Kas keegi kuuleb mind? Sari „Rebecca Lindeberg“
Описание книги
Kui 17-aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda? „Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.” Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat „Enne kui on hilja” (2015).
Отрывок из книги
Tal hakkas juba päris kõhe. Stefan oli kindel, et on korduvalt varem näinud seda meest, kes nüüd aeglase ja rahuliku sammuga tema selja taga kõndis. Poiss mäletas selgesti, et ükskord seisis too kooli lähedal peatuses ning ootas bussi, ikka seesama tumepunane suusamüts silmini pähe tõmmatud nagu praegugi. Millalgi oli ta näinud meest ka Kadaka Selveris, siis mingid korrad kusagil kesklinnas vist samuti. Kas see sai olla juhus? Või võis mees tõesti teda jälitada? Aga miks peaks keegi sellist asja tegema? Stefan Vaarmann oli täiesti tavaline seitsmeteistaastane poiss. Polnud kuigi tõenäoline, et mees tahaks teda röövida, sest milleks sellisel juhul nii pikk ettevalmistus? Pealegi polnud Stefan sugugi eriti jõukast perest ning käis riides täiesti tavaliselt, samuti ei olnud tema valduses mingit eriliselt kallist tehnikat. Telefon ja tahvelarvuti tal muidugi olid, kuid mõlemad kuulusid pigem odavamasse hinnaklassi ning nende pärast küll vaevalt keegi mingit pikemat jälitustööd ette võtta viitsiks. Mehe nägu polnud Stefan kunagi näinud, sest alati hoidis too distantsi. Nagu praegugi jalutas ta temast vähemasti sada meetrit tagapool. Poiss ei teadnud isegi, kas mees oli noor või vana, ainult seda, et ta oli pikka kasvu ja kõhnapoolne ning kandis alati ühte ja sama heledat õhukest mantlit ning sinna juurde seda kootud tumepunast mütsi. Ei mingeid erilisi tundemärke, aga kui ikka ühte ja sama inimest pidevalt märkad, jääb ta lõpuks meelde. Stefan nentis endamisi, et kui mees teda mingil põhjusel tõesti luurata tahab, siis pole ta selles just eriti osav.
Võib-olla peaks lihtsalt tema juurde astuma ja küsima... mida siis? Ei, see polnud hea mõte. Stefan seisatas ja vaatas selja taha. Suusamütsiga mees aeglustas sammu ning astus rahulikult R-kioski poole. Seal otsis ta rahakoti taskust välja ja küsis midagi müüjalt.
.....
„Me saime aru, et teie poeg on varem korduvalt kodust ära jooksnud?” See oli Maria, kes nüüd Mona Vaarmanni poole pöördus.
Naine noogutas kramplikult, otsekui mõni nukuteatri nukk. „Kuid ta on alati tagasi tulnud,” märkis ta vaikselt. „Alati. Ja nüüd see lugu tüdrukuga... seekord on teisiti. Ma kohe tunnen seda!”
.....