Читать книгу Inglid ja kelmid. Rannaromaan - Katariina Tammert - Страница 6

“Ma tõin teile ühe ilusa tüdruku.”

Õnne naeratas. See oli Inesest, kes oli ise imekaunis, nii armas teda niiviisi tutvustada. Õnne astus Inese järel suure maja uksest sisse, neile tuli vastu sõbralike silmade ja avala olekuga mees. Ta ulatas Õnnele käe, teda samal ajal uurivalt vaadates.

“Alan.”

“Õnne.”

“Meeldiv tutvuda.”

“Samad sõnad.”

Elutoa diivanilt tema selja taga tõusis püsti noorem kahupäine mees, kes astus samuti mõned sammud ukse poole.

“Karl.”

“Karl on minu vend,” täiendas vahepeal samuti tuppa jõudnud Aili.

“Mina olen Õnne, väga meeldiv.”

Õnne aitas Inesel kaasavõetud söögid-joogid autost tuppa tuua. Inese jõnglased jooksid koos Aili ja Alani kahe pojaga sisse-välja. Õnne uuris vaikselt ümbrust. Maja oli seest natuke tume ja sünge, aga asukoht imeline ja aknast avanev merevaade lummav.

Taustal käis arutelu sel teemal, et Alan sõidab kuskile angerjaid tooma ja tüdrukud lähedal asuvasse külla Aili sõprade juurde.

“Või lähed Alaniga angerjate järele?” küsis Aili.

Õnne oli natuke hajevil, nii et ei tabanud kohe, millest jutt.

“Kust sa neid tood?” küsis ta Alanilt, kui oli natuke keskenduda suutnud.

“Sinna on mõnikümmend kilomeetrit.”

Tüdrukud startisid varsti. Aili tantsiskles suure maasturi juhiistmel muusika rütmis, Õnne nautis kõrvalistmel autoaknast imelisi vaateid suvistele maastikele, Ines istus taga. Nad olid juba suurelt teelt väiksemale keeranud, kui nägid vasakul põllu kohal vikerkaart. Kõik kilkasid vaimustusest. Aili pidas auto tee ääres kinni, nad avasid uksed, et telefonidega paremaid pilte saada ja avastasid siis, et on vihma piiril – ühel pool autot sadas vihma ja teisel pool mitte. Kõik kolm sattusid sellest veel rohkem elevile.

Aili sõprade, vanema paari juures, keda ka Ines teadis, oli kena, aga Õnnel pigem igav, kuna suurem osa jutust käis inimeste ümber, keda ta ei tundnud. Ta klõpsis idüllilisest õunaaiast telefoniga mõne ilusa pildi, aga oli siiski rõõmus, kui lõpuks tagasi sõideti.

Tagasiteel tahtsid Aili ja Ines väikesest külapoest läbi minna. Õnne jäi õue auto juurde ootama ja ümbritsevat suvist rohelust nautima.

Ta tähelepanu köitis teine poe ette pargitud auto, mille ühele küljele oli kirjutatud “Auratransformatsioon” ja teisele küljele “Torutööd”. Auto peal olevaid kirju lähemalt uurides oleks ta peaaegu peale astunud mehele, kes auto varjus suitsetas.

“Vabandust! Ma lihtsalt jäin vaatama, et huvitavad kirjad …” puterdas Õnne.

“Kõik on hästi. See on jah mul nii, et torutööd toovad leiva lauale, aga see teine asi on südame kutsumus,” seletas mees sõbralikult.

“Misasi see auratransformatsioon on?” uuris Õnne.

“Ma loen ja parandan aurasid, inimeste energiavälju. Ma võin kiirelt sinu oma ka vaadata,” pakkus mees.

Õnne ebales. “Mida ma selleks tegema pean?”

“Astu natuke lähemale. Ma ei puutu sind, lihtsalt panen käed korraks su aura ümber.”

Uudishimu sai võitu ja Õnne astus lähemale. Mees hoidis käsi temast mõnekümne sentimeetri kaugusel ja pani silmad kinni.

“Nii säravat südant näeb harva!” ütles ta hetk hiljem. “Sa oled hästi valmis millekski suureks – ainult mine ja sära!”

Ines ja Aili tulid poest ja siirdusid maasturi poole.

“Aitäh!” hõiskas Õnne mehele, tüdrukute järel autosse lipates.

Vahepeal Ihaneeme jõudnud angerjad olid maja ees tünnis ja ootasid oma tundi. Tüdrukud siirdusid tuppa. Nad katsid koos suure laua, mis paiknes avatud köögi ja merevaatega elutoa vahel, Alan valas kõigile külma valget veini.

Õnne pani tähele, et nii Alan kui ka Aili olid külalistega ülisoojad ja sõbralikud, aga nende omavaheline suhtlus oli pea olematu. Kui sellest siiski hoiduda ei õnnestunud, muutus mõlema hoiak jäiseks ja hääletoon kalgiks.

Õhtusöök oli väga hõrk, laual oli suurepärast Alani valmistatud kala, tomati-mozzarella-salatit rohke basiilikuga, puuviljaleiba ja muud head-paremat. Aili istus ovaalse laua ühes otsas, Õnne teises, Alan tema kõrval vasakul, Karl Alani ja Aili vahel ning Ines teisel pool. Õnne tundis, et Alan vaatas teda, ta pööras natuke pead ja tabas mehe silmis erilise pilgu.

„Õnne, millega sa üldse tegeled?” küsis mees. Ja lisas: „See on küll selline küsimus, et …”

Õnne naeratas talle. „Ma olen modell.”

“Oo!”

“Ja ma suhtun üsna kirglikult fotograafiasse, see on mu hobi,” lisas Õnne.

“Kirg on võimas asi,” ütles Alan mõtlikult.

