Читать книгу Sinised õunad - Katrin Kurmiste - Страница 2

Südames nakitseva teadmatuse tõttu ei saanud mamma terve öö sõba silmale. Ta arutles küll nii-,küll naapidi, aga esialgu mingit valguskiirt pimedusest ei vilksatanud. Eile õhtul oli ta Helga emale tõotanud, et nad ei jää kauemaks pererahva kaela peale, vaid asuvad kohe hommikuvalges uuesti teele, aga seda oli kergem öelda kui teha, sest praegu siin lamades ei suutnud ta välja nuputada ühtki reaalset sihtkohta. Ei saanud nad ju jääda külmade sügisvihmade all sihitult ühest paigast teise hulkuma nagu rahutud mustlased, kel kõht kogu aeg söögi järele nuriseb ja öömaja seal, kuhu päikeseloojangul laager üles lüüakse.

Läbi kinnise ukse hakkas kostma tasaseid kilksatusi, mis andsid märku, et majakondsetest oli keegi juba ärkvel. Mamma lükkas teki kõrvale ning ajas end vaevaliselt püsti – vanad kondid olid kõval küljealusel lesides päris kangeks jäänud. Käsikaudu kobades leidis ta ukse, lükkas selle hiljukesi poikvele ning puges tekkinud prao vahelt kööki. Petrooleumilambi hämaras valguses askeldas Helga ema pliidi ääres, mille all rõõmsalt praksuvad kuivad halud lõid korraks hubase tunde, nagu oleks omas kodus. Mammat märgates lausus perenaine justkui vabandades:

„Ma ei tahtnud teid äratada, mõtlesin, et kütan siin natuke sooja sisse, enne kui üles tõusete, siis mõnusam toimetada ja hommikust süüa.”

„Te ei äratanud mind sugugi, uni läks ammuilma ära,” vastas mamma. „Tahtsin juba eile õhtul küsida, mis nimega koht see on, kuhu me välja jõudsime?”

„Rootsi.”

Mamma jahmus. Ta teadis muidugi, et Eestis leidus teisigi veidraid kohanimesid, nende kodukoha lähedal Kadrina kandis näiteks oli küla, mis kunagi ammusel ajal oli Pariisiks ristitud. Ta oli kuulnud ka Vene ja Läti külast, isegi Norra vist oli kusagil olemas, nii et egas Rootsigi midagi imestamisväärset olnud. Aga see, et nad juhuslikult just niisuguse nimega paika olid pidama jäänud, oli küll saatuse pilge. Justkui oleksid kõrgemad võimud tahtnud neid hoiatada või mõnitada. Et paras teile, saite, mis tahtsite!

Kui hämmastunud mamma midagi targemat öelda ei osanud, jätkas Helga ema ise:

„Siinmail elas enne sõda rohkesti rannarootslasi. Praegu neid palju enam järel ei ole. Helga meeski oli rootsi tõugu, aga tema võeti kinni ja pandi vangi.”

„Kesse pani?”

„Eks punased ikka. Lars hoidis sõjaväe eest kõrvale, aga vankad said teise kätte ja saatsid tapiga Siberisse. Otse enne sakslaste tulekut. Ei vedanud poisil. Tal oli neli vanemat venda ka, need pääsesid üle mere minema.”

„Jah,” ohkas mamma kaastundlikult, „segased ajad, kellelgi pole täit kindlust, mis tast täna või homme saab.”

„Kas teie pöörate nüüd koju tagasi?”

„Ei,” ütles mamma, „see pole kahjuks võimalik, meie maja põles maha, meil pole seal enam kusagil elada, peame midagi muud välja mõtlema.” Mamma sõnad olid ainult poolenisti tõsi, sest kuigi Nõlvaku oli tuleroaks langenud, oli Vana-Allika ometigi alles, aga sinna nad minna ei tihanud, sest seal võis neid hoopistükkis hukatus ees oodata.

„Midagi kindlat siis ei ole?” päris Helga ema.

„Ei, veel mitte. Aga meil on teispool Tallinnat sugulased, neil on Räbula ligidal suur uhke talu. Ma ainult ei tea, kas seal praegusel ajal veel kedagi elab. Nüüd ju kõik inimesed ilma peale laiali pudenenud ja me pole neist tükk aega midagi kuulnud.” Mammal oli Räbula just nüüdsama pähe torganud. Eks hommik ole ikka õhtust targem!

Tekkis pisike paus, mille jooksul Helga ema endamisi imestas, miks põgenikud siin läänerannikul ringi uitasid, kui olid tegelikult tahtnud hoopis Tallinnasse minna. Siis jõudis ta ilmselt mingile otsusele ja lausus mõtlikult:

„Ma pidasin siin omaette aru, et võiksite ehk esiotsa meile pidama jääda, niikauaks, kui on selge, kas te oma sugulaste juurde üldse minna saate.”

Mamma polnud mingi vesistaja tüüp, aga nüüd neelatas ta kuuldud sõnade järel küll korraks kahtlaselt.

„Ma ei tea, kas tohime teile nii palju tüli teha,” lausus ta.

„Tüli või asi. Ruumi on laialt, praegu oleme siin ainult mina ja Helga kahekesi. Eks meil ole omad kasud ka natuke mängus,” seletas teine vastu. „Kartul veel puha võtmata. Saaksime teie hobust kasutada, sest meie oma viisid sakslased taganemise ajal kaasa ja käsitsi kraapimine võtaks hirmus palju aega. Ja töökäsi oleks ka hädapärast vaja. Minust pole enam suuremat asja ja Helga üksipäini ei jaksa. Ta käib ülepäeviti meiereis tööl, võtab piimaproove ja aitab meistrit juustutegemise juures. Nii olemegi sügiseste töödega hilja peale jäänud. Naerid ja kaalikadki puha koristamata. Vaata et jäävad põllule lume alla, kui abi ei saa. Siis tuleb talvel näguripäevi näha.”

