Читать книгу Pimedusest välja - Kerttu Rakke - Страница 2

Kui ma olin 20-aastane, kohtusin oma emaga esimest korda. Ta rääkis, et oli olnud vaevalt 15-aastane, kui oma esimesest armastusest mind ootama jäi. Rasedusest sai ta teada nii hilja, et enam ei olnud võimalik aborti teha. Selleks ajaks oli mu isa silmapiirilt kadunud ega tahtnud ei minust ega emast midagi teada. Kuna ema käis koolis, sidus ta kõhu varjamiseks endal vöö tugevalt ümber kõhu kinni, nii et ma ei saanud emakõhus piisavalt hapnikku.

Mu emale ei antud mind nähagi. Talle öeldi, et tal sündis vigane laps, kes tõenäoliselt üsna varsti ära sureb. Selle peale kirjutas ema avalduse, et loobub oma lapsest, see tähendab – minust.

34-aastaselt sain erinevaid dokumente lugedes ja inimestega vesteldes teada, et mu ema oli minu sündimise ajal hoopis 20-aastane ja mu isa ei olnud tema esimene armastus. Mu ema vanemad olid tõsised, karmid ja lugupeetud inimesed, kelle tütar kindlasti ei tohtinud olla vallasema. Seda teades ei usu ma, et ema oleks mu koju viinud ka siis, kui oleksin sündinud tervena – kuigi nii ta kunagi väitis.

Oli, mis oli, praeguseks on kindel vaid see, et ema kõhuvarjamise ja – pigistamise tagajärjel olid sündides mu reieluupead pesades viltu ja jalad täiesti liikumatud. Diagnoos oli kesknärvisüsteemi halvatus. See on raske diagnoos ka tänapäeval, kõndima hakkamise tõenäosus on väike. Mina suudan praegu mõned sammud kõndida, treppidega saan hakkama, aga ega nad väga mulle meeldi. Väljas liigun tugiraamiga, kodus ja külas kõnnin seintele ja mööblile toetudes. Aga oma elu esimesed kümme aastat liikusin vaid roomates.

Mõned kuud pärast sündimist veetsin ma lastehaiglas, seejärel viidi mind lastekodusse.

Minu esimesed mälestused on pärit Tallinna Lastekodust. Siiamaani asub seal, Mustamäe tagumises osas, väikelastekodu. Olen tahtnud seda maja külastada, et vanu aegu meenutada, aga sealsed töötajad on olnud vastu: võõrastel täiskasvanutel ei ole vaja lapsi segadusse ajada. Ma saan neist väga hästi aru.

Tallinna Lastekodus elamine oli minu jaoks ilus aeg. Seal oli palju liikumist ja vabadust. Meie eest hoolitseti ja meid armastati. Sellest ajast on mul ainult head mälestused. Ma ei mäleta, et oleksin väikelastekodus ema järele igatsenud. Mul oli seal ju Tanja, minu lemmikkasvataja. Ta oli noor ja väga ilus ning kõigi vastu hea.

Kõige rohkem on mul mälestusi õues olemisest. Mõnikord suvel, kui õues soe oli, viidi voodid terrassile ja me magasime lõunaund õues. Mäletan õhu liikumist näol ja kasside kräunumist. Kasse oli hoovil palju.

Tanja viis mind tihti käruga jalutama. See oli tavaline laste jalutuskäru, väikeste ratastega. Mulle meeldis see kärutamine väga! Kord andis Tanja mulle pihku värvilise vahtralehe. Istusin kärus ja uurisin seda värvilist imet.

Kui suuremaks kasvasin, ei veetnud ma enam tervet õues oleku aega kärus. Sain ka teiste lastega mängida. Ma küll ei kõndinud, ainult roomasin – panin käed enda ette maha ja tõmbasin end järele – aga see ei takistanud mu liikumist ei toas ega õues.

Tihti viis mind ja minu sõpru tee pesuköögi juurde. See asus peaaegu keldris, nii et me ulatusime aknani koputama. Pesutädi, juba üsna eakas naine, tuli küsima, mida me tahame.

Üksteisest üle hüüda püüdes nõudsime kommi. Pesutädi võttis riiulilt punase valgete mummudega kuivainekarbi ja tuli õue, rivistas meid üles ja andis karbist igaühele ühe kommi. Ma ei tea, miks tal oli riiulil ootamas kuivainekarp kommidega. Eks ta vist hoolis meist.

Üks teine hea inimene, öövalve-kasvataja, on mul samuti hästi meeles. Kuigi tema tööks oli meid pesema ja magama seada, mängis ja laulis ta meiega õhtuti. Mäletan ka muusikatunde, need olid kord nädalas. Teised tantsisid ja mängisid ringmänge, mina kõlistasin trianglit. Laulda aga saime kõik koos.

Tallinna Väikelastekodu maja Mustamäel asub mitmekorruseliste kortermajade vahel. Sealsed elanikud pakkusid meile huvi, nagu kõik teisedki asjad ja elusolendid meie ümber. Jalgvärav ei käinud lukus, me pusisime selle lahti ja läksime kolama. Ronisin mööda männijuurikaid. Tee oli minu jaoks raske, aga väga huvitav. Korrusmajade hoovil veetsid vene vanamehed aega napsu visates ja doominot mängides. Nad olid meie vastu sõbralikud – mängisid meiega ja viskasid õhku, nagu väikseid lapsi ikka visatakse.

Ulakusi tegime me ka. Kord öösel, kui öövalve-kasvataja ära oli, otsustasid poisid pahandust teha. Ka mind äratati üles. Läksime koos puhkeruumi, kus ajasime kõik segi. Teadsime, et ei tohi, aga pahandust teha oli ju nii põnev! Meie mürgeldamise tulemusena oli põrand täis kõike võimalikku – nööpe, dokumente, pliiatseid, pabereid… Kui öövalve-kasvataja tuli, jooksid kõik tagasi magamistuppa. Mina roomasin järele. Keegi poistest pani magamistoa ukse kinni, mina ei ulatunud lingini ja jäin ainsana vahele. Kõik näis nii, nagu mina üksinda oleksingi selle segaduse korraldanud! Karistuseks pandi mind garderoobi jalatsikapile istuma ja oma tegude üle järele mõtlema. Nutsin, sest ei olnud ju süüdi. Uni tuli ka peale. Lõpuks tuli öövalve-kasvataja ja viis mu magamistuppa.

