Читать книгу Jõuka prantslase ettepanek - Katherine Garbera - Страница 6

„Bonjour, Sheri. Kas post on juba saabunud? Ma saatsin sulle midagi erilist!”

Sheri Donnelly naeratas Lucille Dumonti telefonis kõlanud tervituse peale. Ta armastas oma tööd Sabina Groupis. Kui suur Prantsuse kontsern oli kuue kuu eest ostnud ära nende väikese ajakirjandusettevõtte, polnud ta tuleviku suhtes kuigi kindel. Ent see muudatus osutus meeldivaks.

Lucille oli Sheri kolleeg Pariisi kontoris. Ehkki nad polnud kunagi kohtunud, kujutles Sheri Lucille’i ette šiki pariislannana. Osaliselt seepärast, kuidas hääl telefonis kõlas, pealegi oli nende ülemus, kirjastaja Tristan Sabina öelnud, et Lucille näeb Sherist väga erinev välja.

„Ei, mida sa tegid?”

„Saatsin sulle koopia viimasest Le Figarost.” Lucille oli kõmuajakirjanduse andunud lugeja. Ta saatis Sherile sageli Prantsuse tabloide ning rõõmustas, kui sai vastu Ameerika kõmuajakirjandust.

„Tristanile ei meeldi, et sa neid saadad.”

„Ta ei pea sellest teadma. Ning tema on ühe kauni naisega ajakirja esikaanel.”

„See võib mulle isegi huvi pakkuda,” ütles Sheri. Tristan oli tema jaoks mõnes mõttes kinnisideeks saanud. Mitte küll haiglaslikul moel, pigem oli tegu uudishimuga. Sheri tahtis mehest kõike teada. Siiani oli ta teada saanud, et Tristan oli nõudlik, kuid lahke kiitust jagama. Lisaks oli mees äärmiselt kena. Ning ta oli lesk.

„Arvasingi, et see pakub sulle huvi.”

Sheri krimpsutas nägu. Kas ta oli isegi telefonis nii läbinähtav? „Kas veel midagi?”

„Jah. Ma tahan selle naise kohta teada. Ta on blond Ameerika näitlejanna, nimi on Kate või Jennifer. Kas nad käivad?”

Näitlejanna? Sheri armukadetses isegi alumise korruse kohvikus töötavat neiut, kellega Tristan igal hommikul flirtis, ent kauni blondi näitlejannaga poleks tal lootustki võistelda. Sheri oli lihtne inimene. Ta teadis seda, kuid ei suutnud end muuta.

„Ma ei tea üksikasju,” vastas Sheri ning naeratas, kui kontori kirjakandja talle paki ulatas. Ta tundis huvi, mis ajakirjas kirjutati.

„Ürita midagi teada saada, kui Tristan kontorisse tuleb. Sul on ju infoallikas olemas.”

„Ma olen üsna kindel, et Tristan vallandaks mu, kui hakkaksin tema eraelu kohta kuulujutte levitama.”

„Teil on õigus.” Sügav ja velvetine Tristan Sabina hääl pani Sheri süüdlaslikult võpatama.

Naine neelatas ning vaatas mehe terashallidesse silmadesse. „Ma pean lõpetama, Lucille.” Sheri jättis kiirustades hüvasti ning pani Tristanilt pilku pööramata telefonitoru hargile.

Mehe pruunid juuksed olid eest pikemad kui kuklal ning tema näol oli tervislik jume väljas veedetud ajast. Täna hommikul kandis ta sinist peenetriibulist pluusi, mille paar ülemist nööpi olid avatud, ning tumesinist ülikonda. Pilk Tristanile sundis Sherit unistuste hõlma vajuma, mis polnud üldse tema moodi.

„Kas räägite jälle minust?”

„Lucille ja mina peame teist rääkima,” vastas naine nipsakalt nagu alati. „Oleme teie assistendid.”

„Tõsi, kuid see ei kõlanud tööalase jutu moodi.”

Sheri kehitas õlgu, suutmata mõtteid peast heita. Kas Tristan käib Hollywoodi noore näitlejannaga? Millal see veel juhtus?

„Miks Lucille teile helistas?” küsis Tristan, võttis äsja saabunud kirjad ja hakkas neid läbi lappama.

„Ah, te ju tunnete teda. Ta arvab alati, et siin New Yorgis toimub midagi põnevat,” vastas Sheri, vaadates arvutiekraanile ning lootes, et mees läheb oma kabinetti. Ta ei suutnud Tristanile otsa vaadata ega tõde rääkida.

