Читать книгу Tulekandja. Muhumaa põnevik - Katrin Pauts - Страница 6

Mees istus oma sinises Fordis paari kilomeetri kaugusel Tuudilt ühel metsateel, kuhu tema meelest poleks tohtinud eksida ükski teine auto, ja ootas. Ta oli neiule öelnud, et tuleb Tallinnast ja peaks varsti kohale jõudma, aga tegelikult oli ta juba hommikust saadik Läänemaa teedel ringi tiirutanud, jõudnud Lihulasse välja, seal ühes kohvikus aja korraks maha võtnud. Päris õige kannukohv oli ikkagi parem kui see automaadiplöga, mida ta töö juures iga päev lürpis. Ta nautis viimast kui sõõmu ja vaatas ettevaatlikult ringi. Õnneks olid kõik ametis oma kohvide-pirukatega, loeti ajalehti ja näpiti nutitelefone. Ükski pilk ei kohtunud tema omaga. Ta võis rahuneda – siin ei jää ta kellelegi meelde.

Eile, kui ta oma missiooniks valmistus, oli ta kauplusest läbi astunud ja üks naine oli talle liiga pikalt otsa vaadanud. Ainult sekundi murdosa võrra liiga pikalt, aga ikkagi. See häiris teda. Naine tuleks üles otsida.

Mees püüdis endale sisendada, et see ei tähenda midagi. See oli lihtsalt üks ülearu uudishimulik külamoor, kellele ta nägu oli võõras. Ta ei tohi ärevust endale ligi lasta, muidu võib ta jälle mingi vea teha. See veel puuduks.

Isa saaks jälle vihaseks.

Tänagi oli ta kõhelnud, kas maksab kohvikusse sisse astuda, aga aknast paistis üsna palju rahvast – väikelinna kohta hämmastav hulk. Ju siis oli tegemist hea kohvikuga. Talle jäi arusaamatuks, miks selline linn üldse eksisteerib. Kohvikukülastajaid silmitsedes proovis ta mõistatada, mis tööd nood siin teha võiksid – kui nad üldse olidki kohalikud.

Üks vanem naine tõstis äkki pilgu ajalehelt ja vaatas tema poole. Mees langetas kähku pea ja tegi telefonis Facebooki lahti. Ta teadis, et jääb inimestele meelde. Tema pilk – selle oli ta pärinud oma isalt.

Pilgu iseärasuseks oli, et selle teravus ei löönud välja tema teises elus, vaid ainult siis, kui ta elas oma päris elu ehk oli missioonil. Siis ärkas temas uinuv jõud, mis igast keharakust välja pakitses. Isegi tema seedimine võttis täistuurid üles ja ta oli sunnitud oma retkedel pidevalt metsapeatusi tegema. Kunagi oli üks kolleeg rääkinud mõrvarist, kes jäi vahele sellega, et ei pidanud vastu, lasi mõrvapaiga läheduses püksid maha ja pühkis end paberiga, millel olid tema isikuandmed. Tema seevastu oli väga ettevaatlik, ei jätnud midagi juhuse hooleks. Oma hunnikud kattis ta rohumätaste ja kuivanud lehtedega kinni nagu kiskja, kes alati hoolitseb, et vähimgi ihulehk teda ei reedaks. Puhastas end niiskete salvrättidega, kogus need kilekotti ja põletas hiljem ära. Isale ei julgenud ta sellest siiski rääkida, isa silmis oli ta niigi hädapätakas.

Isale mõtlemine ajas närvi. Telefon libises tema värisevate sõrmede vahelt ja kolksatas vastu lauda. Uudishimulik daam oli õnneks vahepeal lahkunud.

„Me hakkame sulgema,” kuulis ta noorukese ettekandja ebameeldivalt kimedat häält. Isast ja oma vigadest mõeldes oli mees kaotanud ajataju. Näpud värisesid ikka veel, kui ta arvet maksis, ja kui ta kohvikust väljus, tundus talle, nagu puuriks ettekandja pilk tema selga. „Ära ise närvi kaota.

Sulle ainult tundub, et kõik panevad sind tähele. Inimene näeb igal pool seda, mida ta kõige rohkem kardab,” meenutas ta isa õpetussõnu.

