Читать книгу Ämmaemand - Katja Kettu - Страница 2

Surnud Mehe märkmed

09.06.1944

Kallis tütar,

loodan, et andestad mulle. Seisan kaljul ja vaatan merd samast lohust, kust esimest korda vaalu märkasin. Sellest on nüüd neli aastat, kaks kuud ja viis päeva. Nad libisesid fjordi nagu hiiglaslikud mänguhimulised saared. Laulsid mind õhtul magama, unenägudesse, mis on siin olnud minu jaoks tõelisemad kui päevadele laotatud uduloor. Unedes ootab mind sinu valge kaelaga ema, ainus, keda kunagi olen armastanud.

Laen oma mausrit. Kõik muu on juba tehtud. Olen tulijate jaoks kõik valmis pannud. Ehismaalinguga laekas on kakskümmend vihku, neis kirjas andmed ja koordinaadid.

Kui ma nüüd süütan esimesed suitsud ja tõmban sisse maailma vänget hingeõhku, ei tunne ma kurbust.

Kui ma ainult teaksin, kes sealt saadetakse. SOE mees, Kaupmees või Hyyryläinen? Keegi NKVD erivägedest? Punapea või mõni teine Gestapo mees? Sest nüüd tean ma kindlalt seda, mida olen kaua aimanud. Fjordi hakati juba ammu kutsuma Surnud Mehe fjordiks. Arvasin, et see on lääneliitlaste ettevaatusabinõu laplaste vastu. Nüüd mõistan, et minust saabki see Surnud Mees.

OKTOOBER: Surnud Mehe fjord, 1944

Mina olen ämmaemand Jumala armust ja kirjutan need read sulle, Johannes. Kõigi maailma inimeste seast on meie Kõigeväeline Issand andnud oma tarkuses just mulle võime ühtedele elu kinkida ja teistelt võtta. Mõlemat olen ma selles hukatuse leekidesse uppunud elus jaganud, nii elu kui surma, ja ma ei tea, kas minu elukäik on kujunenud selliseks praeguse aja rahutute sündmuste või selle pärast, et Issand on algusest peale nii tahtnud. Minu võimed on minu rist ja lunastus, minu koorem ja kohtumõistmine, ning see on andnud minu elule käänulise raja kaugel kodust ja sinust, mu armsam. Kritseldan neid meenutusi Ifjordist läänes asuva lahesopi kaldal. Siia Jäämere rannale ei ole talv veel jõudnud, kuigi on juba oktoober. Ilm on kohmas ja hallane, maa sinakasmust ja taevas kortsutab Jumal kulmu.

Nagu sa tead, olen vilets ja koolitamata ämmaemand, tühine ja harimata hingega. Kõik, mida tean, olen õppinud sõja viimastel kuudel läbi türa ja verise mulla. Seda teadsin juba ennemalt, et sündimise hetkel vallandub meist kõigist lahklihamaiguline kisa. Nüüd tean, et eluajal jõuame kõik nii mõnegi pisara poetada, mitu itku ja nutujoru haliseda ning et inimene nutab nii kaevikus kui Wehrmachti staabis või Kuolajärvi piiramisrõnga sõjaväetelkides, kõik samamoodi – mõnikord rõõmust ja mõnikord kurvastusest ja mõnikord pinnu pärast silmas või oimule surutud püssitoru pärast või päris niisama, ja selle pisara mõõdu järgi on kõigil selles ilmas virelejatel Jumala silmis õigus elada. Ka mina nutan, kuigi ei tea veel, mispärast. Kas nutan enese või selle pärast, et ei tea, kummale poole rindejoont olen sattunud. Sest nüüd on soomlane vastu oma jäneseloomust Saksa soe hõlma hakanud ja katsub toda minema peletada, ja kui Vene karu samal ajal Varangeri ja Petsamo poolt hirmsa haisuga peale tungib, siis valitseb Lapimaal kujuteldamatu segadus. Igaüks neil kõnnumail nutab midagi taga: kaitseväelane oma petetud aateid, jääger oma lota mullas kõdunevaid, veel eile titeihuna pehmeid reisi ja kantiinilinnuke sõdurite klubi laes vurisenud õlest krässi.Ainult kommunist rõõmustab sõnniku seest nagu vankaema karvasest üsast välja ronides, aga küll neistki veel kisa välja pigistatakse, sest ma olen tundnud ainult ühte inimest, kellest polnud nutjat. See oli meie sõber Hermann Gödel, mees, kelle pihku jäi kuld ja kuulsus kinni nagu lutsu mustniiskele küljele, kui seda vetepõhjast välja Looja õhku ahmima tõstetakse. Temastki pean ma sulle veel rääkima, aga hiljem. Praegu veel ei suuda. Täna õhtul hõljub maailma sinine tuhk fjordi kohal ja sõjapeni Hilma surub end kaitset otsides mu jalgade vastu. Olen otsustanud: ma pean sulle kõigest kõnelema ja seeläbi puhtaks saama. Olen lahkunud Kolmanda Reich’i teenistusest ja loobunud lihalikust elust, et teha selgeks sotid iseenda ja oma Issandaga. Nüüd viimaks haaran pihku hülsist varrega sulepea, mis on juba päevade kaupa vakstukaantega klade kõrval vedelenud.

Ma tean, et sa oled kusagil siin, Johannes.Võib ju olla, et lebad veoauto kastis venelase vangina, silmad koobastest välja torgatud, või liipad kusagil siinsetes kurudes näljas ja üks jalg polaarrebasest näritud, aga sa oled elus. Tunnen seda. Olen selles pooletoobiste ja patuste maailmas mitmeski asjas süüdi, aga mitte armastuse puudumises. Ja ma loodan, et nende ridade kaudu saab ka mulle endale selgeks, kuidas punakaartlase armetust jõnglasest ja külahullu litsist sai Kolmanda Reich’i Ingel ja SS-Obersturmführer’i kardetud voodisoojendaja ning kuidas ma sattusin Titovka Zweiglager 322-sse täkumune kohitsema ja Surmaingli töid toimetama.

OKTOOBER: Surnud Mehe fjord, 1944

Saabusin Surnud Mehe hurtsikusse täpselt kümne päeva eest. Pärast kõiki neid sõja hirmutegusid, mida olen oma nahal tunda saanud, on põhjust Loojat tänada igaühel, kes on pääsenud Stalini orelist ja kelle luid ei ole surma härmas hurdad Petsamo põrgupakases paljaks närinud. Saksmannid viskasid minu ja koera S/S Donau-nimelisest soomuslaevast välja vaevalt kaks nädalat pärast seda, kui olime Kirkkoniemist välja sõitnud ja inglased oleksid meid peaaegu uputanud. Alusel ei olnud pärast inglaste kellaviieteed enam töökorras navigatsioonisüsteemi, raadio ja allveelaevade peletamiseks mõeldud kajaloodid olid katki. Loksusime mööda merd, samal ajal kui juhtkond lamas nikliallergiaga trümmis ja tekil tuigerdas merehaigeid alpi jäägreid ja igasugu segast sorti püssi alla kutsutuid. Sel ajal juhtus laevas kõiksugu asju, millest ma parem ei räägiks, mille tagajärjel jäeti mind mere hooleks. Aga kõige hullem oli, et kaart ja kompass võeti ära.

