Читать книгу Armastusega fännidelt - Ketlin Priilinn - Страница 5

Olen mõelnud, et maailmas on ikka tohutult palju eri liiki armastust. Mina armastan näiteks oma ema ja isa ja väikest venda Albertit, ehkki viimane on sageli üks igavene tüütus. Samuti armastan oma poissi Sveni, kellega plaanime sügisel koos elama hakata. Armastan oma parimaid sõbrannasid Laurat ja Elisabethi – tunnen neid mõlemaid juba esimesest klassist saadik. Ma armastan lugeda, eelkõige häid krimkasid, ja igasuguseid CSI-laadseid seriaale. Armastan kirjutada ning armastan unistada elust kuulsa ja heal järjel tippajakirjanikuna näiteks mõnes majanduslehes. Armastan hot dog’e, küpsisetorti ja jäätisekokteili ploomimahlaga.

Ja kogu südamest armastan ma Dreamblued. Dreamblue ei ole mu sõber ega sugulane, samuti mitte mõni hea raamat või film ega ka mingisugune peene nimega maiuspala. Ei, Dreamblue on hoopis bänd. Totaalselt parim bänd terves maailmas, vähemasti mina olen selles küll päris veendunud.

Ma olen nende fänn olnud juba seitse aastat, seega sellest ajast saadik, kui olin vaid üheteistaastane pägalik. Juhtusin täiesti kogemata nägema VH1 pealt nende loo „Roses” videot ja jäin selle lummusse. Asusin YouTube’ist nende teisi lugusid otsima ja kuulasin, suu ammuli, terve õhtu. Mäletan seda nii hästi – ema sai mu peale kurjaks, sest ma ei saanud kuidagi õhtust sööma tuldud, ja kui lõpuks siiski laua äärde jõudsin, oli toit ammugi jahtunud. Ja õhtul, kui ema oli mulle head ööd soovinud ja mu toa ukse kinni tõmmanud, ronisin salamahti voodist välja ja lülitasin arvuti taas sisse. Ma lihtsalt pidin Dreamblue kohta veel lugema ja uurima, et teada saada, kes need ometi on, kes seda kirjeldamatult imelist muusikat teevad. Järgmisel hommikul kooli minnes olin nagu uimakana, kõigest paar-kolm tundi maganud, aga see-eest jube õnnelik ja õhinas. Teadsin juba siis, et mina, Lisann, olen avanud ukse mingisse lummavasse teise maailma ja et nüüdsest muutub mu elu põhjalikult. See kahest mehest ja ühest naisest koosnev rootsi bänd oli täielikult ja lõplikult võitnud mu südame.

Olen oma sõprade järgi aru saanud, et vaimustus mõnest bändist või lauljast või näitlejast möödub üldjuhul kiiresti. Ollakse andunud fänn, kleebitakse plakateid seinale, otsitakse internetist igasugust infot ja pilte oma iidoli kohta, aga see kõik on kuidagi nii ajutine. Väga kiiresti tulevad uued iidolid, uued plakatid, laulud ja pildid, siis jälle uued ja jälle … Ma tundsin juba algusest peale, et minuga on lood teisiti. Dreamblue oli oma lugudega mu hinge puudutanud nii sügavalt, et tundus ilmvõimatu neid unustada või kellegi teise vastu vahetada. Pealegi sai mulle aastatega üha selgemaks, et asi ei ole ainult muusikas. Mida rohkem ma Dreamblue liikmete kohta uurisin ja neist teada sain, seda lähedasemaks nad minu jaoks muutusid. Varsti oli mul tunne, justkui kuuluksid nad mu pere või lähimate sõprade hulka. Kuidas siis muidu? Ma ju tundsin ja teadsin neid nii hästi. Ja mitte ainult ei tundnud ega teadnud, vaid hakkasin neid ka armastama.

Jah, ma armastan neid. Armastan Xanderit kogu tema edevuse, vihmahirmu ja karja kasvatamatute Inglise buldogitega. Armastan Lars-Erikut, kelle juuksepiir iga aastaga üha enam hõreneb ja keda kõige paremini iseloomustab tema pöörane vaimustus luksusautode vastu. Aga kõige rohkem armastan Ulrikat.