Nüüd oli väljas juba pime. Ta vaatas kärsitult kella. Telefon hakkas surisema.

„Halloo. Kuulen sind,” vastas ta nii rahulikult ja mahedalt, kui suutis.

„Mina olen. Kas ma sain ikka õigesti aru? Nii et ma siis lihtsalt seisan seal? Oled kindel, et ikka näed mind?” uuris tänane tüdruk. Neiu hääl meeldis talle. Ka fotolt oli tüdruk talle hea mulje jätnud, kuigi punapead polnud üldiselt tema maitse.

Ta kirjeldas neiule veel kord, kuhu tulla. Ärgu muretsegu, ta ei sõida mööda. Küll ta näeb teda. Neiu kinnitas, et saab kõigest aru, aga näis ikkagi murelik olevat. „Nii pime on juba. Ma ei tea, miks mulle varem pähe ei tulnud, et tee ääres pole ju mingit valgustust. Kuidas sa saad nii kindel olla, et ma sulle silma jään?”

„Ära muretse. Kõik läheb kenasti,” lohutas ta, aga sisimas võitles ebameeldiva ärevusega. Kas tüdruk oli hakanud midagi kahtlustama?

Enda teada oli mees küll veenvalt põhjendanud, et on sellesama naisterahva abikaasa, kellega tüdruk netifoorumis suhtles. Naine palus helistada, sest ta juhtub täna õhtul siit mööda sõitma – kas pole imetabane vedamine? Ta võtab lubatud asjad kaasa. Ei-ei, raha pole vaja üle kanda – selle saab hiljem korda.

Neiu oli tundunud väga tänulik olevat – nagu tema aru sai, olid tollel rahaga täbarad lood. Tema alter ego netifoorumis ehk „abikaasa” oli tüdrukult välja pinninud, et tolle lapse isa läks Soome ehitama ja nähtavasti ei kavatsegi sealt kunagi tagasi tulla, on oma telefoninumbrit vahetanud ja uude kohta kolinud. Tema oli kinnitanud, et tunneb kogu südamest kaasa, sest on kunagi sedasama läbi elanud: jäänud ühest jobust rasedaks, enne kui kohtas oma praegust abikaasat. Et alati tasub meeles pidada, et pärast kannatusi ootab kusagil tasu. Kõik saab lunastatud, ärgu ainult olgu õnnetu. Uskugu, kõik saab korda, ja tema saab ka natuke aidata – müüa talle sümboolse hinnaga selle titevankri. Sest tal endal on nüüd kõike küllaga.

Mees nägi, et aega veel on – ta ise oli rahutu ja kujutas asju ette. Ta teadis ka põhjust. Kaks aastat tagasi, kui ta oma missioone alles alustas, lasi ta ühel ohvril minema lipsata. Oli olnud nii amatöörlik ja loll. Isalt selle eest saadud karistus tundus enam kui välja teenitud. Isa ei lubanud tal mitu kuud missioonidel käia ja ta pidi nii-öelda kuivalt harjutama, naistefoorumites suhtlusoskust lihvima ja iga päev kümme kilomeetrit maastikujooksu tegema.

Ta lasi seljatoe alla ja põimis käed kukla taha, sulges silmad, teades, et ei jää magama. Ta meenutas. Poleks tahtnud meenutada, aga pidi – isa oli õpetanud: „Oma eksimustest õpime ainult siis, kui me neid kunagi ei unusta. Mitte kunagi, saad aru? Jahutakse küll, et eluga tuleb ummisjalu edasi minna, ainult edasi… Aga see on vale! Midagi ei tohi unustada.”

Tema silme eest jooksid läbi mälupildid tollest nurjunud missioonist: ta käed olid suurest erutusest ja vastutustundest värisenud, ta oli arvestanud valesti ega tabanud ohvrit nii, nagu pidanuks. Oma käpardlikkusest vapustatud, ei suutnud ta esimese hooga autostki välja ronida, ja ohver sai edumaa.

