Читать книгу Tuulesahin pajudes - Kenneth Grahame - Страница 3

Mutt oli oma väikeses kodus kevadpuhastust tehes kogu hommiku kõvasti rahmeldanud. Kõigepealt vehkis ta harjadega, siis nühkis lappidega, siis ronis pintsli ja lubjaämbriga mööda redeleid, treppe ja toole, kuni ta silmad ja suu olid tolmu täis, mustal karvakasukal igal pool lubjapritsmed, kuni selg lõi tuld ja käed ei tahtnud enam tõusta. Üleval õhus ja maa all, kõikjal ümberringi liikus kevad ning tungis oma jumaliku rahutuse ja igatsusega isegi Muti pimedasse madalasse majakesse. Pole siis eriti ime, et Mutt äkitselt pintsli põrandale viskas, hüüatas: „Äh, tühja!” ja „Tont võtku!” ja veel ka „Kuu peale see kevadpuhastus!” ning tormas majast välja, maldamata kuubegi selga tõmmata. Miski ülal pea kohal kutsus teda tungivalt ja ta suundus kitsukesse järsku tunnelisse – see vastas tema juures kruusatatud sissesõiduteele, milliseid võime näha päikese ja õhu käes elavate loomade eluasemete ees. Nõnda ta siis kaapis ja kraapis ja kratsis ja kriipis, ikka jälle kriipis ja kratsis ja kraapis ja kaapis, sõudes usinasti oma väikeste käppadega ja pomisedes omaette: „Läki üles! Läki üles!”, kuni lõpuks – vups! – kerkis ta koon välja päikesevalgusse ning ta leidis end veerlemas avaral aasal sooja rohu sees.

„Vaat see on tore!” kiitis ta endamisi. „Hoopis parem kui lupjamine!” Tema kasukale langesid tulised päikesekiired, pingutusest kuumavat pead paitasid pehmed tuulehood, ja pärast mullakoopa-üksindust, milles ta nii kaua oli elanud, kostis rõõmsate lindude lauluvidin tema võõrdunud kõrvus peaaegu nagu vali hõiskamine. Selgest elulustist ja vaimustusest kevade üle ilma suurpuhastuseta kargas ta korra kõigi nelja jalaga õhku ning asus siis teele üle aasa, kuni jõudis seda piirava põõsastarani.

„Pea kinni!” hõikas vanaldane küülik läbipääsuava juures. „Kuus penni eratee kasutamise eest!” Põlglikult lõi läbematu Mutt ta sedamaid uperkuuti ning vudis hekiäärt pidi edasi, narritades teisi küülikuid, kes uruavadele piiluma tõttasid, et näha, mis kära see seal on. „Kapsauss! Kapsauss!” hüüdis ta pilkavalt ja oli läinud, enne kui nad talle mõnd parajat vastust oleksid jõudnud välja mõelda. Siis hakkasid nad kõik üksteist näägutama. „Kui tobe sa oled! Miks sa talle ei öelnud…” – „Noh, aga miks sina ei öelnud…” – „Sa oleksid võinud talle meelde tuletada…” ja nõnda edasi, nagu see ikka käib; aga muidugi oli siis juba hilja, nii nagu sellistel puhkudel alati.

Mutile tundus kõik liiga hea, et olla tõsi. Innukalt uitas ta aasadel, piki põõsastarasid ja läbi salude, nähes kõikjal linde pesi punumas, õisi puhkemas ning puid lehtimas – aina rõõm ja edenemine ja agar tegevus ümberringi. Ning südametunnistuse piina ja sisehääle manitseva sosina asemel – „Aga lupjamine?!” – suutis Mutt millegipärast üksnes mõnu tunda sellest, et oli kõigi nende usinasti tegutsevate asukate seas ainuke jõudehulkuja. Lõppude lõpuks polegi ehk puhkuse juures kõige toredam niivõrd puhkamine ise kuivõrd võimalus näha kõiki teisi palehigis töötamas.

