Читать книгу Enne kui on hilja - Ketlin Priilinn - Страница 4

Kurat küll, ta oli jälle sisse maganud. Jälle. Juba teine kord selle napi kolme kuu jooksul, mil ta kriminaalpolitsei nooreminspektori ametikohal oli töötanud, suutis Rebecca Lindeberg jaoskonda hilineda. Ta ohkas sügavalt, ronides kiiresti voodist välja ja haarates voodi kõrvalt pesukorvilt oma riided. Nüüd oli küll suurem peapesu ees ootamas. Anders Ojasalu, tema otsene ülemus, kelle käe alla Rebecca katseajal õppima ja praktiseerima oli määratud, oli äärmiselt täpne ja korralik, tööasjus vaat et lausa pedantse loomuga meesterahvas ning üks asi, mida ta kohe kindlasti ei kannatanud, oli tööle hilinemine. Esimene kord pääses Rebecca küll vaid kerge peavangutusega ning palvega, et see enam ei korduks. Aga nüüd … Ja Anders Andersiks, kui Kirde juhtub jaole saama, oleks ta tõenäoliselt päris tõsises pigis. Kõige lollim oli see, et esimene kord oli Rebecca sissemagamise põhjuseks olnud kinnivajutatud äratuskell ning täna täpselt samuti. Naine kirus ennast maapõhja, et ta ometi õppust polnud võtnud ja telefoni kusagile kaugemale äratama ei sättinud, selle asemel et jätta see otse voodi kõrvale öökapile. Loomulikult oli pärast ränka magamata ööd ja alles varastel hommikutundidel uinununa esimene reaktsioon tüütu pläriseja kinni panna. Nii palju oleks ta pidanud ennast ometi tundma, teadmaks, et selliseid öid tuleb ette, ja sugugi mitte harva. Rebecca oli eluaeg halvasti maganud, voodisse minnes ei tulnud tal lihtsalt und ning niiviisi küljelt küljele väherdes võis ta veeta tunde, halvemal juhul terve öö. Ja kui ta lõpuks siiski magama jäi, oli tema uni kerge ja katkendlik, häiritud unenägudes nii vastikult ja salamisi ligihiilivatest mälupiltidest, mida ta päevasel ajal õnneks enamasti juba unustama oli hakanud.

Rebecca tormas vannituppa, pesi hambad ja kiiresti-kiiresti ka näo. Nägu ei tihanud ta jätta ka kreemitamata, kuna teadis hästi, kui kuivaks ta nahk vastasel juhul juba mõne tunniga võib tõmbuda. Kapilt meigikotti haarates needis ta oma rumalust veel kord. Nüüd polnud enam aega korralikku meiki ka teha ja ta pidi leppima, et terve jaoskond sai näha tema magamatusest tumedaid ja paistes silmaaluseid ning üldse igapidi loppis nägu. Hommikuse trenni peale ei tasunud mõeldagi, mistõttu tuli õhtul topelt pingutada. Selles polnud muidugi midagi iseäralikku – kuigi naine oli endale tööle asudes lubanud, et tõuseb hommikuti varakult, et vähemalt pool tunnikest trenažööril vändata, jõudis ta vaid harva lubatust kinni pidada. Umbes kaheksal juhul kümnest läks hommikuti ikkagi liiga kiireks.

Kärmesti pihustas Rebecca oma juustesse siluvat spreid ning püüdis turritama kippuvaid salke vastu pead suruda. Õnneks oli ta alles eelmisel nädalal juuksuri juures käinud ning soeng oli veel enam-vähem. Ta oli tegelikult päris rahul selle järgulise lõikuse ning šokolaadipruuni värviga, sellepärast oligi ta samasugust soengut kandnud juba viimased paar aastat. Juuksur oli seda soovitanud ning alguses oli talle tundunud, et soeng, eriti tukk, annab tema ümmargust ja veidi lapselikku nägu arvestades üleliia nukuliku ilme, kuid mida aeg edasi, seda rohkem naine oma juustega rahul oli. Lõikus sobis talle, samuti värv – kastanpruun toon rõhutas hästi tema siniseid silmi ja pani need lausa särama.

