Читать книгу Kõige sobimatum peigmees. Esimene raamat - Kasey Michaels - Страница 8

Becket Hall

Juuni 1814

„Kas sa haistad seda, Spencer? Kusagil seal väljas möllab võrdlemisi tugev torm. Kujutan ette, et Courtland on seda märganud ega too Respite’i Hastingsist tagasi, enne kui torm möödub. Kehv lugu. Lootsin kuulda mingeid sõjauudiseid, mida tema ja Jack võisid mu pankurit külastades üles korjata.” Ainsley Becket pöördus tagasi avatud akna juurest, kust avanes vaade üha vihasemaks muutuvale Kanalile, et poja poole vaadata. „Kuidas õlg on? Teeb see ikka veel valu, kui torm on teel?”

Spencer raputas pead ja pöördus tagasi oma malvaasiaklaasi juurde. Ainsley oli selle küsimuse nii puhtalt sisse libistanud, eks ole? „Ei. Kui ka teeks, ei ütleks ma sulle. Sest siis ütleksid sa Odette’ile ja ta kiusaks mind jälle oma pagana sulgede ja keedustega. Tunnen end hästi, isa. Tõepoolest.”

„Ja tüdinult,” märkis Ainsley, istudes oma kirjutuslaua taha. „Sa ei kavatse meist ometi jälle lahkuda, kui oled nüüd paranenud, ega ju? Või peaksin ma hoiduma mainimast, et Jacko on sind võrrelnud lõviga, kes lakkamatult oma puuris kõnnib? Kõik, mis näib puuduvat, on urin, kuid kahtlen, kas see kauaks nii jääb.”

Spencer vältis Ainsley pingsaid silmi ja teeskles mitte märkavat uurivalt kallutatud pead. Ta teadis, et teda kaalutakse ja hinnatakse. Isegi torgitakse. Päris riukalik mees see Ainsley Becket, kui libedalt ta oskas inimest kritiseerida. Tema isa puhul tuli arvestada – ära usalda naeratust, ära pööra tähelepanu leebele toonile. Jälgi silmi.

„Ei, ma ei lahku, isa. Esiteks on mul Kanadast kõrini ja nüüd, kui Bonaparte on troonist loobunud, pole kuhugi mujale minna, sest võitlema pole jäänud enam kedagi. Ma lihtsalt istun siin ja roostetan nagu kõik teised, arvan ma.”

„Ja peavalud?”

„Armas Kristus!” Spencer hüppas püsti ja hakkas edasi-tagasi kõndima. Nii palju siis katsest end vaos hoida. Talle meenus Jacko võrdlus ja ta jäi koheselt seisma, püüdes oma ärritust ohjeldada. „Ma ütlesin sulle, kõik on korras. Ma kinnitan, et olen täielikult paranenud.”

Ainsley jätkas torkimist. „Nii et sa mäletad nüüd? Kuidas sa Montreali jõudsid, kuidas sind paati tõsteti ja seejärel laevale, mis tõi su tagasi meie juurde? Sa mäletad nüüd rohkemat kui lahingut ja seejärel merel olemist? Sa mäletad rohkem, kui Clovis või Anguish on sulle rääkinud?”

Spencer lõi sõrmed juustesse ja pigistas sõrmeotstega pealage, kuni tundis valu. „Ei, pagan võtaks, ei ole. Odette ütleb, et hea loa võttis mu mälu nendeks nädalateks ära, nii et ma ei mäletaks valu. Kaitsku loa mind või mitte, ma sain pagana kõva paugu vastu pead, see on kõik. Ja mind tüütab kuradima kombel, et mind koheldakse kui invaliidi.”

„Ja sa oled tüdinud,” kordas Ainsley, sõrmitsedes vasest paberivajutist ja vaadates ikka veel Spenceri poole – mehe poole, kes oli kunagi olnud trotslik, kuuma hispaania verega orvuks jäänud poiss, uidates Port-au-Prince’i tänavatel paljajalu ja lähedal nälgimisele, ent valmis näkku sülitama igaühele, kes teda veidi kõveralt vaatas. Ainsley oli pidanud ta kotti toppima, et takistada poissi teda hammustamast, kui ta Spenceri saarele viis ning Odette’i ja Isabella õrna hoole alla andis, seitsmes orbudest, keda Ainsley pidas vajalikuks oma hoolde võtta, et leevendada üha rohkem vaevavat südametunnistust elu pärast, mille ta oli valinud. Ta oli pannud poisile nimeks Spencer meremehe mälestuseks, kelle nad olid üle parda kaotanud oma hiljutisel konterbandi vedamisel.

