Читать книгу Igaviku fjordi prohvetid - Kim Leine - Страница 2

(1782–1787)

Ilm on külm ja rõskevõitu, kui Morten Pedersen Kopenhaagenisse jõuab, esimesel juunil 1782, kümme päeva pärast oma kahekümne kuuendat sünnipäeva. Ta istub kõikuvas sõudepaadis ja vaatab tagasi reidi mastimetsa poole. Kell on pool seitse hommikul. Ta on olnud öö läbi üleval, kõndinud Christiania postilaeva tekil edasi-tagasi, käinud meremeestele närvidele ja olnud neil jalus. Kui ta tollimaja ees kaile hüppab, on tema rõivad läbi niiskunud udust, mis istub Sundi suus nagu prunt. Ta tunneb, et on pisut külmetunud, ja teab, et hakkab varsti köhima, kuid ei võta seda eriti tõsiselt. Tal on hea tervis, õdedevendade väljasorteerimiseprotsess on andnud talle ettekujutuse, et ta on ellujääja, ning üpris fatalistliku ellusuhtumise. Reis kestis kolm päeva. Reisi ajal puhus kõva tuul, aga ta ei jäänud merehaigeks. Ta tunneb, et on oma esimese merereisiga mehiselt toime tulnud, ja ootab meeskonnalt mingisugust tunnustust või vähemalt käepigistust ja paari hüvastijätusõna. Ta on endale ette kujutanud, et nad on sosinal poetanud märkusi kange norra nolgi kohta, kes naljalt vedelaks ei löö. Aga nad vinnavad ainult tema kirstu sõnagi lausumata maale ja jätavad ta iseenda hooleks. Tema selja taga kolksatab vastu sadamasilda veel mitu paati. Kogud hüppavad kaile ja muutuvad halli aovalguse käes nähtavaks ning tassivad oma kotid ja kirstud minema.

Kuhu kohta, peremees? Üks kärumees on oma käru seisma jätnud ja tuleb tema juurde.

Morten võtab ümbriku ja teeb selle lahti ning ulatab kärumehele paberi, kus on kirjas aadress. Kärumees ei taha seda paberit. Ta vaatab Mortenile küsivalt otsa. Ahaa, mõtleb Morten, kirjaoskamatu.

Nørregade, ütleb Morten, püüdes seda taani moodi hääldada. Trükkal Schultzi maja.

Siiapoole, peremees, ütleb kärumees ning juhatab ta värava juurde, kus üks tollimees teeb tema passi lahti ja uurib seda. Morten saab passi tagasi.

Kopenhaagen tervitab tudengit, ütleb tollimees toonil, mis võib olla irooniline.

Siis traavib Morten väikese käsikäru järel linna poole. Pärast merereisi on tema jalad natuke ebakindlad ja aeg-ajalt vaarub ta pisut. Linnas on tihe liiklus. Mürinal veerevad taluvankrid, mis toovad kõrtsidesse ja turule toidukraami, õllevaate vedavad vankrid, akende tagant paistvate tumedate kogude ja kõrgel pukis istuvate kutsaritega tõllad, mürtsuval sammul marssivad ja tuimalt enda ette vahtivad soldatid. Mehed, kes tassivad õlal suuri tapetud hanede, kanade või kodujäneste punte. Poisikesed, kes vehivad laululehtedega ja üürgavad hommikul päheõpitud salme. Munakivid on libedad nagu seep, neid katab mingi ebamäärane ollus. Morten komistab, ent haarab kärumehe käsivarrest kinni, too pöörab end ümber, tõmbab ta püsti ja tõukab ta järsult tee äärde. Kolinal sõidab mööda hoburakend. Inimesed karjuvad sellele järele, kutsar karjub vastu ja vibutab piitsa. Morten ei saa aru, mida nad ütlevad, tema on oma kodukandis Akershusis kuulnud taani keelt ainult kohtuniku ja kirikuõpetaja suust, aga siin kõneldakse teistsugust taani keelt. Aga ta saab aru, et kärumees on päästnud ta vankriratta alla sattumast. Morten mõtleb murelikult, kui palju ta peaks mehele jootraha andma. Ta avastab, et on rentslisse astunud. Ta kargab sealt välja, aga tunneb, et saapasse on juba sisse imbunud vedelik, mille koostisosade peale ta ei taha mõelda. Ukselävedel ja kangialustes seisavad naised ning välgutavad pahkluid ja sukapaelu ja naeratusi, mis ajavad talle hirmujudinad peale. Nad jälgivad teda hindava pilguga ja muigavad, kui nad on ta üle vaadanud. Maamats.

Kärumees keerab kangi alt sisse. Nende sammud kajavad igast küljest vastu. Nad seisavad suure linnamaja õues. Ta maksab kärumehele, annab talle liiga palju, ja mees nimetab teda nüüd kõrgeauliseks tudengihärraks, võib-olla nöökavalt, võib-olla lihtsalt naljatlevalt, ja ütleb samal toonil veel midagi, millest Morten aru ei saa. Veidi aja pärast tuleb mees, kes ütleb, et ta on advokaat Gill, norralane nagu Morten isegi, mees, kes on kokkuleppel Morteni isaga talle eluaseme otsinud ja kannab tema Kopenhaagenis viibimise ajal hoolt tema majandusliku olukorra eest. Maja kuulub trükkal Schultzile. Morten hakkab elama trükikoja peal väikeses kambris. Üks naisterahvas trükkali kodakondsete seast annab talle võtme ja ütleb, et ta hakkab sööma koos trükitöölistega. Naine näitab, kus kamber on. Morten kõnnib tema kannul üle õue. Töörõivastes mehed heidavad talle kiire pilgu, aga ei tereta. Ta kuuleb mingi masina metalset kolksumist. Meeste liigutused on asjatundlikud ja tõhusad. Morten läheb tagasi advokaat Gilli juurde, kes ulatab Mortenile paberilehe oma aadressiga. Siis kummardab ta armastusväärselt ja kaob. Naine juhatab Morteni üle õue trükkali eluruumide juurde, kus teda tuleb tervitama majaemand.

Madam Schultz vaatab Mortenit. Siis ütleb ta: tudeng näeb ju päris viks välja. Kas ta joob?

Morten raputab šokeeritult pead. Ei, proua.

Tere tulemast, lausub emand sõbralikult.

Morten kummardab sügavalt, nagu isa on teda õpetanud kummardama isikute ees, kes seisavad pealinna keerulises hierarhias temast kõrgemal. Tõenäoliselt on selle naise ees kummardamine vale tegu ja tema prouaks nimetamine veel hullem, aga mis tehtud, see tehtud. Siis seisab ta üksi õues, kübar peos. Ta läheb üles oma kambrisse, võtab asjad reisikirstust välja ning sätib need lauale ja väikesse kappi. Ta võtab end riidest lahti ja riputab merereisist niisked rõivad toolileenile. Siis heidab ta magama, ent on täiesti virge. Akna tagant kuuleb ta hobuseraudade ja rautatud vankrirataste kolinat munakividel. Alles neli päeva tagasi ärkas ta Lieris Drammeni lähedal oma kambri alkoovis ning kuulis alumiselt korruselt vanemate ja laudast loomade tuttavaid hääli. Siis tõusis ta üles, pani reisirõivad selga, pakkis viimased asjad ja läks alla hommikust sööma, enne kui mööda maanteed teele asus, saatjaks isa, koolmeister, kes jäi seisma ja ootama, kuni Christiania postitõld välja sõitis. Tundub täiesti võimatu, mõtleb Morten oma uues kambris sängis lamades, et ta võiks sama teekonna teistpidi ette võtta. Niisama võimatu kui ajas tagasi rännata.

Ta on pere seitsmest lapsest noorim ja ainus ellujäänud poiss. Alatasa lamas mõni tema vanematest õdedest-vendadest all suure toa alkoovis ja vaakus hinge, kannatlik naeratus näol. Ta istus tihti nende juures, soe käsi surija külmas käes. Siis tardus käsi ja naeratus, kõhnunud keha viidi välja aita, alkoov pesti puhtaks, tuba tuulutati, ja varsti lamas seal järgmine. Suremine oli alaline olukord, lõputult kestev pühalik hetk, mil ei tohtinud joosta ega naerda, suur vaikus. Sellisena ta oma lapsepõlve mäletabki. Pidev vaoshoitus, rõhutatud tõsidus, mis lõpuks näolt enam ei kadunudki, samal ajal kui surm muudkui tegutses. Viimaks jäi järele ainult vanem õde Kirstine. Nad käisid ringi ja passisid teineteist paar aastat, aga suure toa alkoovi ei sattunud kumbki. Nüüd elab õde Nakskov᾿s ühe kirikuõpetaja peres.

Kui Morten gümnaasiumi lõpetas, sai temast isa koolis abiõpetaja. Möödus paar aastat. Siis teatas ta, et tahab meditsiini õppida. Ta ei mäletagi, kust talle selline pöörane mõte pähe tuli. Isa ei lubanud. Mortenist pidi saama kirikuõpetaja. Tema isa oli unistanud kirikuõpetajaks saamisest, vanaisa ja vanavanaisa niisamuti. Nüüd pidi see teoks saama. Nüüd oli neil selleks piisavalt vara. Niisiis leppis Morten oma saatusega ja oli õnnelik, et tal üldse lubati ära sõita.

