Читать книгу Kuidas meelitada kaunitari - Kasey Michaels - Страница 6

“Varsti on sellest aasta möödas,” lausu Malverni hertsog Tanner Blake sõber Rafe’i käest punase veini klaasi võttes. “Vahel tundub, nagu oleks see juhtunud eelmises elus, ja teinekord, nagu alles eile.”

Ta teadis, et ei pea rohkem ütlema, et Rafe saaks aru, mida ta silmas peab. Eelmise aasta lahing oli nende kõigi elu puudutanud ja seda ei unustata kunagi.

“Vähemalt paistab seekord, et Boney püsib seal, kuhu me ta saatsime.” Rafe võttis suures elutoas Tanneri vastas diivanil istet. Ta oli kena, kindlameelse lõua ja intelligentsete silmadega mees. Ta sirutas toostiks klaasi ette. “Fitzi mälestuseks. Ja kõikide nende tublide ja truude meeste mälestuseks, kes selles neetud asjatus lahingus hukkusid.”

Tanner lõi tõsisel ilmel klaasi sõbraga kokku. Ta ei tarvitanud kangemat kraami kuigi tihti, ent Prantsuse veini oli kindlam usaldada kui Londoni kahtlasi jooke. Ta oli Rafe’iga ühevanune, ent teadis, et näeb noorem välja tänu tumeblondidele juustele, mis kippusid lokki tõmbuma, kui ta unustas juuksuris käia, ja näojoontele, mis, nagu tema kadunud ema tavatses ülistada, olid “peaaegu kreekalikud”. Ainult tema silmad, mis olid viimase aastaga justkui tumerohelisemaks muutunud, jätsid temast vanema mulje.

“Nüüd kutsutakse seda Waterloo lahinguks, sest Wellington peatus sealses võõrastemajas, kui pärast lahingut parlamendile teadet kirjutas. Nimi on nimi. Suur ja hiilgav lahing, ütlevad nad nüüd, tähtis võit liitlastele, üks ajaloo meeldejäävamaid konflikte. Kõik need tolad on oma vasikavaimustuses unustanud, et kui nad oleksid selle mehe korralikult luku taha pannud, ei oleks pidanud seda juhtumagi. Fitzi mälestuseks,” ütles Tanner klaasi tõstes. “Fitzi ja teiste – ja tugevate lukkude terviseks kah.”

Mõlemad mehed jõid ja olid siis mõnda aega vait, meenutades mõttes kapten Swain Fitzgeraldit ja teisi häid, hukkunud sõpru.

“Arvan, et tal läheb paremini,” sõnas Tanner viimaks, sest tema mõtetes ei olnud Lydia kaptenist kunagi kaugel.

Rafe noogutas nõustuvalt. “Lydiat jahmataks, kui ta peaks Fitzi unustama, aga Fitz tahaks, et ta läheks oma eluga edasi. Sa oled tema vastu väga kena olnud, Tanner.”

“Olen või? Pole ju mingi saladus, et minu nägemine meenutas talle seda, mida ta oli kaotanud, vähemalt alguses. Aga lahus veedetud aeg on selle eelmise kevade päeva sündmuste valu tuimestanud. Tahaksin mõelda, et meist on sel hooajal sõbrad saanud. Seda Fitz ju tahtiski.”

“Ja sina, aumees nagu sa oled, tunned kohustust täita surevale mehele antud lubadust. Tanner, ma olen sulle kõige eest tänulik. Minule ja Charliele ei ole saladuseks, et üksi jäänuna, eriti pärast Nicole’i lahkumist linnast, sooviks Lydia minna tagasi Ashurst Halli ja oma vaikse elu juurde.”

“Mulle meeldib temaga koos olla,” lausus Tanner, pöörates pilgu vaibale. “Teda vahel väljasõidule, Elgini marmorkujusid vaatama viia. Ei saa öelda, et see minu jaoks ebameeldiv oleks olnud.” Ta tõstis taas pilgu. “Kas tal on käinud kosilasi? Võiks arvata, et nad lausa piiravad sind.”

Rafe raputas pead. “Oo ei, ma pean su eksiarvamust parandama. Üks oli, aga ma saatsin ta minema. Tegelikult oleksin talle äärepealt jalaga tagumikku andnud ja trepist alla lükanud. Üks tants leedi Hertfordi ballil ja sel tohmanil oli jultumust Lydia kaasavarale abieluettepanek teha ja seda ka alles siis, kui tema ettepanek Nicole’i kaasavarale kurtidele kõrvadele kõlas. Mul pole olnud lihtne sõjast koju tulnuna hertsogi elu elama hakata ja kaksikutega tegelda, keda ma vaevu mäletasin, pean häbiga tunnistama. Jumal tänatud Charlie kaine mõistuse eest.”

