Читать книгу Sinised õunad - Katrin Kurmiste - Страница 1

Vanker logistas piki auklikku, sügisvihmadest lödiks pekstud kruusateed aegamisi lõuna suunas. Kiiremini ei saanud, sest tee oli täiesti umbes. Ümberringi kõlasid ärevad hõiked ja laste nutt. Vankrite taha köidetud kariloomad möögisid haledalt ning aeg-ajalt kostis siit-sealt mõni harv koerahaugatus. Kellelgi polnud selget sihti silmade ees. Juba teele asudes polnud neil aimu, kuhu nad õieti minema peavad või minna tahavad. Kui rinne lähenes, olid nad sakslastelt saanud käsu oma kodud maha jätta ja nüüd kandis nimetu äng neid üha kaugemale, kus ootasid tühjus ja teadmatus. Aga sellele nad ei mõelnud, nad lootsid vaid leida leevendust kõhus näpistavale näljatundele ja saada õhtuks katuse pea kohale. Eks homne päev näita, mis edasi saab.

Mamma ja Nelli astusid ühel ning Aide teisel pool vankri kõrval, Maarja kössitas üleval kohvrite otsas, Kreeta süles, teised lapsed kobaras ümber. Täiskasvanud istusid vankril kordamööda, et igaüks võiks pisut jalgu puhata ja hobusel oleks koormat vedades natuke hõlpu. Neil oli hirmsat moodi vedanud, et neil üldse hobune oli. Tõtt-öelda polnud tegu üldse vedamisega, vaid hoopis Nelli ristiema Sofie Võti imevööga, mis neid kitsikusest välja aitas. Võti-tädi oli nimelt vöö sisse õmmelnud kuldrahasid, kõik oma eluaegsed säästud, mis ta surres ristitütrele pärandas, sest endal tal lapsi ei olnud. Kahjuks või õnneks, olenes, kummalt poolt vaadata. Kui oli lõplikult selge, et üle mere enam ei pääse ja mehed arvasid, et naistel ja lastel on eraldi ohutum liikuda, oli Nelli vöö seest mõned kümnesed Nikolaid välja harutanud ja pakkunud neid hobuse eest peremehele, kes ennast üsna kergesti veenda lasi. Seda enam, et hobusele talveks piisavalt heinu ei jätkunud ja kevadel sai sama summa eest kindlasti osta uue hobuse ning raha jääks veel ülegi. Nii olidki nad poole päeva paiku suurele teele jõudnud ja vooriga ühinenud.

„Ema, mul on kõht tühi,” kurtis nüüd juba ligi kolmene Kaarel äkki nutuselt.

„Kannata veel natuke, varsti jõuame kohale, siis sööme,” lohutas Maarja.

„Ei, ma tahan kohe praegu, kõht on nii-nii-nii tühi,” tihkus Kaarel.

„Kas siis leiba sugugi enam ei ole?” küsis mamma, kelle muidu otsusekindel meel laste nutu peale alati haledaks läks. Maarja ohkas. Leiba oli üksainus õhuke viil. Ta oli kavatsenud hoida selle õhtuks, et lapsed ei peaks näljast korisevate kõhtudega magama minema. Nüüd harutas ta riidetüki sisse peidetud leiva ettevaatlikult lahti ja jagas kääru kolmeks võrdseks osaks – Kaarlile, Miiale ja Ellule. Kreeta nohistas magada, ja kui ta peaks ärkama, pistab Maarja talle tissiotsa suhu, kuigi piimaallikas oli toidupuuduse ja pideva närvitsemise tõttu kokku kuivanud. Miia, kes oli kogu aeg istunud sõnatult, käed kõvasti ümber Eliisabeti, vaatas suurte ümmarguste silmadega emale otsa ja lausus vapralt:

„Anna Kaarlile, tal on kõht palju tühjem kui minul. Mina jaksan küll õhtuni oodata.”

Maarja neelas kurku kerkinud kibeda klombi alla. Nutma ei tohtinud hakata. Nutta jõuab kunagi hiljem, siis, kui jõuvarusid millekski tähtsamaks enam vaja ei lähe. Ta keeras allesjäänud leivanatukese uuesti riidetüki sisse ja peitis nutsaku taskusse. Õhtuks.

Äkki hakkas selja tagant kostma kummalist teravat undamist.

„Lennuk… lennuk… lennuk…” kandus ärevus mööda voori tagant ettepoole.