*

Ta hakkab kohanema oma uue eluga pealinnas. Iga päev sööb ta koos trükikoja meestega lahjat sööki, mis enamjaolt kujutab endast vesist körti kõigis mõeldavates variatsioonides, ja õpib kugistama toitu ilma seda maitsmata ning krahmama endale nii palju leiba kui saab, et tühja kõhtu täita. Ta istub oma kambris aknalaual ja õpib kreeka keele grammatikat, kõõritades aeg-ajalt kärarikkale tänavale, kus logistavad mööda hobuvankrid, millega veetakse kaupa turule, ja kondavad teenistusest vabad sõdurid, tülitades tüdrukuid, kes neid omakorda rämeda sõimuga üle valavad. Ta pöördub tagasi oma kreeka keele grammatika juurde, aga ühe silmaga jälgib kogu aeg tänava kõlvatusi ja joobnud räuskamist. Need on ühe ja sama asja kaks poolt, see on sama võitlus, mida ta kogu aeg iseendaga peab, võitlus himu ja kohustuse vahel, füüsikuseks saamise soovi ja teoloogikuseks saamise käsu vahel. Ta kuulab neid väheseid loodusteaduslikke loenguid, mida ülikoolis ja mujal linnas peetakse, enamjaolt eraviisiliselt, ta uurib Linné suurteost. Ta õpib joonistama lilli, istudes ülikooli lugemissaalis ja kopeerides vargsi „Flora Danica” joonistusi, vargsi sellepärast, et see on teos, millega kirikul on problemaatiline vahekord, sest ühest küljest kirjeldab see Looja kätetööd, teisest küljest aga kuulutab ennast selle isandaks, klassifitseerides seda sugukondadeks ja liikideks. Siis läheb ta linnast välja ja istub kraavipervele, joonistusplokk süles ning söetükk paberi kohal, ja tal on natuke sedamoodi tunne, nagu ta sulaks ühte oma ettekujutusega noorest Linnést samasuguses olukorras. Teda huvitab tõeline elu: libud ja lilled ja linnaliiklus ja solgijõed, mis voolavad mööda tänavaid ning kaovad mulksudes kanalitesse. Aga ta käib sõnakuulelikult teoloogialoengutel, õpib veerima piiblit mõlemas originaalkeeles, vestleb teiste üliõpilastega tudenglikus ladina keeles. Ta kirjutab koju abitus ladina keeles, millega ta sellegipoolest loodab isale muljet avaldada, ja kirjutab alla „Teie Poeg Morten Falck”. See nimi on pärit suguseltsi sellest harust, kellel on läinud paremini kui tema koolmeistrist isal. Aga kui ta isalt vastuse saab, on see kirjutatud taani keeles ja adressaadiks on „Üliõpilane Morten Pedersen”. See teeb talle meelehärmi. Mitte ühelgi tema õpingukaaslasel ei ole senlõpulist nime, vähemalt mitte ametlikult.

Kuna tema kamber asetseb otse trükikoja peal, on üür madal. Hommikust õhtuni, aga tihti ka öösel, kui kiirkäskjalg toob Høegh-Guldbergi kabinetist mõne kiire määruse või teadaande, mis peab kähku linnas kõigile teatavaks saama, löövad ladujad valju kolinaga tähti ladumiskastidesse ja trükirullid teevad müra ning tema toas pudeneb vuukidest ja laest kivitolmu. Varahommikul, tükk aega enne, kui öövahid koju lähevad, tulevad uniste silmadega jooksupoisid trükitud lehtedele järele, et neid tänaval müüa või muul viisil levitada, ja neil on läbilõikavad lapsehääled, mis selleks tööks hästi sobivad ja ka Mortenil une pealt ära ajavad. Hobuvankrid voorivad plaginal kangi alt sisse-välja, rautatud rataste mürin munakividel põrkleb trükkali õues majaseinte vahel edasi-tagasi, tõllad toovad määrusi, mis tuleb otsekohe ära trükkida, teadaannete ja kuulutuste patakad, mis lõhnavad trükimusta õli ja kemikaalide ja pressi alt läbi käinud paberimassi järele, laaditakse kärudele ning veetakse mööda linna laiali. Nii palju on sündmusi, mida jälgida, nii palju uut ja huvitavat, mida Morten ei ole osanud endale ettegi kujutada, et tema ladina ja kreeka keele grammatikad jäävad unarusse ning koguvad tolmu. Kui tal on raha kirja saatmiseks, kirjutab ta Nakskov᾿sse oma õele Kirstinele ja pajatab elust pealinnas. Õde kirjutab vastu ja pajatab elust kaubalinnas kirikuõpetaja peres, mis on Lieri elust ilmselt sama kaugel kui Kopenhaagen.

Morten lamab sängis ning alt kostev igavene undamine ja kolksumine hoiab teda ärkvel. Ta kuuleb, kuidas Schultz oma töölisi kamandab, kuuleb trükirullide sünkoopset rütmi, trükkalite ja ladujate klobisevate puukingade samme ning köhimist, nende tülisid, kui trükimust on laiali läinud, mõne teksti küljendus vale või kui miski on trükipressi vahele läinud ja selle kinni kiilunud.

*

Aga kõik, mis teda esialgu ärkvel hoidis, äiutab hiljem teda magama. Aeg-ajalt läheb ta tollimaja juurest postilaeva peale, et Nakskov᾿sse õele külla sõita. Vana praost, kelle juures õde elab, on ema kauge sugulane. Nakskov᾿ pastoraadis ei saa ta rõhuva vaikuse tõttu und ja kui jääbki viimaks magama, ärkab selle peale, et akna taga kasvav vaher kopsib okstega vastu tema kambri akent. Ta läheb koos õega jumalateenistusele ja näeb paar korda, kuidas krahv sõidab kuuehobusetõllaga läbi linna ja teenrid seisavad tõlla taga, kuuesabad lehvimas, klammerdudes ühe käega sõiduriista külge ja hoides teisega kinni kõrget kübarat.

Praost, suur, punapäine ja turske nagu sepp, müristab kõrges kantslis, räägib väävlijärvest ja hukatusest, justkui oleks tegu paikade ja olukordadega, millel ta iga päev isiklikult silma peal hoiab, seejärel pakub ta sealtsamast kantslist laenu rentnikele, kes tahaksid oma talu välja osta, ning tulistab lõpetuseks ühe laengu vaenulike rootslaste pihta, kes on kuradi enese ja tema langenud inglite kaitse all röövinud linnalt tema endisaegse suuruse. Lõpupalves palub ta andunult kuningliku perekonna eest ja loeb väriseval häälel selle liikmete nimed üles.

Pärast jumalateenistust tuleb kogudus jutluse eest tänama. Morten astub lähemale. Viis, kuidas vana mees käe välja sirutab, tema ilmetu ainitine pilk, on kuidagi imelik.

Kas praost on pime? pahvatab Morten.

Tss, sosistab õde. Meil on keelatud sellest rääkida. Aga magister Gram on juba kaks aastat silmanägemisest ilma olnud.

Kuidas ta niimoodi oma ametit pidada saab?

Keegi ei julge temaga tüli norida, sosistab õde. Ja piibel ja Luther ja Pontoppidan on tal peas, nii et ma arvan, et ta jääb oma ametisse, kuni Issand ta ära kutsub.

Kumb isand? küsib Morten ja osutab kõigepealt ülespoole, siis allapoole, ja õde paneb käe suu ette ja naerab.

Kirstine võtab tal käe alt kinni ja näitab talle, millised muutused on maal toimunud. Kõnnumaa taganeb, ühes soode ja soojärvede ja nende juurde kuuluvate putukatega, kes on aastasadu tõbesid levitanud, mets on juba ammu kadunud, ning seal, kus see kunagi kasvas, on lainetavad viljapõllud, mis annavad viiendiku võrra rohkem saaki kui veel kümme aastat tagasi. Vanad puud on maha raiutud, tuulevarjuks on istutatud hekid. Kõik on klanitud ja ilus, isegi karjamaal söövad lehmad näevad kuidagi puhtaks küüritud ja ujedad välja.

Inimesed naeratavad ja teretavad, kui nad läbi linna promeneerivad, mõni astub ligi ja tahab Kirstinega juttu puhuda. Kirikuõpetaja majas elav neiu meeldib kõigile. Morten tunneb uhkust. Kirstine on täielikult taani keelele üle läinud, aga kahekesi olles kõnelevad nad oma laulvat Akershusi murret, kus rõhk pannakse järjekindlalt sõna esimesele silbile. Nad jalutavad mööda randa, tonksivad jalaga adru ja otsivad merevaiku ning korjavad merikarpe. Kirstine pihib vennale, et teda vaevab koduigatsus, ta on elanud siin kaks aastat ega ole ikka veel õieti kohanenud. Vana kirikuõpetaja on muidugi igaühele katsumus, aga see, et Kirstine end hästi ei tunne, ei ole õpetaja süü. Asi on rohkem läbisaamises õpetaja naisega, kes on pealtnäha tagasihoidlik ja isetu inimene, aga nelja silma all peab ennast üleval nagu tujukas türann. Ma olen siin justkui selleks, et õppida perenaise ametit, et minust kodus kasu oleks, ütleb Kirstine, aga ma saan ju aru, mispärast ma tegelikult siin viibin.

Morten vaatab talle otsa.

Üks õpetaja neljast pojast õpib ka kirikuõpetajaks, ütleb Kirstine. Minu isa ja härra Gram on üksjagu kirju vahetanud.

Ahaa, ütleb Morten. Ja milline su tulevane siis on? Kas ma saan teda näha?

Ta läks ratsa Fynile sugulastele külla. Ta on tõesti viisakas ja korralik. Mul ei ole talle midagi ette heita. Asi ei ole selles.

Nii? lausub Morten.

Tänapäeva inimesed peaksid saama oma elu oma peaga korraldada, mitte oma vanemate suva järgi, ütleb õde.

Kulla Kirstine, vastab Morten, kui see mees on kombeline inimene, peaksid sa ta vastu võtma. Muidu pole teada, kuidas võib minna.

Ma tean. Ma ütlesin, et mul ei ole midagi tema vastu. Aga ma ei kannata seda tasast ja räpast maad. Tead, kui mägesid ei ole, siis koguneb hais ja räpp majade ümber nagu udu. Ma tunnen ka ennast räpasena. Seda ei saa maha pesta.

Võib-olla saab ta koha kusagil mujal, trööstib Morten teda. Sa võid seda talle rääkida, kui ta sinuga kurameerima hakkab. Panna talle ette tingimusi, kaubelda temaga. Kui ta on korralik inimene, siis ta kuulab sind ära. Ja mine tea, võib-olla otsiks ta endale hea meelega koha Norras.

Ah, need inimesed, lausub õde kannatamatult, on oma väikese räpase linna üle nii uhked. Selle kohta ei või sõnagi ütelda, muidu pasundavad nad sul kõrvad lukku jutuga oma viljakast mullast, selle linna vägevast ajaloost ja selle maa toredusest. Ma olen õppinud, et sel teemal ei maksa suud pruukida.

