Читать книгу Liiderlik hertsog Zachary Black. Esimene raamat - Кэрол Мортимер - Страница 5

Veebruari lõpp 1815, Londonis White’i klubi ees

„Mida…?” Hawksmere’i hertsog Zachary Black, kes parajasti tõlda ronis, tardus äkitselt paigale, kui märkas tõlla tagumises osas varjus üht kuju juba istumas. Tõlla­laterna valgus oli maha keeratud, nii ei näinud ta, kas too, kes varjus istub, on mees või naine. „Lamb?” pööras ta talli­­mehe poole süüdistava pilgu ja ta hõbehallid silmad välkusid lambi tuhmis võbelevas valguses.

Keskealine mees ajas end sirgu. „Daam ütles, et te ootate teda, teie hiilgus,” vastas ta kõhklevalt.

Sissetungija oli järelikult naine, nentis Zachary süngelt. Kuid kindlasti polnud ta kedagi oodanud.

Kui just…

Ta oli just veetnud õhtu ja pool ööd klubis oma nelja parima sõbra seltsis, tähistades neist ühe, Worthingi hertsog Marcus Wildingi peatset abiellumist oma armsama leedi Julianna Armitage’iga. Nende pulmad pidid toimuma juba alanud päeval.

Eelmisel aastal oli ka Zachary ise veeretanud mõnda aega abiellumise mõtet, vajaduse selleks olid talle peale sundinud ta isa testamendis sisalduvad tingimused. Kuid katse naist võtta oli läinud nii katastroofiliselt valesti, et tal polnud mingit tahtmist seda kogemust korrata. Siiski ei takistanud ta enese küünilisus tal Worthingile südamest kõike head ­soovida. Tõepoolest, seda oli ta teinud peaaegu koidikuni.

Sellepärast mõtles Zachary nüüd, et võib-olla kuulub tõllas istuv naine nende pulmapidustuste juurde. Võib-olla on see Worthingi kingitus talle? Võib-olla leiavad ka Zachary teised kolm sõpra oma tõldadest samasugused kingitused ees ootamas?

Võib-olla tõesti, kuid Zachary otsustas olla ettevaatlik, kuni on veendunud, millega on tegemist. Sõda ­Napoleoniga võis küll läbi olla ja korsiklane ise Elba saarel vangistuses, kuid ajad olid siiski ohtlikud. Avastada tõllas ees ootamas tundmatu naine oli kindlasti piisavalt mõjuv põhjus valvel­olekuks.

„Hawksmere House, Lamb,” käskis ta napisõnaliselt ja ronis tõlda sisse. Uks sulgus ta selja taga. Ta istus ­salapärase naise vastu ja asetas kübara enda kõrvale istmele. Tõld hakkas liikuma.

Zachary silmad olid nüüd hämarusega piisavalt kohanenud, nii pani ta tähele, et naine kandis musta loori, mis kattis teda kübarast kuni saabasteni. Seetõttu ei saanud Zachary aru, kas naine oli vana või noor, tüse või kõhn.

Kas loor oli meelega valitud?

Kahtlemata.

Zachary vaikis. See daam oli ta üles otsinud ja see­pärast oli naisel kohustus ka öelda, mis põhjusel ta seda tegi.

Öelda, kas ta on sõber või vaenlane.

Georgianna süda peksis meeletult, kui ta vaatas enda vastas istuvat vaikivat, kuid valvsat Zachary Blacki, Hawks­mere’i hertsogit. Meest, kellel, kui ta naise ära tunneb, on kuhjaga põhjust teda vihata. Kuulujutud rääkisid, et karm ja küüniline Zachary Black võis olla ohtlik mees, kui ta kellegi või millegi suhtes vastumeelsust tundis, ükskõik kui suur see vastumeelsus oli.

Georgianna surus endas värina maha, ajas selja sirgu ja tervitas mahedalt: „Teie hiilgus.”

„Proua.” Mees kallutas kergelt pead, ta moodsalt ­pikad juuksed näisid hämaras valguses sinimustad nagu kaarnatiib. Hõbedased silmad ta kotkanäos olid pilukil ja kulmud nende heledate säravate silmade kohal tumedad. Tal olid teravad põsesarnad, järeleandmatu, kaunilt voolitud suu ja tugev lõug.

