Читать книгу Kadunud poja tagasitulek. Kolmas raamat - Kasey Michaels - Страница 6

Ta istus aias, sest see oli koht, kuhu Lisette oli ta viinud, ja Rian Becket oli juba selgeks saanud, et vaidlemine tahtejõulise, otsustava Lisette’iga on niisama produktiivne kui katse Kuuga võidelda. Ja sama viljatu, kui soovimine oma vasakut käsivart tagasi saada.

Siiski kummaline, kuidas ta näis nii lihtsalt ja peaaegu küsimusi esitamata tegevat mida tahes, mis Lisette tahtis.

Võib-olla sellepärast, et Lisette meenutas talle mõnevõrra õde Fannyt. Samasugune pikk nõtke keha. Samasugune heledate juuste läige, kuigi Lisette’il puudusid lokid. Tema juuksed olid pigem siidine kardin, mis langes üle õlgade, samal ajal kui ta õe juuksed olid korratu mass, mida Fanny alatasa kirus. Rohkem päikesevalgust, võrreldes Fanny kuuvalgusega.

Ja päris kindlasti seesama kõigutamatu usk, et nad vastutavad täielikult tema eest.

Fanny oli end alati Riani hoidjaks pidanud, alati püüdnud teda korrale kutsuda, teda näägutada. Lisette oli Fannyga võrdväärne, kui mitte isegi kõigutamatum oma uskumuses, et ta on siia maa peale loodud selleks, et Rianile öelda, mida teha, ja Rian on samale maamunale loodud selleks, et Lisette’ile kuuletuda.

See võibki olla põhjus.

Kas see või fakt, et Rian ei suutnud tõepoolest eriti huvituda, kus ta istus, mida sõi või isegi, kus ta täpselt asus. Ta oleskles, hõljus igapäevaelu kohal ja see tunne oli üsna meeldiv. Ta võis peaaegu kuulda Fannyt endale kudrutamas, nagu teeks õde iga hobusega, kes võib olla tormist või millest tahes häiritud. „Midagi pole karta, ole nüüd rahulik. Pole midagi, ei midagi, mille üle sinusugune vapper sõdur peaks muretsema.“

Jah, mõtles ta, kihistades oma ootamatu sisenägemuse peale naeru – ta lihtsalt ei hooli, ka see võib olla põhjus.

Rian sulges silmad hilise pärastlõunapäikese ees, mis laskub varsti Prantsuse mõisamaja kõrge kivimüüri taha, ja tundis lõbu omaenese lõbususest. Kas polnud see veider?

Ta oli õnnelik mees, õnnelik, et ta on elus. Just seda oli Lisette talle rääkinud, tüüdanud teda nendel pikkadel nädalatel ja kuudel, mida Lisette järjekindlalt tema paranemiseks nimetas.

Paranemine? Tema haavad võivad lõpuks paraneda: mõõgahoop vöökohas, püssikuulist purunenud sääreluu, mis tahes kuradima asi, mis tema peaga oli juhtunud, et see takistas tal mäletamast kõike peale esimeste tundide lahingust, mida nüüd tuntakse lihtsalt Waterloona, nagu Lisette talle ütles.

Aga juhul kui Lisette ei teadnud moodust, kuidas tagasi kasvatada suurem osa käsivarrest küünarnukist allpool ja kogu käsi, siis ei ole ta paranenud. Ta oli kaugel tervikust, kaugel elust.

„Ja jälle, paraku, kaugel hoolimisest,“ pomises ta, uskudes, et tema mõtted jooksevad nüüd end korrates ringiratast, ent sellegipoolest polnud ta täielikult õnnetu, kui ta vaatas üles sinisesse taevasse. Lõppude lõpuks paistis päike ikka veel, taevas jäi siniseks. „Roheline rohi, ilusad roosad lilled... ilus Lisette.“

Jah, ilus Lisette. Tüdrukul oli prantsuse aktsent, kuigi inglise keel imetlusväärselt laitmatu. Teenijatüdruku kohta kummaline, kuid Lisette oli talle rääkinud, et ta isa oli olnud inglane, õpetaja, ja ta ema prantslanna. Nad mõlemad olid surnud ainult mõnekuulise vahega ja Lisette oli sunnitud teenijaks minema, sest tal polnud muud moodust oma leiva ja leivakõrvase teenimiseks.

Tema tööandja oli olnud ta ema lapsepõlvesõber, Prantsuse vähemtähtis aadlik, kes oli terrori kuidagi üle elanud ja isegi hästi edenenud, sümpaatia tervenisti Inglismaa ja Prantsuse monarhia poolel, kuigi üksnes seesmiselt. Väliselt oli ta olnud lojaalne toetaja millele tahes, midaPariisis hetkel võimulolev fraktsioon kodanikkonnalt nõudis. Ta oli olnud kaks korda vangistatud, rääkis Lisette Rianile, üks kord Robespierre’i enda, teine kord Bonaparte’i poolt, ent ta oli alati leidnud tee ellujäämiseks.

Rian mäletas seda kõike korduste varal, sest Lisette oli talle ikka ja jälle rääkinud, kuni ta oli lõpuks võimeline mäletama iga sõna. Nii kurb lugu. Nii ilus tüdruk.

Ta kohtuks rõõmuga selle targa mehega, kui mees sellest hooliks. Mida ta arvatavasti ei teinud. Pealegi tähendas see, et nad peaksid kahekesi laskuma viisakasse vestlusse ja see väljavaade oli isegi kaalumiseks liiga väsitav.

