“Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist. II osa” (2020) viib lugejad autoriga seiklema kokku 40. riiki. Ristlelda saab maailma kuriisilaevade luksusparemikku kuuluvate Silversea ja Seabourni laevadel Hong-Kongist Singapuri ja Dubaist Veneetriasse, reisida ühe jutiga viis nädalat ümber maailma, uudistada Islandi vulkaanikraatri sisemust ja kümmelda maailma madalaimas paigas: Surnumeres. Lisaks leiab raporti Bill Gates’i poolt maailma õudust-tekitavamas paigaks ristitud Lõuna-Koera ja Põhja-Korea vahelise piiri maa-alusest kaevikust number kolm. Kui loed raamatu teist jagu, saad teada, mis isad Tongal tütreid ei või kallistada. Kui lühike on maailma lühim liinilend, millistes riikides samasooliseid armastajaid endiselt kividega surnuks loobitakse ja kus avalikus kohas särgita viibimise eest türmi võib sattuda. Millest Bora Bora ookeanilainte kohale ehitatud bungalod tegelikult alguse said? 55 riiki “Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist” hõlmav esikteos ilmus 2017.
Оглавление
Kerli Nõu. Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist. II osa
EESSÕNA
REIS ÜMBER MAAILMA
LUKSUSLAEVAL DUBAIST VENEETSIASSE:
KUUBA
LÕUNA-PRANTSUSMAA, MONACO, ITAALIA, SAN MARINO
UNGARI (BUDAPEST) JA IISRAEL, PALESTIINA
SEIŠELLID
CURACAO
ISLAND
VIETNAMI KRUIIS HONGKONGIST SINGAPURI
MALTA
TAIWAN, FILIPIINID, BRUNEI SULTANAAT, KAMBODŽA, LAOS, TAI
ROHENEEMESAARED EHK CABO VERDE
LISSABON
LÕUNA-KOREA:
ITAALIA JA VATIKAN
DUBLIN
ODESSA, UKRAINA
JAAPAN
SPIRITUAALSES VÕTMES
USA – FIDŽI – TONGA – COOKI SAARED – PRANTSUSE POLÜNEESIA
AUTORIST
Отрывок из книги
2008. aasta kinnisvarabuumi tipphetkel müünuks city24.ee portaal mu Tallinna kesklinnas asuvat kahetoalist korterit 2,2 miljoni krooniga. Mina maksin selle eest 1,25 miljonit. Olin 22-aastane ja maailm valla. Ego nõudis suuri tegusid ja neid ma ka haudusin. Süllekukkunud teoreetilist miljonit kasutasin mõtteis vahelduva eduga nii New Yorgis asuva noobli Columbia ülikooli magistrantuuri kui ka aastase ümbermaailmareisi tarvis. „Miljon miljoniks. Mida sa tahad oma eluga suures plaanis peale hakata?“ küsis mõtlikult paljunäinud-paljukäinud Eesti vana kooli ärimees. Istusime nooblis restoranis Gianni, keskkond suurte mõtete mõtlemiseks igati innustav. Silmitsesin mõtlikult lauda toodud värskelt pressitud kollase apelsinimahla klaasi. „Näed sa end üldse Eestis elamas?“ uuris pooljuhuslikult mentori rolli sattunud Aare edasi. „Ma arvan küll,“ kogelesin mõni aeg hiljem vastuseks. Arvasin toona päris kindlalt teadvat, et välismaale lähevad need, kes kodumaal hakkama ei saa. Mina ju sain! Mul oli äge töökoht, vinge korter, toredad sõbrad, karv läikis ja saba oli püsti. „Siis on lihtne. Columbia kanname maha ja keskendume reisimisele,“ sai kohtumise teema vestluspartneril kiiresti fookusesse sätitud. Mu segaduses pilk ei jäänud Aarel märkamata. Järgnesid täpsustused. Õige pea sai 22-aastasele minulegi selgeks, et hirmkalli diplomiga lõpetan kodumaisel tööturul hoobilt ülekvalifitseeritute ridades. Olnuks jabur loota hariduse alla pandud miljonit Eestis palgana tagasi teenida. (Jaa-jaa, Eesti euroga liitumise aja maimukestest on ammu teismelised kasvanud, miljon krooni tundub lihtsalt uhkem kui 64 000 eurot.) Jäik välismaine korporatiivkarjäär, kus Columbia paberitega lehvitada ja finantskoort riisuda, mind paraku ei ahvatlenud. Aare näis rahulolev. Ka tema südames põksus poolehoid reisimist pooldavale tulevikule. „Seda elukogemust, mis tuleb rännakutelt, ei saa ühestki ülikoolist,“ algas meie pikk ja sisukas vestlus, mis mind toona lõplikult reisikirega nakatas.
Vestlusele 35-aastaselt tagasi mõeldes löön siinkohal Aarele, ükskõik kus maailma nurgas ta hetkel parasjagu viibib, heakskiitvalt patsu. Mees teadis, millest rääkis.
