Читать книгу Ülelahe pumpernikkel - Kersti Salulaid - Страница 4

Helsingi–Turu buss sõitis aeglase kaarega lõpp-peatusesse. Raido ootas eemal oma autos. Ta jälgis inimesi, kes bussist väljusid. Mõned läksid kohe oma teed, teised jäid pagasiluugi juurde. Raido teritas silmi: kümmekonna inimese seast tuli üles leida kolm naist, kes alates tänasest on tema töötajad. Seekord õnnestus mehel nad organiseerida samale laevale ja seejärel sama bussi peale. Loodetavasti on naised juba omavahel tutvunud – jah, seal eralduski teistest reisijatest üks kolmene punt. Raido väljus autost ja astus ligemale.

„Tere-tere, aiandushuvilised!” hõikas ta joviaalselt. „Kuidas reis sujus?”

Naised läksid elevile ja hakkasid rõõmsalt sädistades auto poole tulema. Raido tervitas igaüht kättpidi, seni oli ta kõigiga ainult telefonitsi rääkinud.

Mehel oli uute töötajate kohta välja kujunenud mitu teooriat. Üks neist, kotiteooria, kinnitas, et kottide suurus on pöördvõrdelises seoses naise vanusega. Ja tõesti – kõige noorem naine maadles kahe üüratult suure sumadaniga. Kui Raido neid pagasiruumi tõstma hakkas, kukkus ühel ratas alt ära.

„See läks juba tee peal katki,” kurtis neiu. Raido pingutas mälu, kõige nooremal oli mitu keerulist eesnime, nii et mees oli suutnud meelde jätta ainult perekonnanime – Karu.

„Ma ei leidnud Tallinna sadama ust üles, siis viimasel hetkel sain kusagilt tagauksest ikkagi sisse ja siis oli juba kiire ja pidin jooksma ekskavaatori peale, aga seal läks üks kohver kummuli ja kui lint lõppes, siis ma kukkusin kotile otsa, siis tuligi ratas ära. Ma pidin siis käe otsas kohvrit tassima ja teist ei julgenud ka enam väga vedada. Hea, et laevale jõudsin, mul ju uued saapad jalas.”

Raido heitis pilgu saabaste kõrgetele kontsadele. Kahekümneaastane töökogemus ja sisetunne ütlesid: sellega siin võib raskeks minna. Peaks ta vähemalt jõulunigi vastu, hiljem on juba teisi töötajaid oodata.

Esimene käik uute inimestega toimus alati kontorisse. Kõigepealt töölepingud, siis üürilepingud. Enam ei olnud need ajad, kus mustalt äri aeti. Alguses küll, jah, oli Raidogi jätnud mõne asja paberile panemata, kuid hilisemad kaebused ja sekeldused tekitasid nii suurt pahandust, et mees loobus. Raido heateo teooria ütles, et mida õnnetumas olukorras inimese sa tööle võtad, seda kindlamalt ta hiljem sulle käru keerab. Olgu parem kõik ametlik, riigimaksud makstud ja uni rahulik.

Vanemad naised kuulasid vaikides õpetusi ja juhiseid, kuidas järgmisel hommikul töökohta jõuda, linnaliini busse kasutada ja tööaja lehti täita, kuid kõige noorem, see keerulise nimega, aina sädistas ja küsis ja veel kord küsis üle kõike, mida mees oli juba rääkinud; noogutas innukalt iga lause peale ning kiitis iga ettepanekut takka. Raido esialgse mulje teooria põhjal liigitus ta üsna varsti nende hulka, kes nii toanaabri kui töökaaslastega ruttu tülli lähevad. Üks asi tegi teda veel valvsaks: ta püüdis alati uute töötajate taustu uurida, kuid seekord jõudis ta vaid teadmiseni, et neiu oli vahetanud nii oma ees- kui perekonnanime. Loomulikult võis põhjus olla nii inetu kõlaga eelmises nimes kui perekondlikes suhetes, kuid mõnelgi tema töötajal oli hiljem selgunud kriminaalne minevik. Aga eks aeg näita.

„Tere, mina olen Lysette Melany Mercedes.” Noor naine astus särades uksest sisse, nagu saabuks kauaoodatud külaline.