Отрывок из книги
Väljas oli mõnus talveilm. Külma oli vaid paar kraadi, tuult polnud, lumi värske ja valge. Cärolyn ronis taksost välja ja hingas sügavalt. Vanalinn oli vaikne, mitu kuud kestnud jõulutrall oli juba paar nädalat tagasi otsa saanud. Vaid mõned jõuluvanikud siin-seal särasid endiselt. Cärolyn kõndis aeglasel sammul – kiiret ju polnud, mis sest, et ta oli juba hilinenud. Mihkel oli küll soovinud, et ta õigeaegselt saabuks, kuna õhtusöögile tulevat tema jaoks kõige olulisemad ja tähtsamad inimesed. Sellegipoolest Cärolyn ei kiirustanud. Ilmselt oli külaliste tähtsustamine Mihkli järjekordne kunstipärane liialdus. Kõik teadsid, et Mihkli jaoks on kõige tähtsamad inimesed tema vanemad, aga need olid praegu hoopis Eestist ära. Mingi sisetunne ütles Cärolynile, et kiirustamiseks pole põhjust. See sisetunne oli juba mitu kuud talle head nõu andnud ja maailma üle naerda aidanud.
Nii astus Cärolyn rahulikult mööda tänavat, ilus ja kallis laia kraega avar kasukas seljas, karusnahkne sall peas, kõrgete tugevate kontsadega munakividel klõpsutades. Ta tundis, et on ikka päris õnnelik inimene. Tal oli oma kodu, elukaaslane ja peagi ka laps. Cärolyn ei mõelnud endast, Mihklist ja tulevasest lapsest nagu perekonnast. Ta isegi ei unistanud klassikalisest perekonnast. Mihkel poleks oma tuulepäisusega klassikaliseks pereisaks sobinudki ning Cärolyn ei kujutanud ette, et peaks hakkama emalikult ja asjalikult kodu, mehe ja lapse eest hoolitsema. Nii nad lihtsalt elasid koos, rahulikult, teineteist suuremat häirimata, kumbki pisut rohkem omaenda maailmas kinni kui enamik koos elavaid paare.
.....
Mõne hetke olid nad vait, seejärel jäid tuimalt üht televiisorist tulevat jogurtireklaami vaatama.
„Kuule,“ virgus Nella äkitselt. „Mis su enda poolest majast saanud on? Sellest, kus sa kunagi elasid, siis, kui me tuttavaks saime?“
.....
