Читать книгу Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud - Kerttu Rakke - Страница 3

1

Annika ärkas alati kõige varem. Ta ei olnud eriline päikeseloojangu austaja, kõige parem aeg oligi tema meelest varahommikul, siis, kui teised veel magasid. See oli aeg, mis oli vaid tema enda jaoks. See oli ettevalmistus algavaks päevaks, nii enda kui oma perekonna ja kodu ettevalmistus.

Kui Annika duši alt tuli, oli kohv juba valmis tilkunud. Kell oli viie minuti pärast pool seitse. Viie minuti pärast ärkab Rain, siis tuleb äratada lapsed. Annika valas endale kohvi ja istus akna alla suitsetama. Väljas sadas hõredat peent lund. Karini kõnnitee on puhtaks roogitud, märkas Annika laternate valgel. Rita ja Dorise aias viis uksest väravani jalgsi lummesõtkutud rada. Nende uks avanes, Cärolyn väljus, võttis pesunöörilt ühe pluusi ja läks tuppa tagasi. Pesu oli nööril kuivanud juba üle kahe nädala, riputatud siis, kui Karin neil esimest korda külas käis. Mnjah, Karin… Annikale meeldis see naine. Mis sellest, et tema tütar Dorise sõbranna oli. Võibolla polnud ka Doris üldse paha inimene, aga miski temas tekitas Annikas võõrastust. Dorise pisut meheliku kehaehitusega ei tahtnud tema suured hirvesilmad hästi sobida. Dorise tõsine, isegi karm pilk ei sobinud nendesse hirvesilmadesse aga mitte üldse. Lisaks veel suhteline sõnakehvus. Need kontrastid tekitasidki võõrastust.

Karin meenutas Annikale natuke tema enda ema nooremat väljaannet – vaikne, viisakas ja hoolitsetud. Annika ema oli ehk pisut lihtsam, Karinil oli mingi kergelt ebamaine joon juures. Selline soe, ehk isegi daamilik. Sellepärast lootiski Annika, et lapsed ja Karin omavahel sõpradeks saavad. Et oleks keegi lähedal, kes lastel silma peal hoiaks, kui väga vaja oleks. Loodetavasti on Karin ka natuke uudishimulik, vähemalt niipalju, et „Naabrivalve” silt nende ridamaja küljel end õigustaks.

Annika ohkas ja valas endale uue tassitäie. Kohvi kulus tal päris palju. Kui juua vähemalt neli tassi kohvi päevas, on raskem rasedaks jääda, oli Annika kusagilt lugenud. See polnud aga põhjus, miks ta palju kohvi jõi. Talle lihtsalt maitses kohv, voodieluga polnud siin mingit pistmist. Nad polnud Rainiga juba üle poole aasta seksinud. Annikal polnud sellest üldse kahju. Ta pani raadio mängima ning võttis külmutusest munad ja vorsti.

„Jälle omlett,” viskas Rain tervituse asemel.

„Sa võid endale lihtsalt võileiba ka teha,” torkas Annika vastu. Rain ei vastanud, sügas kõhtu ja valas endale kohvi.

Annika koksis mune kaussi. Rain võttis laualt raadiopuldi ja asus kanaleid vahetama.

„Ära klõpsi, sealt oleks kohe varsti uudised tulnud,” pahandas Annika.

„Mis uudised, neegrimuusika.”

Annika hakkas mune lahti kloppima. On jah neegrimuusika, mõtles ta. Räpi ja hip-hopi kanal. Tegelikult polnud ta eriline räpifänn, ta ei teadnud isegi laulude ega lauljate nimesid, aga mustas muusikas oli Annika meelest mingi kummaline joon, mis pani kuulama ja mida valgete muusikas oli haruharva.

Rain peatus ühel kanalil, kus tuli ZZ Top-i.

„Kaua sul täna tööl läheb?” küsis ta.

„Mis siis?”

„Küsida ka ei või enam või?”

Annika ohkas.

„Kust mina tean, kaua mul täna läheb. Ma ei usu, et kauem kui tavaliselt. Mis siis?”

Rain ei vastanud. Rüüpas kohvi ja vaatas aknast välja. Annika hakkis vorsti ja viskas selle pannile särisema. Raadios hakati rääkima soome keeles.

„Kurat,” ütles Rain ja klõpsutas edasi.

„Kanalite nimed seal displeil ei ütle sulle midagi?” iroonitses Annika ja valas munad vorstile.

„Ära targuta,” mühatas Rain. „Sa lapsi üles ei ajagi?”

„Sina siis ei ajanud?” küsis Annika vastu.

„Ei.” Rain jõi rahulikult kohvi. Annika pani pannile kaane peale ja keeras tule madalaks.

„Jälgi omletti,” ütles ta ja ronis trepist üles.

