Читать книгу Kuidas ahvatleda hertsogit - Kasey Michaels - Страница 6

Pariis oli hakanud kaotama oma paljukiidetud võlu. Kui kaua olid nad kõik rääkinud päevast, mil saavutavad võidu Bonaparte’i üle ja marsivad võidukalt sellesse uhkesse linna? Kui Hispaania muda kleepus nende saabaste külge, kui toidumoon ei jõudnud kohale, kui nad olid kindlad, et tühi kõht on juba selgroo küljes kinni, muutis Pariisi toredustest lobisemine nende meeleolu rõõmsamaks.

Ent pärast viit külma päeva paduvihmas olid kõigi mõtted pöördunud sellele, kui kiiresti Wellington väed tagasi koju Inglismaale kutsub.

Eks seal sajab ka, aga see oleks vähemalt vana hea Inglismaa vihm.

Mõistagi ei oleks kaptenid Rafael Daughtry ja Swain Fitzgerald laevadele minevate ning Doveri ja teiste Inglismaa sadamate poole suunduvate meeste seas. Nemad olid selsamal päeval teada saanud, et nende ülesandeks koos kaaslastega on mõne nädala pärast saata Bonaparte tolle uude impeeriumisse Elba saarel.

Fitz oli öelnud Rafe’ile, et nad peaksid rahul olema, sest osalevad ajaloolises sündmuses, erakordses seikluses, millest jutustamisega kunagi lapselapsi põlvel hüpitades kostitada.

Lapselapsi? Selle peale kissitas Rafe oma läbitungiva pilguga pruune silmi ja käskis sõbral kähku otsida mõni koht, kus nad mõlemad hea õnne korral nina tublisti täis saaksid tõmmata.

Nüüd värises Rafe oma niiskes mundris ja nihutas tooli lähemale hädisele leegile, mis põles Fitzi valitud kõrtsi koldes. Ta tõmbas käega läbi pikaks kasvanud, ise lühemaks kärbitud mustade juuste ning tundis neis rasu ja liiva, mida ta ilmselt mitte kunagi välja pesta ei suuda, ning hõõrus siis habemetüükas lõuga. Ta peab kusagilt leidma uue žileti enne, kui järgmisel hommikul peastaapi läheb, ja puhta särgi. Kuivast särgist piisaks ka.

“Vaata aga vaata,” tähendas Fitz muiates. “Kükitad tule ääres nagu mõni vanatüdruk, kes pole kunagi sooja voodit tundnud. Kas soovite õlgadele tekki, kulla preili Daughtry?”

“Sõida seenele, Fitz,” porises Rafe, surudes maha järjekordse külmavärina. Vahel polnud ta kindel, kas ta üldse kunagi enam sooja saab. “Kus on see hea õlu, millest sa rääkisid?”

“Viimastel aastatel kraavides magama harjunud mehe kohta hädaldad sa kuidagi liiga palju. Ja põrgusse õlu – kus on innukad preilnad?” Fitz ajas end püsti ja haaras kinni kõrtsmikust, kes parasjagu nende lauast möödus. “Parle vous inglise keelt, monsenjöör?”

Paks rasvaste juustega kõrtsmik pööritas silmi, vuristades samal ajal midagi prantsuse keeles, mis pani Rafe’i pihku itsitama, eriti selle peale, kui mees võrdles Fitzi hiiglasliku karvase prussakaga.

“Palun kaks kannu teie parimat õlut, kõrtsmik, ja midagi sooja teie köögist hamba alla,” segas Rafe kiiresti veatus prantsuse keeles vahele ja viskas mehele mündi. Too kummardas baarileti juurde tagasi minnes.

“Neetud konnasööjad. Nad vist ei tea, et me võitsime neid, on nii, Rafe?”

“Teavad väga hästi ja vihkavad meid selle eest. Meid päästab praegu vaid see, et enamik pariislasi süüdistab selle supi sisse sattumises Bonaparte’i. Pidime tema elupaiga ümber täna rohkem valvureid välja panema, et teda kunagiste truude alamate eest kaitsta. Vahel mõtlen ma, et peaksime eemale hoidma ja ta nende kätte andma. Tuhandest relvastatud ja mundris mehest koosnev isiklik eskort? Nad nimetavad teda Elba veriseks keisriks. Kas me selle eest võitlesimegi, Fitz?”