Praegu on veel aega, ütleb Morten. Võib-olla saab kõik iseenesest korda. Õe jutt ärritab teda pisut ning ta ei mõista, miks too nii kuri on. Peaaegu sama hästi võiks vihastada selle üle, et tuul puhub valdavalt läänest või et talv on pikem kui suvi. Tema meelest peaks õde olema õnnelik, et temast saab kirikuõpetaja naine. Ja kuidas on võimalik taga igatseda Lieri, kuningriigi kõige tühisemat maalapikest? Ta ei saa sellest aru.

Külaskäigud Nakskov᾿sse ei kesta kauem kui mõni päev, sageli sõidab ta tagasi varem, kui tal plaanis oli, sest teda hakkab vaevama Kirstine kurtmine ja tema enda koduigatsus. Igatsus linna järele. Kui postilaeva ei lähe, sõidab ta varahommikul Nykøbingi tõllaga minema, istub põhja poole minevasse postitõlda ümber, ööbib Vordingborgis, kus ta läheb Kronhjorteni kõrtsi, sööb rukkileiba ja rasvakõrneid ning magab talli peal lakas haisvate tekkide sees. Järgmisel päeval sõidab ta edasi Køge ja Kopenhaageni poole ning sööb õunu või pirne, mis ta on mõnest aiast näpanud. Postitõllas toetab ta jala vastasistmele ja püüab lugeda „Gulliveri reise”, ta loeb, kuidas hiiglaste maale sattunud kangelase eest hoolitseb noor naine, kes on temast kaksteist korda suurem. Morten laseb raamatul sülle vajuda, jättes nimetissõrme lehtede vahele, ta on paruka peast võtnud ja enda kõrvale istmele pannud, ta toetab otsaesise rappuva, kõikuva ja vankuva tõlla akna vastu ning vahib unistaval pilgul teeäärseid lainetavaid põlde. Kaksteist korda suurem neitsi, mõtleb ta, tavalisest kaksteist korda suurem suu, keel, käed, rinnad, häbe. Naisekujuline hiigelmaastik! Ta teeb raamatu uuesti lahti. Gulliver satub maadesse, kus inimesed on kas ebaloomulikult väikesed või ebaloomulikult suured või kalduvad kuidagi teisiti normist kõrvale. Aga võib-olla, mõtleb Morten, kaldub normist kõrvale hoopis Gulliver ise, see tähendab tema autor, ja ühtlasi ka lugeja, kes loosse sisse elab.

Ta mõtleb Rousseau᾿le ja tsitaadile inimese vabaduse kohta, millele Kirstine vihjas. „Inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelas!” Ka Gulliver on aheldatud selle külge, kes ta on. Kõikjal on ta ühesugune, tal ei ole kohanemisvõimet. Sellepärast tekivadki tal alatasa probleemid nende maade pärismaalastega. Tema, Morten Falck, ei muutu selliseks, tema ei kivine ega jää varakult vanaks. Säärase otsuse võtab ta vastu, kui postitõld piki Køge lahte põhja poole sõidab.

Reis saab peagi läbi. Ta näeb Kopenhaageni torne ja Amageri soist lauskmaad, vestleb kaasreisijatega, kes lasevad kollasel juustutükil, leival ja pudelil ringi käia. Ta on tundnud õe pärast muret, väikest kuulümmargust valu ribide all, aga paistab, et see mure on geograafiline ja tingitud näljast. Liginedes Kopenhaagenile, kõht täis, tunneb ta, et meel on jälle läbinisti rõõmus.

Nüüd ongi ta kodus. Vilistades astub ta Nørregadel trükkal Schultzi maja kangi alt läbi, keerab õues paremale, läheb trepist üles ja uksest sisse ja viskab koti nurka. Ta paneb pea plekilisele padjale oma kambris Schultzi masinate kohal, mis tiksuvad, kõmisevad, vinguvad, taovad, tümpsuvad, mürtsuvad. Ta ohkab rahulolevalt, Gulliver libiseb tal käest, ta jääb magama.

*

Kuninglikus pealinnas on üheksakümmend tuhat inimest surutud linnavalliga ümbritsetud maa-alale, mille jõuab vähem kui tunni ajaga läbi käia. Linna on aastasadade jooksul laastanud taudid, tulekahjud ja hulk joomatõbiseid, hulle, mandunud ja saamatuid valitsejaid. Siiski kasvab elanike arv kindlalt ja iga aastaga jääb vallide vahel aina kitsamaks. Morten paneb tähele, et kuigi enamikku inimesi ootab lühike elu ning piinarikas ja alandav surm, ei ole neil raske oma meelt lahutada. Pigem vastupidi. Linna turuplatsid on täis veiderdajaid, kangialused ja ukseläved lõbunaisi, ning paistab, et neil on piisavalt tööd.

Morten Falck jalutab mööda kitsaid tänavaid, kus majaseinad näivad üksteise najale toetuvat, nii et katuseräästaste vahelt paistab vaid kitsas ribake taevast. Ta jalutab üle avarate väljakute, suurejoonelise lossiplatsi, mille ääres on uus loss, tohutu, igavene Norra graniidist koloss, ta kõnnib bastionide poole ja Langebro juurde, mis nihutatakse iga kord kõrvale, kui mõni laev tuleb. Ta tuleb üle Amageri tammi ringiga tagasi Christianshavni. Parandusmaja ees platsil on üks veiderdajate trupp lava üles seadnud. Morten jääb seisma, et vaadata, kas rammumees Karl Johan von Eckenberg näitab ennast. Von Eckenbergil on alati palju publikut: flanöörid, peened krinoliinide ja päevavarjudega daamid, rikkad kaupmehed, laevareederid, kaptenid, madrused, ohvitserid ja sõdurid ning koguni need parandusmaja elanikud, kellel on linnaluba. Ja selleks on igati põhjust. Von Eckenberg on osav.

Morten on rammumehest lummatud. Tema numbrid on Mortenile pähe kulunud, aga ta ei tüdine neid vaatamast. Nendes on midagi ehtsat, tunneb ta, see ei ole ainult osav trikitamine. Milles see ehtsus seisneb, ei oska ta öelda. Aga just sellepärast käib ta rammumehe etteasteid ikka ja jälle vaatamas.

Mortenile meeldivad eriti kolm numbrit.

Esimene trummipõrin. Karl Johan von Eckenberg ronib umbes kümne küünra kõrguse puust kaadervärgi otsa. Ta istub kaksiratsi rõhtsale palgile ja annab maa peal seisvatele abilistele vaevumärgatava noogutusega märgu. Nüüd astub kahe livreesse riietatud ratsanikuga hobune tema all olevale platvormile, mille igasse nurka on kinnitatud köis. Von Eckenberg võtab need köied teist otsa pidi kätte, keerab need ümber käsivarre ja randme ning tõstab ühe käega platvormi, hobuse ja ratsanikud jala võrra maast lahti, hoides teise käega suul postisarve ja puhudes pidulikku signaali.

Teine trummipõrin. Karl Johan von Eckenberg, kes on platvormilt maha astunud, heidab kahe tooli vahele, tema väljasirutatud keha on maast küünra jagu kõrgemal. Seejärel astuvad kaheksa moosekanti, kellel on seljas punased kaherealised kuued, peas kolmnurksed kübarad ning jalas põlvsukad ja poleeritud messingpannaldega kingad, üksteise järel soonilise ja mitte eriti lihaselise, kuid väga pika keha peale, mis toetub toolidele ainult kaela ja kandadega. Eckenbergi rinnal, kõhul, puusadel ja jalgadel tasakaalu hoides mängivad nad ühe Brentneri menueti, samal ajal kui Eckenberg vahib oma kurbade pruunide silmadega taeva poole ja tal on ilme, nagu ta mõtleks oma lapsepõlve, õndsa ema või noorpõlvearmastuse peale.

Kolmas trummipõrin. Karl Johan von Eckenbergi kolmas number leiab aset nendesamade toolide vahel, ent alles siis, kui ta on tõusnud, võtnud vastu teenitud kiiduavaldused ja paariks minutiks lava alla peitunud. Kosununa, värskena ja õhetava näoga tuleb ta tagasi, tema pruunid silmad sädelevad, ta kummardab, heidab uuesti kahe tooli vahele, misjärel kaks abilist asetavad tema kõhule massiivse kivi. Ette astub kolmas abiline, kelle kostüüm on midagi sepa ja timuka riietuse vahepealset, käes kivivasar, ta tõstab selle kõrgele pea kohale ja viivitab. Jeesuse haavade nimel, löö! ütleb von Eckenberg valjul ja meloodilisel häälel. Vasar langeb, kivi lõheneb kaheks tükiks, millest üks langeb ühele, teine teisele poole. Karl Johan von Eckenberg tõuseb ja kummardab oma publikule. Üks poisike käib ringi, müts käes, samal ajal kui akrobaadid trikke teevad. Akendest loobitakse munakividele münte.

Aga ühel päeval ei ole rammumeest enam näha. Tema lava on turuplatsilt maha võetud ja akrobaatide trupp jäljetult kadunud. Morten pärib mõnelt kaubitsejalt ja nad räägivad, et von Eckenberg sai ühe etteaste ajal viga ja kanti oimetuna minema. Ta ei leia kedagi, kes teaks, mis selle mehega juhtus.

*

Mõne korra lubab Morten endale seda luksust, et võtab linnavärava juurest voorimehe, maksab lisatasu ja laseb end viia paar miili linnast välja, mõnda külasse. Gladsaxe, Husum, Ordrup, Herlev. Seal läheb ta maha, saadab voorimehe minema ja traavib mööda maanteed tagasi. Ta läheb läbi külade, kus hõljub seebiköökide ja parkalikodade hais nagu nakkust kandev udu, rasvane ja kleepuv, ta kõnnib mööda karjamaadest, kus lehmad rahulikult rohtu söövad, mööda taredest, kus vaikivad talumehed vaatavad teda mütsiserva alt.