“Su naine on sinu jaoks liiga hea, aga sa oled alati õnneliku käega kaabakas olnud.”

Rafe muigas ja tema silmad sätendasid vallatult. “Ära seda talle ütle. Tema usub ekslikult, et mina olen hea saak.”

Tanner nõjatus diivani seljatoele ja nautis seda hetke, kohta ja sõbraga koos istumist. Talle meeldis Grosvenor Square’i majas olla ja ta hakkab kindlasti Rafe’ist puudust tundma, kui hooaeg läbi saab ning nad kõik linnast lahkuvad ja oma maamõisatesse kolivad. Ta ei näe Rafe’i ilmselt terve aasta. Ega Lydiat.

“Rafe? Sa ei või lasta Lydial ülejäänud hooaja seltskonnast eemale tõmbuda ainult sellepärast, et tema õde pole enam siin.”

“Ma tean. Aga Charlie keeldub rasedana seltskonda minemast. Naised,” tähendas Rafe ja tema kena nägu leebus. “Minu silmis pole ta iial kaunim olnud, aga ta on tõotanud, et kuni ta oma varbaotsi ei näe, ei luba ta endale väljaspool maja mitte mingisuguseid seltskondlikke ettevõtmisi. Ja kuna nüüd veedab proua Buttram suure osa ajast tugitoolis, kinnimähitud jalg padjal – väidetavalt podagra –, siis tundub, et minu kohuseks on Lydiat siit majast aeg-ajalt välja viia.”

“Pole vaja. Minu nõbu on linnas ja...”

“See, kellega sa iga hetk kihluda kavatsed, nagu rääkis minu naine, kes ei käi küll seltskonnas, aga kes teab siiski kõiki kuulujutte?”

Tanner asus taas hinnalist Aubussoni vaipa uurima. “Jasmine Harburton, kauge sugulane, jah. Tema isa paistab arvavat, et see abielu on juba sama hästi kui sõlmitud ja ta ei ole just sõnakehv inimene. Ma olen seda kuulujuttu tosin korda kuulnud ja mulle on ka öeldud, et vähemalt kaks seiklushimulist hinge on selle peale White’i kihlveoraamatusse kihlveo kirja pannud. Kuuldavasti olevat mu isa surivoodil soovinud, et ma Jasmine’iga abielluksin, et nende väike mõis meie valdusesse tuleks. Jasmine on küll järeleandlik noor daam, aga...”

“Aga, ehkki sa oled aumees, hakkab sulle lausa närvidele käima, et surnud sinu elu suunavad?” lõpetas Rafe tema eest ja võttis siis kähku klaasist lonksu, ilme ükskõikne.

“Tänan, et sa seda ütlesid. Kui ma ise seda ütlen, või isegi mõtlen, tundun ma endale kalk ja külm. Eriti Fitzi osas. Aga, jumal hoidku, Rafe, ta oli suremas. Klammerdus viimaste jõuriismetega minu käe külge, samas kui lahing käis täiega hooga mõne miili kaugusel sellest lagunenud küünist, kust ma ta leidsin. Oleksin nõustunud kõigega, mida ta sel hetkel palus, et surm talle kergem oleks.”

Üle Rafe’i näo libises valusähvatus. Fitz oli olnud tema parim sõber nende kuue sõja-aasta jooksul poolsaarel. Kui ta poleks hertsogiks saanud ega enda õlule kohustust hoolitseda oma õdede, ema ja kõikide Ashursti valduste eest, oleks ta koos sõbraga Brüsselisse läinud, et viimast korda Bonaparte’iga võitlusse astuda. Aga tema oli jäänud maha tööle sõjaministeeriumisse. Tanner teadis, mida sõber mõtleb: Rafe ei saa kunagi teada, kas tema viibimine lahinguväljal oleks Fitzi või tema enda tuleviku seisukohalt midagi muutnud. “Aga nüüd?”

Tanner nägi Rafe’i nägu ja andis endale mõttes laksu, et rumalast peast vana haava lahti kiskus. Aga ta oli rumal ja pidas mõttes aru, kas rääkida tõtt või mitte. See oli siiski Rafe, tema hea sõber. “Ja nüüd olen ma siin, sest ma tahan siin olla. Arvan, et tean seda alates sellest hetkest, mil ma Lydia käte vahele võtsin, kui ta mind kurbusest hullununa tagus.”

Rafe vangutas nukralt pead ja andis käega laksu vastu reit. “Jälle õige. Pagan seda Charliet võtaks, tal on alati õigus. Tal oli õigus Lucase osas ja nüüd on tal õigus sinu osas. Kuidas naised seda teevad?”

