Читать книгу Halloween - Ketlin Priilinn - Страница 5

Juba trepikotta jõudes mõistsin, et olin ennustusega täppi pannud. Meie korteri poolt kostis röögatu valjuks keeratud Alice Cooperi muusikat ning see viitas kaljukindlalt asjaolule, et Rasmus oli üksi koju jäetud. Ust lahti keerates imestasin tõsiselt, et naabrid polnud teda veel sõimama tulnud – lärm oli vaat et hullem kui ennist koolipeol.

„Rasmus!” karjusin ukselävel. „Keera vaiksemaks! Idikas oled või?!”

Muusika keerati otsemaid tasemaks, väikevend ise aga ei pööranud peadki, et mulle tere öelda. Istus teine oma nurgas arvuti ees ja mängis mingit mängu, täpselt nagu olingi arvanud.

Sikutasin kingad jalast ja mantli seljast ning nõjatusin mõtlikult meie toa ukselävele. „Ema ja paps läksid välja, jah?” küsisin.

„Mh-mh,” kostis napp vastus.

„Koos?”

„Nalja teed või?” Rasmuse häälde oli siginenud põlglik noot ja ma tabasin end taas mõtlemast, kas mitte just väikevend ei ela kogu jama kõige raskemini üle. Olin küll ja küll tahtnud temaga rääkida, aga tema sulgus üha enam endasse ja veetis kogu koolivälise aja kas arvutis või lösutades voodil, koomiksid ees ja kõrvaklapid peas...

Istusin nõutult oma voodile ja näperdasin pehmet sinist nahkhiiremustriga päevatekki. See tekk oli nii-öelda jäänuk mu vampiirihulluse ajast – ehk sellest tobedavõitu perioodist mõni aasta tagasi, kui ma ahmisin endasse nii filme kui ka raamatuid vampiiride teemal ja kõige tagatipuks kujutasin ette, et kuulun ise nende hulka. Täpsemalt öeldes olin ma laps, kes sai kunagi mitmesaja aasta eest vampiiri käest hammustada ning kes sellest peale on üksipäini maailmas ringi rännanud. Halvad inimesed olid mu kinni võtnud ja lastekodusse pannud, sealt aga lapsendas mind mu praegune perekond.

Kui naljakad ja lapsikud tunduvad need fantaasiad nüüd, mitu aastat hiljem! Tollal oli see aga mu lemmikmäng, väga isiklik ja salajane, mida ma ei tahtnud mitte kellegagi jagada, isegi mitte Marianiga, ehkki olime siis temaga kogu aeg ninapidi koos nagu sukk ja saabas. Olin lihtsalt tundnud, et keegi ei saa sellest nagunii aru ja mul ei olnud soovi ennast naerualuseks teha.

Nüüdseks olin ma vampiirimängudest välja kasvanud, aga aeg-ajalt meeldis mulle ikka lehitseda „Videviku” saaga raamatuid või vaadata salaja „Vampiir Mona” multikaid – muidugi siis, kui kedagi teist ei olnud kodus. Neliteist on liiga kõrge vanus selliste lapsikute multikate jaoks, aga oma nõrkusele ma vastu panna ka ei suutnud.

Vaatasin Rasmuse väikest kummargil kogu arvutiekraani ees klõbistamas. Vend oli pärinud meie pere „nooruslikkuse” geeni – nagu mind, ei pidanud keegi naljalt ka teda nii vanaks, kui ta tegelikult on. Alles hiljaaegu oli poes üks jutukas vanem müüja pärinud ta käest, kas väikemees koolis ka juba käib. Rasmus, kes alustas kooliteed tänavu juba kolmandat korda, oli seepeale tõmbunud näost punaseks kui tomat ning jäänud vastuse võlgu. See-eest oli vend saanud ebaõiglasel kombel omale meie ema ilusad suured sinised silmad ning heleblondid juuksed. Minu tumedad juuksed ja rohekad silmad pärinesid arvatavasti mu pärisisalt, keda ma polnud mitte kunagi näinud, isegi mitte pildilt. Ema abiellus papsiga, kui ma olin nelja-aastane, ja viieselt sai minust juba suur õde. Paps on ainuke isa, keda ma tean ja keda võin selleks ka tõesti nimetada. Rasmus võib ju Alice Cooperit kuulata ja üritada klassivendade seas karmi kutti mängida, kuid tegelikult on ta isegi nüüd, üheksaselt veel paras memmekas ja ema küljes rippuja. Mina olen alati olnud rohkem papsi laps, hoolimata faktist, et me ei ole veresugulased.

