Читать книгу Üleannetus. Triloogia I raamat - Kasey Michaels - Страница 6

Päeval, mil tütred matsid Teddy Sunshine’i, oli taevas ebatavaliselt hele ja päike ajas kollase veereva pallina laiali hommikusi pilvi ja jahedat õhku.

Jolie Sunshine mõtles päikest vaadates, kas isa oli selle ise tellinud või oli tegu saatuse järjekordse haiglase vembuga.

Eredale päevavalgusele kontrastiks meenutas haua ümber kogunenud inimgrupp Fultoni Matusebüroo logoga sinise varjualuse all väikest eksootiliste vareste parve. Ainsad teist värvi laigud olid inimeste kahvatud näod ja pronkskirstu kattev punaste rooside vaip.

Kui ma vedru välja viskan, tahan minna nagu Kentucky Derby võitja – kaetud roosidega, suurte ja punastega! Ärge te seda unustage!

„Meil oli meeles, Teddy,” sosistas Jolie ja ignoreeris õdede hukkamõistvaid pilke.

Roosid olid nad saanud tuua. Mida tütred aga ei saanud korraldada, oli korralik politseinikule kohane matus. Mõrtsukatele sellist au ei osutatud.

Jolie kõigutas ennast tasakesi õdede vahel, kui preester viimast palvet lugema hakkas. Nad hoidsid käest kinni ja seisid vanuse järjekorras. Jade seisis Jolie paremal ja pesamuna Jessica vasakul käel. Teddy Iiri setter Rockne lamas õdede jalge ees, kaelas Iiri mustriga rätik.

Teddy Sunshine’i türed moodustasid üpris särava trio. Isa oli kutsunud neid ise poolnaljatamisi Teddy ingliteks, viidates vanale telesarjale „Charlie inglid”.

Jade sobis hästi Kate Jacksoni kehastatud rolli – ilus, peen ja alati asjalik.

Jessica oleks värskem ja lopsakam Farrah Rawcett, kellel on nii välimust kui teravat mõistust. Kuid Jessica ise oli tihti täheldanud, et tema hambad ei olnud nii suured kui Farrah Rawcettil.

Aga Jolie? Jolie ei sobinud Jaclyn Smithi kauni, targa ja seksapiilse tegelaskujuga. Jolie oli brünett. Talle oli alati öeldud, et ta on fotogeeniline, kuid ta oli siiski uskunud suurema osa elust, et on liiga pikk, liiga peenike ja liiga kondine. Ta suu oli liiga lai, huuled liiga täidlased, juuksed liiga sirged, käed ja jalad liiga pikad.

Lõppude lõpuks oli ta suurema osa murdeeast kandnud hüüdnime Hiiglane Jolie.

Alati kui ta oma märgatavalt lühemate õdede vahel seisis, tundis ta ennast Jessica peaaegu täiusliku ilu kõrval näotuna ja Jade’i kiire mõistusega võrreldes rumalana. Klassikaline keskmise lapse sündroom.

Ainult kaamerate ees tundis Jolie ennast hästi ja mitte nagu kaelkirjak graatsiliste gasellide seas. Kui tuled süttisid, kadus kogu tema kohmetus ning ta tundis, et võib olla ükskõik, kes soovib.

Täna oleks ta tahtnud olla ükskõik kes, välja arvatud leinav tütar. Ta tahtis üle kõige veel kas või korra Teddy Sunshine’iga rääkida, näha, kuidas mehe lai iiri naeratus valgustab ruumi eredamalt kui ükski Hollywoodi prožektor ning tunda ennast erilise ja armastatuna.

Üle kõige tahtis ta kuulda isa naeru – naeru, mis täitis kogu maailma.

Kuid nüüd, sinise lõuendkatuse varjus, ümbritses neid külm ja ebamugav vaikus, kui arvata välja vaimuliku isa Sheehani uinutav hääl ja kahe Buffalost pärit vanatüdrukst tädi nuuksumine.

Kohal oleks pidanud olema vähemalt Philadelphia politseijaoskonna auvahtkond. Orkester, ilutulestik. Lipu traditsiooniline kokkuvoltimine ja üleandmine Jade’ile, vanimale tütrele.

Kuid Sunshine’i tüdrukud pidid ajama läbi preestriga, kes polnud Teddyt tundnud ja kes asendas isa Muskiet, kes oli puhkusel Põhja-Kanada metsades, levist väljas ja teadmatuses sellest, et ta hea sõber ja kaardimängukaaslane oli surnud häbis.

Millest Sunshine’i matustel aga puudust ei olnud, oli press. Ajakirjanikud, telereporterid ja kõmupiltnikud.

Kohalikud reporterid olid tulnud selleks, et panna punkt Teddy Sunshine’i loole: „Endisest politseinikust saab mõrtsukas”, „Mees, kes neelas omaenda kuuli, kui oli pigistanud elu välja linnapeakandidaat Joshua Brainardi ilusast naisest”.

