Читать книгу Itaallase naine - Kate Hewitt - Страница 6

„Meghan, keegi tuli sinu juurde.”

Meghan Shelby pusis põllepaelte sõlme kallal ja ohkas väsinult.

„Palun ütle, et see pole Paulo,” sõnas ta, kui teine ettekandja, Carla, asetas mustade taldrikute kuhja letile.

„Kes?”

„Minu majaomanik.”

Carla kirtsutas nina. „Milline ta välja näeb?”

„Lühike, paks, rasvaste juustega.” Meghan surus värina tagasi.

„Miks ta peaks siia tulema?” küsis Carla uudishimulikult pilgul ja Meghan kehitas tõrjuvalt õlgu.

„Kes teab? Aga ma ei tunne siin linnas kedagi teist.”

„See küll tema pole.” Carla hakkas sõlme harutama. „See mees on pikk, tugeva kehaehitusega, laineliste juustega ja küsib sind.” Ta sai paelad lahti ja muigas. „Ta on vapustav. Kas sa oled midagi mulle rääkimata jätnud?”

„Oleks see nii.” Meghan võttis põlle tänulikult naeratades eest. „Ilmselt on keegi rahakoti kaotanud.”

Carla kergitas kulmu. „Miks ta siis Angelot ei küsinud?”

Meghan kehitas õlgu. Tõtt-öelda polnud tal aimugi, miks mingi võõras mees tema järele küsis, ja ta ei tahtnudki teada. Ta ei tahtnud ühegi mehe, tuttava või võõra, tähelepanu endale tõmmata. Mida kiiremini see asi ühele poole saab, seda parem.

Ta oli kuus nädalat Spoletos ettekandjana töötanud ja teadis vaistlikult, millal on aeg edasi liikuda. Carla meeldis talle ja restoraniomanik Angelo oli nagu jumaldav onu. Meghan oli leidnud mõned sõbrad, aga ta tundis tungivat vajadust linna tolm jalgelt pühkida enne, kui raha otsa saab ja keegi talle liiga lähedale pääseb. Enne, kui minevik ta kätte saab.

„Kas kohtume homme?” päris Carla ja Meghan teeskles, et ei kuulnud küsimust. Lubadusi pole mõtet anda.

„Ma lähen räägin selle salapärase mehega,” naljatas ta ja Carla naeris.

„Tahaksin juba teada, mida ta tahab.”

Kiirpilk baari peeglisse ütles, et pluusil on plekk ja juuksed, mis olid hommikul kenasti krunnis, olid nüüd pea ümber lendlev mäsu.

„Sa näed kena välja, cara.” Kuuekümne kolme aastane ja vürtsikaid nalju armastav Angelo muigas. „Kohting?”

„Ei,” vastas Meghan, üritades naeratada. Ta ei kavatsenud niipea kohtama minna. Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha – kasu sellest küll polnud.

„Homme näeme.”

Meghan noogutas, lubamata midagi, ja läks välja.

Di Angelo restorani punavalgetriibulise varikatuse all ootav mees oli juba kaugelt vaadates rabava välimusega. Tal oli seljas healõikeline tumehall ülikond ja käed olid püksitaskutesse torgatud, nii et pintsak oli võimsate õlgade ümber pingul.

Kui Meghan lähemale jõudis, tõstis mees pea ja nende pilgud kohtusid. Mehe silmade jõud – võimukus, äratundmine öömustas sügavikus – sundis Meghanit tahtmatult taganema ja süda jättis löögi vahele.

Meghan tundis mõistagi ära varem restoranis söönud mehe. Mingi tähtis ärimees. Vähemalt oli Angelo tähendusrikas pilk sellele vihjanud, kui ta palus Meghanil mehi teenindada.

Meghan mäletas, kuidas mees oli teda vaadanud. Põletavalt, märgistades.

Teades.

Nagu ta teaks, kes Meghan on. Milline ta on.

See pole võimalik, rahustas Meghan ennast. Ent üks pilk tumedate kipras kulmude alt andis talle mõista, et see mees oli ta paika pannud – ja unustanud – mõne sekundiga.