Täna hommikul, unise ja pahurana, see sära muidugi mõjule ei pääsenud. Rebecca oli juba uksest välja astumas, kui talle meenus, et pole ampsugi söönud. Ta oleks sellele hea meelega käega löönud, kõht polnud eriti tühi ja ta pidanuks vabalt lõunapausini vastu, kuid päris söömata kodust lahkuda ta siiski ei söandanud. Iga kord, kui söömine unarusse kippus jääma, kuulis Rebecca oma peas jälle neid sõnu, mida too sõbralik vuntsidega meesarst haiglas talle peale oli lugenud: sööma peab. Kogused võivad olla väikesed, hommikusöögiks piisab kasvõi ühest võileivast või puuviljast, aga söögikordi täielikult vahele jätta ei tohi. Ja endale au andes võis Rebecca tunnistada, et neid õpetussõnu oli ta kõigi nende aastate jooksul ka järginud. Nii kiirustaski ta kööki, mantel seljas ja saapad jalas, haaras külmikust topsi müslijogurtit ja neelas selle paari lonksuga alla. Käis küll, kohus oli täidetud. Naine kahmas autovõtmed, lukustas korteriukse ja tormas ülepeakaela trepist alla.

Õues oli täna jälle nii kuramuse külm ja oma helesinisesse Volkswagenisse jõudes lõdises Rebecca üle keha. Miks see paganama ilm nii muutlik pidi olema? Alles eile oli ju peaaegu kevad, soe ja päikeseline. Oleks raha rohkem ja mingigi võimalus juba töölt puhkust saada, siis sõidaks küll kusagile soojale maale, mõtles naine. Mõte palmide all peesitamisest mõjus pärast ebameeldivat hommikut mõnusa palsamina hingele, isegi kui ta teadis, et selle teostamine on praegu enam kui võimatu. Rebecca pidi ennast töö juures kõigepealt tõestama ja oma kohustustega toime tulema, enne kui mingeid puhkuseplaane heietama võis hakata. Seda ta tegelikult tahtis, õhin, mida ta kolm kuud tagasi ametipostile astudes oli tundnud, polnud kusagile kadunud ka vaatamata rängale hommikusele tõusmisele ja ikka veel püsivale hirmule, et äkki ta siiski ei saa selle kõigega hakkama. Senikaua oli saanud, kuid samas polnud tal ühegi tõeliselt tõsise juhtumiga ka veel silmitsi tulnud seista. Rebecca oli pidanud tegelema paari poevargusega ning uurima kesklinnas aset leidnud R-kioski süütamisjuhtumit. Kõik need lood olid lahenenud kiiresti ja ilma eriliste probleemideta. Siiski ei julgenud Rebecca veel sugugi kergemalt hingata. Ta kartis iga päev, et nüüd satub tema teele mingi tõeliselt raske ja hirmutav juhtum, mille lahendamiseks on tema liiga noor ja ta koolis omandatud oskused liialt napid. Anders oli suur tugi ja siiani alati kõiki uurimisi juhtinud, kuid ta andis piisavalt märku soovist, et Rebecca ise rohkem initsiatiivi üles näitaks. „Sa saad hakkama, kui ainult julged ja annad endale võimaluse” – nii oli ta kord öelnud. Rebecca ei saanud siiani aru, mille põhjal oli Anders need sõnad öelnud, õigupoolest nad ju ei tundnudki teineteist kuigi hästi, ent need sõbralikud ja julgustavad sõnad olid täitnud ta südame suure rõõmuga. Ja mitte ainult rõõmuga. Vist just sel päeval oligi ta mehesse nii lootusetult ära armunud.

Ta ei saanud õieti ise ka aru, kuidas ja eelkõige miks oli see nii läinud. Mille pagana pärast oli tal tarvis armuda endast üle kümne aasta vanemasse kolleegi, õigemini lausa ülemusse, kes pealekauba oli juba aastaid abielus ning kolme lapse isa? Sellist jama ei olnud tal uues töökohas küll tarvis ning see oli asi, mida ta kõige vähem oleks osanud karta. Ta polnud enam mingi kooliplika, kes kergesti pead võinuks kaotada. Ta oli tulnud tööle, tulnud, et panna ennast proovile ja astuda vastu oma elu suurimale hirmule: hirmule ebaõnnestuda, olla keegi, kes ei suuda olla oma ülesannete vääriline, keegi, keda põlatakse ja kelle üle naerdakse. Säärane oli olnud mineviku-Rebecca ja sellest tüdrukust ei tahtnud oleviku-Rebecca midagi teada ega teda meenutada. See kõik oli ju nii ammu, nüüd oli ta täiskasvanu, täielikult teine inimene, kes kujundas oma elu ainult ja ainult ise.