Maru oli möllanud terve nädala ning latriinides lehkas okse ja mäda järele. Sel hommikul oli meri siiski ootamatult vaikseks jäänud. Rõske udune õhk kõditas mu nägu, kui klibukiitsakas Aleksei Ignatenko minu juurde tuli.Venkupoiss oli laeval ainus, kes seda juhtida oskas ja tohtis seepärast oma uutes lehmanahka kamassides kellegi takistamata vabalt ringi käia. Kaenlas tolknes tal alatine malelaud. Mäletan, kuidas sa ükskord naersid, et sellest jõnglasest jäävad kõigepealt meelde kõrvad.Valesti arvasid. Selle asemel, et hakata mind mängule meelitama, ütles Aleksei:

„Meditzinitsa. On aeg.”

Seejärel kutsus Aleksei mind esimest korda minu õige nimega, sellest sain aru, et olen langenud sõjavangidega ühele tasemele või veelgi madalamale. Silme ees virvendas. Seda hetke olin oodanud. Kompisin keelega oma uusi vaalaluust hambaid (ka sellest kõnelen hiljem, mu kallis Johannes!) ja küsisin:

„A’ kaart?”

Aleksei raputas pead.Vaatasime uttu hajuvat merd.

„Prjaegu on ilm ea.”

See oli vale. Teadsime mõlemad, et just sellist ilma kardavad vaalakütid rohkem kui mere möirgamist. Sellise ilmaga hakkavad pinnapealsed hoovused alusest kinni ja võivad selle sadade meremiilide kaugusele avamerele kanda, ilma et meeskond üldse liikumist märkaks. Ma ei kiru oma valski noort sõpra. Ilma Aleksei Ignatenkota oleks mind otseteed merre heidetud. Tekil lamasklevad mägiarmee sõdurid olid tüdinud sõjast, näljast, olematust varustamisest, riknenud rootsi ja argentiina konservidest, puuduvatest kapukatest ja aukudega siibritest, jala või käe kaotanute halast ning lakkamatust tuulest ja tuisust. Aga ennekõike olid nad tüdinud minust, Fräulein Schwester’ist.

Ronisin pikemalt puiklemata jullasse. Aleksei Ignatenko ulatas mulle mausri. Pigistasin selle külma pinda, kui nägin, kes vabakäiguvangidest pidid sõudjaiks tulema. Üks, see, kellel oli seljas luupööradega porokasukas, oli nime järgi Montja.Vabakäiguvang Titovka laagrist. Olin kindel, et ta teeb mu kohe vagaseks, kui laeva nägemisulatusest välja jõuame. Hingasin sügavalt sisse ja astusin paati.

Hüüdsin Aleksei Ignatenkole:

„On sie mauser laetud?”

„Eijole.”

Juba enne, kui jõudsin sõudepingil platsi võtta, lärtsas midagi limast vastu oimu. See miski valgus pikkamisi alla univormi kaeluse poole. Ma ei pööranud pead.Viimasel hetkel vilksas reelingu tagant väike olevus ja kribis kiiresti paati. Lapi plika Maša.

„Parmuska, ää jäta!”

Need olid tüdrukul esimesed sõnad üle mitme nädala, aga ma ei rõõmustanud. Nüüd tahtis seegi armetuke pärast kõike olnut koos minuga surma astuda. Püüdsin tüdrukut paadist tagasi lükata, aga väike rääbis klammerdus mu hundinahkse kasuka külge nagu parvepoisi täi, ja nii lasti meid alla mere armule.Aleksei Ignatenko küünitas veel oma peenikest kaela üle ääre ja hüüdis:

„Mina andsin sjinule sjinu elu. Sjina anna mailmale sjinu naer!”

See kõlas nii trööstitult slaavipäraselt ja rumalalt, et hingest käis läbi ja oleksin hea meelega hüüdnud vastu midagi sellist, et valed hambad suus on kehv naerda, aga sakslaste jämedused oleksid selle enda alla matnud. Nood kogunesid Aleksei Ignatenko ümber kraaksuma. Karjusid nagu pudeneks üle reelingu terve sõja pikkune kibedus ja vimm:

„Finnenlümmel! Reetur!”

Nägu tabasid tubakapurused süljepritsmed. Montja piidles mind ja krabas oma jalgevahet. Sulgesin silmad. Silmad kõvasti kinni pigistatud, sosistasin hüvastijätuks: „Ead tied minna!”

Kui olime end laeva küljest lahti tõuganud, hääbus sakslaste solvangute kaja peagi. Tume terasmägi kadus uttu. Tundsin, kuidas meri meie all hingas pikkade, penikoormapikkuste ohetega. Ma ei vaadanud Hilfswilliger’e, eriti Montjat. Surusin mausri taskus pihku. Süda tahtis rinnust välja hüpata. Mis Montjal mõttes on? Koltasaami vangidelt pihta pandud punutud vööl rippus puust nui. Hõbedaste naastudega palitu taskus oli kindlasti relv. Montjast oli pärast laagrist lahkumist saanud rikas mees ja meie sõudepingil õõtsuvaid kogusid silmitsedes paistis tema silmist halvakspanu. Kaks kaelkookude külge seotud kompsu, võidunud hundinahkne kasukas ning Lispeti kootud, kaunisti ääristatatud ja kirjatud sõrmeotsteta kindad käes. Sõjast hirmutatud koer Hilma ja tumm lapi plika Maša. Rohkem mul endisest elust järel polnud. Maša nihkus lähemale ja hakkas mu pöidlaküünt lutsima. Seda tegi ta nüüd ühtelugu, ise suur tüdruk. Ja seda nihkumist need Hilfswilliger’id vahtisid ja kindla peale just sealt tuligi Montjale pähe võtta need minu kaunite kirjadega sõrmikud.

Hilfswilliger’id jätsid mu esimesele vastutulevale laiule. Montjapontja, segavereline Balkani säärekargaja. Seda sorti härra, kes usub, et tripperist saab lahti hülgeid nussides või kui topid türa noore lõhe vittu. Ei uskunud ka oma silmaga vaadates, et kalal polegi säärast asja.Võttis mu sõrmikud ja tõmbas näpuga üle kõri. Sundis silma vaatama, et ma teaksin – ta pole unustanud. Nüüd tapab ära.

Pigistasin oma augulise kasuka taskut ja tundsin seal mausrit. Montja kergitas nuia. Laeva udusireen huikas. Montja ei jõudnud lüüa.

„Lase olla! Lähme!”

Montja kribis ähkides paati. Nad jätsid mulle hundinahkse kasuka ja lapi plika ning hakkasid udu poole vehkima.Vahtisin neile järele ja mõtlesin, et korraga näevad nad välja nagu veidrad eksinud jänesed. Oli peaaegu hale vaadata, kuidas nad põrkasid vastu jäälahmakaid ja pressisid end merele valelt poolt poropea kujulist kari. Head teed minna, Montjapontja. Sinust ma juba puudust ei tunne.