Georgianna pilk eksis paratamatult allapoole, tolle kõrgi lõua alla, kus valge särgikrae kohal oli näha punetavat armi. Haavaarm oli nii pikk ja sirge, et näis, nagu oleks keegi proovinud mehe kõri läbi lõigata. See oligi kahtlemata olnud prantslase kavatsus, kes selle vigastuse tekitanud saablit kandis.

Neiu surus veel kord maha värina, pööras siis pilgu tagasi­ tõmmule süngele näole haava kohal. „Saan aru, et mu viibi­mist teie tõllas võib pidada… võib pidada ebatraditsiooni­liseks lähenemisviisiks.”

„Sõltub muidugi, mis põhjus teil siin viibimiseks on,” venitas mees vaikselt.

Georgianna surus kinnastes käed musta loori all kõvasti­ rusikasse. „See on… Mul on tähtsaid teateid, mida on vaja… mida tuleb edastada kellelegi, keda te minu teada tunnete.”

Ta vastas istuv mees näis liikumatuna, ilme endiselt sama pilkavalt ükskõikne, sellegipoolest tajus Georgianna mehe ükskõiksuse taga äkki valvsat pinget.

„Tõesti?” pomises mees huvitult.

„Jah.”

Zachary kergitas tumedaid kulme. „Siis võib arvata, et te ei tunginudki mu tõlda, kavatsedes ülejäänud öö mu voodis veeta?”

„Kindlasti mitte!” Šokeeritult surus Georgianna selja vastu mugavat polsterdatud seljatuge.

Mees jätkas tema põrnitsemist oma pilukil, halastamatute hõbesilmadega veel mitu pikka hetke. „Kahju,” venitas ta lõpuks. „Tänase juba niigi ülimalt meeldiva õhtu lõpetuseks oleks üks mõnus patune meelelahutus ära kulunud. Aga jumala eest, öelge siis, mis tähtsad teated need on, mida teil on vaja nii kiiresti mu tuttavale edasi anda? On need tõesti nii tähtsad, nagu näib, et ­pidite valetades ja ettekäändeid kasutades mu tõlda ­tungima, selle asemel et mind päevavalges külastada?” uuris ta pilkavalt.

Olles nüüd Zachary Blackiga silmitsi, kuigi ta enese nägu ikka musta loori varjus, küsis Georgianna endalt sama.

Varahommikul kella poole kolme ajal oli kõrgilt üleolev Hawksmere’i hertsog selline mees, kellele usutavasti mitte keegi hea meelega ei läheneks.

Tuleb tunnistada, et mehe vaprusest lahinguväljal, nii mõõga kui püstoliga, räägiti legende. Tema oskused magamis­toas olid samavõrra legendaarsed. Kuid samuti oli ta härras­mees, kelle kohta räägiti, et ta tegutses mõlemal rindel ühtviisi külmalt ja armutult.

Külmalt ja armutult, mis, nagu Georgianna enamikust teistest paremini teadis, tähendas hirmuäratavat otsusekindlust.

Ta teadis seda isegi nii hästi, et ei kahelnud: kui hertsog­ ta ära tunneks, peataks mees kõhklemata tõlla ja viskaks ta tseremoonitsemata tänavale.

Seda võis ta muidugi veel teha.

Neiu hingas sügavalt sisse. „Räägitakse, või täpsemalt, mul on põhjust uskuda, et teil on teatud… sidemeid? Valitsuses?”

Zachary istus laisalt oma hertsogliku tõlla uhkelt polster­datud istmel edasi, ta ilme oli muutumatult tögav ja tüdinud. Kuid sisemiselt oli ta hetkega valvsaks muutunud. Talle ei meeldinud viis, kuidas naine oli kõhelnud enne ta sidemete mainimist.

Paistis, et naine teadis midagi sellest, et Zachary oli viimased neli aastat kuningakoja luureagendina töötanud. Selline teave polnud kindlasti avalikkusele mõeldud. Tõesti,­ vastasel juhul oleks ta pingutustest selles töös vähe kasu.

Ta kehitas ükskõikselt õlgu. „Mul on parlamendis palju­ tuttavaid, kui te seda mõtlesite.”

„Me mõlemad teame, et ei mõelnud.”

„Tõesti?” Neetud, kes see naine on?