“Olen nõus, et paistab, nagu me poputaksime seda väikest selli. Kaua meie sinuga teda valvama peame? Ega ma Dublinisse nii väga tagasi kiirusta. Pariisis on küll praegu külm ja märg, aga Dublinis pole pooltki nii palju innukaid naisolendeid.”

“Ainult sellepärast, et kõik Dublini naised teavad sind ja oskavad sinust eemale hoida.”

“Tõsi ta on,” sõnas Fitz korralikult kärbitud habet sügades, rohelised silmad säramas. “Kena põrguline nagu ma olen, niitsin kohalikke preilisid lausa loogu. Vasta nüüd palun mu küsimusele.”

Rafe rüüpas kannust pika sõõmu. Samal ajal pani ettekandja lauale kaks aurava hautisega kaussi ja pilgutas talle enne lahkumist silma. Naise kena ümar tagumik oli provotseerivalt kutsuv, ent Rafe tundis kummalist soovi keelduda. Aga kui ta korralikult maksaks, peseks naine ehk tema särgi puhtaks, kuni ta ise veidi tukastab.

“Kui kaua? Kuus kuud või kauem, kui meile antud käsku uskuda,” vastas Rafe, võttis laigulise puulusika ja sonkis hautist, teades, et peaks süües silmad sulgema ega tohiks endalt küsida, mis lihaga tegu. “Loodetavasti tekib mul võimalus temaga rääkida.”

Fitz vaatas teda imestunult. “Boneyga? Miks sa ometi midagi säärast teha tahaksid?”

Rafe pani käed enda ümber, üritades sooja saada, ning asus seejärel hautise kallale. “Ma ei tea, miks ma seda sulle räägin, kuna sa viskad minu kulul ainult nalja, aga ma olen mõelnud sõjast raamatu kirjutamisele. Sa ju taipad, Fitz, et kõigi Wellingtoniga koos veedetud aastate jooksul ei kohtunud me kordagi lahinguväljal Bonaparte’iga isiklikult.”

“Minu arvates ei tahtnudki me seda. Nii et sa tahad saada uueks Byroniks?”

“Vaevalt. See tähendaks enda esitlemist kangelasena. Lihtsalt ajalugu, Fitz, mida keegi ei loe, isegi mitte need lapselapsed, keda sa mulle kaela määrida üritad. Igatahes oleme me jõuludeks tagasi Inglismaal, kui sa ikka võtad vastu minu kutse mõneks kuuks külla tulla.”

“Ikka võtan. Olen sinu kodust nii palju kuulnud, et tundub, nagu ma tunneksin seda juba. Aga ma tahaksin siiski kohtuda nende arvukate sugulastega, kes sul enda väitel on, ehkki ma pole kõigi nende aastate jooksul ühtegi nendelt sulle saadetud kirja näinud. Tõtt-öelda oled sa ka ise neile vaid harva mõne teate saatnud. Ja mis sinust üldse saab, Rafe?” jätkas Fitz süües. “Kas su hertsogist onu laseb sul sinu kujutletavas mõisas uuesti ohjad haarata?”

Rafe pani lusika käest, sest niigi kehv isu oli nüüd sootuks kadunud. “Ma pole kunagi ohje enda käes hoidnud, Fitz, ja sa tead seda. Ema abikaasad juhtisid meie mõisa, iga järgmine kehvemini kui eelmine. Vähemalt kuulasid nad mu ema ja keeldusid Tema Hiilguse pakkumistest mõni tema alluv mõisa juhtima panna.”

“Miks?”

“Sest minu onu oleks küll pakkunud abi, aga seejärel topelt tagasi võtnud. Lisaks vihkab mu ema hertsogit.”

“Aga mõis on sinu, eks? Sa lahkusid Inglismaalt noorukina, aga naased täisealisena.”