Jutt libises sujuvalt eelmisele õhtule, Õnne näitas telefonist Alanile ja Karlile Ailist peol tehtud fotot, kus too vihmas lambadat tantsis.

“Oo, kaunis! Puhas kunst!” märkis Alan tunnustavalt.

Söömise lõpetanud, läks Karl akna alla diivanile arvutist muusikat valima, Aili õhutas Õnnet teda selles aitama. Õnne võttis oma veiniklaasi ja istuski noormehe kõrvale. Muusikavalik Karli MacBookis oli hea, palju Jääboilerit ja teisi võluvaid Eesti artiste, nad panidki lõpuks “Kaks tüdrukut” mängima. Aili pildistas neid eemalt ja kommenteeris, et nad näevad koos nii armsad välja.

Päike hakkas loojuma ja hämardus juba.

“Kuulge, sõidame saarele!” tegi Aili spontaanse ettepaneku. Kõik võtsid mõttest kiiresti tuld.

Aili andis Õnnele ühe oma dressipluusi sinise-valgetriibulise madrusesärgi peale panemiseks, et tal külm ei hakkaks, ka teised panid ennast ja lapsi soojemalt riidesse ning pakkisid jooke kaasa. Maja tagant läksid suurtest kividest tehtud astmed alla kivisele rannale, kus loksus väike paat. Kõik said päästevesti selga, neli last, Inese kaks poega ning ka Aili-Alani omad, olid esimestena paadis. Kõik pildistasid neid üksteise võidu ning ronisid siis ka ise paati, üks Aili ja Alani kolmest suurest koerast tuli ka. Varem ukse juures vilksatanud kassid ajasid kuskil oma kassiasju ja eelistasid loomulikult veest eemale hoida.

Alan lükkas paadi kaldast lahti, käivitas mootori ja tüüris kividest mööda, eemal veest kerkiva saare poole.

Aili istus paadininas, jõi pudelist valget veini ja saatis selle siis ringi käima. Karl istus Õnnele väga lähedal, Ines Karli kõrval, lapsed olid kuskile nende vahele ja sülle pressitud. Kõik pildistasid üksteist oma telefonidega ja võrdlesid häid tabamusi, Õnne püüdis vahepeal ka lihtsalt hunnitut merd ja päikeseloojangut vaadata ja oma mällu salvestada. Selline hetk, selline pidu … ja ta oli kahelnud, kas üldse tulla!

Kõik oli alanud eelmisel õhtul, kenal soojal juulikuu neljapäeval, kui Õnne ja Ines, kelle kunagistest ühistest tööotstest oli välja kasvanud lähedane sõprus, ühes Kalamaja kohvikus kokku said, et õhtust süüa ja viimase aja muljeid vahetada.

Õnne jutustas muu hulgas Inesele oma eelmise nädalavahetuse peost Pärnus.

“Ja siis ma kohtasin seal ühte hästi kena kutti, kellega mul oli kunagi mu elu ainus üheöösuhe.”

“Oo?” elavnes Ines.

“Ta oli koos oma naisega.”

“Ah soo,” käis Inese värskelt tärganud entusiasm kiiresti maha.

“Ei, see oli päris huvitav tegelikult,” ütles Õnne. “Selles mõttes, et hästi sümpaatne naine oli. Ma vaatasin neid ja mõtlesin, mismoodi oleks nendega sõber olla. Perekondlikult suhelda ja nii edasi.”

“Ja samal ajal mehega edasi magada?” uuris Ines.

“Ma päris nii küll ei mõelnud … see vist oleks liiga raju?” hakkas Õnne naerma.

“Muide, täna on Hoovis Marten Kuninga kontsert,” ütles Ines äkki.

Õnne vaatas teda suu lahti.

“See on täiesti sürr, et sa seda praegu ütlesid, sest seesama kutt mainis seda ka! Et sel neljapäeval on Hoovis Marten Kuningas ja et see võib hea olla,” selgitas ta, kui oli kõnevõime tagasi saanud.

“Aili käis mulle enne hullult peale, et me läheksime, aga ma kõhklesin,” vastas Ines. Aili oli Inese sõbranna, kellest Õnne oli kuulnud ja ka paar korda põgusalt näinud.

“Tead, aga … mu meelest see väärib tähelepanu, kui mingi info su juurde järjest mitmest allikast tuleb. See on nagu märk? Kas lähme?” läks Õnne põlema.

Ines mõtles hetke. “Hea küll, lähme!”

Nad olidki pärast õhtusööki suundunud Hoovi, selle suve kõige kuumemasse vabaõhubaari, mis oligi üks vanalinna hoov paari puu ja baariletiga. Aili oli ka veidi hiljem tulnud ja nendega liitunud. Kontsert oli hea ja õhtu ka muidu väga meeldiv, hoolimata hilisõhtusest vihmahoost, mis kõiki baarileti kitsukese katuseserva alt varju otsima sundis.

“Tule ka homme Ihaneeme!” oli Aili Õnnele öelnud, kui nad seal seisid. Õnne teadis, et Ines oli seal viimasel ajal päris tihti ning pidi ka sel nädalavahetusel lastega minema.

Õnne oli pärast südaööd koju magama läinud, lubades hommikuni ettepaneku üle mõelda. Ta teadis Ihaneemet küll, see oli idülliline rannaküla, kus asus üks väga hea restoran, Tulivesi, vanadest piiritusevedajatest inspireeritud nimega.

Reede ennelõunal kalaturu juures asuva Klausi kohviku mereäärsel päikeselisel terrassil piimavahust kohvi ja apelsinifileedega vahvleid nautides oli Õnne otsustanud öelda jah. Võluvaid variante nädalavahetust veeta oli suvele kohaselt hulganisti, aga see kutse tundus kuidagi eriline … ja ta oli just sama nädala algul otsustanud tuua oma ellu veel rohkem mõnusat kulgemist. Nii et kui Ines ja Aili ärkasid ja Õnnele helistasid, ütles ta jah ning sõitis koos nendega Ihaneeme.

