu esimene tööalane väljakutse. Rakendasin kogu oma auahnuse selleks, et kaasajastada tema ettevõtlusportfooliot ja hoida seega ta tegevused prokuratuuri vaateväljas. Tema põhisissetulekuallikateks jäid endiselt narkootikumid, relvad ja sutenöörlus. Sissetulekud aga lüüsisin ma sestpeale läbi arvukate ekspeditsioonifirmade, frantsiisiettevõtete või kassatehinguettevõtete, milles Draganile osaluse ostsin. Lisaks näitasin talle, kuidas Euroopa Liidu toetusega olematusse Bulgaaria baklažaaniistandusse raha tilgutada ja optsioonipaberite abil emissioonikaubanduseks rahaallikaid luua, mis olid küll vähemasti sama kriminaalsed kui narkokaubandus, kuid ei eeldanud kellegi kontide murdmist. Ja mõlemaid toetas riik. Minu abiga oli Dragani avalik imago muutunud jõhkrast diilerist ja kupeldajast enam-vähem austusväärseks ärimeheks.

Ma viisin täiuseni kõik selle, mida ülikoolis polnud kunagi õppinud. Kuidas tunnistajaid „mõjutada“, prokuröre „rahustada“, kolleege „joonel hoida“. Lühidalt: ma olin inimeste veenmises suurepärane.

„Ja teate, miks?“ küsisin härra Breitnerilt.

„Valgustage mind!“

„Algul sellepärast, et see oli mu töölepingus kirjas. Ma ei ole halb inimene. Ausalt. Olen pigem kartlik ja igav. Ja kohusetundlik. See viimane on võib-olla mu kõige halvem iseloomujoon. Olen täiesti teadlik sellest, et süsteem, mida olen ise aidanud kujundada, ei ole hea. Ei teiste ega mu enese jaoks. Süsteem, mis soodustab vägivalda, ebaõiglust ja pettust ning milles armastus, õiglus ja tõde on negatiivsed väärtused, ei saa olla hea. Aga mina võisin sellest hoolimata olla hea. Vähemasti süsteemi piires. Kohusetundest andsin aastaid endast kõik, et see süsteem toimiks. Seejuures ei pannud ma tähelegi, kuidas muutusin aeglaselt, kuid kindlalt püüdlikust kvalifitseeritud juristist täiuslikuks organiseeritud kuritegevuse advokaadiks.“

Vahepeal oli mul lihtsalt lõbus seda käsitööd täiuslikult vallata. Kuid täiuslikkus ei ole veel kõik. Iga enam-vähem hea advokaat suutis oma kliendi naha päästa. Aga see ei muutnud olukorda. Draganis ei olnud ka kõige kallimasse ülikonda riietatuna märkigi tõsiseltvõetavast ärimehest. Ta oli ja jäi vägivaldseks hulluks.

Advokaadi vaikimiskohustuse tõttu sain temalt kuulda rohkem vaimuhaigeid julmusi kui Charles Mansoni¹ pihiisa. Samal ajal valasin konkurentide ja tema kuritegude võimalike tunnistajate kaela lausa tonnide viisi sõnnikut ning panin veel imeks, et omandasin mingil hetkel halva lõhna. Tähendab, ma ei pannud seda ise tähelegi, seda ütles mulle mu lõhnatundlik naine. Tema ju nentis, et sellist elu ei saa ma jätkata.