„Preili Donnelly?”

„Hmm...?” mõmises Sheri endiselt mehele otsa vaatamata. Sel hetkel näis arvutiekraan nii lõpmata huvitav. Palun, tee nii, et ta ära läheks.

„Vaadake mulle otsa.” Sheri tegi seda. „Mida Lucille teilt uuris?”

„Ma ju ütlesin,” vastas naine, pilk naelutatud Tristani avatud särgikaelusele.

„Miks te mulle silma ei vaata?” küsis mees tugeva aktsendiga.

„Sest ma ei taha teile valetada.”

„Ärge siis valetage.”

Sheri kehitas jälle õlgu. Kõige vähem tahtis ta mehe eraelu arutada. Valevorst. „Ta küsis midagi Le Figaros nähtu kohta.”

„Minu ja selle naise kohta?” uuris Tristan.

Sheri noogutas.

Mees ei öelnud enam midagi, vaid vahtis Sherile otsa, kuni naine hakkas end ebakindlalt tundma. Mis siis, kui Tristan suudab tema näost välja lugeda, et ta on mehest sisse võetud? Mis siis, kui Tristan sai sellest aru ja see pani teda kohmetuma? Mis siis, kui...?

„Teil on viieteistkümne minuti pärast nõupidamine Renega, ta saatis teile pika e-kirja, peaksite sellele enne pilgu peale heitma,” teatas Sheri ning ulatas mehele välja prinditud koopia e-kirjast.

Hetkeks arvas naine, et Tristan ei lase vestlusel tööteemadele kalduda.

„Teil on muidugi õigus,” ütles mees ning võttis paberid.

„Ma märkisin alajaotused ära ja kirjutasin igaühe kohta lühikokkuvõtte.”

„Tänan, preili Donnelly. Ma ei tea, mida teieta peale hakkaksin.”

Sheri punastas komplimendi peale. „Pole tänu väärt.”

Ta vaatas, kuidas mees oma kabinetti läks ning otsustas, et lööb Lucille’i maha, ehkki too ei võinud ju teada, et Tristan just sel hetkel kontorisse saabub...

Sheri avas saabunud paki, millest pudenes välja ajakiri. Paparatsofoto oli küll seal, ent kaanepildiks oli midagi muud. Ehkki fotograaf polnud saanud väga head võtet, nägi Tristan armunud välja nagu ka naine, kes tema ümbert kinni hoidis. Sheri libistas sõrmega üle mehe kulmukaarte, pealkirjast välja tegemata, keskendudes vaid Tristanile.

Ta hoidus töö juures mehe vahtimisest, sest see olnuks ebasobiv, kuid...

„Preili Donnelly?”

„Jah.”

„Pange see ajakiri käest.”

Sheri kahvatas, avas kirjutuslaua alumise sahtli ning viskas ajakirja sinna. „Kas tahtsite midagi?”

„Ma pean Global Traveleri tellima.”

„Jah, härra. Ma usun, et Maurice’il on see olemas,” ütles Sheri, tõusis püsti ning lahkus kabinetist, enne kui Tristan midagi öelda jõudis.

Oh sa poiss, see nüüd küll hea polnud. Ta oli vähem kui kümne minuti jooksul jäänud tööluusiga kaks korda vahele. Tristanile ei meeldinud sellised asjad ja tavaliselt Sheri reegleid ei rikkunud, kuid tal oli tunne, et seekordne rikkumine ei lähe arvesse. Ent kui ta tahtis karjääri teha ja ühel päeval ehk kaaskirjastajaks saada, siis tuli vallandamisest hoiduda.

Sheri haaras raamatu, suure näidisköite, millega nende ajakiri Global Traveler hetkel tegeles, ning kiirustas Tristani kabinetti. Mees rääkis parajasti telefonitsi oma venna Renega. Vestlus toimus prantsuse keeles ning Sheri mõistis sellest vaid iga kolmandat sõna. Tristan viipas raamatu poole ja Sheri ulatas selle talle, enne kui kabinetist väljus.

Ta istus tagasi oma kirjutuslaua taha ning nägi, et Lucille oli talle teate saatnud.

[L.Dumont] Kas T tuli meie kõne ajal kontorisse?

[S.Donnelly] Jah.