“Ei tea,” tunnistas Tanner peaaegu ohates... aga naised ohkasid, mehed võtsid nina täis. “Lydia ei pea mind enam vaenlaseks ega isiklikuks surmaingliks, ent nüüd olen ma Fitzi hea sõber, pidev meeldetuletus temast. Kuradima narr lugu, eks ole? Fitz palub mul tema eest hoolitseda, teda kaitsta... ja mina näen end kui Fitzi koha anastajat Lydia elus. Vaevalt Fitz just seda silmas pidas.”

“Ja nüüd tunned sa end süüdlasena, ebaausana? Jäta. Minevik on minevik, Tanner. See on möödas.”

“Kas ikka on? Lydia armastas teda, Rafe. Sellest on liiga vähe aega möödunud. Ma pean talle rohkem aega andma.”

“Ära liiga kaua oota, sõber. Kui Fitzi surm meile üldse midagi õpetas, siis seda, et aeg on luksus.”

Tanner tõusis, suutmata kauem paigal püsida. “Nüüd, kui ta on Nicole’i... noh, õe särava tähe varjust välja pääsenud... las ma viin ta seltskonda, Rafe. Minu nõo saatjadaam võib neid mõlemaid saata. Lydia peab aru saama, et ta on kaunis noor naine nii seest kui ka väljast. Ta lasi alati Nicole’il särada, seades ennast tagaplaanile. Kui ma tõesti temaga kurameerida tahan, peab ta esmalt leidma kellegi, kellega mind võrrelda, peale Fitzi.”

“Sa tahad, et teised mehed temaga kurameeriksid? Kas sa seda tahadki öelda?”

“Jumal mind aidaku, aga tundub nii.”

“Sa ei karda rivaale?”

“Mitte elavaid rivaale, ei, ehkki see kõlab südametult. Fitz oli oma eluajal tubli mees, ent surnuna on temast saanud peaaegu pühak tookord palju noorema, väga kergesti mõjutatava noore neiu jaoks. Lydia ei ole teiste meestega lähemalt kokku puutunud, välja arvatud nüüd mingil määral minuga. Ma tahan teda endale võita, ma ei hakka selles osas valetama, aga mitte teda teistest meestest eemale hoides.”

“Charlie on mulle öelnud, ja sugugi mitte väga sõbralikult, et kõik armunud mehed on peast põrunud. Ja sina, Tanner, tõestad taas, et tal on õigus. Ent kuna sa pakud end minu asemel Lydiat Mayfairil saatma, ei hakka ma sulle vastu vaidlema ega sellega seotud ilmselgeid probleeme kirjeldama. Ent ma küsin Lydia venna ja kaitsjana sinult üht. Ega sa ei kasuta teda selleks, et anda preili Harburtoni isale õppetundi tema oletuste pärast?”

Tanner ei saanud kohe aru, aga naeratas siis. “Näed nüüd, Rafe? Ma ei ole sugugi nii isetu, kui võiks arvata. Mis siis, et ma ei saanud sellest aru enne, kui sa seda mainisid. Tänan sind.”

“Võta heaks. Punume meie alles endale salasepitsuste sasipuntraid.”

“Ma ei punu midagi. Ma räägin tõsiselt. Ma isegi ei mõelnud Lydia kasutamisele Thomas Harburtonile nina pihta andmiseks ja tema oletusele, et ma abiellun ta...” Tanner vakatas halli poole pöördudes, kus nägi Lydiat elutoa ukse poole tulemas.

Nicole, olgu õnnistatud tema energiline loomus, lausa tormas tuppa, tuues kaasa laia naeratuse ja säravad silmad, nagu oleks iga hetk pidu või seiklus. Lydia, vastupidi, astus sisse nii elegantselt, et ta peaaegu hõljus, tema kehahoiak oleks olnud iga internaatkooli õpetaja unistus ja tema liigutused olid alati vaoshoitud, et mitte endale tähelepanu tõmmata. Kaksikõed olid mõlemad kaunitarid, ent kui nad olid koos, jäi pilk loomulikult esmalt Nicole’il pidama.

Mehi pimestas liiga lihtsalt väline ilu ja nad suundusid särava teemandi poole, jättes tähelepanuta täiusliku pärli.

Mida näeksid kõrgseltskonna härrasmehed nüüd, kui Lydia saabub parki ja Mayfairi ballisaalidesse? Kas nad näeksid seda, mida Tanner oli näinud algusest peale?

Kas ta on peast segi, nagu Rafe oli arvanud, lubades teisi mehi Lydia lähedusse, ehkki teadis, et tahab naist endale?

Arvatavasti.