Noorem naine, kui otsustada kerge ja hingeldava hääle järgi, ja vist vallaline, kui arvestada ta šokeeritud vastust küsimusele voodissemineku kohta. Samuti näis ta aktsendi ja kõnemaneeri järgi olevat haritud, kuid loor takistas mehel ikka veel aru saamast, kas ta on heleda- või tumeda­päine, paks või peenike.

Või mida ta teadis sidemetest valitsuses.

„Jah,” kinnitas naine kindlalt.

„Kardan, et olete mind mõnevõrra ebasoodsasse olukorda asetanud. Kui teie väidate minu kohta väga palju teadvat, siis mina ei tea isegi seda, kes te olete,” ütles Zachary külmalt.

Georgianna ei uskunud, et arrogantselt enesekindel Zachary Black oleks kogu oma privilegeeritud elu jooksul üldse kunagi ebasoodsas olukorras olnud. Ega olnud nüüdki, sest nad istusid ju tema tõllas ja lõppkokkuvõttes hoidis ta nende vestlust kontrolli all. Nagu ta oli alati hoidnud oma võimu all kõiki, keda lubati või kes julgesid siseneda tema privilegeeritud maailma.

See võim, eriti nii lähedal, oli Georgianna meelest ­rõhuv.

Neiu oli unustanud – või otsustanud unustada –, et hertsog oli nii vahetu, nii domineeriv, et ta näis omavat isegi õhku enda ümber. Õhku, mis lõhnas heade sigarite ja brändi järele, kahtlemata äsja koos sõpradega klubis veedetud õhtust. Lisaks oli alatoonina tunda sidrunite tera­vat hõngu ja mingit maist, ahvatlevat-hukutavat aroomi, mis Georgianna arvates sai olla vaid mehe enda lõhn.

Kui nüüd, pärast kõike, mida Georgianna oli läbi elanud, laseb ta närvilisusel ja vastumeelsusel mehe vastu enda üle võimust võtta, ei aita see teda ta ürituses mitte kuidagi.

„Selleks et korraldada mulle kohtumine ühega neist härrastest, pole teil vaja teada, kes ma olen,” jätkas neiu otsustavalt.

„See peaks ikka jääma minu otsustada, kas pole?” Kiirus­tamata noppis hertsog oma musta piduliku kuue käiselt kübemekese, vaatas siis üles ning puuris neiut taas nende külmalt läiklevate silmadega. „Ja üldse, miks te selle küsimusega minu juurde tulete? Miks te ei lepi lihtsalt aega kokku ühega neist härrastest ega anna oma teadet otse edasi?”

Georgianna langetas pilgu. „Sest ma kahtlen väga, kas keegi neist soostub lihtsalt mingi naisterahvaga kohtuma. Mitte ilma kellegi, näiteks teie, soovituseta.”

„Te alahindate õrnema soo mõjuvõimu, proua,” venitas Hawksmere pilkavalt.

„Kas tõesti?” Millegipärast Georgianna kahtles selles.

Kümme kuud tagasi oli ta olnud vaevalt üheksateist­kümnene, kui ta oma isa oli tema nimel vastu võtnud abieluettepaneku mõjukalt ja aadlitiitliga mehelt, mõtlemata hetkekski,­ kas Georgianna oleks sellises abielus üldse ­õnnelik.

Tema nüüdseks surnud isa, meenutas Georgianna endale. Just eile, saabunud tagasi Inglismaale, oli ta teada saanud, et ta isa oli üheksa kuud tagasi surnud, ja nii oli viha, mida ta isa vastu selle kihluse pärast tundis, muutunud mõttetuks.

„Ma arvan küll, jah,” viskas Hawksmere kalgilt. „Igal juhul pole mul kombeks kuulata uudiseid, mida toob mingi võõras naine – eriti veel selline naine, kes peab vajalikuks valetada, et minu juurde pääseda – ja veel vähem soovitaksin ma seda teha kellelgi teisel.”

Georgianna oli valmis selliseks usaldamatuseks ja künis­miks mehe poolt, kelle kohta ta teadis, et too laseb väga väheseid oma lähedaste siseringi – erandiks olid vaid neli kooliaegset sõpra, samuti hertsogid. Needsamad neli ­sõpra, kelle seltsis oli mees just õhtu ja enamiku ööst veetnud.

„See, kes mina olen, ei mõjuta kuidagi selle teabe tõesust, mida tahan edasi anda,” jäi Georgianna kangekaelselt­ enda juurde.