Pesasaar, kuhu seltskond varsti paadiga kohale jõudis, oli üsna asustamata väike saar. Seal oli vaid paar vaikset ja pimedat pisikest suvemaja, mõni väike puudesalu, natuke heinamaid, kadakaid ja pikki liivaribasid. Teinud saarele umbes poole tunniga jalgsi tiiru peale, jõudsid nad pika maasääre varjus olevasse lahte jäetud paadi juurde tagasi. Oli juba hämar, tasapisi kiskus ka jahedamaks. Hea oli paadiga tagasi kulgeda, kaldanõlval kükitava rookatusega palkmaja akendest kumas kutsuvat sooja kollast valgust.

Ihaneemes panid mehed sauna sooja. Kõik naudisklesid niisama, kuulasid muusikat ja jõid veini. Millalgi päikesetõusu paiku mindi elumajast veidi eemal asuvasse sauna. Leiliruum oli aknaga, nii et laval istudes paistis merest tõusev päike silma. Mehed ja naised jooksid kordamööda paljalt jahedasse merre. Muru sees hüppas ringi lugematu hulk konni, kes tundsid suveööst samavõrd rõõmu kui inimesed. Aili võttis ühe pihku, et näidata teistele, kuidas konna kaitsereaktsioon on ründaja täis lasta. See tekitas pealtvaatajates mõõdukat elevust.

“Teate seda ütlust, et enne tuleb palju konni läbi suudelda, kui printsini jõuad?” naeris Õnne vallatult.

“Neid siin jätkub!” naeris Ines vastu.

Õnne läks varahommikul sauna peale kenasse väikesesse päikesetõusu- ja merevaatega tuppa magama. Pidu käis pärast seda kiiresti maha.

Mingi hetk Õnne ärkas ja avastas voodiservalt Karli. Tüdruk oli unine ja purjus, nad pidasid mõnevõrra läbirääkimisi sel teemal, kas Karl peaks sinna jääma. Õnne arvas, et mitte, Karl, et jaa. Lõpuks lõi Õnne käega ja lubas noormehel jääda, kui see käed teki peal hoiab, kuid mingil hetkel tundis, et see pole nii mitte. Ta sudis Karli käsi oma kehast eemale, aga too oli järjekindel. Lõpuks tüdruk tüdines ja kolis lihtsalt kõrvaltuppa, kus sai rahus magada.

Hommikul ärgates nägi Õnne, et Ines istub sauna ees trepil ja räägib kellegagi juttu. Ta pesi kiiresti hambad, tõmbas juuksed hobusesabasse ning astus uksest välja.

„Tere hommikust!”

“Tere hommikust!” vastas Ines oma armsale sõbrannale rõõmsalt.

“Nii särav …” ütles natuke eemal istuv Alan Õnnet vaadates. “Tere hommikust! Kohvi?”

“Ma mõtlen selle peale,” naeratas Õnne vastu. Eelmise öö alkoholikogus oli olnud selline, et ta polnud kindel, kas on kohviks valmis. Õnne istus Inese kõrvale, päike säras selges sinises taevas ja sauna eest avanevad merevaated olid lihtsalt imelised.

“Mida sa jood?” küsis Õnne Inese tassi piiludes.

“Latte’t.”

“Oo.”

“Tahad ka?” küsis Alan.

“Natukese aja pärast. Ma pigem võtaksin vett.”

Alan ulatas tüdrukule oma mineraalveepudeli.

Õnne jõi vett, teised jätkasid pooleli jäänud vestlust – jutt käis Alani vanemast tütrest esimesest abielust, kes tahtis minna ajakirjandust õppima. Õnne tundis Alani tütrele kaasa, see suurte valikute tegemise aeg võis olla stressirohke.

Aili ärkas ka varsti. Tüdrukud läksid maja taha terrassile, laotasid tekid maha ja võtsid seal bikiinides päikest, kassid ja koerad tiirutasid nende ümber. Karl ja Alan olid elutoas. Aili kopsis aknale, kuni Karl selle avas, Aili nõudmisel kõlari akna vahele pani ja neile head muusikat lasi. Õnne lubas nüüd Alanil teha endale ühe piimaga kohvi purjekaga tassi ja nautis seda koos jätkuvalt vaimustava merevaatega. Idüll.

“See Õnne on ikka väga hästi õmmeldud,” märkis Karl vaikselt elutoas Alanile, vaadates läbi akna bikiinides Õnnet.

Alan oli seljaga ta poole ja naeratas endamisi.

“Ma olin eile öösel temaga,” lisas noormees.

Alan kortsutas kulmu. Õnne ei paistnud selline. Miski siin loos ei klappinud.

Inesel oli olnud plaan terveks nädalalõpuks Ihaneeme jääda, aga üks lastest hakkas jonnima ja Õnne tahtis õhtul linnas kontserdile minna, nii et lõpuks läks nii, et nad sõitsid laupäeval lõuna paiku tagasi Tallinna.

Inese vanem poeg röökis pool tagasiteed nii, et Ines ütles Õnnele südametäiega: “Ära mitte kunagi tee endale lapsi!”

Õnne naeratas, see oli nii siiras emotsioon … ja samas olid Inese jõnglased tegelikult väga lahedad. Suurema osa ajast.

Lõpuks lapsed rahunesid ning Ines ja Õnne said omavahel rahus lobiseda. Ines selgitas Õnnele pisut Alani ja Aili keerulisi suhteid – jutustas, kuidas nad on juba tükk aega sisuliselt lahus ning Aili seiklustest teiste meestega.