„Aitame heameelega, poleks niisugust asja lootagi julgenud,” tähendas mamma nüüd juba palju rõõmsamalt. Aitamise jutt tegi asja hulga lihtsamaks, tegu polnud nüüd enam lihtsalt armuanniga, vaid asjaliku tehinguga, millest kummalgi poolel võiks omajagu kasu olla.

Helgale oli ema ettepanek samuti meele järele.

„Sa võiksid mulle meiereisse appi tulla ja hakata piima vastu võtma, kahekesi oleks kergem suuri nõusid tõsta ja hulga lõbusam oleks ka,” ütles ta Nellile ja too oli Helgaga otsekohe päri. Kahe noore naise vahele oli esimesest hetkest peale siginenud kummaliselt hea klapp. Võib-olla oli põhjuseks see, et kumbki tundis end üksildasena, Nelli oma kadunud lenduri ja Helga vangilaagrisse saadetud mehe pärast.

„Kui keegi hakkab pärima, siis ütleme, et olete sõja eest pakku tulnud Virumaa sugulased,” arvas Helga ema. „Siis pole kellelgi mingit mokakobinat.”

„Ei tea, kas maksab,” vaidles Helga talle vastu.

„Miks mitte?” imestas ema.

„Sa unustad Raimondi. Tema ju teab, et meil sealkandis sugulasi ei ole. Kui me sedasi valetama kukume, tekib tal kahtlus, et midagi on viltu. Vaata et saadab veel miilitsad kaela nagu Larsi puhul.”

„Raimond, jah, läks mul päriselt meelest ära,” lausus ema Helga sõnade peale natuke kohkunult. „Ta on mu surnud mehe vend ja Helga onu. Kõva kommunist. Juhatas nuuskurid Larsi redupaika, kui too ei tahtnud Punaarmeesse minna. Sakslaste ajal ütles Helga mitu korda vihaga, et läheb ja annab teise üles, aga mina ei lasknud. Sedasi ju ei saa, eks veri ole ikka paksem kui vesi.”

„Kas tal siis vennatütrest kahju ei hakanud?” heitus mamma omakorda. Ükskõik kuhu ka ei vaadanud, igal pool olid asjad lootusetult sassis ja inimesed üksteise vastu õelust täis. Isegi oma sugulasi ei säästetud.

„Raimond Larsi miskipärast ei sallinud,” tõi Helga ema asjasse pisut valgust. „Võib-olla sellepärast, et siinkandi rootslased olid uhke rahvas, rääkisid omas keeles ja pidasid end meist ülejäänutest tsipake paremaks. Neil olid ilusad punast värvi majad ja põllud alati kenasti korras. Kellele see ikka nii väga meeldib, kui teistel läheb paremini kui sul endal. Kui Helga ja Lars paari läksid, tegi see Raimondil meele mustaks. Kutsus tüdrukut sestpeale pilkavalt ainult proua Okessoniks. Ikka proua Okesson ees ja proua Okesson taga, nagu oleks oma vennatütar järsku mõni võhivõõras ja kõrgemat sorti inime. See nimi kirjutatakse A-ga, mille kohal on sihuke pisike ümmargune muna, aga loetakse O-ks. Eks tal olnud kade meel, endal ju ka vaja kaks tütart tanu alla saada. Ja kui tuli hea võimalus poisile käru keerata, siis keeraski.”

„Kas nii vähese asja pärast?” ei tahtnud mamma hästi uskuda.

„Mine sa tea, eks see kommunistide värk ikka ka. Küllap nüüd, kui nood tagasi on, ajab nina püsti ja hakkab jälle laiutama.”

Kõik, mida põgenikud just nagu möödaminnes teada olid saanud, tegi meele natuke murelikuks ja nad vahetasid salamisi mõistvaid pilke. Võis arvata, mis siis ees ootab, kui välja tuleb, et nad pole lihtsalt niisama sõja eest pakku läinud, vaid tahtsid üle mere päris Rootsi pääseda. Ja lisaks veel see, mis perekonnaga tegu. Oli selge, et midagi tuli ette võtta.

„Me peame miskitmoodi mu vanema õe Jetega ühendust saama, ta elab Tallinnas,” tähendas Nelli, „kas siin läheduses on kellelgi telefoni?”

„Postkontoris on, sealt võib kaugekõne võtta. Muidugi ainult sel juhul, kui liinid terved ja kontor lahti,” juhatas Helga.

„Ma võiksin ise Tallinna sõita ja Jete üles otsida,” pani Aide ette, „käiksime kahekesi Räbulas ära ja vaataksime, kuidas Vainumäel lood on.”

„Sina ei lähe küll kuhugi,” pahvatas mamma kategooriliselt, lõigates nõnda juba eos katki noorima tütre hapra lootuse pealinna pääseda.„See veel puudub, et sinusugune plikatirts kukub praegusel ajal üksipäini ringi kondama. Kõik kohad võõraid sõdureid ja igasugu muid kahtlasi kabajantsikuid täis. Jumal teab, mis juhtuda võib.”

„Jaama juurde postkontorisse pole rohkem kui kolm kilomeetrit. Me Nelliga sõidame kohe täna sinna ja uurime järele,” oli Helga silmapilk tegutsemisvalmis, ja enne kui Nelli midagi küsida jõudis, sõnas selgituseks juurde: „Mul õnnestus enda ja Larsi jalgrattad nii osavalt ära peita, et need kellelegi ette ei jäänud. Nii et sõiduriistad on meil olemas.”

Jetega õnnestus ühendust saada alles kolmandal päeval. Nelli oli postkontorist tagasi tulles kaunikesti pahur ja endast väljas, sest Jete oli telefonis olnud peaaegu hüsteeriline, oli süüdistanud neid kõigis maailma pattudes, selles, et nad olid teda alt vedanud, hiljaks jäänud ja ära kadunud, ning oli ajanud segast juttu mingist Moero-nimelisest laevast, millega oli tahtnud ära sõita, kellestki Teodorist ja Liitopi Madeliinest, kes olla Saksa ohvitseriga lapse saanud. Aga lõpuks oli ta siiski maha rahunenud, Nelli jutu ära kuulanud ning lubanud minna Räbulasse uurimisretkele, niipea kui olud selleks võimaluse annavad. Aga see ei käivat nii kähku. Tallinn on venelasi täis ja bussid veel korrapäraselt ei liigu. Tuleb muid võimalusi otsida.