Liis magas alles, ent ärkas kohe ja probleemideta, kui Annika tema tuppa astudes tule põlema pani ja „tere hommikust!” hüüdis. Martin oli juba üleval ja heas tujus, keksis pidžaamaväel Liisi tuppa. Annika kobas poisi jalgevahet ja taipas hea tuju põhjust: täna öösel polnudki „õnnetust” juhtunud.

„Tubli poiss,” tegi Annika Martinile pai. „Nüüd kähku riidesse ja hambad puhtaks! Hopp-hopp! Mõlemad!”

„Mul ei ole midagi selga panna,” kurtis Liis.

„Kuidas ei ole?”

„Mul ka ei ole!” teatas Martin.

„Lõpetage,” keelas Annika. Puhtad riided oli ta, nagu alati, ise õhtul välja otsinud ja laste toolidele ootama seadnud. „Olgu riidesse pandud, pestud ja sööma tuldud!”

Kui ta trepist alla tuli, tundis ta kõrbelõhna. Paari kiire hüppega oli ta pliidi juures.

„Ma ju ütlesin, et jälgi omletti!” kirus Annika.

„Mina seda omletti ju ei tahtnud.”Rain luristas kohvi ja jälgis Annika reaktsiooni. Silmanurgas kuri naer. Võileiba polnud kah endale teinud.

„Oma laste peale võiks ju ikka mõelda,” pomises Annika ja sundis end rahulikuks.

„Need „oma lapsed” saavad kahe tunni pärast lasteaias süüa.”

„Ja mis siis?”

„Paksuks tahad neid sööta või? Et teised lapsed neid narriksid?” Rain pani kohvitassi lauale ja vaatas õigustatult pahasel pilgul Annika poole. „Tahadki, et teised lapsed sinu lapsi narriksid?”

„Appi, hurraa,” ütles Annika ja jagas niru välimusega omleti kolme taldriku vahel.

„Mis „appi-hurraa”?” Rain vaatas uurivalt, kuidas Annika taldrikuid lauale tõstis. „Mulle ei tõstnudki?”

Annika pani viimase taldriku kolksuga lauale.

„Mulle aitab, ausõna! Sa nagu ei tahakski normaalse inimese moodi suhelda!”

„Tasa, lapsed…” ütles Rain vaikselt.

„Nüüd on siis lapsed… Nad pesevad praegu.” Ka Annika hääl oli nüüd vaiksem. Ta hingas paar korda sügavalt, valas siis endale kohvi ja istus laua taha Raini vastu.

„Mis see ülemus sulle ütles, kauaks teil seda objekti jätkub?” küsis Annika mõne omletiampsu pärast.

„Sa oskad ka küsida!” pahandas Rain. „Objekti jätkub täpselt nii kauaks, kuni me selle valmis teeme! Aga järgmist objekti veel ei tea.”

Annika ohkas. Vahepeal oli kummaline mõelda, et oli aeg, kus ta tõesti oskas küsida. Rain oli rääkinud nii mõnegi salapatu oma hingelt ära, enne kui arugi sai, et seda teeb. Nüüd aga ei osanud Annika isegi seda küsida, kauaks tema mehel tööd jätkub.

Ülejäänud hommik kujunes üldjoontes selliseks nagu ikka: Rain kamandas lapsi korralikult sööma, Annika pani end sel ajal valmis. Mõlemad lapsed jätsid umbes poole oma söögist alles. Kui Annika kööki astus, sonkis Liis kahvliga taldrikus, Martin oli juba lauast kadunud.

„No näed, jah?” õiendas Rain. „Ma ütlesin, et neil ei ole vaja hommikul kodus süüa. Nad ei tahagi!”

„Mina küll tahtsin omletti,” ütles Martin vaikselt, kui Annika tal saapaid jalga aitas.

„Miks sa siis ei söönud?”

„Sellepärast, et isa rääkis nii kurja häälega jälle.”

Rain kuulis seda.

„Ma ainult ütlesin sulle, kuidas tuleb laua ääres istuda! Ma pole veel kurja häälega rääkima hakanudki.”

„Jäta,” keelas Annika. Nagu Rain ise teeks kõike nii, nagu tuleb teha.

Kui lapsed Raini auto tagaistmel linna poole sõitsid, ohkas Annika kergendatult ja koristas köögi ära. Ta lootis, et Rainil on piisavalt mõistust autos laste kallal mitte norida. Hommikul vara tuju ära rikkuda… Huvitav, mis tal viimasel ajal viga on? Pruudid ei anna enam kätte või? Annika lasi pilgul üle elamise käia. Paistis, et kõik on korras. Ta pani kodu signalisatsiooni alla, istus autosse ja sõitis hoovilt välja.

Annika armastas oma autot. Olgu, see polnud küll mingi mersu või bemar, aga see oli päris tema oma – tema ju maksis liisingut. Ja täiesti uus. Pärast peavalu kümnetest vanadest, ent uhketest autodest, mis Raini ja tema käest läbi olid käinud, oli lõpuks ometi rahulik mõelda, et on auto, millel on garantii ja kohustuslik kaskokindlustus. Loomulikult saaks ju igale autole kaskokindlustuse teha, ent Rain polnud selline mees, kes „igaks juhuks” raha maksaks. Või laseks oma naisel maksta.