“Täiuslikus maailmas oleks see tõesti nii,” nentis Rafe ja hõõrus silmi, mis kippusid kinni vajuma, ehkki ta üritas neid lahti hoida. “Aga kuna Willowbrook pole kellegi teise pärandiosa, on kõik kuni minu kolmekümneaastaseks saamiseni mu ema kontrolli all.” Ta võttis taas õllekannu kätte. “Ja minu ema? Kas ta hoolitseb oma poja tulevase päranduse eest hästi? Ei. Ta abiellub jälle, Fitz. Vaat seda ta teeb.”

“Võib-olla tahaks ta siis abielluda kena iirlasega,” õrritas Fitz ja müksas Rafe’i ribidesse. “Laseksin sul rahumeeles mõisa juhtida, poja, kuni meie sinu emaga... Mida me teeksime, Rafe?”

“Ma ei taha selle peale mõeldagi. Pealegi, kui ma lahkusin, oli ta alles leinarüü seljast heitnud, nii et nüüd võib mul Willow­brookis juba uus kasuisa olla ja mu õed on antud hertsogi hoole alla, kuni leedi Helen punastavat pruuti mängib.”

“Ah jäta, nii hull see ka pole. Mäletatavasti sa rääkisid, et veetsid ise ka suure osa ajast hertsogi ja tema poegade seltsis, kuni ta sulle sõjaväkke koha ostis. Su onu on helde ja asi võiks hullem olla.”

“Seda korrutas ka Charlie. See väike plikakoletis ajas mind hulluks, aga ta rääkis õigust.”

Fitz põrnitses oma joogikannu. “Ei, ma ei saa veel purjus olla, siin on liiga palju õlut alles. Charlie? Ja siis ütled sa plika?”

Rafe naeratas, meenutades temast mitu aastat nooremat tüdrukutirtsu: pikk, kõhn, pikkade jalgade ja kätega, kes kõndis tema kannul, nagu oleks ta rüütel läikivas raudrüüs. “Vabanda. Oleksin pidanud ütlema Charlotte. Charlotte Seavers. Tema isa maad tungivad kiiluna minu onu maade sisse. Rose Cottage ja seda ümbritsev maa-ala on ilmselt Tema Hiilguse jaoks suurem okas hinges kui Willowbrook.”

“Roosid, okkad. Selge see.”

Mingil teadmata põhjusel kerkis Rafe’i silme ette ammu unustatud mälupilt. Ta oli õunapuuaias, varjas end koos nõbudega õppetundide eest, ja Charlie hüüdis teda ühe puu okste vahelt. Rafe ei teadnud, kuidas tüdruk seda teeb, aga too paistis alati teadvat, kus tema viibib ja sättis ka ennast alati sinnasamasse.

Vahel oli Rafe plika tähelepanust meelitatud ja vahel pahane. Tol päeval oli ta pahane ja selle väljanäitamiseks võttis ta ühe maha­kukkunud õuna ning viskas selle ükskõikselt tüdruku suunas.

See oli olnud rumal tegu. Ta oleks võinud Charliele pihta saada. Ta oleks võinud tüdrukut niimoodi ehmatada, et too oleks puu otsast alla kukkunud ja viga saanud.

Ent see väike koletis püüdis õuna osavalt kinni ja lennutas tagasi poisi pihta.

Rafe’il oli silm kolm nädalat sinine.

“Rafe? Sa unistad jälle. Ma ütlesin äsja, et on ka hullemaid asju kui helde onu.”

Rafe raputas end, et lapsepõlvemälestusi tõrjuda, ja see liigutus pani veidral kombel pea veel rohkem valutama. “Tõsi ta on. Aga loodetavasti pole ma kahekümne kuue aastasena enam see poisike, kes ma olin üheksateistkümnesena. Ma olen küll tänulik, aga enam ei võta ma temalt almuseid vastu, Fitz. Ma ei saa oma õdesid kuidagi aidata. Olen tänulik selle eest, mida onu on nende ja minu heaks teinud, aga mul on aeg ise maailmas hakkama saada.”