Kui Mutt sihitult ringi uidates äkki pilgeni vett täis jõe kaldale sattus, leidis ta, et tema õnn on täielik. Mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge – seda siledat, looklevat, täidlase kehaga looma, kes kihutas ja kihistas, haaras kurinal asjade järele ning jättis need naeru lagistades sinnapaika, et söösta taas uute mängukannide kallale, mis end vabaks raputasid ja samas uuesti kinni püüti. Kõik võbeles ja väreles, sillerdas, helkis ja sätendas, sulises ja keerles, lobises ja naeris. Mutt oli vaimustatud, võlutud, lummatud. Ta sörkis jõe kallast pidi just nii, nagu väikesena sörgitakse täismehe kõrval, kes hoiab sind oma põnevate lugude nõiakütkes; ja kui ta lõpuks väsis ning maha istus, vadistas jõgi ikka edasi, luilutas lõputut rida maailma parimaid lugusid, mis tulevad maa südamest ja peavad lõpuks jõudma täitmatu mere kõrvu.

Kui Mutt rohusele kaldale istus ja üle jõe vaatas, tabas ta pilk vastaskaldas otse veepiiri kohal tumeda avause ning ta jäi unelevalt mõtisklema, mäherdune kena hubane eluase too seal võiks olla vähenõudlikule loomale, kes ihaleb väikest jõeäärset villat ülalpool suurveetaset ning eemal kärast ja tolmust. Sellal kui ta vaatas, näis avauses miski vilkuvat – miski pisike ja särav –, kadus ära, siis aga vilkus veel korra nagu tilluke täht. Kuid niisuguses ebatõenäolises paigas sai vaevalt küll tähte olla, ning jaaniussi kohta oli see liiga pisike ja särav. Kui ta siis aga edasi vaatas, pilgutas see talle ning kuulutas seega, et on silm, ja vähehaaval kasvas selle ümber väike nägu justkui raam pildi ümber.

Väike pruun vurrudega nägu.

Väärikas ümar nägu, silmis seesama vilgatus, mis kõigepealt Muti tähelepanu oli köitnud.

Väikesed kenad kõrvad ja tihe siidjas karv.

See oli Vesirott!

Kaks looma seisid ja silmitsesid teineteist ettevaatlikult.

„Tere, Mutt!” ütles Vesirott.

„Tere, Rott!” ütles Mutt.

„Kas sa ei tahaks siiapoole tulla?” küsis Rott peagi.

„Hea öelda,” sõnas Mutt õige turtsakalt, sest jõgi, jõeäärne elu ja siinsed kombed olid talle veel võõrad.

Rott ei lausunud musta ega valget, vaid kummardus, sõlmis mingi nööri lahti ja tõmbas sellest; siis astus ta kergelt väikesesse paati, mida Mutt polnud märganud. Paat oli väljastpoolt siniseks ja seestpoolt valgeks värvitud ning parajasti nii suur, et võis neid kahte looma mahutada, ja Muti süda rippus sedamaid paadi küljes, ehkki ta veel päriselt selle kasutamisvõimalusi ei mõistnud.

Rott sõudis tarmukalt üle jõe ning ajas paadi nina kaldasse kinni. Kui Mutt arglikult alla astus, sirutas Rott oma esikäpa talle vastu. „Toetu sellele!” ütles ta. „No nii, astu nüüd kähku!” – ning üllatuse ja rõõmujoovastusega leidis Mutt end tõepoolest istumas ehtsa paadi päras.

„Täna on küll imeline päev!” ütles ta, kui Rott paadi kaldast lahti lükkas ning jälle aerudele asus. „Kas tead, ma ei ole elus veel iialgi paadis istunud.”

„Mis?!” hüüatas Rott, suu imestusest ammuli. „Ei ole veel iialgi… ei, ausõna… noh, ma ütlen… Mida sa siis kogu aeg üldse oled teinud?”