„Mul pole vähimatki selle vastu, et te pikemaks siia jääte,” ütles Helga selle peale peaaegu rahulolevalt. Ja mis muud nad teha saidki, kui kannatlikult oodata ning paari päeva pärast jälle maad kuulama sõita. Meeleolu oli muidu ka tusane, sest ilm oli vihmale keeranud, ajuti sadas päris kõvasti, põllule minek ei tulnud sellise märjaga kõne allagi. Lapsed olid toas istumisest mossis, virisesid ja nääklesid omavahel ning neile oli kasutu hakata selgeks tegema, et mõnikord tuleb olukorraga lihtsalt leppida ja vagusi püsida.

Alles pühapäeva hommikuks pühkis vesikaarest loodesse pööranud tuul taeva pilvedest lagedaks, nii et mamma sai välja tulla ühega oma paljudest tarkuseteradest, tähendades, et „loodetuul on taevaluud” ja ütles juurde, et täna läheb lõpuks ometi kartulivõtuks lahti.

„Kas siis lausa pühapäevasel päeval,” vaidles Helga ema mokaotsast vastu, „see ju piibli järgi hingamiseks mõeldud.”

„Praegu ei saa jumalasõnast hoolida,” arvas mamma, kes tarmukalt ohjad haaras ja kamandama kukkus, justkui oleks omas kodus, „tuleb ära kasutada, kuni ilma peab. Eks ole juba hingatud ka. Päris mitu head päeva kohe.”

Plaaniti siis nõnda, et Helga, Nelli, mamma ja Helga ema lähevad põllule, Maarja jääb koju lõunat keetma ja Aide talle appi lapsi kantseldama. Nelli rakendas hobuse ette ning koos Helgaga upitasid nad adra ja kartulikorvid vankrile. Ühtki meest, keda oleks võinud appi kutsuda vagusid lahti ajama, neil kusagilt võtta ei olnud, aga sestpeale kui Lars minema viidi, pidi Helga ise kõigi raskete meestetöödega toime tulema ja tuli muidugi ka, tugeva kondiga, nagu ta oli. Mõnikord, kuigi haruharva, põikas ka Raimond nende poole sisse ja küsis poole suuga, et äkki oleks neil abi vaja, aga Helga, kes Larsi pärast onu peale tulist tigedust täis oli, saatis mehe alati pikemata sinna, kuhu päike ei paista. Mispeale Raimond omakorda tuld võttis ja vihaselt vastu nähvas:

„Vaata ette, proua Okesson, et uhkus sind upakile ei aja.” Aga proua Okesson hoidis ikka endistviisi nina püsti ega teinud ähvardusi kuulmagi.

Kartulipõld oli maja juurest kiviga visata ja seal sai töö õige nobedasti hoo sisse. Nelli talutas hobust suitseidpidi, et see kindlalt vagu astuks – nende kodus oli ikka nii tehtud – ning Helga haaras adrakured otsustavalt pihku. Parajale sügavusele vajutatud adranina kergitas kartulipesad üles ning hõlmad lükkasid mulla kahele poole laiali, nii et niiskele kohevale maapinnale ilmusid valgete laikudena suured puhtad kartulid, mida mamma ja Helga ema asusid kibeda kiiruga korvidesse pilduma, aeg-ajalt pooleldi mullapeitu jäänud mugulaid konksudega välja kraapides. Pererahvas võis rahul olla – saak paistis loodetust parem olema, igas pesas kuus-seitse või enamgi seemet, sellest jätkub lahedalt endale söögiks, loomatoiduks ja uuesti mahapanekuks.

„Poleks uskunudki, et nii palju välja annab,” lausus Helga ema mammale rahulolevalt, „suvel pidas vahepeal paari nädala jagu nii krõbedat kuiva, et varred kippusid vägisi lonti vajuma. Kartsime juba, et sügisel pole üldse midagi üles võtta. Aga juulikuus tuli kõvasti vihma, ja näe, see aitas.”

„Egas heinaajal vihmast pääsu ole, alati sirtsutab,” arvas ka mamma, „aga hea, et seekord läks asja ette.” Mamma oli sedasorti, et oskas ka teiste väikestest rõõmudest ja kordaminekutest heameelt tunda, see aitas ennastki rasketest asjadest paremini üle ja andis julgust juurde. Ja julgust oli tal hädapärast vaja, sest tema pidi alati olema see, kelle käest teised tulid abi otsima ja kinnitust saama, et pole vaja üleliia muretseda, et küll kõik hästi läheb.

„Oleks tore, kui jõuaks mugulad enne külmade tulekut ära ka valida,” arutas Helga ema edasi, „et saaks söögija seakartuli keldrisse salve. Seemnekartuli jätaks talveks põllule kuhja. Kui õlgede ja mullaga korralikult kinni katta, siis peavad kevadeni kenasti vastu.”

„Küll me jõuame, ega meil kuhugi kiiret ole,” rahustas mamma, kuigi teadis, et nad lahkuvad kohe, kui võimalus avaneb. Aga enne kui minek käes, polnud mõtet hakata seda teistele nina peale kirjutama.

Niimoodi juteldes ja igapäevaasjade üle arutades ei pannud nad aja kulgu tähelegi, töö laabus ning peagi kerkis keset põldu suur päikeses helendav kuhil, mis üha jõudsamalt kasvas, sest ka Nelli ja Helga, kes hulga vagusid olid lahti ajanud, andsid hobusele korraks puhkust ja asusid noppijaile appi.

Natukese aja pärast ajas Helga selja sirgu, vaatas igatsevalt maja poole ja kurtis:

„Kere on päris hele, ei tea, kas seal hakkab juba midagi looma? Äkki peaks minema asja uurima?”

Niisuguse meeldetuletuse peale tundsid teisedki, et nälg kõhupõhjas näpistab, aga neil polnud aimugi, kas supp, mille keetmiseks Helga ema oli hommikul vajaliku kraami kätte juhatanud, on juba valmis.