“Mida see tähendab?” päris sõber hautist mäludes.

“Seda, Fitz, et minu õed saavad onu juures kenasti hakkama ja ma olen otsustanud teenistusse jääda. Tõtt-öeldes on sõdimine ainus asi, mida ma oskan.”

“See võib sind ehmatada, mu sõber,” tähendas Fitz vandeseltslaslikult ja võttis Rafe’i käsivarrest kinni, “aga mulle tundub, et meil pole enam kellegagi sõdida.”

Rafe naeratas, nagu temalt oodati, ja kui ettekandja kahe uue õllekannuga tagasi tuli, tõmbas ta naise sülle ja sosistas talle midagi kõrva. Naine kihistas naerda, noogutas ja hakkas kohe tema kaela näksima, samas kui Fitz pomises vaikselt, et Rafe’il veab ka alati.

Fitz arvas tõepoolest nii ja ilmselt ka põhjusega. Rafe teadis, et mõneti oli tal onuga tõesti vedanud. Aga olgu ta neetud, kui ta veel selle mehe armust elab. Võib-olla muutub inimese uhkus tähtsusetuks, kui tal midagi hinge taga ei ole.

Rafe pidi ka oma õdedele ja nende tulevikule mõtlema. Kui ta kodust lahkus, olid kaksikud olnud itsitavad tüütud tirtsud, Charliest mitu aastat nooremad. Nüüd on nad juba vähemalt kuusteist ja kuna Rafe tundis oma ema, teadis ta ka, et leedi Helen pole nende tulevikule mõelnud.

Rafe ei teadnud, kuidas onuga Nicole’ist ja Lydiast rääkida, aga ta lootis, et tädi Emmaline’i abiga suudab ta veenda onu andma oma panuse väikesesse kaasavarasse, mille nende isa oli mõlemale tüdrukule jätnud, ja neid ühe hooaja Londonis majutama.

Aga mida teha oma pealiskaudse, armastusväärse, pillajast ja õnnetult kergemeelse emaga? Vaat see oli küsimus, mis Rafe’i edaspidi öösiti ärkvel pidi hoidma.

Igal juhul ei kavatsenud ta enam oma onult teeneid vastu võtta. Ta oli liiga kaua kuulanud, kuidas tema ülbe nõbu George, Storringtoni krahv, nimetas tema perekonda “külla tulnud kerjusteks” iga kord, kui nad kogu oma krempliga hertsogi ukse taha ilmusid. Rafe oli raskelt neelatanud ja abi õdede pärast vastu võtnud, aga endale ei võtnud ta sentigi. Ta oli selle tõotuse ammu andnud.

Võib-olla on tal nüüd Bonaparte’i valvates need kuus või üheksa kuud aega välja mõelda, mida oma ülejäänud eluga ette võtta. Rafe polnud aastaid mõelnud kaugemale kui järgmisele päevale, järgmisele lahingule, oma meestele järgmise toidukorra ja kuiva peavarju otsimisele. Vaikival kokkuleppel polnud ei tema ega Fitz julgenud mõeldagi kaugemale kui järgmisele lahingule, et mitte saatust ära sõnuda.

Nüüd oli sõda võidetud ja ta oli üllataval kombel ühes tükis ega saanud enam tulevikule mõtlemist vältida.

Mõtete segapuder ajas pea valutama. Miski pani pea kuratlikult valutama... nii et terve keha tuikas.

“Rahu, sõber,” porises Fitz. “See vaene tüdruk näeb kohutaval kombel vaeva, et sind veidigi erutada – saad aru, mida ma mõtlen –, aga sina istud nagu mingi tuim tükk, käed külgedel ripakil, ja vahid tuld. Anna ta parem mulle sülle. Mina tean, mida innuka naisterahvaga peale hakata.”

Rafe rebis end oma härdameelsetest mõtetest lahti ja taipas, et ettekandja vaatab teda nüüd teatava põlgusega. “Andke andeks, ma chérie,” ütles ta prantsuse keeles ja lükkas naise püsti. “Te olete väga kena, aga mina olen väga väsinud.” Ta viitas pöidlaga Fitzi suunas. “Ja sel karvasel on palju münte.”