Heitsin voodile pikali, vaevumata isegi riideid vahetama. Tänane päev näis mulle just nii masendavana, nagu ma olin juba pikalt ette arvanud. Halbade asjade aastapäevadelt vist ei saagi muud oodata.

Aasta eest, kui ma halloween’i-peolt saabusin, olid kõik kodus: nii ema, paps kui ka Rasmus. Ainult et meie kodu ei olnud siin, Lasnamäe kolmetoalises korteris, vaid meil oli oma pisike majaköks Tallinnast natuke eemal. Kooli jõudmiseks tuli sõita kahe bussiga, kui paps ei saanud mind ära viia, nüüd piisab ühest, aga ometi vahetaksin meie praeguse elamise silmagi pilgutamata vana vastu, kui see oleks võimalik. Mõtlen tihtipeale meie väikese, alati natuke metsistunud ja rohtu kasvanud aia peale, kus oli põõsaste varjus mõnus pikutada ja midagi lugeda. Mõtlen teisel korrusel asunud tillukese, aga päris oma toa peale, mida ma ei pidanud kellegagi jagama. Mõtlen väikese metsatuka peale, mis asus otse maja taga ja kus oli tore jalutamas käia. Nii palju häid mälestusi jäi maha sinna majja, kus olime elanud Rasmuse sündimisest saadik – seega terve venna elu ja tublisti üle poole minu omast.

Mu voodi kõrval on väike kapp, mille ülemises sahtlis hoian üht pilti, mida armastan sageli vaadata. Pilt on tehtud minust ja Rasmusest eelmisel suvel aias. Mina lebotan valgel plastlamamistoolil, mul on peas totakas triibuline kaabu ja käes hoian roosa jäätisekokteili klaasi. Rasmus vedeleb natuke tagapool pikali murul, käed kukla taga risti, ja paistab magavat, ehkki ta lollitas niisama. Tema kõrval on paar koomiksiajakirja ning tühjaks joodud klaas, sinine kõrs seest välja turritamas.

Võtan selle pildi tihti välja, vaatan natuke ja üritan ennast tagasi kujutleda aega, kus kõik oli veel hästi. Siis panen selle jälle vihikute ja kaustikute alla tagasi ning sunnin ennast leppima sellega, mis on nüüd. Muuta ei saa nagunii enam midagi.

Olime sunnitud maja maha müüma, sest ainuüksi ema palgast ei oleks me jaksanud seda ülal pidada. Majal polnud teab mis väärtust ja see asus linnast väljas, aga saadud raha eest saime kolmetoalise korteri Lasnamäele. Siin me nüüd pesitsemegi. Mina ja Rasmus oleme ühes toas, aga paps ehitas meile kokkuvolditava vaheseina, millega annab hädapärast teineteisele natuke privaatsust tekitada.

„Rasmus?” küsisin järsku.

Vastust ei tulnud, muusika mängis ikka veel küllalt kõvasti ja ilmselt ta ei kuulnud.

„Rasmus!” tegin kõvemat häält.

Muusika keerati veidi vaiksemaks. „Noh?” Poiss vahtis pahura näoga minu poole.

„Sa ei tea, kuhu ema ja paps läksid ja millal nad tagasi tulevad?”

„Ei.” Pea keerati jälle arvuti poole, aga ma otsustasin, et ei anna nii kergesti alla.

„Kuule, ära ole selline. Räägi minuga.”

„Mida ma rääkima pean?”