[L.Dumont] Kas ütlesid talle, millest me rääkisime?

Sheri arutles, kas Lucille asjaga kurssi viia, kuid otsustas siis millegi parema kasuks.

[S.Donnelly] Ma ei saa praegu teateid vahetada.

[L.Dumont] OK. Anna teada, kui saad.

[S.Donnelly] Hiljem.

Hiljem, mõtles Sheri. Kui tal veel töökoht alles on. Tristan ei vallandaks teda Lucille’iga rääkimise tõttu, ent kui mees leiaks, et Sheri on huvitatud rohkem tema eraelust kui tööst, siis ei kõhkleks ta seda sammu astumast.

„Kas vajate veel midagi, enne kui lahkun, härra Sabina?” küsis Sheri õhtul kell viis. Kodus ei oodanud teda midagi huvitavat, kuid ta oli otsustanud, et ei jää kontorisse ületunde tegema nüüd, kui ülemuseks oli Tristan. Kontoris viibimine muutus liiga meeldivaks, kui nad seal kahekesi olid.

Tristan tõstis pilgu telefonilt, mida ta oli hämmastunud ilmel vahtinud. Juuksesalgud langesid ta laubale, muutes ta kuratlikult nägusaks.

Mees vaatas Sherit hindavalt ning naine muutus närviliseks. „Tegelikult pean teiega rääkima ühest asjast, mis mulle on silma jäänud. Palun, tulge sisse ja sulgege enda järel uks.”

Sheri üritas kabinetti sisenedes rahulikuks jääda, kuid ilmselt see ei õnnestunud, sest mees jäi teda kummalisel pilgul vaatama. Kas Tristan kavatses jälle selle ajakirja teema üles võtta?

Sheri kõndis üle marmorpõranda paksule araabia vaibale mehe kirjutuslaua ees. Sabina Group oli igas suhtes esmaklassiline. Siin polnud kohta odavatele puiduimitatsioonist kirjutuslaudadele ega kontoriboksidele. Tristani kontor oli luksuslik. Sheri istus külalistele mõeldud nahkkattega tugitooli.

„Tahaksin enne vabandada, et seda ajakirja uurisin. Mul on selle pärast piinlik. Ma ei suutnud vaatamata jätta, millest Lucille rääkis.”

Tristan raputas pead. „Pole vaja vabandada. Ma vist kaotasin enesekontrolli, kui nägin, mida loete.”

„Miks?”

„Paparatsod jälitavad mind kogu aeg. Nad võivad olla tõeliselt tüütud,” ütles Tristan.

Tema hääl kõlas tüdinult ja Sheri teadis, et sel moel varjab mees oma viha. „Te olete viimasel ajal palju kõneainet andnud,” ütles naine.

„Meie pere puhul on see alati nii olnud. Minu vanaema oli Prantsusmaal kuulus näitlejanna ja vanaisa oli lavastaja. Mu perekond tekitab suurt huvi.”

„Mul on kahju. Soovin, et saaksin teid aidata.”

„Tegelikult saategi.”

„Kuidas?” Sheri lootis, et Tristan ei palu tal hakata kõmupiltnikel silma peal hoidma. „Ma ei usu, et paparatsod minu käsu peale kaovad.”

„Arvate?” Tristan kergitas üleolevalt kulmu ning muigas, mis võttis Sheri jalust nõrgaks.

„Vahest peaksite lõpetama pidudel käimise,” sõnas Sheri mõtlematult.

Tristani huuled tõmblesid ning ta kehitas väga prantslaslikult õlga. „Kahjuks on liiga hilja.” Ta silus käega kukalt. „Mul on teile ettepanek, preili Donnelly.”

„Milline?”

„Üks isiklikku laadi ettepanek.”

„Kui isiklik?”

„Üsnagi.”

„Arvasin, et tahate töösuhted vaid ametialased hoida,” sõnas Sheri.

„See on isiklik tööasi. Mis te kostate, kui kutsuksin teid tasuta Kreekasse Mykonose saarele?”

Sheril jäi hing kinni. „Rääkige sellest lähemalt,” ütles ta.

„Üks mu parimaid sõpru abiellub seal järgmisel nädalal.”

Sheri vahtis meest, olles segaduses. „Kas tahate, et asendaksin teid seal?”

„Ei. Palun teil endaga kaasa tulla ja pulmapeost osa võtta.”