“Lydia,” ütles Tanner ja kummardas tema poole. “Mõtlesin, et pärast viimaseid vihmaseid päevi kuluks värske õhk marjaks ära. Peaksime just promeneerimise ajaks jõudma.”

Lydia tegi väikese elegantse reveransi. “Tere päevast, Tanner. Kui kena sinust minu peale mõelda. Hyde Park? Ma olen seal ainult hommikuti värsket õhku hingamas käinud. Olen kuulnud, et kell viis pärastlõunal on seal palju rahvast. Kas sa ikka söandad sinna minna?”

“Oh, ta söandaks kõike. Eks ole, Tanner? Ta on väga julge mees,” lisas Rafe ja suudles õde põsele. “Ja nüüd vabandage mind, ma pean oma geniaalse abikaasa väikeste jalgade ette roomama minema – nendesamade jalgade ette, mille olemasolu kohta ta minult alatasa aru pärib. Tanner, kas sa kavatsed täna õhtul leedi Chalfonti ballile minna?”

Tanner vaatas tema poole ja oli Rafe’ile tänulik, et sõber ta nii lihtsasti hädast välja aitas. “Kutse on teiste hulgas minu kaminasimsil. Ja ma olen kuulnud, et sellest võib kujuneda lõbus õhtu.”

“Imetore. Lydia, kas kuulsid? Sul on nüüd saatja olemas, kui sa just ei taha mind endaga kaasa. Ma pean lihvima kõnet, mille ma parlamendile pean, ja mis teenib tõenäoliselt korraliku vilekoori, kui ma jälle kord mainin, et meil on aeg oma vaeste sõdurite eest hoolitsema hakata.”

Lydia vaatas kordamööda Rafe’i ja Tannerit, pilgus ilmne hämming. “Ma ei taha sind nii tähtsa kõne ettevalmistamise juurest ära kiskuda ainult selleks, et mind saata. Aga, Tanner, sina ei pea end minu saatjaks ohverdama. Ma ei tunne mingit erilist soovi ballile minna.”

Tanner pakkus talle oma käsivart ja suundus vestibüüli poole, öeldes üle õla Rafe’ile hääletud tänusõnad. “Mis asja? Ja jääksin ilma neist imeheadest Gunther’s Ice’i maiustustest, mida seal kuuldavasti pakutakse? Ma olen neid terve päeva oodanud, kui järele mõelda. Kuulsin ka, et armuline proua on tellinud kahest väga pika kaelaga luigest jääskulptuuri. Kolme meetri kõrguse. Säärases palavuses? Me peaksime tõesti kohal olema, kui need pikad peenikesed kaelad ära sulavad ja kogu kupatus kokku variseb. Hugh Elliot lubas kohale tulla ja olukorda jälgida, et õigel hetkel karjuda “Pead maha!”.”

Lydia vaatas tema poole ja naeratas oma imeliste sinisilmadega, taipamata, et mehel läks seepeale seest õõnsaks. “Sa luuletad, eks ole, et ma nõustuksin ballile tulema?”

Nad astusid õue ja läksid neid ootava kerge kaariku poole. “Aga sa saa seda teada, kui ei lase mul ennast ballile saata, eks ole?”

“Tõsi. Olgu pealegi, ma võtan teie lahke pakkumise vastu, söör. Aga et seal oleksid siis luiged.”

“Tunnistan, et ma ei saa selles kindel olla, aga Gunther Ice’i maiustustes olen ma kindel. Leedi Chalfontil on alati Gunther Ice’i maiustused, kuna need on tema abikaasa lemmikud. Kohe pärast brändit, sigareid, faaro pankasid ja kuuldavasti ka üht keevalist Covent Gardeni punapäist tantsijat. Ja olemegi kohal – astu peale.”

Kui Lydia istus, hüppas Tanner üle kaariku tagaosa ja ronis ka ise sisse, võttes tallipoisilt ohjad.

“Rafe ütles, et sinu saatjadaamil on podagra,” ütles ta, kui nad Grosvenor Square’ilt Hyde Parki poole liikuma hakkasid. “Ja kuna Nicole on linnast lahkunud, mõtlesin ma just praegu, et sa hakkad temast ballil vist puudust tundma.”

“Ma tunnen temast kogu aeg puudust,” parandas Lydia vaikselt. “Aga sul on õigus.”

Tanner noogutas taas, nagu oleks ta alles nüüd seda probleemi näinud ja lahenduse leidnud. “Kuna minu sugulane on linnas ja tema saatjadaamil ei ole podagrat, siis mis sa arvad, kas Jasmine tahab meiega täna õhtul kaasa tulla, et sulle seltsiks olla, kuna Nicole’i pole? Ma ei tahaks, et sa end ballisaalis üksikuna tunneksid.”