Kodumail olid Maarjal ja Aidel käed tööd täis, aga kõik ei läinud sugugi libedalt. Kõigepealt seepärast, et võõras köögis oli raske asju üles leida, sest kõik oli teise perenaise käe järgi seatud ja enne toiduvalmistamise juurde asumist tuli veel terve hulk muid tarbelisi töid ära teha: hommikusöögilaud koristada, vett soojendada, nõud puhtaks pesta ja ära kuivatada ning põrand harjaga üle käia. Ja lastel silma peal pidada, iseäranis kõige väiksematel. Need kaks olid kui pisikesed pöörased paharetid, Kaarel ees ja Kreeta järel. Juba oli Kaarel jõudnud ühe kapiukse lahti sikutada, sealt kaks potikaant kahmata ja tagus neid nüüd kõigest jõust vastamisi nagu puhkpilliorkestri taldrikumängija. Kreeta, kes vennal alati sabas tilpnes, kiljus ta kõrval maas istudes kõigest kõrist naerda ja vehkis kätega. Suuremad tüdrukud sosistasid ägedasti omavahel ja heitsid aeg-ajalt kõhklevaid pilke ema poole, nagu peaksid mõnd salaplaani, ning siis, kui olid lõpuks otsusele jõudnud, tuli Ell tasakesi ema juurde ja sikutas teda varrukast.

„Ema, kas mina ja Miia tohime roosad kleidid selga panna?”

„Roosad kleidid?” Maarja oli natuke üllatunud. Kust plikadel äkki selline mõte pähe kargas?

Ta vaatas tähelepanelikult tütrele otsa ja tundis jälle, kuidas süda sees haledusest võpatas. Pilt, mida ta nägi, ei meeldinud talle sugugi. Suured kurvad silmad kõhnas kahvatus näos vaatasid anuvalt üles tema poole. Ell oli ju alati olnud vaiksekene, aga pärast haiglaskäiku pani Maarja ühtelugu tähele, et tüdruk hoiab veelgi rohkem omaette, tõmbub teistest eemale ning kaob aeg-ajalt kuhugi oma maailma, kuhu kellelgi peale tema enda pääsu ei ole, isegi emal mitte. See tegi Maarjale haiget. Aga ta ei saanud seda välja näidata, vaid püüdis Elluga rääkides alati reibas ja lõbus olla ning teda igapidi hellitada ja ergutada, mõnikord võib-olla isegi üleliia. Ta oli valmis ükskõik mis vigureid proovima, et neisse nukratesse silmadesse kasvõi pisutki rõõmusädet tuua.

„Muidugi pange, kui tahate,” ütles ta.„Täna on pühapäev ja väljas nii ilus ja soe, et päris suvetunne tuleb peale.”

Ta avas kõige väiksema kolmest suurest vineerkohvrist, milles olid tema enda ja laste seljariided ning otsis välja villased roosad pitskleidid, mis Nelli neile paar aastat tagasi jõuludeks oli kudunud ja mis nüüd olid juba tsipake napiks jäänud. Siis sobras ta veel hetke asjade hulgas ja ulatas lastele valged mustrilised põlvikud, mille ülemisse serva olid sisse põimitud ümmarguste tuttidega paelad, mis ei lasknud sokisäärtel lonti vajuda.

„Need sobivad kleitide juurde imehästi,” lausus ta naeratades.„Kui juba pidu, siis olgu täielik.” Tüdrukute elevus nakatas tedagi, nagu oleks neil kõigil tõesti olnud põhjust lihtsalt niisama, asja ees, teist taga lusti lüüa. „Mine tea, võib-olla et ongi,” kinnitas ta endale, „igal juhul oleme siin ja mitte merepõhjas. Päike paistab ja kõht on täis, mida sa hing ikka rohkemat igatseda oskad.”

Aga hetkeline petlik rõõm kadus peagi painajaliku süütunde varju. Kohe, kui ta end lahedamalt tundis, ilmus see nagu suur tume pilv, mis mässis ta üleni enda sisse. Kuidas sa saad ja tohid, küsis see, kuidas sa ometi unustasid? Oma mehe ja laste isa, kelle saatusest sa midagi ei tea, kes võib-olla on venelaste kätte vangi langenud või kes ehk enam eluski ei ole. Ta oli kindel, et hingevalu vaevas neid kõiki ühtemoodi, ehkki nad oma muret sõnadesse ei valanud. Nad oleksid justkui sõlminud vaikiva kokkuleppe asi maha salata ja teha nägu, nagu oleks kõik hästi, kuid ikkagi oli see Maarja ja küllap ka mamma ja Endriku õdede viimane mõttevirvendus, kui nad õhtul magama heitsid, ja esimene, kui nad koidukiirte aegu silmad lahti lõid. Kohtuvad nad veel? Kas üldse, ja kui, siis millal? Praegu polnud neil lohutuseks muud kui usk ja lootus, mida tuli iga hinna eest elus hoida. Sest siis, kui usku ja lootustki ei ole, pole enam midagi. Aga mis seal salata, Maarja mõtetesse ilmus aeg-ajalt, vastu ta enda tahtmist, süüdistavaid noote. Kõigest jõust püüdis ta neid peast välja tõrjuda, kuid need olid visad ja kiuslikud ega tahtnud niisama lihtsalt taganeda. Kui nad poleks ärasõitu viimse minutini edasi lükanud, kui Endrik oleks kasvõi natuke rohkem hoolinud oma perekonna julgeolekust, kui auto poleks tee peal katki läinud, kui ta mees oleks oma venna hoiatusi tõsiselt võtnud…

Ärasõidueelsel päeval oli Rein Endriku peale nii tige olnud, et Maarja läks päris hirmu täis, kartes, et vennad enne lahkuminekut tõsiselt tülli pööravad. Nõlvaku õuel seistes polnud Rein ei aasinud ega püüdnud asja naljaks pöörata, nagu ta teinekord tegi, kui mõnd tõsisemat olukorda leevendada püüdis. Ja Maarja mõtles, kas Rein oleks praegu ta mõlgutusi kuuldes poolpilkavalt öelnud, et „kui põrsal oleks küüned, siis roniks ta puu otsa” või „kui tädil oleks rattad all, siis oleks ta omnibuss”,sest mehevend oli läbinisti asjalik inimene ja igasugu kui-tamine oli tema meelest täiesti kasutu. Eks see oli praegugi kurjast, tõi tusatuju tagasi ja muutis meele uuesti mõruks.