Mõne kuu pärast olid nad saarelt põgenenud, Spencer ikka veel enamasti metsik, ning see metsikus polnud temast kunagi päriselt kadunud. Kui kaugele olid nad tulnud. Kui vähe ta ikka veel teadis oma adopteeritud pojast. Ajastamine oli olnud vale. Ta oli Spenceri toonud oma maailma ainult mõni kuu enne seda, kui ta ise sealt välja tahtis, ja Spencer oli jäetud järgnevaks kuueteistkümneks aastaks enamasti iseenda hooleks.

„Spencer? Sa võid seda öelda. Ma saan aru.”

„Siis jah, pagan võtaks, ma olen surmani tüdinud! Kuidas sa suudad välja kannatada siin elamist päev päeva ja aasta aasta järel? Kui Must Kummitus välja sõitis, oli vähemalt midagi, mis seda monotoonsust katkestas. Ma peaaegu ootan, et Punaste Meeste bande meid jälle ähvardaks, nii et oleks põhjust välja sõita ja mõned pead kokku lüüa.”

„Neil rannikutel ei tule enam smugeldamist, Spencer, ja järelikult pole ka vajadust Musta Kummituse väljasõitmiseks, et meie inimesi kaitsta. Napoleon on kinni peetud ja valitsus on võimeline kasutama oma laevu, et kogu rannik blokeerida. Salakaubavedu on muutunud liiga ohtlikuks ettevõtmiseks. Ja ma ei saada Respite’i enam hädaohtu. See on meie jaoks liiga riskantne.”

Spencer teadis, et nad jõudsid nüüd ohtlikule territooriumile, ja rääkis edasi ettevaatlikult. „Mitte igaüks siin Marshi osas ei soovi elule alla anda.”

„Ma tean seda. Kuid nende paari viimase aasta jooksul oleme kasutanud rohkem kui mõnd võimalust ja ma ei usu, et peaksime oma õnne tagant tõukama, kuna need, kes nõuavad konterbandi vedamise jätkamist, peavad seda tegema Musta Kummituse kaitseta.”

Spencer hoidis pilgu rahulikult isal. „Mõned nooremad mehed on rahutud, kammitsetud siia, nagu nad on. Nad tahavad oma võimalust veevalve ülekavaldamiseks. Nad tahavad oma seiklust.”

Ainsley pani oma pikasõrmelised käed lõua all püramiidina kokku, vaadates poja poole. „Sa said oma seikluse, Spencer. Tapsid omajagu mehi, nägid sõprade suremist. Igatsed sa tõepoolest veel üht niisugust seiklust?”

„Kas sa tuled, Spence?”

Spencer pööras pead ja nägi, et tema vend Rian oli pea ukse vahelt sisse torganud. „Oh, õigus. Ma unustasin selle,” ütles ta tänulikult ja tõusis püsti, hoidudes Ainsleyle silma vaatamast, kui ta lisas: „Kui sa mind vabandad. Mõned meist kohtuvad Viimases Reisis. Ehk hoolid meiega liitumisest?”

Ainsley naeratas, raputas eitavalt pead just nii, nagu Spencer oli teadnud – või muidu poleks ta teda kaasa kutsunud. Mitte sel õhtul. „Ei, tänan, arvan, et mitte. Ja pea tormi silmas. Sa ju ei tahaks külasse terveks ööks plindrisse jääda.”

„Sest jalutamine piki randa koju vihma käes võiks mu üles sulatada.”

„Arvatavasti mitte, kuid tegelikult ei vaja kumbki meist, et Odette müristaks meie peade kohal oma vaese vigastatud linnu pärast, eks ole?”

Spencer naeris. „Meeldiv teada, et ma ei ole ainuke, kes kardab Odette’i võimast viha. Ma kinnitan sulle veel kord, ma olen terve, täielikult paranenud,” lausus Spencer ohates. „Head ööd, isa. Näeme homme. Ja ülehomme ja üleülehomme...”

Spencer andis Rianile märku minna koridori, seejärel otsisid kaks venda välja villased keebid ja suundusid eesukse poole, lootes vältida Jackot ja kõiki teisi, kes võiksid küsida, kuhu nad lähevad.

„Tead, sa päästsid mu sealt. Isa oli oma tavalises olekus, esitades küsimusi, millele mul pole vastuseid.”