Linnas pühendub ta raamatutele, aga jätab theologicum᾿i unarusse, eelistades loodusteadust. Teadmishimu ajel nuusib ta välja ja kuulab loenguid, mis käsitlevad kõike muud kui kolmainsust ja transsubstantsiatsiooni. Nii kuulab ta ühe professori loengut kogu maapealse elu hierarhilise klassifikatsiooni kohta, mille on loonud Linné. Kostab protestihääli, kuid ka aplodeerimist. See loeng, mis peetakse Komöödiateatris, sest ülikool on keeldunud selleks ruumi andmast, avab tema silmad uuel moel. Maailm on ühtekuuluv tervik! Banaalne tõdemus, kui inimene viimaks selleni jõuab, aga see pöörab tema teadvuse, maailmapildi ja ettekujutuse iseendast täiesti pahupidi: ma olen osa ühtekuuluvast tervikust!

Tema sõber Laust, kes õpib meditsiini, kutsub ta kaasa Norgesgadel, rahvasuus Bre᾿gadel asuvasse kirurgiaakadeemiasse, kus ta kuulab ettekandeid veresoonte ja luude ja närvide ja näärmete kohta. See on teekond sissepoole, nagu botaanika ja zooloogia on teekond väljapoole, aga niisama haarav ja niisama lõputu. Inimene asub keset igavikku. Siia on Issand meid paika pannud!

Koos Laustiga teenib ta natuke raha sel moel, et tõmbab kanalitest surnuid välja või annab mõnele linnavahile meelehead, et too hangiks surnukehi ja tooks need teaduskonna keldrisse, kus ootab professor oma noa ja külma pilguga. Hoides skalpelli kolme sõrme vahel, nagu see oleks sulepea ja nagu surnu kollakas nahk oleks pärgament, millele ta kavatseb mõned mõtted kirja panna, räägib ta oma tudengitele, mida nood peaksid eelseisva lahkamise ajal tähele panema. Ta teeb oma lõiked halastamatu täpsusega, paljastab kihthaaval surnu roheka helgiga lihased, laseb nende rõveda haisu visinal välja, tudengid itsitavad närviliselt või viskavad ladina keeles nalja ning sisikonna vikerkaarejume kandub ajapikku üle nende nägudele. Aga mitte Morten Falcki näole. Tema seisab, hommikune leib ja soe kört maos rahulikult loksumas, ja vahib süvenenult inimesi, kes kaotavad oma inimlikkuse ja jagunevad osadeks, millel on ladinakeelsed nimed. Närviniidid, lihaskiud, naha ja alusnaha peenelt eraldatud kihid ning rasvkude ja organid, koorevalged, lõheroosad, peedilillad, läikivad nagu lakitud. Professor eraldab ihuliikmeid torsode küljest, tema nuga lõikub koe sisse, lõhestab liigesekapsleid ning paljastab artereid ja veene, mille nimesid ta rõõmsalt üles loeb. Morteni meelest kõlab see nii, nagu ta hõikaks neid, justkui oleks see klassikalise Rooma kolleegiumi hommikune loendus. Arteria carotis! Nervus olfactorius! Musculus mastoideus! Morten kuulab professori seletusi, mille toonist kostub alati kahetsevat sarkasmi, ent ka solidaarsust surnuga. Sa olid selline, nagu meie oleme, ja meie muutume kunagi selliseks, nagu sina oled. Mõned üliõpilased vahetavad pärast keldris saadud šokki stuudiumi ja pühendavad ennast õigusteaduse õppimisele, lähevad tagasi isakoju või harivale reisile lõunamaale, kus paljud neist lõpetavad oma elupäevad palavikust vaevatud joodikutena. Morten Falck, ainus, kes teab, et ei saa omandada füüsikuse haridust, jääb paigale.

Lahkamistel on ta alaline vabakuulaja, ka pärast seda, kui Laust jääb haigeks ja peab stuudiumi pooleli jätma. Ta istub oma botaniseerimisploki ja söepulkadega hämaruses ning teeb detailseid anatoomilisi joonistusi. Professor kiidab neid ja kannab hoolt, et ruumi, rõsket keldrikrüpti, mille ajalugu kaob keskaja hämarusse, valgustataks korralikult moodsate lampidega. Ta julgustab Mortenit end tema õpilasena kirja panema. Aga stuudiumikohtade arv on piiratud ja kodust, Lieri koolmeistrimajast on antud keelavad ja manitsevad klauslid, ning Morten teab, et tema suhtelise majandusliku muretuse tingimus on see, et ta teoloogiastuudiumi ilma suurema puiklemiseta läbi teeb. Ta on õppinud juba kaks aastat, selle ajaga paljud juba lõpetavad stuudiumi, aga senikaua, kui ta seda stuudiumi jätkab ega lähe üle teisele alale, mille õppimiseks tal luba ei ole, suhtuvad kodused nõrkadesse hinnetesse ja edasilükkamistesse lõpmata kannatlikult. Iga kuu esimesel äripäeval käib ta advokaat Gilli juures ja saab oma kostiraha ning annab vastutasuks põhjalikult aru oma edusammudest ülikoolis.

Trükkali eluruumid massiivses neljakorruselises majas, mis on ehitatud viimase aja ehituseeskirjade kohaselt, see tähendab, pärast kahekümne kaheksanda aasta tulekahju, ja millel seepärast ei ole ohtlikku puust sõrestikku, asuvad hoovi pool. Paraaduks on Studiestrædel, aga perekond kasutab tihti hoovipoolset ust. Morten ei ole trükkali kodus kunagi sees käinud, see ei ole koht, kuhu vaene tudeng, kes üürib hoovivärava kõrval paiknevat tagasihoidlikku kambrit, võiks kutset oodata. Schultzi kolm tütart ajavad hoovis üksteist taga, mängivad keksu, hüppavad hüppenööriga ja mängivad laulumänge. Morten kuuleb nende pehmete nöörkingade laksumist kividel, nende naeru ja tülitsemist. Nad kasvavad üles tema akna all, algul väikesed tüdrukud, keda ta õieti tähelegi ei pane, heledad hääled ja trillerdav naer, mis kajab munakivisillutisega hoovis. Ta kuuleb nende hüppenööride vihinat ja näeb nende kleite, mis laotuvad laiali ja tõmbuvad kokku, laotuvad laiali ja tõmbuvad kokku, nii et nende jalalabad ja sääred ilmuvad vilksamisi nähtavale, ja nende krussis lokke, mis tantsivad õlgadel, pisut liiga ümaraid, etteulatuvaid ja kõrgeid otsaesiseid, selgeid, sügaval asetsevaid silmi ning nina ja suu vahelisi kolmnurki, mis on harmoonilised ja millest kiirgab heatahtlikku lõbusust. Siis lõpetavad nad hüppenööriga hüppamise. Nad tõmbuvad keset õue kasvava vahtra alla, kus seisab pink. Seal nad istuvad ja loevad, kõik kolm ühte ja sama raamatut, kõige suurem tüdruk keskel ja ülejäänud küünitavad end tema poole, kõlgutades jalgu. Morten Falck möödub neist mõnikord söögituppa minnes. Ta märkab, et nad kõõritavad tema poole ja itsitavad. Ta ei tea nende nimesidki, ta ei kõneta neid kunagi ja tal pole põhjustki neid kõnetada. Puberteedieelses eas tüdrukutes on tema arust midagi ärritavat ja eemaletõukavat, kogu see enesearmastus ja elurõõm ja imelise elu ootus, puhtad valged kleidid, nägusad pehmed kingad, juukselehvid, kõik, mis on pingul ja peidus. Kõik see, mida nad ei tea. Mõne aasta pärast pannakse nad tanu alla ja käima peale, kõht paisub ja nad sünnitavad, pritsides verd ja lima ning ohkides poollämbunult eetriga niisutatud taskuräti sisse. Teaduskonna keldris lahatavad surnud on paremad kui Schultzi-preilid, arvab Morten oma äsja omandatud künismi valguses. Vähemalt ei ole tühje lootusi, vaid ainult aus, kompromissitu kõdunemine.

*

Üks tüdrukutest, kõige vanem, paistab sellest kolmikust silma. Ühtäkki on ta kiiresti kasvama hakanud ja on õdedest peajagu pikem. Morten näeb, et temast on saanud naine. Tüdruk on vist kroonprintsiga ühevanune, rehkendab ta. Preili Schultz liigub hoovis ringi, kohmakalt nagu lombakas varss. Tal ei lasta kunagi pikemat aega rahus olla, ilma et ema lävele ilmuks ega teda hüüaks.

Abelone!

Sõnakuulelikult tõuseb tüdruk pingilt ja läheb majja. Morten püüab endale ette kujutada, milliseid ülesandeid ema kutsub teda täitma. Võib-olla pruutkleiti õmblema. Või õppima majapidamist, salvrättide voltimist, külaliste laua äärde paigutamist, kutsete kirjutamist. Võibolla peidetakse teda lihtsalt trükitööliste ja teiste meeste, sealhulgas noore tudengi pilkude ja pilkudega kaasnevate mõtete eest.

Abelone.

Kui tahetakse tütre vooruslikkust kaitsta, mõtleb Morten, peaks tema nime saladuses hoidma. Nüüd teab ta tüdruku nime ja see tekitab tunde, nagu ta oleks juba tüdruku seelikusaba alla vaadanud.

Abelone.