Lydia pööras pea daamide poole, kes samal hetkel tänavat ületasid ja pargi värava poole suundusid. Kas nad huvitasid teda või ta lihtsalt vältis Tanneri pilku? “Ma pole sinu sugulasega kohtunud, aga jah, see oleks väga kena.”

Kui leedi Chalfonti luiged saaks sel õhtul Lydia lähedusse paigutada, poleks mingit ohtu, et nende kaelad ära sulaksid. Ootamatu külmus Lydia hääles oli sedavõrd tajutav ja kummaliselt võõras. Lydia ei olnud kunagi tõre.

“Nüüd olen ma sind millegagi pahandanud,” sõnas Tanner, suunates osavalt oma kaariku tõldade, teiste kaarikute ja muude uhkete sõiduvahendite ritta, mis kõik üritasid leida oma koha laial liivasel rajal, mis läbi pargi lookles.

Lydia liigutas end kõval istmel ja vaatas mehe poole. “Oh, anna andeks, Tanner. Ma... ütleme, et täna on olnud veider päev. Ma ei ole tänamatu. Aga see on ka... nii ilmne. Sa oled lihtsalt lahke. Kas ma olen nii hale õnnetusehunnik, et inimesed tunnevad vajadust minu vastu lahked olla?”

“Ma ei...”

“Oh, olid küll, ja ma peaksin sind tänama, ehkki tean südames, et tegelikult ei peaks ma vabandama oma seisukoha avaldamise pärast selles asjas,” segas Lydia vahele ja tema siledad kahvatud põsed hakkasid kergelt õhetama. “Nii et palun luba mul välja öelda, mida ma tunnen. Kõik on minu vastu väga lahked. Nad räägivad kindlasti üksteisele, et olge Lydia läheduses ettevaatlikud, käige kikivarvul, kui võimalik. Vaene Lydia, nüüd on Nicole ka läinud. Vaene Lydia, sinisukk, igav õde, kes saab tantsida ainult siis, kui Nicole’i tantsukaart on täis ja härrasmehed loodavad tema tuimale silmapaistmatule õele seltsiks olemisega talle muljet avaldada. Vaene kurb Lydia, ikka leinab kaotatud...”

Ta surus kinnastatud käed suule, silmad suured nagu tõllarattad.

Tanner ei teadnud, kas paluda vabandust või hõisata. “Lydia? Kas kõik on hästi?”

Lydia lasi pikkamööda käed alla, paljastades kerge, ent üha laieneva naeratuse. “Jumaluke. Ma olin vist äsja tujukas.”

“Oled kindel?” Tanneri arvates tähendas tujutsemine tunduvalt vihasemat olekut, veidike karjumist ja ehk ka õrna portselani lõhkumist. Aga esimese korra kohta, kui see ikka nii oli, oli Lydia olnud päris tubli. Igatahes oli ta mehe tähelepanu köitnud.

“Olen küll. Ja Nicole’il on õigus. Ma tunnengi end palju paremini. Tanner, kuna sa väidad, et oled minu sõber, siis ära kohtle mind enam nii nagu peaks mind vati sees hoidma. Nõus? Oota, enne kui sa midagi ütled – ja vastutasuks ei ole mina... selline... noh... kes iganes ma olin, et see sundis teid kõiki käituma, nagu oleksin ma mingi habras jääluige kael, mis võib iga hetk üles sulada ja pooleks murduda.”

Tanner tundis peaaegu üleloomulikku soovi neiu embusse haarata. Ent ta mõistis ka, et vati sees hoidmise vastandiks ei ole agressiivsed lähenemiskatsed ja oma tunnete avaldamine.

“Anna andeks, Lydia, kui me oleme sinu ümber kikivarvul käinud. Ja selle tõestuseks küsin ma sinult seekord – mitte ei teata sulle ega ürita sind meelitada –, kas sa tahaksid minu nõo ja minuga täna õhtul leedi Chalfonti ballile tulla? Või tahaksid sa mind hoopis parema meelega kuu peale saata?”

“Ma ei ütleks iialgi midagi säärast! Vähemalt ma arvan, et ei ütleks.” Lydia noogutas kaks korda üsna otsusekindlalt. “Jah, tänan sind, ma tulen hea meelega sinu ja preili Harburtoniga ballile. Ja kindlasti meeldib sinu nõbu mulle väga.” Siis naeratas ta Tannerile taas ja mehel läks jällegi seest õõnsaks. “Aga kas sinu arvates oli see korralik tujutsemine?”

“Täiesti talutav. Sa pead veidi harjutama, et see täiuslikult välja kukuks, aga alguseks oli see päris hea.”

