Читать книгу Kameeleonmees - Ketlin Priilinn - Страница 6

See puhkus oli totaalselt raisku läinud. Lili-Hanna Jürgenstein vedeles tujutult voodis ning lehitses vastilmunud naisteajakirja. Lugeda polnud seal mitte midagi asjalikku, aina reklaamid ning sekka paar nii-öelda edulugu naistest, kes suutsid mängleva kergusega teha nii rabavat karjääri kui ka kasvatada tervet trobikonda põngerjaid. Sääraste üliinimeste promomine Lili-Hannale huvi ei pakkunud. Ta heitis ajakirja peagi eemale, haigutas laialt ning ringutas ennast. Kuramuse Silver, siunas ta endamisi. Nojah, mees ei saanud ju sinna midagi teha, et see paganama mõrvalugu just praegu aset oli leidnud, aga ikkagi. Neil oli olnud tema puhkuse ajaks igasuguseid asju plaanis. Kinos oli terve hunnik filme, mida nad olid mõelnud kahekesi vaatama minna. Ta oli kavatsenud meest ka kuskile klubisse meelitada, nii ammu polnud tantsida saanud. Ja nüüd? Nüüd ei tulnud sellest ilmselt enam midagi välja, Silveri tööpäevad olid pikaks veninud, õhtuti oli ta väsinud ning aina jahus sellest juhtumist, mille uurimist ta juhtima oli pandud.

Õnnetul kombel polnud sõpradest-sõbrannadest ka praegu erilist asja. Kerttu oli juba mitu päeva tagasi Tenerifele sõitnud ja pidi naasma alles nädala pärast, Liisa kantseldas oma titte, Hannes ... too oli oma uue poiss-sõbraga kusagile mitmeks päevaks rändama läinud. Pidid Eestile tiiru peale tegema, Piusa koopaid vaatama minema ja tont teab, mis veel. Niisiis olid kõik ta kollektiivselt hüljanud.

Lõpuks tüütas voodis lamasklemine ära. Lili-Hanna ajas end pahuralt üles ja vantsis kööki, kus ta lootis kuuma ja kanget kohvi juues ning mandlitega piimašokolaadi kõrvale haugates oma tuju veidikegi parandada. See ei tahtnud aga hästi õnnestuda, nimelt silmas ta köögikapi klaasi peegelduses oma nägu, mis näitas halastamatult, kui käest ära ta end viimasel ajal oli lasknud. Tema pikad punased lokkis juuksed olid sassis nagu harakapesa ning kogu pahmakas nii pulste täis, et sõrmedega ei õnnestunud sealt läbi tõmmata. Naine ei mäletanudki enam, millal ta viimati juuksuris oli käinud. Ja tema silmaalused olid turses ning tumedad, kuna ta polnud viitsinud eelmisel õhtul meiki korralikult maha võtta. Lili-Hanna ei olnud küll kunagi eriti oma välimusega vaeva näinud, kuid praegune näis küll juba liig.

Seda puhkust oli ta ju nii kangesti oodanud. Loogiline ka, töö hakkas teda viimasel ajal järjest enam masendusse ajama. Peaaegu aasta aega oli ta juba neid neetud reklaamtrükiseid kujundanud. Olgu, see oli muidugi parem kui tema eelmine töökoht rõivakaupluses ja kohe kindlasti parem kui üle-eelmine amet statistikaameti küsitlejana, kuid sellegipoolest ei suutnud naine seda kontoriroti elu välja kannatada. Midagi polnud aga parata. Vanasti, noorema ja naiivsemana, oli ta arvanud, et maalimisest on võimalik ära elada. Vaese nälgiva maalikunstniku kuvand oli tundunud toona romantilise ja koguni ahvatlevana. Tegelikkus osutus aga sootuks teistsuguseks. Lili-Hanna armastas hästi süüa, reisida, käia aeg-ajalt kunstinäitustel ja klubides tantsimas, samuti oli tarvis tasuda telefoniarveid ja osa selle korteri kommunaalmaksetest, mille nad Silveriga koos olid soetanud. See kõik nõudis raha, ja mitte just vähe. Nii oligi teda lõpuks tabanud see kontoriroti staatus, nagu ta ise seda nimetas.

Raha oli tõepoolest ainus asi, mis teda seal tööl hoidis. Lili-Hanna jaoks oli suisa tappev end igal hommikul kella poole seitsmest üles ajada, et kaheksaks tööle jõuda. Samuti suutis ta vaid suurte raskustega istuda kellast kellani kontoris ning viibida samas ruumis kolleegidega, kellest paljud teda oma targutamise, liigse agaruse või labase kõnepruugiga lihtsalt närvi ajasid.