Ulrika Kristina Lindquist. Suurem osa Dreamblue fänne nõustub, et just tema on bändi süda ja hing, kes annab kõigile nende lauludele selle seletamatu „miski”, tänu millele nad on juba ligi kolmkümmend aastat niivõrd edukalt tegutseda saanud. Dreamblue albumeid on nüüdseks müüdud üle seitsmekümne miljoni ja ükskõik kui palju ma Xander Haglundi ja Lars-Erik Amundseni ka ei imetleks, ei usu ma eladeski, et nad oleksid suutnud ilma Ulrikata seda kõike saavutada. Ulrikas on kõik kuidagi nii päris. See on uskumatu, kuidas ta on võimeline igasse laulu sisse elama ja edastama selle sõnumit nii tõeliselt, et publikul on teda kuulates pisarad silmis. Ja see hääl! Ulrika suudab laulda nii kõrgelt kui ka madalalt, võimsalt ja jõuliselt kui ka õrnalt, pehmelt ja võrgutavalt. Vahel on teda kuulates tunne, nagu satuks kuskile teise maailma, sest on raske uskuda, et üks tavaline inimolend võiks osata niimoodi laulda.

Ometi on Ulrika igas mõttes täielikult inimene. Tavaelus tundub ta neist kolmest vaata et isegi kõige lihtsam ja tagasihoidlikum. Ma olen tihtipeale mõelnud, et Ulrikas oleks justkui kaks lausa vastandlikku inimest. Laval tunneb ta end täiesti vabalt ja on nii omas elemendis, kui üldse olla saab – jookseb ringi, tantsib, flirdib publikuga, annab endast kõik. Reaalses elus on ta aga pigem endassetõmbunud ja vaikne ning armastab väga privaatsust. See tuleb hästi välja näiteks intervjuudes, kus ta laseb enamasti rääkida Xanderil või Lars-Erikul ja eelistab ise jääda pigem varju.

Lisaks on Ulrika läbinisti boheemlaslik loomeinimene, hajameelne ja lohakas. Ühes intervjuus pidid kõik bändiliikmed nimetama üksteise paremaid ja kehvemaid külgi ning Xander ütles Ulrika kohta, et too jätab oma asju igale poole vedelema. Korraarmastajast Xanderit pidi ta suutma sellega pidevalt endast välja viia.

Ja ta on ilus. Nii kohutavalt, erakordselt, kirjeldamatult ilus. Paljude fännide, ka minu arvates läheb ta vananedes üha kaunimaks ja praegu, neljakümne seitsme aastaselt, näeb ta välja veel parem kui napilt kahekümnesena oma lauljakarjääri alguses. Küpsem vanus kuidagi lihtsalt sobib talle nii imehästi. Ulrikal on lühikesed tumedad juuksed ja pruunid silmad, ta on väikest kasvu ja kõhn, hästi hapra ja natuke poisiliku kehaehituse ja olekuga. Mulle meeldib, et tema ilu on loomulik – Ulrika on öelnud, et ta ei poolda ilukirurgiat. Lähemalt vaadates võib näha ta silmade ümber peenikesi kortse, aga need ainult rõhutavad ja täiustavad tema küpset ilu.

Ulrika on seitsmendat aastat abielus Jonas Bergmani nimelise mehega ja eelmisest kooselust on tal üheksa-aastane tütar Charlotte.

Ma olen võimeline Ulrikast ja tema elust lõpmatuseni rääkima, nii et minult on sageli küsitud, kas teised bändiliikmed ei lähegi mulle korda. Muidugi lähevad, appi, kuidas siis muidu?! Nagu enne mainisin, armastan kõiki kolme, kuid Ulrika on minu jaoks lihtsalt kõige-kõige erilisem.

Nii, nagu poleks Dreamblued ilma Ulrika vapustava hääleta, poleks seda tõenäoliselt ka ilma Xanderi imetabase muusika loomise andeta. Xander nimelt kirjutab suurema osa Dreamblue lugudest, kuid laulab ka ise ja mängib kitarri. Õigupoolest on tema nimi Peter Alexander Haglund, aga ta on juba poisipõlvest saadik oma nime suupäraselt Xanderiks lühendanud. Xander näeb samuti lausa tapvalt hea välja. Ta on pikka kasvu ja heas füüsilises vormis – see pole ka ime, arvestades, kuidas ta vihub jõusaalis regulaarselt trenni teha. Tal on oma isiklik treener ja puha ... Jah, Xander on tõeline kompu oma tõmmu jume, meeblondide õlgadeni juuste ja paaripäevase habemega.

