Читать книгу Häbi - Kerttu Rakke - Страница 4

Esimene asi, millega Nadka oma elus hakkama sai, oli mõrv. Ta oli tapnud sündides oma ema. Seda ei jätnud tema vanaema, kellega Nadka üles kasvas, päevagi meenutamata. Vanaema arvates oli Nadka neetud: sohilapsena sündinud, oma ema tapnud, ka muidu oli saamatu. Nimi Nadežda – „lootus“ – oli olnud ema soov ja vanaema nõustus sellega. See oli ka ainuke asi, millega vanaema nõustus. Tavaliselt oli tal ikka millegi kohta ütlemist, isegi see ei häirinud teda, kui porisemise käigus ise endale vastu rääkis. Enam-vähem rahul oli ta vaid siis, kui Nadka istus vaikselt ühe koha peal ega seganud teda.

Õhtuti, enne magama minekut kurtis vanaema voodis oma elu üle: kuidas ta peab üksinda hakkama saama – terve elu tööd rüganud, aga ikka vaeselt elanud, abikaasa võttis viin, üks tütar jooksis minema täiesti kõlbmatu mehega, teine korjas küla pealt lapse ning suri, jättes lapse talle, vanainimesele, orjata. Nadka tundis selle kõige pärast hirmsat häbi. Eelkõige sellepärast, et ta vanaemale koormaks oli. Just tema pärast oli ju vanaema sunnitud olema niisuguses haletsusväärses olukorras: nina lörisemas ja kondised õlad sitsiöösärgi all nutust vappumas. Kui poleks olnud teda, Nadkat, oleksid kõik palju õnnelikumad olnud.

Nadka ootas, kuni vanaema end tühjaks nuttis ning norinal magama jäi, alles siis uinus ise. Aastaid hiljem, täiskasvanuna, taipas Nadka, et see oli vanaema viis palvetada. Jumala nime oli nõukogude ajal parem mitte suhu võtta, ja nii ta lihtsalt halises ja nuttis enne uinumist, kergendades oma südant ja kasvatades Nadkas põlgust iseenda vastu ja hirmu maailma ees.

Nadka kasvas üles argliku kõhna tüdrukuna. Külalastega seltsis ta küll, aga tähelepanu keskpunkti ei tükkinud, mängujuhid olid ikka teised. Tavaliselt vaatas ta teiste tagasihoidlikumatega pealt, kuidas ägedamad omavahel ärplesid või tegevusplaani haudusid. Nadka oleks meelsasti teistega rohkem mänginud, aga vanaema ei lubanud, sest hoovi lastekarja suuvärk polnud just kiita. Nadka oli nende huvitavatest sõnadest vaimustuses: missugune imeline kõla, kui palju itsitamist ja kihistamist nende peale! Kodus neid sõnu korrates aga sai ta hoopis peksa.

„Kuidas sul küll häbi ei ole?“ imestas vanaema, etteheide silmis. Ja Nadka tundis sügavat häbi sellepärast, et tal polnud piisavalt häbi. Ta tundis häbi ka sellepärast, et ei saanud alati aru, miks tal tegelikult üldse peaks häbi olema. Väga tihti sai ta vanaemalt noomida nii-öelda profülaktilises mõttes: et teinekord teaks. Sellest hoolimata Nadka ei teadnud. Oli asju, mis olid mõnikord häbiväärsed ja mõnikord mitte, näiteks võõrastega rääkimine.

Igaks juhuks ütles ta alati, kui tundis, et on midagi valesti teinud, millegi vastu eksinud: „Vabandust, vanaema! Ma ei tee nii enam kunagi!“ – See oli lause, mida vanaema ootas. See oli kui tõend sellest, et kasvatuslik jutt on kohale jõudnud, lapse ajus vastu võetud. Tempel mällu igaveseks. Tegelikult, nagu ka paljud teised templid ja pitsatid tol ajal, ei kinnitanud ka see pitsat mitte midagi reaalset. Vabandused-lubadused öeldud, võis oma elu edasi elada. Ei vanaemale ega Nadkale endale ei tulnud pähe, et kui Nadka ei saa aru, mida valesti teeb, ei saa ta ka ju pidada oma lubadust edaspidi niimoodi mitte teha.

Nii istus Nadka tavaliselt toas akna all ja vaatas hõreda liiklusega külatänavat või aitas vanaemal tube kraamida või aeda hooldada. Töö aias ei meeldinud Nadkale. Kuigi ta oli püüdlik, ei saanud ta kunagi nii hästi hakkama kui vanaema ootas. Mida rohkem Nadka püüdis, seda ebalevamad olid tema liigutused. Mõnikord jäid tema käed seisma, nagu ootaksid need vanaemalt innustust, kinnitust, et ollakse õigel teel. Vanaema kortsus kulm seda ei andnud ning Nadka sattus segadusse. Tema käed tegid ikka midagi valesti. Vanaemal oli jälle põhjust pahandada ja Nadkal häbi tunda.

Suurest püüdlikkusest ei tulnud tal ka täiskasvanud inimestega suhtlemine alati välja. Suured inimesed olid üldse imelikud. Nende naljade peale tuli naerda, ka siis, kui neist aru ei saanud. Naer pidi olema rõõmus, ent vaikne ja lühike. Nadka püüdis vanaema näolt lugeda, kuidas käituma peaks, ent ikka oli kas tema hääl liiga vaikne või liiga vali või oli ta ise täiskasvanuga juttu alustanud – põhjust häbenemiseks leidus alati. Sellest pääsemiseks eelistas Nadka üksi koju jääda, kui vanaemal küla peale või linna asja oli, ning kui nende juurest astus läbi mõni külaline – mida juhtus küll üsna harva – istus Nadka hoopis õues akna all pingil. See oli tema koht. Siit oli külatänavale peaaegu samasugune vaade nagu aknast, vaid põõsad varjasid vastasmajade aknaid pilgu eest.