Tallinna Väikelastekodust on pärit ka mu esimene seksuaalne mälestus. Kord piilusin ma Tanjale seelikusaba alla ja nägin, et tal polnudki aluspükse jalas! See tume karvapuhmas jäi mulle kauaks meelde.

Pärast kuueaastaseks saamist viidi lapsed väikelastekodust laiali erinevatesse lastekodudesse. Mina sattusin Imastu Laste Internaatkodusse, sest siin elasid vaimupuudega ning raske ja sügava puudega lapsed, tollase määratluse järgi lapsinvaliidid.

Nõukogude ajal oli levinud arvamus, et puuetega lapsed sünnivad vaid joodikutel ja muidu vääritutel inimestel. Nii andsid paljud oma lapse lastekodusse, kui laps oli puudega. Laps peideti „ühiskonna silma alt” ära. Puudega laps oli viga, teda tuli varjata ja häbeneda, ning kõige kindlam oli ta mõnesse kinnisesse asutusse pista. Surma ootama. See, muide, pole liialdus. Nii mitmedki arstid on tunnistanud, et nõukogude ajal saadetigi puudega lapsed lastekodudesse surema. Vahet polnud, mis puue täpselt oli – invaliid oli invaliid. Alaväärne. Ka täiskasvanud puuetega inimesi nägi linnapildis üliharva. Abitute koht oli peidus.

Diagnoos, millega mina Imastusse sattusin, on pannud hiljem kõiki imestama. See pole liikumispuue, nagu võiks arvata. Otsus oli karm: Imbecillitas. See tähendab, et ma poleks pidanud millestki aru saama ega end väljendada oskama. Ometi ma ju sain aru, rääkisin ja isegi naljatasin! Mine tea, kas see oli kellegi lohakus või pahatahtlik aps, ent edaspidi suhtuti minusse ainult sellele diagnoosile vastavalt. Üks käsitsi kritseldatud sõna võttis minult ära igasuguse õiguse ja lootuse inimväärsele elule.

Paber, mis muutis mu elu.

Jah, mul on liikumispuue ning mõnikord on mul end keeruline väljendada. Aga oma hinges olen ma ju terve!

See, mis sulle meeldib, maitseb või nalja teeb, ei sõltu ju puudest või sellest, missugune sa välja näed. See on sinu enda olemus, sinu isiksus, sinu „mina“. See ei kao kuhugi, kui sa kaotad käe või jala või kui jääd parandamatult haigeks. Sa võid seeläbi küll muutuda, ent sinu sisemine olemus jääb ju samaks.

Kahjuks ei peetud nõukogude ajal puudega lapse isiksust millekski, mida austada või arendada.

Esimene keel, mida ma rääkima õppisin, oli vene keel, sest Tallinna Lastekodus olid kasvatajateks peamiselt venelannad. Imastu personal oli eestikeelne ja ma unustasin vene keele aastateks. Sealset elu aga ei unusta ma kahjuks iial. Võib kindlalt öelda, et Imastusse kolimisega lõppes minu lapsepõlv.

Sõit Imastusse on mul hästi meeles. Sõitsime Moskvitšiga Tallinnast Tapale. Mäletan trolliliine, mis akna tagant mööda jooksid. Mina istusin terve tee kasvataja Tanja süles. Tema saapalukk läks tol päeval katki. Kui kohale jõudsime, sain aru, et mind jäetakse siia ja Tanja läheb minema. Tegin korralikku mürglit: jonnisin, peitsin end laua alla ja tegin igasugu vigureid, et Tanja mind sinna ei jätaks. Tanjal oli minuga kõvasti tegemist. Lõpuks läks ta minema. Mina jäin nuttes maha.

Ma ei saanudki kohe päris täpselt aru, kuhu sattunud olin, sest kõigepealt pandi mind kollatõvekahtlustusega karantiini. Olin üksinda võõras kohas, kinnises ruumis, kus polnud midagi teha ja keegi mind ei kuulanud. Võõrad näod rääkisid kurjalt võõras keeles, kedagi ei huvitanud, et ma neist aru ei saa. Nutsin ja magasin seal kaks päeva.

Kolmandal päeval toodi mind teiste laste juurde. Olin vaimustuses vabadusest ja teiste seltskonnast ning hakkasin kohe ulakust tegema: istusin pesukaussi, lükkasin endale hoogu ja sõitsin nii mööda tuba ringi. Kõigil oli lõbus. Siis tuli sanitar Maie, karjus minu peale ja võttis mult pesukausi ära. Mäletan selgelt tema punast nägu ja punnis silmi – ehk sellepärast, et hilisemate aastate jooksul olin sunnitud seda nägu korduvalt nägema.

Tahtsin juua. Kõigepealt palusin mahla, seejärel nõudsin, aga mulle ei toodud midagi, isegi mitte kraanivett. Suure viha ja januga – tagantjärele ma ei teagi, kumb neist hetkel suurem oli – võtsin demonstratiivselt kätte esimese ettejuhtuva pissipoti ja jõin sellest! Sellest tuli minu esimene suurem jama selles majas. Karistuseks jäin söögist ilma.

Imastu Laste Internaatkodu, mis asus Tapa linna külje all endises Imastu mõisas, oli olnud aastaid puuetega inimeste elupaigaks. Juba 1920. aastal tehti siia Imastu Invaliidide kodu. Kolmkümmend aastat hiljem oli siin Imastu Defektiivsete Laste Kodu. Tore oleks mõelda, et nimi muudeti hiljem Imastu Internaatkoduks sellepärast, et „defektiivne” kõlab halvasti. Tõenäoliselt aga sooviti nime, mis puuetega lapsi üldse ei meenutaks.

Lastekodu oli nõukogude ajal „kinnine asutus“. Siinsed elanikud ei pääsenud välja ilma loata ja ka külalised pidid oma tulekust ette teatama. Füüsiliselt tervemad vaimupuudega lapsed elasid lastekodu uues majas, meie – raske ja sügava puudega lapsed – vanas mõisahoones. Kunagi võis see päris kena ja armas olla, aga siis, kui mina seal elasin, oli see lihtsalt rõske ja remonti vajav väsinud maja. Niiskusest koorus lahti seinavärv, põrandad olid külmad.

Imastu mõisa mõisahoone 1920. aastal.