“Ma vaatasin jah nende omavahelist suhtlust ja sain aru, et mingi jama on!” reageeris Õnne selle peale. “Aga see on nii jahmatav, pealtnäha on nende elu nagu maailma kõige idüllilisem klantspilt: edukas endisest poliitikust ja ärimehest mees, kaunis naine, kaks imearmsat last, kolm koera, viis kassi, kaks maasturit ja suur maja mere ääres. Paljude inimeste märg unenägu? Samas kui mina oma väikese stuudiokorteri, väikese auto ja üsna ebaselge töö- ja suhtestaatusega ei pälviks ilmselt nende paljude inimeste tähelepanu … ja samas mul on tõsine kahtlus, et ma olen õnnelikum kui need, kes seda klantspiltelu elavad.”

“Muidugi sa oled õnnelikum! Väga palju!” kinnitas Ines hetkegi kõhklemata.

Õnne oli kogu seltskonnaga Facebookis sõpradeks saanud ja Karl kirjutas talle juba samal õhtul, et kontserdimuljeid uurida. Nad olid ka tahtnud tulla, aga lastega sõprade juurde külla läinud ja sinna toppama jäänud. Õnne lohutas, et nad ei jäänud millestki väga ilma, ilm keeras halliks ja vihmaseks.

Ühel järgmise nädala päikeselisel tuuletul suvisel ennelõunal kõndis Alan vilistades mööda külavaheteed kodust jahisadama poole. Kahel pool kitsast looklevat kruusateed oli kõik heleroheline, lopsakas, lõhnav ja õitsev ning taevas imeliselt helesinine. Eemal sillerdas meri.

Ta jõudis rannarestorani juurde, avas juba ukse ja jäi siis enne sisenemist korraks ukse vahele seisma. Tal oli äkki kuidagi väga hea ja kerge olla.

Ta lasi pilgul ringi libiseda.

See oli kena väike sadam. Siin olid mõned valgete purjedega jahid ja paar kalapaati. Restorani lillekastidega ääristatud terrass ja triibuliste patjadega kaetud punutud mööbel andsid sellele õdusa ilme. Alan vaatas veel hetke rahuloleva pilguga seda kõike ja astus siis uksest sisse.

Restoran oli ka seest hele ja hubane. Laudpõrand, heledaks peitsitud seinad, sinise-valgetriibulised padjakatted ja siin-seal mereteemalisi nipsasju.

Alan oli selle restorani avanud veidi rohkem kui aasta tagasi, enne seda oli siin räämas sadamakõrts. Pealinnast oli siia küll hulk kilomeetreid, aga see ei seganud lõbujanulisi maiasmokki. Ihaneeme jahisadamas asuv Tulivesi oli olnud eelmise suve hittkoht, kuhu puhkepäevadel oli võimatu lauda saada. Pärast vaiksemat sügist ja talve oli elu siin nüüd taas täies hoos.

Alan mõtles, et ta võiks olla väga õnnelik, kui poleks olnud kõike muud, kogu seda viimaste kuude jama tema linnas asuvate restoranide ja klubidega, mille oli põhjustanud reetlik äripartner. Ja isikliku eluga. Aga nüüd … õhus oli kuidagi uut hingamist. Mingi imeline rahu oli äkki kuskilt ta sisse tulnud.

Järgmise neljapäeva õhtul laiskles Õnne üksi kodus pärast naudinguterohket kohtumist Margusega. Margus oli piltilus, pikka kasvu ja päikeselise loomuga meesmodell, kellega Õnne oli suve algul tutvunud. Seks nende vahel oli super ja lobiseda ka tore, aga segavaid romantilisi tundeid kummalgi mitte. See suhe oli tõeline kirss Õnne lõbusa vallaliseelu tordil. Kas nad olid sõbrad või armukesed või mõlemat, friends with benefits … lõpuks polnud ju oluline, kuidas suhet nimetada, vaid selle sisu. Ja sisu oli antud juhul suurepärane.

Õnne vaatas telefonist Facebooki, talle oli sõnum – Karl kutsus Ihaneeme sauna.

Ta puikles algul vastu, sest kell oli juba üheksa ja ta pidi järgmisel päeval Inese ja Ailiga Haapsallu joogafestivalile sõitma, aga Karl oli visa, moosis teda korraga sauna ja nädalavahetuseks Lätti Positivuse festivalile ning meelitas sellega, et Ines on ka Ihaneemes.

Õnne murdus lõpuks, kui Karl tsiteeris Jaapani rahvatarkust “Mõtle vähem, tee rohkem!”. Oli imeilus suveõhtu ja tõesti – miks kodus istuda.

Õnne oli autoga juba peaaegu linnast väljas, kui Karl helistas ja palus, et ta võtaks veel ühe inimese peale. Õnne keeras tagasi ja korjas peale Martini, pika kõhna prillidega heledapäise noormehe.

“Kes su ema on?” küsis Õnne pärast tervitusi ja tutvumist.

“Mis mõttes?” sattus Martin segadusse.

“Kui ma su perekonnanime kuulsin, siis mul tekkis kahtlus, et ta oli kunagi mu muusikaõpetaja.”

Väike Eesti, selgus, et nii oligi.

Martin osutus võluvaks teekaaslaseks. Ta oli Õnnega enam-vähem ühevanune ja mängis mitmes bändis tšellot.

Suurelt maanteelt ära keeranud, nautisid nad tühja teed, vaid üks põder mõtiskles tee ääres, märkas Õnne natuke enne Ihaneemet.

Nende saabudes oli Ines just lahkumas.

“Miks? Mis mõttes? Meelitasite mind siia ja nüüd lähed ära?” oli Õnne nördinud.

“Anna andeks, aga ma olen nii väsinud … me eile juba pidutsesime ja jõime ja ma tahan enne joogafestivali natuke taastuda ja puhata.”

“Näh,” ütles Õnne pettunult ja läks asju pakkiva Inese järel sauna eesruumi. Ta poetas sõbrannale kiirelt paar lauset päevasest kohtumisest Margusega. Ines jutustas kiirustades vastu, et Aili oli avaldanud lootust, et Õnne ja Karli vahel võiks midagi tekkida.