Morten Falck on kahekümne kaheksa aastane, ta teab armastusest üht-teist. Ta on seda uurinud öistel retkedel mööda linna, kangialustes ja tagahoovides ja Øster Kvarteri kitsastes põiktänavates ja linnavallide ääres, eikellegimaal valliäärse tänava ja järsu rohtukasvanud nõlva vahel, kus valgust on vähe või üldse mitte. Ta on vaadelnud armastuse olemust ja avaldumist vanade majade valgustamata koridorides ja nurgatagustes, ta on uksi paotanud ja hinge kinni pidades luuranud, ta on näinud õekeste Schultzide vanuseid tüdrukuid seelikusaba kergitamas, ette kummardumas ja ainsagi sõnata, võib-olla vaid tagasihoitud oigega meesterahva kikkis riista vastu võtmas. Luuramine on tema künismi süvendanud. Ta on õppinud, et armastus on imelik, aeg-ajalt näib see olevat peaaegu veel alandavam kui surm Norgesgade keldris. Summadest, mida ta advokaat Gillilt saab, ei ole jätkunud selleks, et kusagil kangi all või kõrtsi taga armastust maitsta, aga sellest ajast saadik, kui nendele on lisandunud tasu surnukehade lahkamislauale vedamise eest, jaksab ta mõnikord osta mõne avaliku naisterahva teeneid. Pärast tunneb ta pettumust, süüd ja südametunnistuse piinu, pisut tülgastust ja soovi teha seda veel kord. Selgub, et surm ei ole ainus, mis haiseb. Morten tunneb end räpasena. Kui see on läbi, tunneb ta iga kord kergendust, mõtleb, et nüüd olen ma selle ära proovinud, nüüd ei ole enam vaja seda teha. Aga ta teeb seda veel. Iha koguneb ihumahladesse, need nõrguvad halastamatult ikka sellesama punkti poole. Morten pistab ühele tüdrukule mõne marga pihku ja saab tema taguotsa oma käsutusse, vajub pimedusse ja soojusse, elava ja järeleandliku ihu sisse, mis nihkub kõrvale ja tõmbub kokku, nihkub kõrvale ja tõmbub kokku, Morten kõigutab end veidi, vaatab laksudes edasi-tagasi voogavat ihu, satse ja plisseesid, pandlaid ja nööpe, kannatlikult kummargil kahvatut kaela, laua servast kinni hoidvaid käsi, Morten paljastab hambad, heidab pea kuklasse ja oigab justkui valust, siis läheb kuri tema seest välja, ta astub sammu tagasi, sätib end korda, noogutab hüvastijätuks ja kaob, ning siis on ta mõnda aega vaba. Aga see tuleb alati tagasi nagu vesi kruusaaugu põhja.

Ühel päeval jalutab ta nagu tavaliselt mööda Vimmelskaftetit Amager Torvi poole. Poed on tihedalt koos, väljas seisvatele laudadele on pandud välja galanteriikaubad, kirevad kangad, tapaküpsed kanad ja kurja pilguga kukepojad, nülitud kodujäneste kuhjad, nugise- ja rebasenahkade virnad. Majakatuste kohal lõõskab päike, kärbsed sumisevad. Vimmelskaftet on lämmatavalt palav pudelikael, kus ei pääse edasi ega tagasi. Just sellepärast meeldib Mortenile jalutada siin, linna ärikeskuses, nuhutada inimeste ja loomade liha imalat hõngu. Ta trügib läbi turukorvidega maadamite ja kleitide all õõtsuvate krinoliinidega naiste hordide. Joobnud poisikesed vehivad kõige uuemate lorilaululehtedega ja üürgavad nende laulude jupikesi. Talupojad ja kalamehed lontsivad ringi, viisud jalas, ja veavad enda järel käsikärusid, milles on kaup või hunnik tühje takuseid kotte. Selles liiklusummikus saab terve linn kokku, mõned asja pärast, teised lõbu või uudishimu pärast. Kantseleinõunik vehib kepiga, ohvitser uhkeldab oma tuvisinise mundriga, kõrtsmik võtab käru pealt vaadi ja hiivab õlale, kaks pordunaist patseerivad teineteisel käe alt kinni hoides, keerutades oma pleekinud ja räbaldunud päevavarje, kahistades määrdunud tüllist kleidisabadega, mis veavad enda järel rentslisolgist niisket jälge. Pürjelite naised hoiavad neist mööda minnes demonstratiivselt nina kinni, aga ohvitser peatub ja kummardab galantselt, iroonilise kaarega võtab ta kübara peast ja naised naeratavad ja teevad kniksu ja ütlevad: tere päevast, leitnant Holm, kuidas käsi käib, kas ta läheb rootslastega sõdima?

Morten läheb pordunaistele järele, ta tahab näha, kuidas nad mõne kunde õnge võtavad. Nad sammuvad mööda Store Købmagergadet, üle Kultorvi ja Rosengårdeni kaudu Skidentorvi äärde linnavalli juurde, kus nad istuvad Hanens Bastioni juures asuvale pingile. Morten kõnnib pingist aeglaselt mööda ja kergitab naistest möödudes kübarat. Nood ei tee temast välja. Ah soo, mõtleb ta haavunult, ilmselt on nad tudengi jaoks liiga peened! Ta läheb tujutult koju. Neiu Schultz istub vahtra all. Tema õed mängivad keksu. Nende kleidisabad lehvivad säärte ümber. Morten jääb seisma ja silmitseb neid ning vaatab siis puu all istuva neiu poole. Nende pilgud kohtuvad. Ta astub lähemale, võtab kübara peast, surub selle vastu rinda ja kummardab.

Neiu Schultz, mina olen üks teie isa üürilistest.

Ma tean, kes ta on, ütleb neiu naeratades. Ta on siin ju mitu aastat elanud. Kas ta on üliõpilane?

Teoloog, ütleb Morten ja esimest korda on tal hea meel, et tema stuudiumist on mingit kasu. Ma õpin härra Swane juures.

Neiu naeratab. Oi, kas tõesti? Härra Swane leeritas mind.

Hele, kõlav väikese tüdruku hääl. Morten on seda palju kordi kuulnud, aga nüüd kõneleb see temaga.

Tore, ütleb Morten. Võib-olla tema ka laulatab teid?

Neiu teeb grimassi. Ma ei ole kihlatud.

Oh, küll te varsti kihlute, neiu Schultz.

Kas ta arvab nii? Seda ei tea ju kunagi. Mõni ei kihlugi. Neiu vaatab talle küsival ilmel otsa, justkui oleks Morten juba vaimulikuks pühitsetud ja seisaks seal, et tema pihti vastu võtta. Aga miks on vaja abielluda? Ema ei taha seda mulle öelda.

Küsimus üllatab Mortenit. Ta ei ole preiliga kunagi sõnagi vahetanud ja nüüd peavad nad peaaegu intiimset vestlust. Üldiselt arvatakse, vastab ta kobamisi, et preilitaolistel noortel naisterahvastel on kasulik abielus olla, et nad leiaksid oma elule mõtte ega istuks jõude. Vanapiigaks jääda ei ole ju kuigi lõbus.

Aga laste sünnitamine, ütleb neiu süngelt. See tundub veel hirmsam.

See on naiste privileeg, ütleb Morten pisut piinlikkust tundes. Ema ei ole tüdrukule ilmselt õpetanud, millised kõneained on sobilikud ja millised mitte.

Ta vaatab neiut. Too on viimase aasta jooksul üksjagu kasvanud, kuid on kõhn ja poisiliku kehaehitusega, teda on veel varavõitu mehele panna, mõtleb Morten, samal ajal kui tema pilk üle neiu tärkavate võlude lendleb. Vahtravõra sõelub päikesekiiri ning heidab neiu kleidile ja heledatele lokkis juustele laike. Morten tunneb õrna higilõhna, mis on segunenud sine või millegi muuga, millega tüdrukute kleite pestakse. Siis kostab kellegi hõige.

Minu ema! Neiu kargab püsti, ent jääb silmapilguks seisma. Head aega.

Morten kummardab. Neiu läheb peauksest sisse, mööda madam Schultzist, kes puurib Mortenit pilguga. Siis läheb uks kinni. Morten läheb oma tuppa, heidab voodile külili ja urgitseb küünega seina.

Linna viimaste majade ja valli vahelt läbi kulgev tänav, vallitänav, on vaid kohati munakividega sillutatud. Enamjaolt on see muldtee. Christian IV ajal pandi igale poole munakivid, see oli suurejooneline katse parandada linna sanitaarset olukorda, aga need kivid on juba ammu öö varjus üles kangutatud ja muuks otstarbeks ära kasutatud. Järele on jäänud löga, mis koosneb porist, ööpottide sisust, mida elanikud tühjendavad, kuhu heaks arvavad, ning õllepruulimise ja viinapõletamise jääkidest. See kant kubiseb rottidest ja hulkuvatest koertest, kes käituvad ettearvamatult ja agressiivselt, sest äravisatud meski sisaldab alkoholi. Regulaarsed tüüfuse- ja koolera- ja katkuepideemiad, mis on mitme aastasaja jooksul linnas möllanud, on Morteni oletust mööda saanud alguse siit eikellegimaalt, kus ühel pool on kõrtsid, pruulikojad ja võõrastemajad ning teisel pool pime vall, kuhu inimesi ajab kas meeleheitlik iha või meeleheitlik vajadus mõni taaler teenida. Linn peaks palkama linnafüüsikuse, kes selle sealauda puhtaks roogiks. Linnafüüsikuse amet sobiks hästi temale, Morten Falckile. See mõte toob talle muige näole. Aga ta peab endale tunnistama, et see roppus ja sellega kaasnevad võimalused talle ka meeldivad.

Ta liigub seal ettevaatlikult, kissitades silmi. Ainus valgus paistab linna poolt üksikutest akendest, kust kostab naeru ja laulu. Pimedusest ilmuvad kärmed varjud ja kaovad taas, vargapoisid, linnavahid, kupeldajad – pole näha, kes. Pordunaised, linna kõige odavamad, on ennast sättinud harvadesse valguslaikudesse, nad seisavad lävel ja närivad tubakat ja tõmbavad silmagi pilgutamata kleidisaba üles, kui mõni püksikandja mööda kõnnib. Linnavaht tuleb, nui õlal, vahetab naistega mõne sõna ja läheb siis mööda tänavat edasi.