„On see tõesti kõik nii kena, nagu mulle paistab?” küsis Mutt ujedalt, ehkki oli täiesti valmis seda uskuma, kui ta istme seljatoele nõjatus, patju, aerusid ja tulle ning muud võluvat varustust silmitses ja paati enda all õõtsuvat tundis.

„Kena? See on ainuke asi üldse,” ütles Vesirott hardalt, ise järgmiseks aerutõmbeks ettepoole kummardudes. „Usu mind, mu noor sõber, mitte miski, kohe mitte kui miski pole pooltki seda väärt mis paadiga sõitmine. Lihtsalt niisama ringiuitamine,” jätkas ta unelevalt, „niisama… ringiuitamine… paadiga… niisama…”

„Vaata ette, Rott!” hüüdis Mutt äkitselt.

Juba oli hilja. Paat jooksis täie hooga vastu kallast. Unistama jäänud aerutaja lebas selili paadi põhjas, päkad püsti.

„…paadiga – või paadi põhjas,” jätkas Rott häirimatult ning upitas end naeru pugistades üles. „Paadis või paadist väljas, mis seal vahet. Kõik on tegelikult üsna ükstapuha – selles see võlu ongi. Kas sa lähed teele või ei lähe, kas jõuad sihtkohta või satud kuhugi mujale või ei jõua üldse mitte kuhugi, ikka oled sa tegevuses, tegemata seejuures midagi erilist; ja kui miski on tehtud, on alati jälle midagi muud teha ja sa võid seda teha, kui tahad, aga palju parem oleks tegemata jätta. Kuule õige! Kui sul täna hommikul tõesti midagi muud ees ei ole – mis oleks, kui laseksime üheskoos pärijõge ja teeksime endale ühe hea pika matkapäeva?”

Mutt siputas selgest õnnest varbaid, tõmbas sügavasti hinge ja ohkas rahulolevalt ning laskus õndsalikult pehmetele patjadele. „Mis tore päev see mul küll on!” õhkas ta. „Lähme aga kohe teele!”

„Kannata n’d veel väheke!” ütles Rott. Ta sõlmis kinnitusköie paadisilla küljes oleva rõnga külge, ronis üles oma urgu ja tuli sealt natukese aja pärast uuesti välja, vaarudes toeka vitstest punutud einekorvi raskuse all.

„Pane see oma jalgade ette,” sõnas ta Mutile, kui ta korvi paati ulatas. Siis päästis ta köie lahti ja võttis jälle aerud pihku.

„Mis selle sees on?” küsis uudishimust nihelev Mutt.

„Selle sees on külm kana,” vastas Rott lühidalt, „külm-keel-külm-sink-külm-biifsteek-hapukurgid-salat-prantssaiad-kressivõileivad-pajapraad-ingveriõlu-limonaad-mullivesi – ”

„Oi, aitab, aitab!” hüüdis Mutt joovastuses. „Seda on liiga palju!”

„Arvad sa tõesti?” küsis Rott tõsiselt. „Niisamapaljuke ma võtangi alati neile väikestele huvimatkadele kaasa, aga teised loomad räägivad mulle ikka, et ma olen igavene kitsipung ja lõikan kõike liiga õhukeselt.”

Mutt ei kuulnud sõnagi sellest, mida Rott ütles. Üleni haaratud uuest elust, mida ta alustas, joobunud vee virvendusest ja sädelusest, lõhnadest, häältest ja päikesest, laskis ta käpal vees lohiseda ning nägi avasilmi pikki unenägusid. Vesirott, va hea mehike, nagu ta oli, surus aina aerudele ja hoidus kaaslast segamast.

„Mulle meeldivad hiiglamoodi su riided, vennas,” märkis ta, kui umbes pool tundi oli möödunud. „Mõtlen ka ise endale ükskord musta sametsmokingu hankida, niipea kui see mul võimalik on.”