Kõige ägedam on Xanderi juures minu arvates aga tema Inglise buldogite vaimustus. Need koerad on tema kirg, nagu ta ise intervjuudes väidab. Praegu on tal neid kodus lausa viis – Patsy, Janis, Bob, Jimi ja Elvis. Tihtipeale on mõned koertest temaga tuuridel kaasas ja siis nõuab Xander nende jaoks spetsiaalset toitu ja tingimata ka madala äärega pehmet magamispesa. Emastele olgu see roosa ja isastele sinine või roheline. Sellistel puhkudel võtab ta kaasa ka oma majapidajanna Ida, kelle ülesandeks on koerte eest hoolitseda.

Ilus, andekas ja loomi armastav mees kõlab igati ideaalselt, eks ole. Täiuslikkusest on Xander sellele vaatamata üsna kaugel, ega ta muidu ei oleks neljakümne kuue aastaselt ikka veel vallaline. Abielus on ta olnud küll, koguni kaks korda, aga mõlemad korrad lõppesid lahutusega. Xander pole seda kunagi küll otse välja öelnud, aga jube palju spekuleeritakse, et need abielud läksid tema truudusetuse nahka. Xander nimelt vahetab kogu aeg naisi ja on isegi tunnistanud, et püsisuhe on tema jaoks üks raskesti teostatav asi. Enamasti on tema see, kes suhte lõpetab, kuid kolme aasta eest purustas mehe südame noor mulatitarist inglanna Emily, kes jättis Xanderi ühe noore poisinolgi pärast maha. Sellest ülesaamine võttis mehel ikka kõvasti aega, kuid inspireeris teda see-eest looma üht Dreamblue parimatest albumitest „For Emily, with Love”.

Esimesest abielust sündisid tal poeg Stefan ja tütar Mikaela, kes on praegu kolmteist ja viisteist. Nad elavad oma ema juures ja minu teada Xanderiga eriti läbi ei käi.

Kõige rohkem iseloomustab Xanderit edevus. Oeh, ta on lausa uskumatult edev. Kõikidel teleesinemistel ja leheintervjuudes võib Xander lausa lõpmatult jahvatada, samal ajal kui Ulrikal ja Lars-Erikul õnnestub heal juhul ehk paar sõna vahele poetada. Need kaks on aga asjade sellise käiguga rahul ja lasevad Xanderil meeleldi seletada. Ja see pole ainus märk selle mehe vajadusest esiplaanil olla. Nimelt haldab Xander isiklikult – okei, eks tal ole mõned abilised kah, aga põhiliselt kirjutab ta sinna ise – bändi Facebooki-fännilehte Dreamblue Official, kus annab fännidele teada bändi tegemistest. See on muidugi üks tänuväärt ettevõtmine, sest just selle lehe kaudu on võimalik kõige toimuvaga jube hästi kursis olla.

Xanderi suurim veidrus on aga see, et ta kannatab pluviofoobia all ehk kardab vihma. Ma poleks osanud arvata, et sihuke foobia üldse olemaski on! Olles nüüd selle kohta uurinud, tean, et selliseid inimesi on päris palju. Xander vihkab vihma ja iseäranis selle kätte jäämist, ta on ise rääkinud, et läheb siis lausa paanikasse. Varasematel aastatel jättis ta paduvihma tõttu korduvalt kontserte ära, aga väidetavalt pidi sellise asjaga nüüd lõpp olema. Xanderil on psühhoterapeut, kes aitab tal foobiaga toime tulla.

Ja siis on veel Lars-Erik Amundsen, teine kitarrist ja laulja, kes paljude arvates ei ole nii värvikas kuju kui Xander või ammugi Ulrika (kes on tegelikult Lars-Erikuga kaugelt sugulane). Okei, välimuselt jääb ta neile kindlasti alla. Ta on lühemat kasvu, kiitsaka kehaehitusega ja tema kergelt lokkis heledad juuksed hakkavad otsmiku juurest veidi hõrenema. See-eest on Lars-Erikul aga suurepärane, madal ja jõuline hääl, mis on avanud talle tee sügavale fännide südametesse, muidugi ka minu omasse. Xander, kes on ometi edev mees ja naljalt oma vajakajäämisi ei tunnista, on avalikult öelnud, et tema meelest on Ulrika ja Lars-Erik palju andekamad lauljad kui tema ning tema põhiliseks andeks on pigem siiski muusika kirjutamine.

Lars-Erik on abielus endast kümme aastat noorema ameeriklanna Meganiga ja neil on kolm väikest last – üheaastane Lisa, neljane Anders ja seitsmene Mia Melissa. Sageli on tal terve pere tuuridel kaasas.

