Читать книгу Atlantis abajas - Katrin Johanson - Страница 6

OLEKS MARTIN OST ASUNUD KOOLI tööle kümmekond aastat hiljem, oleks tema parfüüm, edevad triiksärgid, valitud jalanõud ja Wilde’i tsiteerimine võinud väikelinna sokkidesandaalide, Old Spice’i ja Nelli Teataja taustal kergesti viia mõtteni, et ta on homo, ehk sealjuures kogunisti lasteahistaja. Kuna aga üldsust raputavad suured pedofiiliaskandaalid olid taolisi asju maha vaikivast režiimist tulnud riigis alles olemata, ei osanud lihtsad inimesed taolise uudse avaldusega lagedale tulla. Kui mõnel avarama silmaringiga rikutud tüübil tekkiski kahtlus, ei söandanud too seda kuulutada.

Martin Osti populaarsus naiste hulgas oli ootuspärane, ent kuna mees oli sooliste suhetega paratamatult kaasas käivateks sekeldusteks liiga mugav, võttis ta harva vedu. Noor psühholoog oli otsustanud ennatlikult sõlmitud töölepingu lõppedes väikelinnast kohe minema pühkida. Tolle hetkeni kavatses ta kogukonnaga distantsi hoida.

Et peamised naisrünnakud tulid just koolist, viljeles Martin Ost „kaks ühes” taktikat: majja sisenedes tõmbas mees ette kivise, pisut küünilise ükskõiksuse maski, lootes mõjuda seeläbi targalt, väärikalt ja ühtlasi ka peletavalt.

See psühholoogi kohta uskumatult lühinägelik käitumine andis muidugi sootuks vastupidise tulemuse. Loomult lihtsameelne Martin Ost vajutas oma treenitult miimikavaba näo ja eemaloleva elegantsiga ohtlikule päästikule. Tal oli meelevald nii haritud meeste põuas vaevlevate provintsiõpetajannade kui ka ennast avastava imelaps Rene üle. Ent nad kõik väsisid sellest pikkamööda ja muutusid pahaaimamatult parfüümipilves ringi liikuva ükskõikse noormehe suhtes vaenulikuks.

Martin Osti kivisus oli vaid fassaad, sisemiselt tundis ta üha kasvavat ärritust. Oli raske öelda, kas teda masendas rohkem see, et õpetajad lasid mingil jõnglasel endaga manipuleerida, või see, et tal polnud lubatud oma püsikundele võmmu kuklasse anda. Ja siis veel see pinev pilk, millega erakordselt roheliste silmadega poiss teda lakkamatult seiras. Martin Ost tajus, et ainiti vaatamine polnud üks Renele omastest teeseldud võtetest, vaid loomulik reaktsioon. Ta tundis end ebamugavalt.

Martin Ostil polnud kahtlustki, et Rene pole tegelikult raasugi autist. Ilma oskuseta ennast teise olukorda panna poleks poiss suutnud juhtida oma väikseid lavastusi soovitud suunas. Jäi vaid imestada, miks õppinud pedagoogid samastasid empaatiat üksnes kaastundega ning jäid pimedaks asjaolu ees, et sadistki vajas võimet teise kannatusi aduda.

MARTIN OSTI KABINET oli kas majandusjuhataja maitse tõttu või parema värvi puudumisel erkroosaks võõbatud. Ehk oli keegi seda süüdimatult särtsakat tooni lapsesõbralikuks pidanud? Tassides kodust kohale erialast kirjandust, oli Martin Ost proovinud ruumile pisut veenvamat ilmet anda. Ta polnud mitme aasta jooksul ühtegi neist teostest avanud.