Puhkust oli Lili-Hanna oodanud peale töötüdimuse veel mitmel teiselgi põhjusel. Esiteks lootis ta uuesti maalima hakata. Viimati oli ta pintslit käes hoidnud rohkem kui kuu aega tagasi, see igapäevane töölkäimine kurnas ta lihtsalt niivõrd ära, et muuks ei jätkunud enam energiat. Naine kartis, et sel kombel jätkates ei olegi ta lõpuks enam võimeline maalima ning mida ta sel juhul oma eluga peale oleks pidanud hakkama?

Teiseks oli ta lootnud soojendada suhteid Silveriga. Mõnikord näis talle, et neil kahel pole kuigi palju ühist.

Viimasel ajal oli noormees üha sagedamini hakanud üles võtma abiellumise teemat. Lili-Hanna oli sattunud vahel netikommentaaridest lugema arvamusi, mille kohaselt unistavat kõik naised valgest kleidist ja uhketest pulmadest. Ju polnud tema siis õige naine, sest sedasorti asjad polnud ealeski tema suurte unistuste hulka kuulunud. Iseenesest polnuks tal ju midagi tagasihoidliku registreerimise vastu. Kuid Lili-Hanna arvates kuulus abiellumine juba millegi väga tähtsa, nimelt perekonna loomise ja lastesaamise juurde. Selleks aga ei tundnud ta end küll veel esialgu valmis olevat. Ta tahtis veel natuke niisama olla, rännata, maalida, vaadata elus ringi ja jõuda selgusele, mis ja kes temast siis õigupoolest üldse pidi saama. Kahekümne viiesena polnud ju veel nii hirmsat kiiret. Pealegi oli ta veendunud, et ega Silver ise sugugi rohkem valmis ei oleks pereisa rolli pühenduma. Mees üritas küll kangesti täiskasvanulik olla, küllap eriti oma noore välimuse tõttu, ent tegelikkuses oli ta Lili-Hanna arvates paljudes asjades ikka veel paras poisike. Kas või seesama kirg krimisarjade ja -romaanide vastu, mis teda lõpuks politseinikuks õppima oli viinud. Lili-Hannale näis kangelasvaimustus üsna lapselikuna, kuid elukaaslasele välja ütlema ta seda loomulikult ei hakanud. Pealegi leidis ta, et Silver passib oma julge ja õiglustarmastava loomuse tõttu politseinikuks väga hästi. Mis teda aga mehe juures häiris, oli tolle pidev põdemine vanemate pärast. See oli ka üks põhjus, mispärast naine abiellumisega kiirustada ei tahtnud – talle näis, et Silver tahtis seda eelkõige kartusest, et tema vanemad võisid niisama kooselule viltu vaadata. Lili-Hanna polnud kunagi aru saanud, mispärast üks aastatelt ammu täiskasvanud mees nii kangesti igas asjas oma vanemate heakskiitu pälvida pidi tahtma. Okei, ta vanemad olid usklikud ja Silver ise mitte nii väga. Mis siis? Nii palju, kui tema Silveri ema-isaga oli kohtunud, ei paistnud kumbki sellest mingit numbrit tegevat, et poeg nende vaateid samal määral ei jaga. Silver aga paistis ikkagi põdevat.

Tegelikult oli Lili-Hanna isegi natuke kade Silverile tema vanemate pärast. Tema enda vanemad lahutasid, kui tüdruk oli alles kuuene. Emal oli isa pidevast purjutamisest lõpuks lihtsalt villand saanud. Pärast lahutust oli isa tütrega ikka kohtuda soovinud, kuid Lili-Hanna ise puikles sellest alati kõrvale, kui vähegi võimalus avanes. Mälestused purjus tuigerdavast isast ning vanemate tülitsemisest olid lihtsalt liiga valusalt ja vastikult meelde jäänud. Emaga polnud tema suhted kahjuks samuti kuigi roosilised olnud. Tüdruk oli vahel mõelnud, et ema ei suuda teda taluda – seda, et ta on just niisugune nagu ta on. Neid päevi ei olnud vist küll kuigi palju, kus nad emaga polnuks tülitsenud. „Miks sa oled nii lohakas, miks sa oled nii laisk, nii hajameelne, miks sa ei viitsi üldse õppida, kuidas sinust selline räpakott on saanud?” Ja veel hullem: „Sa oled vahel täpselt nagu su isa!” Jah, Lili-Hanna uskus seda küll, et just isalt oli ta pärinud oma mugavuse ja pideva hajameelsuse ning ükskõiksuse, mistõttu unustas ta sageli pea kammimata ja näo pesemata ning võis vabalt õhtul täies rõivais voodisse pugeda, et hommikul riidessepaneku arvelt aega kokku hoida.

Ema, seda täpsuse ja korralikkuse etaloni, ajas see kõik aga marru. Tema oli sedasorti inimene, kellel pidid kõik asjad asuma täpselt omal kohal, rõivad olema maitsekad ja triigitud, ise sätitud ning kodu kiiskama puhtusest. Neid kahte vaadates olnuks ja oli siiani raske uskuda, et tegemist võib olla ema ja tütrega.