“Sest sa oled nii tore ja Karli eelmise naisega ei saanud Aili üldse läbi,” selgitas Ines. “Aga te oleksite Martiniga nii ilus paar, ma vaatasin, kui te tulite!” lisas Ines ootamatult.

“Kuidas palun?”

“Tõsiselt. Te olete mõlemad selliseid pikad ja saledad ja heledapäised … nii-nii ilus, tõesti!”

Õnne ei osanud teha muud kui naerda.

Karl oli Õnnet saabudes kallistanud, Alan samuti. Seejärel olid nad võtnud ta väikese punase auto ja läinud koos Martiniga, kes oli neist ainsana piisavalt kaine, et rooli istuda, Ihaneeme sadamarestoranist rummi tooma. Alan oli paljas, vaid tekk ümber, purjus ja väga hoos, aga samas, miks ta ei võinud seda oma kodus olla, mõtles Õnne.

Ines, ta laste isa John ja lapsed lahkusid, lõbus seltskond rummiga saabus tagasi. Kõik siirdusid sauna eesruumi. Õnne istus tugitooli, Alan ta jalge ette põrandale, Karl, Aili ja Martin diivanile.

Alan segas Õnnele järjest selliseid rummikoolasid, mis koosnesid peamiselt rummist ja kus koolat oli vaid veidi värvi lisamiseks, laimi ja jääd ka. Samal ajal valas ta tüdruku komplimentidega üle.

“Sa oled parim naine, kes eales sellesse sauna sattunud,” teatas Alan joviaalselt. “Ei teagi, miks nii häid naisi siia nii vähe on sattunud.”

Aili vahtis lakke, ta abikaasa oskas ikka tõeliselt nõme olla.

Õnne tundis end samal ajal Aili ja teiste ees natuke ebamugavalt. Ta üliarenenud empaatiavõime nentis, et kui tema abikaasa ta ees kellelegi sellist juttu räägiks, ta end küll väga hästi ei tunneks. Aili oli Õnnele sümpaatne ja ta tahtis, et kõik ennast hästi tunneksid. Ja samas oli ta siiski natuke meelitatud ka.

“Martin, ma kuulsin, et sa lähed ka joogafestivalile?” küsis Õnne jutu mujale juhtimiseks.

“Jaa, ma esinen seal laupäeva õhtul,” vastas noormees rõõmsalt.

“Mis jooga, joga … tulge parem meiega Positivusele,” tuli selle peale Alanilt.

“Jaa, Positivus rokib!” sekundeeris Karl vaiksemalt.

Õnne naeris.

Mehed sattusid hoogu ja pildusid teravaid vaimukaid nalju joogafestivali aadressil. Õnne ja Martin naersid ja vaidlesid vastu. Mõlemal olid kaalukad põhjused joogafestivalile minna: Õnne oli lubanud vabatahtlikuna fotograaf olla ja Martin pidi laupäeva õhtul seal bändiga esinema.

Seltskond siirdus uuesti sauna, iga natukese aja tagant avanes uks ja keegi lippas alasti merre ning siis tagasi. Aili kadus mingi hetk magama, Õnne, Martin, Karl ja Alan jäid.

Varsti pärast ühte ühist kümblust tundis Õnne, et saun on liiga kuum, ta tõusis ja läks uuesti end jahutama. Ta lippas paljajalu üle kastese muru ja mööda suurtest kividest astmeid alla mere äärde. Päike hakkas tõusma. Ta viskas kaasa haaratud rätiku paadiservale ja astus vette, kui kuulis selja taga samme. Ta vaatas üle parema õla. Alan.

“Tead, mida ma mõtlesin, kui ma sind esimest korda nägin?” küsis mees Õnne järel vette astudes. Ja jätkas vastust ootamata: “Ma mõtlesin, et see on selline naine, kellega ma tahaksin abielluda.“

“Kas sa mitte ei ole juba ühe erakordselt kauni naisterahvaga abielus?“ küsis Õnne ülbelt vastu. Mida see mees endast õige mõtles, et tuli sellist juttu ajama?

Alan turtsatas.

Õnne astus sügavamale vette. Põhi oli kivine, nii et püstijäämine nõudis keskendumist, eriti pärast kogu joodud rummi. Alan oli paari kiire sammuga tüdrukust ees, pööras ümber ning suudles teda tugevalt ja kirglikult.

„Sa ei tohi nii teha!“ vahtis Õnne teda vihaselt, kui oli enda lahti rebinud.

„Arvad?“ naeris mees ja suudles teda uuesti.

Õnne pidi endale tunnistama, et see oli hea. Ja päike tõusis, meri oli tüüne ja taevas õrnsinine, jahedavõitu vesi voogas nende alasti kehade ja päikese vahel nagu samet. See osa temast, mis hoidis tal pilgu peal ja vaatas neid asju kõrgemalt ka siis, kui ta oli end purju joonud, nentis, et ilus hetk. Nii ilus. Nii filmilik.

Alan suudles teda veel, huultele, kaelale … mingi hetk tõmbus tüdruk instinktiivselt eemale, minut hiljem ilmusidki kõrgel kaldal nähtavale Karl ja Martin, kes tulid samuti saunast merre. Õnne läks veidi ebakindlalt libedatel kividel tasakaalu hoides kaldale, võttis oma rätiku ja suundus tagasi üles. Mõistlikum osa temast arvas, et nüüd võiks küll magama minna. Ta tegigi seda, läks väikesesse merepoolsesse tuppa sauna peal, ainsasse, mille uks käis lukku, nagu Alan oli varem põgusalt jutu sees maininud, keeras selle kinni ja jäi rahulikult magama. Karl lõgistas mingi aeg ukse taga, aga Õnne teeskles magajat.

