Читать книгу Mängus võidab vaid üks. Audrey Harte’i sarja teine raamat - Kate Kessler - Страница 3

Ian Monroe ei näinud sarimõrvari moodi välja.

Audrey Harte vahtis Monroe toimiku vahel olevat portreefotot. Noormehe pilk ei olnud tühi nagu Gacy või Bundy hullumeelsetes silmades. Tal ei olnud ka 1970-ndate geipornostaari välimust nagu Dahmeril ega eksimatult sõgedat olekut nagu Ramirezil. Ta nägi välja lakutud ja stiilne – hoolitsetud, nagu poseeriks keskkooli lõpupildil.

Monroe oligi tegelikult keskkooli lõpetanud alles kaks kuud enne seda, kui ta viie tüdruku mõrvas süüdistatuna Maine’i osariigis Portlandis arreteeriti. Aastaraamat, mille fotol ta naeratas umbes samamoodi nagu politseipildil, oli pühendatud tema nelja ohvri mälestuseks. Monroe oli nende matustel käinud, igavene värdjas.

Keegi (ajakirjanik) oli tituleerinud ta Maine’i noorimaks – ja kõige nägusamaks – sarimõrvariks, nagu lisanuks see prestiiži tollal 17-aastase sooritatud kuritegudele. Monroel, kes oli üsna tüüpiline psühhopaat, ei olnud tarvis, et keegi tema ego taolise esiletõstmisega paitaks. Nagu enamik psühhopaate, pidas ta end juba niigi suuremast osast maailmast paremaks. Uurimisobjektina oli ta lummav. Inimesena aga hirmus.

Viimaks läks ta kohtu alla ja prokuratuur oli palunud Audrey eksperttunnistajaks. Nad põhjendasid seda sellega, et Audrey on pärit Maine’ist ja mõistab sealseid inimesi – et ta oleks vandekohtunike valimisel hindamatu abiline, aga kui ühes kõmulehes ilmus tema foto kõrvuti Monroe omaga pealkirja all „Tapjatohter läheb kohtus iluspoiss Monroe kallale”, hakkas ta kahtlustama, et prokuratuur üritab juhtumile lihtsalt tähelepanu tõmmata.

Kui keegi öelnuks talle kolledžis, et 13-aastasena sooritatud mõrv lisab talle kunagi ametialast kaalu, ei oleks Audrey seda uskunud. Aga kui tema kunagine parim sõbranna ja kuriteokaaslane Maggie Jones suvel tapeti, hammustas minevik teda persest nii karmilt, et tal oli sellest endiselt sinikas. Talle ei meeldinud mõelda Maggiest ega tema mõrvaga seotud üksikasjadest, aga ta ei saanud eitada nende rolli asjaolus, et tal oli nüüd Beharrie keskuses oma kabinet. Tema ülemus Angeline Beharrie oli määranud Audrey vastutama nende idaranniku harukontori eest – positsioon, milles ta tundis end 32-aastaselt petisena. Ja ta teadis väga hästi, et keskuses oli inimesi, kelle arvates ta ei olnud sellist ametikõrgendust väärinud.

Mistõttu pidi ta tõestama, et siiski väärib seda. Ta võis olla pisut kurikuulus, aga ta jumaldas oma tööd ja rügas korralikult. Ta kavatses teha kõik, mis tema võimuses, et prokuröri süüdistus Monroe vastu oleks kaljukindel.

Koputus kabinetiuksele – uks oli avatud – sundis teda pilku tõstma. See oli Lauralyn, kes töötas vastuvõtulauas ja tegeles nende kontori kriminaalpsühholoogide kohtumiste, päevakavade ja klientidega. Ilma temata ei oskakski keegi seal eriti midagi peale hakata. Ta oli heledate lokkis juuste ja lapselikult ümmarguse näoga neljakümnendates naine. Ukse vahelt sisse kiigates ta naeratas.

„Kell on kaks.”