Mänguasju oli Nadkal vähe, sest vanaema ei tahtnud teda ära hellitada. Asjadesse kiindumise võõrutas vanaema temast samuti välja: tihti peitis ta mõne Nadka lemmiku karistuseks ära, mõne viskas koguni ahju: et ükskord aru saaks!

Kui Nadka suuremaks kasvas ja kooli läks, avastas ta enda jaoks raamatud. See oli tõeline pääsetee: vanaema jaoks oli ta nüüd hea laps – vaikne ja märkamatu, tema enda mõtted aga said samal ajal koos raamatutegelastega hoopis mujal lennata. Külaraamatukogus õnneks raamatuid jätkus – paar aastat enne Nadka sündi oli kolhoosiesimeheks mingi linnavurle, kes oli kavatsenud maale kultuuri tuua ning tema poolt sisse seatud raamatutellimused toimisid veel mitu aastat, kuigi mees ise sai oma ametipostil istuda vaevalt aasta.

Ka koolis oli Nadka väga püüdlik. Ikka sellepärast, et vanaemal tema pärast jälle häbi ei oleks. Igat kehvemat hinnet elas Nadka väga sügavalt üle. Mõnikord pigistas ta silmad tugevasti kinni ja kujutas ette, et tema peale laskunud õudne häbihoog kulutab end tema peal ära – nii, et vanaemale enam ei jätkugi. Mõnikord see isegi õnnestus – vanaemal oli muud tegemist – ent tavaliselt jäi vanaemal häbi tundmata vaid siis, kui ta Nadka järjekordsest ebaõnnestumisest midagi ei teadnud. Nii jättiski Nadka palju rääkimata. Vähem juttu – vähem muret, vähem muret – vähem häbi.

Tunne, et oled vanaemale häbi teinud, oli kohutavam kui ise häbi tunda. Ja Nadka tundis. Enda pärast, kui sõnadega puterdas. Teiste pärast, kui need rumalalt käitusid. Kui klassis keegi kakles, tundis Nadka kaasa nii ründajale kui ohvrile ning tal oli mõlema pärast häbi. Ründaja pärast, et see astus üle inimlikkuse piiri ja käitus halvasti ilma igasuguse häbitundeta, ohvri pärast, et see pidi taluma alandavat haigetsaamist. Teiste nähes, määrdununa, katkise ja teinekord isegi verisena. Nadka oleks tahtnud hüüda, nagu tuntud multifilmis: elagem sõbralikult! Aga ta ei teinud seda. Ta oli vaikne ja märkamatu, et mitte ise kiusajatele silma jääda, aga sisimas kees ja häbenes. Mõnikord tundis ta, nagu kogu maailma traagika oleks tema peale langenud ning teda valdas õud, kui mõtles fašistide poolt Suure Isamaasõja ajal korda saadetud koledustele ning külainimeste väiklastele motiividele, mis neid igapäevaselt tegutsema panid. Nadkal oli häbi terve inimkonna pärast.

Pole ime, et Nadka ei leidnud endale lähedasi sõpru. Ta lõi küll teistega nende tegemistes kaasa, ent ühtki päris oma sõbrannat tal polnud. Teised võõrastasid teda, pisut kummalist vanaemaga elavat last. Nadka oleks heameelega kellegagi salajutte rääkinud ja teineteise pool külas käinud, aga keegi ei pakkunud end talle sõbraks ning Nadka ise ei tahtnud samuti pealetükkiv olla. Pealegi poleks teiste laste pool külas käimine, nii et vanaema pole kaasas, kodus üldse kõne allagi tulnud. Nii ta vaatas kõrvalt, kuidas teised paari-kolmekaupa salajutte rääkisid ja üksteise seltskonnast rõõmu tundsid.

Puberteedieas oli Nadka veelgi vaiksem ja tagasihoidlikum kui muidu. Õigemini – ta oli hirmunud. See, kuidas tema keha muutus, ei meeldinud Nadkale üldse. Kui teised tüdrukud kõndisid uhkelt, rind ees ja rinnahoidja piirjooned kitsa pluusi alt nähtavad, kõndis Nadka hoopis kergelt kühmus, varjates oma väikseid muksukesi. Tisside olemasolu seostus tema teadvuses otseselt litsiks minekuga, mida vanaema talle peaaegu igapäevaselt meenutas. Nagu oleks Nadka selles süüdi, et ta täiskasvanuks hakkas saama! – Aga ilmselt oligi ta ise süüdi. Nagu tuhandes teises asjas, mille pärast ta häbi tundis, ilma tegelikult aru saamata, mida ta valesti on teinud või mõelnud.

Keskkoolis käis Nadka lähimas linnas, mis asus mitmekümne kilomeetri kaugusel. Teised tema küla noored, kes samuti seal õppisid, elasid koolinädalal ühiselamus, ent Nadka ööbis kodus. Iga päev sõitis ta mitu tundi elektrirongiga, sest vanaema tahtis nii. Ühiselamud polnud ju mingi õige koht noorele tüdrukule elamiseks. Vanaema kartis, et nii läheb Nadka veel kiiremini hukka kui tema ema. Nadka ei kurvastanudki eriti sellepärast, et omavanustega suhtlemisest eemale jäi. Enamik tema klassiõdesid olid väljaspool tunde teistsugused, ülbemad ja naiivsemad kui tavaliselt. Rääkisid oma tobedatest unistustest, mis nagunii täituda ei saanud, kogusid näitlejate pilte, sosistasid ja itsitasid. Mis nendega ikka rääkida?