Nüüd sõitis Annika, rahu südames, oma isikliku plastmassist liisinguautoga linna poole, ja oli peaaegu et õnnelik.

Annika telefon helises. Rain. Annika võttis kõne vastu.

„Liis räägib siin midagi, et lasteaias olevat mingit kodujoonistust vaja, aga ta unustas ära.”

„Mis kodujoonistust? Joonistab lasteaias uue pildi, kui vaja. Ja teinekord mäletab õigel ajal oma kodujoonistusi.” Annika lõpetas kõne ja võttis hooga kohalt. Kodujoonistus… Esimesed kodused ülesanded unustab tüdruk ära! Mida ta koolis peale hakkab? Annika mäletas täpselt oma lasteaia-aegseid koduülesandeid. Ta oli need ülima hoolikusega valmis teinud. Liis peab sügisel juba kooli minema… Loodetavasti saab hakkama. Rain helistas uuesti. Annika ei hakanud kõne vastuvõtmiseks peatumagi.

„Sa isegi ei kuulanud mind lõpuni,” ütles Rain.

„Mis siis veel oli?”

„Midagi ei olnud. Aga sa viskasid kohe telefoni ära.”

Appi, mõtles Annika. Kui palju on Rain ise telefoni ära visanud? Kui palju tema kõnesid üldse mitte vastu võtnud?

„Palun vabandust,” ütles Annika mesimagusalt. „Kas ma võin nüüd kõne lõpetada?”

Rain urises midagi vastuseks ja lõpetas ise kõne.

Annika ohkas sügavalt. See liigne magusus hääles oleks võinud ära jääda. Annika teadis väga hästi, et kui pidevalt teeselda normaalset pereelu, siis on lootust, et hakkad seda uskuma ja eladki normaalselt. Aga aeg-ajalt oli tal kohe selline kius sees, mis ei lasknud korralikult käituda. Mingi mõnu pidi ju tallegi jääma. Annika ohkas veelkord. Nüüd jäi ainult loota, et Raini tööpäev teda liigselt ei ärrita. Ja loota mitte ainult laste pärast.

Külm oli. Konditsioneer oli küll sisse lülitatud, aga… Ega ometi jälle mingi jama, mõtles ta. Alles üleeile oli ta autoga teenindusest koju tulnud, kus oli vahetatud ära mingi ventilaator… või midagi taolist, mis ei lasknud konditsioneeril töötada. Annika kobas käega aknalaual. Õhk oleks pidanud olema selle aja peale palju soojem.

Annikale meeldisid ummikud. Kui iga päev samal ajal kodust välja sõita, on ka ummikud tihti samades kohtades. Ummikutes seistes tavatses Annika oma meiki kohendada. Täna oli tal juba mitu ristmikku enne töölejõudmist „nägu peas”. Aga jube külm oli ka.

Raamatupidaja assistent ei olnud muidugi mingi unistuste amet, ent Annikal oli hea meel, et ta selle töö sai. Kallitel kursustel (Rain heitis hinda mitu kuud talle nina peale) õpitu oli köömes selle kõrval, mida Annika esimestel nädalatel oli sunnitud juurde õppima. Aga palk tema oskuste eest polnud sugugi väike. Võrreldes keskmise palgaga näiteks. Annika ise oli rahul.

Kui Annika keskkooli lõpetas, tahtsid kõik tema sõbrannad minna ülikooli. Erakoole tekkis pidevalt juurde, veel polnud neist ükski ka pankrotti läinud.

„Varsti on kõik kohad niinimetatud kõrgharituid täis, kes lihtsat tööd teha ei oska,” oli Rain naernud. Annika oli temaga kaasa naernud, mõtlemata sellele, et pärast keskkooli lihtsalt aega maha võttes võis ajapikku saada temast niinimetatud mittekõrgharitu, kes kah ei oska lihtsat tööd teha. Keerulisest rääkimata.

Esimesed aastad Rainiga olid põnevad. Annika oli kohutavalt armunud. 17aastaselt saada kutt, kes on vaimukas ja hästi riides, ei olnud tema klassis tavaline. Teised käisid klassivendadega trepikodades suudlemas, kujutades Ameerika filmide mõjul ette, et tegemist on „keskkoolikallimatega”. Tema aga istus restoranides ja kasutas mitu korda kallimat kosmeetikat kui tema ema.

Rain ajas mingit kummalist „äri”, kus äripartneritega kohtuti bensiinijaamades või parklates. Pidudest polnud puudust, ilusatest riietest samuti mitte. Kodusoetamisega ei kiirustanud kumbki, neil oli väga korralik üürikorter kesklinnas, mille omanik tuttava tuttav. Üürikorterina saidki nad korralikumat korterit lubada kui ostes, sest pangad hoidsid tol ajal oma varandust hoolega, ei jaganud seda madala intressiga „Teisele Eestile” laiali.