See rumal armumine oli aga Rebecca kindlameelsetesse plaanidesse paraja mõra löönud, muutnud teda jälle ebakindlamaks ja haavatavamaks ning kogu see asi valmistas talle parajat peavalu. Päevast päeva siunas ta ennast, et polnud suuteline lakkama Andersi peale mõtlemast ja fantaseerimast kõigest, mis võiks olla, kui asjaolud oleks teised. Ta oli sunnitud endale alatasa meelde tuletama, et asjaolud ei ole teised, vaid just sellised nagu nad on: mees oli tema ülemus, üle kümne aasta vanem ning mis kõige hullem, abielumees ning laste isa. Isegi naise olemasolu poleks Rebeccat ehk nii palju heidutanud kui just lapsed. Olles ise kümnendast eluaastast saadik ilma isata kasvanud, ei tahtnud ta kellegi perekonna purunemise põhjustajaks küll olla. See oli tema jaoks kindel koht, mille juurest tuli tõmmata piir ja võtta asja ainult kaine mõistusega.

Mitte et sellepärast üldse nii väga muretseda oleks tulnudki. Anders suhtus temasse sõbralikult ja viisakalt, ent nende suhted olid puhtalt tööalased ja miski ei viidanud, nagu oleks mees temas üleüldse naisterahvast näinud.

Pealekauba oli ta nüüd ilmselt tulivihane, sest kell näitas pea kakskümmend minutit kaheksa läbi, kui Rebecca auto jaoskonna ette parkis ja lausa jooksis majja, nii kiiresti kui ta mustad kontsadega Red Valentino saapad vähegi võimaldasid. Jaoskonna sekretär Anneli Haab, samuti alles hiljaaegu kooli lõpetanud heledapäine tütarlaps rääkis parajasti telefoniga ja noogutas ning naeratas Rebeccale sõbralikult. Rebecca vastas naeratusele väga põgusalt ning jooksis trepist üles. Kolmandale korrusele oma kabinetti jõudes oli ta täiesti hingetu ning ta põsed tulitasid. Endamisi lubas ta, et see oli nüüd küll tagumine kord, seekord ta enam ei unusta panna oma telefoni kusagile kaugemale, kust tal äratust nii lihtsalt läbi une kinni tampida ei õnnestu.

„Kus sa nii kaua olid, Rebecca?” Andersi sõnad olid ootuspärased, hääl ja kogu olek seevastu mitte. Mehe sinakad silmad, natuke sarnased Rebecca enda omadele, põrnitsesid tühja pilguga arvutiekraani ning tema tumedate laiade kulmude vahele oli tekkinud korts, mis andis mehe veidi kandilise kujuga näole mõtliku ja kuidagi kurvameelse ilme. Ka Andersi paksud kastanpruunid juuksed olid tavatult sassis ja turritasid veidralt erinevates suundades püsti – ilmselt seetõttu, et ta oma kätega iga natukese aja tagant neist läbi libistas. Meest nähes läbis Rebeccat nii tuttav värin, ja süda, mis jooksmisest juba niigi kloppis, puperdas nüüd hoopis teisel põhjusel. Kui ta vaid teaks, mõtles naine, mida ta minust siis küll võiks arvata? Aga seda ei pidanud ta küll ealeski teada saama. Rebecca hingas sügavalt sisse ja üritas mõtetega töölainele saada.

„Ma magasin sisse, palun väga vabandust.” Naine istus ettevaatlikult toolile. Ta pidanuks minema ja vormi selga panema, kuid tahtis enne oma peapesu kätte saada. Midagi oli aga justkui korrast ära ja kui Anders tema sõnadele üldse ei reageerinud, tihkas ta küsida: „Kas midagi on juhtunud?”

„Meil on uus juhtum. Üks naisterahvas on kadunud.” Anders ei vaadanud ikka veel Rebecca poole, vaid otse ekraanile. Ta näis millegi üle tõsiselt juurdlevat.

„Jah?” söandas naine mõne hetke pärast uuesti pärida. „Kas ammu? Mida me temast teame?”

Alles nüüd pööras mees ennast ümber ja paistis pisut elavnevat. „See on natuke kummaline lugu, aga loodetavasti laheneb ruttu. Naise nimi on Margareth Kivilaan, ta on 32-aastane, töötas lastepsühhiaatrina, kahe väikese lapse ema, praegu väiksemaga kodune. Tema elukaaslane Tanel Voogla helistas eile õhtul politseisse ja teatas tema kadumisest.”