„Palun vabandust,” ütles Mutt end suure pingutusega kokku võttes. „Sa pead mind kindlasti väga rumalaks, aga see kõik on mulle nii uus. Nii et… see… on… siis… jõgi!”

„See jõgi,” rõhutas Rott.

„Ja sina elad tõesti jõe ääres? On alles lõbus elu!”

„Jõe ääres ja jõega, jõe peal ja sees,” täiendas Rott. „Ta on mulle vennaks ja õeks, tädideks ja seltskonnaks, söögiks ja joogiks ning (loomulikult) pesemiseks. Jõgi on minu maailm ja ühtki teist ma ei vaja. Mida siin ei ole, seda polegi tarvis, ja mida jõgi ei tea, seda ei tasugi teada. Taevake, mis toredaid päevi me koos oleme näinud! Olgu talvel või suvel, kevadel või sügisel, ikka on siin omamoodi vahva ja põnev. Näiteks veebruaris, kui tuleb tulvavesi ja mu keldrid on laeni täis joodavat, mis juua ei kõlba, ning pruun vesi voolab mu parima magamistoa akna taga; või siis jälle, kui vesi ära kahaneb ja nähtavale tulevad mudapeenrad, mis lõhnavad nagu ploomikook; kui kõrkjad ja vesikasvud ummistavad voolusängi ja mina võin kogu jõepõhja kuiva jalaga läbi luusida, leida head värsket toitu ja kõiksugu asju, mis hooletud inimesed on paatidest vette pillanud.”

„Aga kas mõnikord natuke igav ei ole?” söandas Mutt küsida. „Ainult sina ja jõgi ja ei ühtki hinge, kellega sõnakest vahetada…”

„Või ei ühtki hinge… nojah, ega ma ei tohi sinuga liiga karm olla,” ütles Rott end tagasi hoides. „Sulle on see kõik ju uus ja muidugi sa ei tea. Jõekallas on nüüdsel ajal nii tihedasti rahvast täis, et paljud kolivad hoopis minema. Oh jaa, pole enam endised ajad! Saarmad, jäälinnud, tuttpütid, rabakanad – kõik on päev läbi liikvel ja aina tahavad, et sa nende heaks midagi teeksid, justkui polekski sul omaenese asju ajada.”

„Mis too seal on?” küsis Mutt, viibates käpaga metsamüüri poole, mis taamal luhtadele tumeda raami moodustas.

„Ah too või? Oh, lihtsalt Metsikmets,” ütles Rott lühidalt. „Meie seal suurt ei käi – meie, jõekaldalased.”

„Kas nemad… kas nemad seal ei ole eriti kenad olevused?” küsis Mutt pisut kartlikult.

„Noo-oh, las ma mõtlen,” vastas Rott. „Oravad on täitsa vahvad. Ka küülikud – mõned neist, aga eks neid ole igasuguseid. Ja siis on seal muidugi Mäger. Tema elab kõige sügavamas padrikus – ei elaks teine raha eestki kusagil mujal. Vana hea Mäger! Temaga juba keegi tüli ei nori. Ja hästi teevad,” lisas ta tähendusrikkalt.

„Oi, kes võiks siis temaga tüli norida?” päris Mutt.

„Noh, eks seal… ole… muidugi teisi,” selgitas Rott kuidagi ebalevalt. „Nirgid… ja kärbid… ja rebased… ja nii edasi. Mõnes mõttes pole neil viga midagi – mina saan nendega päris hästi läbi, teretame kenasti, kui kokku juhtume, ja puha… aga mõnikord, mis seal salata, kukuvad nad möllama, ja siis… nojah, siis ei saa neid tõesti usaldada, see on tõsi.”