Ülejäänud olid kohal Jolie Sunshine’i – filmistaari – pärast. Mingu nad kõik põrgu.

Rockne kergitas ennast korraks jalule, kui preester kõigi kolme õe kätt surus ja varises siis uuesti kõhuli ning vaatas oma kurbade silmadega üles Jolie poole. Koer polnud kaks päeva mitte midagi söönud, isegi mitte siis, kui Jolie oli põrandale maha heitnud, koera lemmikmaius hambus ja pomisenud: „Nämm-nämm!”

Vaat see oleks alles lugu lehehaidele: „Filmistaar sööb koeramaiuseid? Televaatajate lemmiku Sunshine’i kohal kerkib hullumeelsuse kahtlus!”

Seda rahuldust ta neile ei paku! Ta saab sellest üle! Nad kõik saavad!

„See on nüüd läbi, Jolie. Aeg hüvasti öelda,” ütles Jade talle vaikselt.

Jolie kartis, et põlved veavad teda alt, kuid ta sundis ennast rahulikuks. Kui nad hauaplatsilt lahkuvad, tulevad need töölised, kes praegu kaugemal puu all seisavad, lasevad kirstu hauda ja peidavad igaveseks tõelise päikesepaiste, mis Jolie elus seni oli. Ta polnud selleks veel valmis. „Ei, mitte veel! Palun mitte veel!”

Jade ohkas ja pigistas Jolie kätt. Jade oli vanim ja isegi nüüd, keset nende isiklikku õudusunenägu, kõige praktilisem. Tema oli jäänud Teddy juurde ja töötanud koos temaga Sunshine’i detektiivibüroos. Tema oli koju tulles isa laiba leidnud, õdedele helistanud ning rääkinud juhtunust hüsteeria ja pisarateta. Ta oli öelnud ainult: „Isa on surnud. Peate kohe siia tulema!”

„Kullake, me peame ajakirjanike vahelt läbi minema. Ainult üks viimane kord, siis saame koju minna ja püüda leppida. Eks?”

„Tule, Jolie, Jade’il on õigus,” ärgitas Jessica. „Astume neile koos vastu. Ignoreeri neid limukaid ja kui pead midagi ütlema, siis ainult: „Ei kommenteeri.” Liigume lihtsalt otse limusiini suunas. Sa ju tead küll, kuidas see käib!”

Jolie vaatas hädiselt oma õe, blondi sekspommi poole, kes oli ajutiselt töölt kõrvaldatud, kuid teenis tavaliselt elatist uuriva püstolreporterina. „Limukad, Jess? Kas nad pole mitte sinu kolleegid?”

Jessica pööritas oma pruune silmi ja heitis pea blondide kiharate lehvides kuklasse. „Pa-luuun! Mina olen tõeline tegija! Need, kes teisel pool teed seisavad, on inimkonna kõnts. Meelelahutusreporterid? Verd imevad, taldu lakkuvad limukad, see on kõik, kes nad on. Kuid me ei lase neid endale ligi, eks ju?”

Jolie noogutas. „Just nii. Andke mulle lihtsalt veel üks minut. Ainult … ainult üks minut.”

Jessica vaatas Joliest mööda Jade’i poole, kes läks tooma kolme pikka punast roosi, mis matusetalitaja oli muretsenud. „Siin on üks igaühe jaoks. Jolie? Tule, kullake! Järgne mulle ja tee nii nagu minagi.”

„Jah, ema,” ütles Jolie ja naeratas roosi võttes esimest korda mitme päeva jooksul. Ta oli näiteja, ta suudab näidelda. Leinav tütar, kes kõnnib hauaplatsile, suudleb roosi õielehti ja asetab lille siis kirstule, mis on tegelikult tühi. Tavaline rekvisiit, osa etendusest. Ta oli mafiooso naine, kes jättis hüvasti oma gangsterist abikaasaga, kes lasti maha, kui ta oma lemmikrestoranis pastat nautis. Esimeses maailmasõjas kusagil Prantsusmaal kaduma jäänud sõduri armsam, Laredo tänavatel bandiitide küüsi langenud šerifi õde.

Roosi kirstu katvale õitevaibale asetades värises Jolie käsi vaevumärgatavalt. Ta näitles. See kõik oli üks mäng. See polnud tõelisus. Teddy polnud surnud. Ta isa polnud …

„Oh jumal, miks ma olen selline jobu. Kaome siit enne, kui ma viimasegi mõistuseraasu kaotan!” sosistas Jolie, astus kirstust eemale ja võttis Rockne jalutusrihma kätte. Ta trügis mööda Jade’ist, kes oli olnud sunnitud asuma vestlusse ühega anonüümsetest äravahetamiseni sarnastest tädidest.

„Kuhu sul nii kiire on? Tahad nüüd kohe lahkuda, Jolie? Suurepärane mõte,” pomises Jessica ja järgnes talle. „Mina ega Jade poleks ise selle peale tulnud, sa pikajalgne toonekurg!”