Wikipedia

Välisuks avanes suurde esikusse, sealt läks uks kaminasaali, kus kõrgus vana reljeefsetest kahhelplaatidest kamin. Saalist vasakul oli 4. rühm, kus elasid lapsed, kel raskem vaimupuue või lisaks mõni psüühikahäire. Kaminasaalist paremale jäi kasvatajate puhkeruum, kus personal televiisorit vaatas ja lobises. See oli ka külalistetuba – siin kohtuti sugulaste ja sõpradega, kes aeg-ajalt lapsi vaatamas käisid. Kasvatajate puhkeruumi teises otsas oli uks ja lühike trepp alla, teise majatiiba, kus elasid liitpuudega lapsed.

Siin all oli kaks rühma: „lamajad“ ja „roomajad“. Mind pandi „lamajate“ rühma, kuigi tegelikult liikusin ju küll. Peale minu elasid „lamajate“ rühmas veel neli „roomajat” ning mõned vaimupuudega täiskasvanud, kes olid personalile abiks.

Oma päevad veetsime õhtusse peamiselt magamistoas, umbes 30-ruutmeetrises ruumis. Üksteise kõrvale seatud metallist voodite vedrud olid välja veninud, madratsid määrdunud ja katki. Enamikul vooditest olid võred ees.

Ühe seina ääres oli maneež, puitvõrega vooditest eraldatud osa, kuhu meid päeval tõsteti. Oma nii-öelda vaba aega veetma. Tegime seda sõna otseses mõttes üksteise otsas.

Lisaks magamistubadele olid siin mõlemal rühmal nn klassiruumid. Meie klassiruum oli kohe meie magamistoa kõrval, vaid uksega eraldatud. Siin oli mustvalge televiisor, meie harv kontakt välismaailmaga. Siin olid lauad ja toolid neile, kes ise süüa ja istuda oskasid – see oli ka meie söögituba. Neid, kes ise ei liikunud ega söönud, toideti magamistoas. Nagu ka neid, kes olid pahandust teinud. Meie klassiruumist viis uks ka Roomajate klassiruumi, nii et peaaegu kõik toad olid üksteisega ühendatud nii otse kui koridori kaudu.

„Lamajate“ ja „roomajate“ majatiivas olid veel pesuruum, mõned olmeruumid ja väike magamisruum, mis koridorist eraldatud klaasitud vaheseinaga. See oli magamiseks hea koht, sest siin oli vaikne. Siia ei toodud ööseks lärmajaid ega märatsejaid. Ka minul õnnestus mõned korrad seal magada, muidu aga jagasin väikest haisvat ruumi, meie magamistuba, kahekümne inimese ja lugematu arvu rottidega, poole oma Imastus veedetud ajast. Esimesi aastaid seal ma ei mäletagi – sinna kolimine oli minu jaoks nii suur šokk. Mälestused algavad ajast, mil olin 8-9-aastane. Võttis aega, enne kui ma eesti keelest aru hakkasin saama ja natukegi leppima selle õudusega, mis seal iga päev toimus.

Kolmkümmend aastat tagasi oli suhtumine laste kasvatamisse hoopis teine kui praegusel ajal. Märksõna oli „distsipliin”, kõikjal valitses karm kord. Isegi lasteaedades. Lapsed sõid koos, mängisid koos, käisid ka potil koos, samal ajal korraga. Lastekodudes oli asi karmim: siin ei tulnud emad-isad õhtul meile järele ning kõik käis kella ja korra järgi ööpäevaringselt.

Imastus ei olnud ühtki naeratava näoga kasvatajat. Töö puuetega lastega oli raske ja nii sattus selle töö peale harva inimesi, kel lihtsalt suur süda ja soov abitute eest hoolitseda. Sanitaridena töötasid peamiselt need, keda viinavea pärast mujal ei tahetud. Sellegipoolest oli sanitaridel võimu rohkem kui neist ameti poolest kõrgemal seisjatel ning nad kasutasid seda igal võimalusel.

Peaaegu kõik töötajad elasid kas Imastus või kolm kilomeetrit eemal Tapal. Tollal anti Imastu-taoliste hooldusasutuste töötajatele tasuta korterid, lisaks oli neil ka kõrgem palk. Personali kasutada oli mõisa laut. Siin kasvatasid nad peamiselt sigu, söögi nende jaoks said nad lastekodust. Toidu varastamine oli üsna moes. Varastati nii meie tagant (kui menüüs oli lihakaste, siis võis kindel olla, et mingit liha meieni ei jõudnud) kui ka üksteise tagant. Sanitaride seas käis lausa võistlus, kes saab solgipange endale!

Solgiämbrid tõsteti rühmaruumidesse, seina äärde ritta seisma.

Aeg-ajalt juhtus, et keegi ei viinud solki minema – ju siis mõistis keegi solgigraafikut valesti – ning ämbrid seisid ja haisesid toas mitu päeva. Halvaks läinuna need ju sigadele enam ei kõlvanud, välja viia kah keegi ei viitsinud.

Meie söök oli tavaline nõukogudeaegne odava söökla toit. Hommikusöögiks oli tavaliselt mingi puder, viljakohv piimaga ja võileib. Leivad-saiad (ka võileivad) purustati ja leotati viljakohvi sees. Nii oli lihtsam neid lastele sisse sööta, kes ise süüa ei osanud, aga ka teised pidid seda pudi sööma. Mis sest, et hambad olid kõigil suus.

Siiamaani on mul see viljakohvi ja vorstisaia ühine maitse meeles ning mul on aastaid hiljem viljakohvi lõhnast reaalselt halb hakanud: see lõhn seostub mul hirmuga.

Piimasupid, keedetud kartul ja kaste ning makaronid olid põhilised toidud. Magustoitu anti meile harva, ka pühade ajal ei antud meile midagi pidulikumat või erilisemat. Vaid hilissuvel ja varasügisel, kui aiad vilja kandsid – Imastul oli oma aed oli võimalus saada midagi head ja maitsvat.

Minu lemmiksöök oli mannapuder moosiga. Seda oleksin võinud vitsutada taldrikute kaupa! Vahepalaks anti meile närida kaalikat. Tegelikult on ju toores kaalikas maitsev ning hammastele hea, aga kui iga päev ainult seda närid, siis viskab üle. Meil viskas. Oleksime tahtnud hoopis midagi magusat. Aga kommi ja muud taolist saime vaid siis, kui keegi külla tuli. Mäletan pidevat magusaisu.