„Teie arvates.”

„Iga patrioodi arvates.”

Zachary Black kergitas ta ägeduse peale pilkavalt ­kulmu. „Mille patrioodi, proua?”

„Inglismaa, muidugi.” Georgianna silmis loori all välkus tuli.

„Ah jaa, Inglismaa,” venitas mees kuivalt. „Usun, et vabandate mu teadmatust, kuid arvasin, et Inglismaa ei ole praegu kellegagi sõjas? Et alles möödunud suvel tähistasime pidustustega rahu saavutamist?”

„See ongi põhjus, miks…” Georgianna alustas tuliselt, kuid katkestas lause, et hingata sügavalt sisse ja end taas koguda. Selle härrasmehe juuresolekul polnud arukas enesevalitsust kaotada, sest too kasutaks selle nagunii ära. „Ma usun, et võin loota teie diskreetsusele?”

Mees kergitas neid pilkavaid kulme. „Kas te poleks pidanud seda kindlaks tegema enne, kui otsustasite mu privaatsust rikkuda ja tõlda tulla?”

Jah, oleks küll. Georgianna oli arvanud, et ta oli seda teinud. Ta poleks Hawksmere’i hertsogile lähenenud, kui poleks teadnud, et too on just õige mees, kellega tal on kõigepealt vaja rääkida.

Ometi, nüüd temaga koos tõllas olles, kui oli ideaalne, täiesti privaatne võimalus veenda meest enda eest ­kostma, hakkas ta kõhklema.

Riigi jaoks tervikuna oli Hawksmere’i hertsog sõjakange­lane, ei midagi vähemat. Ta oli sõdinud pikka aega vapralt Welling­toni armees ja õnnetuseks raskelt haavata saanud. See, et ta salaja ka kuningriigi teenistuses oli, polnud nii laialt ­teada, kuid sama kangelaslik. Lihtsalt Georgiannal oli isiklik vastumeelsus selle mehe vastu ja sellest tulenes ka tema kõhklus.

Hawksmere’iga koos tema tõllas olles tundis Georgianna, kui väga mõjutas teda pelgalt mehe kohalolek, nii ei saanud ta unustada, et mees oli tuntud ka oma äärmise halas­tamatuse poolest.

Taas ajas neiu selja sirgu nagu lahingusse astudes. „Te võite teeselda ja võtta selliseid hoiakuid, nagu soovite, teie hiilgus, aga olen kindel, et kui saame veidi pikemalt ­rääkida, otsustate te minu eest kosta.”

Zachary pidi tunnistama, et oli mõnevõrra huvitatud, ja mitte vaid informatsioonist, mida see noor naine nii väga soovis jagada. Teda huvitas naine ise. Naise hääl oli küll nooruslik ja haritud, kuid oli kõlanud ka veidi naiivsena, kui kinnitas oma jäägitut lojaalsust Inglismaale. Väide­tavat lojaalsust Inglismaale?

Zachary tahtis teada, missugune see naine loori all välja nägi.

Oli ta heledapäine või tume? Ilus või tavaline? Sale või ümar?

Zacharys oli tekkinud uudishimu, ta tahtis kõigile neile küsimustele vastust. Näha seda noort naist, kas või ainult nii palju, et näeks ta nägu ja saaks siis ise otsustada, kas naine rääkis tõtt või mitte. Neli viimast kuningakoja salateenistuses oldud aastat olid talle selgeks teinud, et usaldada ei saanud mitte kedagi peale lähimate sõprade. See võis olla vabalt peen lõks temas huvi äratamiseks, et salapärane naine saaks ­Inglismaa valitsusele valeinformatsiooni ette sööta.

Ja tema huvi oli kahtlemata äratatud.

Nii väga, et ta ei tundnud enam vähimalgi määral sõpra­dega koos joodud veini ja brändi mõju.

Nii väga, et tal polnud mingit kavatsust lasta sel noorel naisel tõllast lahkuda, eelnevalt teada saamata, kes see naine on ja kuidas sai see naine teada asju, mida ta poleks tohtinud teada.

Ta vaatas aknast välja ja nägi, kuidas üle Londoni katuste oli laotumas koidupuna.