„Sa ei pea, aga võiksid. Vanasti arutasime igasugu asju koos, aga nüüd sa ainult istud arvutis või koomiksite taga...”

„Vanasti oli palju asju teistmoodi kui praegu,” märkis Rasmus elutargalt.

„Oligi, aga me ei pea sellepärast omavahel sellised olema! Me peaks just kokku hoidma, nüüd veel eriti.”

Rasmus kehitas õlgu ega lausunud enam sõnakestki. Selle asemel keeras ta muusika jälle kõvemaks, andes seega mõista, et meie jutuajamine on lõppenud.

Ohkasin ja võtsin kapi kõrvale maha laotud virnast tülpinult esimese ettejuhtuva raamatu. See oli Ray Bradbury „Vist on kuri tulekul”, mida olin lugenud päris mitu korda, aga tahtsin ikka ja jälle uuesti kätte võtta. Mu raamatuvirn koosneski enamasti õudus- ja ulmeromaanidest, neist suur osa inglise keeles. Mulle meeldib raamatuid netist tellida, kuna siis saab sisu kohta enne arvustusi lugeda ja rahulikult mõelda, mida tasuks osta ja mida mitte. Poes ei osanud ma kunagi valida, vaid tammusin ühe riiuli juurest teise juurde nagu loll. Ja ingliskeelsete raamatute valik oli kõvasti suurem kui tõlgitute oma.

Olin jõudnud lugeda ehk viis minutit, kui mu mobiil hakkas esikus mantlitaskus helisema. Ajasin end voodist vastumeelselt püsti, mõeldes, kes see ometi on ja mida ta tahab. Ekraanil vilkus Mariani number ning seda nähes hingasin kergendatult. Olin jõudnud juba mõelda, et ajalugu kordub ja kuskilt tuleb jälle mingisugune jube teadaanne. Mariani hääl kõlas aga reipalt ja natuke salapäraselt, järelikult oli juhtunud hoopis midagi head.

„Suusi! Sa ei kujuta ette,” alustas ta õhinaga. „Tead, mis juhtus, kui sa ära läksid?”

„Ega tea küll.”

„Brent tuli minu juurde ja küsis su telefoninumbrit! Ta...”

„Kes?” katkestasin sõbranna jutuvada. „Mis Brent?” Mõtlesin, kas olin õigesti kuulnud. Ma ei teadnud ühtegi sellise kummalise nimega poissi meie koolis ega üldse kuskil.

„Brent, noh, see kutt, kes sulle meeldis! Anette vend.”

Nüüd jõudis Mariani öeldu mulle ehmatusega kohale. „Kuidas, miks...?” kogelesin telefoni. „Tal oli ju tüdruk?”

„Mina ei tea, ühel hetkel oli see tšikk kadunud ja Brent tuli minu käest küsima, kas ma tean su numbrit. Ma andsin talle selle, nii et eks ta helistab sulle varsti. Äge, eks!”

„Jah, muidugi,” ütlesin, ise ikka veel suures segaduses. See oleks pidanud olema suurepärane uudis, arvestades, millist muljet oli Brent oma nukra pilguga mulle avaldanud, kuid millegipärast tundsin ma suure rõõmu asemel peamiselt hämmingut, miks ta seda ometi oli soovinud.

„Võib-olla armus sinusse esimesest silmapilgust ja saatis selle blondiini pikalt,” itsitas Marian.

„Jaa, kindlasti,” kostsin punastades. „See on küll väga tõenäoline. Aga eks vaatame, mis ta räägib. Kui ta üldse helistab.”

Kui ma Marianiga kõne lõpetasin, oli Rasmus oma toapoolel juba voodisse kobinud ning sealtpoolt tule ära kustutanud. Mõtlesin esialgu veel natuke lugeda ja oodata, kuni vähemalt üks vanematest koju laekub, et näha, mis toimub ja mis meeleolus nad täna on. Paraku kippus uni kangesti peale ja lõpuks andsin alla. Teki alla roninud, uinusin vist küll peaaegu silmapilk.