Nadka ise püüdis võimalikult vähe unistada. Vanaema oli ju öelnud, et ei ole vaja mõttetult ennast petta, ja vanaema ju teadis, kuidas maailmas asjad käivad. Ta oli kaua elanud ja palju näinud. Kui Nadka ka mõnikord vanaema tarkuses kahelnud oli, pidi ta ikka ja jälle tunnistama, et vanaemal oli õigus olnud ja hoolimata vanaema porisemisest tundis Nadka end siiski kõige turvalisemalt oma kodus. Polnud kogemata kohtumisi poppide poiste või litsakate tüdrukutega kusagil tänavanurgal, kus ei tea, kas ja mida kellele öelda või kuhu vaadata. Kodus oli vähem võimalusi eksida ja midagi häbenemisväärset teha. Ja nii nautis Nadka oma igapäevaseid rongisõite, raamatute lugemist ja niisama akna all istumist – nautis, et sai olla vaikne hea laps. Selline, kelle pärast keegi häbi tundma ei pea.

„Kui keskkool läbi saab, lähed kolhoosi tööle,“ rääkis vanaema õhtuti.

„Jah, vanaema,“ vastas Nadka.

„Ja kui kaheksateist saad, kolid omaette elama – kolhoosi ühiselamusse või kellegi kostile. Siis oled juba suur ja pead ise hakkama saama.“

„Jah, vanaema,“ vastas Nadka.

Vanaema silmitses tema kõhna, pisut kössis kuju akna all.

„Ei tea küll, mis sinust ükskord saab,“ ohkas ta. „Mis töö peale sa üldse kõlbad?“

„Ei tea, vanaema,“ vastas Nadka kiirelt.

„Jõudu sul ei ole, kiirust sul ei ole – midagi sul ei ole! Neetud oled sa, mis teha – sündimisest saadik!“

„Jah, vanaema,“ vastas Nadka.

„Ja rumal oled sa ka – kes siis niimoodi vastab? „Jah“, „ei,“ – kas see näitab tänapäeva keskkooliõpilase sõnavara?“

„Vabandust, vanaema,“ ütles Nadka. „Ka mina loodan, et saan kolhoosi tööle.“

Tegelikult oleks Nadka tahtnud minna hoopis raamatukokku tööle. Saaks terve päeva raamatute vahel istuda ja lugeda… Kord oli ta oma soovist vanaemale rääkinud, see aga oli jutu kiiresti lõpetanud: raamatukogutöötajate palk on närune! Noor naine peab endale hea töö leidma, sest vaid siis saab ta hea mehe! Nadka nõustus vanaemaga. Head meest oleks tõesti tahtnud. Sellist, nagu raamatutes. Kes tooks lilli, aga ei peksaks. Lisaks närusele palgale, teadis Nadka, ei tähendanud töö raamatukogus üldse ainult raamatute lugemist, vaid inimestega suhtlemist, neile meelde tuletamist, et toogu ükskord oma raamatud ära, kaua võib? Nadka poleks tahtnud olla raamatukogutöötaja, kelle peale ülbe lugeja karjub. Parem siis juba kolhoos ja hea mees.

Ülikooli mineku mõtted oli Nadka kiiresti maha matnud ja mitte ainult sellepärast, et lähim ülikool asus mitmesaja kilomeetri kaugusel. Nadka õppis küll keskkoolis, aga tema hinded olid keskpärased. Põhjus oli lihtne: talle ei meeldinud õppida, nagu palju lugevate inimeste puhul arvata võiks. Talle meeldis lugemine sellepärast, et see viis ta pärismaailmast eemale, aitas tema ajul meelt lahutada. Põgeneda reaalsusest täiesti legaalsel ja jääknähtudeta viisil. Elada maailmas, kus inimesed käituvad mõtestatult, neil on eesmärgid ja õiglustunne, põhjusel ja tagajärjel on seos ning tavaliselt võidab hea idee. Nadka ei arutlenud selle üle, miks realism kaasaegses nõukogude kirjanduses ning realism nõukogude igapäevaelus teineteisest erinesid. Ta oli kindel, et see on vaid nende oblasti viga. Kusagil mujal, kaugel, kus olid Moskva, Leningrad ja välismaa, elasid kindlasti hoopis teistsugused inimesed. Päris inimesed päris maailmas, millest tema, Nadka, sai aimu vaid raamatute kaudu.

Ja muidugi ka filmidest, mida näidati kolmapäeviti ja laupäeviti külakeskuses. Vanaema käis neid samuti vaatamas, istus esimestes ridades koos omavanuste ja väikeste lastega. Pärast pidu algas tantsuõhtu. Sinna Nadka muidugi ei jäänud, vanaema poleks lubanud, kui ta ka tahtnud oleks: see oleks olnud tee sillutamine litsilöömisele. Linnas olles käis Nadka suures kinos, aga vaid seanssidel, mis olid koolis kohustuslikud ja toimusid tundide ajal või kohe pärast tunde. Õhtuste seansside ajal, kui klassiõed romantiliste filmide kütkes pisaraid pühkisid või poistega käest kinni hoidsid, oli tema juba kodus vanaema juures. Televiisorit neil ei olnud. Terves külas polnud. Pidevalt kõikuva elektrivooluga ei pidanud siin ükski televiisor vastu, isegi mitte tavaline mustvalge, rääkimata moodsatest, välismaiste kineskoopidega värviteleviisoritest.