Morten tegeleb inimloomuse uurimisega. Ta seisab varjus, oma künismi ja illusioonituse turvalises mullis, jälgib tehingute sõlmimist ostjate ja kundede vahel, ja sageli antakse pakutav kaup sealsamas kätte. Tavalisel argipäevaõhtul on paljud mehed tulnud välja lõbutsema, ta näeb, et paljud neist on peened isandad, kelle iha kodanliku abielu raamidesse ära ei mahu.. Mida mees küll kokku luiskas, kui kodust välja läks, ja mida abikaasa vastas? Kas ta teadis, kuhu mees läheb, ja kas mees teab, et naine teadis? Kas tegu on kahepoolse kokkuleppega? Ja kas naisel on hea meel, et leidub teatud kohti, isikuid, kes võivad hoolt kanda abielu nende külgede eest, mis tunduvad talle ebameeldivad? Morten muigab endamisi. Ta kuuleb, et pimeduse varjus toimub midagi. Ta hiilib sinnapoole, hoiab hinge kinni, heli on nüüd ligemal, damasti kahin, naha laksumine, mehehääl, mis räägib, mida ja kuidas ta oma raha eest tahab saada. Morteni silmad harjuvad tasapisi pimedusega. Tüdruk on verinoor, ta on põlvili, justkui palvetaks, ja võib-olla teebki seda. Mees seisab püsti, toetudes puu najale, justkui uuriks üle valli paistvaid tähtkujusid või dikteeriks sekretärile kirja, ta lehvitab kolmnurkse kübaraga tuult, et end lämbel õhtul jahutada. Morten Falck vaatab kõike, mitte sellepärast, et see teda erutaks, ütleb ta endale, vaid sellepärast, et tahab midagi õppida. Varsti te surete, mõtleb ta, ja siis joonistan ma teie kaunitest tükkideks lõigatud kehadest ilusaid pilte.

Aga mida naised oma ihaga ette võtavad? mõtleb ta. Ah jaa, ta teab küll, mida nad teevad. Nad lähevad sellega kirikusse. Õpetaja juurde. Minu juurde. Ja sellepärast on tähtis, et ma oleksin üks nendest, kellele miski siin elus ei ole võõras. Sellepärast ma siin olengi. See mõte rahustab teda pisut.

Need siivutused ei toimu mitte ainult vallide juures, vaid enamvähem igal pool. Linnavahid teenivad kenakese summa selle eest, et vaatavad mujale, kui kauba ja kunde kokkusaamised aset leiavad ning ikka ja jälle niimoodi kulgevad, nagu arvata võiski. Hambutud eided müüvad ennast peenraha eest. Isanda heaks, kes neile kutsuvalt viipab, teevad nad ükskõik mida.

Pordunaise vanusel ei ole ilmselt mingit alampiiri. Ta näeb keskealisi mehi tagahoovis seina najal seismas ja samal ajal välguvad pimeduses väikesed roosad keeled. Lapsprostituudid on tihti kahvatud ja väsimusest kokku varisemas, nad meelitavad kundesid karikeeritud rõvedate žestidega, mida täiskasvanud kupeldajad on neile õpetanud ja mis tunduvad kisendavalt võltsid kõigile teistele peale nende peente, puhta südametunnistusega isandate, kes tõepoolest soovivad neid uskuda. Arvata võib, et nad neelavad päeva jooksul rohkem spermat kui päris toitu. Linnavahid ajavad neid nuiaga minema, aga nad tulevad ruttu tagasi nagu rotid. Tihti juhtub, et linnavaht leiab oimetuid või surnud lapsi. Siis vinnatakse nad käru peale ja veetakse minema. Morten ei tea, mis neist edasi saab. Teaduskonna keldrisse ei satu nad kunagi. Ja selle eest on ta tänulik. Tema teadmishimul on piirid. Ühe korra küsib ta seda ühelt vahilt, aga too ähvardab ta soolaputkasse pista, kui ta oma uudishimu vaos ei hoia.

Ta tüdineb kangialustes, tagahoovides ja valli ääres luuramisest. See on läbitud etapp. Ei tundu enam tähtis. Ta on kahekümne kaheksa aastane. Neiu Schultz saab peagi kuusteist. Kroonprints Frederik võtab võimu üle, sõidab lahtises kalessis mööda linna ringi ja laseb ennast kiita. Tema isa, kuningas, vajub oma hullumeelsusse, mis ei ole türanlikku ega võimuahnet laadi nagu tema esiisade hullumeelsus, vaid vaiksem ja tagasihoidlikum. Morten ja neiu vahetavad tihti vahtra all mõne sõna, mõnikord saavad nad pikemalt juttu ajada, enne kui madam Schultz lävele ilmub ja hõikab. Morten proovib endale ette kujutada, et neiu on pingi kohal kummargil, kleit üles tõmmatud ja pihik lõhki rebitud, tema taguots valendab Morteni õõtsuva puusa vastas, Morteni riist kaob neiu tuharate vahele karvasesse ja vängelt lõhnavasse pimedusse. Aga see kujutlus ei meeldi talle üldse, seda on sama hästi kui võimatu teoks teha – see on talle suur kergendus. Võib-olla olen ma armunud, mõtleb ta.

Ta kõnnib Kongens Have pargis, muruplatside ja puude ja purskkaevudega oaasis, kuhu rahval on piiratud sissepääs. Neiu Schultz ja tema õed jalutavad koos temaga. Nad on emalt loa saanud. Laia peatee kollakal kruusal jäävad nad seisma ja vaatavad Christian IV kaunist renessansslossi. Fontäänid purskavad ja vahutavad üksteise taga. Puud on kärbitud ja pügatud, nad sarnanevad roheliste seentega, mille varretaolised tüved on pandud paika nii monotoonse täpsusega, et perspektiiv paneb pea ringi käima. Aga pööritus võib tuleneda ka muudest asjaoludest, näiteks sellest, et Schultzi-preilid istuvad nüüd haljale murule. Nende kleidid laotuvad nende ümber laiali, nad on nagu karikakrad, mis on taevast alla langenud ja end murul sisse seadnud. Morten silmab vilksamisi üht kinganina. Ta jääb paari sammu kaugusel seisma ja pöörab end peenetundeliselt poolenisti kõrvale. Ta teab, miks madam Schultz on lubanud oma tütardel temaga koos välja minna. Mitte sellepärast, et ta oleks austaja, seda ta emanda silmis ei ole ja iseenda silmis ka mitte, vaid sellepärast, et teda peetakse ohutuks ja usaldusväärseks teoloogiatudengiks, ja ka sellepärast, et emand ilmselt usaldab üldiselt oma ligimesi ja iseäranis teda.

Purskkaev pladiseb, nüüd mõjub see rahustavalt. On tunda, et üle muruplatside voogab jahutav niiskus. Hoolikalt niidetud muru kohale ilmub vikerkaar ja kaob pügatud puude vahele. Morten pühib taskurätiga otsaesist ja pistab räti vestitaskusse tagasi. Kostab kingataldade krigin kruusal, jalutuskepi kõpsumine, mööda läheb sale kavaler, seljas roheline sabakuub ja jalas kriitvalged põlvsukad, koos naisega, kes ei ole enam esimese nooruses ning kelle alakeha ja jalad on peidetud linnupuurikujulisse krinoliini, justkui oleksid need võluväel kadunud, mis mõistagi juhib mõtted eelkõige just daami jalgadele ja alakehale. Kleit kahiseb kergelt tema ümber, tuul mängib plisseeritud servaga, millele rohi, mida mööda see lohiseb, on andnud tumeda klorofüllivärvi, naine naeratab endamisi pingutatud ilmel, mis Mortenile tundub kunstlik või melodramaatiline, aga mehele mõjub nii, et tema hoiak muutub alandlikuks. Valgete sukkadega kavaler näib sõnatult anuvat. Schultzi-preilid haistavad draamat, nad jälgivad neid kahte hinge kinni pidades, ahmivad silmadega seda vaatepilti. Iga kord, kui noorsand naise kõrvale jõuab, lisab too sammu, aga kui mees liiga kaugele maha jääb, kõnnib naine aeglasemalt, kuni mees talle taas järele jõuab.

Kui nad kuuldekaugusest välja jõuavad, hakkavad tüdrukud sädistama. Nad arutavad, mis suhe selle noore mehe ja mitte nii noore naise vahel on, ja lähevad omavahel tülli. Morten taipab nende jutu põhjal, et nad loevad rüütellikku sorti romaane. Võib-olla peaks ta laenama neile romaani Moll Flandersist, mille ta ise talvel läbi luges. See raputaks neid pisut.

Mida tudengihärra arvab? küsib Abelone Schultz. Ma näen, et ta seisab siin ja muigab, nagu teaks paremini.

Seda, mida mina nende inimeste suhte kohta arvan, vastab Morten, on mul targem endale hoida.

Nad nöögivad teda ja nimetavad teda magister puunotiks. Aga kui nad edasi lähevad, pistab Abelone oma käe tema käevangu.

Østergadel on galanteriipood, kus müüakse naiste intiimseid rõivaesemeid ja parfüüme. Sealt ostab Morten kaks pudelit, ühe lavendliga ja teise bergamotiga, ning annab need trükkali teenija kätte, et too annaks need üle neiu Schultzile. Neiul on kuueteistkümnes sünnipäev. Morten on kirjutanud kirjakese ja kinnitanud selle kingi külge: Armas neiu Schultz, palun võtke see tagasihoidlik kingitus vastu ja meenutagu see Teile kõige alandlikumat Teie austajate seas, id est stud. theol. Morten Falck.

Järgmisel päeval toob trükkali toatüdruk kingituse tagasi. Morten paneb selle kõrvale. Ta on olnud liiga tormakas. Ta on ennast paljastanud. Aeg ei ole veel käes. Ta peab olema kannatlik. Ta ei kahetse midagi. Nüüd teab neiu ja perekond Schultz, mis tal mõttes on. See on vabastav tunne. Justkui oleks ta neiut suudelnud ja käe üle tema puusa libistanud.

Ta hoiab trükkali kodu uksel silma peal. Abelone redutab, aga õed on kohal ja ka madam Schultz, lõbus ja toimekas, viibib tihti õues. Helge loomuga inimene. Ta meeldib Mortenile ja Morten on kindel, et emand ei suhtu temasse vaenulikult. Nooremad õed hoiduvad hoolega vaatamast Morteni kambri akna poole, kus too aknalaual istub ja loeb. Sellest, kuidas nad sinnapoole ei vaata, võib välja lugeda, et nad on tema kohalolekust kogu aeg teadlikud.