„Kuidas ta siis kadus?”

„Naine oli eile enne lõunat rongi peale läinud – väidetavalt kell kaksteist null neli väljuvale rongile –, et käia poodides ja sõbrannaga kohvikus kokku saada. Sellistel käikudel pidavat ta viibima tavaliselt umbes paar tundi, vahel kolm, kõige rohkem ehk neli. Eile aga, kui naine kella viieks ikka koju polnud jõudnud, oli mees talle helistanud. Telefon oli välja lülitatud.”

„Ja siis ta helistaski politseisse?”

„Ei, siis helistas ta naise sõbrannale – tal oli tolle number olemas. Selgus aga, et see sõbranna polnud temaga üldse kokku saanudki ning oli ise sama suures hämmingus. Tema oli samuti üritanud helistada, ent telefon olnud juba siis väljas.”

„Kas on võimalik, et ta põgenes kusagile? Mehe eest?”

„Aga oleks ta siis oma väikesed lapsed maha jätnud? Neist on üks kolmene, teine viieaastane. Ma ei tea, see asi ei meeldi mulle eriti. Muidugi, jah, see on kindlasti üks võimalus, et ta ikkagi jooksis ära – näiteks armukesega –, kuid millegipärast ma nagu hästi ei taha seda uskuda. Tanel Voogla käis eile õhtul siin avaldust täitmas ja tõi naisest ka mitu fotot. Välimus võib olla väga petlik, seda ma olen oma ametis korduvalt kogenud, aga esmapilgul mina küll ei liigitaks teda selliseks naiseks, kes lihtsalt heast peast oma kaks pisikest last maha võib jätta. Vaata ise.” Anders ulatas Rebeccale pataka fotosid. Naine vaatas ja pidi tunnistama, et mõistis Andersi seisukohta. Fotodelt vaatas vastu rõõmsameelne, veidi priskemapoolne noor naine, pikad ja paksud krussis pruunid juuksed pealaele krunni keeratud, paaril pildil ka lahtiselt õlgadele langemas. Naise tumedad silmad särasid ning mitmel pildil oli ta koos lastega, pika ja peenikese natuke mossis näoga tüdruku ning väikese kavalalt naeratava poisiklutiga. Rebecca ei teadnud lastest kuigi palju, emaarmastusest ka mitte, kuid see naine ei paistnud tõesti sugugi sedamoodi, et ta oma laste juurest päevapealt lihtsalt minema võiks jalutada.

„Mul on ju omal kolm last kodus,” ütles Anders siis. „Kui ma näen ja mõtlen sellele, kuidas mu naine nende eest alati on hoolitsenud, kuidas ta alati mõtleb ennekõike selle peale, et neil oleks kõik hästi, siis … ma tõesti ei kujuta ette sellist asja. Et mõni ema võiks midagi sellist teha. Samas – nagu öeldud, välistada ei saa midagi ja selliseidki juhtumeid on ette tulnud.”

Andersi sõnad lõikasid Rebeccale valusalt südamesse – nagu alati, kui mees midagi oma naise või laste kohta mainis. Talle meeldis mõnikord kujutleda, et Andersi naine on üks jube nõid, kellega mees ainuüksi laste pärast kokku on jäänud, kuid ta teadis hästi, et see pole üldse tõsi. Rebecca oli paar korda näinud seda naist, too oli pärast tööpäeva lõppu mõnikord Andersile vastu tulnud – kuuldavasti töötas naine ise siinsamas lähedal. Triin, nii oli tema nimi, oli armas maasikablondide juustega naisterahvas, Rebeccast veidi pikem ja vormikam, kuid sümpaatse tedretähnilise näoga, alati kenasti riides ja sätitud. Nad sobisid Andersiga hästi, seda pidi Rebecca endale nukralt tunnistama. Ja neil oli pere, kaks poissi ja tüdruk, kõige vanem vist kümneaastane, noorim lasteaiaealine. Ega Anders oma perest ja eraelust palju ei rääkinud ja polnud ta ka seda tüüpi mees, kes hoidnuks töölaual raamitud perepilte, kuid koosveedetud kolme kuu jooksul oli üht-teist ikka jutuks tulnud.