Martin pidi järgmisel päeval lõuna ajal bändiproovis olema ja see sundis ka Õnnet varakult lahkuma. Ta ei tundnud ennast veel üldse kainena ja lasi Martini rooli. Kodus läks Õnne kohe duši alla, pärast tiksus poolpaljalt oma päikeselises kodus ringi, kuni sattus peegli ette ja karjatas. Tal olid kaela peal kõige ehtsamad kire jäljed. Appi! Ta oli terve hommiku niiviisi rõõmsalt Ihaneemes ringi jalutanud, nii et kõik võisid näha ja mõelda mida tahes. Ja ta pidi varsti Inese ja Ailiga Haapsallu sõitma. Tal oli vaja legendi, sest ta ei olnud valmis tõde jagama, see oli lihtsalt liiga pöörane. Mitte veel.

Päev vajus juba õhtusse, kui Ines ja Aili lõpuks autoga Õnne maja ette saabusid. Ta läks oma asjadega alla, viskas seljakoti ja magamiskoti pagasiruumi ning istus autosse.

“Saate aru, ma tulin päeval duši alt ja ehmatasin end poolsurnuks. Mul on kaela peal sellised jäljed … aga ma ei mäleta, et oleksin end öösel vastu kerist kõrvetanud või midagi …” üritas ta oma sees vingerdavat süütunnet naljaga peita.

Tüdrukud naersid.

“Aga kes see siis oli? Martin? Või minu venna? Või Alan?” pakkus Aili võimalikke variante. Kas Õnnele ainult tundus või murdus Aili hääl tõesti Alani nime juures teistmoodi?

“Aga kuule, sul oli eile ju see kohtumine armukesega ka? Sa rääkisid saunas,” meenus Inesele.

Ta oli elupäästja.

“Jaa, õige, ah, muidugi … Jumal tänatud! Ma olin selle juba täiesti unustanud!” vastas Õnne siira kergendusega.

“Armukesega?” küsis Aili.

“Teinekord räägin.”

Sõit oli kena, aga Haapsallu jõudmise ajaks võttis väsimus võimust. Õnne sõber, kes oli oma majas neile öömaja lubanud, juba ootas ja loovutas tüdrukutele oma toa. Pärast kiiret õhtusööki kadus Õnne magama. Ta oli küll väsinud, aga kaadrid eelmisest ööst virvendasid aina silme ees ja peas ketras ta üha uuesti ja uuesti enda ja Alani suudlusstseeni.

Ines ja Aili läksid reedeöise Haapsalu peale uitama, Aili polnud varem eriti Haapsalus käinud ning oli sellest vaimustuses. Õnne ärkas kergest unest, kui nad kahe-kolme vahel öösel tuppa jõudsid ja voodisse heitsid. Ta hingas kergendatult, kui tuli kustutati … ja siis helises Inese telefon.

“Issand, mis see nüüd on, niiviisi öösel?” ütles Ines tõustes. “Alan,” ütles ta hetk hiljem üllatunult oma telefoni ekraani vaadates.

“Miks ta sulle helistab?” küsis Aili natuke häiritult.

“Ma ei tea,” ütles Ines. Tal oli nii ebamugav, et ta mõtles, et sureb.

“Tere, Ines!” ütles reibas purjus hääl teisel pool, nii et kõik toasviibijad kuulsid. “Kuule, kas sa saad mulle Õnne numbri anda?”

Õnne mõtles, et ta minestab. Kui see on pikaliasendis võimalik?

“Miks?” küsis Ines.

“Ee … Karli jaoks,” vastati teiselt poolt.

“Aga Karlil on ju Õnne number?”

“Tal on telefon tühi.”

Kümme punkti, see oli tõsi, Õnne ja Aili olid püüdnud temaga õhtul suhelda, aga Karli telefon oli tõesti väljas olnud.

“Aga Õnne on siinsamas, ta võib sulle ise oma numbri anda,” ütles Ines ja viskas telefoni nagu kuuma kartuli Õnnele.

“Jaa,” ütles too nii neutraalselt ja jahedalt, kui suutis, värisevate kätega telefoni hoides.

“Tere!” ütles väga rõõmus hääl teiselt poolt. “Kuidas läheb?”

Õnne oli üleni kange hirmust, et mees võib öelda midagi eelmise öö kohta.

“Hästi … ja üsna uniselt, me tegelikult magame.”

“Oi, vabandust! Aga kas sa ütled mulle oma telefoninumbri?”

Õnne vuristas selle talle ette, soovis head ööd ja viskas telefoni Inesele tagasi, kes lõpetas kiiresti kõne.

Kõik sättisid ennast uuesti magama. Aili vahtis pimedusse ja mõtles, mis kurat see nüüd oli. Ines praadis ebamugavuse ja kerge süütunde käes – Alan oli talle viimasel ajal aeg-ajalt helistanud, et lihtsalt lobiseda. See oli tore, aga samas tahtis ta oma sõbrannale, olgu too kui pöörane tahes, lojaalne olla. Õnne süda peksis nagu galopeeriv hobune, adrenaliin ringles veres ja ta oli nii-nii õnnelik.

Talle meenus see … vist Charlie Chaplinile omistatud lause, et iga kord, kui mees kohtas oma elus mõnda uut naist, mõtles ta, kuidas oleks temaga koos olla. Õnne oli varem meeste puhul tabanud end üsna sama tegemast, aga Alani puhul polnud nende tutvumise ja esimese peo ajal tulnud tal sellesuunalist mõttepoegagi … kuni Alan tuli ja suudles teda. Ja nüüd oli ta ülepeakaela armunud. Kui kummaline on ikka elu! Ja kui ilus sealjuures!

Lõpuks õnnestus kõigil siiski magama jääda.