Jäime sinna kolmekesi seisma, Maša oma jääkülmade huultega minu pöialt kobama ja mina oma sõrmikuid kahjatsema.

Minu maailmas on alati olnud hääli. Küla hääled, kasuisa Iso-Lamperi jõmpsikate nutt, laagris kirgiisi vangide hala ja sääskede lakkamatu pinin. Nüüd kuulsin esimest korda vaikust ja see oli pelutav nagu surm. Õhus lehvisid ja kobasid pikkade küüntega harali sõrmed. Kobasid ebameeldivalt kukalt ja kaela. Kössitasime seal igaüks oma suunas nuuskides ja kuulatades, aga mitte kuskil ei olnud midagi, ei vormi, häält ega lõhna. Möödus ehk silmapilk või kauem. Hilma tegi paar hädist katset maha istuda. Ta oleks tahtnud lakkuda päkkade külge paakuvat jääd, aga oleks äärepealt otseteed rohetavale jääkirmetisele libisenud. Meri hingas viivitades ja aeglaselt. Korraks arvasin juba kuulvat udus podisevat päramootorit, aga siis oli jälle vaikne.

Korraga tundsin, kuidas Maša mind küljest näpistab.Tüdruk näitas näpuga midagi mu jalgade juures. Üks papist reisikohver loksus tillukese laine harjal, napilt käeulatusest väljas. Ometi olin tõstnud kompsud vähemalt pool meetrit veepiirist kõrgemale. Nüüd triivis see juba kättesaamatus kauguses. Läks pisut aega, enne kui taipasin.Tõusuvesi!

„Nüid meni kehvasti.”

Kummardusin oma ainukest kohvrit kõrgemale kaljule tõstma. Lükkasin Mašat enda ees, nihkusin ise järele. See ei tahtnud kuidagi edeneda. Ei tahtnud üldse edeneda. Jää libises käe all nagu lohemao selg. Kui üks meist libastub, siis on lips läbi. Koeravanake komberdas kõrval ja lasi kõhugaase Jäämere kargenevasse õhtusse. Hindasin kalju kõrguseks ehk kolm meetrit, aga sellest ei pruugi piisata. Meenusid Pummanki kalakaide viiemeetrised tulbad ja kalurite kihk minna koju enne kella kuut. Ei jäänud muud üle kui ronida. Raksuv jää muljus põlvi.

Tuli end kokku võtta.

Lõpuks ulatusin end kaljunuki tippu vedama.

Pettumus.

Olin lootnud, et asume mõne suurema saare neemeninas, kusagil, kust ööseks varju otsida.Aga teisel pool avanes samasugune konarlik, vatitupsudena kobrutavatest jäätompudest valendav meri. Ega jäägi muud üle, kui maha istuda ja kurbusest uluda. Tõusuvesi viib meid Mašaga kaasa ja kannab allavoolu. Meie surnukehad jäävad teineteise kõrvale ulpima kas Varangeri fjordi taha, Ristiniemi kaenlasse või kaugemale, kusagile sinna, kuhu meri oma rämpsu välja sülitab.Vesi tõusis aeglaste ohetena. Peagi limpsas see meie varbaid.

Kõrgemale ei saa.

Mu käed oli külmast sinised. Märkasin, et silitan lapi plika põske ja kuskilt tulvas välja arutu kibedus. Ma polnud unustanud, mis Maša pärast oli juhtunud.

Mitte Montja, mitte Hermann Gödeli, mitte sinu, vaid Maša pärast.

Kui palju lihtsam oleks olnud surra soojade kätega, sest need Hilfswilliger’i omastatud sõrmikud olid mulle kallid. Need andis mulle Lissu. Nendes paindusid käed kamprisüsti tegema ka neljakümnekraadise pakasega. Need sõrmikud olid head ka sellepärast, et need olid omad, mitte mingi venelastelt võetud räpane saak. Operatsioon Lehmalauda baraki taha viidud labakute ja kasukate võtmisest jäi alati kuidagi räpane tunne. Minu arvates oli kahju, et just need Lissu antud kindad jäid Hilfswilliger’i viimaseks saagiks.Viimane mälestus elust, mil inimene käis jumalakartuses ja painutas pead alandlikuks palveks, nööpis kinni palitu ülemise nööbi, võttis tuppa astudes mütsi pihku, ei sülitanud nurka ega kusnud automobiilide gaasigeneraatorisse, andis kingiks omatehtud moose, vuristas hommikupalve, hambad suus ja suu peterselliga uhutud. Põlvitas saunas küüritud liikmetega. Siis oli maailmal veel mingi mõte.

Tundsin, kuidas hingeõhk voolas auruna sõõrmeist. Ei jõudnud kõnelda sulle kõigest, mida olin kavatsenud.

JUUNI: Petsamo, 1944

Kui sind esimest korda nägin, oli juunikuu öö. Kõneldi, et Kannaselt tuuakse tagasi ainult laibakotte, liikus jutte venelase suurpealetungist ja rinde lagunemisest. Raadios sellest ei räägitud, aga inimeste kõnnakust paistis küürutav hirm. Jäämere rannikust pühkis üle ennenägematu kuumalaine.Veri tuksles, lutsud Kolose jõe mudapõhjas ahmisid õhku, jänesed väsisid ja porod lõõtsutasid tundras hõbekollase päikese all. Kõik said, ühtisid ja tundsid.Ainult mina väntasin üksi tagasi töökäigult Salmijärvi hiinalinnast. Haiguslugu:

Äkksünnitus. Laps enneaegne, kaal 1500 g, pikkus 35 cm. Elulootus väike.Tekitas emakaverejooksu. Sünnitanule üle kantud vereseerumit 20 mm voolikuga.

Seda ma kirja ei pannud, et laps oli Pöykkö emanda kaheksas ja vaheliha nii lõtv, et pidin kiiruga aluspüksid lambakääridega lapse teelt eest lõikama. Kuidas ma pumpasin ja tõmbasin liigsed pärad nõela abil välja ning imesin ja sülgasin plasmat. Olin teinud puhkamata tööd kaksteist tundi. Kogu Parkkina ja Liinahamari ala oli minu hooleks pärast seda, kui Näkkälä Aune oli suve hakul hakanud end halvasti tundma, heitnud aida taha saepuru sisse ega soostunud sealt enam välja tulema. Nüüdsel ajal pidi veel rattaga sõitma, sest bensiinitalongid läksid kõik vallavelskri, Etelän-Hulkko puugeneraatori parandamiseks.Tööd oli palju, sest nagu Näkkälä Aune saksmanni tulles tähendas:

„Ku kaitssadatuhat jõmmi tundrus vabasti ringi ulgub, ei tule tost keskile miskit iad. Muudku nuumkari ja karskemad näitsikud saavad otsa.”