Rian teadis, et see mees oli ta leidnud vangide hulgast, keda põgenevad prantslased endaga kaasa olid võtnud lootuses kasutada neid kauplemiseks omaenese vabaduse eest, kui jälitavad inglased neile järele jõuavad. Ta oli Riani päästnud, toonud ta siia ja jätnud Lisette’i hoolde, kui ta ise lõuna poole Pariisi reisis, et jälgida, kuidas Napoleon Bonaparte viimast korda Prantsusmaalt pagendatakse.

Kindlasti oli see kõik, mida ta pidi teadma.

Siia ohutusse paika oli toodud ka teisi inglise sõdureid, nagu Lisette talle oli rääkinud, kuigi Rian polnud neid kunagi näinud. Kaks neist, ütles Lisette, olid paranenud ja tagasi läinud väeosadesse, kes neist möödusid, et võidukalt Pariisi marssida. Kaks oli haavadesse surnud.

Rian oli ainus, kes oli ikka veel jäänud häärberisse, château’sse, või kuidas tahes seda kohta nimetati, ning tundis kummalist vastumeelsust, kui ta lahkumiseks piisavalt terveks tunnistatakse.

Oli Lisette’il selle vastumeelsusega midagi tegemist? Ei. Võimatu.

Noh, nüüd oli ta oma jao tänasest mõtlemisest täitnud, eks ole? Ta polnud kindel, kas see on midagi, mille üle rõõmustada. Palju lihtsam oli triivimine.

Aga nii kaua, kui tema aju näis ärkvel olevat, võib ta sama hästi mõelda ka Lisette’ist. Tüdrukust mõtelda on palju parem kui suruda alla peaaegu vastupandamatut vajadust kratsida sügelust vasaku käe seljal, mis polnud enam osa temast.

Oli see haletsus, mida ta Lisette’i silmades nägi, kui tüdruk tema voodi juurde tuli? Mitte kunagi vastikus, Jumal õnnistagu teda, kuid Lisette oli südame poolest lihtne tüdruk, kes püüdis keerulist meest lahti harutada.

„Või väga puupäist meest,“ ütles Rian kergelt naeratades ja tundis enda pärast veel kord häbi. Võib-olla oli see hea. Häbi oli vähemalt mingi emotsioon. Võib-olla hakkas ta ärkama kuudepikkusest suikumisest, mida ta endale lubas, andes voli oma valule, nii füüsilisele kui ka sellele, mida ta ainult südames tundis.

Neetud! Oligi juba aeg!

Ta vaatas alla nahkaköidetud päevikule, mille Lisette talle paar nädalat tagasi oli andnud. Täna oli ta kirjutanud ainult kolm rida. Milline laisk olevus ta küll on, või oli ta hakanud tüdinema omaenese nutustest kritseldustest.

Kunagi oli ta kirjutanud vaprast seiklejast, meelekindlast ja julgest mehest, kes reisis maailmas ringi, tappes draakoneid ja pimestades kõiki kauneid naisi. Isegi Fanny, kes teadis enda arvates temast kõike, polnud iial teadnud päevikutest, mida ta oma toa põrandalaua all peidus hoidis, poeemidest, sellest arvatavast eeposest, mida ta oli aastaid kirjutanud. Vennad olid teda naljatlevalt nimetanud poeediks, kuid ka nemad polnud kunagi teadnud, kui õigus neil oli.

Nad olid teda nimetanud ka unistajaks ja kunagi olid tal tõepoolest unistused. Kõrgelennulised. Hõljuvad. Täis ideaale ja paljutõotavust. Ta läheb sõtta, ta teeb läbi suurepäraseid seiklusi ja seejärel kirjutab neist. Ta saab kuulsaks nagu lord Byron. Ta läheb Londonisse, kus printsregent korraldab tema auks pidustused, isegi auavaldused.

Oh, millised ambitsioonikad unistused tal olid olnud!

Nüüd? Kui ta end nüüd kirjutama sundis, kirjutas ta rumalatest asjadest: vormidest, mida ta pilvedes nägi, paljudest nimedest, mida ta Lisette’i juuste värvile suutis anda, herneste ilust, mis ujusid kastmemeres. Irratsionaalsetest asjadest. Või kirjutas ta tormistest öödest, üksildastest jalutuskäikudest läbi metsatihnikute, deemonitest ja ohtudest iga puu taga. Meeleheitest, mis rippus nagu madalad pilved iga horisondi kohal.

Mõttetu sonimine või melodramaatiline jampsimine. See oli kõik, millega ta suutis hakkama saada. Kõik sellepärast, et ta oli oma käe kaotanud? Oli see midagi taolist, mille pärast end haletseda? Arvatavasti...

Mida ta täna oli kirjutanud?

Üksinda võõras maailmas, kõlbmatu, tundmatu, ei enam tervik.

Kas maailm läheb temata edasi?

Kaunid daamid, kus on nüüd teie naeratused ja armsad eputused?

Armas jumal, kui pateetiline! Pateetiline ennasthaletsev jaburdus. Tindi ja paberi raiskamine.

Rian kägrutas lehe peos kokku ja üritas seda päevikust välja rebida. Kuid see oli ülesanne, mis nõudis kaht kätt, ning päevik libises üksnes tooli käetoelt maha ja lendas üle rohu eemale.