Lars-Erik armastab jubedalt magusat. Alatasa on tal näpu vahel mõni kreemitäidisega sõõrik, kaneelisaiake või šokolaaditahvel. Nii Xander kui ka Ulrika nendivad kadedusega, et nemad paisuksid Lars-Eriku kombel süües nagu saiatainas, aga sellele mehele ei näi sissesöödud kaloripommid mingisugust mõju avaldavat.

Üks nõrkus on tal veel – kallid autod. Lars-Eriku suures garaažis seisavad viimaste andmete kohaselt Bentley Mulsanne ja Rolls Royce Phantom Coupé, lisaks tema naisele Meganile kuuluv Jaguar XJ, aga mehel on kombeks autosid sageli uute ja uhkemate mudelite vastu vahetada. Lars-Erik ise teeb oma hobi üle nalja stiilis „väike mees ja suured autod”, kuid ütleb, et ei saa selle nõrkuse vastu midagi teha ja ei näe selles tegelikult ka midagi halba. See vaimustus istuvat tal sees juba poisikesepõlvest saadik. Lars-Erik on RREC (Rolls Royce’i ja Bentley Rootsi-klubi) liige ja külastab sageli autonäitusi.

Sellised nad lühidalt kokkuvõetult on. Tegelikult kuuluvad Dreamblue koosseisu muidugi veel taustalaulja, trummar, klahvpillimängija, igasugused helitehnikud ja nii edasi, kuid nemad vahetuvad suhteliselt tihti, samas kui põhiline kamp – Ulrika, Xander ja Lars-Erik – on püsinud vankumatu ja muutumatuna 1984. aastast alates.

Ma võiksin loomulikult igaühe kohta teha peast paraja referaadi mõõtu ettekande stiilis: „Ulrika Kristina Lindquist sündis 1964. aasta 23. aprillil Göteborgis Thomas ja Margareta Lindquisti noorima tütrena …” ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ükskord tekkis mu sõbrannal Elisabethil huvi, kui palju ma bändi liikmetest õigupoolest tean, ja ma sain hea võimaluse oma pähekulunud infot demonstreerida. „Lisann! Okei, okei, aitab juba, sain aru!” hakkas Elisabeth kätega vehkima juba enne, kui ma olin Ulrika elulooga veerandi peale jõudnud. Pärast seda on ta hoolega vältinud sõna „Dreamblue” ja kui ma juhtun jälle midagi bändi teemal õhkama, katsub sõbranna jutu kähku mujale viia.

Hah, aga kui ta vaid teaks, et see pole veel kaugeltki kõik! Ma pole julgenud kellelegi peale oma kaasfännidest virtuaalsõprade rääkida, et mul on kõik, absoluutselt kõik Dreamblue laulude sõnad peas, isegi nende viimaselt albumilt „Dreamy Vanilla”, mis tuli välja alles mõned kuud tagasi. Ja see juba on midagi, sest albumeid on nad välja andnud tervelt viisteist tükki. Kui palju neil võiks laule kokku olla, seda pole ma arvutanud, aga no ikka teps mitte vähe.

Ma pole kunagi maha istunud ja hakanud neid laule omale pähe tuupima. Minuga on lihtsalt selline lugu, et kui mulle midagi meeldib, jääb see jube kergesti meelde, ja kui ei meeldi või ma asjast hästi aru ei saa, siis ei jää üldse. Näiteks koolis võisin ma jäädagi füüsikavalemeid põrnitsema ja neid endale idioodi järjekindlusega üha uuesti ja uuesti kordama, aga kasu ei mingit. Nojah, lõpuks kuidagiviisi ikka sain need õnnetud valemid endale pähe, aga selleks tuli pikka aega metsikult tööd teha. Seevastu luuletusi, eriti veel ilusaid luuletusi tarvitses mul vaid paar korda lugeda, kui juba võisin neid veatult peast deklameerida.

Ka pildikaustu oma arvutis ei julge ma Laurale ega Elisabethile ega teistele sõpradele näidata, sest ma tean täpselt, kuidas selle peale reageeritaks. „Lisann, sa oled peast täitsa põrunud,” ütleksid nad ja vaataksid mind nagu hullu. Ainult Sven, mu poiss, on minu Dreamblue-hullusega harjunud. Tema üksnes muigab selle kõige peale heatahtlikult. Ma arvan, et ega ma ei suudakski olla koos poisiga, kes ei võtaks mind sellisena, nagu ma olen!