„Jäta järele!” ütles Maarja endale ohkega, mässates kohvrikaanega, mis ei tahtnud enam hästi kinni minna, sest sumadani sisu oli kleitide väljatirimisega sassi läinud. Eesmärgile jõudmiseks tuli tihedasti üksteise otsa laotud riided ümber tõsta ja veelgi kõvemini kokku pressida. Rõivaste vahelt puutus talle pihku pehmekaaneline kopsakas raamat, ainuke, mille ta asju pakkides Endriku töötoa riiulitelt kaasa oli haaranud. Ta tõmbas selle välja ning silitas tasakesi nagu hellitades üle hõbejashalli ümbrispaberi. Viimasel paaril aastal oli ta nii mõnigi kord just Sally Salmineni „Katriina” kirjaridadest hingekosutust otsinud ja tuge leidnud, nagu ei olekski tegu pelga juturaamatu, vaid omamoodi piibliga, mis eluks kasulikke ja järgimist väärivaid õpetusi jagab. Peategelase Katriina elusaatus läks talle sügavalt hinge, üksikuid kohti romaanist tahtis ta ikka ja jälle üle lugeda ning pidi lugedes iga kord imestama, kuidas üks lihtne maanaine, kes kogu oma elu popsionnis mööda saatis, peaaegu talumatute eluraskustega rinda pistes iial kartma ei löönud ega alla ei vandunud. Ja siis küsis ta endalt alati, kus on see piir, mida ületades inimene murdub, alla annab ja võitlemast loobub, piir, millest edasi ta enam ei suuda. Maarja ei teadnud seda. Teinekord oli tal umbmäärane hirm, et murdumispunkt on lähedal, et ta teele ilmub mõni seesugune saatuslik katsumus, mille taga ei seisagi enam muud kui tühjus. Sellistel puhkudel kutsus ta end korrale, meenutades mitmeid sündmusi, mis olid lähiaastatesse mahtunud – põgenemist kuulirahe all, ohtlikku öist haiglassesõitu, Tillu-Ellu vaakumist elu ja surma vahel, Saksa ohvitseri, kes Aidet mahalaskmisega ähvardas, ja ta veenis ennast, et hullemat enam tulla ei saa, et kõik üleelamised olid ju siiamaani siiski hästi lõppenud ja et edaspidi lähevad asjad ainult paremuse poole. Aga ta polnud siiski kindel, kas ta saab endale antud hapraid lubadusi päriselt uskuda…

„Ema, kas me tohime põllule mamma ja tädi Nelli juurde minna?” See oli loomulikult Miia, kes ei mallanud kauem ühe koha peal paigal püsida. Eks see olegi raske, kui sul on seljas nii ilus kleit, mida ilmtingimata tahaksid teistele näidata, et nemadki su rõõmust võiksid osa saada.

„Muidugi, kullakesed, tõmmake ainult kummikud jala otsa, maa pole veel jõudnud ära taheneda.” Maarja pistis raamatu riiete vahele tagasi, lõi kohvrikaane otsustavalt kinni ning läks uksele vaatama, kuidas lapsed teineteisel käest kinni hoides kiiruga üle päikesevalge õue lippasid, ümmargused põlvikutupsud rõõmsalt kummikukülgedel hüplemas, ja tal oli hea meel, et tüdrukud nõnda ühte hoiavad ja et Miia Ellu kuhugi üksipäini kurvalt konutama ei jäta, vaid igale poole endaga kaasa veab.

„Näh, kui ilusad te olete. Nagu väiksed roosinupud,” hüüatas Helga roosivärvi plikakesi märgates lõbusalt.

„Mis sel Maarjal ometi…” ütles Nelli, kuid mamma pistis kiiresti vahele:

„Täna on suur kartulipüha, igaüks peabki kõige uuemad rõivad välja otsima.”

„Aga mamma, sul on ju seesama kleit seljas, mis iga päev,” märkis Ell ja see ajas teised naerma.

„Ma ei taha oma piduriideid mullaseks teha, aga kui põllult koju läheme, siis otsin mina ka midagi paremat selga,” lubas mamma ja sellega jäi Ell rahule küll. Võibolla räägib mamma siis muinasjuttu ka ja Ell võib juttu kuulates tema süles istuda. Nüüd, mil peres oli temast veel pisemaid, juhtus seda harvemini kui varemalt, aga see oli kõige mõnusam asi maailmas, mida ta teadis. Isegi parem kui lutsukomm.

„Vaata!” sosistas Ell äkki ärevalt ja sikutas vanemat õde käest. Mullakamakate vahel sibas siia-sinna põigeldes ja otsemat põgenemisteed otsides tilluke hiirepoeg. Vanema õe silmad lõid särama – tema oli kõikide väikeste karvaste olevuste sõber ja kaitseingel, neid nähes tabas teda alati vasikavaimustus, ta oli valmis kõik pisiloomad kokku korjama, endale pidama ja nende eest hoolt kandma. Eriti põlema läks ta siis, kui lähedusse juhtus mõni kassipoeg, nende järele oli ta lausa hull ja mammal ning Maarjal tuli tihtipeale talle aru pähe panna, et ta neid küla pealt koju ei tassiks, sest igaühel oli hea meel, kui sai vastsündinud kassipojad kellelegi ära sokutada ega pidanud neid ise veetünnis või tiigis uputama hakkama. Nüüdki oli tüdruk otsemaid hakkamist täis.