Ettekandja heitlik tähelepanu pöördus otsekohe Fitzile. Naine naeratas ja istus mehele sülle. “Vaat nii juba läheb. Just nii, kullake, värista oma lopsakat tagumikku minu peal veel veidi. Kuradile ilusad skulptuurid ja uhked aiad – mina tahan näha ainult sellist Pariisi,” teatas Fitz, kui rinnakas noor naine oma lopsakaid kehavõlusid tema nina all demonstreeris. “Anna andeks, sõber, aga sa tead, kuidas see käib. Parim mees võitku ja nii edasi.”

“Seda sa oled, Fitz,” lausus Rafe vaikselt. “Aga enne kui sa ülakorrusele lähed, annad ehk rahakoti minu kätte hoiule. Pagan võtaks,” jätkas ta pead raputades ja silmi pilgutades. “Mis selles õlles oli? Tuba käib just nagu ringi.”

“Sa pole nii palju joonudki, et tuba ringi võiks käia,” tähendas Fitz sõbra poole vaadates. “Tead, Rafe, sa ei näe kuigi hea välja. Las ma mängin meditsiiniõde ja katsun su laupa.” Ühe käega hoidis Fitz provotseerivalt nihelevat ettekandjat paigal, kummardus samal ajal ettepoole ja katsus teise käega sõbra laupa. Siis tõmbas ta käe eemale ja raputas seda dramaatiliselt. “Pagan võtaks, mees, sa oled tulikuum, kas tead?”

“Ei saa olla, Fitz. Mul on neetult külm. Asi on selles märjas mundris.” Rafe surus plagisema hakanud hambad kokku ja tundis puudust ettekandja soojusest, ehkki mitte naisest endast.

“Vaevalt küll. Arvan, et see on sama palavik, mille sa said Albureal. See on tagasi, olgu ma neetud. Tule, lähme kasarmusse, enne kui sa ära minestad ja ma pean sind tassima nagu Vitorias.”

Rafe rehmas Fitzi pakkumise peale käega. “Mine sina lõbutsema. Kui see on sama palavik, on kõige hullem praegu juba käes. Vii ta ülakorrusele ja riku ta oma iiri oskustega teiste, viletsamate meeste jaoks ära. Mina... ma ootan sind siin kolde ääres.” Ta pani pea kõverdatud kätele. “Ma olen liiga väsinud, et selles vihmas ja rõskuses tagasi minna.”

“Teie Hiilgus? Vabandage tülitamise pärast, aga kas ma saaksin teiega rääkida? Teie Hiilgus?”

“Rafe,” sosistas Fitz ootamatult pingul häälel ja äsas sõbrale ribidesse. “Teisel pool lauda seisab veidra välimusega väike mehike ja räägib sinuga. Vähemalt ma arvan, et sinuga, sest minuga ta kindlasti rääkida ei saa. Ta ütles Teie Hiilgus. Aja end sirgu, sõber. Midagi kummalist on teoksil.”

Rafe sundis end silmi avama ja põrnitses Fitzi, kes jõllitas juhmil ilmel teisele poole lauda. “Kurat ja põrgu,” ütles Rafe ja ajas selja sirgu, nähes teisel pool lauda seismas üsnagi korratu väljanägemisega väikest inglast. Aga tegelikult oli neid mitu tükki... võib-olla pool tosinat väikest sasipundart, kes tema ees kõikusid. Rafe üritas ühe neist fookusesse saada. “Vabandage, kas me saame teid aidata?”

“Teie olete ju Rafael Daughtry, eks ole?” ütles mees. “Palun öelge, et olete, Teie Hiilgus, sest ma olen teid peaaegu kuu aega taga otsinud, sellest saadik, kui vaenutegevuse lõppemine muutis üle kanali reisimise turvaliseks. Kas teieni ei jõudnud ükski teie lootusrikka tädi kirjadest?”