„Pagan!“

„On sul mingi probleem? Mis kirp sulle täna kõrva on hüpanud, mu kulla Becket?“

Rian sulges silmad ja kiristas hambaid. „Mine ära, Lisette. Olen otsinud mõnd moodust, kuidas sind ainult üht kätt kasutades ära kägistada. Varsti võin selle täide viia.“

„Näen, et täna polegi rumalat klouni, vaid hapunäoline rahulolematu, kes ähvardab hukatusega. Ma värisen nagu tallesaba, tõepoolest.“ Lisette kummardus, et maast päevik võtta, silus kortsutatud lehe siledaks ja luges seda, enne kui päeviku sulges ja oma taskusse libistas. „Kuhu on kõikide daamide naeratused nüüd kadunud? Jah, ma mõistan, miks daamid sulle naeratasid, Rian. Kui sa magasid, võisin seda näha, sest siis olid niihästi need liiga rumalad naeratused kui ka põrnitsused kadunud ja lootusrikas poeet nähtavale tulnud. Ma tahaksin näha seda poeeti ärkvel. Aga nüüd, mu kannatamatu patsient, on jälle aeg rohtu võtta.“

„Kuradile see rohi,“ ütles Rian püsti tõustes ja pistis selle, mis tema käsivarrest alles oli jäänud, kinninööbitud jakihõlma vahele. „Ma ei taha sind sellise avaldusega šokeerida, kuid ma olen nii terve, nagu ma üldse saan olla, Lisette.“

„Nii sa ütled. Mitu kuud, kogu selle palava suve tundsin su pärast hirmu, sest nii paljudel läksid haavad suvel mädanema ja haavatud surid. Ja nende möödunud nädalate jooksul olen oodanud küsimusi. Kuid neid ei tulnudki, jah? „Kus ma olen, Lisette? Kes on mu oma majja võtnud? Miks see inimene on nii teinud? Mis on ta nimi? Millal ma saan küllalt tugevaks, et oma koju tagasi minna? Kes lahingu võitis, Lisette?““

Viimase küsimuse peale pöördus Rian tüdruku poole. „Tol päeval me võitsime, Lisette. Seda ma vähemalt tean.“

„Ja kuidas sa seda tead? Ma ütlesin sulle lahingu nime, kus sa haavata said, kuid mul on hästi meeles kõik, millest me oleme rääkinud, sina ja mina, aga lahingust pole me tegelikult kunagi rääkinud. Sa ei öelnud mulle kordagi, mida sa seal tegid, ega isegi küsinud, kes tol päeval võitis.“

Jumal, see tüdruk võis mehe hulluks ajada. Muudkui tõukab tagant, alatasa muudkui tõukab ja tõukab tagant.

Rian kortsutas kulmu, püüdes meenutada, kuidas ta teadis, et nad olid lahingu võitnud. Kuid liiga sügavalt mõtlemine polnud talle jõukohane ja mõtlemisest hoolimine oli hägune asi, midagi taolist, mille kohta ta tundis, et peaks sellega toime tulema, kuid soov seda teha kauem kui mõni sekund näis alati olevat kusagil väljaspool haardeulatust. „Ma ei tea. Kuid me võitsime tol päeval, just nagu võitsime kogu sõja. Sa ütlesid mulle, et me võitsime sõja, seega võib põhjendatult arvata, et me võitsime ka sellise tähtsa lahingu.“

„Nii palju mõtteid kokku põimitud. Väga hea, Rian. Olin hakanud juba arvama, nagu kaotus ei puutukski sinusse. Kuid on sul õigus? Või olen ma kõige kohta valetanud ja sa võiksid olla sõjavang, Rian Becket? Võib-olla oleme sinu eest hoolitsenud, sind poputanud nagu jõuluhane, selleks et sind lunaraha eest su perekonnale tagasi anda. Sõda on teinud Prantsusmaa hirmus vaeseks ja meil on tarvis leida raha igal viisil, nagu vaid oskame. Sinu munder rääkis ohvitserist ja ohvitserid on tihti rikaste perekondade armastatud pojad,“ märkis Lisette, sirutades ette väikese hõbekandiku kõrge klaasiga, täis vedelikku, mis lõhnas nelgi, kuid maitses räpaste sokkide järele, nagu Rian teadis. „Võib-olla olen ma tegelikult sinu vangivalvur.“

„Ei, mitte mu vangivalvur. Ainult mu piinaja, püüdes mind alati segadusse ajada.“

„Ei, Rian Becket. Mitte segadusse ajada. Sind üles äratada. Teha sind vihaseks. Panna sind midagi tegema.“

„Pole midagi, mida ma teha tahaksin, Lisette, välja arvatud võib-olla sinu suudlemine. See on kõige meeldivam viis, mida ma mõelda oskan, et su suu kinni panna.“ Rian vaatas tema poole, silmitses klaasi ja ütles: „Ma ei taha seda, tänan. Mul on su keedustest kõrini.“

„Oh, palun, Rian, ära hakka jälle vaidlema. See tõmmis on vajalik. Tahad sa, et palavik tagasi tuleks?“

„Tead, sa võid ajada mehe teist laadi joomisele.“ Rian polnud eilset rohtu ära joonud. Lisette oli rohu tema kätte jätnud ja läinud ühe teenijatüdruku kutse peale minema ning Rian oli rohu maha kallanud. Ent täna seisis tüdruk siin ja vaatas teda üksisilmi, nii et Rianil polnud pääsu. Ta silmitses klaasi veel kord, haaras selle kätte ja viskas koleda vedeliku kurgupõhja, nii et ei peaks selle maitset tundma. „Ole lahke. Olen ma nüüd oma vangivalvurile meeltmööda olnud?“