„Lõuad, Barbie-nukk ja mine päästa Einstein tädide küüsist! Ma lähen ees limusiini ja püüan kaamerad teist eemal hoida.” Jolie ajas selja sirgu. Nad olid Sunshine’i tüdrukud, nad saavad hakkama!

Ükski neist polnud matuseteenistuse ajal nutnud, seda rahuldust ei pakkunud nad kellelegi. Kõik, mida Jolie tahtis, kõik, mida nad kindlasti kõik tahtsid, oli sellega ühele poole saada ning minna tagasi majja, kus Jade oli isaga elanud.

Majja, kus Teddy oli oma laua taga istunud, seinad täis elu jooksul saavutatut mälestavaid pilte ja diplomeid. Majja, kus ta oli töörelvaga oma ajud välja lasknud, määrides ära kõik need fotod ja aukirjad.

Jolie heitis pilgu üle surnuaia. Pronksist hauaplaate varjas koralikult niidetud muru, mis andis paigale kena rohelise pargi välimuse. Kaunis ja isegi rahulik, kui mitte arvestada kaugemal läbi surnuaia vonkleva tee ääres köie taga tunglevat rahvasumma.

Kui ta koos Rocknega limusiini poole minema hakkas, kerkisid rahvasummast mitmed käed, mitmekümned fotoaparaadid klõpsusid, kaamerad susisesid ning välklambi sähvatused pimestasid Joliet igast suunast.

Ta suu tõmbus kuivaks. Süda peksis vihast ja valust. Ta oleks tahtnud joosta. Jolie käed tõmbusid rusikasse, ta oleks tahtnud kedagi lüüa, raputada ja nõuda, kas nad arvavad tõesti, et „üldsusel on õigus teada” ja neil on õigus raisakotkastena matuse ümber tiirelda.

Kuid ta teadis, et peab kõndima aeglaselt, rahulikult ja sirge seljaga. Vähemalt varjasid laiad päikeseprillid suuremat osa ta näost.

Jolie oleks võinud vanduda, et kuuleb kõrvus isa julgustavat häält.

Just nii. Jalg jala ette, Jolie, kullake, varsti kõnnid sa juba sellest uksest välja …

Ta oli peaaegu kohal. Peaaegu limusiini juures. Ta peab veel paar hetke vastu pidama ning nad pääsevad sellest hullusest.

Nad olid palganud mitu turvameest korda hoidma, kuid keegi ei teinud ilmselt oma tööd. Üks paparatso pääses rivist läbi ja jooksis kaamerat klõpsutades Jolie poole.

„Jolie! Vaata siia! Vaata siia! Viska prillid eest, beib! Näita oma suuri siniseid silmi! Lase käia, kullake, sa võlgned seda oma fännidele!”

Rahulikult, tüdruk. Üks jalg teise ette …

Turvamehed tõmbusid tagasi ja fotograaf nihkus lähemale. Ta laskus ühele põlvele, et head pilti saada. Joliel tekkis küsimus, kas fännidel on tõesti vaja lähikaadrit ta ninakarvadest.

„Hei, Jolie! Milline oli tunne, kui said teada, et su isa oli mõrtsukas? See on vist päris raske, mis?”

Midagi Jolie sisemuses lausa raksatas katki. Ta astus sammu fotograafi poole.

„Just nii, Jolie, peaaegu täiuslik! Võta nüüd veel need päikeseprillid ära!”

„Ära tee seda, Jolie,” hüüdis Jessica eemalt ja jooksis õe poole nii kiiresti, kui kõrged kontsad lubasid. „Ära reageeri, ära pane üldse tähele!”

„Kurat sellega! Tule aga, Jolie! Vaata siia. Naerata nüüd meile!”

Kuraditki, kullake – mine ja löö ta nägu korralikult üles!

Jolie ei suutnud hiljem meenutada, kuidas ta punktist A punkti B jõudis, aga järgmisel hetkel seisis ta igatahes seal ja vaatas alla fotograafi poole, kes klõpsis ikka veel kaader kaadri järel pilte. Ta isegi ei tahtnud meenutada seda, kuidas ta krabas mehe käest kaamera ja saatis piltniku enda põlvehoobiga rindu uperkuuti üle hauaplaadi, millel oli kiri: Bertha M. Pierce, 1917–2003, Henry armastatud abikaasa.

Jolie tõmbas fotoaparaadi lahti, rebis filmi välja ja lasi päiksel sellele peale paista ning oli siis valmis aparaati mehele näkku viskama. Ta teadis, et teistel fotograafidel ja kaamerameestel kaugemal tee servas on tõeline pidu, kuid ei hoolinud sellest. Ta vajas märklauda oma vihale, leinale ja masendusele ning see jobu oli koha vabatahtlikult endale palunud.