„Võid tänada mind hiljem. Arvatavasti ootavad meid nüüd juba kõik,” ütles Rian, tõmmates keebi ülle uhke keeruga, mis näis sellel peaaegu poeetiliselt nägusal noorel mustade juukselokkide, selgete roheliste silmade ja peaaegu naiseliku põsekaarega iirlasel täiesti loomulikult tulevat. Vähem kui kaks aastat Spencerist noorem, nägi ta välja väga palju nooremana... võib-olla ainult seepärast, et ta oli nii pagana ebamugavalt ilus. Ta vajas mõnd armi: just seda oli Rianil tarvis, kui ta kavatses kedagi kunagi veenda, et ta on mees, isegi küpses kahekümne viie aasta vanuses.

„Hästi. Kui me suudame täna õhtul kõik kokkuleppele jõuda, sõidab Must Kummitus varsti jälle,” lausus Spencer, astudes laiale trepimademele, ja peatus ainult selleks, et vaadata üle lõputu sileda maa, mis oli Romney Marsh. Selge ilmaga võis näha miilide kaugusele, näha kaugeid kirikutorne, kõrgemad kui mis tahes puu, kuna vähesed puud, mis siin kasvasid, said tõusta ainult teatud kõrgusele, enne kui Kanalilt puhuv pidev tuul nad looka painutas.

See koht oli nii erinev Põhja-Ameerika kontinendist kõigi sealsete kõrgete puude, rulluvate mäeküngaste, tormava külma selge vee ja sinisest sinisema taevaga. Romney Marsh oli täiesti lage, mitte roheline.

Spencer oli Ainsleyle valetanud. Ta tundis Ameerikast puudust. See oli vana maa ja ometi ka uus, noor ja toores ja vibreeriv. Kui Tecumseh oli oma maast rääkinud, oli ta pannud Spenceri seda läbi oma silmade nägema. Võrratu külluse ja paljutõotavuse maa. Ja vabaduse. Võib-olla läheb ta ühel päeval tagasi. Mitte võitlema, vaid avastama, oma kohta leidma. Sest proovigu ta palju tahes, püüdku palju tahes oma rahulolematusega võidelda, polnud tema koht Becket Hallis. Et Ainsley seda teadis, tegi Spencerile muret, kuid ta teadis ka, et isa ei hakka teda kinni hoidma, kui tuleb aeg lahkuda.

Rian tõstis laterna, mida nad vajasid mööda rada Becketi külla jõudmiseks. „Spence? Nad kõik ootavad meid. Kas sa vaatad või hakkad liikuma?”

Spencer raputas end tähelepanelikuks just siis, kui taevas avanes ja pime öö muutus ainsa silmapilguga erakordselt märjaks. „Jajah. Vabandust. Rian, kas isa sinu arvates teab, mille peal me väljas oleme?”

Tema vend astus tahtmatult sammukese tagasi, kukkudes peaaegu trepist alla. „Teab, et me kavatseme mingit vabakaubandusretke üle Kanali? Taevas hoidku, ei. Miks sa peaksid seda küsima?”

Spencer tõmbas keebikapuutsi üle juba märjaks saanud pea, kui nad suundusid kivitrepist alla. „Ega põhjust olegi. Me vestlesime just enne seda, kui sa sinna tulid, see on kõik. Küllap ma kujutan asju ette.”

„Kuid isal on omad moodused,” märkis Rian ja ohkas. „Ta ei käi kunagi kusagil, ei tee kunagi midagi, aga ometi paistab kõike teadvat. Spence? Kurat seda vihma võtaks. Vaata sinna, kas sa näed sedasama, mida mina arvan nägevat? Kas see on tõld, mis siiapoole suundub? Mu jumal, ongi. Spence?”

Silmapilk valvas, sest külalised olid Becket Hallis haruldased ega saabunud kunagi kutsumata, andis Spencer Rianile märku minna teatama nende isale, samal ajal kui ta ise jälgis tõlla peatumist, kutsari allahüppamist, tõllaukse avamist ja astmete allalaskmist.

Ta vaatas silmi pilutades läbi pimeduse ja piitsutava vihma, jälgides, kuidas naise kogu uksele ilmus, kutsari käest tugevasti kinni võttis ja maha astus, kerge oiatuse kiiresti alla surus ja kutsarit tänas.

Mis nüüd? Naisterahvast ei saa ju tagasi ajada, mitte hilja õhtul ja keset paisuvat tormi, mis võib kesta mitu päeva. Aga kes pagan ta on ja miks ta siin on? Oli ta üksi?

See väljaütlemata küsimus sai vastuse, kui kutsar tõllaukse sulges, ilma et keegi teine sealt pead välja oleks pistnud.