Mutt teadis väga hästi, et loomade kombeõpetus ei luba rääkida hädadest, mis võivad tulla, ei luba neile vihjatagi; niisiis jättis ta selle jutuaine sinnapaika. „Aga mis on Metsikmetsa taga?” küsis ta. „Seal, kus kõik on sinine ja ähmane ja võib näha justkui mäekupleid või kes teab, mis need on, ja miskit nagu linnade suitsu – või on see ainult pilveviir?”

„Metsikmetsa taga tuleb Lai Maailm,” ütles Rott. „Ja see on midagi niisugust, mis ei lähe korda ei sulle ega mulle. Mina pole seal iialgi käinud ega mõtle ka iial minna, ja nii tee sinagi, kui sul vähegi aru peas on. Palun ära sellest enam kunagi räägi. – No näed! Siin ongi viimaks meie kena kaldakäär, kus hakkame einet võtma.”

Nad pöörasid vooluveest kõrvale ja sattusid just nagu väikesesse järve. Mõlemalt poolt laskus haljas murune kaldanõlv vaikse veeni, millest kumasid läbi pruunid usjad puujuured, eespool aga hõbeles veskitammi turi vahutavast paisujoast, mis väsimatu niriseva vesiratta toetusel hoidis käigus halli viilkatusega veskit. Õhku täitis rahustav kohin, ühetooniline ja summutatud, millest aeg-ajalt ometi kostis otsekui selgete häälekeste rõõmsat vadinat. See oli nii väga ilus, et Mutt ei saanud muud, kui pidi käppi püsti ajama ja õhkama: „Oh aeg! Oh aeg! Oh aeg!”

Rott juhtis paadi kalda äärde, sidus ta seal kinni, aitas ikka veel kohmetu Muti kenasti kuivale ja vinnas järele ka einekorvi. Mutt palus, et tal lahkelt lubataks korv üksipäini lahti pakkida, ja Rott andis talle meeleldi vaba voli. Ise heitis ta täies pikkuses rohule puhkama, tema õhevil sõber aga laotas laiali laudlina, võttis ükshaaval välja kõik salapärased pakid ja seadis nende sisu korralikult taldrikutele, iga uue avastuse juures ühtsoodu õhates: „Oh aeg! Oh aeg!” Kui kõik oli valmis, ütles Rott: „Lase nüüd aga hea maitsta, vanapoiss!” – ja Mutt tegi seda tõesti suure rõõmuga, sest oma kevadpuhastust oli ta alustanud õige varajasel hommikutunnil, nagu see kombeks ongi, ega olnud sugugi vahet pidanud, et iva võtta või keelt kasta, ja nii palju oli ta ju läbi teinud tollest kaugest tunnist saadik, et see paistis nüüd olevat lausa päevade taga.

„Mida sa vaatad?” küsis Rott veidi aja pärast, kui suurem nälg oli kustutatud ja Mutt suutis juba pilku laudlinalt väheke kõrvale pöörata.

„Ma vaatan toda mulliviiru, mis seal veepinnal liigub,” vastas Mutt. „See asi tundub mulle imelik.”

„Mullid? Ohoo!” ütles Rott ja laksutas rõõmsasti keelt nagu kedagi kutsudes.

Üle kaldaserva kerkis lai läikiv koon, ja Saarmas ronis veest välja ning raputas kasuka kuivemaks.

„Vaat kus ahnepäitsud!” torises ta laudlina poole tatsates. „Miks sa mind ei kutsunud, Rotu?”

„See oli meil sihuke plaanitsemata ettevõtmine,” selgitas Rott. „Muuseas – minu sõber isand Mutt.”

„Väga rõõmustav, tõesõna,” ütles Saarmas, ja ka need kaks looma olid siitpeale sõbrad.

„Kõik kohad on igavest lärmi täis!” jätkas Saarmas juttu. „Terve ilm paistab täna jõe peal väljas olevat. Tulin siia veskijärvele, et silmapilgukski rahu saada, ja näh, nüüd komista siin teie-vennikeste otsa!… See tähendab – palun vabandust –, ega ma seda’s nii sõna-sõnalt mõtle, teate.”