„Tollel Margarethil on olemas Facebooki konto,” katkestas Anders Rebecca nukrad mõtisklused. „Seda olengi ma siin hommik otsa jälginud. Palun tule vaata ja ütle, mida sina sellest kõigest arvad.” Ta nihutas oma kõrge seljatoega kontoritooli veidi eemale ning Rebecca sättis end kuulekalt mehe kõrvale. Ta püüdis mitte sügavalt sisse hingata, ent tundis ikkagi Andersi nii talumatult ahvatlevat mõrkjasmagusat Hugo Bossi parfüümi, mis muutis tema läheduses viibimise lausa võimatuks. Võta ennast kokku ja keskendu tööle, sundis naine ennast ning üritas jälgida lehekülge, mille silmitsemisse mees kogu see aeg oligi nii kangesti süvenenud.

See oli tõepoolest Facebooki konto, mis kuulus Margareth Kivilaane nimelisele naisele. Esialgu ei jäänud Rebeccale silma midagi eriskummalist, tavaline profiilipilt – juba fotodelt tuttav lokkis juustega naine, punane roos sõrmede vahel. Seejärel aga hakkas ta lugema postitusi naise konto seinal ning asi muutus märksa huvitavamaks. Margareth oli postitanud pea iga päev mõne inglise- või ka eestikeelse tsitaadi, kõik ühel või teisel viisil seotud kurbuse, masenduse või lihtsalt nukra tõdemusega, et elu on raske.

„All good things must come to an end, but all bad things can continue forever.”

„Tears are words the heart can’t express.”

„In the book of life, the answers aren’t in the back.”

„Valu on valitute privileeg. Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda. Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu.”

Need olid vaid mõned üksikud näited sellest, mida Rebecca üha kasvava nõutusega Margarethi seinalt luges. „Kas sa arvad, et sellel võis olla tema kadumisega mingi seos?” küsis ta lõpuks. „Seda kõike lugedes jääb küll mulje, et see naine oli depressioonis, midagi paistis teda vaevavat.”

Anders vaatas mõtlikult ekraanile ja nihutas oma kätt arvutihiire suunas. Sealjuures puutus ta oma randmega kogemata vastu Rebecca kätt ning naine tõmbus kiiresti eemale, otsekui oleks ta kõrvetada saanud. „Aga vaata näiteks neid pilte,” klõpsas ta albumile, mis oli lisatud veidi üle kahe nädala tagasi ja kandis nime „Rasmuse sünnipäev”. Otsekohe avanes kümmekond pilti kusagil mängutoas peetavast peost, tordist ja trobikonnast lõbutsevatest lastest. Anders klõpsas fotole, kus kirevate näomaalingutega poiss ja tüdruk teineteist kaelustasid. Pildile oli allkirjaks pandud: „Minu päikesekiired”. Mitmel pildil oli ka Margareth ise, ta naeratas laialt ja paistis siiralt õnnelik olevat. Samas, enne sünnipäeva vaatas kontolt vastu samasugune depressiivsete loosungite laviin.

„Midagi on siin justkui valesti, aga ma ei saa aru, mis nimelt,” märkis Anders. „Need tsitaadid ei pruugi tähendada midagi – mõnel inimesel on lihtsalt vajadus pidevalt selliseid sügavamõttelisi mõtteteri postitada, mul on omal üks noor sugulane selline. Kuid mulle tundub, et siin taga midagi siiski peitub. Eks vaatame, meie töö igatahes on see naine üles leida.”

„Kust me alustame?” küsis Rebecca. „Räägime kõigepealt tema mehega, eks ole?”

„Tanel Voogla tuleb kella üheksaks siia, vaatame, mida me temalt teada saame. Seejärel tuleb vestelda selle sõbrannaga, Margarethi vanematega … Ja ka rongist tuleks järelepärimine teha – mind huvitab, kas ta üldse jõudis selle rongi peale. Tol päeval tööl olnud piletimüüja ehk mäletab, kui talle fotot näitame.” Anders vaatas Rebecca poole ja paistis, et alles nüüd nägi ta teda „päriselt”. „Sa oled alles erariietes,” ütles ta kulmu kergitades. „Sa ju tead reegleid, kohe tööle saabudes vahetad riided ära. Too Voogla jõuab juba kümne minuti pärast siia.” Rebecca vabandas kiirelt ja suundus kärmesti tagaruumi. Kogu selle uue juhtumi valguses oli vähemasti tema hilinemine üsna vähe tähelepanu pälvinud, kuid see polnud suur lohutus. Ootamatult kaela langenud hiigelsuur vastutus kadunud inimese leidmise eest tegi Rebecca murelikuks. Ta lootis südamest, et kohtumine selle naise elukaaslasega aitab mingeid vastuseid leida.