Kutsar paistis sobivat vaid selleks, et sinna tolknema jääda, ja arvatavasti oleks ta naisel seal seista lasknud, kuni ta vihmavalingusse on uppunud, seetõttu läks Spencer lähemale, kuni oli naise nägemisulatuses, nii nagu see tähtedeta ja kuupaisteta ööl sai olla. „Tere õhtust, madam. Kas eksisite Marshil teelt? See siin on Becket Hall.”

Pea langetatud, vastas naine särtsakalt: „Milline õnnelik kokkusattumus. Ma kavatsesin tõesti Becket Hallis olla, ainult et täna õhtul palju varem. Kas teil on tavaks külalisi väljas vihma käes hoida, härra?”

„Tuhat vabandust, madam,” ütles Spencer ja viipas vasaku käsivarrega, et naine läheks tema ees trepist üles, kus Rian nüüd avatud uksel seisis, valgus tulvamas laiale kivitrepile.

Ta järgnes naisele, kuid valgus polnud piisavalt hele, et ta saanuks uurida ja võib-olla imetleda naise pahkluid, kui naine kleidi- ja mantliserva kergitas, et astmetest üles minna. Kahju. Ta polnud kaua aega ühegi naisega olnud. Piisavalt kaua, et olla unustanud niihästi aja kui ka naise.

Spencer raputas pead, püüdes seda klaarida. Ta oli hakanud mõtlema nagu üks Becket ja üks Becket kaaluks, kui ohtlikuks see kutsumata külaline võib osutuda, lootmata enam vormika pahkluu välgatust.

„Madam,” sõnas Rian, kummardades kergelt kapuutsis kogule, mis temast mööda pühkis, ja vaadates Spenceri poole, väljendusrikkad kulmud kergitatud. „Jah, muidugi, madam, palun astuge sisse,” lõpetas ta, kui naine oli juba majja kadunud. „Spence? Kes pagan...?”

„Kas sa isale teatasid?”

„Jah. Ta oli just läinud üles oma magamiskambrisse. Ta viskab kuue selga ja tuleb kohe alla. Spence?”

„Hästi, ta võib tegelda meie ootamatu külalisega. Mul pole õrna aimugi, kes ta on,” ütles ta vennale ja raputas ligunenud keebi seljast, vaadates naise suunas, kes seisis seljaga tema poole, silmitsedes avarat eeshalli.

Kui naine pead tõstis, langes kapuuts tagasi ja Spencer vaatas tähelepanelikult ühe hetke, seejärel pigistas silmad kinni, kui mälupilt ta vaimusilma sähvatas. Päikesevalgus. Kuldse punase tule halo. Ja hääl. Me ei saa lihtsalt siia jääda ja ära külmuda, samuti surnuks nälgida, isegi ühe äpardunud leitnandi pärast mitte.

Ta raputas oma ootamatult valutama hakanud pead, avas jälle silmad ja nägi, et naine oli ümber pööranud ja vaatas nüüd tema poole. Jumal. Kuldse tule karva juuksed olid alles algus. Naise rohelised silmad olid nagu paharetil, nurkadest ülespoole ja läbitungivad kui heinahang kõris. Täidlased huuled olid veidi paokil sirgete valgete hammaste kohal; nahk rõõsa koore värvi. Oma laineliste sassis juuste massiga nägi ta välja nagu naine, keda oleks hea magatada. Kirglik naine. Selline, kes võiks isegi hammustada...

Siis raputas naine oma keebi seljast, lastes sel põrandale kukkuda, ning see tegu paljastas vanamoodsa lihtsa halli kleidi ja fakti, et ta oli – püha taevas, naine oli rase.

„Nagu võid näha, leitnant, ei saabu ma üksi,” ütles naine just siis, kui Ainsley Becket laskus viimasest astmest marmorpõrandale. „Õnnitlused, söör,” lisas ta, roheliste silmade pilk Spencerile kinnitatud. „Võimalik, et tõllasõit Doverist nii varsti pärast mu merereisi polnud soovitatav. Kuid ma usun, leitnant, et sa hakkad... hakkad... hakkad isaks saama.”

Spencer avas suu, et naise naeruväärset süüdistust tuliselt eitada. Kuid ta sõnad lõigati läbi, kui naine kõikus nagu puuke tuule käes ja varises siis graatsiliselt Ainsley ootavate käte vahele.

„Rian, sa aitad mul ta võõrastetuppa viia. Spencer, kutsu Odette,” käskis Ainsley pingul häälega. „Spencer. Kohe.”