Siis kuulis ta karjatust.

Jolie pööras ümber, kaamera ikka veel käes ja nägi umbes kümne meetri kaugusel oma äravahetamiseni sarnaseid vanatädisid.

Üks neist – tädi Marie või võib-olla hoopis tädi Theresa – oli astunud ühe jalaga mingisse auku ja kinni jäänud. Tema ei karjunud, kuigi ta suu oli pärani. Ta oli õuduse pärast näost täiesti kahvatu.

„Appi! Appi!” karjus teine tädi. „Keegi püüab teda alla tõmmata!”

Jolie lasi kaameral maha kukkuda parajasti siis, kui Jade ja Jessica tema juurde jõudsid. Nüüd vahtisid nad kõik kolmekesi tädisid. „Mida kuradit …?”

„Mutiauk,” seletas matusetalitaja vaikselt tüdrukutest möödudes. „Seda juhtub igal suvel paar korda ja kõik arvavad, et mõni kadunuke püüab neid hauda tõmmata. Ma kaevan ta kohe välja. Mul on vankris labidas.”

Jolie unustas kaamera, reporterid ja isegi oma viha. Ta hingas peaaegu tahtmatult sisse, imes õhku endasse nii tugevalt ja nii kaua, et hakkas muretsema, ega ta viimaks väljahingamist unustanud pole. Ja siis, kui tundus, et ta hakkab kohe-kohe minestama, vabanes miski tema sisemuses. Temast purskus naerupahvak, mis oli sinna pika aja jooksul kogunenud ning murdis nüüd täiesti kontrollimatult välja.

Ta naeris, kuni pidi kummarduma ja käed põlvedele toetama, et tasakaalu leida. Ja ta naeris ikka veel edasi.

Ta naeris seni, kuni naer muutus pisarateks. Rasked sügavad nuuksed raputasid Jolie keha, sest ta mõtles sellele, kui väga oleks Teddyle meeldinud see lugu mutiauguga. Ta oleks sellest poole pikema ja poole naljakama loo kokku rääkinud.

„Tule nüüd, kullake, esinemisaeg on läbi.”

Jolie kangestus, tundes, kuidas tugevad käed ta õlgade ümbert kinni võtavad ja ta püsti tõstavad. Ta pööras aeglaselt ümber ja vaatas näkku, mida polnud näinud viis pikka aastat.

„Sam? Oh Jumal … Sam …”

„Jah, Sam. See on õige,” ütles Sam Becket, libistas kaitsva käe ümber Jolie õlgade ja juhtis ta limusiinist eemale uhke musta Mercedese poole, mis oli pargitud teekäänaku taha. „Su õed saavad hakkama, kuid peame sinu siit eemale saama!”

Jolie püüdis käiku aeglustada, kuid Sam hoidis teda kõvasti kinni ja kiirustas üle muru auto poole. „Ma ei saa neid lihtsalt jätta…”

„Saad ja seda sa ka teed. Üks kord oma iseseisva elu jooksul lased sa kellelgi teisel enda eest hoolitseda!” ütles mees. Sam avas sõiduki kõrvalukse ja peaaegu lükkas Jolie istmele. Piltnikud käisid neil kaamerate välkudes järel. Nad surusid fotoaparaadid vastu autoakent ja Jolie kattis näo kätega.

Sam avas juhiukse ja jäi enne sisse istumist hetkeks seisma. „Teil on kolm sekundit, et kaamerad kokku pakkida. Liikuge eest ära või jääte neist ilma!”

Üks mikrofoniga reporter trügis veelgi lähemale. Tüübil olid blondid juuksed, võltspäevitus ja liiga valged hambad, mis võisid küll ekraanil head välja näha, kuid päris elus andsid talle kopraonu välimuse. „Või nii?” nõudis tüüp. „Ja kes sa selline ole? Kes kurat sina oled?”

„Mina? Aga palun, kopraonu, mina olen see mees, kes nüüd kohe lahkub. Kahe sekundi pärast. Kes teist luuseritest tahab mu rattakaunistuseks saada?”

„Seda te ei tee… meil on õigus…”

Sam tõmbas ukse mürtsuga kinni. Ta keeras süütevõtit ja pani esimese käigu sisse. Lühike hoiatav signaal ja suur auto liikus paigast.

„Sam, sa ei saa neile lihtsalt otsa sõita,” hoiatas Jolie, hakates tasapisi mõistusele tulema. „Ma poleks tohtinud murduda. Ma ju tean, kuidas see käib, tean, millised nad on. Ma – Sam, ei!”

Väljas karjatas keegi valust ja ülejäänud raisakotkad tormasid ohutusse kaugusse.

„Ups! Tundub, et ma sõitsin vist üle kellegi jala või mis?” ütles Sam ja naeratas naisele. „No ei saa väita, nagu poleks ma neid hoiatanud! Pea alla, Jolie, oleme ohutsoonist peaaegu väljas.”