*

Morteni ema kirjutab talle Lierist. Ka tema kasutab poja vana nime Morten Pedersen, kuni Morten saadab talle kurja kirja ja palub tal kasutada uut nime. Siis kirjutab ema uutmoodi, aga isa kirjutab oma kirjadele ikka „üliõpilane Pedersen” ja sellesama nime all saab ta kirju ka advokaat Gillilt. Aga suurema osa kirju kirjutab ema, vähemalt korra nädalas. Arvata võib, et Mortenile ja Nakskov᾿sse Kirstinele kirjade saatmise peale kulub tal kenake summa. Ema mainib ettevaatlikult üht või teist leerist läbi käinud või teatud ikka jõudnud tüdrukut, kes on tugeva tervisega, töökas ja usin, oma vanematele sõnakuulelik tütar, moraalselt laitmatu ja nii edasi. Ta hoiab silma peal kihelkondadel, kus kirikuõpetaja on põduraks jäänud ja kus Morten võiks vaba koha endale saada, kui ta vaimulikuks pühitsetakse. Nende endi kihelkonna õpetaja ei ole ju vana, nii et see koht nii pea vabaks ei jää, aga õpetaja on lahkesti lubanud Morteni eest kosta, kui too hakkab ametikohta otsima. Su isa on jälle hädine, kirjutab ema, ta on kaks päeva pikali olnud ja kaebab valu ja kõrvakohinat. Aga kui ta sulle kirjutab ja teada annab, et hakkab siit ilmast lahkuma, siis tea, et ta on terve nagu leeripoiss ja kõik need tõved, mida ta enda arvates põeb, on ainult ettekujutus.

Need kirjad võtavad Mortenil tuju ära, ajavad ihu sügelema ja pea valutama ning tekitavad tahtmise ennast täis juua või mõne libu juurde minna. Ta käib kõrtsis koos Laustiga, kes on nüüd tagasi, tervenenud oma haigusest, eimillestki tekkinud kurvameelsusest, mis oleks talle äärepealt otsa peale teinud. Nüüd kaldub ta teise äärmusse, laristab raha, üürib muudkui tõldu ja kipub kõigile välja tegema ja kutsub oma sõpru tihti Komöödiateatrisse, kus tal on oma loož. Morten istub plüüštoolil. Arvukas publik ja lambid, mis saali valgusega üle kallavad, ajavad ta higistama. Laval tammuvad lauljad ringi, teevad hirmsaid grimasse, vehivad kätega ja karjuvad üksteise peale. Etendatakse klassikalist itaalia ooperit. Publik kommenteerib valju häälega, pahameeleavaldused ja braavohüüded võistlevad omavahel, inimesed voorivad sisse ja välja, paugutavad uksi, kraabivad toolijalgadega põrandat, lobisevad ja kõlistavad õlleklaase, nii et etendust on võimatu jälgida. Muusika üürgab ja mürtsub, keegi tulistab püstolist, sopran kiljatab ja kukub pikali, orkestriaugu kohal hõljub püssirohusuits, maalitud kuliss vinnatakse kägiseva vintsi abil üles ja teine lastakse mürtsuga alla, on kuulda, kuidas lavatöölised müdinal edasi-tagasi käivad, ähivad ja puhivad, kontsertmeister hõikab orkestrile taktilööke ja üritab moosekante oma poognaga dirigeerida. Morten vaatab oma kohalt otse alla mitmekümnesse puhevil dekolteesse. Daamid on kahvatuks puuderdatud ja nende marmorvalgetele põsenukkidele, mõnel ka rinnale, on sätitud iludusmärgid. Nad lehvitavad endale tuult, kogu parter on nagu päikesesoe aas, täis lilli ja lendlevaid liblikaid. Mortenil on rinnataskus ema viimane kiri. Ta istub ja mõtleb, et maailmad on kummaliselt segunenud. Mõtle, kui mu vana ema oleks siin. Ta naeratab endamisi. See teatrimaailm on ema maailmast vist nii kauge, kui üldse olla saab. Morten soovib, et ema seda näeks. Aga tõenäoliselt saaks too šoki, võib-olla minestaks ehmatusest. Ema ei ole inimene, kes suudaks rebida end lahti ja tõusta kõrgemale sellest, kes ta on. Ta on ahelas nagu enamik inimesi.

Pärast sõidab ta koos Laustiga kõrtsi, kus nad istuvad ja mängivad peeni isandaid, kuni nad välja visatakse, ja siis seavad nad sammud vallide poole, sabas prostituudid, kes kõnnivad üksteise käevangus ja üürgavad joomalaule.

Siis kaob Laust jälle. Morten kuuleb jutte, et temaga on juhtunud õnnetus, aga ei saa midagi täpsemat teada. Ta kirjutab Lausti isale, Fyni tolliametnikule, aga ei saa vastust. Ta käib ühe korra Komöödiateatris, aga see on kallis ja pealegi hakkab igav, kui ei ole lõbusat Lausti, kes hõikaks prouadele järele solvanguid või natuke liiga intiimseid komplimente, ja kui ei ole pööbli pea kohal kõrguvat looži ning Morten seisab üksinda põrandal rahvasummas, ilma et kuuleks ega näeks midagi, ning mõtleb Rousseau peale, et inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelas! Ta ei saa seda lauset peast välja. Tal on tunne, nagu oleks filosoof talle käe õlale pannud ja tal oleks Mortenile mingi isiklik palve.

*

Talv 84–85. Kuningliku pealinna ujutavad üle talumehed ja noorukid, kes on sunnismaisuse ja teoorjuse eest pakku jooksnud ning tulnud linna õnne otsima. Jaanuarikuus tuleb käre külm. Surnuvankritel on kiired nädalad ja akadeemia alla krüpti jõudvad koolnud on hästi säilinud, peaaegu ahvatlevad, lumivalged, ei haise. Pärast Lausti kadumist on Morten loobunud linna pealt korjuseid otsimast, aga teenib pisut raha oma joonistustega, mis on enneolematult detailsed ja millest mõned ripuvad akadeemia loengusaalide seintel.

Morten näeb, kuidas tõllad toovad trükkali maja juurde noormehi, kes tõttavad trepist üles ja lastakse sisse. Austajad. Ta ei muretse selle pärast eriti. Tal on nüüd viimaks tekkinud huvi theologicum᾿i vastu ja ta veedab iga päev hulga tunde ülikooli raamatukogus. Peale selle on ta saanud tööd: õpetab paar päeva nädalas orbude varjupaigas poisikesi. Nüüd läheb ta iga kuu esimesel äripäeval advokaat Gilli juurde ja viib talle raha, selle asemel et raha küsida, ja saab vastu kviitungi hoiule antud summa eest, mis üha kasvab. Ta elab kokkuhoidlikult ja mõistlikult, käib harva linna peal. Linnaväravast väljas käies kõnnib ta jalgsi ja läheb harva kaugemale kui Valby mäele, kus ta istub lossi läheduses maha ning vaatab jäätunud järvede poolringi ja valli, paremal asuvat Vesterbrogadet – linna ja linnast välja viivat peateed – ja vallitaguseid kirikutorne ning sadu suitsevaid korstnaid. Tal ei ole aimugi, mida ta peale hakkab, kui ta suvel stuudiumi lõpetab. Võib-olla jätkab õpetamist. Võib-olla otsib endale kirikuõpetaja koha. Aga kohta leida on raske, tahtjaid on palju. Ja kus?

Talv. Külm on selle poolest hea, et saast külmub jääks, nii et linnas on kergem liikuda, ilma et määriksid ennast ära või mõni vankriratas sind märjaks pritsiks. Sibitünnide hais on vähem räige. See-eest lasub linna kohal paks ja liikumatu söesuitsupilv ning inimesed surevad sadade kaupa tiisikusse või külmuvad lihtsalt surnuks. Mortenil endal ei ole häda midagi. Linna saabumisest saadik ei ole tal õieti külmetustki olnud ning rõuge- ja kooleraepideemiad on temast mööda läinud. Tema kambri all asuv trükikoda on alati korralikult köetud, sest muidu läheb trükimust paksuks, ja kambris on ka väike kahhelahi, mida ta saab vajadust mööda kütta. Sütt toob ta trükkali söekeldrist ja maksab selle eest iga kuu väikest kindlat tasu. Pealegi viibib ta suure osa ajast ülikoolis, kus on kui mitte just soe, siis vähemalt mitte päris hundilaut. Tema poolest võiks külm ja talv vabalt kaua kesta. See tuletab talle meelde lapsepõlve ja kodukanti, mis on talle ajapikku väga kaugeks jäänud.

Ühel õhtul kõnnib ta külmetades mööda Vestergadet valli poole. Selles linnajaos elab palju õllepruule ja viinapõletajaid ning peaaegu igas majas on kõrts, mille kutsuv kollane valgus langeb lumele. Inimeste seltsi igatsedes astub ta sisse ühte kohta, kus aknast paistab tuli. Sees mängitakse muusikat, keegi laulab, mehed mängivad kaarte, kahhelahjus mühiseb tuli, laetalade ümber koguneb tubakasuitsupilv. Meeleolu näib olevat rahulik. Ühe laua ääres istub omaette üks poiss. Morten istub tema vastu ja tellib kruusi õlut. Tema ja poisi pilgud kohtuvad, aga kumbki ei tereta. Poiss on võõrapärase moega. Mustlane, paneb Morten ta paika, võib-olla juut.

Morten saab oma õlle kätte. Rüüpab sõõmukese.

Kas väljas on külm? küsib poiss.

Jaa, külm õhtu on. Kärekülm.

Poiss vahib väsimusest uduste silmadega Morteni poole. Tema pilk ripub Morteni suu küljes. Aadamaõun jonksatab. Mortenil on tahtmine teise lauda ümber kolida. Ta kuuleb ennast ütlemas: kas võtad seltskonna mõttes koos minuga ühe klaasikese?

Aitüma, ütleb poiss kähku. Ega ära küll ei ütle. Ta viipab kõrtsmikule ja hõikab oma tellimuse. Selle härra kulul, ütleb ta ja näitab demonstratiivselt näpuga. Morten noogutab kinnitavalt, aga ei vaata kõrtsmikule otsa. Ta kahetseb, et siia tuli. Ta ei tea isegi, miks ta selle noore sulleriga tegemist teeb. Siis tõuseb üks mees püsti ja hakkab pikka lauluviisi veeretama ning Morten nõjatub toolileenile ja kuulab laulu, mis on nõretavalt sentimentaalne lugu õnnetust armastusest.

Kui laul läbi saab, küsib poiss: Tudeng, eks ole?

Morten noogutab, aga ei pööra nägu tema poole. Ta tunneb, et teda uuritakse.

