Читать книгу Martti läheb kooli. Suur või väike ingel - Kerttu Soans - Страница 3

Koolimaja pärani uks oli nagu tohutu ammuli suu, kuhu kõik sisenejad kadusid. „Kool on nõme, küll sa näed,” oli naabri-Kustas Marttile öelnud. Seepeale oli ema Marttit lohutanud, et Kustas tahab lihtsalt tähtis olla ja tema juttu ei maksa tõsiselt võtta.

Martti oli emaga varemgi koolimajas käinud, aga korraga tundis ta, et… et täna ta parem ei läheks.

Temast vooris mööda hulk poisse ja tüdrukuid. Mõned lobisesid omavahel rõõmsalt, teised vaatasid arglikult ringi. Mõnel lapsel olid lilled käes ja kõik olid pidulikult riides.

Ema oli elevil, naeratas ja tervitas tuttavaid. Martti vaatas ringi. Ta märkas Kustast, kes paari sõbra seltsis kooliuksest sisse läks – kõik kolm pikad, päikesepruunid ja lõkerdasid parasjagu naerda.

Nii hull see kool ei saa nüüd ka olla, otsustas Martti ja astus ema kannul üle läve.

Martti klass – esimene A – oli hele valguseküllane ruum rohelise tahvli ja kenade väikeste laudade ja toolidega. Õpetaja seisis klassi ees ja viipas neile sõbralikult. „Tere tulemast!” hüüdis ta. Ema lükkas Marttit õrnalt ja poiss sai aru, et nüüd tuleb lilled üle anda.

Õpetaja surus tal kätt: „Aitäh ja palju õnne, Martti – nüüd oled sa koolipoiss!” Tal olid suured hallid silmad ja hobusesaba nagu Kadil ja tema nimi oli õpetaja Mari. Martti tuju läks tublisti paremaks.

„Nii, kas kõik on kohal?” küsis õpetaja Mari reipalt. „Kohe tulevad siia üheksanda klassi õpilased. Sa saad endale suure sõbra, kes võtab sul käest kinni ja viib aktusele.”

„Kas ma sinuga ei võiks minna?” küsis Martti ema käest tasakesi. „Ma ei tunne ju neid üldse.” Aga juba astus tema juurde pikk punapäine tüdruk ja võttis tal käest, ning ema jõudis Marttile vaid lehvitada.

Klassiuksel nägi Martti üht poissi oma emaga vaidlemas. Poisil olid jalas tumedad viigipüksid, seljas valge särk ja hallitriibuline kuub, mis oli talle natuke suur, ja tema juuksepahmakas oli kergelt lokkis.

„Mina ei tule! Ma ei taha tulla!” teatas poiss altkulmu põrnitsedes ja hoidis uksepiidast kõvasti kinni. Poisi ema püüdis teda ukse juurest eemale sikutada. Kauem ei saanud Martti vaadata: ta kõndis punapäisel tüdrukul käest hoides suurde saali, mis oli rahvast tulvil. Muusika mängis rõõmsat marssi ja inimesed plaksutasid uutele õpilastele julgustavalt.

Martti istus esimesse ritta ühe patsidega tüdruku kõrvale, keda ta ei tundnud, ja vaatas ringi. Äkitselt maandus tema kõrvale toosama poiss, kes ei tahtnud aktusele tulla.

„Mulle ei meeldi võõrastel käest kinni hoida,” seletas ta Marttile. „Mis su nimi on? Mina olen Sebastian. Vaata, mis mul on.” Ta pistis käe kuuetaskusse ja tõi lagedale väikese klaaspurgi. Martti küünitas lähemale, et paremini näha, ja põrkas tagasi. Purgis kükitas suur must karvane ämblik.

„Tema nimi on Nupsu,” seletas Sebastian. „Ta on mürgine, aga ära karda, purgil on kaas peal. Ma venna käest sain, tal ei olnud enam aega Nupsut toita. Ma pean talle iga päev kärbseid püüdma.” Ta logistas justkui oma jutu kinnituseks purgi kaant. Martti nihkus igaks juhuks veidi eemale.

„Ära ainult mu emale ütle, et mul Nupsu kaasas on. Kas tahad mu sõber olla?” jätkas Sebastian ühe hooga ja pistis purgi tagasi kuuetaskusse. Martti punastas ja noogutas. Järsku tundus talle, et kool võibki olla täitsa lahe, rääkigu Kustas mida tahes.

Õhtul voodis luges Martti natuke oma uut aabitsat, mis talle aktusel oli kingitud. Onu Ööbiku lood olid päris naljakad ja Martti itsitas. Ta pani aabitsa koolikotti ning puges tagasi voodisse. Homme ma näen Sebastiani! Ja Eerikut ja Kaisat… ja teisi… jõudis ta mõelda, enne kui silmad kinni vajusid.

Unes lendas ta oma nähtamatu sõbra Kuldtiiva laial turjal ümber maakera – nii kõrgel, et Maa oli nagu suur helesinine pall.

„Hoia kinni, see on üks vägev lend!” hüüdis Kuldtiib, ja Martti lendas temaga üle mägede ja orgude, merede ja liustike, kuni äratuskell helises.