„Milline tubli väike sõdur.“

Rian tundis ootamatut torget, mis pidi olema koduigatsus. „Mida sa ütlesid?“

„Vabandust? Mida ma mille kohta ütlesin, Rian Becket?“

„Pole tähtis. Sa lihtsalt meenutasid mulle hetkeks kedagi.“

„Ja kes see võiks olla? Südamedaam?“

Rian naeratas ja raputas pead. „Jah, naisterahvas küll, kuid mitte südamedaam. Nuhtlus.“

„Ahah, siis me ajame läbi su mälestusteta temast.“ Lisette võttis Riani käest tühja klaasi ja asetas selle rohule pandud kandikule. „Tule minuga jalutama, Rian. Nii sooja ja ilusat ilma meil paljudeks päevadeks enam ei jätku. On juba oktoober.“

„Kas sul pole teisi kohustusi?“ küsis Rian, mõtted ikka veel poolenisti Fanny juures, kui ta tol viimasel korral teda oli näinud. Richmondi hertsoginna ballil? Jah, Fanny oli paistnud nii noor ja ilus ja nii väga hirmunud, kui kutse relvadele läbi kogu linna helises. Kuid Brede oleks käsutanud nii tema kui ka ta õe Brüsselist välja kuhugi ohutumasse paika. Ta ei peaks Fanny pärast muretsema. Pealegi maandus Fanny alati jalgadele.

„Jah, mul on teisi kohustusi, kuid need ootavad kannatlikult, kuni ma nende juurde tagasi lähen. Lähme nüüd, treenime seda jalga aias ringijalutamisega. Sa oled nii kauasest istumisest ja mossitamisest kindlasti kange.“

Rian lükkas mõtted õest aju tagasoppidesse, kuhu need jäid mugavalt puhkama, sest Rian ei soovinud tõepoolest, et teda vaevaks mis tahes, mis isegi sarnanes tõsise mõttega. Nagu Lisette ütles, oli ilm ilus. Liiga ilus sügavate mõtete jaoks. „Sa püüad ergutada mind tervemaks saama, eks ole? Sa oled tüdinud mu ustavaks põetajaks olemisest.“

„Jah, surmani tüdinud. Aga kas see toimib? Minu ergutamine?“ küsis Lisette naeratades, selged sinised silmad vallatult sädelemas, kui ta oma käe Riani käevangu pistis.

„Ma ei ole ju surnud, nii et küllap toimib.“

Nad jalutasid vaikides tubli kümme minutit, enne kui Rian tundis, et ta hakkab lõtvuma ja tema reis valutama, ning nad võtsid külg külje kõrval istet puu varjus kivist pingil.

„Nii et sa ei esita mulle mingeid küsimusi?“

„Küsimusi?“ Rian pilgutas mitu korda silmi, püüdes oma mõtteid juhtida. Kas tal oli küsimusi? Muidugi oli. Midagi selle maja kohta? Mehe kohta, kellele see maja kuulus? Tahtis ta seda teada? Pagan võtaks, ta peaks tõepoolest rohkem hoolima. Peaks ju? „Ei. Mul ei ole küsimusi. Jah, siiski. Üks küsimus. Kas sa tuled täna õhtul jälle minu juurde?“

„Jah, kui sa mind tahad,“ vastas Lisette, libistades käega julgelt üle tema valusa reie, ning naise peopesa soojus pakkus Rianile kummalist lohutust. „Ma tunnen end ohutult, kui ma sinu juures olen, Rian Becket.“

„Ohutult? Muidugi ei ähvarda sind mingi oht. Ma olen nõrk kui kassipoeg ega suudaks sulle arvatavasti haiget teha. Ja mida on sul siin karta, Lisette? Lilled, puud, linnulaul. Hea toit ja pehmed voodid – sina mu voodis. Me võiksime olla taevas, Lisette, paradiisis. Ma hõljun läbi paradiisi päevi ja nädalaid.“

Või olen ma eelpõrgus, lisas ta endamisi, võideldes mugava uduga, mis näis igal õhtupoolikul järjekindlalt tema meeltesse rulluvat, saates ta lõpuks tagasi voodisse. Tal oli eile parem olnud. Ka täna oli parem olnud. Aga võib-olla oli ta teinud liiga palju, mõtelnud liiga palju? Oh, näe, liblikas...

„Oma tööandjat,“ vastas Lisette vaikselt, langetades pilgu kinganinadele. „Ta tuleb vähem kui nädala pärast tagasi. Ma tean, et ta oli mu vanemate sõber, ja ma tänan teda ta lahkuse eest, et ta mu sõja ajal siia võttis, mind varjas. Lõppude lõpuks peetakse mind ju inglaseks. Kuid viimasel ajal ta... ta vaatab mind. Ta ütleb igasuguseid asju. Et mul pole vajadust teenija olla ja oma ülalpidamist teenida. Ta teeb... igasuguseid ettepanekuid. Ma lahkun siit, enne kui ta seekord tagasi tuleb, ja ma tahan, et ka sina oleksid selleks ajaks läinud. Teised on läinud, aga sina oled ikka veel siin. Mu... mu tööandja võib olla tüdinud sinu heategija olemast, Rian Becket, ja kui ma olen siit läinud, pole kedagi, kes sinu eest hoolitseks. Kuhu sa lähed või mida teed, kui ta sulle ust näitab?“