„Püüame kinni ja viime koju,” kilkas ta ja asus aega viitmata asja kallale. Aga kui ta katsus pisikest põgenikku käega haarata, oli see iga kord kiirem ja vilksas pihu alt minema: kes oma elu eest võitleb, see peab jaksama ja oskama! Kust võis tibatilluke karvatups teada, et kaks hiigelsuurt roosat kassi jahtisid teda ainult hea pärast ja puhtast armastusest. Aga Miia ei kavatsenudki alla anda. Et üle kartulivagude hüplemine oli jalas loksuvate kummikute tõttu vaevaline, viskas ta need jalast ära ja lippas edasi sokkis, nii et muld tuiskas. Nüüd oli minek nobedam ning peagi kroonis ta pingutusi edu. Hiir oli pihu sees hirmust kange ja täiesti liikumatu, nagu teeskleks surnut, aga Miia tundis, kuidas loomakese süda hädiselt vastu ta pihupesa tuksles, tuks-tuks-tuks.

„Ära karda,” sosistas ta ja silitas vasaku käe nimetissõrmega tasakesi mööda tumedat jutti hiirepoja seljal. „Ma ei tee sulle midagi.”

„Las ma ka hoian,” palus Ell ja Miia lubas sel lahkesti sündida, polnud ta ju mingi kadekops.

Ell tahtis jagada oma rõõmu tädi Nelliga, kes alati ta pead silitas ja ka muidu tema vastu nii hea oli. Ta keksis otse tädi nina alla, avas pihu ja sosistas:

„Tädi Nelli! Vaata!”

Hiir, kes äkki tundis, et miski ta liikumist enam ei takista, tegi kaelamurdva hüppe ja potsatas otse Nelli nina alla maha. Nelli kiljatas südantlõhestavalt, viskas kartulikorvi käest kus see ja teine ning pistis jooksu, nagu oleks vanakuri kannul, ehmunud Ell üritas plehku pannud loomakest uuesti kätte saada. Kummikunina jäi mullakamaka taha kinni ja ta prantsatas täies pikkuses kõhuli vagude vahele.

„Mis sa tegid! Igavene kobakäpp!” oli Miia kohe nooremal õel tutis kinni. Nutuvõru ümber suu, ajas too end püsti. Ta oli ehmunud ja õnnetu, mitte niivõrd hiire kadumise pärast, kuivõrd seepärast, et Miia temaga pahandas, ja ka seepärast, et roosa kleit kõhu pealt mullaseks sai. Ta nimelt ei kannatanud oma riietel ühtegi plekki ja kui kleit mustaks sai, tuli ta kohe ema juurde uut nõutama. Ta oli selles suhtes kangesti Maarja enda moodi, ta ei jätnud ka oma mänguasju iialgi lohakile, vaid korjas need alati hoolega kokku ja seadis kenasti oma kohtadele. Nüüd aga oli kõik päriselt viltu – hiir kaotsis, tädi Nelli hirmu täis, Miia vihane ja pidukleit eest määrdunud. Nutuks põhjust rohkem kui küllaga.

„Pole midagi, ära kurvasta.” Jälle oli mamma see, kes asjad sirgeks rääkima pidi. „Kodus teeme kleidi jälle ilusti puhtaks. Ja sina,” pöördus ta etteheitval toonil Nelli poole, „ise suur inimene, aga kisab pisikese hiire pärast nii, et laps ehmatab ära.”

„Mis märulit siin peetakse?” Hääl kostis otse mamma pea kohalt ja kuulus suurt kasvu tüüakale mehele, kes harkisjalu, pintsakuhõlmad eest laiali ja käed sügaval püksitaskus, lahti aetud vaootsal seisis. Keegi polnud tema tulekut tähele pannud.

„Oma asi, mida me enda põllul teeme,” kähvas Helga, „sinul pole siit midagi otsida.”

„Ega ole tõesti,” möönis mees üsna rahulikult,„mõtlesin, et tulen vaatan, äkki teil hobust vaja.”

„Arvasid, et kui sinul hobune alles, siis saad nüüd teistele pähe istuda,” tigetses Helga edasi.

„Mis nüüd pähe või… aga sina peaksid suu vähe koomal hoidma. Praegu jälle teised ajad.”

„Ähvardad? Saadad minu ja ema ka eest ära Siberisse nagu Larsi? Et siis saad venna talu endale?”

Raimond ainult mühatas midagi ebamäärast endale nina alla ja pöördus minekule. Võib-olla ei tahtnud võõraste eest hakata tüli üles kiskuma. Paari sammu pärast keeras ta veel korraks ringi:

„Tahtsin ainult teada anda, et Keetli Sander on tagasi, kui sind peaks huvitama. Ütles, et hakkab jälle miilitsaks. Siis saab uuesti korra majja.”

Üle Helga näo libisenud tume vari ei jäänud Nellil märkamata, aga miskipärast ei söandanud ta seekord otsesõnu pärima hakata, kuigi ta muidu kunagi risti ette ei löönud.

„Sander tahtis mind endale naiseks,” lausus Helga tasakesi, kui oli uudist natuke aega seedinud.„Aga mulle meeldis Lars rohkem. Kas selle või miski muu asja pärast läks Sander hävituspataljoni ja hakkas metsavendi ja armeest kõrvalehoidjaid taga ajama. Tema ja Raimond Larsi kätte saidki. Lars polnud mingi metsavend, lihtsalt ei tahtnud sõtta minna.”

„Ja kus see Sander ise vahepeal oli, et sakslased teda kinni ei võtnud?” päris Nelli.

„Seda ma ei tea. Kadunud ta oli ja ma uskusin, et ei pea teda enam kunagi nägema, aga nüüd hakkab kõik jälle otsast peale,” ohkas Helga südamepõhjast.

„Näh, pidu sai kurvavõitu lõpu,” tähendas mamma natuke kahetsevalt.

„Eks pill tuleb pika ilu peale. Siis kohe kindlasti, kui mõni riiukukk kohale ilmub ja sellele kaasa aitab,” ütles seepeale Helga ema ja arvas, et nüüd võiks asjad kokku korjata ja töö tänaseks lõpetada, et küll homme jõuab.