„Teeksin ettepaneku,” keeras ta end tagasi naise poole ja suutis nüüd loori all vaevu eristada kahvatut näoovaali, „nüüd, kus paari minuti pärast jõuame mu kodu juurde, oleks teil ehk õige aeg jagada minuga vähemalt osa sellest teatest?”

Naine sõlmis sõrmed loori all kokku. „Ma… See puudutab ühe... ühe tuntud isiku liikumisi. See mees resi­deerub praegu ühel Vahemere saarel.”

Zachary pidi appi võtma kogu oma tohutu enesevalitsuse, et selle avalduse peale mitte mingit reaktsiooni välja näidata. Et mitte näidata, isegi mitte silmapilgutusega ­reeta, et naise uudised võiksid talle huvi pakkuda.

Kes kurat see naine on?

Mida ta täpselt teab?

Zachary keeras end taas aknast välja vaatama, justkui oleks ta vestlusest tüdinud. „Nii palju kui mina tean, ei resideeru ükski mu tuttav hetkel mingil Vahemere saarel.”

„Ma ei öelnud, et too mees on teie isiklik tuttav…”

„Siis ma ei taipa, mis huvi see peaks mulle pakkuma,” katkestas Zachary naise järsult. Isegi vihje, et kõnealune kõrge isik on meessoost, võis olla ohtlik.

Zachary oli oma teenrid ise valinud ja usaldas neid täielikult. See aga ei tähendanud, et ta soovis seda usaldust proovile panna, lubades kellelgi neist pealt kuulda tema ja selle naise vahelise vestluse üksikasju ja naise vihjet, et ta on kuningakoja salaluure agent.

Noor naine, kelle silmad sätendasid ta vastas loori all. Tumedad silmad, pruunid või ehk tumesinised, raske ­öelda.

„Ma kinnitan teile, see on väga huvitav…”

„Teie aeg on otsas, ma kardan.” Zachary vastas ta pilgule külmalt, samal ajal peatus tõld Hawksmere House’i ees. „Võib-olla sooviksite sisse tulla ja lõpetaksime oma vestluse seal?”

Ütles ämblik kärbsele, lisas Georgianna mõttes ja väris­tas end taas hirmust. Selle mehega kahekesi tema tõllas olek oli ta närvid juba rohkem kui proovile pannud. Zachary Blackiga koos tema majja minek ületaks kaugelt ta julguse piiri.

Kuigi paljud seda ei usuks, tõdes ta raske südamega, teades, et ta maine oli seltskonna silmis juba parandamatult rikutud. Kõige enam veel kindlasti Hawksmere’i ­külmis ja hukkamõistvais silmis.

Mida see mees ütleks või teeks, kui teaks, kes ta on? Kas ta hoiaks naise eest kõrvale nii nagu kogu ülejäänud seltskond? Kas ta hauks kättemaksu, mida naine oli kaua oodanud? Seda Damoklese mõõka oli Georgianna oma pea kohal tundnud nüüd juba mitu kuud.

Külma ja armutu Hawksmere’i hertsogina tuntud Zachary Black polnud küll vaenlane, keda ükski terve mõistusega inimene oleks endale soovinud.

Ometi oli Georgianna temast oma vaenlase teinud.

Teinud seda omatahtsi, uskudes, et muud valikut pole. Alles järgnenud kuudel oli neiul olnud aega mõelda ja oma tegusid sügavalt kahetsema hakata. Alles siis oli ta täpsemalt aru saanud, mis sorti mehe oli ta endale surma­vaenlaseks saanud.

Vaid mõnest minutist Hawksmere’i seltsis piisas, et selgelt tajuda, kui ohtlik on see mees oma lihvitud ­maneeride varjus; saada kinnitust, et hertsog on sedasorti mees, kes lugupidamatust või solvangut iialgi ei unusta.

Ja Georgianna oli teda ülirängalt solvanud.

„Ei, seda mitte, tänan teid,” vastas naine talle külmalt.

„Soovin tõesti, et oleksite teisiti vastanud.”

Georgianna ei lasknud ennast hetkekski petta ega arva­nud, et Hawksmere kahetses sellepärast, et oli teda ekslikult lõbutüdrukuks pidanud. Ega arvanud ka seda, et mees teda voodisse viia tahtis. Hertsogi hääletoon oli olnud selle jaoks liiga emotsioonitu, nii jahe ja rahulik.

