Читать книгу Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Kathleen Tessaro - Страница 5

Majapidajanna proua Ronald nõjatus ohates tooli seljatoele. „Äärmiselt ebatavaline juhus. Tavaliselt palkame me uusi töötajaid agentuuri vahendusel. Nii need asjad ei käi, härra Dorsey. Kaugel sellest.”

Peakoka vanemabi Antoine d’Orsey seisis liikumatult, kuid ei lausunud sõnagi ja silmitses kannatlikult suvalist punkti jalge ees põrandal. Esitatud palve oli piinlik ja tal oli kogemusi, et kõige tõenäolisemalt saab ta oma tahtmise siis, kui jääb rahulikult otsust ootama. Aastatepikkune abielu oli talle seda õpetanud; ütle välja, mida soovid, ja jää oma arvamuse juurde. Olles töötanud hotellis (nagu seal töötav personal Warwicki kutsus) selle avamisest saadik, tundis ta proua Ronaldit piisavalt hästi ja teadis, et naise karmi maski taga on peidus sentimentaalne hing, millele lisandub terav praktiline mõistus. Kõigile oli teada, et tal napib personali ja suvehooaeg alles algas. Pealegi vajas naine ka tema abi.