Rian pöördus pingil ja vaatas Lisette’ile otsa just siis, kui tüdruk ainsa pisara põselt kiiresti ära pühkis. Kiire pöördumine pani ta pea ringi käima ja ta pingutas tugevasti, et silmi ja mõtteid uuesti fookusse saada. Ta polnud liialdanud, kui ütles Lisette’ile, et on nõrk kui kassipoeg, ja ta polnud ilmselt ikka veel võimeline veetma kogu päeva voodist väljas. Jalutuskäik aias oli kurnanud kogu tema jõu, kogu ta tahte. „Ma püüan aru saada, mida sa ütled. Räägi... räägi mulle sellest mehest rohkem.“

Lisette raputas pead ja laskis siidisel päikesevalguse kardinal oma näo ette langeda, vaadates alla oma kätele, mis olid nüüd häbelikult süles kokku pandud. „Mis muud siin veel teada?“

„Oletan, et alustuseks tema nimi. Kui veider. Miks ma pole kunagi küsinud?“ Rian asetas oma käe Lisette’i kätele ja tundis jääd tema sõrmeotstes. Pagan. Ta pidi keskenduma, kuid võis tunnetada, et irdub üha rohkem nende vestlusest. Otsekui mitte miski midagi ei tähendaks, ei miski selles maailmas. Ei tema ise ega Lisette. Ei miski peale selle meeldiva hõljumistunde kõigi hädade, kõigi murede kohal.

Lisette lükkas oma juuksed kõrvade taha ja pöördus, et talle otse silma vaadata. „Ta on Comte Neuveville Beltane. Või vähemalt ta sai Comte’ks, kui tema perekond terroris hukkus. Tiitel tuleb ja läheb, sõltuvalt sellest, kes Pariisis valitseb. Praeguseks on see tagasi. Seda ta ütleb.“

Rian hõõrus tugevasti nägu, et end äratada, end ergutada. „Mida ta ütleb, Lisette?“

Lisette pööras jälle näo kõrvale. „Maman heitis selle üle nalja, kuid ta ei naeratanud. Ema ütles, et Comte sai tiitli ainsal moel, mida ta oskas. Siis hoiatas mu papa, et ta oleks vait, sest päid on vähemagi pärast maha raiutud. Ma ei tea, Rian. See oli kolm aastat tagasi, nüüd võib-olla juba neli. Aeg läheb siin kaotsi.“ Ta ohkas ja kehitas õlgu puhtalt galliapärasel viisil. „Ma olen siin kadunud, seega ma lähen, enne kui Comte tagasi tuleb. Olen plaanid juba teinud. Soovin ainult, et mul oleks kuhugi minna. Ja ma muretsen selle pärast, et pean su siia jätma ainult lohakate köögi tainapeade hooleks.“

Rian libistas käsivarre ümber tema õlgade ja tõmbas ta oma rinna vastu. „Lisette, sa värised. Sa kardad tõepoolest, eks ole?“

Lisette tõmbas end vabaks ja tõusis püsti, põsed kahvatud. „Ma ei karda! Ma keeldun kartmast. Kuid ma pean olema arukas. Ma ei ole enam väike tüdruk. Ma olen nüüd peaaegu kahekümneaastane ja Comte on mees. Mehed ootavad oma helduse eest tasu. Ma ei ole narr, ma tean küll, mida ta mõtleb, kui räägib, et ma ei pea teenija olema. Aga kui ma annan oma keha, siis peab see olema minu vaba valik, mitte mu ainus valikuvõimalus.“

Rian tundis alandust. „Sa... sa oled mulle oma keha andnud, Lisette.“

„Jah, sest ma olen narr. Sest sa oled nii kurb. Sest ma tahtsin sind äratada, panna sind elu soovima. Kuid ma ei saa siia enam kauemaks jääda, Rian Becket. Isegi mitte sinu pärast.“

„Ma ei palukski seda sinult,“ ütles Rian, ajades end jõuetult jalgadele. „Nii lihtne on siia jääda, Lisette. Kuid sul on õigus. Ka mul on aeg lahkuda. Olen seda rammetut minnalaskmist niigi liiga kaua mänginud. Peaksin koju minema sellest hoolimata, kui väga ma ei taha sinna minna.“

„Kuid miks sa ei taha nende juurde minna, Rian? Sul on pliiats ja paber, ent ometi keeldud sa neile kirjutamast. Oleksin võinud sinu asemel neile kirjutada. Mul oleks tarvis ainult teada, kuhu kiri adresseerida, on ju? Sa oled väga isekas, Rian Becket. Su perekond usub kindlasti, et sa oled surnud, neile kadunud. Nende valu on kahtlemata kohutav. Kuidas nad rõõmustaksid sind jälle nähes.“

„Jah, ma tean. Olen alati kavatsenud koju minna, õigel ajal. Ja nad tervitavad mu kojutulekut. Ja nad hakkavad mind haletsema. Oh, nad püüavad seda varjata, aga ma näen seda nende silmadest. Ma ei ole veel valmis seda nägema, Lisette. Ma vajan rohkem aega, aega, et tugevamaks saada.“

„Merde. Ma ei ole veel kunagi taolist totrust kuulnud.“

Rian kõhistas vaikset kurgunaeru. „Merde, Lisette? Kust sa küll sellise sõna ära oled õppinud? Kindlasti mitte oma õpetajast isalt või healt emalt.“

Ta jälgis, kuidas Lisette’i käed rusikasse tõmbusid ja seejärel lõdvenesid, samal ajal kui naeratus tema täidlase suu laiemaks venitas. „Ma elan koos teiste teenijatega. Olen seda sõna kuulnud ja veel palju rohkemaid. Vähemalt ei ole ma piripill, kes poeb peitu ja kaebab, mis kohutavaid asju saatus talle on teinud. Ma elan edasi, Rian. Sina ainult oleskled.“