Arvamused ja muljed olid juba moodustunud, ehkki nad polnud sõnagi vahetanud.

Meghan ajas end sirgu ja tema ilme kalgistus vaistlikult enesekaitseks. Ta peatus rahutult edasi-tagasi marssiva mehe juures.

„Te soovisite minuga kohtuda?”

„Alessandro di Agnio,” tutvustas mees end järsult ja sirutas käe.

Meghan kallutas pead ega võtnud pakutud kätt. Pikad peeneotsalised sõrmed, tugevad kandilised küüned. Ei, ta ei tahtnud seda meest puudutada, ei tahtnud seda ahvatlust tunda.

„Ma ei tunne teid,” ütles ta, kuna mees vahtis teda kissis silmadega, huuled kokku surutud… Põlglikult? Vastumeelselt? Pahaselt? Igatahes ei meeldinud see Meghanile.

Mees lasi käel alla vajuda, tajudes kahetsevalt naise tõrjuvat hoiakut.

„Ei tunne. Veel mitte, aga loodetavasti saate peatselt tundma.” Mehe suu kaardus virilaks muigeks, mis ärritas Meghani närvilõpmeid ja pani südame kiiremini lööma. „Tahan teid õhtuks palgata.”

Meghan kohkus, hoolimata parimatest kavatsustest ükskõikseks jääda. Mehe sõnad kajasid tema kõrvus. Palgata teid. Sõnade tähendus, silmi tumestav iha, põlglikult kaardus huuled olid üsna selge vihje.

Meghan ajas lõua ette ja võttis end kokku. „Palgata? Te räägite vale naisterahvaga, signore.”

Tekkis pinev vaikusehetk, kui mees teda ilmselgelt pilkavalt vaatas. „Võib-olla tõesti. Ma tahan palgata ettekandjat erapeole oma villas.” Mees kergitas kulmu ning tumedates kõiketeadvates silmades segunesid lõbusus ja põlgus. „Või pidasite teie silmas midagi muud?”

Meghan punastas häbist ja kõhus kõrvetas, ent ta vaatas meest rahulikult, keeldudes laskmast end ärritada. Põlastada. „Võõras mees tahab minuga keset tänavat kohtuda – tahab mind palgata. Mida ma peaksin arvama?”

„Ma ei oska end teie asemele panna, aga ilmselt ei arvaks enamik naisi kohe, et neid peeti kogemata hooraks.”

„Enamikule naistele ei meeldiks, kui neid vaadatakse nagu lihakäntsakat,” andis Meghan vastu. See sõna kajas tema tuimas ajus. Hoor.

Alessandro di Agnio teravatele põsesarnadele tekkis kerge puna ja ta noogutas kergelt. Meghan teadis selliseid mehi hästi ega oodanud vabandust.

„Andke andeks,” ütles mees teda üllatades. „Te olete kaunis naine ja Itaalia mehed imetlevad ilu. Mõned varjatumalt kui teised. Aga ma luban, et tahan teid oma villasse ainult ettekandjaks palgata. See on erapidu kahele.”

Kahtlemata sama äripartneriga, mõtles Meghan. Ta oli näinud, kuidas teise mehe helesiniste silmade pilk temast üle käis ja kuidas mehe väike suu ahnes ihas torru läks.

Aga ta ei kartnud seda meest.

Ta kartis seda, kes seisis tema ees.

Kartis mehe jõudu, enesekontrolli, seda, kuidas mees teda vaatas… ja kuidas tema sellele reageeris. Pinguldudes, kiheledes.

Meghani meelest olid mehel ingli nägu, säravad silmad ja kaunid huuled. Mitte nagu freskodel nähtud ümara näoga keerubil, vaid midagi algelisemat, oma jõus vapustavat. Mehe lõug oli kandiline, põsesarnad kõrged. Ohtlik ingel.

Meghan vangutas pead. „Miks mina?”

„Ma tahan ettekandjaks kena tüdrukut.” Mees kehitas õlgu. Häbenemata. „Kedagi, kes õhustiku meeldivamaks ja eriliseks muudaks. See pole ebatavaline palve.”