„Mu mänedžer kas suudleb sind või laseb su maha. Mind ennast ka, kui nüüd järele mõelda,” ütles Jolie, kui Mercedes surnuaia väravatest välja jõudis ja maanteele pööras.

„Kas see läheb sulle korda?”

Jolie vaatas mehele otsa ja kaalus tõsiselt vastust. „Ei, ma ei usu, et läheb.” Ta pistis käe taskusse ja tõmbas välja paki pabertaskurätikuid silmade kuivatamiseks. „Aitäh, Sam. Sa ei oleks pidanud seda tegema.”

„Mida ma oskan öelda? Superkoer päästeoperatsioonil?” Mees naeratas kiiresti Joliele ja naise kõhus hüppas midagi. Kuidas mehed seda tegid? Naised muutusid aina vanemaks ja Hollywoodis veel eriti kiiresti. Aga mehed? Mehed vananesid nagu vein. Sam Becket oli lihtsalt üks esmaklassiline uunikum.

„Kõigi superkangelaste seast valisid sa just superkoera?”

„Ilmselt on pikad lontis kõrvad lihtsalt mu nõrk koht.”

„Oh jumal! Rockne! Ma lasin ta rihmast lahti!”

„Ta on Jade’i juures,” ütles Sam ja keeras kõrvalteele, pilk tahavaatepeeglisse suunatud. „Meid jälitatakse.”

„Ei, sind jälitatakse. Sina oled ju Superkoer, mäletad?” Jolie pööras istmel ümber ja vaatas tahavaatepeeglisse. „Kas see masin suudab põgeneda hiidsatelliidiga telebussi eest?”

Küsimusele vastuseks vajutas Sam gaasi põhja, nii et Jolie pidi uuesti ümber pööramiseks uksekäepidemest kramplikult kinni hoidma ja turvavöö kõvemini kinni tõmbama. „Kuidas ma sain unustada, milline eputis sa oled?” küsis ta ja surus pea vastu tuge, kui mees õnneks üsna hõredas liikluses edasi-tagasi sõelus.

Mees oli nüüd täiesti keskendunud ja Jolie kasutas juhust, et teda korralikumalt uurida. Tema profiil oli ikka veel terav, nina sirge ja kaunis, põsearnad kõrged, kulmud teravad ja lõuajoon konkreetne nagu kivi. Mees oli üsna hiljuti ületanud kolmekümne aasta piiri. Kolmkümmend kolm? Kolmkümmend neli? Ilmselt peaks ta seda mäletama, aga ei mäletanud sellegipoolest.

Ta mäletas aga mehe pakse tumeblonde juukseid, mis olid lühemad, kui siis, kui Jolie neid viimati nägi, ja üsna sasitud – sellist sorti sasitud, mis maksab parimate juuksurite juures ilmselt kakssada dollarit. Mehe veatu nahk oli kuldpruuniks päevitunud. Ta käed olid näoga võrreldes üsna kahvatud. See tõestas, et tal oli olnud Becketi Impordi, ühe piinlikult rikka Becketi suguvõsa firmadest, juhtimise kõrvalt aega ka natuke golfi mängida.

Põhiliselt mäletas Jolie seda, kui hästi tema keha mehe pika saleda figuuriga sobis. Naise pealagi ulatus Sami lõuani, samas kui suuremale osale meestest pidi Jolie ülevalt alla vaatama. Tunne, mida mehe käed tema naha vastas tekitasid, tema huulte maitse, tugev, jalust niitev pilk mehe rohelistes silmades, kui nende kehad ühinesid…

„Kuhu… mm… kuhu me läheme?”

„Oleks arutu raputada press maha ja minna siis otse tagasi su isa majja, kas sa ei arva?”

Jolie noogutas ja hammustas ülahuult. „Kuhu me siis läheme?”

„Minu juurde,” vastas mees, langetas veidi pead ja piilus naist üle päikeseprillide hõbedaste raamide. „On sul midagi selle vastu?”

Jolie raputas pead, surudes maha järjekordse hüppe kõhus. „Ma ei ole vist veel valmis tagasi koju minema, nii et ei, mul pole selle vastu midagi. Ma olin nii ametis kõigi pilkude vältimisega, et ei näinudki, et sa kohal olid. Kas sa olid juba kirikus?”

„Vabandust, aga ei. Olin eile kaua väljas ja nägin kuulutust alles hommikul kontoris ajalehes, mille sekretär mu lauale oli jätnud. Ja kuna ma pole seda veel öelnud, siis mul on Teddy surma pärast väga kahju. Ta oli ainulaadne kuju!”

„Sa meeldisid talle alati,” ütles Jolie ja pilgutas pisaraid ära.

„Mitte alati.”

Jolie vaatas mehele otsa. „Kuidas palun? Tal oli alati Sam seda ja Sam teist. „Sam on ainulaadne mees, Jolie!”.”