Nende tagant põõsastarast, mille küljes oli veel tihedalt mulluseid kuivanud lehti, kostis sahinat, ja lehestikust piilus triibuline pea, turjakühm taga.

„Tule aga tule, Mägra-vana!” hüüdis Rott.

Mäger sörkis mõned sammud ettepoole, siis aga ühmas: „Hmh! Seltskond!”, pööras selja ning kadus silmist.

„Vaat niisugune ta just on!” märkis pettunud Rott. „Lihtsalt vihkab seltskonda! Nüüd me teda täna enam ei näe. Hüva, eks sa räägi siis meile, kes seal jõe peal kõik väljas on.”

„Näiteks Konn on väljas,” vastas Saarmas. „Oma uhiuue süstaga, endal uued hilbud ümber, kõik otse nõelasilmast!”

Rott ja Mutt vaatasid teineteisele otsa ja naersid.

„Oli aeg, mil ta ei tahtnud muust teada kui ainult purjetamisest,” märkis Rott. „Siis tüdines ta sellest ja hakkas künasõitu harrastama. Hommikust õhtuni ja päevast päeva oma küna teibaga mööda jõge tõugata – see oli ainus, mis teda köitis, aga ise oli ta seejuures viimane kobakäpp. Mullu oli ta sisse võetud paadis elamisest; siis pidime kõik tema paatmajas võõrusel käima ja tegema näo, nagu see meile kangesti meeldiks. Ta kavatses kogu ülejäänud elu paatmajas mööda saata. Millest ta ka iganes vaimustuks, ikka läheb nii, et ta sellest tüdineb ja jälle midagi uut ette võtab.”

„Iseenesest on ta ju sihuke vahva sell,” tähendas Saarmas mõtlikult, „aga ei mingit püsivust ega tasakaalukust – eriti mitte paadis!”

Sealt, kus nad istusid, paistis paisjärve keskel oleva saarekese tagant natuke peamist voolusängi, ning just nüüd sööstis seal nähtavale süst töntsaka sõudjaga, kes kahelaba-aeruga hullusti plartsides ja süsta kõvasti kõigutades kõigest väest edasi pürgis. Rott tõusis püsti ja hõikas teda, aga Konn – sest tema see oli – ainult raputas pead ning keskendus rangelt oma tegevusele.

„Kui ta niimoodi kõigutab, on tal süst varsti kummuli,” ütles Rott ja istus uuesti maha.

„Kindel see,” itsitas Saarmas. „Kas ma olen teile kunagi rääkinud seda head lugu Konnast ja lüüsivahist? Asi oli nii. Konn…”

Põiki üle jõe tuli heitlikult sinna-tänna lenneldes ringiuitav ühepäevik, täis rõhutatud joovastust, nagu noortel elu nautivatel ühepäeviku-keigaritel kombeks. Väike veekeeris ja „amps!” – ning ühepäevikut ei olnud enam näha.

Ei olnud enam näha ka Saarmast.

Mutt vaatas ringi. Hääl kõlas tal veel kõrvus, kuid koht, kus Saarmas nüüdsama murul lösutas, oli tühi mis tühi. Ühtki saarmast polnud näha kuni kauge silmapiirini välja.

Ent mööda jõepinda liikus jälle mulliviir.

Rott ümises lauluviisi ja Mutile meenus, et loomade kombeõpetus keelab sõbra äkilise kadumise kohta mingeid märkusi teha, kadugu ta ükskõik kunas, mis tahes põhjusel või hoopis ilma põhjuseta.

„Nojah,” ütles Rott, „ma arvan, et meil tuleks liikuma hakata. Ei tea, kummal meist oleks parem einekorv kokku pakkida?” Tema häälest ei kostnud erilist vaimustust selle mõnusa tegevuse vastu.