“Mind peetakse heaks õpilaseks. Ma püüan end täiustada. Oh... keegi püüab sinu tähelepanu äratada. Seal,” ütles neiu lõuaga osutades – kuidas Tanner seda liigutust jumaldas!

“Tanner Blake, pole kaua näinud. Tore sinuga kohtuda,” hüüdis keegi mees ja lehvitas lähemale ratsutades. “Kunagi olime küll semud ja tühjendasime Pariisis mõni aasta tagasi koos mõned pudelid, aga nüüd oled sa hertsog ja ma pean sind vist lugupidavamalt kohtlema.”

Tanner libistas pilgu kärmesti üle uhketes rakmetes halli täku ja looma seljas istuva veelgi uhkemas rõivastuses härrasmehe, püüdes sõbra ootamatust väljailmumisest mitte üleliia kohkunud muljet jätta. “Justin. Keegi pole mulle öelnud, et sa oled linnas. Kas Viin tüütas su viimaks ära?”

Parun Justin Wilde, kes oli Bonaparte’i-vastastes lahingutes viimastel aastatel täitnud mitmeid ülesandeid, millest paljud olid teada ainult sõjaministeeriumi kõige tähtsamatele isikutele, pööras ratsu ringi, nii et sõitis nüüd kaariku kõrval. Mehed vahetasid käepigistuse, mis ei olnud sugugi lihtne, kuna nii kaarik kui ka hobune liikusid.

Justin Wilde oli riietatud viimase moe järgi ja nii oli see Tanneri mäletamist mööda alati olnud. Tal oli seljas laiu õlgu rõhutav kuub, lihaselisi reisi katsid kitsenahast püksid ja jalasääri kõrged liibuvad hoolega läikima löödud mustad ratsasaapad, mida kaunistasid peened nahast tutid. Ent tavapärasest teistsuguseks muutis paruni hoopis särgi krae ja kätiste pits ning nägu, mis oli liiga kena, et keegi end temast ja tema märkimisväärsetest lihastest ohustatuna tunneks.

Tõtt-öelda pidasid paljud parunit esmakohtumisel libekeelseks ja veidi tuulepäiseks keigariks. Nad vaatasid tema rohelistesse naervatesse silmadesse niisama tumedate kulmude all kui olid tema saapad ja juuksed, tema pidevalt näol püsiv naeratus tegi nad relvituks ja nad uskusid, et viibivad mitte just kõige nutikama tegelase seltskonnas. Aga see oli viga.

“Ma põgenesin Viinist umbes kuu aega tagasi ja hakkasin pikkamööda kodu poole liikuma. Diplomaatia võib olla tüütu, ehkki me tükeldame impeeriume nagu pagar torti.” Ta ajas end jalustes püsti ja kergitas Lydiale kaardus servaga torukübarat. “Andke talle andeks, armuline preili. See poiss pole kombeid selgeks saanudki. Mina olen Justin Wilde ja teie olete kõige kaunim olevus, keda ma olen iial näinud. Palun öelge, et see kelm kõigest saadab teid ega ole teie südant veel endale võitnud, sest minu süda ootab nüüd ärevana teie vastust.”

Tanneri naer tõi Lydia näole kerge kõhkleva muige. “Leedi Lydia Daughtry, palun andestage mulle, et olen sunnitud teile tutvustama parun Justin Wilde’i. Sõdur ja riigimees, tarkpea ja narr. Ja ta esitab kõiki neid rolle teistest paremini. Soovitan teda iga hinna eest vältida.”

“See on ebaaus, Tanner. Ebaaus. Sina oled minust kaks korda narrim ja seda räägin ma kõigile. Leedi Lydia, ma palun teid tungivalt. Öelge, et teie süda on veel vaba, ja et eeskätt ei ole seda vallutanud too nimetu võrukael, kes on üsnagi sarnane härrasmehega, kes praegu end teie kõrval väga ebamugavalt tunneb, või minu süda puruneb.”

Tanner ootas Lydia vastust, mõistes, et tal pole aimugi, mida neiu ütleb. Eile oleks ta teadnud, et Lydia on viisakas, veidi häbelik ja kindlasti täiesti kombekas. Aga täna? Ta vaatas neiut uudishimulikult ja tema süda jõnksatas, kui viimane vaevumärgatavalt ja üsnagi hapult naeratas, nii et Tanner nägi esimest korda sarnasust tema vallatuma kaksikõega.

“Ma kahtlen väga, kas minu sõnadel on säärast võimu, söör,” lausus Lydia hetke pärast, “aga kui see teie õnnetut südant kuidagi rahustab, siis ütlen, et Tema Hiilgus ja mina oleme sõbrad, kes tulid värsket õhku hingama ja loomulikult ka teie narri seltskonda nautima.”