Kolhoositööst pääses Nadka tänu tädi Valjale, oma ema nooremale õele, kes tuli ootamatult ühel päeval neile külla. Oli palav suvine õhtupoolik, vanaema uuris oma märkmikust nimesid, kelle poole kolhoosis pöörduda, et Nadkale mingi mõistlik töö leitaks – paar proovipäeva olid näidanud, et parematele saadaolevatele ametitele Nadka ei sobinud. Nagu vanaema oli öelnud, polnud ta kolhoositööks piisavalt kiire ega tugev. Kuigi sellist asjade käiku võis ette aimata, oli see ikkagi pettumus. Ja muidugi – häbi.

Nadka istus vanaema kõrval, liikumatult ja end nagu välja lülitanud, oodates, kuni vanaema midagi ütleb, et siis sõnakuulelikult öeldule reageerida. Äkki peatusid nende maja ees kaks võõrast – mees ja naine. Teistmoodi soengud, teistmoodi riided. Suured kotid käes.

„Vanaema…“

Vanaema vaatas aknast välja, kuhu Nadka osutas, tõusis, seisis hetke akna all ja tormas siis ukse poole.

„Valjake! Minu Valjake!“ hüüdis ta õhinal, ent peatus enne ukse avamist, kogus end ja köhatas ning oli ust avades tõsine nagu tavaliselt.

„Näe, kes kodu üles leidnud on!“ viskas vanaema põlglikult, pani käed bravuurikalt puusa ja sülitas.

„Kas tohime tuppa tulla, emake?“

„Muidugi tulge!“ leebus vanaema.

Kui uhket külakosti nad tõid! Konserve, viinereid, šokolaadikompvekke – nimeta ainult! Ja kõigil teistsugused sildid peal kui kohalikus poes.

„Kas need on import?“ uuris Nadka ja sirutas käe, ent vanaema noomiva pilgu peale tõmbas selle tagasi.

„Pribaltika,“ vastas Valja.

„No näe, kuhu lõpuks välja jõudsid,“ poetas vanaema. Nadka märkas, et kuigi vanaema püüab olla tavapäraselt pahur ja mossis, oli tal tegelikult hea meel, et tütar välja ilmus. Mis sest, et üle kümne aasta hiljem ja sama mehega, keda kunagi kõlbmatuks peeti.

„Meil läheb nüüd hästi, seda ma tulingi sulle ütlema!“ rääkis Valja. Tema mees Viktor noogutas kaasa.

Valja oli pärast kodukohast lahkumist igal aastal saatnud Nadkale ja vanaemale postkaarte, sünnipäevadeks ja uueks aastaks. Ilmselt lootis Valja ka postkaarte vastu saada, sest alati oli ta kaardile kirjutanud ka oma aadressi. Umbes iga paari aasta tagant aadress muutus. Vanaema polnud Valja tervitustele vastanud ega lubanud seda ka Nadkal teha. Tema silmis oli Valja reetur. Postkaardid lubas ta siiski alles jätta. Nadka korjas need tühja kingakarbi sisse, kõik, nii talle kui vanaemale saadetud postkaardid. Mõnikord vaatas ta neid, aga mitte kui tervitusi, vaid kunstiteoseid, värvilisi pilte. Valja peale ta seejuures peaaegu ei mõelnudki.

„Me elame Tallinnas – teate ikka, kus see asub, eks?“ jätkas Valja. „Teate, seal on kõik hoopis teisiti! Viktor sai hea töö tehases tsehhi juhatajana, mina töötan kontoris – peaaegu nagu muinasjutt!“

Nadka vaatas mõlemat huviga. Tema mäletas Valjat teistsugusena, saleda kärsitu noore naisena, kes tema varases lapsepõlves vaid harva kodus käis ning suurema osa sealviibitud ajast vanaemaga sõneles. Nüüd istus tema vastas volüümikas, ilmselgelt oma eluga rahul olev naisterahvas, kes vaatas teda huviga vastu.

„Küll sina oled suureks sirgunud,“ ütles Valja.

„Lausa kaunitar,“ lisas Viktor sõbralikult.

Valja naeratas selle peale. Tema pilgust taipas Nadka, et tädi teda küll kaunitariks ei pidanud. Nadka võttis seda rahulikult. Mis sest, et ei pea. Ka Nadka ise ei pidanud. Ega keegi teinegi mitte.

„Mine korraks välja, ma tahan oma emaga rääkida,“ ütles siis Valja. Nadka läkski. Istus oma tavalisele kohale akna all. Pink tema istumise all kääksatas ja liikus. Nadka seadis jalad tugevalt maha, et pehkinud puidust roostes naeltega pink püsti püsiks. Oli tuulevaikne õhtu, külanoorte hõiked keskväljakul kostsid temani selgelt, kuigi ta neid ei näinud. Toast, mis oli talle lähemal, kostis aga vaid kõnekõma. Sääsed ilmusid kohe välja ja hammustasid valusalt. Nadka sikutas seelikut ümber säärte, et sääskedel vähem pinda närida oleks, ning ootas, aeg-ajalt sääski tappes, täiskasvanute jutu lõppu. See õhtu oma pehme valgusega jäi talle kauaks meelde. Sellest õhtust algas tema uus elu.

