Читать книгу Hull hobune. Hiiumaa põnevik - Katrin Pauts - Страница 4

Ta ootas, metsa samblane lõhn ninasõõrmeis. Mingi lind huikas. Tema valge kleidi olid nad lõhki rebinud, üks rind oli paljas, pikk tume pats vonkles tema nahal nagu mamba. Mamba on Aafrika mürkmadu, kellest ta oli hiljuti kuulnud. Astu talle peale ja surm on kindel. Ta oli kuulnud sedagi, et maohammustuse korral saabub lõpp aeglaselt, keha sulgub jupikaupa, kõrvad kuulevad surma samme.

Nemad toimetasid veidi eemal, otsisid kuivemat risu. Võib-olla polnud nad märganudki, et ta oli teadvusele tulnud. Ilmselt olid nad ta millegagi oimetuks löönud. See hetk oli tal meeles – sahin selja taga, ere leek silme ees. Ta ei olnud arvanudki, et see kuidagi teistmoodi lõppeda võiks, aga ta oli ometi tulnud, võtnud selle riski. Ja see oli ikkagi ära tasunud, ikkagi! Ta oli seda kallist nägu enne surma veel kord näinud ja kas ei olnud ta just seda soovinudki? Nüüd, kui nii palju temasuguseid oli hukatud, oli iga päev nagunii varastatud. Ta elas võlgu ja käes oli tasumise tund.

Suus oli soolane maik, huuled kleepusid. Ta üritas pead kergitada, aga see oli raske nagu kalju. Põgeneda ei suudaks ta nagunii. Mis koht see oli, ta täpselt ei teadnud, paistis olevat kaugel saare südames. Kui ta saakski jooksu, siis mis suunas? Kes teda aitaks? Ta alistus, surus nina liiva ja tundis maapinna lohutavat soojust. Ta nägi silmanurgast, et kohtumõistjad olid vist omavahel kisklema läinud – käed vehklesid nagu tuuleveskid, hääled valjenesid, keegi hakkas eemale marssima, aga kamba kõige suurem ning tugevam kiirustas jooksikule järele ja tiris ta tagasi. Ta ootas, et nad märkaksid, et ta veel elab; püüdis häält teha, aga ei suutnud. Oli ikka veel üsna hämar, tema vaevumärgatavaid liigutusi ei pannud keegi neist tähele. Ega nad teda ometi siia pikkamööda surema jäta? Ei jõuaks ta siit enam vabadusse, ei oleks tal nagunii mingit lootust. „Ära mine sinna, laps, see maa on tühi ja vaenulik, inimesi on seal vähe. Seal ei aita sind keegi, kui ära eksima juhtud,” oli talle enne tema teekonda sõnad peale loetud. Ta oli ikkagi tulnud, kõndinud mere äärest siia, ikkagi leidnud häid inimesi, kellelt teed küsida.

„Vaatame, mis selle poolearulise litsiga siis saab,” kuulis ta madalat mehist häält. „Me peame sellega ühele poole saama. Varsti tuleb tagasi minna. Me ei saa enda peale tähelepanu tõmmata sellega, et kuhugi hiljaks jääme.”

„Mõtle, kui see korda ei lähe,” kõhkles teine, see keskmine, keda ta oli rumalast peast usaldanud ja heaks inimeseks pidanud. „Kui ta jääbki siia nõndamoodi vedelema?”

„Nii. Võta. See on nüüd sinu ülesanne,” kamandas madal hääl. „Sina pead ka midagi tegema. Me peame tundma, et siin kõik võrdsed oleme. See on meie eneste kaitseks.”

Üks kohtumõistjaist oli väga noor, alles lapseohtu. „Ma ei tahaks seda teha. Miks ma pean? Ma ei räägi sellest ju mitte kusagil – mõtle ometi ise, kuhu mul oleks selle jutuga minna!” Hääl palus härdalt, aga suurem kohtumõistja ei andnud järele: „Sest see on sulle määratud osa! Sa kuulud meie hulka, me oleme üks pere. Nii, võta nüüd see, hakka liigutama! Muidu tuleb enne koit, kui me siit minema saame. Mine, pane talle see risu peale, see on hea vaigune. Siia hakkab hästi külge. Mine juba, me peame liikuma hakkama!”

Nooruke lähenes talle tihkudes, sammud olid kerged ja otsekui vabandavad. Tal oli kahju, et selline laps pidi saama niisuguse teoga määritud. Noor süütu hing – need muutusid aina haruldasemaks, aina vähem jäi neid siia maailma järele. Nii noor laps, peaaegu nagu… Ah, ta ei suutnud sellele mõelda. Ta tahtis kätt välja sirutada, tegi pingutuse, aga ainult üks sõrm tõmbles. Ei märganud ka see noor, et ta ikka veel hingitses, ja parem ehk oligi nii. Ta lebas hiirvaikselt, ootas. Tundis erilist lõhna, mis tuli tuttav ette, ainult nii palju oli löök pähe tema aju sassi ajanud, et ta ei osanud sellele õiget nime anda. Tema vermeisse pekstud selg valati millegagi üle. Oli see vesi? Neil hakkas temast ikkagi kahju? Vedelik tundus liiga raske, et olla vesi. Seda nõrgus tema laubale, ta puudutas keelega huuli. Maitse oli veider, metalne.

Midagi sähvatas, öö tema ees lõi äkki valgeks. Ta lendas kõrgele, kõrgele. Kuulis häält, keegi vist karjus. Ja ees oli ainult taevas – tema ees laiali nagu maakaart. Ta võis lennata, kuhu iganes. Ta oli siit ikkagi jooksu saanud, ikkagi oli võimalik põgeneda! Julgest kaugusest vaatas ta alla maa peale ja nägi neid kolme. Nad olid ikka veel seal mändide vahel kobaras. Kolm kohtumõistjat nagu kolm hommikumaa tarka, ainult nii pimedad, nii rumalad! Nii hukule määratud.

Kunagi tullakse neile järele.