“Kuulsid, Rafe? Teie Hiilgus. Ta ütles seda uuesti,” märkis Fitz ja lükkas ettekandja sülest maha, mille peale naine tõi kuuldavale prantsuskeelse sõimuvalingu, mis oleks isegi Rafe’i punastama pannud, kui ta oleks seda kuulanud.

“Tõepoolest, ma ütlesin seda,” ohkas mees. “Kas ma tohin istet võtta, söör?”

Rafe ja Fitz vahetasid hämmeldunud pilke. “Jah, muidugi.” Rafe viitas tühjale toolile mehe ees. Ta hoidis raskustega silmi lahti. “Aga ma kahjuks ei...”

“Ei, ma saan aru, et te ei mõista. Minu nimi on Phineas Coates, Teie Hiilgus, ja ma pean teile kurvastusega teatama, et Charlton Daughtry, Ashursti kolmeteistkümnes hertsog ning tema pojad Storringtoni krahv ja kõrgeauline lord Harold Daughtry, hukkusid traagiliselt, kui nende jaht Shoreham-By-Sea rannikul umbes kuus nädalat tagasi põhja läks. Pärandamisseaduse kohaselt olete teie, söör, oma isa pojana ja viimase elusoleva Daughtryna, nüüd Rafael Daughtry, Ashursti neljateistkümnes hertsog, aga ka Storringtoni krahv ja... ja mingi koha vikont, mille nime ma kahjuks praegu ei suuda meenutada. Söör? Kuulge, söör. Kas te kuulsite?”

Rafe oli taas pea aeglaselt ristatud kätele langetanud ja kuulis mehe häält läbi kõrvus kajava helina. Naljakas, mõtles ta muiates. Viimane kord palavikus piineldes oli ta ingleid näinud. Mitte kordagi võõraid väikseid mehikesi halvasti istuvates katkistes pintsakutes ja räpastes punastes vestides. Inglid meeldisid talle rohkem...

“Rafe, vasta talle,” ütles Fitz teda raputades. “Kas sa kuulsid, mida ta rääkis?”

“Jajah. Minge minema. Midagi merest...”

“Shoreham-By-Sea, Teie Hiilgus. Kadunud hertsogi õde leedi Emmaline Daughtry tegi mulle ka ülesandeks teile isiklikult üle anda tema kiri, milles ta palub teil võimalikult kiiresti Ashursti tagasi pöörduda. Tunnen kaasa... ja soovin õnne, Teie Hiilgus. Teie Hiilgus?”

Fitz lükkas niisked pikad juuksed Rafe’i näo pealt ära. “Arvan, et Tema Hiilgus ei kuulnud sind, Phineas. Aga räägi mulle sellest hertsogkonnast. Kas nende uhkete tiitlitega kaasneb ka raha?”

“Ütleksin, et see mees on sattunud Inglismaa kõige suurema portsu otsa... See tähendab, et Tema Hiilgus on väga rikas mees.”

Fitz andis Rafe’ile laksu vastu selga. “Kas sa kuulsid seda, Rafe? Sa oled rikas mees, sa õnnelik põrguline! Ärka üles ja joome sinu õnne terviseks. Sinu kulul muidugi, sest nüüd on sul raha küllaga.”

Rafe ei liigutanud end isegi siis, kui Fitz teda õlast raputas.

“Vaata nüüd seda, Phineas. Vaene õnnetu. Kõik tema mured on lahenenud ja nelja tuule poole lennanud, aga tema isegi ei tea seda. Tema Hiilgus magab veel mõnda aega, aga hommikuks on kõik kombes. Nagu alati.”

Phineas noogutas teadjalt. “Ahaa. Purjus, söör.”

“Ei, kahjuks mitte.” Fitz pilgutas silma. “Aga mina tahaksin olla.”

“Just nii, söör, kapten, saan aru,” vastas Phineas ja piidles näljasel pilgul Rafe’i peaaegu puutumata toidukaussi. “Sel juhul, kuna mulle anti käsk Tema Hiilguse kõrvalt mitte lahkuda, kui olen ta üles leidnud, poleks ju ebaviisakas teiega koos õhtustada, kapten? Pean ütlema, et see hautis lõhnab taevalikult.”