Audrey heitis pilgu seinakellale. Ta oli palunud Lauralynil endale meelde tuletada, et tahab varem ära minna. Liiklus on Bostoni ümber iga kell hirmus ja ta ei tahtnud, et kolme ja poole tunnine reis veniks viietunniseks, kui ta on nii rumal, et asub teele tipptunnil.

„Aitäh,” ütles ta ja sulges toimiku. „Ma peatun Rocklandi külalistemajas, eks ole?” See ei asunud kaugel Warreni vanglast, kus istus Ian Monroe, ning oli vaid pooleteise tunni kaugusel Portlandist, kus mõrvad olid aset leidnud.

„Just. Saatsin sulle meilile täpsema info ja Google’i kaardi ning siin on su reisitops.” Ta asetas kirjutuslauale kõrge joogitopsi. „Kohv on värske, panin sinna ka seda magusat piima, mis sulle meeldib.”

Kohvi serveerimine ei kuulunud Lauralyni töökohustuste hulka, ta oli lihtsalt vastutulelik. „Sa oled tõeline ingel,” ütles Audrey talle naeratades.

Temast vanem naine pilgutas silma. „Arenguvestlusel tuletan seda sulle meelde. Turvalist reisi ja õnn kaasa Portlandis!” Ja väljus kabinetist.

Audrey tõusis, võttis laualt Monroe toimiku ja kiirköitja, mille vahel hoidis ta oma märkmeid. Tema käsi kõhkles värskeima kõmuajakirja kohal, kus oli artikkel Ianist ja tema arreteerimiseni viinud sündmustest. FBI ja Portlandi politsei olid kogunud tema vastu piisavalt tõendusmaterjali, et saada läbiotsimisorder, ning kui nad majja tungisid, mängis Ian parasjagu oma värskeima ohvriga, kelle nad suutsid päästa enne, kui Monroe ta tappa jõudis. Artikli autor oli vestelnud põhjalikult Victoria Scottiga – „tüdrukuga, kes pääses” – ja mitme teise isikuga, kes juhtumiga seotud olid. Kuna Audrey roll selles kohtuasjas oli ennekõike hinnanguid anda ja vestlusi läbi viia, olnuks tal hea artiklile toetuda. Lisaks mainiti selles ka teda. Audrey torkas ajakirja nahast arvutikotti ja pani siis sinna ka oma sülearvuti.

Ta tõmbas selga tumepunase poolmantli, mässis salli ümber kaela ning heitis siis kotid õlale ja haaras laualt kohvitopsi. Ta keeras kütte maha, kustutas tuled ja lukustas enda järel ukse.

Keskus paiknes Cambridge’is, jalutuskäigu kaugusel Harvardi ülikoolist. Angeline valis selle viiekorruselise hoone nii asukoha kui ka asjaolu tõttu, et punastest tellistest fassaad mõjus ühtaegu akadeemiliselt ja kutsuvalt. Kui Audrey seda esimest korda nägi, lõhnas see tema arvates raha järele ning tundus pisut pretensioonikas, aga tema ei olnud see, kes üüri maksis. Ometi pidi ta möönma, et seal oli mõnus töötada.

Ja töötanud ta tõesti ka oli. Kõvasti. Enamjaolt selleks, et vältida kojuminemist. Pealegi võimaldas töö tal ennast pidevalt psühhoanalüüsida, ilma et keegi seda märkaks. Kõigi mõrvarite, vägivaldsete seaduserikkujate ja ohvrite kõrval, kellega ta oli vestelnud, ajas teda kõige enam segadusse tema enda mõistus. Oma tööd võis ta teha väga hästi. Ta suutis olla ka hea inimene, kuid kõige mugavamalt tundis ta end siiski paigas, kust ta oli aastate eest põgenenud – paigas, kus teati täpselt, kui hirmus ta tegelikult olla võib.