Ametlikult olid küll meile aeg-ajalt mõned maiustused ette nähtud, aga tavaliselt need meieni ei jõudnud. Sanitaride arvates ei osanud „lamajad“ nagunii kommidest õiget rõõmu tunda.

Kord nägin, et klassituppa oli ooteks toodud kuus karpi marmelaadikomme. Sanitarid polnud neid veel ära viinud ning ma otsustasin juhust kasutada. Roomasin vaikselt madala lauani, võtsin esimese kommikarbi, tõstsin endale sülle ja hakkasin sööma. Ahmisin neid endale sisse nagu pöörane. Sõin kolm karpi tühjaks! Kommide asemele panin doominoklotsid, mille leidsin sealtsamast klassiruumist. See vahetus tundus mulle aus.

Minu õnneks ei olnud mind keegi marmelaadikomme söömas näinud. Pärast õhtusööki, kui personal koju hakkas minema, avastas Maie, et komme pole. Ta helistas kohe „uude majja”, et mis toimub. Tükk aega uuriti asja. Tõde avastati siis, kui ma hakkasin oksendama. Piimasupi asemel olid marmelaaditükid! Sellele järgnes karistus.

Mulle on alati meeldinud ilusad asjad ja riided. Juba siis, kui ma neid õieti näinudki ei olnud. Ma lihtsalt teadsin, et need asjad, mis Imastus on, mulle absoluutselt ei meeldi. Mul on hea meel, et sealne räpasus ja maitsetus ei suutnud minus tappa mu korraarmastust ega igatsust ilu järele.

Nõukogudeaegsed lastekodulapsed torkasid linnapildis silma oma koledate riiete tõttu. Need olid mitu hooaega vanad, masstoodangu eksemplarid – näiteks ruudulised talvemantlid ja tuhmi värvi tutimütsid. Enamik tavalisi inimesi oma lapsele selliseid asju selga ei pannud. Minul aga polnud isegi koledat talvemantlit: liikumispuudega lastekodulapsed lihtsalt ei käinudki talvel õues.

Meil olid seljas pikkade varrukatega särgid ja jalas sipupüksid, nöörkinnis kummalgi õlal. Mõnikord, eriti külaliste tuleku eel, pandi meile selga tugevast tumedast puuvillasest kangast türbid, äärmiselt ebamugavad ja alati vale suurusega kombinesoonid. Keskel oli kumm, ees nööbid. Kombinesooni varrukad ja püksisääred olid pikad, lohisesid järel ja jäid pidevalt igale poole ette. Näiteks takerdusid naeltesse, mis linoleumist välja turritasid. Vana linoleumi, mis mõisahoone põrandaid kattis, oli mitmest kohast paigatud, lapid naeltega põranda külge löödud. Kuna siin aga oli väga must, siis rullusid linoleumitükkide servad niiskusest – otse öeldes: kusest – üles ja tõstsid kõrgele ka naelad. Nende vastu lõhkusime me end pidevalt ära.

Mina 10-aastaselt.

Foto: Toomas Tuul. ERR arhiiv

Sipupüksid olid mugavamad kui kombinesoonid, sest siis olid ka varbad kaetud. Kombinesoone kandes pandi meile ka sokid jalga, aga need jäid samuti naelte külge kinni, läksid katki ja kadusid ära. Uusi sokke ei kiirustanud meile keegi jalga panema. Kombinesoonisääred olid küll pikad, aga sokkideta oli päris hull. Jalad hakkasid neis külmetama, eriti talvel. Mu parima sõbra Raili halvatud jalad olid külmetamisest mõnikord täiesti sinist värvi.

Suure osa oma ärkveloleku ajast veetsime potil. Hommikul kell kuus oli äratus, pool seitse pandi meid potile, kus istusime kella poole üheksani. Siis oli toitmine, paar tundi hiljem jälle potil istumine. Kolmas kord oli õhtupoolikul, taas tund aega külg külje kõrval reas konutamist. Nii mõnelgi venis pidevast potil istumisest pärasool välja. Seda raviti lihtsalt: sanitar torkas kaks mähkmesse mässitud sõrme lapse tagumikku ning toppis pärasoole oma kohale tagasi.

Need, kel istumisega raskusi, seoti köieks keeratud mähkmetega potitooli külge. Kord oli mul potil istumisest kõrini ja ma ronisin potitoolilt maha. Seepeale seoti ka mind potitooli külge. Järgmistel kordadel istusin kuulekalt potil, sest kinniseotud olla oli jube. Juhtus, et mõni kinniseotud laps kukkus koos potitooliga ümber. Ta vedeles oma kuse sees seni, kuni potilt äravõtmise järjekorraga temani jõuti, mitte varem.

Pärast päeva viimast potil istumist pandi meile mähkmed. Tallinna Väikelastekodus ei kandnud ma enam aastaid mähkmeid, Imastus pidin hakkama neid uuesti kasutama. Irooniline oli, et neid läks tõesti vaja. Potil istumise peale kulus päeva jooksul küll kõvasti aega, aga õhtuse ja hommikuse potilkäigu vahele jäi üle 12 pika tunni, sealhulgas aeg, mil unerohud mõistuse segi lõid.

“Lamajate” rühm. Kraanikausi all mustad nartsud, kõrval vineerist potitool.

Foto: Toomas Tuul. ERR arhiiv.

Neil lamajail, keda potile istuma panna ei saanud, vahetati mähkmeid kolm korda päevas – hommikul, lõunal ja õhtul. Tihti juhtus aga, et harvem. See hais, mis pidevalt meie toas hõljus, oli tappev.

Pudipõlleks olid meil samasugused mähkmed, nagu püksiski. Hullusärgis olijaid söödeti nii kiiresti, et need ei jõudnud vahepeal neelatagi. Loomulikult pudises üht-teist põllele. Kõik kasutatud mähkmed – nii põlled kui muud – visati toanurka kraanikausi alla. Mõnikord jäid need sinna päris kauaks, sageli võis näha haisvate mähkmete peal valgeid vaklu roomamas.

Toidujääkide peale kohale tulid kohale ka rotid. Nad tundsid end väga vabalt, käisid igal pool ja sõid seda, mis leidsid. Rotid elasid majas aastaringselt, neil olid pikad käigud seinte sees ja igas ruumis mitu auku. See maja oli nende kodu!