Pöykkö perenaine ei olnud kunagi olnud karske näitsik, isegi mitte sõja alguses või enne seda, kui sai vaesteabina oma aita vabakäiguvenelase. Perenaine oli kohmitsenud kuni lõpuni välja oma vabakäiguvenelasega võsas narmassamblikku punti siduda, ta keetis neist lehmadele silo, ja neist käikudest ta omal ajal selle lapsegi põlle alla sai. Perenaine käis mullu virmaliste aegu pärimas, et kas ma saaksin appi tulla. Saatsin ta Näkkälä Aune juurde. Pöykkö perenaine kurtis, et tal pole millegagi maksta.Vastasin, et lapsed on Jumala kingitus.

Pöykkö peremees oli eelmisel nädalal Karjala kannasel langenud ja pääses nii sarvekandja häbist. Kõhus keeras samblikust küpsetatud petuleib. Mõtlesin Pöykkö perenaise kuhtunud kujule, hämarale tarele, tarakanide krabinale tapetite all. Prihagi oli tema juurest ära jooksnud ja maha lastud. Lapsed sagisid põrandal ringi, kahvatud nagu kartuliidud.Viimasel kui räbalapuntral skorbuut, võib-olla ka rahhiit. Suunurgad lõhki, villid kurgulaes, hambad pudenesid juba kümneaastaselt.Võid ja piima oleks neile vaja ja Ovomaltinet1. Homme panen soovituse tervishoiuametile posti, aga vaevalt sest tolku on, pole ju neilgi midagi jagada.

Parkkina teeristis tuli kinni pidada. Tee oli sakslastest umbes nagu tavaliselt, kuigi, kui täpne olla, siis roheliste kokardidega alpijäägreid, veoautosid ja muulakaravane roomas nüüd itta vähem kui enne. Ainult et nüüd kippusid need öösiti saabuma.Viimati oli läbimurret laiendatud alles üleeile ja ma olin arvanud, et täna öösel on vaikne. Aga ei.

Keskimölsä taat porises teeveeres, et tulijate tase hakkab langema, kõik vaevu mähkmetest välja kasvanud piimahabemed või siis põdurad nässid, kellele vaja varsti uuesti mähkmed alla panna. Kolme aasta eest oli Keskimölsä mökitaja neid vallutajateks sõimanud puhtalt opositsiooni mõttes, aga nüüd oli inimeste suhtumises sakslastesse miski muutunud, nii et taat ei teadnud enam, kas peaks kintsu kaapima või sülgama. Möödas olid ajad, mil Perkamo mehepojad seisid teeveeres ja ülistasid AK20 inimjõudu. Kiitsid Juhi tarkust, et too oli saatnud alpijäägrid, mägede pojad:

„Ei noid esimene külm ää võta.”

Tollal tundus rohelistes kuubedes alpijäägrite armee võitmatu. Nüüd oli teisiti. Enam ei tormanud pisilotad sõduritele lilli viima. Seevastu välgutasid mõned Salmijärvi hiinalinna tüdrukud kõrtsitoa aial sääri ja Keskimölsä väike Anette seisis pühapäevakleidis kerjamas nagu tavaliselt. Ja muidugi Alakunnase Jaakkima, kelle vend oli 1942. aastal Ukrainas vabatahtlike SS-Wikingi üksuses langenud ja kes seepärast arvas ennastki SS-laste hulka. Juhtis liiklust, käsi püsti ja karjus mind nähes:

„P-p-punaste sohilatsed tielt iest, kui V-v-veermahhi mehed marsivad.”

Oli teadagi saanud kuskilt Näkkälä Jouni ussiviina.

Pomisesin enda ette:

„Ää sä Ja-ja-jaakkima moole ninna karga, olen mä omal ajal soogi persele plaksand ja karjumised kuuld.”

Siis hakkas kahju.Tuli meelde, et see olin mina, kes oli üleüldse Jaakkimavaesekese lasknud pea peale kukkuda.

„Vigasilm,” hüüdis Jaakima mulle järele ega kokutanudki seekord.

Minu esimene titt oligi see Alakunnase Jaakkima, see, kelle elule tagasi võitsin, kui minust 1920. aastal Jumala armust ämmaemand sai. Jaakkima, kelle pärast olen sestpeale oma risti kandnud. Alguses hakkas ta tagurpidi roomama, siis tuli kõneviga ega aidanud seegi, et keelt tangidega venitati ja suhu topiti ümmargusi kive. Kokutamine jäi. Ja viisteist aastat hiljem tulid saksmannid. Seal ta nüüd sehkendas.

Läksin edasi ja katsusin halba tunnet saksmannide sirgeid ridu imetledes maha suruda. Noored süütud poisinäod, ööta öös helkivad suurtükitorud, kotkakokardid, mustad nahkkuued ja haakristidega lipud. Taoline pilt vaigistab mõtteid. Oli kuidagi hea mõelda, et Lapimaal on tuhandeid ja veel tuhandeid võõraid mehi, kes ei tea minu häbist midagi. Ometi hammustas hinge, mu kallis Johannes. Kas sa mõistad mind? Et nad ikka veel viitsisid, need kohalikud, naaksuda toda punaste sohilast, veel kolmekümne kuue aasta takka. Vigasilm, punaste sohilaps. Minu kasuisa, Iso-Lamperi majas tuletati aina meelde, et olin häbitu orvumeelne olevus, kellele tema isa pärast ei soovitud vastu tulles issanda õnnistust. Ei võetud mind isegi viieteistkümnendaks varuliikmeks Lotta Svärdi2, ei, kui võeti isegi Näkkälä Lispet, kes siiamaani lota vormis mööda küla saba keerutas, kuigi tal ei olnud selleks mingit õigust pärast seda, mis paari aasta eest Mannerheimi sünnipäeval juhtus.

Enne kui jõudsin sügavamale enesehaletsusse vajuda, juhtus kaks asja.

Esiteks kuulsin seljataga puugaasiauto turtsumist ja korinat. Pöördusin vaatama. Näkkälä Jouni törtsutas seal oma Hävitaja-Fordiga ja karjus, et ma temaga kaasa tuleksin:

„Ratas kasti ja kähkusti! Lissul on titt tulekul!”

„Messä Etelän-Hulkkole ei elista?”

Etelän-Hulkko oli vallavelsker, kelle jutule läksid kõik paremad pered.Või sellised, kus mind näha ei tahetud. Nagu Näkkälä. Aga nüüd keerutas Jouni oma puugaasil sõitva Fordi vänta ja toppis klotse ahju. Kirus, et liin on tumm. Keskjaama kõverjalg oli kahe nädala eest koha üles ütelnud, sest palka ei olnud juba ammust aega makstud, ja läinud tulusamale tööle ehk saksmanni juurde.

Uudis oli säärane, et võttis õhku ahmima. Näkkälä Aune tütar saab vallaslapse. Näkkälä Aune, kes nägi naise keele pealt, millal too rase on. Aune, kes oli õpetanud mulle taimede ja karbolilahuse saladusi, Aune, kes ei eksinud kunagi, vaid oskas ennustada lapse sugu ema kõhu kuju järgi ja nõiduda virmalisi taevasse, millal aga tuju tuli. Jouni kukkus seletama juba enne, kui jõudsin imestada:

„Ema ei saa praegast.Tal on jällegist alb, on aida taga saepuru sies külleli.”