Meghani sisikond tõmbus nende sõnade peale kokku. Kena tüdruk. Muud ta polnud. Nii väike, nii tüütu.

„Õhustiku meeldivaks muudaks?” kordas ta pilkavalt. „Ma pole meelelahutaja.”

„Ei ole või?” Mehe pilk vaatas teda põletavalt pealaest jalatallani ja näole ilmus muie.

Meghan punastas vihast. Mees ei öelnud seda küll välja, aga ta teadis, mida teine mõtles. Võib-olla koguni ootas. „Te ei tunne mind, signore,” ütles Meghan talitsetud raevuga. „Te ei tunne mind.”

„Ei tunne.” Mehe pilk liikus rahulikult uuesti tema näole. „Veel mitte. Kuidas siis jääb? Ma maksan teile kaks korda rohkem kui te Angelo’s saate.” Mehe hääles oli kannatamatuse noot. „Kolm korda. Olen kindel, et raha kulub teile ära.” Tema ükskõikne pilk libises taas üle Meghani, peatudes naise kulunud valgel tomatiplekilisel T-särgil ning odaval ja ärakantud mustal seelikul.

Meghan ei lasknud end häbistada. Ta oli ju ettekandja, muidugi oli ta vaene. Muidugi kuluks raha talle ära.

Aga talle ei meeldinud, kuidas Alessandro teda vaatas. Nagu ostaks odavalt asju, teenuseid.

„Noh?”

Meghan teadis, et peaks keelduma. Ehkki Alessandro di Agnio ütles, et palkab ta ettekandjaks, oli selle taga kindlasti ka muud. Ükski mees ei vaata naist niimoodi, kui tahab teda ainult toitu ette kandma palgata.

Ometi polnud Alessandro di Agnio sellist tüüpi mees, kes peaks naudingute eest maksma.

Meghani kõhus keeras ja süda puperdas. Ta ei teadnud, milline inimene see mees oli. Ta ei teadnud, kas tahabki teada.

Kindlasti ei tahtnud ta minna mehe villasse üksi, kaitsetult. Haavatavana.

Kui ta just ei suuda olla tugevam, olukorda enda kasuks pöörata. Õhtusöök üle elada ning lahkuda, eurod taskus ja naeratus näol.

Minevikku ei muuda miski.

Põgene, kaugele tahad.

„Üks õhtu,” kordas Meghan.

Mehe huuled kaardusid. „Kas soovite rohkem?”

„Kindlasti mitte,” nähvas Meghan. „Ma lahkun nagunii Spoletost.”

„Kas teile ei meeldi siin?”

Meghani suu tõmbus pingul kriipsuks ja otsusekindlus tumestas silmi. „On aeg edasi liikuda.”

„Teenige siis oma viimasel õhtul kolmekordne summa,” soovitas Alessandro.

Meghan ajas lõua ette. Pulss tagus, veri kohises kõrvus. „Võib-olla tõesti.”

Mehe pilk kinnitus temale ja Meghan nägi, et iha muutis need läbipaistmatuteks. Meghan märkas neis ootusärevust. Rahulolu. Vallutaja sügavat ürgset pilku, kui ta oma sõjasaaki piidleb.

Ja ta teadis, et olenemata sellest, mida Alessandro ütles, arvas ta saavat midagi enamat kui ainult ettekandja.

Kas see oli nii?

Ei. Kordki elus kavatses Meghan tõestada, kes ta on. Milline ta on.

Ja milline ta pole.

„Jah, ma teen seda,” ütles ta kimedal häälel. „Mis ajal ma pean tulema? Ja kuhu?”

„Villa Tre Querce. See asub viie kilomeetri kaugusel linnast. Ma saadan auto.”

„Ei.” Meghan ei tahtnud mehe autot selle vastiku võõrastemaja ette, mida ta hetkel koduks nimetas, ei tahtnud Alessandro di Agniolt midagi liigset. „Ma tulen bussiga.”

„Tre Quercesse ei sõida ükski buss,” teatas Alessandro napilt. „Saadan auto koos juhiga. Andke oma aadress ja ma saadan ta kella seitsmeks kohale. Me sööme kell kaheksa.”

