Читать книгу Ohverduste sügis - Katariina Libe - Страница 3

Hella

Ma seisan terve päeva külapoe ees, kruusaga kaetud parkla servas, seljaga metsa poole. Sügistuul nilpsab jahedalt paljaid reisi mu suvekleidi all. Ma ei salli seda kohta. Ja ometi olen ma siin juba mitmendat korda lihtsalt lootuses, et näen sind. Kusagilt peate te ju süüa ostma, midagi peavad su naine ja laps sööma. Ja neljandal päeval kohtangi sind.

On õhtu. Maanteelt vaadates on pood mattunud uttu ja hämarus hakkab tasahilju küla peale laskuma. Olen paigalpüsimisest vajunud kummalisse transisarnasesse seisundisse ja kruusakrudin aeglustuva auto rataste all äratab mu tardumusest. Auto peatub poe ees, uks avaneb pikkamisi ja ma tean kohe, et see oled sina. Sa otsekui kiirgad selles udus oma hallis ülikonnas, mille peale on heidetud õhuke hele mantel.

Sa sirutad sõidust kangeks jäänud selga ja siis järsku sa märkad mind. Sa peaaegu et võpatad. Küllap mõjun ma uduse metsa taustal oma valge suvekleidiga nagu kummitus – kahvatu painajalik kogu. Aga sa ei tuksata pelgalt ehmatusest, selles on midagi veel. Ma tean, et sa tahad minust mööda vaadata ja eemale kõndida. Tundub, nagu oleks sul korraks süda pahaks läinud või pea ringi käima hakanud. Sa otsid vasaku käega autolt tuge. Seisad valvel kui metsloom, nagu tahaksid sa põgeneda, enne kui kuristikku kukud. Aga muidugi ei tea sa veel mingist kuristikust midagi. Ma kõnnin sinu poole, jään seisma sinust kahe meetri kaugusele. Olen piisavalt lähedal, et tunda su lõhna. Ma tean, et ka sina tunned minu lõhna. Su sõõrmed laienevad ja võin vanduda, et ühe lühikese viivu jooksul näen su silmis kiskjalikku iha – sa tahaksid mind hammustada, küünistada, allutada. Aga juba järgmisel hetkel kerkib su näole viisakas ilme, millega tuttavaid külavahel ikka tervituseks kostitatakse.

„Tere jälle!” ütled sa naeratamata.

„Tere. Päris udune ilm on täna,” ütlen mina.

„Jah, tõesti.”

„Ma arvasingi, et küllap me kohtume veel,” lausun ma naeratades, et sindki naeratama julgustada.

Ja siis sa naeratadki. Sa teed seda sellise kergendusega, nagu oleksid väike laps, kellele on just mõista antud, et ta ei pea enam tubli olema.

„Väga tore, et kohtusime. Kas sa töötad siin külas?” küsid sa.

„Ma asusin just tööle Küüru raamatukogus,” vastan mina.

„Ahsoo,” kohmad sina.

„Sa võid tulla sinna uudistama,” ütlen kiiresti. Ma tunnen, et pean rääkima kiiresti, nii kiiresti, nagu oleks iga sekund kulla hinnaga ja sa võiksid igal hetkel minu käest minema lipsata.

„Kas sulle meeldib lugeda?”

„Mul pole selleks eriti aega,” vastad sa.

„Siin maal on aega kindlasti rohkem kui linnas. Nii vähemalt öeldakse.”

„Küllap vist.”

Mulle tundub, et sa tahadki juba minema libiseda.

„Reede õhtul on külakõrtsis kontsert. Tule ka!” ütlen ma abitult ja konarlikult, justkui pettuselt tabatud laps, kes esimese hädavale külge klammerdub. Ma olen selle neetud plakati ees juba mitu päeva seisnud ja sind oodanud. Ja alles nüüd ma taipan, et see võiks olla võimalus sind uuesti kohata.

„Eks näe. Ega ma pead ei anna,” ütled sa veidi kuivalt. „No hästi. Kohtume veel.”

„Head aega,” vastan mina ja manan ette oma kõige kutsuvama naeratuse. Ja ma näen, et see justkui raputab sind mingist lummusest lahti, sa tunned selles naeratuses ära minu tavalise relva, mida ma kasutan, et kedagi tarduma ja siis mulle järgnema panna, aga sina näid olevat selle suhtes immuunne. Sa noogutad hooletult, nagu ajaksid sa kärbseid eemale või nagu annaksid selgelt mõista, et said minu signaali kätte, kuid ei ole huvitatud.