Nüüd mõistsin, kust Aune rinnahaigus pärit on. Häbi eest oli ta aida taha pugenud, et polnud õigel ajal märganud, kuidas tüdruk käima peale sai. Ei julgenud küla peal nägu näidata.

Lispet oli Aune nõrkus. Niipalju armastas too terassilm Lispetti, et oli tema suhtes pime nagu päeva kätte toodud ööliblikas. Näkkälä Lissu ilu oli tuntud kogu alevis ja taolistel juhtub kergesti õnnetus. Lissu näitlejaannet ja karakterit oli kiidetud isegi Lapplands Kurieris, kui Lissu oli mänginud tudengiteatri laval „Suveöö unenäos”.Varakevadel hakkas Lispet paisuma ning sadamas paadisildade all savi ja liiva sööma. Näkkälä Aune pilutas silmi ja väitis, et tüdrukul on igemetes mäda ja kõht kinni ning ravis tal tungalteramürgistust oblikast tehtud kuristamisvee ja leesikaga.

Jouni huuled muigutasid hääletute solvangute taktis. Kõhklesin. Näkkälässe minek oli mul ära keelatud. Seal elati viltuse risti järgi. Iso-Lamperile see ei meeldiks, ja eriti veel Untole.Tolle arvates olid Aune ravitsejavõimed Saatanast, mitte Jumalast.

Ei tea, miks ma nõusse jäin. Ehk tahtsin Aunele näidata, et teen Jumala tööd ka siis, kui Aune ei suutnud. Pealegi söödi Näkkäläs aganaleiva asemel piimapudi ja kasteti plaadisaia piimaga kohvi sisse, samal ajal kui muu rahvas oli läinud üle võilillejuurtest röstitud ersatsi peale. Aga peamine põhjus oli siiski see, et nägin sind.

Esiteks vaatasin ainult, et üks poisinaga on saksmannide koormaauto kastist teele volksanud.Tolmust hoolimata puhtad saapad. Õlal filmikaamera. Paelte järgi mingisugune ohvitser, kuigi ega ma neist tol ajal midagi ei taibanud. Gestapo mantel ja välgunooled õlgadel. Kuklasse lükatud sirmiga müts, sellel too pelutav ja erutav pealuu kujutis.

Kruttisid filmikaamera päästikut ja suunasid meie peale. Ehmusin, et nüüd läheb halvasti. Mõnikord lükkasid saksmannid teele ette jäänud autod kraavi. Sa tõstsid tervituseks kätt ja hõikasid: „Heil Hitler, Bruder Trokari!3”

Sellest mõistsin, et tundsite Jouniga üksteist juba ennemalt. Seejärel pöördusid sa minu poole ja küsisid: „Kas keik kombes?” Imestasin, et sa räägid soome keeles. Ja kohe esimesest hetkest oli sinu hääl mulle merevaik ja tõrvamänni kütisesuits. Kuidagi liiga tume ja sügav nii kõhna kuju jaoks.

„Heilhiller ja põle tol äda keskit,” arvas Jouni ja ütles siis, et peab koju minema, sest õde hakkab kohe sünnitama. See siin on ämmaemand.

„Kohe saab!” viipasid sa käega. „Halt!”

Ja kõik jäid seisma.

Sa pildistasid edasi, otsekui oleks lainetav sõjamass olnud mõni paraad, mis on pandud Russenstraßele marssima ainult sinu jaoks. Tekkis väike segadus, kui mehed ei saanud aru, et käsk käis ka nende kohta, veoautod pidurdasid ja mehed tõuklesid.

Siis sa pöördusid ja vaatasid mind ega ehmatanud minu eri värvi silmi nähes nagu mehed tavaliselt. Avasid suu, et midagi öelda, aga Jouni hakkas oma sünnitamisjutuga takka kiirustama. Kas oleks võimalik meid Wehrmachti veoautoga Näkkälä tallu küütida?

Oli ikka.

JUUNI: Parkkina, 1944

Lissu valukarjed kostsid juba õue ära. Olin istunud kogu tee rohelise Tatra kastis, reied tuule silitada.Alul tahtsin trügida koos sinuga kabiini, aga Jouni ei lubanud. Ma ei hakanud vastu ajama. Lapimaa vägevaima piiritusekuningaga ei maksa vägikaigast vedada.

Ma ei jäänud ootama, kuni Jouni oma rässaka keha kõrvalistmelt alla vinnab. Trügisin läbi rätimere Näkkälä roositapetitega tagakambrisse, kus lehkasid viiruk ja veri. Altaril põles küünal, ikooni kõrval naeratas Greta Garbo jumalikku pabernaeratust. Otsisin valgest nikerdatud piidast tuge, sest päris ehmusin Lissut nähes. Ilus oli Lissu endiselt, aga läbi ilu paistis häda ja valu. Piimvalged reied vere ja limaga määritud, salkus juuksed silmadel, kust vaatas vastu surmahirm. Torkasin käe pikema jututa Lissu jalgevahesse. Nagu alati, tuli meelde esimene sünnitus Alakunnase peres.

Ei oska siiani öelda, mis mind tol korral tegutsema pani.Võõras liha. Siledad, avanevad reied, häbemekarvad ja kõik see pehme, kummaline niiskus reite vahel, liha soppidesse libisevad sõrmed. Kampri ja tupe vänge lõhn. Kuidagi tuli pähe katsuda selle tundmatu emase sisemust ja kuidas ma ainult aimamisi taipasin, et loode oli seal sees tagurpidi ja tuharseisus. Pärast seda ei ole ma Issanda väge enam tundnud, aga sel hetkel liikus minus PühaVaim.Tol õhtul elas minus laul, mis andis mulle teadmisi keerata loodet emakas ning peagi sündis laps karjudes ja tervelt nagu metsakolli kutsikas. Kui kuuldus imelisest pääsemisest inimeste kõrvu jõudis, tõusis tol õhtul külas säärane rõõmu ja liigutuse kära, et see põhjustas veelindude enneaegse sügisrände ja kogu Parkkina jäi tol sügisel kajakapraest ilma. Ja polnud sellestki midagi, et titt pesemise käigus pea peale kukkus ja laps kokutamise külge sai, mind ei süüdistanud keegi ja taoline asi tuleb nagunii alles aastate pärast välja.

„Jumala rahu,” pobisesid eided mulle, esimest korda elus.

„Iso-Lamperi Vigasilm. Punaste sohilats.”

„Ristus õnnistagu, sie on sool jumala and.”

See oli Näkkälä Aune. Aune pigistas mind kaissu nagu keegi seda senini polnud teinud.

„Sä oled Pietari tüar, küll mä so isa mäletan. Siitpiale oled mulle nigu oma lats.”