Wilde kahmas kiiruga kübara peast ja surus selle teeseldud imetlusega vastu rinda. “Jumal hoidku, Tanner, ta kõneleb täislausetega. Ja ilma kokutamata või minu rohmakate meelitussõnade peale minestust teesklemata.” Ta kummardus taas ettepoole ja vaatas Tannerist mööda. “Leedi Lydia, palun kujutlege mind oma jalge ette. Mul polnud aimugi, et säärane ilu on olemas, ja veel koos terava mõistusega.”

Tanner sirutas käe välja ja lükkas Wilde’i sadulasse tagasi, ise samal ajal oma ohje hoides, ning kaarik liikus aeglaselt edasi, kuna sõiduvahendeid oli tõepoolest palju. “Sa peaksid tagasi Viini minema, Justin, kui sinu arvamus Londoni daamidest on sedavõrd vilets.”

“Rumalus, Tanner. Minu arvamuse kohaselt on kõik daamid imepärased olevused. Peaasi, et ei juhtuks õnnetust, kui ma peaks nendega vestlema pikemalt kui mõne minuti. Mida enamasti õnneks ei juhtugi. Ent leedi Lydia tundub olevat imeline erand.”

Nüüd oli Lydia kord lükata Tanner – viisakalt – tagasi istuma ning ta nõjatus ettepoole, et parunilt küsida: “Ehkki te peate mind erandiks, pean ma teile ühe küsimuse esitama. Kas te olete misogüün, söör? Või ehk hoopis misantroop ja te põlgate kõiki teisi inimesi peale iseenda? Olete te Alceste?”

Tanner nõjatus nüüd täiesti vabatahtlikult istme seljatoele, ilma et Wilde või Lydia oleks teda sundinud. Ta arvas, et nii on turvalisem.

”Alceste, ütlete teie? See armetu küünik? Siis tunnete te ka Moliere’i ja tema meistriteost “Misantroop”? Tanner, kas sa kuulsid seda? Pidage, see ei saa nii olla. Leedi Lydia, tehke mulle seda heameelt ja lõpetage järgmine rida. Ta on imehea kõnemees, kel on...?”

Tanner naeris valju häälega. “Taevake, Justin, kas sa korraldad ülekuulamist?”

“Ei, ei, pole midagi. Kas tohib?” Lydia vaatas Tannerit, kes ainult noogutas. “Väga kena. Ta on imehea kõnemees, kel on oskus jutustada suurte sõnadega mitte midagi.”

“Hah! Saan aru, miks see rida on sinu lemmik, Justin. Sobib täpselt sind kirjeldama. Kas me oleme lõpetanud? Ma tõin leedi Lydia siia ümbrust nautima, mitte sind lõbustama. Ehkki ma tunnistan, et ka minul on olnud üsna lõbus.”

“Jah, ma lahkun nüüd,” sõnas Wilde, mõtlik pilk endiselt Lydial, kellele paistis järsku meenuvat, et tema on kaksikõdedest see häbelikum, kes kunagi esiplaanile ei trügi. “Aga ehk saame hiljem kokku, Tanner? Me pole kaua kohtunud.”

Tanner nõustus, sest Justin Wilde meeldis talle tõesti. Ta ütles sõbrale, et tema ja Lydia lähevad õhtul leedi Chalfonti ballile ja vaatas siis järele Wilde’ile, kes arvatavasti juba mõtiskles, keda järgmisena oma täiusliku – ja ometi ootamatult kummalise – olemusega tülitada.

“Milline kummaline mees,” lausus Lydia, kui Tanner kaarikut mõne meetri haaval edasi ajas, sest hobusõidukeid oli sel harukordsel päikeselisel päeval väljas tõesti palju. “Kas ta tõesti peab naisi nii... kasututeks?”

“Ütleksin, et ma ei tea, aga ta meeldib mulle, ja ta jättis sulle vist väga kummalise esmamulje. Justin oli kord abielus ebatavaliselt kauni noore naisega, Lydia, ja see lõppes halvasti. Ta on mulle rääkinud, et ta valis naise tolle ilu järgi, mis, tema sõnade kohaselt, on viga, mida edevad ja narrid härrasmehed liiga tihti teevad.”

“Usun, et seda ekslikku ja lühinägelikku arvamust jagavad mõlema soo esindajad.”

Tanner vaatas teda uudishimulikult. “Tõesti?”

“Sa oled üllatunud?”

“Ega vist. Meie, mehed, veedame vist sama palju aega peegli ees või rätsepa juures, kui naised. Tänan sind selle vihje eest.”