„See oli ilmselt enne seda, kui ta käskis mul sinust eemale hoida, kui ei taha oma näole uut kujundust.”

„Ta… oh… seda ta küll ei öelnud. Või ütles? Oh jumal, ütleski? Millal ta seda ütles?”

Sam vaatas teda ja kallutas jälle pead, et heita naisele oma vaimustavate roheliste silmade pilk üle päikeseprillide. „Kas sa tahad tõesti praegu minevikku meenutama hakata, kui me just nii hästi läbi saame?”

„Ei, ilmselt mitte,” vastas Jolie, nihutas ennast toolil mugavamasse asendisse ning jälgis autoaknast avanevat vaadet. Selle moodustasid põhiliselt teed ääristavad kõrged tsementmüürid, mis varjasid võõraste pilkude ja müra eest rikkurite losse.

Kümme ebamugavalt vaikset minutit hiljem keeras Sam Valley Forge’i sisse ja Jolie mõistis, et nad jõuavad juba paari minuti pärast mehe koju Villanovasse. Liigagi varsti pööras mees tuttavale pikale käänulisele teele, mis viis tema majani. Tema lossini. Tema tohutu – ühe inimese jaoks naeruväärselt tohutu – majani, mis asus tupiktee lõpus, kõrgete kivimüüride ja suursuguse raudvärava taga. Seal oli veel ka väravavahimaja, jumala eest! Sami maja kõrval paistis üheksakümmend protsenti Beverly Hillsi lossidest ebaolulised ja natuke imalad.

See oli Jolie arvates üks põhilisemaid erinevusi vana ja uue raha vahel. Uus raha karjus, vana raha sosistas.

„Veel kord, anna andeks, et ma nii hilja surnuaiale jõudsin. Kuid sain siiski piisavalt hea parkimiskoha, et viia läbi Superkoera päästeoperatsioon. Ma arvasin, et seal on suurem rebimine.”

Jolie oli teemavahetuse pärast tänulik. „Kiriku juures oli uudishimulikke rohkem, aga surnuaiale järgnesid meile ainult ajakirjanikud,” selgitas Jolie. „Ja ilmselt selguvad tõelised sõbrad siis, kui sind mõrvas süüdistatakse. Tuleb meelde vähemalt kaks tosinat inimest, kes oleksid pidanud täna kohal olema, aga ei olnud. Kui me Jade’i ja Jessicaga välja uurime, kes Teddy ja tolle naise tappis, siis, usu mind, need paar tosinat nägu ei ole teretulnud.”

Mees peatus suletud väravate ees. „Sa teed ju ikka nalja, eks?”

Jolie vaatas mehele silma ja see polnud kerge, ta pidi kaela õieli ajama ja kõvasti lõuga kergitama. „Kas ma näen välja, nagu teeksin nalja?”

„Ei. Seda otsustavat ilmet ma mäletan. See ilmub mulle vist veel siiani luupainajates. Aga praegu ei hakka me ju sellest rääkima, eks?”

Jolie mõistis, mida Sam silmas pidas, ning kuna viimane, mida ta tahtis, oli alustada taas viie aasta vanust tüli, ajas ta selja sirgu, kui väravad avanesid. Sam juhtis Mercedese läbi väravate ja siis peatas selle.

„Kas see pole …”

„Carroll Yablonski, jah. Kuigi viimane inimene, kes teda Carrolliks kutsus, katab ilmselt siiani meie sillutist,” ütles Sam, kui inimmägi alla lastud autoakna poole tatsas. „Tere, Karumees. Ei mingeid külalisi, eks? Ma pole kellegi jaoks kodus. Ja kui mõni reporter peaks siia ilmuma ja sulle tüli tekitama, siis on sul mu luba nad ära süüa.”

„See oleks vahva. Mul on selleks nüüd riistad olemas, tänud.” Carroll ajas hambad irevile, et näidata ülisuuri proteese. Siis kummardus ta madalamale ja piilus autosse sisse. „Tervist, preili Sunshine. Teie filmid on toredad. Olen kõiki näind. Jama lugu teie isaga.”

„Suur tänu Carr … Karumees. Ma hindan teie kaastunnet.”

Karumees astus sammukese tagasi, patsutas oma tohutu kämblaga autokatust, andmaks märku, et tee on vaba, ja Sam sõitis edasi.

„Nii, ma ootan,” ütles Jolie vaikselt.

„Ta vajas tööd.”

„Ma arvasin, et ta on professionaalne maadleja ühes selles W-W-W asjas. Ja pealegi veel staar.”

„Oligi, kuni ta pea liiga mitu korda mõne teise mehe alla jäi. Nad võivad seal suuremat osa küll näidelda, aga võistlejad saavad siiski tihti viga. Karumees vajas tööd, mis ta segi pekstud ajusid liialt ei koormaks. Ja tal oli elukohta vaja. Minul õnnestus teda aidata, see ongi kõik.”