Rotid olid tõeliselt nahaalsed, ronisid isegi voodisse. Üks lemmikpaiku oli nende jaoks voodi otse radiaatori kõrval, kus tihti magasin mina. Ma kartsin rotte! Väga! Jäin tihti magama, paaniliselt pimedusse vahtides, hirmuga, et mõni rott ronib voodisse.

See voodi, mis asus kõige lähemal suurimale rotiaugule, oli tõeline karistus. Siin magaja oli ju esimene, kes rottide öisele teele ette jäi. Jube oli vaadata, kuidas paksud rotid keerasid end magama lamajate laste peale, kes ei suutnud end liigutada ega rotti minema lükata! Lamajad olid meil tihti rotihambajälgi täis. Nende vanematele valetati külaskäikude ajal, et lapsed ise on kukkunud või end kuidagi ära lõhkunud. Hommikuti, kui mõned lamajaist potile tõsteti, jooksid rotid laste sülest välja. Ants, vaimupuudega abitööline, kes elas meie toas, tappis neid siis harjavarrega. Ka mõned poisid said rottide tapmisega hakkama.

Personali rotid ei huvitanud. Nad polnud kohustatud midagi tegema. Mingit põhjalikumat rotitõrjet ei tehtud. Rotimürk oli ju konservikarbiga kraanikausi alla pandud – mida veel? Tollal ei olnud selliseid rotimürke, mis inimestele oleksid ohutud ning mis närilised õue ajaksid, oli lihtsalt mürk.

Kraanikausi alt said mürgi kätte ka mõned liikuvamad ja uudishimulikumad „lamajad”. Iga uus asi on ju põnev! Pidevalt meil silma peal ei hoitud ning päris mitu last said rotimürgist mürgituse. Üks isegi suri. Lastele meeldib asju suhu toppida ning enamik siinsetest lastest ei olnud ka kuigi nutikad. Nii see juhtuda saigi.

Ühel tüdrukul oli haigus, millega kaasnesid närvilised tõmblused. Kord peksis ta oma käsi nii kõvasti vastu voodiääri, et need tuli sidemetega kinni siduda. Vere lõhn rottidele meeldis. Hommikul olid sidemetes jäljed, nagu keegi oleks neid kääridega lõiganud! Tüdruk sai rottidest oma haavadesse mürgituse. Paar päeva piinles ta suurte valude käes. Seda oli õudne kõrvalt vaadata. Lõpuks tuli meditsiiniõde, tegi talle süsti ja andis Antsule korralduse tüdruk rühmaruumist minema viia.

„Autot ootama,“ öeldi.

„Auto“ tähendas surnuautot.

Ka rotid ise surid rotimürgi kätte. Rotilaipu leiti tihti siis, kui lamajaid liigutati – rotid olid laste külje alla peitu pugenud, surema.

Meid pesti kaks korda kuus. Vannitoas, külmas kõledas kõrge laega ruumis. Oma vannijärjekorda ootasime alasti külmal kivipõrandal istudes. Pesemine oli pärast õhtusööki, enne seda aga oli meile õhtune unerohi sisse antud. Mäletan pidevat une ja ärkveloleku piiril olesklemist ja külmal põrandal värisemist. Sanitaride käsklused ja laste nutt kajasid kalkidelt kiviseintelt vastu. See kõik jõudis minuni nagu läbi vati.

Meid kõiki pesti samas vannis. Sama vannivee sees vannitati järjest viis last, aga kui oli kiire või kogu pesupäev hilja peale jäänud, sai samas vees „pestud” kuni 20 last. Samas vannis, muide, pesti ka surnuid.

Kord paari kuu tagant aeti meid kiilakaks, et poleks täisid. Niipea, kui juuksed veidigi pähe kasvasid, oli kohe jälle juukselõikuspäev. Juuksuriks oli meditsiiniõde. Paljudel olidki täid ja tingud peas. See polnud ka ime: see mustus, milles me elasime, oli ju igasugustele putukatele soodne. Samuti ei saa alahinnata muretäisid, mis stressis lapsi kimbutavad. Stressi meil jagus, kuigi tol ajal seda nii ei nimetatud. Meiega poleks osatud seda seostadagi. Tol ajal olid ka tavaliste laste närvid „kaseladvas“, mis veel rääkida eluõiguseta lastest.

Paljud lapsed olid meil väga närvilised. Igaüks läheb ju närvi, kui ennast teistele mõistetavaks ei suuda teha! Tavaelus vihastutakse ja sõimatakse teisi lollideks. Laps, kes pole võimeline ennast teistele arusaadavaks tegema, ei saa aga lubada endale sõimamist ja üleolekut. Pinge sellest, et teda ei mõisteta, aina kasvab. Ja nii ta lihtsalt karjub ja peksab ennast vastu seina või teeb teistele haiget. Kõige lihtsam vahend sellise käitumise vastu oli unerohi. Imastus oli kõige populaarsem unerohi nimega Aminazin.

Päris esimestel päevadel mulle unerohtu ei antud, see sai minu jaoks igapäevaseks alles siis, kui ma pahandusi hakkasin tegema. Selleks ei läinud kaua aega, kuna ma ei olnud personali arvates kaugeltki „hea laps“.

Ma ei olnud tegelikult paha laps. Ma olin lihtsalt laps oma uudishimu ja piiride testimisega. Kõigil, kel vähegi eluvaimu sees, oli probleeme „heaks lapseks“ olemisega. Iga päev oli meil üks ja sama rutiin, mingit meelelahutust ega mänguasju polnud. Ärkad üles – sama rühm, sama tühjus… Puudus elu mõte. Lapsed olid igavusest hullumas, sellepärast tegidki pahandust ja lollusi.

Tihtipeale polnudki oluline, kas olid hea laps või halb laps – unerohtu said ikka. Kui mitte varem, siis õhtul kell kuus, kui enamik personali koju läks ja meil uneaeg algas. Mäletan meie peaaegu igaõhtust „idülli“: unerohi on sees, tahaks magada, aga ei saa, sest tuli veel põleb. Mõned magavad potil, mõned karjuvad voodis… Kõik on kui udus, nagu läbi vati kuuled, kuidas sanitarid telekat vaatavad ja omavahel räägivad. Sanitarid tavaliselt meid magama ei pannud, abitööline Ants tegi seda.