Kaks kuud hiljem istus ta rongis ja sõitis Tallinna poole. Valjal oli lahendus, mis sobis nii vanaemale kui Nadkale: tal oli võimalik leida Nadkale töökoht Tallinnas.

„Tehases on palju noori naisi, kõik saavad hakkama! See on palju lihtsam kui töö kolhoosis. Ja elada saab meie juures. Meil on uus neljatoaline korter, isegi lodža on meil ja soe vesi,“ oli Valja rääkinud. Vanaema ei mõelnud pikalt. Lõpuks ometi sai ta hakata elama üksinda, nagu oli ammu soovinud. Nadka pärast, keda ta seni kiivalt kodus oli hoidnud, ta ei muretsenud. Vestluses Valjaga oli vanaema mõistnud, et tütrel on tõesti mõistus pähe tulnud ning ta on oma elu korda saanud. Sellest, et neil Viktoriga lapsi polnud, oli muidugi kahju. Aga see-eest said nad nüüd Nadka näol endale tütre, kellele eeskujuks olla ja keda juhendada. Ja Nadka oli juba peaaegu täiskasvanu, saab varsti kaheksateist – tal oligi juba aeg vanaemast eemale kolida. Nii lohutas ennast vanaema.

Tegelikult ei viitsinud ta ootamatu võimaluse plusse ja miinuseid kaaluda, sest nii oleks ta võinud hakata muretsema. Seda aga ta ei tahtnud. Niigi omal muresid küllalt, hakka veel kusagilt südamepõhjast emalikku muret üles kangutama, mis oli pärast tütardes pettumist teadlikult maha maetud. Nadka vastu oli ta nimelt karm ja range olnud, ja mitte vaid sellepärast, et kartis tüdrukut ära hellitada: ta ei tahtnud temas pettuda, nagu oli pettunud oma tütardes. Parem siis juba üldse mitte nunnutada, ehk pole siis lapse täiskasvanuks saamine nii valus.

Vanaema oli oma ülesande täitnud: Nadka oli üles kasvatatud ja isegi koolitatud. Polnud poiste- ega viinamaias, laisk kah polnud. Vanaema töö oli tehtud. Nüüd oli teiste kord. Temal oli aeg puhata.

Nadka oli rõõmus, et saab lõpuks kodukülast minema, sinna, kus elavad õnnelikud inimesed. Kindlasti olid seal inimesed õnnelikumad, miks muidu räägiti Baltimaadest hoopis teisel toonil kui teistest vennasvabariikidest? Rõõmus oli ta ka sellepärast, et sai vanaema juurest minema kolida juba enne kaheksateistkümneaastaseks saamist. Ta ju nägi, kuidas vanaema tema pärast kannatas, temasuguse sohilapse pärast häbenema pidi. Hea, et see nüüd läbi sai!

Ja nii lahkusidki Nadka ja vanaema teineteisest peaaegu sõnatult, lihtsalt teineteist emmates, ilma ühegi pisarata. Mõlemal oli hea meel, et elu oli neile värskemat hingamist toonud.

Tallinnas oli tõesti kõik teistmoodi kui külades või linnades, kus Nadka varem oli käinud. Tallinnas olid hoopis isemoodi värvid, isegi õhk lõhnas teisiti. Muidugi – meri! Nadka armus merre peaaegu kohe. Mere ääres oli alati õhku. Sellist hingematvat leitsakut, nagu kodukülas juulikuus, polnud mere ääres kunagi.

Nadka jalutas oma esimesel Tallinna-aastal tihti Valja ja Viktoriga Kadrioru pargis ja mere ääres. Mõnikord jalutasid nad ka Kadrioru majade vahel, lihtsalt niisama.

„Huvitavad majad,“ leidis Valja. „Eriti need vanemad, nagu romantilised nukumajad! – Aga ise ei tahaks küll siin elada. Ei-ei!“

Sageli istusid nad kauni Russalka kuju kõrval, mis tähistas kunagist laevahukku. Seejärel sõitsid nad koju, bussiga laulukaarest mööda Lasnamäele, uude elamurajooni, kus kohati puudus veel asfalt ning ümberringi käis ehitus, ja sõitsid liftiga uue üheksakorruselise maja seitsmendale korrusele. Seal, avaras neljatoalises korteris, oli Nadkal omaette tuba. Vaade aknast avanes madalamatele majadele, kaugemal paistis kanal, kus pidi varsti hakkama sõitma kiirtramm. Ja elutoas oli televiisor! Värviline! – See kõik oli kui muinasjutt! Nadka tundis, nagu oleks ta saanud selle kõik teenimatult. Oli ta ju Tallinna tulnud eelkõige sellepärast, et vanaema saaks lõpuks puhata, nüüd aga elas ta ise palju paremat elu kui vanaema. Piinlik oli. Nagu oleks ta vanaema maha jätnud.

Nadka kirjutas kolmandal päeval pärast saabumist vanaemale pika kirja, kus jutustas Tallinnast, selle puhtusest ja kaubarohkusest, ja sellest, et kauba eest makstes polegi vaja võtta letist tšekki, selle alusel kassasse raha maksta ja siis taas leti juurde minna, et kaup kätte saada, vaid kõik käis ühes letis või hoopis kassades. Nadka kirjeldas teistmoodi toite – siinne leib oli näiteks tumedam kui kodus – ning avaldas kahetsust, et vanaema seda ei näe.