Talle oli eraldatud koht parkimismajas, mida ühendas hoonega kinnine koridor, võimaldades tal vältida paaril viimasel päeval linnale lasunud niisket ja külma ilma. Lähenedes lülitas ta oma Priuse kaugjuhtimispuldist sisse, et auto oleks sisse istudes juba mõnusalt soe. Jake oli tema üle naernud, kui Audrey oli sellise puldi hankinud, aga see mees põlgas ka jalatseid, isegi talvel, nii et ilmselgelt oli ta loodusefriik. Tüübil, kellel on nii vähe keharasva, ei saa loogiliselt kogu aeg soe olla.

Sõit Rocklandi oli sündmustevaene, kui välja arvata see, et mida kaugemale põhja ta jõudis, seda madalamale termomeeter langes. Paari nädala pärast on käes halloween. Ta mäletas lapsepõlvest, et vahel sadas lund, kui nad ukselt uksele kommi pommimas käisid. Neile oli see meeldinud – väiksed veidrikud, nagu nad toona olid.

Pärast rohkem kui kümmet aastat Californias ei olnud Audrey Uus-Inglismaa talveks valmis. Pagan, ta ei olnud isegi sügiseks valmis.

Õues hakkas pimenema, kui ta külalistemaja ette keeras. Tema auto oli parklas ainus. Arvestades imekaunist järvevaadet, läks sellel kohal suviti kindlasti väga hästi. Puud olid sügisvärvides ja enamikul oli endiselt rohkelt lehti küljes. Ilm oli küll külmem kui LA-s, aga õhk oli puhas ja siin oli pagana palju ilusam. Mitte et LA-l polnuks oma võlusid.

Tõmmanud jaki koomale, võttis Audrey tagaistmelt kotid ja lukustas auto.

Ukse avas naeratav naisterahvas, kes paistis olevat kuuekümnendates. „Teie olete vist Audrey.”

„Olen.” Ta vastas naeratusega. „Proua Fletcher?”

„Just nii. Tulge sisse. Ma kardan, et öö tõotab tulla jahe.”

Audrey astus sisse. Sisekujundus meenutas Inglise maamaja: plüüsirohke ja rikkalik, kuid õdus. Ja kas seal ei lõhnanud mitte veiseprae järele? Ja õunakoogi? Audrey kõht korises.

Proua Fletcher näitas talle söögituba ja üldkasutatavaid ruume ning juhatas ta siis ülakorrusele tema tuppa. Ploomikarva, kreemika ja tumerohelise sisustusega tuba mõjus sama õdusalt ja lopsakalt nagu ülejäänud maja. Tal oli ka eraldi vannituba, kus oli suuri sõrgu meenutavate jalgadega vann. Märksa parem kui mõni odav hotell.

„Väga armas,” ütles ta proua Fletcherile. „Kas tohiksin teilt äkki paluda natuke jääd ja juhiseid, kust ma võiksin leida lähima hea restorani?”

„Ma toon teile jäänõu. Ja pärast pikka sõitu pole teil tarvis uuesti välja minna. Kui teile veisepraad sobib, siis toon teile kandikul meie enda õhtusööki. Ma teen alati liiga palju süüa.”

Siinse kandi enesestmõistetav lahkus üllatas Audreyt alati, ehkki ta oli selle keskel üles kasvanud. Lapsena oli see talle aga alati tundunud pealetükkivusena, millega kaasnes paraku ka väikelinlik uudishimutsemine ja klatš. „See on teist väga lahke. Kui see teile tüli ei tee, siis võtan pakkumise vastu.”

Proua Fletcher naeratas. „Ei mingit tüli! Tore, kui majas külalisi viibib. Kas ma sain õigesti aru, et te osalete Ian Monroe kohtuasjas?”

Audrey tardus, kui kotte voodi juurde asetas. See oligi too väikelinliku külalislahkuse pahupool. „Jah.” Ta vaatas naise kahvatusinistesse silmadesse. „Osalen küll.”