Ma ise ei näe selles midagi nii väga kummalist, et kaustas nimega „Mu imekaunis Ulrika” on mul tuhat üheksasada seitsekümmend kaks pilti ja „Dreamblue”-nimelises tuhat ükssada nelikümmend seitse. Need kõik on ju kogunenud seitsme aasta jooksul! Ma ei salvesta arvutisse sugugi mitte kõike, mis kätte satub, vaid üksnes need pildid, mis tõesti kõige ilusamad tunduvad. Pole ju midagi parata, et neist on nii palju ilusaid pilte.

Laura ja Elisabethiga suheldes püüan olla tavalisem, normaalsem, nendega sarnasem. Kui kõik Dreambluega seotud teemad kõrvale jätta, on mõlemaga tegelikult hästi lõbus ja tore. Meil saab alati nalja ja me oleme alati üksteise jaoks olemas. Ühiseid hobisid meil, tõsi küll, palju ei ole. Laura ja Elisabeth on sportlikud tüdrukud ja käivad juba aastaid võrkpallitrennis, mind aga jätab sport täielikult külmaks. Erandiks on ehk ujumine, seda teen ma suvel meres heameelega, ja jalutamise vastu pole mul samuti midagi, ent sellega asi ka piirdub. Kehalise kasvatuse tundides tulen ülesannetega küll kuidagiviisi toime, aga mingit rõõmu ma nende sooritamisest ei tunne ega tuleks selle pealegi, et ka vabal ajal kusagil palli loopida või ringi karelda.

Elisabeth on lisaks suur pidutseja, keda kohe tõmbab igasuguste pidude ja läbude ja klubide poole. See klubitamine läks tal eriti hoogsalt lahti pärast ta kaheksateistkümnendat sünnipäeva, kui polnud enam probleemi kuskile sisse saada. Laura käib temaga sageli kaasas, ehkki tema kuulab rohkem raskemat muusikat ja klubides mängitav jube tümps ei istu talle sugugi. See-eest on talle väga oluline seltskonnas olla ja klubides pidavatki ta käima eelkõige selleks, et seal tuttavaid kohata.

Mina nendega eriti kaasas ei käi. Ma ei tunne ennast klubides hästi. Muutun seal suitsu ja lärmi ja õudse tümpsumuusika sees kuidagi jube ebakindlaks, hakkan end võrdlema igasuguste üleslöödud tibidega ning tunnen ennast võõrkehana, kohmaka ja inetuna.

Muul ajal mind mu välimus eriti ei häiri, ehkki ma pole selline klassikaline blond kaunitar nagu Laura ega punapäine naiselikkuse kehastus nagu Elisabeth, kelle ümber poisid pidevalt tiirlevad. Ma olen lühike, kõhn ja poisilik – need kolm omadust mulle isegi natuke meeldivad, sest samade sõnadega võib iseloomustada ka Ulrikat. Siinkohal sarnasus kahjuks lõpeb. Ulrika on erakordselt ilus, mina aga masendavalt tavaline.

Mu isa on poolenisti ukrainlane, hästi tõmmu ja kena mees, ning võiks ju arvata, et midagi sellest eksootilisest välimusest pärandub edasi ka lastele. Paraku olen mina isalt saanud üksnes tema tumedad lokkis juuksed, samal ajal kui mu kaheteistaastane vend Albert võidab juba praegu südameid oma tõmmu naha ja tumepruunide rosinasilmadega. Minu silmad on hallid, just nagu emal, ja jume nii kahvatu, et isegi suvel ei taha päike peale hakata.

Mis aga veel hullem – mu vasakul põsel on suur sünnimärk. Ema ja isa on alati kinnitanud, et see pole üldse kole, vaid teeb mind pigem isikupärasemaks, kuid minu meelest rikub see mu näo täielikult ära. Tahaksin kunagi lasta selle eemaldada, see aga maksab raha. Käisin millalgi arsti juures ja ta ütles, et kui sünnimärk pole just mingil põhjusel tervisele ohtlik, siis eemaldatakse seda üksnes tasuliselt. Raha mul tegelikult oli, olen juba kaks viimast suve tööl käinud ja viimasel kooliaastal ka ühte noorteportaali artikleid kirjutanud. Suure osa teenitust olin kõrvale pannud, aga seda ei raatsinud ma oma totaka sünnimärgi peale küll kulutada. Ja hea oli, et ma seda ei teinud, sest seda raha läks mul nüüd väga-väga vaja.