„Oi, palun luba minul!” pakkus Mutt varmalt. Ja Rott muidugi lubaski.

Korvi kokkupakkimine ei olnud just päris niisama meeldiv töö nagu lahtipakkimine. Ei ole seda kunagi. Mutt aga tahtis kõigest lõbu leida, ja kuigi talle pärast korvi kokkupakkimist ning rihmapannalde kinnitõmbamist üks taldrik rohu seest vastu vahtis ning pärast uut avamist ja sulgemist Rott talle maas veel üht kahvlit näitas, mida igaüks oleks pidanud märkama, ja lõpuks, ennäe, ka sinepipotti, mille peal ta enese teadmata oli istunud, sai töö ometi lõpuks tehtud, ilma et tuju eriti oleks langenud.

Päike hakkas juba õhtusse kalduma, kui Rott unelevas meeleolus tasakesi kodu poole aerutas, pomisedes endamisi mingeid luuleridu ja tegemata Mutist suuremat välja. Mutt aga oli pärast rikkalikku einet enesega väga rahul ja uhke, ning tundes end paadis juba täiesti kodus (nii ta ise arvas), hakkas ka veidi kärsituks muutuma; niisiis ütles ta varsti: „Rotu, palun, nüüd tahan mina sõuda!”

Rott raputas muheldes pead. „Ei veel, mu noor sõber,” ütles ta, „oota, kuni olen sind väheke koolitanud. See polegi nii lihtne, nagu paistab.”

Mutt püsis paar minutit vagusi. Kuid tema meel läks järjest kadedamaks Roti peale, kes paati nii jõudsalt ja ilma vaevata edasi viis, ja uhkus hakkas talle sosistama, et tema suudaks sellega karvapealt niisama hästi toime tulla. Ta kargas püsti ja haaras nii äkiliselt aerudest kinni, et Rott, kes vahtis üle vee kaugusse ja luges endamisi veel ka mingeid värsse, kukkus ootamatusest rabatult juba teist korda paadi põhja selili, jalad taeva poole püsti. Mutt aga istus võidukalt tema kohale ja kahmas aerud täie enesekindlusega pihku.

„Jäta järele, sa vana tobu!” hüüdis Rott paadi põhjast. „Sa ei saa ju hakkama! Ajad meid veel ümber!”

Mutt viis aerud uhkes kaares taha ja suunas nad siis omast arust suure hooga vette. Aerud tõmbasid aga ainult tühja õhku, jalad kerkisid üle pea ja Mutt leidis end Roti otsas pikali. Kange ähmiga krabas ta paadiservast kinni, ja järgmisel hetkel – karsumm!

Oligi paat ümber ja Mutt rabeles jões.

Oh heldus, kui külm oli vesi, ja oh, kui väga märg see tundus! Kuidas see tema kõrvus kulises, kui ta ikka alla- ja allapoole vajus! Mäherduse rõõmuga ta tervitas säravat päikest, kui ta läkastades ja puristades pinnale tõusis! Ja kui must oli tema meeleheide, kui ta end uuesti vajuvat tundis! Siis aga haaras kindel käpp tal kratist kinni. See oli Rott, ja ilmselt ta naeris – Mutt tundis tema naeru, see tuli piki ta käsivart ja läbi käpa ja niimoodi Muti kuklasse välja.

Rott sai ühe aeru otsapidi pihku ning tõukas selle Muti kaenla alla, siis sokutas aeru ka teise kaenla alt läbi, ja ise taga ujudes lükkas abitu looma kaldasse, vinnas ta seal veest välja ning pani pervele maha – selle lõdva ligase õnnetusehunniku.

Hõõrunud teda veidi ja muljunud ta karva suurest veest väheke tahedamaks, ütles Rott: „Sedasi, vanapoiss! Traavi nüüd mööda seda kaldarada edasi-tagasi nii kiiresti kui jaksad, kuni nahk on jälle soe ja kuiv. Mina sukeldun vahepeal einekorvi järele.”