Aga siis hakkas Rainil kehvemini minema, ja nagu neetult jäi Annika just siis rasedaks, kui neil kummalgi mingit sissetulekut ei olnud.

Rain ei olnud enam sugugi vaimukas ning ka tema riided kulusid ajapikku. Annika püüdis olla hoolitsev naine ja oma meest toetada, sest hoolimata järjest vastikumast käitumisest oli Rain talle endiselt armas. See oli ju tema Rain! Tema peaaegu esimene armastus ning kindlalt esimene ja seni ka viimane sekspartner.

Annika parkis auto mõnisada meetrit oma töökohast eemale, väiksele kõrvaltänavale, kus parkimine oli tasuta. Mõned vabad kohad veel olidki – Annika polnud kaugeltki ainus, kellele parkimise eest maksta ei meeldinud. Natuke nõme oli küll võõraste akende alla parkida, aga see polnud ka asi, mille pärast väga põdeda. Annika astus autost välja ega tundnudki külma: autos oli peaaegu sama külm kui väljas. Oli selge, et ükskõik, mida seal autoteeninduses eile ka ei parandatud, konditsioneeri see korda polnud teinud.

Kohe pärast seda, kui Annika oli teenindusse helistanud, tänaseks õhtupoolikuks aja saanud ja selle üle rõõmustada jõudnud, helistas Rain. Annika jooksis koridorinurka rääkima, et uudishimulikud kabinetikaaslased pealt kuulata ei saaks.

„Kuule, mul läheb täna kauem, too ise lapsed lasteaiast ära,” ütles Rain.

Aga autoteenindus?

„Seda konditsioneeri ju alles parandati,” vihastus Rain. „Kui sul on vaja valesid välja mõelda, siis mõtle midagi originaalsemat, mitte mitu päeva järjest sama jama.”

„Ma ei valeta sulle. Ausõna…”

„Olgu, eks ma siis jätan oma asjad katki, sest sinu autokene on ju tähtsam.” Jälle oli Rain see, kes kõne hüvastijätuta lõpetas.

Annika ohkas. Vähe oli lootust, et Rainil päeva jooksul midagi tujuparandavat juhtuks. Niisiis võis arvata, et päeva lõpuks on mees end täielikult üles keeranud ja Annika õhtu seega sisustatud.

Ta kohendas seinal laste joonistusi, mis need paar päeva tagasi talle sõbrapäeva puhul lasteaias joonistanud olid. „Kallis ema, head sõbrapäeva!” seisis mõlema pildi allservas. Kuna pildid olid joonistatud vaid temale, mitte Rainile, pidas Annika targemaks neid Rainile mitte näidatagi, vaid hoopis tööl seina peale panna. Rain nagunii ei hoolinud kuigipalju mingitest tähtpäevadest, ka Valentinipäevast oli nende majas märku andnud vaid kook. Aga kooki küpsetas Annika vähemalt paar korda nädalas.

„Noh, mis sina siin mossitad? Tule, teeme suitsu.” See oli Lauri, naaberfirma jurist. Kena prillidega mees. Annika naeratas rõõmsalt. Üks väheseid normaalseid inimesi sel koridoril, kellega suitsuruumis käia.

„Tead, ma olen autoteeninduse peale nii tige,” rääkis Annika pärast esimest mahvi. „Nagu oleksin ma mingi loll, keda jooksutada.”

„Jooksutada?” küsis Lauri.

„Nojah, see on ju jooksutamine, kui ma ühe ja sama probleemiga mitu korda kohal pean käima. Loodetavasti läheb see ikka garantii alla…” Raha oli enne meelest läinud. See ka veel… Auto ja Rain ja… Annika tundis, kuidas ärritus temas aina kasvas. „Nojah, mind on lihtne jooksutada ka, ma ju ei tea, mis seal kapoti all toimub! Ma ei pea teadmagi, ma olen naine! Minu jaoks lihtsalt konditsioneer ei tööta, või noh, töötab, aga ei lähe soojaks. Mind ei huvita, mis konkreetselt seal viga on, kas on ventilaator või filter või… mingi huijoovina. Ma tahan, et see töötaks. Ühe parandamisega. Kas seda on tõesti palju palutud?”

Annika vakatas, sest Lauri vaatas teda kummalise pilguga. Natuke nagu naerdes ja natuke… kaastundlikult.

„Vabandust, läksin hoogu.” Kindlasti ei olnud Annika sooviks mõjuda naljanumbrina. „Selline pisiasi ja mina…”

„Tihtipeale pisiasjad need kõige häirivamad ongi, suure mure puhul saad ju aru, et tegemist on murega, võtad asja rahulikult ja saad hakkama.”

Annika naeratas nukralt.

„Võibolla on sul õigus. Kuidas sul endal läheb?”