Ma vihkasin seda unerohtu kogu südamest! Sellega uinumine oli nagu musta auku kukkumine. Ei unenägusid, ei puhkust – vastupidi: hommikuti oli pea paks ja me ise uimased. Päeval magada ei tohtinud, selle eest võis saada karistada. Mind kisti mitu korda voodi alt välja, kui hommikul salaja sinna peitu olin roomanud, et pisutki tukkuda. Ka siis leiti mind üles, kui magasin kord potitooli taga. Vedelesin omaenda pissi sees, lihtsalt ei jõudnud liigutada. Õhtupoolikuks olin juba pisut erksam.

Minu parim sõber Raili, liikumispuudega tüdruk, kes oli lamajate rühmas üks nutikamaid, vihkas unerohtu samapalju kui mina.Kuna Raili oli teistest häälekam, anti talle ka rohkem unerohtu. Igasugune oma arvamuse väljendamine nimetati ju kohe märatsemiseks!

Otsustasime unerohu vastu võidelda: olla unerohust hoolimata ärkvel. See oli raske. Roomasime kraanikausi juurde, pesime kraanist tilkuva külma veega nägu, et mitte uinuda. Raili lausa nuttis: nii väga tahtis ta ärkvel olla! Hoidsime teineteisel käest, pühkisime pisaraid ja kordasime: „Me oleme tugevad, me ei jää magama!”

Lubasime teineteisele, et kui suuremaks kasvame, siis põgeneme õue.

Kord otsustasin võtta appi kavaluse: vahetasin salaja rohud ära lapsega kõrvalvoodis. Vahetamine nõudis täpset ajastust, tuli teada, millal rohud valmis pannakse. Need tõi meile velsker. Seejärel oli mõneminutiline paus, mil ühtki täiskasvanut rohtude lähedal ei olnud – velsker lobises sanitaridega kasvatajate puhkeruumis. Tollal ei olnud mingeid plastiktopse, rohud olid pakitud paberist volditud „ümbrikesse“, igaühel lapse nimi peal. Ma ei osanud küll lugeda, aga oma nime tundsin ma ära. Ants oli õpetanud.

Minu õnnetuseks oli laps, kelle rohud ma endale võtsin, langetõvehaige. Tema tabletid olid küll põneva välimusega, ent väga kanged. Mul tekkisid neist krambid. Oli väga jube olla, tundsin, et nüüd ma surengi ära. Selleks ajaks olin surma nii palju lähedalt näinud, et olin kindel: nüüd on minu kord. Sanitarid jooksid kohale, mulle tehti süsti ja seejärel anti mulle… loomulikult unerohtu!

Minu viha unerohtude vastu oli suurem kui hirm järjekordselt ebaõnnestuda. Nii leidsin ma lõpuks lapse, kelle rohud olid nõrgemad ja kellele unerohtu polnud välja kirjutatud. Tema suhtes polnud see rohuvahetamine muidugi aus, aga tegemist oli ka lapsega, kes ümbritsevast nagunii eriti midagi aru ei saanud. Tookord ma isegi ei mõelnud, mida teistele teha võin – võtsin seda kui osa oma igapäevasest võitlusest ellujäämise nimel.

Rohtude vahetamine oli minu jaoks oluline mitmes mõttes. Unerohust ilmajäämine andis mulle võimaluse natukegi selge peaga olla, kuulata pimedas õhtuseid hääli ning omaenda mõtteid, mõnikord isegi öösel klassituppa roomata ja väga vaikselt telekat vaadata.

Rohtude vahetamine oli ka kui ekstreemsemat sorti meelelahutus, sest alati oli ju võimalus vahele jääda. Mu süda puperdas iga kord õiget hetke oodates meeletult! Ma ei vaadanud isegi televiisorit, vaatasin arstikapi poole, et tabada parajat momenti ja tegutseda.

Vahest oli nii raske lugeda! Kartsin, et keegi võib tulla. Süda peksis valjult, käed värisesid ja tähed mu silme ees hüplesid üles ja alla. Rohuümbrikud olid mitmekaupa kummiga kokku pandud. Üsna mitu korda ei õnnestunud mul kummi ümbrike ümber tagasi panna, see jäi kortsu. Mõnikord läksid aga rohud laiali. Korjasin need kokku, aga tagasi ümbrikesse ei hakanud panema, vaid peitsin need ära. Kui sanitarid hakkasid hiljem meile rohtu andma, olid nad tigedad:

„Velsker ei oska oma tööd teha – osa tablette on ju puudu!“

Oli õhtuid, kui mul polnud võimalik rohtusid vahetada, sest kogu aeg oli keegi nende lähedal. Seda õnnelikum ma olin, kui taas sellega hakkama sain. Mitme aasta jooksul oli minu hobiks mõelda välja erinevaid strateegiaid, kuidas paremini ja märkamatumalt rohtusid vahetada.

Ma jäin mõned korda vahele ka ja sain karistada. Siis võtsin mõnda aega vaikselt. Seepeale arvati, et olen õppust võtnud ja kaotati valvsus. Mina aga olin varsti jälle platsis! Minuga ühines peagi ka Raili. Koos oli hea rohtusid vahetada – tema valvas ja mina vahetasin. Mõnikord tegime seda aga eraldi, omaette. Muidugi jäi ka Raili vahele ning sai karistada samuti.

Kord jäin vahele selle tõttu, et olin liiga aktiivne. Elava lapsena nautisin olukorda, kus ma polnud unerohust uimane, kogu südamest! Nii torkasin ma aga silma sanitar Helmile. Ta küsis arstilt, kes millegipärast oli õhtul meie majas käimas, et mis võiks olla põhjuseks, et ma ei maga. Hinge kinni pidades jälgisin arsti, kes läks rohukandiku juurde ja harutas lahti minule mõeldud rohuümbriku. Olin jõudnud oma rohud juba ära vahetada. Aimasin, et hästi see ei lõpe.

Doktor uuris minu rohtusid läbi oma paksude prillide päris kaua, üht neist keerutas mõtlikult sõrmede vahel.

„Ma pole kunagi sellist tabletti näinud,“ ütles ta, inimene, kes ametlikult pidi ju vastutama kõikide lastekodu laste tablettide eest, teadma, kes lastest missuguseid tablette sööb või süüa tohib!

Muidugi sain ma sel õhtul unerohtu.