Vanaema vastas paar nädalat hiljem mõne reaga, hoiatades, et ilusad asjad võivad pea segi ajada ja temal on kodus kah hea küll. Nadka oli pettunud, et vanaema polnud tema kirjast vaimustuses. Ehk oleks ta pidanud kirjutama rohkem ja põnevatest asjadest – näiteks sellest, kui ilusaid riideid oskab Valja hankida mujalt kui poest. Kuigi Nadka oli ülimalt rahul oma uute riietega, mis ta tädi kaudu ostis, kripeldas tal kusagil südamenurgas teadmine, et taoline riietega sahkerdamine pole seaduse silmis päris õige asi ning ta ei kirjutanud sellest vanaemale.

Samuti ei kirjutanud ta, kuidas ta imetles Valja ja Viktori omavahelist läbisaamist. Nääklemist muidugi oli ja teinekord aasis Valja Viktorit nii vürtsikalt, et kõrvalt vaadates polnud see enam naljakas. Aga muidu jälgis Nadka neid salamisi pidevalt. Ta polnud varem ühtki kooselu nii lähedalt näinud, see kõik oli väga huvitav. Ta ei tundnud teiste jutte salaja pealt kuulates häbi, sest see oli tema jaoks vajalik info. Tahtis ta ju pererahvale meeldida ning igasuguste ebameeldivuste ennetamiseks oli hea, kui tead rohkem. Nii-öelda püüda tolmu otse õhust.

Nadka kirjutas vanaemale umbes kord kuus, kirjeldades ilma ning mida sõi ning kust sai. See oli põnev maailm. Toitu osteti nii turult ja poest, Valja teadis täpselt, mis päeval kusagil uus kaup tuleb. Mõnede asjade pärast ei pidanud ta isegi mitte järjekorras seisma – tuttav puhveti juhataja tõi talle viinereid, vastu tahtis aga mõnd Poola deodoranti või midagi muud samaväärset. Äri käis kogu aeg.

Vanaema ei kirjutanud Nadkale kunagi vastu. Vaid postkaarte saatis – uue aasta ja sünnipäeva puhul. Nadkal küll kripeldas sees, et ta vanaemaga üldse ei suhtle. Terve senise elu oli ta ju vanaemaga elanud, vanaema oli olnud tema elus alati olemas. Nüüd ei pidanud ta mõtlema, et mida vanaema millestki arvab, ei pidanud kartma, et oma kohmakusega vanaemale häbi teeb. Aga rõõmu selle kohustuse puudumisest polnudki. Pisut tühi tunne oli hoopis. Nadka ei püüdnud vanaemaga suhteid soojendada, sest ta tundis oma vanaema. Oma soovide ja mõtete pealesurumine ja tähelepanu lunimine ei meeldinud vanaemale mitte üldse.

Tööl oldi Nadkaga rahul. See polnud kuigi lihtne töö: kaheksa tundi tuli liikuva lindi kõrval istuda ja samu liigutusi teha. Õhtuks olid selg ja kael valusad. Aga Nadka ei nurisenud. Tal oli hea meel, et suudab end lõpuks ise ära elatada, oma eksistentsi õigustada. Salamisi mõtles ta, et äkitselt polnudki tema koht kolhoosis – sellepärast ta sinna ei sobinudki. Ehk oligi ta mõeldud parema elu jaoks, ehk...

Nadka ei julgenud seda mõtet päris lõpuni mõeldagi, nii võõras ja hulljulge tundus see.

Õhtuti istusid Valja ja Viktor elutoas televiisori ees. Kui telekast tulev huvi ei pakkunud, hakkas Valja lugusid rääkima. Siin kuulis Nadka rohkem oma ema ja perekonna kohta, kui ta varem terve elu jooksul oli kuulnud. Põnevusega kuulas ta lugusid, kuidas ema ja Valja lapsepõlves koos mängisid ja hiljem salaja poistega kohtamas käisid. Imeline tüdruk oli olnud tema ema! Rõõmsameelne ja hakkaja, hoopis teistsugune kui tema, Nadka. Kui tema ema teda praegu näeks, kas tal oleks tema pärast häbi?

Põhiliselt vaadati Kesktelevisiooni, mõnikord ka kohalikku kanalit – Eesti Televisiooni. Eesti keelt küll keegi neist ei osanud, ent enamik filme, mida siin näidati, olid venekeelsed. Eestikeelsed subtiitrid ekraani alumises servas segasid pisut vaatamist, aga sellega oldi harjunud. Nadka üllatuseks näidati ka kinos filme eestikeelsete subtiitritega ja tal oli eestlastest kahju: kuidas saab nautida filmi, kui vaatamise ja kuulamise ajal ka lugema pead? Kas niimoodi üldse on võimalik filmist aru saada? Välismaiseid filme näidati siin vene keelde dubleerimata, välismaistes keeltes, all kaks rida subtiitreid – eesti ja vene keeles. Nadka jaoks oli see väga segane.

Igal juhul tundusid eestlased imelikena. Nadka kuulis, et eestlased eelistavad Kesktelevisioonile hoopis Soome Televisiooni, mille vaatamine on ametlikult keelatud. Selline vaikne peavoolule vastu ujumine oli kahtlane. Eestlased näisid Nadkale üleüldse kuidagi kahtlased. Tehases oli neid õnneks vähe, ka naabrite seas polnud ühtegi.

Nadka püüdis käituda hästi ja olla võimalikult märkamatu, nagu ikka. Kummalisel kombel ei meeldinud see Valjale ja Viktorile.