Ta tõmbas end nüüd taas varju, sest tallimees avas ukse ja hertsog tõusis püsti. Siis astus mees välja munakiviteele, pani kübara pähe, keeras ringi ja sirutas käe tema poole.

„Meie vestlus pole veel kaugeltki lõppenud,” ütles hertsog vaikselt, kuid rõhutatult, kui ta ei kavatsenudki mehe kätt vastu võtta.

„Kui nõustute rääkima… minu nimel rääkima, teie hiilgus,” parandas Georgianna end, kui mees kortsutas süngelt kulmu, „siis tulen päeva või paari pärast teie vastuse järele. Praegu kavatsen siin veel mõne minuti oodata ja lahkun siis vaikselt. Arvan, et on parem, kui meid ei nähta Hawksmere’i hertsogi tõllast koos väljumas.”

Mees oli tallimehe eemale saatnud ja kergitas pilkavalt kulmu. „Näib, et olete eksiarvamusel, nagu oleksin teie arvamusest vähimalgi määral huvitatud.”

„Vastupidi, olen kindel, et see ei huvita teid.” Georgianna surus end veel rohkem nurka varju. „Mõtlesin pigem teie reputatsioonile kui enda omale.”

Hawksmere naeratas kuivalt. „Mu parimad sõbrad räägivad, et mul on õnnemängija ja parandamatu liiderdaja kuulsus.”

Georgianna taipas, et mees võimendas teadlikult sellist mainet, juhtimaks niimoodi tähelepanu kõrvale oma salajaselt töölt kuningakoja luureagendina.

Oh, kahtlemata oli ta nii mängur kui seelikukütt. Tal oli enam kui piisavalt raha, et tegelda õnnemängudega, ja nii kõrkust kui ohtlikku veetlust, mille abil rahuldada oma teist huvi. Kindlasti saaks ta iga naise, kes nende hõbe­daste silmade läbitungiva pilgu vaatevälja sattus.

Noh, peaaegu iga naise, meenutas Georgianna endale, teades, et vähemalt üks naine oli pagenud nii hõbedase pilgu kui mehe enda tähelepanu eest.

„Selles ma ei kahtle,” möönis neiu leebelt. „Ikkagi eelistaksin jääda tõlda, kuni olete ohutult majja jõudnud.”

Zachary polnud tuntud kannatlikkuse poolest. Ega ka enesekontrolli poolest. Tõepoolest, ega ka ühegi teise imeteldava omaduse poolest, mille pärast kõrgema seltskonna mõned härrasmehed olid meelepärased nii noorte, alles seltskonda tulnud neidude kui ka nende kosjasobitajatest mammade silmis. Tegelikult otse vastupidi: tema ja neli ta lähimat sõpra olid viimase kümne või enama aastaga­ teeninud kõrgseltskonnas hüüdnime Ohtlikud Hertsogid. See nimi tulenes osalt tõsiasjast, et ükski neist polnud ei meeldiva käitumisega ega vastutulelik. Ega olnud vähimalgi määral huvitatud abiellumisest ühegagi neist närvesöövalt sädistavatest noortest naistest, kes aasta-aastalt tüütaval kombel abieluturule ilmusid.

Zachary oli lühikest aega ka ise flirtinud naisevõtu­mõttega, kuid see tulenes pigem vajadusest kui ta enese soovist. Ta isa testament nõudis, et poeg abielluks ja saaks pärija enne kolmekümne viie aastaseks saamist, muidu jääb ta ilma suurest osast Hawksmere’ide varandusest. Too kihlus oli lõppenud skandaalselt ja seetõttu oli Zachary siiani hoidunud uuesti proovimast. Kuigi nüüd, kus tal oli vanust kaks aastat üle kolmekümne, sai ta aru, et aeg hakkas halastamatult otsa saama ja varsti on ta ikkagi sunnitud tegema hooaja kaunitaride hulgast valiku.

Worthing muidugi abiellub täna, kuid et tema abiellub ühe teise Ohtliku Hertsogi noorema õega, siis ei olnud see sama, lisaks polnud kaunis Julianna Armitage ei sädistaja ega närvesööv.

Siiski oli Zacharyle seni tundunud, et ka musta looriga noore innuka naise kohta poleks saanud kumbagi iseloomustust kasutada.

„Arvate siis, et ma olen ohus?” küsis Zachary leebelt. „Äkki hoopis teie kujutate minu jaoks ohtu?”