Meie trikitamiste järel hakati andma unerohtusid purustatult. See oli ikka päris suur kuhi, mis supilusikal kõrgus! Unerohu annused kasvasid järjest, nii et mu lamaja-rühma perioodi lõpul anti mulle seda lausa kolm korda päevas.

Unerohuga sai meid kenasti vaikseks sundida, aga mõnikord oli vaja, et me saaksime aru, et oleme midagi valesti teinud: meid tuli karistada. Kõige sagedamini tehti seda hullusärgiga. Nagu nimigi ütleb, on see riietusese, millesse hullumajades riietatakse hullunud patsiente. Muidugi tuli meie laste seaski ette märatsemisi, kus hullusärk oli õigustatud, eelkõige selleks, et kaitsta last ennast või teisi vigastamast, aga palju sagedamini oli hullusärk lihtsalt karistusviis. Meie toas oli kapp, kus rippus terve rivi hullusärke.

Hullusärgil on ülipikad varrukad. Nende abil keeratakse patsiendi käed risti üle kõhu või seljataha. Meil seoti uneajaks ka jalad voodiotste ning keha voodi külge kinni. „Päris lamajad“, need, kes üldse liikuda ei suutnud, olidki enamuse ajast voodi külge kinni seotud, et nad sipelda ei saaks. Peaaegu kõigil tekkisid sidumisest jalgadele verevalumid, ka minul „õnnestus“ need kord hankida, kui sanitar liiga suure kirega mind voodi külge sidunud oli.

Olen kindel, et ka mu käed oleksid praegu paremas seisus, kui ma poleks lapsepõlves pidanud veetma mitmeid tunde hullusärgis. Seal olid käed sundasendis ja surid pidevalt ära. Tallinna Lastekodus elades olid mu käed täiesti terved ja tugevad, roomates panin peopesad enda ette maha ja tõmbasin oma keha järele. Imastus aga liikusin sõrmenukkidel.

Praegu on mu käed tunduvalt kohmakamad kui väikelastekodus elades ja päris sirgu mu vasaku käe sõrmed ei lähegi.

Mõned lapsed olid osavad hullusärgist väljaronijad. Näiteks Raili. Ma ei tea, kuidas ta sellega hakkama sai. Minul õnnestus see vaid ühel korral, kui särgivarrukad pisut lõdvemalt seotud olid. Tõstsin käed üle pea ja pugesin välja. Mõned ronisid hullusärgist välja nii meeleheitlikult, et nahk narmendas!

Mäletan üht pikemat hullusärgis istumist: õhtul pandi mind hullusärki, nii jalad kui käed seoti voodi külge. Lamasin terve öö samas asendis. Hommikul pandi mind hullusärgiga potile ning seejärel kühveldati mulle, nagu ikka neile, keda söödeti, hommikusöök sisse. Ma ei suutnud piisavalt kiiresti neelata, pool pudises suust välja. Mu kõht jäi tühjaks ja mu keha valutas üleni. Alles päeva teise potilemineku ajal sain hullusärgist välja.

Väga tõhusaid kasvatuslikke tulemusi andis ka laste söögist ilmajätmine. Kuigi toit oli kehv, oli see siiski parem kui mitte midagi.

Sanitarid Maie ja Helmi olid kõige usinamad karistajad. Me saime karistada igasuguste asjade eest, mis ei olnud vaikselt lamamine. Vähe sellest, et iga päev võis mingi asja eest laksu saada, oli meie karistamine ja kiusamine nende jaoks põnev meelelahutus.

Kord proovis Raili kavalust: ta peitis õhtul unerohutableti endale keele alla. Kui sanitar Maie seda nägi, sai ta väga tigedaks. Raili sai oma halva käitumise eest rihmadega peksa. Kuna ta oli poolenisti halvatud ning tema nahk tundetu, siis võeti rihmadele abiks soolvesi. Et ta ikka aru saaks, et on valesti käitunud!

Ma olen tihti mõtisklenud inimeste üle, kes meie eest hoolitsema pidid, aga ei teinud seda. Vähemalt mitte nii, nagu tsiviliseeritud inimestele kohane oleks. Ükskõik, kui palju ma ka ei püüaks neile vabandusi leida – ma ei suuda neid iialgi lõpuni mõista. Me olime nõrgad ja kaitsetud, nemad suured ja kõikvõimsad. Sadism ja karistamatuse tunne olid ainsad emotsioonid, millega nad meile tähelepanu pöörasid. Ülejäänu oli lihtsalt hoolimatus. Kuidas on võimalik panna hullusärki laps, kes on unerohtudest uimane? Kui tuim peab selleks inimese süda olema? Kui palju vihkamist selles olema?

Iga päev olime hirmu all. Me ei teadnud, mis homme saab. Hirm tapab inimese sisemuse täiesti ära! Ükskõik, mida sa hirmununa ka ei teeks või ei mõtleks, nii-öelda taustal tiksub pidevalt oht, et kohe-kohe võib jälle juhtuda midagi kohutavat. Mu loomuses ei ole iial olnud igavleda ega alla anda, ent Imastus nutsin ma tõesti palju.

Ma olin sanitaride „lemmiklaps“. Ma ei olnud nõus rahulikult olesklema, mul oli vaja liikuda ja maailma uudistada. Maiel oli minu vastu eriline vimm ning ta kasutas ära iga võimalust, et oma võimu näidata ning mulle minu „koht“ kätte näidata.

Kord tahtsin valel ajal klassiruumi minna. Uks oli nii kutsuvalt lahti! Maie seisis akna all ja märkas seda. Karistuseks oli hullusärk. Ma nutsin ja palusin teda, et mind hullusärki ei pandaks, aga ikka pandi.

Üks karistusviise oli pimedas toas istumine. See oli nagu kartser, aga tegelikult tualettruum koridoris, kus oli vann, mida keegi ei kasutanud ning hiiglaslik rotiauk. Ka mina veetsin seal mitu korda aega. Õnneks ei pidanud seal hullusärki kandma.

Helmi ja Maie olid vahetustega tööl, nii et üks nendest oli peaaegu alati olemas. Helmi suitsetas palju ja igal pool ning mõnitas meid igal sammul. Näiteks pidime olema head lapsed ja tegema talle jalamassaaži. Helmi lösutas, suits käes, ja meie – mina, Rein, Dima ja Raili – mudisime ta jalgu. Selle eest lubas Helmi meile unerohtu mitte anda, et saaksime kauem üleval olla ja rõdul päikeseloojangut imetleda.