Tema ei tundnud kohalikku maastikku ning oli alles vilumatu. Taskulambi oli ta maha unustanud. Ohvri kannul lidudes lendas ta ülepeakaela kraavi, mida polnud pimedas näinud. Piinlik, kohutavalt piinlik!

Tal oli meeles ka isa manitsus: „Selle pead sa mulle heastama – kui sa ikka oled tõeline. Kui sa päriselt minu järeltulija oled.”

Ta oligi püüdnud, kogu hingest. Ta tahtis nii väga olla tõeline.

Nüüd olid tema pingutused pärast kannatlikku võrgupunumist viimaks vilja kandnud. Kannatlikkus – ka seda oli isa talle õpetanud.

Mees mõtles ees ootavale ja ägises rahulolust. Tänane missioon oli mõeldud ainult näpuharjutuseks sellele, mida ta kõige rohkem ihaldas – kättemaksu. Ta veel tõestab end isale, leiab üles selle ühe, kes minema pääses!

* * *

Marion pööras Toyotaga oma kortermaja taha ja vandus. Tema parkimiskoht oli jälle hõivatud. Ülemisele korrusele oli hiljuti kolinud väikese lapsega perekond.

Marionile ei meeldinud lapsed. Ta oli paar korda hoidnud sõbranna last: see oli lärmakas ja tüütu olend, kellega polnud millestki rääkida. Vägisi tikkus ligi mõte, kas ta polnud seda pärinud oma emalt, kes oli ta tekiga vooderdatud pappkarbis lastekodu ukse taha jätnud. Marion polnud üritanudki oma ema otsida, aga mõnikord unistas ta temaga kohtumisest lihtsalt selleks, et öelda, kui hästi ta mõistab. Kui ta ise kogemata lapse saaks, teeks ta vist samamoodi.

Kasvatajad ei teadnud tema taustast midagi. Üks neist oli kord vihjanud, et Marionil võib olla vend. Seegi oletus tugines vaid tõigale, et tekike kastis oli helesinine. Tekk olnud üsna vanunud, nii et vend peaks olema temast vanem. Ja karp, milles tilluke Marion vähkres ja täiest kõrist karjus, oli kasvatajate väitel olnud mingi poiste mänguasja pakend.

Ta mahutas auto poolpõigiti vabale asfaldilapikesele ja tõttas läbi paduvihma trepikotta. See haises kassikuse järele, kuigi tema teada polnud nende trepikojas kellelgi kassi. Kõik kortermajad lihtsalt lehkasid niimoodi.

Esikus viskas ta üürikesel teekonnal läbi ligunenud dressipluusi seljast. See langes raske märja mütsatusega vaibale, aga tal ei jätkunud energiat seda üles korjata. Jõud oli temast välja imetud, hea meelega oleks ta end esikus kerra tõmmanud ja tukastanud.

Paar minutit tumbal kössitanud, tõusis ta otsustavalt, kiskus end porgandpaljaks ja lasi vannivee jooksma. Jahedus oli tal ikka veel kontides. Kuni vann veega täitus, silmitses ta suurest peeglist oma keha. See oli sale ja trimmis. Ta oleks võinud rahul olla, aga armid olid vannitoa eredas valguses siiski selgesti näha. Esimest korda oli ta end lõikunud žiletiga, mille üks kasvataja oli duširuumi unustanud. Aga viimased kümme aastat polnud ta seda „hobi” enam harrastanud.

Ta kinnitas raseerijale uue tera ja libistas selle meelega viltuse nurga alt üle oma peenikese lubivalge sääre. Lipupunane nire hakkas voolama. Isegi sellest ei olnud abi, õiget tunnet ei tulnud ikkagi. Ta nühkis end pettunult niiske käterätiga.

Imelik, et mehed, keda tema elust oli läbi lipsanud palju, polnud armide kohta ainsatki märkust teinud ega midagi pärinud. Või ei süüvinud keegi isegi tema pealispinda, millestki sügavamast üldse rääkimata?