Hommikul kulges kolmik Müüriääre kohvikusse hommikust sööma. Tüdrukud leidsid maja taga lilledega palistatud terrassil vaba laua. Nad tellisid värskelt pressitud apelsinimahla, café latte’t, salatit, bruschetta’sid, röstitud leiba ja praemuna. Aili tõusis ja läks midagi tooma.

“Ma tundsin end täiesti kohutavalt öösel, kui see kõne oli!” purskas Õnne Inesele, kui nad olid kahekesi jäänud.

“Mina ka!!! See oli nii ebamugav!” vastas Ines sama emotsionaalselt.

Aili tuli tagasi, nii et nad ei saanud pikemalt rääkida ja mõlemal oli sellest kahju.

Õnne lahkus varsti. Ta läks piiskopilinnuse hoovi, sai oma akrediteeringu ning otsis üles staabi ja festivali korraldajad. Selgus, et fotograafe on mitu, nii et otsest kohustust midagi teha polnud. Ta uitas üksi mööda idüllilist Haapsalut ja tegi natuke pilte. Kõik oli kena, aga kuskilt hakkas sisse imbuma mõte, et miks ta siia üldse tuli ning varsti kasvas see tundeks “ma ei taha siin olla!”. Ilm kiskus ka halliks ja kurjaks. Ta jalutas tagasi kenasse vanasse puitvillasse mere ääres, kus nad ööbisid.

Tuba oli tühi ja natuke jahe, ta keris tekiks lahti võetud magamiskoti jalgade ümber ning võttis telefoni. Margus oli Facebooki kaudu küsinud, mida ta teeb.

“Haapsalus olen ja natuke tujust ära, tulin joogafestivalile, aga tunne pole see,” kirjutas Õnne.

“Ma olen Võrus, tule siia,” tuli vastuseks.

Õues müristas ja sadas paduvihma. Õnne kaalus ta ettepanekut – bussijaama, Tallinna, kodust läbi ehk, Võrru … ja samas oleks see lihtsalt põgenemine, iseenda eest minema ei jookse. Kuskilt ta seest tuli äkki mingi jõud, mis ütles vaikselt: “Ma jään siia, ma teen siin endal olemise mõnusaks, see peab ju võimalik olema. Sellel on mingi põhjus, miks ma siin olen. Ja kõik, mida ma vajan, tuleb mu juurde.”

Telefon helises. Isa.

“Jaa, tere!”

“Tere! Mis teed?”

“Haapsalus joogafestivalil olen.”

“Ohoo. Kuidas on?”

“Tead, ausalt öeldes mul on tunne, et ma tahaksin juua ja tantsida … nii et selles mõttes ma pole kindel, kas olen kõige õigemas kohas.”

“Aga mis sind takistab?” naeris ta.

“Ah, ma ei tea, tegelikult on igasuguseid variante, oleksin võinud Lätti Positivuse festivalile minna ja üks sõber kutsus Võrru, aga mida ma täpselt tahan ja mis on mulle parim … ja milline tee kuhu viib ja millised on ühe või teise valiku tagajärjed …”

“Kuule, ma olen sulle ju rääkinud seda lugu, mis ühendab edukaid ärimehi ja poliitikuid?”

“Ei?”

“Ma olen seda lugu nii palju rääkinud, raudselt sulle ka.”

“Ei, minu meelest mitte, aga räägi nüüd.”

“Noh, kui ma olin kunagi poliitikas, siis panin tähele, et tõeliselt edukaid ärimehi ja poliitikuid ühendab see, et nad mõtlevad võimalusi kaaludes ühes dimensioonis – tahan/ei taha. Kas ma tahan seda praegu teha või ei? Ja kui sa teed ainult neid asju, mida tõesti tahad, annab see sulle tohutu jõu ja muudab su praktiliselt pidurdamatuks.”

“Ah, nii lahe! Ja samas üllatav, sest ma olen pigem väärtustanud oskust mitu sammu ette mõelda ja sina ka minu meelest,” ütles Õnne.

“Jah, ma väärtustangi, oskus suurt pilti näha on ka oluline, aga hakates liiga põhjalikult kaaluma otsuste võimalikke tagajärgi ja mõjusid endale ja teistele ja keskkonnale ja ühiskonnale, tulevad kahtlused ja kõhklused ning sa ei jõua kuskile,” selgitas isa.

“Kuule, aga aitäh, ma olen sulle nii tänulik, nii inspireeriv lugu!”

Isa naeris. “Võta heaks.”

Tuju oli korrapealt parem. Õnne pani telefonist Serge Gainsbourg & Jane Birkini laulu “Je t’aime” mängima ja mõtles siis voodil lebades ja lakke vahtides, mida ta teha tahab, mis talle rõõmu teeb.

Ilm oli ilusaks läinud ja päike tuli välja. Õnne pani teksade asemele valge seeliku ja sinisetriibulise topi sinna peale ning läks mere äärde istuma. Taevas oli äkki täiesti sinine, vaid mõne valge pilvetupsuga. Meri oli helesinine ja tüüne, eemal ujus üksik luik. Päike soojendas mõnusalt ja Õnnel oli järsku nii hea olla.

Ta mõtles isa räägitud loo peale. Talle meenus mitu juhtumit, kus ta oli olnud olulistel teelahkmetel ja püüdnud läbi kaaluda kõikide valikute kõik võimalikud tagajärjed. See ei toiminud. Südame otsuseid ei saa teha peaga – sa ei saa iialgi kõiki võimalikke arenguid ette näha. Iga kord oli juhe heleda plaksuga kokku jooksnud ja paremaks läinud alles siis, kui ta tegi paar sammu edasi. Ja heaks siis, kui hakkas tegema seda, mida sel hetkel tegelikult tahtis ja mis kohe rõõmu valmistas.