„Pea hobune kinni! Anna Kreeta siia! Minge vankri alla!” röökis mamma, keerates samal ajal ohje kõvasti ümber aisaotsa, et hobune perutama ei pääseks, ja hüppas siis Kreetat süles hoides hämmastava kiirusega üle kraavi võsastikku. Nelli haaras Ellu kaenlasse, Aide rabas Kaarli sülle ja koos tormasid nad teisele poole teed puude peitu, Maarja ja Miia kadusid väledasti vankri alla. Lennuk lähenes madalalt, ühele küljele kaldu, tiibade all suured punased tähed. Lendas neist üle ja kadus kaugusse.

Paistis, et selleks korraks oli hädaoht möödas. Inimesed hakkasid ettevaatlikult tagasi teele valguma. Ootamatult kostis mürin uuesti, lennuk oli kaare teinud ja lähenes nüüd paremalt küljelt, nii madalalt, et tekkis tunne, nagu sööstaks see kohe alla vooriliste sekka, mootorimürinasse lisandus kuulipilduja ragisev ta-ta-ta-ta. Puhkes kohutav paanika. Need, kes olid jõudnud juba lagedale ronida, paiskusid uuesti ehmunult laiali teeäärsesse kraavi, lepavõssa või puude vahele. Loomad hakkasid metsikult rabelema, nende kisa segunes inimeste karjete ja soigumisega pööraseks meluks. Kusagil eespool vajus pihta saanud hobune külitsi vasakule, väänates oma raskusega aisa vankri küljest lahti. Hullunult mööda teed tormav noor naine kisendas täiest kõrist: „Aino! Aino! Aino!” Äkitselt lõi ta jooksu pealt kõikuma nagu puu tormituules, tegi veel paar kobavat sammu edasi, langes siis näoli mutta ja jäi liikumatult lebama.

Siis oli kõik läbi. Inimesed ja loomad rahunesid hiljukesi, hobuseta jäänud koormast kanti asjad teise vankrisse ümber, pikka kasvu mees tõstis oma tapetud naise magava tüdruku kõrvale vankrisse. Asjalikult, liigseid sõnu tegemata. Ainult surmkahvatu, tardunud nägu ja tugevasti kokkusurutud nurgelised lõuapärad andsid kõrvalistele aimu, mida ta sisimas läbi elas. Voor läks uuesti liikvele.

„Võiksime siin metsa alla keerata, jalgu puhata ja oodata, kuni teised on natuke kaugemale jõudnud. Pärastpoole sõidame jälle edasi. Siis ehk minejaid vähem ja lahedam liikuda,” lausus mamma natukese aja pärast, kui nad ühe metsasihi kohale jõudsid.

Keegi ei vaielnud vastu. Mamma oli sõja alguspäevadest peale juhtimise, igapäevaasjade praktilise korraldamise ja otsustamise enda kätte võtnud ning takkajärgi vaadates olid ta otsused alati õigeks osutunud. Tal oleks nagu olnud mingi salapärane võime sündmusi ette näha ja ohtusid ära hoida. Kas aimas ta ka praegu midagi?

Nelli haaras valjad kõvasti pihku ja juhtis hobuse puude vahele. Vanker vänderdas vaevaga mööda mättalist, jämedatest puujuurtest ja kändudest kühmulist maad tillukese lagendikuni. Suur tee oli veel küllalt lähedal, nad kuulsid selgesti vankrirataste loginat ja üha sumbemaks muutuvaid inimhääli, kuid olid ise tiheda kuusenoorendiku taga võõraste pilkude eest hästi varjatud.

„Päev kisub õhtusse, vahest peaksime nüüd jälle liikuma hakkama? Muidu ehk ei leia pimedas enam öömaja,” sõnas Maarja pisku aja pärast kõhklevalt.

„Oleme veel natuke, las teised jõuavad kaugemale,” ei võtnud mamma vedu.

Nelli ja Maarja vahetasid imestunud pilke. Nad ei saanud sugugi aru, miks edasiminek mammale nii vastukarva oli. Aga vaidlema ei hakanud. Et olgu peale nii, nagu mamma tahab. Aega veel on, päris pilkane pime tuleb alles paari tunni pärast.