Marionile kerkis silme ette üks kolleeg. Ta oli seda meest juba tükk aega vaadanud, lootes, et too paneb seda tähele ja teeb esimese sammu – esimese, mis jääb ka viimaseks, sest nii mehed temaga kord juba käitusid. Aga ta poleks seda pahaks pannud. Ta tõrjus mõtte kõrvale. Tegelikult oligi tal juba suhe – ühe teise töökaaslasega teisest toimetusest. Kui seda ikka võis suhteks nimetada: mees veetis tema juures õhtu või terve öö keskmiselt korra nädalas.

Marion raputas vannivette paar pihutäit lavendlilõhnalist soola, puges lohutavasse soojusse, sirutas jalad välja ja liigutas varbaid. Nii võis peaaegu unustada, et ta peab varsti surema.

Tema lemmikmees meenutas millegipärast terava pilguga võõrast, keda ta oli täna leinapaigas näinud. Ta ei osanud täpselt öelda, milles see sarnasus seisnes, aga olemas see oli. Marion libistas kätega üle vahuste rindade ja kujutles oma lemmikmehe puudutust. Mehel olid suured, sihvakate sõrmedega käed, peaaegu nagu Marionil endal. Ta püüdis salapärase võõra ja oma lemmiku välimust võrrelda ning taipas alles nüüd, et ei oskaks õnnetuskohal nähtud meest kirjeldada. Ainult pilk oligi talle meelde jäänud.

Esimest korda oli Marion terava pilguga meest märganud umbkaudu poolteist kuud tagasi, samuti Läänemaal, nagu talle nüüd meenus. Oli vist kusagil Kullamaa lähedal. Ja ka teine kord oli Läänemaal, veidi enne Ristit. Äkki mees elas sealkandis? Või oli see ainult kokkusattumus?

Ta meenutas, kuidas see oli kõik kunagi ammu alanud.

Esimene oli üks tuleõnnetus. Nõmmel põles väike kortermaja ja ta sattus sealt mööda jalutama. Leekides maja sarnanes tema omaga – vana puumajaga, kuhu talle oli hangitud üsna hubane kööktuba, mis oli tema jaoks aga ikkagi liiga suur. Kui ta polnud tööl, kõndis ta tänavatel, kuni tundis end piisavalt väsinuna, et korterisse jõudes kohe unne vajuda, igatsedes lastekodu ja tuttava kitsa voodi järele.

Tulekahjupaigas oli ta seisatanud, jälginud kustutustöid ning pühkinud pisaraid, mille suits silma tõi. Ta ei tundnud midagi, aga ta vähemalt nuttis – ja see oli üllatavalt vabastav. Ta mäletas, kuidas tuletõrjujad kandsid hoonest välja üleni tekiga kaetud kanderaami. Marion teadis, mida üle lebaja näo tõmmatud tekk tähendab. Lastekodus oli aastate jooksul paar kasvandikku end ära tapnud ja nemadki kanti välja samamoodi.

„Kes ta teile oli?”

Sellest küsimusest oligi tema iseäralik sõltuvus alguse saanud.

Ka tookord oli küsija keskealine naine. Ta mäletas nime – Kristiina. Naine oli end talle tutvustanud kui kõrvalmaja elanikku ja hukkunu teretuttavat. Kristiina sõnul oli tulekahjus surmasaanu nimi Linda.

„Linda,” kordas Marion praegugi. Nimi oli igaveseks istutatud sügavale tema ajukurdude vahele, kusagile sinna, kus tehti emotsioone.

* * *

Tol päeval oli ta ühtäkki paisu tagant valla pääsenud, voolanud üheainsa suure tundena, mässelnud ja tormelnud pöörase kärestikujõena.

Marion nägi seda jälle enda ees: stseeni, mida ta ei unusta kunagi.

„Meie emad olid parimad sõbrannad,” nuuksatas ta, Kristiinat oma rinna vastu surudes. Sõnad ja laused lihtsalt tulid kusagilt, ta ei pidanud neid isegi välja mõtlema. „Nad töötasid koos. Kuidas see sai juhtuda? Ma ei suuda uskuda, et teda enam pole.”

Pisarad voolasid, toites tema jõge. Tal hakkas soe. Ta tahtis, et see tunne ei lõpeks iialgi.