Mida ta praegu tahtis? Ta mõtles ikka Alanist, aga mees polnud rohkem kontakteerunud – võib-olla sellepärast, et Õnne oli olnud tol ööl ehmatusest nii jäine. Tüdruk leidis internetist lihtsa vaevaga tema numbri, kirjutas talle sõnumi ja kustutas, kirjutas sõnumi ja kustutas. Ta ei saatnud ühtegi ära.

Telefon helises. Aili.

“Hei, kus sa oled?”

“Mere ääres istun, ma ei viitsinud kuidagi seal festivalil midagi teha ja joogatamise tuju polnud ka.”

“Nojah, see pole väga minu teema ka, aga ma olen siin linnuses, siin on mingi tore taimetoiduvärk ja väike turg. Ines peaks ka varsti tulema, tuled äkki ka siia?”

“Jaa, miks mitte.”

Õnne jalutas linnuse juurde ja kohtas Ailit. Nad jalutasid turul ringi, Aili näitas Õnnele telki, kus olid müügil ilusad satsiseelikud.

“Mul juba on, ma eelmisel aastal folgilt ostsin ja nüüd Ines ostis endale ka. Sa ei taha?”

Seelikud olid tõesti ilusad ja siidised, Õnne lappas neid natuke, lõpuks jäid kaks tükki sõelale, üks päikesekollane ja teine beežides-roosades toonides. Ines tuli, Õnne küsis, kumba ta ilusamaks peab, nad arutasid natuke ja Õnne ostis siis selle piimaga kohvi karva seeliku ära.

Ta tähelepanu köitis riidest silt inspireeriva tsitaadiga Buddhalt, ta luges seda ja pildistas selle siis telefoniga üles ning saatis isale. See haakus nii hästi tema räägitud looga.

“Success is not the key to happiness. Happiness is the key to success. If you love what you are doing, you will be successful.” ^[1.]

Õhtul väelaulude kontserdile minnes panid kõik kolm oma satsiseelikud selga ja lehvisid mööda Haapsalu väikseid tänavaid piiskopilinnuse poole nagu kolm graatsiat. Kontsert oli hea, väelauludes oli väge ja suveõhtu sume. Üks tüdruk tantsis vahepeal põlevate tõrvikutega lava ees, see oli ilus, efektne ja lummav.

Pärast kontserti leidsid tüdrukud lava tagant Martini, kes uuris, kas tema ja veel paar inimest bändist saaksid ka nende juurde ööbima. Õnne uuris asja, suures segasummasuvila moodi majas oli vabu voodeid küll, nii et kogu seltskond jalutas sinna. Õhtu oli nii sume, et kõik tahtsid veel õues olla ja jäidki sinna suure tamme alla istuma, tüdrukud tegid teed ja tõid verandalt pleede ümber võtmiseks.

Jutud läksid järjest põnevamaks, aga meri sätendas aia taga nii kutsuvalt, et Õnne kõndis aia äärde vaadet nautima. Aili liitus temaga, nad seisid seal, sädelevad lained neist vähem kui kümne meetri kaugusel.

Aili ütles midagi sel teemal, et tahaks muusikat, Õnnel oli telefon käes, ta leidis Youtube'ist Jääboileri “Kaks tüdrukut” ja pani mängima. Aili vaatas talle otsa ja ütles tundeküllase häälega: “Õnne, ma armastan sind!”

“Kaks tüdrukut lähevad Puiestee tänaval / aega on palju, nad jõuavad küll / kus te küll käisite, kellega laulsite / ilusad tüdrukud silmad täis tuld...”

Õnne tundis veel tükk aega selle hetke fluidumit. See oli nii ilus. Lihtsalt nii ilus hetk. Minemata seejuures kuidagi vastuollu tema seksuaalse orientatsiooniga, mõtles ta endamisi naeratades.

Kui Õnne ja Aili teiste juurde tagasi läksid, oli seltskonda lisandunud uusi inimesi. Seal oli see tulega tantsinud tüdruk, kes rääkis vähe, aga kõik, mis ta ütles, oli kuidagi eriline. Jutt käis energiatest, Martin ütles kellegi kohta, et kõik taandub sellele, kas sa ehitad müüre või sildu. Õnnet jäi see mõte veidi kummitama. Kumba tema ehitas?

Õnnele meenus kunagi kuuldud lugu, kuidas Austria keiser Franz Joseph lõhkus pulmadeks maha Viini vana linnamüüri ja täitis vabanenud ruumi suure ringtee, parkide ja kaunite hoonetega. Armastus ehitab sildu?

Hiljem läks jutt kogemustele kanepiga, selle peale rääkis see eriline tüdruk, kuidas ta käis Hispaanias mägedes telkimas. Kuskil allpool oli hipilaager, kus ta kummutas põhjani ühe tee, mis sisaldas nii äkilist kraami, et ta oli hiljem mitu päeva üksi seal mägedes oma telgis siruli. Esimesest päevast mäletas ta seda, et tajus, et istub oma keha kõrval, mida ta ei suutnud liigutada, ja mõtles, et oli seda jama nüüd vaja. Teisel päeval tuli tal suur janu, ta mõtles, et saaks ometi vett ... ja siis eksisid tema telgi juurde kaks tüdrukut, kes olid miskipärast sinna uitama tulnud ja kellel oli vett, mida nad ka talle pakkusid, nii et ta sai juua. Kolmandal päeval tabas teda tohutu nälg, ta igatses sööki ... ja kui ta mingi hetk suutis pea telgist välja pista, leidis telgi eest kotitäie viigimarju – keegi alt külast oli toonud, ehkki tüdruk oli arvanud, et keegi ei tea, et ta seal üleval on.

Õnne oli sellest loost täiesti lummatud.

“Nii lahe küsi ja sulle antakse-lugu,” ütles ta vaikselt. “Kinnitab täiuslikult mu uskumust, et kulge, mine vooluga kaasa, ja kõik, mida vajad, tuleb su juurde. Ise. Ja vahel piisab selleks vaid mõttest.”