„Tavaliselt. Kuule, läheks hiljem koos lõunale?”

„Palun väga.”

Lauri naeratas sõbralikult.

Huvitav, kas ma olen imelik, kui ma tunnen end tööl mõnusamalt ja vabamalt kui kodus, mõtles Annika. Sisimas oli talle ju kodurahu tähtsam? Perekond ja need teised kaunid sõnad.

Kui ta oma laua juurde tagasi jõudis, helistas ta autoteenindusse ja lasi õhtupoolikuse aja tühistada. Seejärel saatis Rainile sõnumi, et võtab ise lapsed lasteaiast.

„Igas abielus on tõuse ja mõõnasid,” rääkis Lauri kohvikulauas.

„Ma tean,” vastas Annika. „Aga viimasel ajal tundub mulle, nagu minu abielus oleks viimasel ajal ainult mõõn… Sorri, et sulle üldse oma probleemidest rääkima hakkasin…”

Lauri oli peale käinud, et klaasike veini lõunasöögi kõrvale ei tee mitte midagi – selleks ajaks, kui autorooli istuma peab, on ammu kõik peast ja kehast läinud, aga tööd ei tohiks see kindlalt segada. Lõpuks, kui Annika nõustunud oli, avastas ta, et „klaasike” tähendas Lauri meelest 24 sentiliitrit, mitte kahtteist. Nüüd tundis Annika, et sõltumata korralikust praest kipub ta purju jääma. Ta ei armastanud alkoholi. Talle meeldis maailmast aru saada täpselt nii, nagu see on, ilma igasuguste filtriteta. Nüüd oli tarkus käes – pisut veinifiltrit ja juba ta hakkas peaaegu võhivõõrale inimesele oma abieluprobleeme kurtma.

Nojaa, midagi oli Annika juba varem Laurile rääkinud, ja midagi teadis ta ise Laurist juba ka. Seda, et sel on naine ja kaks last, mõni aasta vanemad kui tema omad. Teadis seda, et nad elavad Mustamäel üsna korralikus korteris. Kõike seda oli Lauri ise Annikale rääkinud. Seda, et Lauril ei ole väga kerge, arvas Annika tema silmadest ise välja lugevat. Aga kui paljud üldse õnneliku näoga ringi käivad?

„Aga mina olengi ju kõige sobivam kuulaja,” leidis Lauri. „Piisavalt võõras, et olla objektiivne. Samas mitte nii võõras, et sa rääkida ei julgeks.”

„Mängid psühholoogi?”

„Võin mängida, kui sa tahad.”

„Ei, pole vaja.” Annika võttis lonksu veini ja vaatas enda ette lauale. Sadu kordi pestud linikukest ja kulunud õielehtedega kunstlillekimpu.

„No kuule,” ütles Lauri. „Ära nüüd arva, et ma nimelt tahtsin sind täis joota, et siis sinu saladusi kuulata. Sa olid nii pinges, mul oli sind lausa hale vaadata. On sul nüüd parem?”

Annika tõstis pilgu. Kas tõesti läheb kellelegi korda, kuidas tema ennast tunneb? Lauri naeratas.

„Vist on pisut parem, mis?” küsis ta. „Ära karda, ma ei räägi kellelegi, et su mees sind hinnata ei oska.”

„Ma ei öelnud ju nii!” protesteeris Annika.

„See oli see, mida ma sinu jutust välja lugesin,” vastas Lauri.

„Kummaline,” lipsas Annikal vaikselt suust.

„Mis asi?” küsis Lauri.

„Noh, et… ah, ei midagi. Räägi parem endast.”

Lauri keerutas oma veiniklaasi sõrmede vahel ja silmitses seda.

„Minust pole midagi rääkida. Minu elus on kõik väga stabiilne.” Lauri jõi mitu veinilonksu.

„Kadestan,” ohkas Annika.

Lauri vaatas talle tõsiselt silma.

„Ära mitte kunagi mitte kedagi kadesta, eks?”

„Olgu,” võttis Annika optimistlikuma tooni. „Kuigi väike kadedus ei tee paha – kohati on see lausa edasiviiv jõud!”

„Teatud piirini muidugi, kui võtad kedagi endale eeskujuks. Aga samas, kui kõikide rahulolematute inimeste mured ühte hunnikusse kuhjata ja lasta siis igaühel valida, missuguseid muresid ta tegelikult endale tahab, valib tõenäoliselt igaüks siiski enda omad.”

„Sellepärast, et nendega ollakse harjunud?”

„Täpselt nii.”

Nad vaikisid hetke ja tõstsid siis, nagu kokkulepitult, samal hetkel oma veiniklaasid. Mõlema käed peatusid. Lauri kogus end esimesena, naeratas ja lonksas veini. Annika pani enda klaasi lauale ja vaatas kella.

„Kiirustad?” küsis Lauri.

„Väga ei kiirustagi,” ütles Annika. Millegipärast ei tahtnud ta Laurile otsa vaadata.