Sa lähed poodi, tuled sealt mõne minuti pärast välja, suitsupakk ja šokolaad näpu vahel, lehvitad siis mulle peaaegu ükskõikselt ja istud autosse.

Ma seisan külapoe ees ka järgmisel päeval. Ja ülejärgmisel. Siis ma taipan, et teie pere ei osta süüa sellest poest. Et see on sinu jaoks lihtsalt üks peatuskoht, kust haarata kaasa mõni linna supermarketist osta unustatud asi.

Ja rohkem pole mul aega seal seista, sest ma asun oma uuele töökohale raamatukogus.

Olle

Ma näen kummalist unenägu.

Meie küla ümber on mets ja palju väikseid radu, mis ükshaaval eri nurkadest sügavale metsa viivad. Kui me emaga esimest korda küla peal tiiru tegime, siis üks rajake, mis algas tühja rahvamaja tagant, jäi mulle eriliselt meelde. Nägin selle raja ääres ühe koguka saarepuu küljes rippumas okstest kokku sõlmitud mehikest, puist kriipsujukut, mis mõjus ühtaegu kutsuvalt ja õõvastavalt. Selles oli midagi müütilist ja nõiduslikku, aga samaaegselt tobedat ja lapsikut. Seisatasin ja korraks tundus mulle oluline teada saada, kes oli otsustanud seda rohtukasvanud rada sellise kujukesega märgistada. See talletus mulle mällu, aga rohkem ma selle peale ei mõelnud.

Ja nüüd näen ma seda unes. Olen selle sõnajalgadest ja aruheintest umbe kasvanud raja alguses, vaatan puu küljes rippuvat kujukest ja tunnen vastupandamatut tõmmet minna mööda teed edasi, kutsuvasse hämarasse metsasügavusse. Aga ma ei seisa kahe jalaga maa peal, vaid hõljun kaalutult paarikümne sentimeetri kõrgusel maapinna kohal. Tunnen oma jalgade all õhku ja tuules õõtsuvate sõnajalgade varsi – ma nagu kiiguksin peadpööritava kiirusega üles-alla. Surun sõrmed sügavale püksisääre voltide vahele nagu siis, kui pean terve klassi ees vastama. Uudishimu seguneb hirmuga, kui ma lihtsalt hõljun teeraja alguses, teadmata, kas ma tohin või üldse suudan edasi liikuda. Ja siis ma ärkan. Ajan end püsti ja unenäolummus ongi lõplikult kadunud.

*

Ema astub uksele ja kutsub mind sööma. Tal on põll ees ja see tähendab tavaliselt ainult head. Ta on midagi küpsetanud.

Ma panen riidesse, pesen hambad, lähen trepist alla suurde heledasse köök-elutuppa ja näen, et ema on küpsetanud juustupirukaid. Kui ema jaksab, on ta väga hea kokk, aga kui tal jõudu ei ole, ei söö ta ise eriti midagi ja meie isaga praeme endale pelmeene või viinereid, mida isa ei oska korralikult valmistada. Kõik, mida isa köögis puudutab ja püüab söödavaks muuta, kõrbeb kas põhja või on toores ja kõva. Sellistel päevadel nosin ma tavaliselt moosi- või šokolaadivõisaiu. Ema ei pane seda pahaks, sest nendel päevadel on ta voodis pikali ega tee märkamagi, mida ma söön.

Laual ootavad mind juustupirukad, puder ja toormoos. Ema on heas tujus ja jutukas, küsib, kas mul on juba koolis sõpru tekkinud, ja mina vastan, et ei ole. Alati sama vastus. Oleme seda küsimuse-vastuse pingpongi korranud nüüd juba mitu nädalat, paaripäevaste vahedega, ema malbe naeratusega ja mina teeseldud kergusega.

Kümne minuti pärast sõidame juba autoga mööda külavaheteed. Põllud ja niidud on ikka udus. Küüru on hallikaspruun ja rohekashall. Ma olen seda külakest näinud ainult sügisel, aga millegipärast tundub mulle, et just sügiseti tuleb selle koha tõeline pale kõige paremini esile. Ma ei kujutaks neid niite ette kevadel, kui kõik tärkab ja õitseb, ega talvel, pikkade ööde vangis ja paksu lumevaiba all. Udune, kõdunemas, koltumas, hääbumas ja alati millegi ootuses – just selline on Küüru minu jaoks.