Paks lihatükkidega supp ja soe odrakarask, mis või ja külma piimaga mõnusalt maitses, tõstsid tuju ning päev lõppes rahulikumal meelel. Ja kui mamma mudilased kokku korjas ja neile muinasjuttu vestis ning Helga ja Nelli omaette nurka pugesid ja teineteisele sosinal mingeid teistele teadmata asju sosistasid, siis tundus, et kõik on seks korraks jälle hästi.

Läks veel kõvasti üle nädala, enne kui Jete neile Vainumäe olukorrast täpsemat teadust suutis anda. Tal oli lõpuks õnnestunud kohapeal ära käia ja teada saada, mis toimunud ja toimumas. Talus elas nüüd mamma vend onu Joonas koos oma naise Anetega. Onu, keda Jete juba mitu head aastat polnud kohanud ja keda ta mäletas rõõmsa olekuga lahke mehena, polnud nüüd teda sugugi ära tundnud. Oli vaadanud umbuskliku näoga talle otsa ja küsinud, kes ta sihuke on, mis asju ajab ning rääkinud ka muidu imelikku juttu. Küllap oli vanadusest nõdraks jäänud. Anete, suurt kasvu, volüümikas, käredameelne, oma mehest mitukümmend aastat noorem naine oli Jete jutu ära kuulanud, tükk aega mõelnud ja öelnud lõpuks mokaotsast, et eks tulgu siis pealegi, kui kuhugi mujale minna ei ole. Oli näha, et asi oli talle kaunikesti vastukarva, aga päriselt ära öelda vist ka ei tihanud. Ei kuulunud ju Vainumäe talu tegelikult üldse talle ega Joonasele, vaid pealinna ropprikkale tippadvokaadile Ruuben Pajustile, kellega nende tütar Silvia oli mõne aasta eest abiellu heitnud. Ruuben ja tema naine olid väga paljude teiste kombel õigel ajal ja õnnelikult – neid kaht asjaolu oli Jete telefonis eriliselt rõhutanud – välismaale põgenenud ja jätnud Silvia vanemad oma varandusel silma peal hoidma. Või siis pidasid haige vanamehega jahkerdamist sõidu peal liiga tülikaks, mida nad mahajääjatele muidugi ei öelnud. Selle viimase pani Jete teadagi omalt poolt juurde. Igal juhul olid nad lubanud varsti tagasi tulla. Siis, kui venelased Eestist jälle minema lüüakse.

Tütre jutt tekitas mammas segaseid tundeid. Helga ema oli mitu korda kinnitanud, et olgu nad nii kaua kui tahavad, aga ega lõputult võinud ka võhivõõrastele inimestele koormaks jääda, praegu oli igaühel endalgi kitsas käes. Teiselt poolt sundis Jetelt kuuldu teda äraminekuga viivitama, sest ka Räbulas ei paistnud neid midagi roosilist ees ootavat. Pealegi polnud tema ja Anete vahel kunagi olnud soojemaid suhteid, sest vennanaine oli mammast hoopis teisemat sorti, võimukas ja tähtsust täis. Jõukus paneb ikka arvama, et oled muudest inimestest parem. Ja jõukad olid nad tõesti. Pärast mamma isa surma oli kõige vanem poeg Julius talu testamendiga endale saanud ning nooremale õele-vennale nende osa rahas välja maksnud.

Keskmine vend Joonas, kel oli tublisti ärivaistu ja õnnelik käsi, oli osanud hobuseid paristades oma pärandiosa tulusalt poegima panna. Teenitud kasu ei laristanud ta kõrtsides maha, nagu teised parisnikud seda pahatihti tegid, vaid pani panka protsente teenima ning ostis õige pea Elva linna oma esimese maja, mis sugugi viimaseks ei jäänud. Kahele majale järgnesid kõrts ja potivabrik, needki tõid kena kopika sisse. Kui ta oli jõudnud kuldsesse keskikka, mis mehe juures tähendas lähenemist viiekümnendale verstapostile, sai talle äkitselt selgeks, et hangeldamisega kokku aetud varandusest üksi oli õnne jaoks vähe ning ta hakkas endale perekonda igatsema. Väljavalituks osutus kellegi Tartu suurkaupmehe ainuke tütar, kes kopsaka kaasavara ühes tõi – eks raha tõmba ikka raha ligi. Aga Joonase kiituseks peab ütlema, et ta ei võtnud Anetet mitte ainult raha pärast, seda kõlisevat ja krabisevat jätkus tal endalgi enam kui küllaga, vaid rohkem seepärast, et tüdruk oli toekas, moekas ja matsakas, et tal olid ladvaõuntena punetavad põsed ja et ta kõndis iseteadvalt, pea uhkelt püsti, õõtsutades igal sammul oma lopsakat kikkis rinda, mida vaadates Joonas alati kangesti kõhevile läks, kuigi proovis seda mitte välja näidata. Suurest vanusevahest hoolimata võeti Joonase kosjad kahel käel vastu, sest Anetelgi oli viimane taks juba mitu head aastat tagasi mööda saanud. Peeti uhked pulmad, kuhu ka mamma oma perega kutsutud oli, üsna pea pärast seda sai noorik käima peale ning tõi ilmale oma esimese lapse, tütre Silvia, kes kahjuks ainukeseks jäigi ja seetõttu päriselt ära hellitati. Mamma mäletas, et kui vend Joonas oma perega mõni harv kord nende madalat maja oma külaskäiguga austas, oli plikaga alati igavene tegu, polnud teisel muud kui üks „uih” ja „aih”, ei kõlvanud talle õieti ükski toit ega jook. Nii emal kui tütrel olid alati uhked riided ja söögilauas näitasid nad üles peeni linnakombeid. Laste jaoks oli Anetel iga kord külakostiks pisikese tuutuga klaaskomme ja neid üle andes ütles ta alati manitsevalt: „Ärge kõiki korraga ära sööge!” Erilist väge täis läks Anete siis, kui Silvia advokaat Ruuben Pajusti ära võlus, mis oli siinkohal just õige sõna, sest tüdrukust oli selleks ajaks kasvanud tegus ja nägus noor naine, ja kuigi ka mamma oma tütreid kenaks pidas – eks iga ema arva omadest samamoodi –, jäid nad ilu poolest Silviale kaugelt alla. Lapsi Ruubenil ja Silvial ei olnud ja kuulujutud rääkisid, et abielu polnud eriti õnnelik, aga mida nemad oma maakolkas pealinna seltskonna peenemast elust ja olemisest teada või arvata oskasid.