Niisiis traavis morn Mutt, kasukas märg ja silmad häbi täis, senikaua ringi, kuni oli juba üsna kuiv, Rott aga samal ajal sulpsas uuesti vette, päästis paadi, pööras selle õigetpidi ja kinnitas kaldasse, tõi oma ujuva vara vähehaaval kuivale, lõpuks sukeldus einekorvi otsima, leidis selle üles ja sikutas veest välja.

Kui kõik oli valmis uueks teeleasumiseks, võttis lontis ning norus Mutt istet paadi päras, ja kui sõit lahti läks, sõnas ta vagusal ning tundetulvast murduval häälel: „Rotu, mu suuremeelne sõber! Ma kahetsen tõsiselt oma rumalat ja tänamatut teguviisi. Mul jääb süda seisma, kui ma mõtlen, et minu pärast oleks see ilus einekorv võinud kaotsi minna. Tõepoolest, ma olin täielik tobu ja tunnistan seda. Saad sa seekord mulle andeks anda ja teha nii, nagu poleks seda pahandust olnudki?”

„Heldekene, kõik on ju kombes!” kostis Rott rõõmsal meelel. „Mis see natuke märga Vesirotile teeb! Ma olen ju enamasti ikka rohkem vees kui veest väljas. Ära enam mõtlegi selle peale, ja tead mis – ma arvan tegelikult, et sa võiksid õige tulla ja veidi aega minu juures elada. Mu kodu on küll väga lihtne ja algeline – Konna majale ei saa ligigi, ehkki sa toda pole veel näinud –, aga ma võin su siiski üsna õdusalt sisse seada. Ja ma õpetan sind sõudma ja ujuma, nii et sa oled varsti vee peal niisama osav nagu meie kõik.”

Mutt oli sellest lahkest kõnest nii liigutatud, et ei saanud vastuseks sõnagi suust ja pidi käpaseljaga paar pisarat silmist pühkima. Rott aga vaatas peenetundeliselt mujale ja Mutt sai peagi oma hea tuju tagasi, nii et suutis koguni paarile rabakanale, kes omavahel tema sorakil välimuse üle naeru kihistasid, mõned kõvemad sõnad vastu anda.

Kui nad koju jõudsid, tegi Rott elutoa kaminasse hea tule, tõi Mutile ülevalt toast hommikumantli ja tuhvlid, pani ta kamina ette tugitooli istuma ning jutustas talle kuni õhtusöögini kõiksugu jõelugusid. Ning Mutitaolisele maa all elavale loomale olid need lood ka tõesti väga põnevad. Lood paisudest ja äkilistest üleujutustest, veest välja hüppavatest havipurikatest ning jõeaurikutest, mis pildusid kõvu pudeleid – pudeleid igatahes pilluti ja aurikutelt need tulid, nii et küllap aurikud siis pildusidki; lood haigrutest – kui väga nood valisid, kellega üldse rääkida ja kellega mitte –, seiklustest salakraavides, öistest kalaretkedest Saarma seltsis või siis pikkadest matkadest koos Mägraga. Õhtusöök möödus väga elavas meeleolus, aga üsna varsti pidi hoolitsev majaisand hirmus unise Muti trepist üles oma parimasse magamistuppa talutama, kus külaline siis sügavas rahus ja rahuldustundes pea padjale pani, teades, et äsja leitud sõber Jõgi tema aknasimssi limpsib.

See päev oli kodukütkeist vabanenud Mutile esimene paljude samasuguste reas, millest iga järgmine oli suve edenedes ning küpsedes aina pikem ja huvitavam. Ta õppis ujuma ja sõudma ning hakkas osa saama voolava vee rõõmudest; ja kõrva pilliroovarte vastu surudes sai ta vahetevahel natuke aru, mida tuul neis nii lakkamatult sosistas.