„Kindlasti mitte,” ahmis neiu õhku. „Kinnitan teile, ma pole siia tulnud, et teile veel enam kahju tekitada…” Ta jäi äkitselt vait ja näis, nagu püüaks ta end veel kaugemale istme sisse suruda.

„Veel enam kahju?” Zachary silmad läksid kissi, ta kallu­tas end ettepoole, kuni ta õlad täitsid kogu tõlla ukseava, pilk uurivalt loori taha varjunud kujul. „Kes te olete?” põrutas ta järsult.

„Mitte keegi, teie hiilgus.”

„Vastupidi, te päris kindlasti olete keegi.” Mees sirutas end tõlla pimeda nurga poole, haaras naisel ühest käest ja tõmbas teda istmelt enda poole. Pehme, sale käsivars vastas vähemalt ühele mehe varasemale küsimusele: noor naine loori all oli sale, vägagi sale.

„Laske lahti.” Neiu rabeles vastu, tõstis kinnastatud käe ja püüdis mehe sõrmed oma käsivarre ümbert lahti kangutada. „Te peate mu lahti laskma, teie hiilgus.” Nüüd kostis ta hääl vaevatud nuuksumisena, sest ta püüdlused vabaks saada jäid tulutuks.

„Ma ei arva seda,” ütles Zachary aeglaselt.

Ta polnud algusest peale kavatsenud sel noorel naisel minna lasta. Mitte pärast seda, kui too oli maininud, et omab informatsiooni Bonaparte’i kohta, kuigi nimepidi polnud kedagi nimetatud, ainult vihjamisi.

Lisaks sellele oli tema uudishimu naise kohta rohkem teada saada ainult süvenenud, kui daam oli maininud rohke­mat kahju tekitamist.

Kas too vihje andis mõista, et naine oli talle kunagi varem midagi halba teinud?

Kui see nii oli, tahtis Zachary teada, kes see naine täpselt oli ja mil moel talle kahju teinud oli.

Selleks küünitas ta end tõlda ja tõmbas naise kerge vaevaga enda vastu, nii et too, kuigi vastu võideldes, langes üle ta õla.

„Mida te teete?”

„Ma oleks arvanud, et see on ilmselge.” Zachary astus tõllast eemale, kohendas oma sulgkerge koorma mugavamalt õlale ja hoidis noort naist kõvasti ta reite tagant kinni.­ Ta naeratas rahulolevalt Lambile, kes vaatas uudishimulikult pealt, seistes hobuste juures ja hoides ohjest, et loomad paigal püsiksid. „Daam väljendas soovi mängida sellist­ mängu, et üks lõbujanuline piraat röövib teda ja viib ta oma urkasse.”

Georgianna kisendas nördinult selle meelevaldse ja alandava väljamõeldise peale ja pöördus paluvalt stoilise näoga tallimehe poole. „Ärge uskuge sõnagi,” palus ta meeleheitlikult, veri oli talle pähe tõusnud ja seetõttu tundis ta kerget peapööritust. „Mind tõepoolest ­röövitakse, see pole mingi ihar piraat.”

„Vait, libu.” Hawksmere’i hertsog andis ta istmikule tugeva laksu nagu piraadile kohane. „Soovi mulle edu, Lamb,” lisas ta kuivalt, „sest seda ma vajan.”

„Teie mitte, hiilgus.” Tallimees irvitas lõbustatult. „Naised on samasugused nagu särtsakad märad ja ma pole näinud veel ühtegi, kelle taltsutamisega teie poleks hakkama saanud.”

Georgianna põsed lahvatasid punaseks, peapööritus andis kogu olukorrale veidi unenäolise varjundi. Nagu istuks­ ta teatris ja vaataks mingit farssi.

Mis muud sai see olla, kui ta seal üle Zachary Blacki, ohtliku Hawksmere’i hertsogi laia õla kõlkus?

Nüüd rabeles ta ja hüples mehe õlal, kui too teda oma linnaresidentsi trepist üles ja avatud uksest sisse kandis. Käigupealt haaras Zachary üllatunud, upsaka näoga teenrilt kolmeharulise küünlajala põlevate küünaldega.

Hertsog sammus läbi trepihalli, kandis Georgianna laiast trepist üles, võttes kaks astet korraga, ja viis ta ülakorrusele magamiskambrisse.