Martini ühe sinise villase soki sees oli auk.

„Kahjuks peame me need nüüd ära viskama,” ütles Annika. „Mul ei ole sellist värvi lõnga, millega parandada.” Tavaliselt kudus nende perele sokke Annika ema. Lihtsalt sellepärast, et vanaemad ikka ju koovad sokke. Aga tema kootud sokid olid tavaliselt naturaalvärvi lõngast.

„Ei! Ei viska ära!” hakkas Martin karjuma.

Annika ohkas. Ta teadis tegelikult väga hästi, et need olid Martini lemmiksokid. Mingist kataloogist tema enda poolt välja valitud.

„Äkki sul ikka on sellist lõnga,” pakkus Liis. Tal oli kahju oma kurba väikevenda vaadata.

Annika tegi mõlemale lapsele pai ja läks tuppa käsitöökorvist otsima. Lapsed järgnesid talle.

Käsitöökorvi omamine ei tähendanud seda, et Annika eriline käsitöömeister oleks olnud. Aga aeg-ajalt tuli ette, et tuli mõnda asja parandada. Näiteks Annika ema kootud sokke. Nende parandamiseks mõeldud naturaaltoonides kerad aga korvis olidki.

„Äkki ma parandan selle heleda lõngaga, ongi lõbusam,” pakkus Annika kompromissi.

„See paistaks ju kohe silma, kui üks sokikand on teistmoodi,” hiilgas Liis oma loogikaga Annika meelest täiesti vale koha peal.

„Aga kui ma teeksin täpselt samasuguse paranduse ka teisele sokile, siis oleks nad lihtsalt teistmoodi, sellised valgete mummudega sokid.” Annika arvates oli see hetkel parim idee.

„Ei! Siis need ei ole ju enam sinised sokid,” ei olnud Martin nõus.

Annika ohkas.

„No siis ei ole mitte midagi teha.”

„Ma ei taha neid ära visata!” karjus Martin. Tundus, et läheb suuremaks tüliks. Martinil jonni jagus. Teinekord liigagi.

„Sa võid need ju mälestuseks alles hoida,” püüdis Liis venda lohutada. Aga Martin tahtis, et tema sinised sokid oleksid terved.

Annikal sähvatas.

„Võibolla on vanaemal, helistame talle ja küsime, mis sa arvad?”

„Ja kui ei ole, siis ostame poest,” läks Liis jälle sammu võrra Annika plaanidest kaugemale. Annika tahtis küll olla hea ema, aga ühe sokikanna pärast tervet lõngatokki ostma hakata tundus mõttetu. Mitte raha, vaid raiskamise põhimõtte pärast.

Annika ema ei noppinud telefonitoru. Nojah, mingi seebivaatamise aeg, pühast tekstist ei saa ju ometi sõnagi raisku lasta – sel ajal telefoniga ei räägita.

Siis meenus Annikale Karin.

Annika tundis end vaenuliku sissetungijana, kui märkas, et ka Karinil on parajasti „seebiaeg”. Oleks võinud ju teada, et ühevanustel inimestel on samad harjumused, kirus ta ennast.

„Kuule, kas sul on juhuslikult sellist sinist lõnga,” tõmbas Annika taskust sinise soki välja. Karin viskas hetkeks pilgu soki poole, siis liikusid silmad nagu iseenesest telekale ja jäidki sinna.

„Ma pean vaatama…” ütles ta.

Annikal oli tõeliselt piinlik.

„Ma võin pärastpoole ka tulla.”

Karin mõtles hetke.

„Ah, tühja sest seebist, hommikul on nagunii kordus,” arvas ta siis ja naeratas. „Mis sokk ja mis lõng?”

„Näe, Martini lemmiksokis on auk ja ma mõtlesin, et sinuvanusel naisel peaks ikka kodus väike lõngavaru olema,” seletas Annika kiiresti.

Karin vaatas Annikat tõsiselt. Mida? Temavanusel naisel? Kas ta tõesti näeb välja nagu mingi memm? Mis seal vahet, kas ta tegelikult armastab käsitööd või mitte. Seda enam, et tegelikult ju armastas. Tavaliselt nad ju veetsidki õhtuid Andresega nii, et tema tikkis või heegeldas, Andres luges midagi või vaatas telekat. Telekas, muide, mängis peaaegu kogu aeg.

„Mul on väga kahju, aga mul pole kodus ühtki lõngakera,” ütles Karin ja neelatas. Oma käsitöökarbi oli ta jätnud Andrese majja. Alles nüüd tuli see talle meelde.

„Ah nii…” venitas Annika. „Palun vabandust…”

Karin naeratas.

„Pole midagi.”

„Ma ei tea… mulle kuidagi tundus, et sa oled selline, noh… käsitööinimene,” vabandas Annika.