Kristiina haaras tal ümbert ning talutas ta oma tuppa. Ta ei suutnud nuttu jätta ja Kristiina hoidis tal kätt, kudrutas temaga hellalt. Marion ei olnud veel kunagi oma elus sellist hoolitsust tundnud. Ta surus pea võõra naise lõua alla, puges talle peaaegu põue, imes temast elu endasse. Kristiinal ei paistnud selle vastu midagi olevat. Marion nägi kummutil raamistatud perepilte – naisel oli vist neli last.

Pärast seda päeva kohtus ta Kristiinaga veel paar korda. „Linda oli mulle nagu teine ema. Mu pärisema suri ja tema pakkus mulle lohutust. Õieti oligi ta mu kasuema,” rääkis ta Kristiinale ning uskus oma juttu ka ise. See oli nii kerge. Kui Kristiina imeks pani, miks polnud ta Lindal külas käies Marionist kuulnudki, leiutas ta käigupealt legendi, kuidas nad aastaid tagasi Lindaga mingi tühja-tähja pärast riidu läksid. Valetada oli nii lihtne.

Ühel päeval võttis Kristiina teda vastu koos tundmatu noormehega. Naise ilme oli seekord jäine ja kinnine. Noormees, kelle näol virvendas viha, tutvustas end kui Linda poega. „Mu emal ei olnud sõbrannasid. Ma pole teid mitte kunagi näinud. Ma ei tea, kes te olete ja mida te tahate, aga teie käitumine on väga kummaline. Ma ei mõista, miks te seda haiget mängu mängite. Olge hea, jätke meid nüüd rahule. Selge?”

Kristiina pilk nõelas teda. Naine ootas selgitust, aga Marion ei suutnud midagi öelda. Ta põgenes, jooksis tänavatel inimeste vastu põrgates oma kööktuppa ja puges raske teki alla pimedusse.

Aga ta ei võinud sinna jääda. Marion oli elust maitse suhu saanud. Ta tahtis uuesti voolata, paisu taha kogunevad tunded endast välja lasta. Ta hakkas otsima uut Kristiinat. Kuulas raadiost uudiseid, jahtis õnnetuspaiku, süütas seal küünlaid, seisis ja ootas. Mõnikord said talle osaks kaastundlikud pilgud: möödujad pidasid teda lahkunu lähedaseks. Vahel tuldi juttu rääkima. Marionil ei õnnestunud enam end kellegi rinnale suruda, aga vähemalt ammutas ta pidevalt lootust, et see võiks jälle juhtuda. Lootusest piisas, et elus püsida.

Ja siis juhtus see.

Tol päeval oli Risti lähedal surma saanud noor neiu. Marion luges veebist uudist, kihutas kohale ja leidis eest vaid ühe leinaja – mehe, kes saatis tema poole terava pilgu. Nad ei vahetanud sõnagi. Mees lahkus kiiresti, aga tema pilk jäi miskipärast Marioni silmapõhjadesse pidama.

Tookord ei arvanud ta sellest midagi. Alles pärast teist korda avastas ta, kuidas esimese kohtumise ärevus temas kripeldas.

Kullamaa lähedal oli samuti hukkunud noor naine. Küünlasüütajaid oli seal rohkem, aga kui nemad lahkusid, tuli Fordiga taas see mees. Vahest kujutas Marion seda vaid ette, aga talle jäi mulje, et võõra samm hetkeks takerdus, kui tedagi tabas äratundmine. Ta tajus uuesti mehe pilgu teravust ja püüdis anda nime kõdile, mida see temas tekitas. Oli see hirm, ärevus või midagi muud? Midagi seksuaalset?

Marion leidis kokkusattumusele seletuse: õnnetused juhtusid ju samas kandis, Risti ja Kullamaa ei ole teineteisest kaugel. Arvatavasti tundis mees mõlemat ohvrit.

Aga kolmas kord? Tuudi ju enam nii lähedal ei olnud. Üks ja sama mees ei saa juhuslikult tunda kõiki Läänemaa inimesi. Kas tõesti oli võimalik, et too mees otsis sama, mida Marion isegi? See mõte ajas segadusse, Marion ei teadnud, kuidas sellesse suhtuda. Ta oleks täna pidanud end kokku võtma, autost välja sööstma ja mehelt otse küsima.