Aune hääl oli pehme liha, mille all malmist ahjuroop aeglaselt kõveraks väändub:

„Sä said suure ande ja suure kannatuse. Saap näha, mes kivise põllu Looja on so jaoks valmis pand.”

Nii jah. Aunest sai minule ema.

Praegu lamas Näkkälä Aune saepurus ja hädaldas. Kange naine. Aga tänu temale teadsin, mida teha. Keera varrukad üles. Harja küüned searasvaseebiga. Käse instrumentide paunast karbolivett tuua. Hõõru vett küünarnukkideni. Kontrolli avanemist ja nuusuta, kas on põletikku.

Surusin sõrmed Lissu sisse. Pea oli sel lootel igatahes õigel pool, aga uks oli avanenud vast neli sentimeetrit ja laps kinni jäänud, emakakael oli imelikult paremale viltu. Lõge vasakul küljel. Lissu lõõtsutas higipisarais:

„Ei ole mä and, mamma, ei ole keskile … and.”

„Keski seda lapiusulist on pand,” pomises Keskimölsä eit, „Ja toda mä tian, et Jumal sie põld.”

Kamandasin ta samovariga kuuma vett keetma. Eit jäi patusele oma töntsi sõrme viibutama.

„Keskimölsä vait, ku Näkkälä Aune tüar poegib,” kamandasin. „Vesi seia ja kähku!”

Ja Keskimölsä kuulas sõna.

„Jumal isi on mind pand,” sosistas Lissu ja tema silmamunad hiilgasid valgeina.

Ja täpselt nagu varemgi levis minusse kindlus otse Jumalast, voolas nagu vesi soosilmas vulksub.Teadsin kohe, et siin tuleb tangid appi võtta.Tangiotsi sisse sobitades tundsin, kuidas higi mööda selga alla niriseb. Seal kusagil väljas ootas too saksmann, kes oli mind vaadanud ega põrganud tagasi. See, kellel oli merevaigune hääl ja kes pani Wehrmachti seisma.Tema ees ei tahtnud last taevasse saata. Hakkasin ümisema:

„Oma hädas hüüame Issanda poole ja Tema aitab neid, kes abi paluvad … ”

Avatud aknast kostis Aune hädaldamist:

„Ainumas tüar saksmanni oorass läind. Näitlejanna pidi tost tulema, kutsusivad teist uuess Greta Garboss. A’ mis sä reu teid! Et nied mõlemad kõngess, ema ja lats.”

Mõlemad jäid ellu.

Poiss oli tragi ja üleni tumeda udemega kaetud. Andsin talle tagumendi peale laksu ning kohe kostis rõõmus kisa õue ja puukuuri tahagi. Näkkälä Aune koperdas tuppa vastsündinut kaema. Heitis mulle kõõrdpilgu ja poetas:

„Vai nõnnass. Sä oled tagassi.”

Laps oleks Aune arvates tulnud sohu visata.

„Karvane vanapagana kutsik.Tia kas elabki omseni.”

Ütlesin vastu: „On mo mielest eluloom küll.”

Aune oli teist meelt. Last ei jäeta Lissule vaevaks, et asjata ei kiinduks, kui surm niikuinii silmaga näha. Ja haige lapse kõrval ei saa magada, tost saab ainult silme alla rõngad ja löntilutsitud tissid.Amm tuleb igal juhul otsida, kui lapsest peakski asja saama.

„Meite Lissu on selgesti tolle tite piale ülitundlik.”

Katsusin talle aru pähe panna. Polnud sel titel häda midagi, karvane küll oli, aga isegi lõhn oli terve lapse oma.Tuletasin meelde, et taoline karvakasv on vastsündinutel täiesti tavaline. Küllap karv aja jooksul maha tuleb.

Aune tahtis näha, mis ma olin haigekaardile kirjutanud:

Esmasünnitaja, 23. a. Tuhud kestnud neli päeva. Tangisünnitus. Tehtud kuus õmblust. Komplikatsioone pole. Laps terve ja karvane.

Aune mühatas, torkas tunnistuse taskusse ja sinna see jäigi.

Kui sina sisse astusid, käis toast seevastu läbi kahin nagu kirikus.Tundsin su kohe ära. Kõik eided astusid kõrvale nagu Messiase teelt. Jouni tuli kindlasti ka, aga teda ei mäleta ma parimagi tahtmise juures. Kõige rohkem üht isase varju sinu taga vilksatamas. Ei, ma nägin esimesest hetkest alates ainult sind, sest isegi Lapimaa vägevaim salaviinamüüja jäi sinu varju.

„Gute Nacht,” laususid ukseaugust läbi kummardudes. Olid kõigist kohalolijaist peajagu pikem.

„Andku Jumal tervist, andku Jumal tervist,” pomiseti laternavarjudest ja seinaveertest. Sinule soovisid need lahkusulised ja koerakoonlased Jumala tervist.

„No ütle nüid ullu, oli sool põrgulisel tarvis tuua viel votugrahv seda äbi tunnistama.”

Jouni põrutas vastu:

„Messä nõnna kõvasti seletad, too kõnelep soome kielt.”

Keegi ei paistnud Lapplands Kurieri ajakirjaniku kohalolekut imeks panevat ega seda, et sa ukse kõrval saapad jalast võtsid. Mulle oli korrapealt selge, et sa olid kõigile kohalolijatele tuttav. Keegi ei takistanud, kui sa suuresilmalise kaamera aeglaste, peaaegu naudisklevate liigutustega jalale kruvisid. Kaamera küljele oli kirjutatud Ludo 231. Rahvas hoidis hinge kinni, kui sa pilti paika sättisid. Kohendasid. Keskimölsä tõttas käskimata voodi äärde tuld suuremaks keerama. Ilmselt oldi harjunud, et pildi jaoks on valgust vaja.Vaatasid esiteks Lissut, eemaloleva heakskiiduga ja kerget iiveldust tundes. Karvane laps topiti võimalikult sügavale kaenlasse.

Sinu pilk eksles seelikukandjail. See riivas palmikuid ja rätte ja puudutas igaühe nägu ning pani kõik võpatama, isegi Näkkälä Aune. Ja korraga tajusin oma puudulikku naiselikkust ja seda, et olin pealaest jalatallani limanahkade ja verega kaetud ning et just läbihammustatud nabaväät ripneb mul alles suunurgas. Sülitasin selle põrandale ja palusin: Ära vaata mind. Ole hea Jumal ja ära lase sel mehel mind näha. Ära vaata praegu minu poole.

Muidugi sa vaatasid.

Enne kui jõudsin pageda, olid sinu silmad juba minus kinni, pupillid ahenesid ja kulm tõmbus kortsu nagu loodusteadlasel tundmatut limuskiliiki kohates. Seejärel, silmapilguks, muutus midagi ja hetkeks oli see isase pilk, porolehma haistnud pulli pilk, mis kohe kustus, aga mina olin juba sulanud, lahustunud, uppunud sügavale ürgmerre, kus merekoerad limpsivad kandu ja tuline täht paneb liha kõrbema. Mind vaadati nii, nagu mind kunagi enne mitte keegi polnud vaadanud.