Rõõm proua Fletcheri ümarast näost haihtus. „Kohutav lugu. Kas te peate temaga isiklikult kohtuma? Kas te sellepärast tulitegi?”

Kas selles oleks midagi halba, kui ta tõtt räägiks? Audrey ei osanud öelda, aga samas ei suutnud ta ka ette kujutada, kuidas võiks see kena naine talle probleeme valmistada, kui ta niikuinii juba järgmisel päeval lahkub. „Jah. Ma vestlen temaga homme.”

Proua Fletcheri hallinevad lokid hüplesid, kui ta pead vangutas ja keelt laksutas. „Ma toon teile ka tükikese kooki. Kas teile jäätis meeldib?”

Mis kuradi küsimus see on? Audrey peas kumises isa hääl. „Meeldib. Aitäh.”

Vanema naise naeratus ilmus taas välja vahetult enne seda, kui ta ukse sulges ja Audrey omapead jättis. Audrey tõstis reisikotist välja hügieenitarbed ja viis need vannituppa. Siis võttis ta riidekotist järgmiseks päevaks mõeldud kostüümi ja pani rippuma. Kostüüm oli lihtne ja ilusa lõikega ning oli maksnud rohkem kui mõne nädalateenistus. Siiski oli see väärt investeering. Koos lumivalge särgiga nägi ta selles välja professionaalne, korrektne ja pisut heidutav, jätmata seejuures pingutatud muljet. Ta kutsus seda palgamõrvar Blanki kostüümiks, sest tundis end selles nagu John Cusacki tegelaskuju samanimelises filmis. Loodetavasti ei pea ta kedagi mõrvama.

Ta oli just saapad jalast ja jaki seljast saanud, kui proua Fletcher naasis kandikuga, millel oli õhtusöök, jäänõu ja lillekimp. Audrey võttis raske kandiku kiiresti enda kätte ja asetas väiksele lauale akna ääres.

„Unustasin öelda, et teile toodi täna need lilled,” lausus naine, nägu kandiku trepist üles tassimisest kergelt õhetamas.

Audrey vaatas lilli. „Kas tõesti?” Üksnes kolleegid ja Jake teadsid, kus ta peatub. „Väga kaunid.” Valged roosid meenutasid talle küll alati matuseid, aga need lõhnasid ometi hästi.

Proua Fletcher paistis pettunud, et Audrey kaarti ei vaadanud. „Hea küll, jätan teid nüüd omapead. Pange kandik ukse taha, ma tulen sellele hiljem järele.”

Tänanud naist veel korra, torkas Audrey jäänõusse veinipudeli, mille oli kaasa võtnud, ja istus, et sööma asuda. Toidu maitse oli sama hõrk kui selle lõhn – ja seda oli kaugelt liiga palju. Maine’i kokad juhinduksid justkui mõttest, et iga nende roog on mõeldud metsatöölisele või vähemalt teismelisele poisile. Iga kord, kui Audrey kodus käis, pidi ta Bostonisse naastes kaks korda tihemini trennis käima.

Kui ta oli ära söönud viimase koogiampsu ja sulava vanillijäätise, asetas ta kandiku ukse taha lauale ja naasis lillede juurde. Valges ümbrikus oli ka väike kaart. Ta avas selle.

Juba ootan, et saaksin sinuga mängida.

Mida kuradit? Päris krüptiline ja kõhedust tekitav.

Saatja nime ei olnud, kuid kaardi allääres oli hõbedases reljeefkirjas floristi telefoninumber. See võis olla Jake’ilt. Ehkki ta ei kujutanud ette, et Jake kirjutaks midagi nii imalat või valiks talle valged roosid. Selleks on ta liiga värvikas ja ilmselt eelistaks midagi eksootilisemat.

Näiteks lihasööjataime. Mõnd ilusat. Ja ta kirjutaks, et see meenutab talle Audreyt.