„Söötja hoolitseb oma probleemsete kaasmängijate eest?” pakkus Jolie naeratusega. „Kas Carroll … Karumees üldse lõpetas kooli? Ma ei mäleta.”

Sam peatas auto ringikujulise sissesõidutee keskel, otse kaarekujulise puitukse ees. Jolie teadis, et uks on nii paks, et peaks vastu ilmselt nii taraanile kui ka bazuukale. „Ei. Ta ei suutnud hindeid korras hoida. Pidas vaevalt ühe semestri vastu ja visati siis välja. Kuid me hoidsime sidet.”

„Rohkem kui saab öelda sinu ja nii mõnegi teise vana hea Temple’i ülikooli vilistlase kohta. Mitte et me oleksime olnud sama aasta üliõpilased. Mina kuulsin tol ajal ainult Sam Becketist, õpetlasest, söötjast, legendist!”

„Mida sa silmas pead?”

„Ei midagi,” vastas Jolie ja tegi turvavöö lahti. „Ma ütlen kõiki valesid asju. Ma matsin just oma isa, jumala pärast. Unusta, et ma üldse midagi ütlesin.”

Mees pani käe naise randmele, et takistada teda väljumast. „Ma olen sind igatsenud, Jolie.”

Naine vaatas alla mehe käe poole, soovides, et Sam selle ära võtaks ja käe tema ümber paneks. „Mitte piisavalt, Sam.”

Mees võttis käe ära. „Läheme sisse ja ma otsin sulle midagi juua. Otsin meile mõlemale midagi juua.”

Jolie ei oodanud, et Sam tuleks ümber auto ja avaks talle ukse, vaid astus ise välja nüüdseks juba sooja juunipäikese kätte ja vaatas maja, mida oli sadu kordi külastanud. Nad olid suuremas osas tubadest armatsenud. Täpsemalt kahekümne kolmes. Kaasa arvatud üks meeldejääv ametlikus võlvitud söögitoas aset leidnud vahepala, milleks nad olid kasutanud Tudori ajastu lauda, kaht jalapinki, madalal rippuvat küünaldega raudlühtrit ja kreemisaiau, mis olid mõeldud neile magustoiduks.

Seda need põhimõtteliselt olidki, kui järele mõelda…

Jolie põsed olid terve järgmise õhtu piinlikkusest õhetanud, kui ta sama laua otsas istus ja perenaist mängis. Sam lõbustas samal ajal nende külalisi: linnapead, kelle tagasivalimiskampaaniale ta õla alla pani, ja tema naist. Eriti punaseks muutusid Jolie palged siis, kui magustoitu serveeriti. Kreemisaiad. Sam oli silma pilgutanud, kui üks sai Rosenthali magustoidutaldrikul Jolie ette asetati. Siis oli Sam linnapeale rääkinud, et raudlühtrid olevat olnud tema kurikuulsa esivanema Ainsley Becketi omad, kes elas 1700. aasta paiku, kui laevade kaaperdamine oli veel vastuvõetav elatiseteenimise viis.

Ja miks ta ometi praegu sellest kõigest mõtles?

Jolie mobiil helises ja tõmbas ta välja kohatutest mõtisklutest. Naine oli vahelesegamise pärast tänulik ja hakkas kotist telefoni otsima.

„Hallo?” Jolie vaatas Sami poole ja maigutas: Jade.

„Mida te Jessicaga teha tahate? Ma tean, et keegi ei tea temast, aga mis on sellel pistmist – ma ei tea. Pean talt küsima. Kuid, kas teid ei jälitataks?” Ta kuulas hetke ja pööritas silmi. „Minu viga. Kuidas ma sain üldse kahelda, et võimas Jade Sunshine ei suuda lipsata käest … kuule, salapolitseinik Snoopy, ma ütlesin juba, et küsin talt. Anna mulle üks hetk, näri niikaua konti või midagi.”

Jolie surus avatud telefoni vastu rinda ja vaatas Sami poole, kes muheles. Talle meeldis endiselt kuulata Sunshine’i õekeste lapselikke nääklusi. „Jade ja Jess tahavad siia tulla, juttu rääkida võib-olla ka ööseks jääda, kuni viimased ajakirjanikud oma laagriplatsilt meie tagaõues lahkuvad. Ma ütlen neile ei.”

„Ei, ära seda küll tee. Kui press ikka veel teie maja piirab, tundub mõistlik siia laagrisse asuda ja jääda vähemalt üheks ööks. Tube on mul piisavalt.”

Jolie surus veel ka käe vastu telefoni kõlarit. „Aga ma ei taha, et nad tuleksid. Ütle ei, Sam! Ole paha inimene!”

Mees sirutas käe telefoni järele ja kuna Jolie hoidis seda oma rindade vahel ja kontakt oli veidi liiga intiimne, lasi naine mehel see ära võtta.