„Mulle ei jää eriti aega,” vaidles Meghan. „Kell on praegu kindlasti juba kuus.” Kevadõhtu oli jahedaks muutunud ning niiske õhk saabus peene uduna mägedest.

„Seda enam on põhjust auto saata,” väitis Alessandro ja tema hääletoon ei lubanud vastuvaidlemist. „Öelge oma aadress.”

Meghan kehitas õlgu. Las ta siis näeb, kus ma elan. See oli kohutav, aga mis parata.

Vahet pole.

„Arbuse võõrastemaja linna lääneosas,” vastas ta rahulikult. „Via Campelol.”

Alessandro suu tõmbus pahaselt kriipsuks. „Ma ei tea seda.”

„Mõistagi.”

„Minu autojuht tuleb kella seitsmeks.” Mees vaikis, mõõtis taas pilguga Meghanit ning kahtlemata eriti naise sassis juukseid ja plekilist pluusi.

„Kas teil on midagi selga panna?”

Meghan kergitas väljakutsuvalt kulme. „Ma olen ettekandja. Küll ma midagi sobivat leian.”

„See pole restoran,” hoiatas Alessandro. „Loodan, et riietute… ja käitute… sobivalt.”

See tegi haiget. „Nüüd on hilja kahetseda,” sõnas Meghan ettevaatlikult naeratades. „Te juba palkasite mu.” Ta lisas karedalt: „Ma ei kavatse tulla kohale ainult kõrgete kontsade ja satsilise põllega, kui ta seda lootsite…”

„Lõpetage.” Mees katkestas teda. „Ma juba ütlesin, et ootan ainult lauas teenindamist, ei muud. Kas te ei usalda mind?”

Meghan julges talle otsa vaadata, tunda mehe silmade ligitõmbavat pealetungi. Usaldus? On alles nali. Ta ei tundnudki seda meest ja isegi kui oleks tundnud, usaldas ta ainult ennast, oma oskust end kaitsta. „Kas on põhjust, miks ma peaksin teid usaldama?” küsis ta vaikselt.

Alessandro silmitsedes teda sõnatult, kehitas siis õlgu ja vaatas mujale. „Ei,” vastas ta hetke pärast ilmetult. „Ei ole.”

Meghan vajus pisut kössi. Muidugi mitte. Ta kavatses minna lõvikoopasse ja tal polnud mingeid relvi. Tal oli vaid väärikus ja otsustavus end tõestada ning hetkel polnud neist eriti kasu.

„Eks näeme siis,” ütles ta hetke pärast, tänades jumalat, et hääl ei värise. Ta pöördus, ent Alessandro sirutas käe. Mees haaras tema randmest kinni ja tõmbas teda enda poole.

Meghan kangestus ehmatusest ja hirmust. Ta ehmus mehe puudutusest, lihtsast võimukast viisist, kuidas mees teda enda poole tõmbas. Mõtlematult, ent siiski ettevaatlikult. Nagu ootaks naiselt midagi, vääriks seda.

Hirm oli vastuseks tema enda reaktsioonile. Meghan ei hakanud vastu. Ta lasi mehel end tõmmata, tema jalad liikusid puiselt ja abitult edasi. Pulss hakkas mehe sõrmede hellast puudutusest hirmsasti taguma.

Mees hoidis teda kinni, naeratades kergelt, libistades pilgu temast üle, pilk hellitav… ja hindav.

„Ma ei tea teie nimegi.”

Meghan avas suu. Pea käis ringi. „Meghan.”

Mees noogutas. Ta lasi naise käe lahti, naeratades, kui viimane käe enda vastu surus. „Näeme kell seitse.”

Meghani jalad värisesid, kui ta mehele järele vaatas. Ta vangutas pead ega lubanud endal käsi liiga tugevasti keha ümber põimida. Kas ta oli tõesti nõustunud ettekandjaks minema? Miks? Keeldumine oleks pidanud olema nii lihtne.

Aga ei olnud.

Ma ei pääse mineviku eest, mõtles ta kurvalt. Jutuajamine Alessandro di Agnioga tuletas talle seda selgelt meelde. Kui õhtul midagi juhtub, siis on ta selle ära teeninud.