„Miks sa hiilid kogu aeg?“ pahandas Viktor. „Tahad midagi varastada?“

„Miks sa kodus istud, miks sa kusagil ei käi, nagu teised noored inimesed?“ imestas Valja.

Aga Nadka ei tahtnudki teistega kuhugi minna. Õigemini – ta oleks tahtnud küll, aga kartis, et ei oska käituda. Ta polnud ju kusagil väljas käinud peale kooliürituste ja külakino õhtute. Pealegi polnud tal ühtki sõbratari. Paar tüdrukut, kellega ta töö juures aeg-ajalt lobises, polnud veel piisavalt tuttavaks saanud. Ja üksinda ju ometi üks noor tütarlaps kuhugi ei lähe!

Valja ja Viktor käisid tihti kahekesi kodust ära. Tavaliselt paar tundi õhtul või nädalavahetusel.

„Äriasjad,“ ütles Valja ning Nadka ei küsinud rohkem.

Umbes kord kuus käisid Valja ja Viktor Moskvas. Sel ajal oli Nadka täiesti üksinda. Ta luges, sõi, koristas, jalutas ning õhtuti vaatas televiisorit. Saated ja filmid olid üksinda vaadates hoopis teistsugused. Kui tavaliselt kommenteerisid Valja ja Viktor telekas toimuvat ning ka Nadka kujundas oma vaatenurka nende kommentaaride järgi, siis nüüd sai ta rahulikult loo sisse minna, tegelastele kaasa tunda, ilma et kuuleks Valja põlglikke hüüatusi, nagu: „Uskumatu, missugune lollike!“ Üksinda olles oli kõik teisiti. Pisut nukker küll, aga laias laastus oli kõik väga hästi. Tal polnud võimalik endale häbi teha.

Kuna Nadka oli rääkinud, et on olnud sage raamatukogu külastaja, viis Valja Nadka ka Tallinnas raamatukokku. Uhkelt rääkis ta tuttavale raamatukogutöötajale, et tõi õetütre Tallinna enda juurde.

„Tubli tüdruk on, poisse ei vaata, probleeme ei tekita – muudkui loeks ainult!“

Raamatukogutöötaja vaatas Nadkat kiitva naeratusega.

„Meil siin väga suurt valikut pole,“ vabandas ta viisakalt. „Klassika jääb sinnapoole, populaarteadused sinnapoole,“ osutas ta käega.

Nadka läks üksinda raamatuid avastama, Valja jäi raamatukogutöötajaga vestlema. Kümne minuti pärast oli Nadkal viis raamatut välja valitud. Raamatuid nähes polnud raamatukogutöötaja pilk enam nii kiitev kui varem: Nadka valikus olid kergekaalulised uuema aja romaanid. Neist kahte oli ta juba varemgi lugenud.

„Ja mina mõtlesin, et sa loed Tšehhovit ja Dostojevskit,“ ütles Valja, kui nad Nadkaga raamatukogust väljusid. Tal oli piinlik, et oli Nadka üle uhke olnud, enne kui avastas, et tüdruk otsib meelelahutust, mitte ei sisusta oma lugemistunde tarkade mõtisklustega.

„Olen lugenud,“ vastas Nadka.

„Nojah, siis võib-olla küll, kui kogu klassika on loetud...“ ohkas Valja kergendatult.

Bussipeatuses tuli nende juurde üks mustlanna.

„Tahad, ennustan sulle?“ küsis ta Valjalt.

„Ei taha, mine minema siit,“ kortsutas Valja kulmu ja vehkis oma käekotiga, nagu tahaks ta sellega mustlannale äiata.

„Ma näen, et sul on üks haigus sees!“ viibutas mustlanna Valja poole sõrmega. „Raske haigus, aga sa ise ei tea veel seda!“

„Ära ähvarda mind,“ ütles Valja. „Tuju ainult rikud siin oma manamistega.“

„Ma näen sinu sisse,“ jätkas mustlanna ja pöördus siis Nadka poole. „Ma näen, et sul on kaks noormeest, kes sulle meeldivad. Üks on tumeda peaga, teine heleda peaga.“

Nadka ehmus. Omateada polnud tal ühtegi poissi! Tõsi küll, töö juures oli talle silma jäänud kaks noormeest, üks neist oli tõesti tõmmu, teine blond...

Mustlanna vaatas Nadkat kummalise pilguga, Nadkal oli tunne, nagu vaataks ta temast läbi. Mustlanna pomises midagi omaette ja siis ütles valjult:

„See tüdruk on neetud!“

„Kas sa saad siit minema?“ Valja hääl oli kuri.

„Anna kakskümmend viis rubla, ma võtan sul needuse ära,“ pakkus mustlanna Nadkale.

„Ma kutsun sulle miilitsa,“ ähvardas Valja. Mustlanna kõndis eemale, aeg-ajalt Nadka poole vaadates ja omaette midagi pomisedes.

„Ma tean, et ma olen tõesti neetud,“ ütles Nadka Valjale mõne hetke pärast.

„Mida? Mis jutt see selline on?“ oli Valja pahane.

„Vanaema ütles. Pidevalt tuletas meelde.“

„Ära usu teda!“ ütles Valja. „See on kibestunud vanainimese jutt!“

Nadka polnud iial näinud vanaema kui kibestunud vanainimest. Vanaema oli kaua elanud, palju näinud, teadis ju, kuidas asjad maailmas käivad!