Minna. Koos. Tristaniga. Issand, Sheri tahtis rõõmust lakke hüpata ja lahkuda, enne kui mees ümber mõtleb. Võib-olla oli Tristan märganud nende lihtsate riiete all tõelist Sherit? Ent nii naiivne naine nüüd ka polnud. Siin pidi mingi konks olema.

„Miks just mina?”

„Pruut, Ava Monroe, on ameeriklanna.”

„Te tunnete teisi ameeriklasi ka,” ütles Sheri, pidades silmas ajakirja kaanel olnud näitlejannat.

„Pulmapeoni on vähe aega ja ma tahan minna kellegagi, kellega end hästi tunnen. Kellegagi, kes ei hakkaks Christose äriasjade kohta nuhkima.”

See polnud kõige meeldivam kutsumise põhjus ning kinnitas Sherile midagi, mida ta niigi teadis, ent ei tahtnud endale tunnistada. Nimelt seda, et ta on selline naine, kelle mehed alati maha jätavad. See sai alguse juba tema isast ning kordus hiljem üha uuesti. Sheri üritas sellele mitte mõelda ega norutada, kuid mõnikord lootis ta siiski, et tüdrukupõlve unistused printsist valgel hobusel saaksid tõeks.

Sheri tahtis kutse sellegipoolest vastu võtta.

„Christos Theakis?”

„Jah. Kas tunnete teda?”

„Olen tema ja Theakise pere kohta ajakirjandusest lugenud.” Kreeka laevandusmagnaat oli hiljuti Ameerikasse tulnud ning jäänud kaamerate ette koos kauni naise ja noore poisiga. Kõmuajakirjandus oletas, et tegu võib olla tema vallaspojaga.

„Mida kollane ajakirjandus tema kohta kirjutab?”

„Ei midagi erilist,” vastas Sheri, jahmudes Tristani ägeda hääletooni peale. Ta peaks teemat vahetama. „Mida see ettepanek täpsemalt sisaldab?”

Tristan tõusis püsti ning kõndis ümber kirjutuslaua. Ta toetus poleeritud pähklipuust lauale ning ristas jalad.

„Tahan, et oleksite minu kaaslaseks kogu pulmanädala jooksul. Nad vajavad pulmapeoks paari naist. Pruut kutsus vaid ühe lähedase sõbra ning tahaks koos Christosega, et isamehed kutsuksid ülejäänud külalised.”

Sheri jõllitas Tristanit ega olnud kindel, kas ta oli õigesti kuulnud. Ta raputas pead ja avas suu, kuid üle huulte ei tulnud ühtki sõna. Seejärel sulges ta silmad. „Kas ütlesite, et kutsute mind enda kaaslaseks?”

„Jah.”

Sheri avas silmad. „Kas te olete hull?”

„Võib-olla, aga mul on sellega tõsi taga.”

„Tõsi taga, et viia mind nädalaks Kreekasse.” Naine pani käed rinnale vaheliti ja nõjatus tooli seljatoele.

„Tegelikult kümneks päevaks. Ma juba lubasin Christosele, et tulete.”

„Kas te poleks pidanud enne minult luba küsima?” nõudis Sheri ega üritanudki oma üllatust varjata.

Tristan kergitas kulmu. „Vabandust. Selleks polnud aega. Christos helistas mulle ja küsis nime, mida külaliste nimekirja lisada. Et olete mu assistent, tulite mulle esimesena meelde.”

„Härra Sabina...”

„Öelge mulle Tristan.”

Sheri jäi meest vahtima. „Kas kutsute mind kaasa sellepärast, et mõni teie armukestest võib hakata lootma, et abiellub teiega?”

Tristan kehitas õlgu.

„Kas te siis ei hooli ühestki neist?”

„Hoolin neist kõigist, aga asi pole selles. Ma olen juba oma elu armastust kogenud ega kavatse uuesti abielluda.”

Sheri oli Lucille’ilt kuulnud, et Tristan oli oma esimest abikaasat väga armastanud ja et naine suri, kuid täpsemaid asjaolusid ta ei teadnud. „Miks mitte?”

„Pole oluline. Teid puudutab vaid see, et tahaksin koos teiega Kreekasse pulmapeole minna. See on ettepanek, Sheri,” sõnas mees tasa. Esimest korda oli ta naist eesnime pidi kutsunud. Tavaliselt kõnetas ta Sherit preili Donnellyna.

„Nagu tööettepanek?” küsis Sheri.