“Võta heaks,” vastas Lydia ja naeratas häbelikult. Tanner jumaldas kõiki tema naeratusi, mida oli nende esmakohtumisest saadik harva näha olnud. “Räägi mulle nüüd kõigest. Olen kindel, et see pole kõik.”

“Oo ei. Justin tüdines tema ilust kahe nädalaga, kuna naine nõudis vaid, et ta kiidaks kõiki tema kostüüme ja luges lõputult ette teiste nende tuttavate naiste rõivaste viimseidki pisiasju. Justin ütles – ja ma mäletan seda hästi, sest ta rääkis seda väga tõsiselt, ehkki oli veidi napsitanud –, et tema naine oleks suutnud ette lugeda kõikvõimalike kangaste, kilinate ja kulinate nimetused kiiremini kui tähestiku.”

“Vaene mees. Vaene naine.”

“Naine leidis lohutust,” jätkas Tanner ja otsustas ära kasutada tekkinud vahe lõputus tõldade jadas ning pööras kaariku lähima väljapääsu poole. “Minu teada, ja ma ei kuulnud seda Justinilt, sest tema ei oleks iialgi nii taktitu, leidis too naine mitmeid viise enda lohutamiseks. Kleidid, ehted... hulk mehi, kes hea meelega kinnitasid, kui kaunis ta oli.”

“Oli? Kas see tähendab... ?”

“Jah, tähendab küll, aga mitte küllalt kiiresti, et Justinit päästa, ehkki see kõlab kalgilt. Kuu aega enne seda, kui Danielle õnnetult surma sai – ta kukkus Carlton House’i marmortrepist alla, sest tema kingakonts jäi kinni kleidi lopsaka volangi taha, muide, Walesi prints pidi pärast seda õnnetust nädal aega voodis lebama –, tegi üks tema armukestest selle vea, et uhkustas oma viimase vallutusega. Justin pidas oma kohuseks too vennike duellile kutsuda, et kaitsta oma vääritu naise au.”

“Ta tappis selle mehe?”

“Jah, aga mitte meelega. Mina olin Justini üks sekundante ja nägin kõike pealt. Kolmeni lugemise asemel pöördus tema rumal vastane tulistama kahe peal. Me hüüdsime Justinit, et teda hoiatada. Ta pööras kohe ümber ja tulistas enesekaitseks. Aga teine mees sai surma ja Justin pidi riigist põgenema. Usun, et ainult tema hindamatud teened kuninga ees ja juhtunust möödunud aastad võimaldasid tal Inglismaale tagasi tulla. Huvitav, kuidas ta kaheksa aastat hiljem vastu võetakse. Mees, kelle ta tappis, oli ühe krahvi teine poeg. Kõrgseltskonna meelt lahutavad alati aina uued kuulujutud, aga see vana lugu ei saa olla kuigi sügavale mälestustetulva alla maetud. Seda enam, et Justin näitab end julgelt pargis. Nagu ärgitades kõiki endast rääkima.”

“Aga sina seisad tema kõrval.”

Tanner vaatas Lydiat. See ei olnud küsimus. “Jah. Ehkki – ei, eriti just seetõttu, et Justin ei ole ilmselt vanu haavu ka ise unustanud. Ta võis ju sinuga lõõpida, aga tema ebaõnnestunud abielu ja selle tagajärgede valu on ilmselgelt mõjutanud tema arvamust naistest.”

“Või ei usalda ta enam iseenda arvamust, kui asi puudutab naisi,” tähendas Lydia, mispeale Tanner teda teravalt vaatas.

“Justin Wilde? Endas ebakindel? See pole võimalik.”

“Kahtlused on julmemad kui hullemadki tõed,” ütles Lydia vaikselt. “Kuidas saab ta pärast säärast südame eksisammu, nagu ta sulle on tunnistanud, enam oma arvamust usaldada?”

Tanner pööras kõrvid hobused Grosvenor Square’i poole, soovides, et ta ei peaks nii vara pargist lahkuma, sest nüüd ei olnud tal mingit ettekäänet selle rahutukstegeva jutuajamise jätkamiseks. “Jälle Molière. Ja jälle “Misantroop”. Ta vajab sõpra, eks ole? Ehkki näeb välja enesekindel.”

“Tal on sõber olemas,” kinnitas Lydia ja pani kinnastatud käe Tanneri käsivarrele. “Ja mina tean isiklikust kogemusest, et sina oled väga hea sõber.”

Tanner tänas teda, tundes samas, nagu oleks talle hingekella löödud. Talle meenus veel üks tsitaat, aga seekord mitte Molière’ilt. Midagi sellist, et sõprus on tiibadeta armastus...