Säherdused mõtted ja mälestused sundisidki mammat Räbulasse minekut päev-päevalt edasi lükkama, kuni täiesti ootamatu ja pisut kõhedust tekitav sündmus kiiremaks lahkumiseks tõuke andis.

Ühel hallivõitu vihmavinesel pärastlõunal, kui Maarja oli juba nõud ära koristanud ning Aide lastega laua ümber midagi sehkendas, üritades neid joonistama panna, sest see oli ka talle endale meelepärane tegevus, prõmmiti tugevasti välisuksele ja enne veel, kui pererahvas jõudis jah-sõna vastu hüüda, kobistas vöörusest kööki pikk rühikas miilitsavormis mees.

„Sander!” Helga, kes nagu tavaliselt Nelliga midagi sosistades teistest eemal nurgas istus, oli silmanähtavalt kohkunud. Aga ta kogus end kähku ja küsis sõjakalt:

„Oli sul asja ka või?”

Mees ei lasknud end ebasõbralikust vastuvõtust heidutada – ilmselt oli ta midagi sellesuunalist oodata osanud – ning vastas pisut üleolevalt:

„Oli ikka. Tulin sind vaatama. Tahtsin teada, kuidas sul läheb. Pole kaua aega kokku juhtunud.”

„Hästi läheb, just nagu vanastigi. Nägid ära, eks hakka siis astuma.”

„Üks teine asi oli veel. Küla peal räägiti, et teil olla siin võõraid inimesi. Tahtsin üle kontrollida. Oma silm on kuningas.” Ta tegi pausi, et lasta teistel midagi seletada, aga kui keegi ta märkuse peale miskitmoodi ei reageerinud, siis jätkas ise:

„Seadus ütleb, et kui mõni inimene elab kohapeal rohkem kui kolm päeva, peab ta end täitevkomitees kirja panema.”

„Pole ju mingit täitevkomiteedki,” tähendas Helga seepeale sapiselt, „kuskohas nad end siis möllima pidid? Ja kes sind juba seadusesilmaks pani? Küllap ise hakkasid. Siis saad jälle lõbu pärast teisi kiusata.”

Sander sattus natuke segadusse. Oli sel naisel alles suuvärk! Aga ta oli pööraselt ilus ja veelgi ihaldusväärsem kui varemalt, seda pidi Sander endale tunnistama, nagu sedagi, et nii ühe kui teise koha pealt oli Helgal tegelikult õigus: uusi võimuorganeid polnud veel ametisse pandud ja ka miilitsavormi, mis kogu Saksa aja oli laudalakas peidus olnud, oli ta omaalgatuslikult selga ajanud, sest see andis kõvasti tähtsust juurde.

„Ordnung peab majas olema,” vastas ta Helgale ebamääraselt, kasutades ilmselt endalegi märkamatult sõna, mis praegusesse aega enam sugugi ei sobinud,„su külalistel on kahtlemata isikutunnistused ühes. Vaatan need üle, kui kord juba siin olen.”

„Meil pole muud kui sakslaste Ausweis’id, nüüd vahetatakse need kindlasti teiste vastu välja,” segas mamma end jutusse ega teinud seda nägugi, et kavatseb pabereid otsima hakata.„Ootame ära, kuni täitevkomitee jälle lahti on, siis tuleme ja laseme endale uued kirjutada.”

Sander ei hakanud rohkem peale käima, küllap Helga pärast, ja küsis:

„Kust kaugelt võõrad tulevad?”

„Assamallast,” lausus mamma viivitamata. Praeguses segaduses, nii ta endamisi arvas, ei jõua keegi midagi enne järele pärida, kui nad jalga lasknud on.

„Sina vastutad,” heitis Sander Helgale, haarates ukselingist.

„Eks muidugi,” sähvas Helga vihast katkeval häälel. „Teisi siin ju vastutamas ei ole. Selle eest võin sulle tänulik olla!”

„Kui teil midagi karta on,” lausus Helga pisku pärast, kui Sander juba lahkunud oli ja ta ise oli jõudnud maha rahuneda,„siis on teil kõige õigem siit kaduda. Sander ei jäta. Ma tunnen teda.”

„Eks sa ise õrritad teist ka vahetpidamata,” lausus ema Helgale natuke manitsevalt. „Pole mõtet astla vastu üles lüüa.”

„Pean ma siis ta kintsu kaapima või?” läks Helga kärinal põlema. „Selle eest, et ta mu mehe vangi pani? Minu pärast võib ta kuradile kerida!” Ta läks tagatuppa ning tõmbas ukse enda järel pauguga kinni. Kui ta vähe aja pärast punaste silmadega tagasi tuli, ei teinud keegi seda märkamagi.

Kohe järgmisel varahommikul panid Tapperid oma vähesed asjad jälle kokku ja Helga viis nad hobusega jaama, kus nad lasterohkuse tõttu kõik lastevagunisse pääsesid. Hobune jäi Helgale ja ta emale tasuks kosti ja peavarju eest.

„Ma kirjutan sulle,” lubas Nelli Helgat kallistades. „Siis saame jälle kokku.”

„Ega minagi tea, kui kaua ma vastu pean või kui kaua mul siin lastakse olla,” ohkas Helga. „Aga eks kuidagi ikka saab.”

Tagasiteel jättis ta hobuse tükiks ajaks metsavahele seisma, kössitas liikumatult vankril ja pidi vastu tahtmist endale tunnistama, et ta oleks kõige parema meelega teistega koos ära sõitnud, sest tal oli hirm selle ees, mis edaspidi juhtuma hakkab.