„Jade? Tere, siin Sam. Tore taas kord su häält kuulda. Ei ole midagi, keegi pidi seda tegema. Hüsteeriline?” Ta muigas Jolie poole, kes saatis vastu tapvaid pilke. „Ma ei ütleks päris hüsteeriline, aga tead ju küll milline ta on… jah, muidugi. Näeme siis!”

„Milline ta siis on?” nõudis Jolie, järgnedes Samile kolme madalat astet pidi eesukseni. „Milline ta on, Sam?”

Mees asetas pöidla väikesesse pilusse uksepiida puunikerduste vahel ja uks vajus hääletult lahti. „Aeg-ajalt natuke dramaatiline,”ütles Sam, kui Jolie suurte silmadega ust vahtima jäi. „Kuid see käib ilmselt näitleja elukutsega kaasas.”

Jolie osutas uksepiida poole. „See ületab tavalise paranoilisuse, Chester. Miks siis mitte juba võrkkesta kontrollida? Või ei tahtnud sa ülepingutatud muljet jätta? Jumal küll!”

„Ah, see äratab mälestusi. Chesteriks pole mind enam aastaid kutsutud. Ja turvasüsteemi sain vahetuskaubaks kahe Mingi dünastia põrandavaasi eest, millest olin püüdnud juba mitu aastat lahti saada. Ma ei pea tänu pöidlaandurile isegi koodi sisse trükkima, kui majja jõuan, kas pole nutikas?”

„Mh-mh,” pomises Jolie, astudes kiviplaatidest põrandaga fuajeesse ja visates mõttes ära Sami maja võtme, millest ta polnud viie aasta jooksul loobuda suutnud. Ta jäi hetkeks seisma, et ringi vaadata ja näha, mis kõik oli tema äraoleku ajal veel muutunud.

Kuid ta oleks pidanud paremini teadma. Kui sisustad maja tõelise antiigiga, siis ei jookse sa iga paari aasta järel mööblipoodi uut topsihoidja ja pulditaskuga lamamistooli ostma.

Jolie võttis päikseprillid eest ja kõndis otse elutuppa, mis võttis enda alla suurema osa maja tagaosast. Sami elutoas võinuks keeglit mängida. Ta ise kutsus seda ruumi vahel ka salongiks või lounge’iks. Kuid Jolie meenutas, et nii rääkis mees ainult siis, kui tahtis kellelegi muljet avaldada. „Millal Jade ja Jessica tulevad?”

„Ma arvan, et kahe tunni pärast või hiljem. Kui nad lõpuks tädidest lahti saavad – Jade’i, mitte minu, sõnad –, siis lähevad välja sööma ja seejärel peavad nad veel reporterite käest pääsema. See tuletab meelde, et pean Karumehele teada andma, et su õed tulevad. Miks sa küsid?”

Mees küsis seda ainult paari meetri kauguselt Jolie selja taga. Ainus pääsetee oleksid olnud klaasuksed, mis viisid välja kiviplaatidega terrassile ja tohutu basseinini, mis ulatus majast eemale saledate kõrgete Itaalia igihaljaste kes-teab-mis’ide vahele. Me armatsesime ka basseinis. Mitu korda …

Jolie pööras ümber ja nägi, et ka Sam oli päikeseprillid eest võtnud. Ja lipsu lõdvemaks lasknud ning valge triiksärgi ülemised nööbid lahti teinud. Jolie tahtis üle kõige tunda mehe kätt ümber enda, tunda üldse midagi peale leina.

Ta pidi mehest kaugemale minema, hoidma distantsi. Ja kohe!

„Ma… ma tunnen ennast natuke räsitult. Tohib, ma käin duši all?”

Sam langetas natuke pead ning osutas fuajee ja valge keerd-trepi poole, mis viis ülemisele korrusele. „Aga palun. Sa tead, kus kõik asub. Ja ma arvan, et mu garderoobi kummuti alumises sahtlis on veel paar sinu riideeset.”

„Arvad?” küsis Jolie, tundes, kuidas süda jälle ülehelikiirusel peksma hakkab.

„Olgu, olgu, ma tean. Ma lasin garderoobi ja vannitoa eelmisel aastal ümber teha ja proua Archer küsis, mida nende paari asjaga teha.”

„Ja sa käskisid tal kõik alumisse sahtlisse panna? Miks, Sam?”

Mees vaatas Joliele otsa ja ta põsesarnal tõmbles väike lihas. „Mine juba duši alla, Jolie. Ma ütlen proua Archerile, et ta enne õe aastapäevapeole minekut meile mõned võileivad teeks.”

Jolie hammustas alahuulde ja noogutas. Ta pidi kõvasti pingutama, et toast rahulikult välja kõndida, mitte meeleheitlikult jooksu pista, peaasi, mitte tagasi vaadata.

Kuid see ei aita. See polnud toiminud siis ega toimi ka praegu. Ta oli vaadanud tagasi viis pikka aastat…