Riani pea oli hakanud valutama. Esiteks see hõljumine ja siis peavalu. Koju minna? Ta ei olnud selleks valmis, veel mitte. „Ah, siin on Lisette, keda ma tunnen. Alati sõitlemas, alati tagant tõukamas. Kas sa tahad mind lüüa? Peksta mulle veidi aru pähe?“

„Ei, ma tahan, et sa elaksid, Rian Becket. Ma võitlesin kõvasti, et sind elus hoida, ja nüüd ma tahan, et sa elaksid. Comte? Ma arvan, et ta tunneb huvi ainult nende vastu, keda ta usutavasti ära saab kasutada. See ongi põhjus, miks ma korraldasin teiste sõdurite ärasaatmise, kui teie inglased marssisid läbi piirkonna. Ta oleks väga vihane, kui sellest teada saaks, ma olen selles kindel. Oleksin ka sinu ära saatnud, kui sind poleks ähvardanud voodist lahkudes surm. Kuid nüüd sa pead minema, Rian. Me mõlemad peame minema. Mina sellepärast, et tean, mida Comte minult tahab. Sina sellepärast, et ma ei tea, mida ta sinult tahab. Kas sa saad nüüd aru?“

Rian märkas lindu, kes hüppas üle rohu, suur roheline põrnikas kõvasti noka vahel. Linnud söövad käteta. Ah, aga kas nad saaksid oma liha tükeldada? Linnud ei pidanud oma liha tükeldama, ei pidanud ju? Võib-olla peaks ta kaaluma toidu muutmist? Kas põrnikadieet teeks elu lihtsamaks? Kuid kindlasti mitte maitsvamaks. Kanakoivad. Jah, neid saaks ta süüa ühe käe abil. Jumal tänatud kanakoibade eest. Kuid mitte teiste lindude koibade eest. Enamiku lindude koibadel polnud liha. Siiski olid veel tuvid ja tuvipirukad ja...

„Rian! Sa ei kuulagi mind! Ma räägin sulle, et sul on aeg minna.“

Rian jätkas linnu jälgimist lummatult veel mõne hetke ja alles siis pilgutas silmi, et rebida oma tähelepanu suure jõupingutusega tagasi. „Jah, jah. Mul on aeg minna. Ma kuulasin sind, Lisette. Ma lähen.“

Seejärel keeras ta tüdrukule selja, et minna tagasi mõisamajja. Ta ronis teenijatetrepist üles ruumi, mis talle oli määratud, heitis voodisse ja lamas, vaadates ainiti baldahhiini oma pea kohal.

Millest nad Lisette’iga olid rääkinud? Rian sulges silmad, täis soovi unne triivida ja peavalust vabaneda. Olgu see mis tahes, küllap Lisette räägib talle uuesti. Ta näägutas nagu vanaeit. Rian naeratas, lastes endal unne suikuda. Ja tal oli keha nagu ime...

Lisette sammus suurde kabinetti, ruttas oma lemmiktooli juurde, viskus toolile ja heitis jala üle käetoe, jättes selle õhku rippuma. „Ma muudkui räägin ja räägin, kuid ta kuulab ainult aeg-ajalt. See mees on lausa kurnav.“

„Jah, ja ma saan aru, miks. Mind informeeriti just äsja, et sa käid selle mehe voodis. Seda väikest maiuspala sa mulle ei pakkunud, Lisette, kui ma eile öösel Pariisist tagasi jõudsin.“

Lisette’i süda jättis närviliselt löögi vahele, kuid ta üksnes pööritas silmi, tõstis jala tooli käetoelt maha ja kummardus ettepoole, küünarnukid põlvedel. „Olen kindel, et tean, kes sind äsja informeeris. Mida sina oleksid käskinud mul teha? Talle Piiblit ette lugeda? Talle laulda? Näidata talle tolli võrra oma pahkluud? Et see mees tähelepanu pööraks, läheb tarvis telliskivi vastu tema pead. Ainus kord, kui ta tegelikult kuulab, on siis, kui me voodis oleme. Ma tean, kui tähtis on sulle, meile mõlemale, temast rohkem teada saada. Tegin, mida pidin tegema, selleks et ta usaldust võita.“

„Olen nõus, et piiblilugemise võime kindlasti välistada. Kuid ma lahkusin siit kuu aega tagasi, rahul sinu edusammudega, ja palusin üksnes, et sa pingutaksid rohkem, et tema usaldust võita. Kummalisel kombel ma ei mäleta, et oleksin käskinud sul temaga magada.“

Kuidas suudaks Lisette selgitada, mis oli juhtunud? Kui kurb Rian Becket oli olnud. Nii eksinud ja üksi. Kuidas ta oli igatsenud meest lohutada ja pannud käsivarred talle ümber. Ülejäänu? Ah, see oli lihtsalt juhtunud. Ja juhtus edasi. Tal polnud mingit vabandust, välja arvatud võib-olla omaenese üksindus. Ta ei tundnud häbi. Ta oli teinud lihtsalt seda, mida oli teinud.

Ta ei hakka vabandust paluma.