Audrey naeratas Jake’ile mõeldes, ehkki tema kõhus surises, nagu tegutseks seal parv neurootilisi mesilasi. See ei olnud uus tunne. Jake Tripp oli teda lummanud, kohutanud ja tema südant kindlalt oma haardes hoidnud juba pea kakskümmend aastat. Sõbrad olid nad olnud veelgi kauem. Jake’i vanaema Gracie oli määranud end Audrey haldjast ristiemaks enne seda, kui Audrey ja Maggie Clint Jonesi tapmise eest arreteeriti. Ilma Gracieta ei oleks Audrey nii kaugele jõudnud. Jumal teab, mis temast oleks saanud.

Ta pani vannivee jooksma ja sellal, kui vann veega täitus, helistas Jake’ile.

„Oled Rocklandis?” küsis Jake, kui oli vastu võtnud. Tema kergelt kähe hääl lõdvestas Audrey lihaseid paremini kui ükski vann. Ta oli nagu Audrey maandusjuhe. Oli seda alati olnud, isegi siis, kui Jake oli teda närvi ajanud.

„Jah. Jõudsin natuke aega tagasi. Kuule, kas sina saatsid mulle lilli?”

Järgnes hetkeline vaikus. „Ei. Kas oleksin pidanud?”

„Ei. Aga omanik andis mulle kimbu, mis oli minu nimele siia enne toodud.”

„Mis kaardil kirjas on?”

Nüüd oli Audrey see, kes kõhkles.

„Aud?”

„Seal oli kirjutatud: „Juba ootan, et saaksin sinuga mängida.””

„Selline lause ei pääseks minu suust eales välja.” Jake oli justkui solvunud, et Audrey oli üldse küsinud.

„Ma ise arvasin ka, aga mõtlesin küsida, enne kui paranoiliseks muutun.”

„Arvad, et keegi Monroe juhtumiga seotud inimene üritab sind hirmutada?”

„Ma ei tea. Vähemalt tean ma, et Monroe neid ei saatnud. Vaevalt et kellelgi lubatakse vanglast lilli saata.”

„Ta võis kellelegi selle eest maksta. Klassikaline mõnitus.”

Persse. „See ei aita mu paranoiat hajutada.”

„Tahad, et ütleksin, et see on tühi-tähi? Et sa kujutad asju ette?”

„Jah.”

„Ma ei saa seda teha. See on veider, sa peaksid asja uurima. Peaksid sellest ka prokurörile rääkima. Tee lilledest ja kaardist pilt.” Jake paistis olevat mures, aga mitte endast väljas, mis oli täpselt õige reaktsioon, et Audrey hakkaks sama tundma.

„Olgu.” Audrey võttis kotist korgitseri ja avas pudeli. „Kas sa tahad endiselt, et ma nädalavahetuseks sinu juurde tuleksin?” Ehkki Audrey peatus Edgeportis olles enamasti Jake’i juures, jäi ta vahel ka vanemate poole. Ta uskus, et Jake ütleks talle, kui ei taha teda enda juurde, aga et ta oli aastaid olnud Jake’ist salaja sisse võetud, tundus mõte, et nad ongi nüüd koos, kuidagi… ebakindel. Nad üritasid endiselt leida õiget olemise viisi – vähemalt Audrey üritas.

„Said parema pakkumise?”

Audrey naeratas teise pilkava tooni peale. „Ei.”

„Sa lihtsalt tahad seda minu suust kuulda, on nii?”

„Kas see on nii raske?”

Jake naeris. „Jah, Aud, ma tahan, et sa tuleksid minu juurde. Ma oleksin kohe päris kuri, kui su saapad kellegi teise voodi alla jõuaksid.”

Audrey kergitas kulmu, valades samal ajal veini laual seisvasse klaasi. „Ma olen seda lauset varemgi kuulnud.”

„Mamma ütles seda ikka papale, kui too teda süüdistas, et mamma tahab temast lahti saada.”