Ma armastasin päikeseloojangut. Mõnikord õnnestus meil seda näha. Meie tubadel olid küll aknad, aga kuna ma olin enamuse oma ärkveloleku ajast põrandal, siis ei ulatunud ma aknast välja vaatama. Rõdul oli parem vaade ja värske õhk.

Olla hea laps tähendas pidevat pugemist ja lipitsemist. Mõnel tuli see päris hästi välja – Rein ja Dima olid sanitaride lemmikud. Minul ja Railil oli raske teeselda, kuigi me püüdsime. Seetõttu ei saanud me ka teistega eriti läbi.

Nii me siis masseerisime sanitari jalgu, püüdes näidata, et oleme head lapsed ja väärime päikeseloojangut.

Muidugi saime unerohtu üsna kohe pärast seda, kui massaaž tehtud.

Helmi nõudis meilt massaaži, aga tema tuju sellest paremaks küll ei läinud. Ühel hilissügisesel õhtupoolikul masseerisime jälle ta jalgu, taas päikeseloojangu lubadusega. Toast tuli magusat lõhna: õhtuooteks oli meile toodud ahjuõunu! Minu kõht läks selle lõhna peale kohe tühjaks ja ma ütlesin, et olen näljane.

Helmi vihastus minu peale, tõusis ja läks tuppa. Meie roomasime tema kannul. Suure tigedusega tõstis Helmi terve kausitäie ahjuõunu minu ette ja käskis kõik ära süüa. Et kui kõht tühi, siis tuleb süüa, muidu tuleb karistus.

Ma sõin. Juba teise õuna juures tundsin, et enam ei maitse, aga sõin edasi, pisarad silmas. Helmi ju seisis sealsamas! Teised naersid minu üle, et ma olin selleks sunnitud. Kellegi alandamine oli ju üks meelelahutuse viise selles majas. Isegi see ei teinud teiste laste tuju kehvemaks, et nad ise õuntest ilma jäid!

Ma ei tea, palju ma neid ahjuõunu sõin – umbes veerand kausitäit ehk. Lõpuks kustusin lihtsalt ära.

Järgmisel päeval oli mul väga paha olla, olin lausa haige. Pärast seda ei ole ma ahjuõunu enam kunagi söönud. Ma ei taha siiamaani neid näha ka!

Pesime ka Helmi pesu. Tema enda käed olid kanged, näpud ei töötanud. Nühkisime käsitsi Helmi voodilinu ja isegi aluspesu, selles samas vannis, kus pesti meie majas kõike ja kõiki, riideid, esemeid ja lapsi, elus ja surnuid. Püüdlikust nühkimisest läksid mul sõrmenukid veriseks. Selle töö eest saime mõned kommid.

See kõik oli nii alandav!

Mõnikord ei pidanudki mitte midagi tegema, et karistada saada.

Tihti hakkas Maie ise mind kiusama, ma ei tea, kas igavusest või ta tõesti vihkas mind nii kõvasti. Tal oli minu jaoks isegi hüüdnimi olemas: Mustlane. Minu tõmmu jume ja pruunide silmade pärast.

Ükskord, kui mul oli eelnevalt olemas kindel lubadus, et saan magada väikeses magamistoas, hakkas Maie mulle rääkima:

„Näe, osa lapsi saab vaikselt väikeses magamistoas magada, aga sina ei saa! Sina magad koos märatsejatega!“

Mina loomulikult vaidlesin vastu, seletasin, et minu voodi on ju nüüd väikeses magamistoas! Teadsin, et kokkulepped ei tähenda Maiele midagi. Mul hakkas hirm.

Minu hirm andis Maie mõnitamisele hoogu juurde ja ta kamandas mind:

„Rooma! Nuta! Palu vabandust!”

Ma tegin seda kõike. Roomasin. Nutsin. Palusin vabandust. Vahet polnud, mille pärast.

Oleksin teinud ükskõik mida, et mitte märatsejate sekka sattuda. Aga ka ükskõik-millest poleks piisanud.

„Kes ma sulle olen?“ küsis Maie.

„Sa oled mu lemmikkasvataja!“ ütlesin ma pugejalikult.

Pärast seda, kui olin end Maie ees alandanud, pandi mind ikkagi suurde magamistuppa.

„Noh, kuidas magasid?“ küsis Maie minult järgmisel päeval mesimagusalt.

Märatsejad olid lapsed, kes märatsesid tihti, ka unerohuga – mingi aeg ju rohu mõju lakkas ja vastu hommikut algas üks karjumine ja vooditega kolistamine. Vahepeal juhtus, et märatsejaid oli rohkem, teinekord oli neid vähem. Kõik sõltus ju sellest, kelle surm ära võttis.

Üks märatsejatest oli tüdruk „roomajate“ rühmast, keda me omavahel ahviks kutsusime, kuna ta ronis, liigutas ja häälitses nagu ahv. Teda hoiti eraldi kõrges maneežis, sest ta tegi kõigile haiget. Nii mõnigi külastaja, kes kergeusklikult talle lähenes, sai märkimisväärseid küüne- ja hambajälgi. Tema juurde maneeži sattumine oli kõige jubedam karistus, mida ka mina mitu korda tunda sain. Tüdruk kriiskas, kraapis ja hammustas nagu tõeline metsloom. Mina püüdsin tema eest ära roomata ja samaaegselt end ka kaitsta. Sanitarid vaatasid natuke aega pealt, ja kui isu täis sai, võtsid mu maneežist välja.

See oli kõige julmem mõnitamine, mis seal toimus!

Praegu võib kummaline tunduda, et kasvatajad lasid sanitaridel omapäi tegutseda, ilma et oleksid vahele seganud. Aga, nagu juba mainisin, oli nõukogude ajal sanitaridel suur võim. Maie ja Helmi olid töötanud siin sanitaridena juba aastaid, kauem kui ükski kasvataja, ja olid juhatajaga head tuttavad. See tegi nad kõigist tähtsamateks. Pealegi ilmusid kasvatajad kohale vaid söögiaegadeks, et süüa ja omavahel solki jagada. Suurema osa oma päevast veetsid nad aga kas kasvatajate puhkeruumis või hoopis oma kodudes – nad kõik elasid ju sealsamas lähedal. Juhataja ja teised ülemused tegutsesid igapäevaselt aga hoopis teises majas, uues hoones.