Tagantpoolt, sealt, kust nad tulnud olid, oli märkamatult hakanud kostma tumedat urinat. See oli nagu läheneva tormi või maavärina kauge hoiatav kaja. Hobune lingutas ärevalt kõrvu, muutudes järjest rahutumaks. Mürin paisus sekund sekundilt, muutudes lõpuks kõikematvaks möirgeks, mis kõrvad lukku pani. Kreeta ja Kaarel pistsid ehmunult kisendama, oli näha vaid nende pärani avatud suid, kuid lärmi tõttu polnud nutuhäält kuulda. Miia ja Ell hoidsid hirmunult mamma ligi, Ell tihkus tasakesi, surudes nina mamma kaenlaauku. Hobune, keda Nelli kõigest jõust püüdis suitseidpidi paigal pidada, kippus perutama ja takka üles lööma, nii et mätta otsa vildakile pidama jäänud vanker lõi tugevatest kabjahoopidest ohtlikult kõikuma.

Tanke võis kokku olla paarikümne ringis, need möödusid ja eemaldusid roomikute lõginal, jättes endast puude vahele hõljuma kirbet kõrbehaisu. Maarja tundis, kuidas ta nüüd, mil hädaoht juba kaugenes, üle kogu keha värisema hakkas. Ta keeldus mõtlemast sellele, mis juhtub seal kaugel eespool, kui tankiderodu kitsal teel põgenikevoorile järele jõuab.

„See on täna juba teine kolonn, üks läks hommikul varavalges,” ütles äkki võõras pehme naisehääl. Nad ei olnud märganudki, millal või kustpoolt naine oli ilmunud. Ta lihtsalt seisis seal nende ees lagendikuserval ja vaatas neid sõbralikult naeratades.

Kui teised hämmeldunud vaikisid, jätkas ta ise juttu.

„Mina olen Helga. Me elame siin lähedal metsatalus emaga kahekesi,” seletas ta.

Maarjale tundus, et see, mis nendega siin praegu toimus, ei saanud olla tõsi. Ta oli selle arvatavasti ise välja mõelnud, tegu oli kas ilmutuse või ta enda väsinud ajus tekkinud pööraselt uskumatu kujutluspildiga, soovunelmaga, mis lahendaks kõik nende põletavad probleemid. Kõrget kasvu uhke naisekuju, kes pikkamisi hääbuvas ehavalguses nende ees seisis, meenutas pigem Skandinaavia saagade ammuseid kangelannasid kui lihast ja verest igapäevainimest.

Naisel endal ei paistnud oma ilmutuslikkusest vähimatki aimu olevat. Ta sirutas käed Maarja poole ja sõnas reipalt:

„Anna pisike minu sülle. Kui kohe minema hakkame, siis vahest jõuame veel valgevarul koju.”

Koju! Helga suus oli sõnal imepäraselt mahe kõla. Maarja ei mäletanudki enam täpselt, kui kaua aega tagasi ta oli seda sõna öelnud või kuulnud. See sisaldas kõike, millest nad praegu puudust tundsid – täis kõhtu, sooja tuba, valgust ja kindlustunnet. Hirmu puudumist. Lootust, et tänased mured on homme kuhugi kadunud.

„Peaksime suure tee peale tagasi pöörama,” ütles Helga, kuid märganud teiste ehmunud nägusid, lisas pärast tillukest pausi:

„Teistkaudu pääseb ka. Natuke maad siit edasi algab vana talvine heinaveotee. See on küll praegu pehme ja sealtkaudu minek võtab rohkem aega, aga on palju julgem, seal pole meil mingeid ebameeldivaid üllatusi oodata.”

Ta keeras ringi ja hakkas Kreetat süles hoides jõudsate sammudega astuma.

Teekond edenes tõesti õige hädiselt. Puruväsinud tüdrukud, kes koos mammaga otse Helga selja taga komberdasid, komistasid vahetpidamata mätaste ning puujuurte otsa ja vingusid nutuselt, hoolimata mamma julgustavatest ja lohutavatest sõnadest. Nelli ja Aide talutasid hobust päitseid pidi järele. Maarja oli selles pikaks veninud hanereas kõige viimane. Ta tundis, kuidas peas vasardas ja jalaaste järjest madalamaks muutus. Käed surisesid pingutusest: Kaarel oli magama jäänud ja kippus kõhu pealt maha libisema, nii et teda tuli pidevalt ülespoole upitada. Kui istuks õige siia mättale ja puhkaks natuke. Ei, mingi hinna eest ei tohtinud peatuda, ta lihtsalt on sunnitud jätkama. Kui ta siia istuma jääks, poleks tal enam jaksu tõusta. Veel üks samm, siis veel üks ja veel üks…

„Pidage veel sutike vastu, enam ei lähe kaua, kohe oleme päral!” kostis eestpoolt Helga ergas hääl.