„Ei, täpselt nii sa ei öelnud. Nagu sa praegu jälle mainisid, pidin talle lähedale jõudma, tema usalduse võitma. Kuidas sinu arvates mehele lähedale jõutakse? Ta ei ole naine, kellele pakkuda meelitusi ja ilusaid poeeme. Meestel on omad vajadused. Naine ei ela siin maailmas kaua seda selgeks õppimata.“

Lisette naaldus tooli seljatoele, teeseldes ikka veel enesekindlust, mida ta tegelikult ei tundnud. „Seetõttu tegin seda, mida pidin tegema. Kuid ta uitab ringi, tema mõtted rändavad liiga palju ringi. Ta on maailmast ikka veel liiga kaugele eemaldunud, aeg-ajalt liiga õnnelik ja teistel kordadel tüütult härdameelne. Ma ei suuda imetegusid teha. Ma ei suuda teda keelitada isegi oma perekonnale kirjutama. Kõik need keedused. Me peame annuseid vähendama.“

„Kas sa kahtled mu otsustusvõimes?“

„Ah, vaata vaid, kes siin veel on.“ Lisette tulistas raevuka pilgu toa pimeda nurga poole, viha kiiresti ja tuliselt tõusmas. „Sa sulad pimedusega nii hästi kokku, eks ole? Nüüdsest alates pean nõudma, et sa oma kohalolekust teataksid. Ma tahan teada, kellega ma räägin.“

„Ülbe väike tattnina. Võib-olla oleksin pidanud su nunnade juurde jätma,“ pomises esimene kõneleja naeru kõhistades. „Veelgi parem, nüüd ma näen, et sa oleksid pidanud sündima mehena.“

„Ma suudan teha mida tahes, mida mees suudab,“ väitis Lisette turri tõmbudes ja pöördus tagasi nurgas seisva naise poole. „Ja ma olen võimeline tegema mida tahes, mida naine saab teha. Ma ei vaja mingeid keeduseid ega loitse, ei mingit musta maagiat. Nüüd ta lõpuks mõistab. Ta lahkub koos minuga. Ta lubas. Ta võib selle homseks unustada, aga ma tuletan talle jälle meelde, kuni jõuan läbi tema paksu pealuu ja nende jälkide keeduste, millega sa lased mul teda toita.“

„Ära naera mu keeduste üle.“

„Ma ei naera nende üle. Ma olen nende peale vihane. Kuid ma tunnistan, et ta saab üha tugevamaks ja palavik on lõpuks alanenud. Oleme nädala jooksul teel tema koju, ma luban seda.“

„Ja teel, mis viib ohtu. Parem hoida teda siin, teha ta piisavalt tugevaks, et teda põhjalikult küsitleda teda tapmata, kuni meil on vastused käes. Mulle see plaan ei meeldi. Too naine võitleb praegu minuga,“ ütles naine nurgas, hääl sünge, lähedal hirmule. „Ta peab mind silmas, ma tunnetan seda. Ta võitleb ka sinu vastu. Kui ta oma tibu kaitseb, võid sa viga saada, Lisette.“

„Mina, viga saada?“Lisette naeris tujutult, hoolikas mitte reageerima märkusele Rian Becketi tapmise kohta. „Ja kas see ei teeks sind õnnelikuks, ah? Siis oleksite jälle kahekesi, ilma minuta, kes tõmbaks tema kiindumuse sinusse endale. Kust ma tean, et sa ei püüa oma kurjust ka minu peal rakendada, vanaeit? Praegu ei söö ma igatahes midagi, mis ei tule ühisest potist. Ma usaldan sind sama palju, kui usaldaksin madu oma rinnal.“

„Kuidas sa mind vahepeal rõõmustad, ma petit,“ ütles mees, kõhistades veel kord naerda. „Nüüd ärge kakelge enam nagu kassid kotis, eriti veel minu pärast, kuigi ma kinnitan, et olen sellest meelitatud. Kui see naine teda tunnetab, Lisette, kui ma suudan lõpuks panna end uskuma, et tal on õigus, siis oleme tõepoolest oma eesmärgile lähedal. See plaan jääb heaks plaaniks. Milleks riskida poisi surmaga tema küsitlemise ajal, kui ta saab meid lihtsalt oma koju juhtida? Kui sa oled juba seal sees ja sind usaldatakse, on lihtne teada saada, kas ta on üks neist, kas mees, keda ma otsin, saab lõpuks mulle. Lisette? Oled sa kokkulepitud tee Kanalini meelde jätnud?“

Lisette sulges silmad, nähes vaimusilmas kaarti, mida ta rohkem kui kolm nädalat öösiti oli uurinud. „Me lähme siit jalgsi Valenciennesi. Kasutan kulda, mida olen sinult varastanud, et üürida lihtne tõld tallidest Avenue Villaisi lõpus. Valenciennesist sõidame kiiresti Petit Rume’i. Suundume ikka veel läände, Armentières’ poole, lõpetades Dunkirki nimelises kohas, kus üürime paadi mehelt, keda näeme istumas, selg vastu seina, dokiäärses tavernis nimega Le Chat Rouillé. Kuidas ma seda saan unustada? Roostekarva Kass. Mehel on kaela ümber punane sall ja ta ütleb meile, et ta nimi on Marcel. Sealt lähme sinna, kuhu Becket käsib. Ma tean, mida ma teen, sa ei pea minu pärast muretsema. Need on sinu palgasulased, keda sa pead nähtamatult jälitama.“

Mehe hääl muutus siidiseks, mis polnud kunagi hea märk. „Ma olen mehed hoolikalt valinud nende pikaajalise ustavuse pärast. Kui ma ei kahtle sinu meetodites, siis oleks mul mõõtmatult hea meel, kui sa omakorda ei kahtleks minu otsustusvõimes. Nad valvavad sind ja sul on sama ohutu kui kodus, nagu öeldakse. Muidugi on veel üks ütlemine – talliukse sulgemisest pärast seda, kui hobune on põgenenud. Sa tead, et see kõik võib olla mittemillegi eest, su neitsilikkus võib olla kadunud mittemillegi eest. Nad võivad olla teiste asjadesse oma nina toppivad võõrad, kellega asjad joonde ajada, või ainult pudemed, mis mu vanast vaenlasest on järele jäänud, kui ma ihaldan ometi pearooga.“