Gracie ja Mathius Trippi armastus oli selline, millest tehakse filme. Selline, mis tungib kontideni välja ja mida ei kõiguta isegi surm. Mõnes teises elus oleksid nad hukkunud tulevahetuses politseiga, langenud koos kuulirahes. Selle asemel lahkusid nad mõlemad vaikselt oma voodis ja nende surmasid lahutas liig mitu aastat. „Hea, et ma siis saapad jalga panin.”

Nad vestlesid veel natuke ja lõpetasid siis kõne. Jake ei olnud Audreyle armastust avaldanud ja Audrey talle samuti mitte. Audrey oleks nagu natuke tahtnud seda teha – ja kuulda –, aga sisimas teadis ta seda niigi. Nad olid Jake’iga teineteist armastanud lapsepõlvest saati, ammu enne seda, kui kumbki neist romantilisest armastusest midagigi teadis.

Pannud telefoni laadima, tegi Audrey pildi nii lilledest kui ka kaardist, saatis need prokurör Will Grantile ja läks siis veiniklaasiga vanni. Ta ligunes seal peaaegu tunni, ja kui välja ronis, oli ta nahk üleni krimpsus. End ära kuivatanud, tõmbas ta selga T-särgi ja jalga pidžaamapüksid, kreemitas end öökreemiga sisse ja ronis siis tahvelarvuti ja veel ühe klaasi veiniga voodisse. Ta luges paar tundi, enne kui otsustas magama jääda.

Aga enne, kui ta uinus, ronis ta voodist välja, võttis roosidega vaasi ja viis kõhedust tekitava kimbu koridorilauale. Ta ei tahtnud, et see oleks viimane asi, mida ta enne uinumist näeb, ja ammugi siis esimene asi, mida ta hommikul näeb, enne kui suundub Maine’i osariigi vanglasse, et vestelda ohtliku vangiga.

Margot Temple’il oli Ian Monroe auks pühamu.

Tegelikult koosnes see ajaleheväljalõigetega albumist, mitmest DVD-st ja keldriseinast, mis oli kaetud fotodega Monroest, kuid „pühamu” kõlas õilsalt ja pühalikult, sellal kui tõde tekitas temas tunde, et ta ei ole täiskasvanud naine, vaid teismeline tüdruk. Mõne 14-aastase pühendumine poistebändi liikmele ei olnud kuidagi võrreldav sügava, peaaegu spirituaalse sidemega, mis oli tema ja Iani vahel. Mitte keegi ei mõistnud seda – ei tema perekond ega sõbrad. Tema psühholoog üritas mõista, aga kui ta oli maininud, et ühisel jõul üritavad nad Margotit tema „kinnismõtte” küüsist päästa, tühistas naine kõik nende tulevased kohtumised.

Ta ei tahtnud Iani küüsist pääseda.

Ta teadis, et Ian oli toime pannud hirmsaid tegusid. Tema asi ei olnud Ianit arvustada ega talle andestada. Margot tahtis vaid aidata parandada haava, mis oli muutnud Iani inimeseks, kellele meeldib naistele haiget teha. Ian oli katki, aga teda saab terveks teha – Margot oli selles kindel.

Margoti psühholoog (see, kelle ta oli lahti lasknud) ütles, et ta põeb hübristofiiliat ja eeldatavasti on teda varemgi seksuaalselt ahvatlenud ohtlikud ja koguni kuritegelikud mehed. Kas tõesti? Milline naine ei oleks elus korra või paar himustanud paha poissi? Võib-olla ahvatles teda ohtlikkus, aga nii lihtne see ka olla ei saanud. Ta ei tahtnud Ianiga üksnes magada, ta tahtis ta terveks ravida. Neil oli piisavalt suur vanusevahe, et Margot võiks teda juhendada, kuid mitte nii suur, et Margot võiks olla tema ema. Mitte et sel tähtsust oli.