Veel üks samm, siis veel üks ja veel üks…Äkki olid nad täiesti ootamatult metsast väljas ja otse nende ees, vahest ainult mõnekümne meetri kaugusel lösutas õhtuhämaruses puudest ümbritsetud pikk madal talumaja.

Parajasti siis, kui nad väravast sisse keerasid, astus uksest õuele vanem naine.

„Kes siin kõnnib?” uuris ta tõreda häälega.

„Sa ainult vaata, ema, keda ma metsast leidsin. Kohe terve pesakonna ühekorraga,” hõikas Helga rõõmsalt vastuseks.„Otsi neile ruttu midagi hamba alla. Nad pole vist päev otsa midagi söönud.”

„Ei ole meil endalgi midagi erilist tagavaraks,” torises naine rohkem vist endale kui tütrele.

Mamma astus ligemale:

„Me tõesti ei tahaks teile nõnda kaela peale tulla, aga mis sa hing hädaga teed. Kui saaks lastele tüki leiba ja öö kuskil ära magada. Hommikul läheme siis jälle edasi.”

„Egas ma paha pärast, aga praegu on palju võõraid liikvel ja kõigil kitsas käes,” leebus teine kohe. „Astuge sisse, küll me midagi ikka leiame.”

Toas sättis ta tulijad pika perelaua äärde istuma ja tõi välja toidupoolist, mida sahvris juhtus olema: külmi keedetud kartuleid, leiba ja kala – elasid nad ju ranna lähedal ning teinekord said kalurite käest lesta, särge või koha – ning kallas lastele tassid piima täis.

Kaarel asis kahe käega kruusist kinni ja jõi suurte ahnete sõõmudega, nii et piim suunurkadest alla rinnaesisele valgus.

„Oota’nd, oota, pojake, ära kiirusta, aega on,” katsus Maarja poissi tagasi hoida, kuid juba küünitas see käed toidu järele ning toppis kordamööda suhu kartulit ja leiba. Siis sai ta jõud äkitselt otsa ja juba ta magaski, pea laual ja leivatükk kõvasti rusikasse surutud.

„Vaesed lapsed,” ohkas Helga ema tasakesi.„Kuhu me nad kõik magama paneme?”

„Lapsed koos emaga minu voodisse, mina jään teistega ühes rehetuppa põrandale,” lausus Helga, ja sellega oli asi otsustatud.

Lamades laias voodis, kuhu kõik lapsed koos temaga põikipidi magama mahtusid, ei suutnud Maarja tapvast väsimusest hoolimata kuidagi uinuda. Ta hõljus kusagil une ja ärkveloleku piirimail, valguse ja pimeduse vahelises hämaruses, ta suletud silmade eest libisesid lõputus rodus mööda hallid, tundmatud, kurnatud näod ja kõrvus kajas sadadest võõrastest häältest sündinud kauge segane melu, mis kuidagi vaibuda ei tahtnud. Siis hakkas talle tunduma, et sellest hälinast eraldus selgesti üks tuttav hääl, mis teda hüüdis.

„Ema, ema! Kas sa magad?” sosistas Miia, sikutades Maarjat käest.

„Mis on, kullake? Kas midagi on pahasti?” võpatas Maarja täiesti ärkvele.

„Ema, kas isa tuleb veel meie juurde tagasi?” küsis Miia endiselt sosinal, hääles segamini hirm ja lootus.

„Kallis laps, ma ei tea seda. Mitte keegi ei tea,” vastas Maarja tütrele samasuguse hirmu- ja lootuseseguse häälega. „Aga ma usun ja loodan, et see nii läheb. Kui mitte homme või ülehomme, siis kunagi edaspidi ikka. Siis saab kõik jälle heaks. Kui sina ja mina ja kõik teised ka sellesse kaljukindlalt usume ja tema peale mõtleme, siis meie mõtted hoiavad ja kaitsevad teda ning ta pääseb kindlasti meie juurde. Maga nüüd, tütreke. Homme on jälle raske päev.”

Miia nihkus emale lähemale. Maarja põimis käed ümber kleenukese lapsekeha ja tõmbas tütre tugevasti kaissu. Teineteise soojusest ja lähedusest sündinud rahu leevendas neid vaevavat kibedat rahutust ja veidi aja pärast päästis uni nad raskest murekoormast.