„See teeb sulle haiget, jah? Sa tahad, et oleks teisiti. Pärast nii paljusid aastaid näha lõpuks õiglust võidutsemas.“

„Õiglust, Lisette? Ah, kui huvitav sõna,“ märkis mees, samal ajal kui naine nurgas endamisi midagi pomises. „Kättemaks kuulub Jumalale, on meile räägitud, ja õiglust jagab välja tema käsi.“

„Usud sa Jumalasse?“ küsis Lisette, istudes mugavamalt oma tooli. Ta nautis neid arutelusid.

„Ma usun silm silma vastu doktriini, ma petit. Ja võib-olla ka käsivars silma vastu ja mõlemad jalad ja lõpuks süda ise, mis mu käes tilgub. Mida tehti mulle ja sulle? Pelgast nõrgast asjast nagu õiglus ei saa kunagi küllalt olla.“

Lisette surus alahuule hammaste vahele ja noogutas nõustuvalt. „Aga nagu sa ütlesid, ei tarvitse tal sinu vana vaenlase suhtes õigus olla. Rian Becket võib viia meid mitte kaugemale kui inimesteni, kes sinu Inglismaa-äris kaose tekitasid.“

„Minu äris. Ah, kui meeldiv sõna selle kohta, mida ma olen teinud. Ma ei ole mingi pühak, ma petit, ja olen seda oma häbiks sulle ka tunnistanud. Tegin seda, mida ma tegin tolle neetud äpardunud korsiklase heaks, kuid sain selle käigus ka rikkaks, nii et kardan, et pühadus on mu haardeulatusest kaugel. Aga jah, olgu nad kes tahes, neid tuleb karistada selle eest, et nad tegid mu elu isegi ajutiselt ebamugavaks, eriti veel nüüd, kui ma kavatsen jälle Inglismaale naasta. Aga kui seal on rohkemat? Kui nad on ka need inimesed, kui too mees on ikka veel nendega...“

„Siis tilgub su käes tema süda,“ tähendas Lisette, soovides, et ta ei tunneks end nii verejanulisena. Ilmselgelt olid nunnad tema puhul saanud luhtumise osaliseks... või oli tema nunnasid rängalt alt vedanud. „Ja Becket? Mis juhtub Rian Becketiga?“

„Nii palju kui oskame öelda, on Becket see, kes läks mulle maksma suure osa mu ärist. Tuleta meelde, me saime ta nime ühelt mu endise liitlase liitlaselt. Mis sinu arvates temaga juhtub, ma petit? Silitame ta pead ning soovime talle pikka ja meeldivat elu?“

„Ei, seda ma ei arva. Ma arvan ka, et ta oleks nüüd kindlasti surnud nagu need teisedki, kui mind siin poleks olnud. Nende jälkide keeduste tõttu.“

„Kuid me oleksime võinud saada kõik oma vastused. Laps, kel lubatakse selliselt valitseda. Saba, mis liputab koera. See on sulle häbiks, mu isand.“

Lisette vaatas nurga poole. „Sa ütled seda kaugelt. Ehk tuleksid varjudest välja ja ütleksid seda mulle näkku? Talle näkku?“

„Jälle kassid kotis. Arvatavasti tuleb meil ühel päeval tegelda vaenulikkusega teie vahel. Pole just kena väljavaade. Aga mitte praegu. Lisette, ma petit, mulle ei meeldi ikka veel fakt, et sa ronisid tema voodisse. Oli see haletsus, mis sind tagant tõukas? Haavatud sõdur? Või uudishimu? Tüdruk nunnakloostrist, nii paljudeks aastateks luku taha pandud? Või ehk see, et tal on ainult üks käsi ja sa tunned, et sa võid temast vajaduse korral üle olla? Siin jääb üle ainult imestada.“

„Sa peaksid imestama enda, mitte aga nende üle, kes teenivad sind nii hästi, kui suudavad,“ vastas Lisette püsti tõustes, sest ei soovinud enam seda vestlust pikendada. Mitte siis, kui see sisaldas juttu Rian Becketi surmast.

„Kui teda poleks nii raskelt haavanud nood idioodid, kes teda kinni püüdma olid saadetud. Kui sind poleks siin olnud, kui ta toodi...“

„Siis ei oleks mul sinu küsimustele mingeid vastuseid, eks ole? See ei tähenda, et ma kavatseksin neist ühelegi vastata. See oli minu otsus, neid sündmusi ei saa enam muuta ja edasise aruteluga pole midagi võita. Ja too poiss. Sa ei tunne tema vastu midagi?“

Lisette vaatas mehele otse silma, siniste silmade pilk kõikumatu. Ja vastas talle seda, mida mees kindlasti kuulda tahtis. „Ei. Mitte midagi.“

„Sinu õnneks, ma petit, sest hoolimata sellest, kuidas mäng siin väikeses seikluses välja kujuneb, kannab see vilja või mitte, Rian Becket sureb.“ Ta avas väikese seemisnahast kukru, mida ta alati kaasas kandis, võttis sealt tumerohelise lehe ning surus põse ja igeme vahele. „Mitte keegi, kes puudutab mu tütart minu nõusolekuta, ei jää ellu.“