Margot võis kahel käel kokku lugeda kohtuprotsessini jäänud nädalad. Ta kavatses, kui vähegi võimalik, iga päev kohale minna. Ta võttis endale juba samaks nädalaks puhkuse, et saaks noormehe jaoks olemas olla, kui too peaks teda vajama. Küll ta vajab – Margot tundis seda sisimas. Ianil on tarvis teada, et temalgi on kohtusaalis sõber – inimene, kes edastaks üle tosina linnaelaniku toetuse.

Margot keeras oma korteri ukse lahti ja astus üle läve. Teda tuli tervitama kass – suur karvane pärslane, kelle nimi oli Härra Uba. Ta võttis kassi sülle ja kallistas teda, tehes tema sametisele peale väikseid musisid. Ta keeras ukse lukku ja tassis seitsmekilose nurruva kassi elutuppa.

Õhtusöögiks tellis ta Hiina toitu, läks siis magamistuppa ja pani pidžaama selga. Toitu oodates mõtles ta Iani kohtuistungile ja sellele, mida selga panna. Ta tahtis hea välja näha. Hoolitsetud. Mitte hullumeelne, sest ta teadis, et just selleks inimesed teda pidasid, kui teada said, et ta oli loonud Ian Monroe toetusrühma. Nad kutsusid „Ian Vabaks!” liikumist fänniklubiks ja tegid tema üle nalja. Ainus, kes ei rääkinud temast pilkavalt, oli Chris James, kes intervjueeris teda raamatu tarvis, mida ta Ianist kirjutas. Ta küll ilmselgelt ei mõistnud, miks Margot Ianist võlutud on, aga ta vähemalt üritas.

Toetusrühma tõttu sai Margot palju kirju – nii elektroonilisi kui ka posti teel. Enamik olid sõbralikud. Mõned olid imelikud ja mõned varjamatult vaenulikud. Abilist tal ei olnud, sest ta ei saanud seda endale lubada – ta ei võtnud ju toetusrühma kuulumise eest tasu –, nii et ta luges ise läbi kõik kirjad ja ka vastas neile ise. Vahel ajasid kirjad teda nutma ja tekitasid piinlikkust või siis panid vanduma ja ajasid vihale. Inimesed nimetasid teda hulluks, lolliks, segaseks. Nad ütlesid, et maailm oleks parem paik, kui ta end ära tapaks. Kui napakas peab olema, et toetada Ian Monroe sugust koletist? Kaastundlik napakas, pidi Margot endale meelde tuletama. Sellistele hirmsatele kirjadele ta ei vastanud, aga ta jättis need igaks juhuks alles ning pildistas lisaks üles iga ähvardava või õela postituse enda sotsiaalmeedia lehekülgedel. Tihti olid inimesed, kes teda Iani toetamise pärast kõige häälekamalt hulluks tembeldasid, ühtlasi ka need, kes ähvardasid teda vägistada või tappa. Just taoliste hirmuäratavate ütluste tõttu hoidis ta oma telefoninumbri salajas ega maininud oma elukohta – isegi mitte linnaosa.

Süües otse pappkarbist chow mein’i ja vaadates üle saabunud kirju, leidis ta enda üllatuseks ümbriku Maine’i osariigi vanglast.

Margoti süda hüpatas rinnus erutusest nagu keksu mängiv tüdruk. Tema sõrmed värisesid, kui ta ühe neist ümbrikuklapi alla torkas ja paberi lahti rebis. Avanud ümbrikus oleva kirja, tõusid tema silmi pisarad.

Hea preili Temple, lisasin teid oma külastajate nimekirja. Loodan teiega viimaks ometi kohtuda.

Tervitustega Ian Monroe

Margot kukkus kihistama, mis läks üle naeruks. Ta naeris endiselt, kui tema põski mööda nirisesid pisarad.

Ta kohtub Ianiga. Viimaks ometi. Ta saab olla Ianiga ühes ruumis. Ian tahab temaga kohtuda. Temaga rääkida. Margot saab talle rääkida, kui väga ta temast hoolib. Öelda talle, et ta teeks tema heaks kõike.

Kõike.