Karin naeratas viisakalt ja pani ukse Annika järel kinni. Annika läks tagasi vaatamata oma kodu poole, ta ei näinud, kuidas Karin telekavaatamise asemel peegli ees seisis ja oma nägu uuris. „Sinuvanusel naisel”.

Martin unustas õnneks sokidraama võrdlemisi kiiresti. Lepiti kokku, et õige lõnga leidmiseni jäävad sokid Annika käsitöökorvi. Seejärel hakkas Annika õhtusööki tegema. Rain ei jõudnud selle valmimise ajaks kohale. Isegi tund aega hiljem ei jõudnud. Annika ei helistanud talle ka. Otsustas hoopis lastega tegeleda ja vedas kapi otsast alla vana hea „Tsirkuse”-täringumängu. See oli küll servadest kulunud ja mõne tegelase nägu luitunud, ent see ei seganud. Vanaaegne mäng võis ju vana ollagi.

„Arvuti taha me ju kolmekesi ei mahuks,” seletas ta lastele ja muigas mõttes põhipõhjuse üle: arvutimängudes teeksid lapsed talle pika puuga ära.

Üle hulga aja oli tal tore lastega koos mängida. Teada saada, et Martin on juurde õppinud uusi ning mitte üldse roppe väljendeid ja et Liisis peitub vajadusel tõeline rahusobitaja. Naerda laste kildude üle ja… avastada, et nii rõõmsalt poleks nad iial koos mänginud, kui Rain kodus oleks olnud.

Äkki pole neile Raini üldse vajagi?

Annika peletas selle mõtte endast eemale. Rain oli ju tema mees. Lastele pole mingit lahutuse-jama tarvis. Niigi on nad hapra närvisüsteemiga nagu tänapäeva lapsed kunagi.

Rain tuli koju alles kell üheksa.

„Miks lapsed veel ei maga?” küsis ta.

„Kohe lähevad,” vabandas Annika ja saatis lapsed pesema. Õnneks oli nende mäng just otsa saanud. Täringumängu pooleli jätmisest oleks tekkinud probleem nii tänapäeva kui nõukogudeaegsetel lastel.

„Noh, mis Liisi kodujoonistusest sai?” küsis Rain.

„Mis kodu…” alustas Annika ja vakatas. „Ma ei tea, ma ei küsinud. Süüa tahad?”

„Süüa, süüa… Ära kaldu teemast kõrvale. Ma ei saa aru, mis ema sa oled, üldse ei küsigi, kuidas lastel lasteaias läks. – Liis! Liis, tule siia!”

Liis tuli hüpeldes kööki.

„Räägi, mis kasvataja selle kohta ütles, et joonistus tegemata oli?”

Liis jättis keksimise poole hüppe pealt. Seisis, ei öelnud sõnagi.

„Noh, mis ta ütles?” küsis ka Annika.

„Mitte midagi,” tuli mõne sekundi pärast vastus.

„Kuidas „mitte midagi”? Midagi ikka ütles?” uuris Rain.

Liis vaatas maha.

„Räägi siis,” läks Annika Liisile murelikult lähemale. Liis uuris oma sõrmi ega vastanud midagi.

„Kas kasvataja pahandas sinuga?” ärgitas Annika. „Räägi, mis juhtus.”

„Ei pahandanud.”

„Nagunii pahandas, muidu oleksid sa kohe öelnud, et midagi ei juhtunud,” oli Rain tark.

„Ei pahandanud!” vaidles Liis vastu.

„Ära valeta!” tõstis Rain häält ja tuli lähemale.

Annika vedas ninaga.

„Sul on lõhnad juures,” ütles ta Rainile.

„Ja mis siis?”

„Purjus peaga lapsi ei kasvatata.” See oli nende pere üks väheseid kindlaid põhimõtteid: napsuse peaga laste kallal ei õienda. Annika ja laste õnneks oli Rain ise selle põhimõtte ellu toonud, kuna ta ei andnud siiani andeks oma emale, kes lastevanemate koosolekult koju tulles viskas mõned pitsid viina hinge alla, enne kui poegadega koolist teadasaadut arutama hakkas. Viinast julgust saanud hooga.

„Mine pesema ja magama, homme räägime,” saatis Annika Liisi köögist minema. „Süüa tõesti ei taha?” küsis ta siis Rainilt. See ei vastanud. Annika kehitas mõttes õlgu ja otsustas telekat vaatama minna. Midagi ikka peaks kusagilt tulema.

„Ära mine kuhugi,” ütles Rain.

„Mis on siis?” keeras Annika end ümber.

„Hea küll, lastega ei õienda, aga sinuga võin ma ju ikka rääkida?”

„Ainult ilusatest asjadest.”

Rain naeris lühidalt ja võttis külmkapist ühe õlle. Annika hingas sügavalt. Asi ei olnud alkoholis – üks õlu ei saa mehele ju mitte midagi teha – lihtsalt kuri naer ja alkoholivajadus käisid Raini puhul käsikäes rusikasügelusega.