„Aga Fräulein Schwester, me oleme ju kohtund.”

Kujutasin ette, et nägid minus emast, nägid läbi kõige mustuse ja saasta, nii nagu sa oskad näha emast kõigis naistes. Keegi tonksas mind meelega selga, nii et koperdasin vastu voodit:

„Mine nüid, ta tahass sind kah pildi piale.”

Pilt sai tehtud.Välklambi magneesiumisäde sähvatas ja kõik tardusid paigale nagu pidigi, kõik peale minu.

„Too ei oska isegi pildi pial olla,” sosistas Keskimölsä, nii et kõik kuulsid. „Keski piaks tõist püsti oidma.”

Sealsamas astuti minu juurde ja võeti must kinni. Olid sukis, aga ometi ulatusin sulle vaevu rinnuni. Tundsin sinu lõhna. Läbi vere ja limanahkade leha, läbi kusehaisu. Läbi kõige selle nuhutasin sinust hoovavat lõhna.

Lasid Jounil autoknipsi kasutada. Sel ajal nuhutasin õhku. Lõhnasid nii valusalt hästi. Porokasukale määritud linnupiima järele. Jämedalt lõigatud Virginia tubaka ja pinutaguse järele. Sookailuga hõõrutud lapsesõrmede järele. Jumala särgi järele. Puhtalt türa ja ei millegi järele.

Ilmselt märkasid sa kuidagi minu tahtmatut liigutust, sest naeratasid ja kummardusid midagi Jounile ütlema. Mulle Jouni ühmatas, laksutas keelt, kraaksatas halvakspanevalt:

„Sie meite Johannes, reporter Johann Angelhurst. Sie tahap soost lehte interviud teha.”

„Jaa, no mesperast,” hädaldas Lissu.

Jouni pöördus küsivalt sinu poole. Sosistasid jälle Jounile kõrva ja tegid mulle salamisi silma:

„Noh, ämmaemand on sihane uue aja tugev naene, siukseid on Saksamaal tarvis. Ja Soomel kah.“

Jouni ilmest võis välja lugeda, et ta pole sugugi nõus.

„A’ Lispetist, kas ta Lispetist ei tahass juttu teha,” pistis Aune kohe vahele.

„Ütle talle, et sie meite Lispet on Lapi uus Greta Garbo, lehedki on tast kirjutand.”

„Lota olen kah!”

Rangelt võttes polnud see tõsi, aga ma ei öelnud midagi. Ja jälle te kummardusite isekeskis nõu pidama nagu poisinagad Schörneri kaupluse nurgal ja mind ajas see natuke naermagi. Kehitasid õlgu. Jouni tõlkis vastu tahtmist:

„Mõni tõne kõrd.”

Tõmbasid saapad tagasi jalga. Siis te läksite. Eided tõttasid vastsündinu varbaid kokku lugema, aga mina vaatasin läbi pitskardina sinu minemist ja tundsin sõõrmetes sinu lõhna.

Johannes. See on pühakute ja pullvasikate nimi. Süütute ja õndsate, Ristija Johannese nimi.

Nägin läbi lainetava aknaklaasi, kuidas sinu hea tugev selg kaugenes. Kui te olite hajuvasse sääseparve ja suvesse kadunud, ohkasin sügavalt.

„Lase olla, türuk, sä oled liiga vana nondega miilustama.”

Alles siis märkasin Aunet enda kõrval seismas. Sügas kavala näoga nina:

„Sool on Unto. Pia seda mieles.”

„Egas mä seda.Tulin õhku ingama.”

Käsi otsis aknapiita. Riiv ei tulnud lahti. Unto. Ma ei olnud temast midagi kuulnud pärast seda, kui ta oli aprillis Syvärisse läinud. Mai lõpus kuulutati kadunuks. Ma ise kahtlustasin küll, et va kõrendist on saanud väejooksik, aga sellist asja ei maksa kõva häälega kuulutada.

„Unto on langend.”

Aune võttis kuklajuuksed pihku ja keerutas neid ümber sõrme:

„Ega seda viel tia, võib vangis kah olla.”

Aga ega Aune Untost hoolinud.

„Sool on rahutu veri.Ää nüid tüki, pärast kahjatsed. Unto tuleb viel tagassi.”

Ma ei kuulanud teda.Varsti on sõda läbi, varsti tuleb Unto tagasi. Ja kuskilt minu seest tõusis palve, tugevam kui siiamaani ükski teine.Vaatasin auku, mis sa olid endast õhtusse jätnud. Surusin otsaesise vastu jahedat klaasi ja anusin: Mu Jumal, seda meest ma tahan.

Jumal, kui ma tema saan, siis teist ei palu.

JUUNI: Parkkina, 1944

Ma ei taha sinu eest midagi varjata, mu Johannes. Mul oli tõesti Unto. Ainus, kes mind tollal tahtis, kui mitte arvestada Parkkina hospidalis surnud intendanti Turust, kes 1939. aastal seoses Petsamo spionaažilooga kinni võeti.Tervenisti põhjakõrbenud mees.Tahtis minuga abielluda, enne kui Riigipolitsei mehed ta tapavad. Suri enne koitu. Pärandas mulle oma pliiveest läbiimbunud keha, juukseloki ja patenditunnistused:

Toode: Nupo poro, genotüübi produkt. Kaks kolmandikku toiduvajadusest otse pinnasest seal, kus samblik ei kasva, aga kuu paistab.Toidetud heinapuru ja talviste kiisapoegadega – kahjuks pääses produkt põgenema, tuleb rekonstrueerida pärandi põhjal, mis asub kümnekilostes sõnnikukottides Kasiino tallides.

Untot kohtasin siis, kui ta tuli spionaažijuhtumit uurima. Tookord võeti venelase heaks spioneerimises kahtlustatuna kinni üle saja petsamolase ja juhtus igasugu imelikke asju. Ülekuulamistel läksid relvad kogemata lahti ja kirjaoskamatud laplased andsid mitmeleheküljelisi tunnistusi selle kohta, kuidas nad olid venekeelseid salasõnumeid šifreerinud. Unto rassis Lapi maavanema Hillilä vasema väikevarbana kaasa teha ja tohtis, va rangjalg, Petsamosse jääda, kui teised lahkusid. Purukuiv paduusklik jahmerdis, pihkupeksjate suguvõsast. Alguses mõjus ta isegi liigutavalt. Korjas taimi ja kuivatas nende õisi albumites siidpaberi vahel ega uskunud, et Jäämere kaldal ei leidu ei kortslehte ega maranat. Nad sobisid Iso-Lamperiga nagu sukk ja saabas. Ühtaegu nii laestadiaanlane kui Isamaalise rahvaliikumise mehi, pärit kusagilt Pohjanmaalt. Kõneles veidrat murret, aga teda kardeti, sest tal oli võimu teha mis tahes porovargast spioon. Tal ei koitnud kunagi, et laplased lihtsalt rändasid oma porokarjade sabas piki tundrat ega hoolinud küünevõrdki linnameeste leiutatud piiriületuskorrast.