„Aga kuidas siis see mustlane teadis, et...“ alustas Nadka, kuid Valja katkestas teda:

„See mustlane ei tea midagi! – Tal on oma stamplaused, millega ta inimestele läheneb! Minuvanustele ja vanematele ütleb, et on haigus, noorematele räägib noormeestest – kõigile seda, mis neile muret võiks valmistada!“

„Jah, aga ta hakkas ju kohe minu needusest rääkima,“ ei jätnud Nadka jonni.

„See oli ilmselt sellepärast, et sa oled nii väljakutsuvalt vaikne ja tagasihoidlik,“ selgitas Valja. „Sinusugused inimesed on temasugustele kerge saak! Luba mulle, et sa mitte kunagi ühelegi mustlasele oma raha ei anna, rääkigu ta mida tahes!“

Nadka noogutas.

„Sa pead mulle lubama,“ nõudis Valja.

„Ma luban,“ ütles Nadka.

Tuli buss ja nad läksid bussi peale, said koguni istuma.

„Sellest needusest veel,“ ütles Valja paari minuti pärast. „Mina ei tea, kas needus on olemas. Võib-olla on, võib-olla ei ole. Mõnikord läheb elus paremini, teinekord kehvemini – see pole veel needus. Aga kui oma raha mingile aferistile ära annad, ei lähe su elu paremaks, seda tean ma kohe kindlasti.“

Nadka noogutas. Ta ei saanud lahti mõttest, et mustlane siiski nägi needust tema sees. Juba lapsepõlvest teadis ta, et mustlased on teistsugused ja mõni näeb tõesti tulevikku. Aga samuti teadis ta juba lapsepõlvest, et mustlasi ei tohtinud usaldada. Ilmselt nad siis näevad küll, aga ei paranda, mõtles Nadka ja tal oli tuliselt kahju, et mustlased inimesi ei aita, kui on võimalik, ja võtavad raha vaid diagnoosimise eest.

„Millest sa unistad, Nadka?“ päris Valja ühel õhtul.

„Ma ei tea, ma olen niigi õnnelik,“ vastas Nadka ja naeratas viisakalt. Talle tundus, et nii peaks vastama. Oli ju täiesti loomulik, et sellist elu elades tuleb olla õnnelik. Nadka tajus, et tema ümber on põnev ja võimalusi täis maailm, aga tema ei oska seda kuidagi ära kasutada ega sellest rõõmu tunda. Võib-olla ta lihtsalt ei osanud õnnelik olla? Täpselt samuti, nagu omal ajal ei osanud õieti häbi tunda? Südamepõhjas oli õnnetunde asemel kerge kripeldus – kui miski on liiga ilus, et olla tõsi, siis ei saa see ju olla tõsi? Või vähemalt mitte igavene.

„Aga mees, lapsed – kas sa selle peale pole mõelnud?“ jätkas Valja unistuste teemal.

„Vanaema arvas, et kui kolhoosi tööle saan, siis saan ka mehe,“ ütles Nadka.

„Ja senikaua hoidis ta sind kodus kinni?“ üllatus Valja.

Nadka kehitas õlgu. Ta ei osanud selle peale midagi öelda. Vanaema ei hoidnud teda kinni, aga selge oli ka, et tal õhtuti väljas käimine ei tulnud kõne allagi.

„Mis, süütu oled või?“ sekkus ka Viktor vestlusse.

„Muidugi,“ vastas Nadka peaaegu pahaselt.

„Su emmeke on tüdruku nässu keeranud,“ ütles Viktor Valjale. „Vaata, mis tüdrukust saanud on! Nagu elav surnu.“

„Mis sa siis kohe niimoodi ütled,“ manitses Valja ja naeratas Nadkale. „Ma olen kindel, et varsti sa harjud siin ära ja leiad endale häid tuttavaid.“

Nadka noogutas. Tädi uskus temasse! Nüüd tuli teha nii, et ta ei pettuks.

Valja pakkus Viktorile välja mitu tuttavat perekonda, kel Nadkavanuseid lapsi – et kui järgmine kord külla minna, võtaks Nadka kaasa? Aga Viktor laitis kõik ettepanekud maha: kellel oli laps kodust välja kolinud, kellel selline, kes poleks ilmselt viitsinud Nadkaga suhelda, kellel selline, keda poleks ise oma lähiringi soovinud.

Töö juures hakkas Nadka otsima nende tüdrukute seltsi, kes teistest kenamad, uhkemad ja lärmakamad. Neil oli põnev eraelu, moekad riided ja silmad värvitud – nendega sõbrustades saaks kindlasti mehele, mõtles Nadka. Tüdrukuid Nadka vaikne seltskond ei seganud, tema üllatunud pilgust said nende jutud hoopis hoogu juurde.

Kord nägi Valja, kes sama tehase kontoris töötas, Nadkat koos värvitud tüdrukutega. Nadkal oli hea meel: nüüd nägi tädi, et tal on sõpru!

„Pead sa siis ka nende kõige litsakamatega sõbrustama,“ pahandas Valja õhtul. Nadkal oli häbi. Et ta ka ise selle peale ei tulnud! Seda, et tüdrukuid on igasuguseid ja kõigiga suhelda ei tohi, teadis ta ammu. Ta oli lasknud end pimestada asjaolul, et siinsed litsikesed nägid välja viisakamad kui Venemaal! Edaspidi hoidis Nadka tagasihoidlikumate tüdrukute ligi. Üks neist, Anja, sai peagi tema sõbrannaks. Koos väljaminekust siiski asja ei saanud: Anja hooldas oma haiget vanatädi ning õhtuti väljas ei käinud.