Читать книгу Vaim - Ketlin Priilinn - Страница 6

Tol reede hommikul, kui Helena pärast õhtust tülitsemist äkilise igatsusega vanaema maja peale hakkas mõtlema, ei tulnud aga kogu see tonditeema talle õieti meeldegi. Ta tundis hoopis, et see oleks ideaalne koht, kus aeg maha võtta. Seal, Tallinnast peaaegu kaheksakümne kilomeetri kaugusel Noarootsi lähistel polnud vähimatki ohtu, et Kristjan võiks iga hetk uksest sisse astuda või tahab ülevalt Pille paari muna laenata või on äsja kõrvalkorterisse kolinud venelased omavahel jälle tülli pööranud ning karjuvad teineteise peale nii, et seinad värisevad. Vanaema majas ootaks teda vaikus ja rahu ning just seda vajas Helena kõige enam. Aega, et lihtsalt olla ja rahulikult mõelda.

Kui tavaliselt läks Helenal otsuse vastuvõtmisega omajagu aega, siis seekord oli ta endas kindel kohe, kui see mõte talle hommikukohvi juues pähe kargas. Aega viitmata toppis ta seljakotti mõned olulisemad riideesemed nagu pidžaama, pesu ja mõned paarid sokke. Õigus, magamiseks tuli ju ka midagi kaasa võtta. Helena otsis oma riidekapi alumiselt riiulit välja vana sõjaväerohelise magamiskoti, keeras selle rulli ja pani välisukse juurde valmis, et pärast minema hakates kaenlasse haarata.