„Ei tea, miks ma peaksin sinuga ilusatest asjadest rääkima?” tõmbas Rain välgumihkliga õllepudelilt korgi maha. „Sinu kätte ei saa isegi laste kasvatamist usaldada! Rikud lapsed enne ära kui nad kooli jõuavad. Mis sa arvad, mis inimene Liisist sedasi kasvada saab, kui ema isegi ei tunne huvi, kuidas tal lahenes mingi probleem?”

Annika mõõtis Raini jaheda pilguga. Lauri oli tema jutust välja lugenud, et Rain ei oska teda hinnata. Tõepoolest – Annika nägi esimest korda oma elu sellise nurga alt. Ta oli mõelnud vihale, omanikuinstinktile ja raskele lapsepõlvele, ent iial polnud ta arvanud, et Rain lihtsalt ei oska teda hinnata.

„Sa võiksid sporti teha,” ütles ta Rainile.

„Mida?!”

„Sporti. Mine kuhugi jõusaali ja pumpa lihaseid, siis pole seda negatiivset energiat, mida minu peal välja elada.”

Selline ülbus oli vale käik, nagu ta kohe aru sai: paari sekundi pärast lendas ta vastu seina. Annika tõstis käsivarred näo ette ja kükitas maha – ta teadis, et sinist silma on suhteliselt keeruline märkamatuks meikida. Seejärel kuulis ta hoopide vahele, missugune ülbe lits ta on ning püüdis mitte valu tunda.

Annika kükitas köögis veel mitu minutit pärast seda, kui Rain elutuppa telekat vaatama läks. Pea oli täiesti tühi, seal polnud mitte ühtegi mõtet. Pikkamisi ajas Annika end sirgu. Ei olnudki kõige hullem. Paar päeva annavad ribid tunda, nädala pärast on ka sinikad kadunud, teadis ta. See polnud aga selline teadmine, millega avalikult uhkustada.

Tegelikult võis ju mingitpidi Rainist aru saada – igaüks oleks ju emotsionaalselt tasakaalutu, kui ei tea, kas järgmisel nädalal tööd on või mitte. Aga Rain, kes oli harjunud korralikult teenima ja muretult laristama – temale mõjus praegune madalseis kindlasti palju hullemini kui „igaühele”.

Kolm aastat tagasi, siis, kui nad oma ridaelamuboksi ehitama hakkasid, läks neil mõni aeg päris hästi. Annika oli just tööd saanud, Rain ehitas „mustalt” rikkuritele maju. Ka nende kodu siseviimistluse olid Rain ja Annika koos teinud, ka info saadaoleva pinna kohta oli jõudnud nendeni just Raini tööandja kaudu. Lastele meeldis uues kohas, kõik tundus olevat hästi. Paraku ei saanud Rain kuidagi kuldsete kätega kiidelda ja nii kadusid haltuuraotsad üsna pea. Annika püüdis olla toetav naine. Oligi. See oli ju tema Rain, tema laste isa! Seda ei saanud unustada. Fakti, et ta ka ise aeg-ajalt „musti” otsi teeb (tuttavatele fie-dele aastaaruandeid näiteks), Annika Rainile öelda ei julgenud. Samuti ei avalikustanud ta oma kavalaid plaane ses osas, mismoodi nende pere võiks tulevikus oma elujärge parandada.

Miks peaks üks naine alavääristama oma meest, kui tegelikult ei ole ju, mille üle kurta? Annikale isegi meeldis, et ta pere toitja oli. Nii oli vähemalt ülevaade sellest, mis toimub.

Annika ajas end püsti ja liipas trepist üles.

Martin seisis oma pimedas toas akna kõrval nurgas.

„Mis sa teed siin?” küsis Annika.

Martin ei vastanud. Annika astus paar sammu tema poole.

„Ära tule!” kriiskas poiss.

„Mis viga on?” imestas Annika.

„Ära tule!” hüüdis Martin veelkord ja hakkas nutma. Annika pani tule põlema ja astus paar sammu Martini poole. Poiss karjus koleda häälega ja püüdis toast välja joosta. Kui see ei õnnestunud, üritas voodi alla pugeda. Annika sai tal jalast kinni, mispeale poiss rusikatega põrandat taguma asus. Annika märkas tema jalgevahel tumedat laiku. Nurgas, kus laps enne seisnud oli, siras loiguke.

See ka veel!

No miks peab kõik halb tema, Annikaga, juhtuma? Pissi ja pisarate lõhn ajas ka Annikale nutu peale. Ta lasi Martini jala lahti ja istus põrandale, nuuksus paar korda ja hakkas siis nutma. Vaikselt, tihkudes. Ta poleks tahtnud nutta, aga nutt tuli ise.

Ta ei tahtnud seda elu.

Ta tahtis ära.

Ta tahtis… ta tegelikult ei teadnudki, mida tahtis. Kas üldse tahtis?

Martin seisis temast poolteist meetrit eemal nagu kangestunud puuslik.