Ametialast auahnust tal jätkus ja kuidagi kahepalgeline kahe aate mees oli ta. Tellis koju Isamaalise rahvaliikumise päevalehte Aja Suund ja laenas Iso-Lamperilt laestadiaanlaste oma lehti Õlipuu, Halastuse Sõnumid ja Siioni Misjonileht. Saksmannid talle alguses ei meeldinud. Seisis nagu post, vormimüts peas Jäämerentie ristmikul, kui neid hakkas kolme aasta eest siia voorima, üritas oma messingnööpidega veoautodest välja tulvavat Wehrmachti tagasi suruda. Uskus alles siis, kui staabist helistati ja öeldi, et ei tohi passi küsida. Tal ajas südame pahaks, kuidas lotad kogunesid tulijatele drüüaseõisi jagama.

„Lehtsabad.”

Unto ütles:

„Oorad keik. A’ sinu mä igastahes ää peastan.”

Aga ega Unto ei tahtnud päästa mind mitte sakslaste, vaid minu enda käest. Minu isa tapeti 1918. aasta kodusõja ajal Rovaniemis Lainaanrantas ja enne seda elasid nad emaga laulatamata kokku halva kuulsusega Sahanperä osmikutes, sest ema suguvõsa ei andnud neile oma õnnistust. Ühtlasi oli üldiselt teada, et ma ei saa lapsi. Keegi ei teadnud õieti, miks. Iso-Lamperi jutu järgi olin lapsena Pelastustunturil mäest alla lasknud ja sattunud oksaharu otsa, mis tungis minusse sügavale nagu poropull lehma ja minu sees oli miski emastele omane katki rebenenud. Ise ma seda küll ei mäleta. Enamasti peeti põhjuseks hoopis minu paha verd ja patust päritolu, mille vastu ei aita miski. Ei aita seegi, et Iso-Lamperi majas elati jumalakartuses, akendel polnud eesriideid ja põrandale laotati söödikute peletamiseks pühkimise asemel kadakaoksi. Tare nurki pühitses Iso-Lamperi kord nädalas oma vaigukirbe kusega.

Iso-Lamperi eit nägi Untos võimalust minust lahti saada.

Lubas Untol mind pärast palvetundi koju saata ja sussutas Iso-Lamperi kaenlast:

„Tolle türuku järele põle meitel old vaja passida.”

Ütlesin Untole kohe esimesel käänakul, et järelkasvu minult oodata ei maksa. Unto ei hoolinud:

„Ku sõda mööda saap, siis ehitan meitele oma tare ja plangu ümber. Küll Jumal meitele tite annap. Jääd kodu nigu muudki eided. Lõpep ää too ämmaemanda töö perast ringijoossmine.”

Noogutasin, kuigi tundsin hiiglaslikku kämmalt oma kõri pitsitamas. Pigistas vee välja silmist ja sõõrmeist.

„Messä nüid.”

Unto arvas, et kurvastan seepärast, et ei või lapsi saada. Trööstis, et kuigi olen sünnilt patune ja jumalavallatu ning vanakurjast endast siginud, siis tema päästab mu. Jumala abiga võiksin minagi käima peale saada. Parkkina koguduses vannutati Jumalat minu isa patte andeks andma. Talitus oli põhjalik ja Keskimölsä eidele tuli vaim peale, hakkas koridoris kontide klobinal tantsu vihtuma ja kõneles muistseid keeli. Kõik kirikurahvas töinas ja pastor kuulutas:

„Issanda Kristuse ja tema vere nimel, patud andeks!”

Ei aidanud ühti.

Unto ei saanud kunagi aru, kuidas ma vihkasin tema poriseid saapaid.

„Palu aga Jumalat, küll siss keik äste läep.”

Ja tsiteeris Laestadiuse jutlusi:

„Ja kuigi meie päralt on paradiis maa peal, siis puhub siit ometi läbi hingeõhku vana Draakia kurgust.”

Unto ei mõistnud. Keegi enne sind ei mõistnud. Et ma ei tahtnud pesa punuda. Ei tahtnud lõpetada. Mitte pärast seda, kui Aune oli mind oma tiiva alla võtnud ja õpetanud tundma karbolivee saladusi. Armastasin seda taimede ja sookailulõhnalist soosilma, kus Aune mind ujutas ja käskis vett neelata. Tänu Aunele oli mul midagi, mida teistel naistel ei olnud – teadmisi, ja koos sellega käis vabadus minna ja tulla. Pääsesin pakku Iso-Lamperi särjesoomustega saabaste eest ja olin veel midagi, mitte ainult aher punaste sohilaps, kõigile lükata-tõugata. Ma armastasin neid vanu vereseiskamise loitse ja taigu, mida Aune mulle kõrva sosistas. Sest Aune õpetas mulle palju muudki peale meditsiiniteaduse. Sama hästi, nagu ma tundsin vaktsiinide, klistiiritegemise ja vere pumpamise kunsti, teadsin ma ka, kuidas vabaneda kõhupõletikust ahjunõe ja soolveega kuristades. Haavadele õppisin tegema searasvast ja vaigust mähiseid. Õppisin korjama punet ja palderjani, salveid ja kikkaputke ning segama meest ja tõnnikesest jooki, millega leevendada kurba meelt ja armuvalu. Õppisin vaigistama itkevate sõjaleskede leina nõgesemähise ja broomiga ning segama lehmade silo hulka vöödikut, nii et nende uni olid rahulik ja nad ei ammunud enam lautades saksmannide rekvireeritud vasikate järele.

Unto pidas Aune rohtusid Saatana tempudeks.

„Taimesi võib ka mudu korjata,” näitas Unto mulle oma herbaariume. Surnud, siidpaberi vastu laiaks litsutud emakasuudmed. Telliskivi ja puuplaatide vahele muljutud. Unto ei mõistnud, et minu vägi on minus kobrutav tume ja võimas voolus, soontes tukslev ja sosistav Jumala hääl. Et see on Jumal, kes mulle lõppude lõpuks käske jagab, mitte mingi kurivaim.

Ega Unto polnud paha mees. Keskpärane.Tahtis minna Iso-Lamperi jutule ja keelata mul sakslaste küüdis sõita. Vandusin, et ei sõida üksi, vaid koos Aunega, aga seepeale ütles Iso-Lamperi järsult:

„Ei. Kuski sä ei läe.”

Ja enam ma Aunet ei näinud.

Anna andeks, Johannes, et ma Unto poole üldse vaatasin. Aga ma ei teadnud siis midagi sinust ja küllap läks minugi veri keema, kuigi katsusin seda hundimunadest ja kopranõrest tehtud rohuga jahutada. Ja kui jäin rattaga sõites vihma kätte, tuli vastu ait ja aidalavatsil Unto tilluke riist, ei jaksanud ma enam vastu panna.Aga ei olnud Untost minu võtjat. Unto tonkis ja kirus, pritsis lõpuks mu reitele. Seejärel nuttis ja tahtis patte andeks paluda.

„Sä teid mu mielega ää. Sä oled Saatana mõrsja.”