Küsin emalt, mis on abort. Ema läheb näost kahvatuks ja hetkeks tundub mulle, et ta hakkab nutma. Aga siis muutub ta jälle rahulikuks ja seletab, et kui väike tita on hakanud ema kõhus kasvama, aga ema ja isa otsustavad, et ei saa seda titat ikkagi alles jätta, näiteks kui see tita on väga-väga haige ja ema ja isa mõtlevad, et sellel tital on endal ka parem mitte nii haigena siia maailma sündida, sest tema elu kulgeks masinate küljes, mis aitavad tal hingata ja toitu saada, siis ema ja isa saavad teha nii, et see laps ikkagi ei sünni. Ema räägib minuga nagu väikse lapsega. Muidugi ma tean, kuidas tulevad lapsed. Ja ma tean tegelikult ka, et kui naine on rase, siis kuidagi saab seda nagu peatada, aga ma pole selle peale kunagi pikemalt mõelnud ja ma ei teadnud, et selle asja nimi on abort. Ma tahaksin tegelikult teada, kuidas seda tehakse. Kuidas see laps sealt kõhust ära kaob, kuidas ta surmatakse ja kas siis tehakse operatsioon. Ma hakkan mõtlema, kui palju see laps seda ise näeb ja tajub, kui palju ta kuuleb ja seda ette aimab. Aga ma saan aru, et praegu seda kõike küsida ei saa. Ja on ütlematagi selge, et ema on teinud aborti.

Ema sõidutab mind koolini. Enne kui ma autoukse avan, suudleb ta mind laubale ja soovib head päeva. Ma kuulen tema häälest, et tal on klomp kurgus, ja ma tean, et kui ta koju jõuab, siis ta nutab jälle natuke, ja ma tunnen ennast väga halvasti.

*

Emakeeletunnis räägib õpetaja rahvapärimusest. Mind on legendid alati huvitanud, mulle on meeldinud müütilised tegelased ja loomad, aga ma ei ole kunagi väga mõelnud sellele, et ka vanadel eestlastel olid omad legendid ja oma usund.

Tunni lõpul ütleb õpetaja, et ka Küüru küla kohta on palju legende, ja palub, et me uuriksime järgmiseks korraks välja, millised need on. Olen kindel, et mu vanemad ei tea neist midagi, sest nemadki on Küürus võõrad nagu mina, seega tuleb mul minna pärast kooli raamatukokku. Ma tean, et pisike hall puust maja küla kõige lõunapoolsemas servas ongi raamatukogu. Selle tagant algab lõputu mets.

Minust paar rida eespool istub üks natuke veider poiss nimega Elias. Ta on vaikne ja hoiab vahetundidel omaette. Ometi ei tundu ta mingilgi moel häbelik, pigem näib, et teiste rüselused, kemplused ja totrused ei huvita teda. Ta kõnnib veidralt sirge seljaga ja vaatab alati ringi suurte ja kuidagi riivavalt uudishimulike silmadega. Miski ütleb mulle, et ta kolis Küürule alles hiljuti nagu mina.

Elias naeratab mulle koolipäeva lõpul. Ta teeb seda ikka vahel. Siis, kui me oma kotid kokku paneme ja jopesid võtma hakkame, viskab ta mulle pilgu, mis justkui annaks mõista, et ta teab, et mul on raske, sest olen võõras ja uus, aga et varsti läheb mul kergemaks. Tema naeratus on soe ja julgustav. Tahan midagi Eliasele öelda, aga kuna mu sõnad on tihti aeglased keelele jõudma, on ta enne ratta selga istunud ja külavaheteele kadunud, kui midagi suust saan.

Helistan emale, et ta mulle järele sõidaks ja me koos raamatukokku läheksime, aga ema ei võta vastu. Lasen telefonil kaua kutsuda, kuulatan mobiilist kostvaid pikki toone ja tunnen, kuidas ärevus kasvab. Hetkega on mu peod kleepuvalt higised ja kuklakarvad turris. Ma kardan, et emaga on midagi juhtunud, ja mulle näib, et see on minu süü. Proovin veel mitu korda helistada ja hakkan siis raamatukogu poole kõndima.

Tean, et raamatukogu on koolist paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Aasad ja põllud mu ümber on endiselt udus ja justkui millegi ootuses.