Pastor, ütleb poiss.

Morten vaatab tema poole. Kuidas sa oskasid ära arvata?

Poiss naerab häbelikult ja pühib käeseljaga suud. Mul on sihuke võime. Sihuke kunts.

Ah et kunst, ütleb Morten. Mida sa minu kohta veel oskad öelda?

Ma võin teile tulevikku ennustada, ütleb poiss. Aga see maksab.

Niisiis üks ümberhulkuv vooster, mõtleb Morten, kes teenib leiba ja teeraha, kasutades ära inimeste kergeusklikkust. Kui palju ennustamine maksab?

Oi, see oleneb ju ennustusest. Poiss muigab kavalalt. Pikk elu ja armuõnn ja rikkus pealekauba läheb muidugi kallimaks kui verejooksud, vaesus ja varstine surm.

Morten palub nende kruusid täis kallata. Ta küsib peremehelt, kas süüa saaks. Heeringat, ütleb peremees. Hea küll, kaks portsu heeringat. Poiss kargab toidu kallale. Ta räägib, suu hautatud kapsast ja rasvast heeringat täis, et enamasti rändab ta ringi ühe veiderdajate trupiga, tema ülesandeks on inimestele tulevikku ennustada. Issand on andnud mulle selle ande, et ma oskan inimeste sisse vaadata, loen neid nagu raamatut, mis sest, et ma lugeda ei oska, ainult oma nime oskan kirja panna.

Ja sa oskad minu sisse vaadata? küsib Morten.

Mhmh, mühatab poiss kahe suutäie vahel ja noogutab. Korraks lipsti sisse ja teiselt poolt välja. Lihtne.

Mida sa siis näed?

Sedasama, mida kõigi teiste seeski, sõnab poiss kergel toonil. Kui arvate, et olete kuidagi eriline, siis eksite. Aga kui tahate, et ma teile tulevikku ennustan, siis läheb see teile maksma kolm marka. See on talvel tavaline taks, muidu võtan ma viis.

Kõigepealt tahan ma sind proovile panna, et näha, kas sa oled oma tasu väärt. Oskad sa öelda, kas minu mõlemad vanemad elavad?

Poiss uurib oma sööki, justkui peituks Morteni saladused seal. Ta hakkab jälle vohmima. Elavad küll. Ja teie õde on hea tervise juures. Aga vennad on ammu surnud, puhaku nende hinged rahus.

Siiamaani edeneb hästi, ütleb Morten. Ta tunneb, et suu on pisut kuiv. Kas sa näed, mida mu õde teeb?

Ah, tema mängib oma pastoriga kahe peaga koletist. Poiss puhkeb laginal naerma.

Morten tunneb, et läheb näost kahvatuks. Kirstine? küsib ta.

Ei mina tea, mis ta nimi on. Aga ma näen valget kleiti ja musta kleiti, kuulen kirikukelli, huu, jube hääl, mulle see ei istu. Pastor paneb teist pastorit paari, on vast ilus vaatepilt! Ja pruutkleit on pealt valge, aga seest must ja räpane. Seda viimast lausub ta õela näomoonutusega.

Poisi juuksed, süsimustad ja rasvased, langevad silmadele, tema ilusas ülespidi suunurgas läigib süljepiisk ja süljepiisa külge on kleepunud leivaraas. See leivaraas liigub, kui poiss kõneleb. Morten sirutab käe välja ning pühib raasu nimetissõrme otsaga ära. Nende pilgud kohtuvad ja Morten küsib:

Kas ta on õnnelik?

Poiss naeratab. Ma arvan, et ta on rõõmus, igatahes ta naerab, aga surnupealuu naerab ju ka, kui tal on liha küljest ära kooritud, nii et ma ei tea. Ma olen selgeltnägija, ma näen inimestest läbi, mitte nende sisse, ma ei ole mingi hingelahkaja. Inimesed tema ümber on õnnelikud, seda on nende näost näha, nad said, mis tahtsid, aga tema enda kohta ma ei tea, tema nägu on nagu vesi, kui selle sisse kustakse. Ilm on imeilus, päike paistab helevalge kiriku peale, paistab helevalge kleidi peale. Ma ootan suve, kas sina ei oota, pastor, seda aega, kui lõoke lõõritab ja inimene võib minna, kuhu süda lustib. Siis saan ma jälle oma kambaga ringi rännata ja metsas magada.

Ja mina, ütleb Morten, kas sa minu tulevikku näed?

Ma näen hulka imelikke inimesi, kes tantsivad mäe otsas. Aga need ei ole ristiinimesed, nad pole mitte üks raas ristiinimeste moodi, nad on mustad ja räpased, aga nad on sinu sõbrad ja sa tantsid koos nendega. Ja ma näen tuld.

Tuld?

Leeke ja tulekerasid. Te olete mees, kellele meeldib tulega mängida, pastorihärra. Aga tule hammas teie peale ei hakka. Te pääsete tulest välja kulmugi kõrvetamata.

Poiss on söömise lõpetanud, ta on kummutanud kolm kruusi õlut. Nüüd vajub tema lõug rinnale. Ta hakkab norskama, õlad vajuvad alla, ülakeha libiseb seina najale. Morten istub veidi aega ja vaatab teda. Siis viskab ta lauale mõned margad ja läheb koju. Väljas on hakanud lund sadama.

*

Morten täidab oma kohustusi. Käib loengutel, tuubib ladina ja kreeka ja heebrea keelt ning loeb teoloogilisi teoseid, õpetab varjupaigapoisse, tervitab viisakalt neiu Schultzi, kui ta hoovis tema lähedusse satub. Neiu vaatab teda kuidagi ootavalt, justkui oleks midagi valmis mõelnud, mida öelda, kui nad kokku saavad, aga Morten ei malda kunagi temaga juttu ajada. Trükkal saab olukorrast vist niimoodi aru, et Mortenit vaevab õnnetu armastus tema tütre vastu. Ta patsutab Mortenile kaastundlikult õlale ja ütleb: kulla teoloogikus, anna aega, anna aega, kõik hea tuleb ära oodata. Morten noogutab ja püüab vapra austaja nägu teha. Tegelikult on see vaid roll, mida ta mängib. Ta ei mõtle neiu peale kuigi palju, kuigi teab, et peaks mõtlema, teab, et see oleks loomulik. Aga neiu on nii puhas ja rikkumata. Raske on ette kujutada, et tema kleidi ja särgi all on veel midagi peale kleitide ja särkide ja lõhnapilve.

Mortenile tuleb meelde, et õe kiri ootab lugemist. Kui kaua on see kinniselt sahtlis lebanud? Ta ei mäleta, millal ta selle sai. Võib-olla mõne nädala eest. Ema on Mortenile üht-teist kirjutanud õe plaanidest, heast uudisest. Jajah. Sündmus on juba aset leidnud. Ja Morten teadis seda juba siis, kui ta kõrtsis poisi vastas istus. Ta kangutab pitseri lahti, nii et ümbrik jääb terveks. Pikk kiri, mitu mõlemalt poolt täis kirjutatud lehte. Mu kallis vend Morten, kui sa seda kirja loed. See kõlab nagu enesetapja kiri, mida kirjutatakse, kui silmus ripub juba laes konksu otsas. See ongi hüvastijätt ja silmus on tal kaelas, pastorid on kohad sisse võtnud, üks tema kõrval ja teine altari juures, ja kirikukellad helisevad. Morten paneb kirja ära, lugemata seda lõpuni.

Nädal hiljem. Sama nädalapäev. Samasugune lumesadu, aga ilm on pisut pehmem. Poiss istub samas kõrtsis, kus eelmine kordki. Ta ei paista olevat üllatunud, kui Morten tema vastu istub.

Õhtust, härra.

Tere õhtust, mu laps.

Poiss muigab kõveralt.

Kas tulite selleks, et ma teile veel tulevikku ennustaksin?

Ei, ma ei tulnud ennustuse pärast. Ta tellib kaks kruusi õlut ja lükkab ühe üle laua. Poiss näeb täna erksam välja, silmade ümber on mingi kummaline joon, mis see on: iroonia või lihasekramp? Ja suu! Selle suu pärast tuligi Morten veel kord, see on mõistatus, vastamata küsimus. Ja Morten ei ole oma arust selline inimene, kes laseb küsimustel vastuseta jääda.

Ma tänan, ütleb poiss, tõstab kruusi ja joob.

Kas sa mäletad mind?

Te olete minu heategija. Te andsite mulle raha.

See peab paika.

Aga seda oli liiga palju. Ma pean teie heaks veel midagi tegema.

Olgu, olgu, eks näis, kas sa saad minu heaks midagi teha. Nagu öeldud, ei tulnud ma ennustuse pärast.

Ma võin näidata sulle midagi, mida sa pole enne näinud, ütleb poiss.

Mis see on? Morten vaatab teda uurivalt.

Härra on selle peale kindlasti sehr vergnügt und überrascht, ütleb poiss äkki saksa keelele üle minnes.

Ma olen nii mõndagi näinud, ütleb Morten. Pole just lihtne saavutada, et ma oleksin vergnügt, ja veel raskem on teha nii, et ma oleksin überrascht.

Poiss naerab. Ta ei käi peale. Ta hoiab oma trumpi peos, mis see ka ei oleks, ega kibele seda näitama.

Noh, mis see on? küsib Morten.

Sellega teenin ma talvel leiba. Sinusuguseid isandaid on palju, pastorihärra.

Ma ei ole üks nendest sinu isandatest, minu vajadused on täiesti normaalsed.

Naeratus jääb endiseks, enesekindlaks.

Eks näita siis, sõnab Morten.

Viis marka, ütleb poiss.

Ei tule kõne allagi. Kas sul häbi ei ole? Kolm.

Sinule näitan kolme eest, ütleb poiss. Ta tõuseb püsti, tõmbab püksid alla ja vaatab kavalalt naeratades Mortenile otsa.

Noo, tähendab Morten, kas sa arvad, et ma pole niisugust väikest kraani enne näinud. See pole killingitki väärt.

Leti ääres on vaikseks jäänud. Inimesed seisavad ja vaatavad nende poole. Pillimees katkestab viiuli häälestamise.

Poiss tõmbab särgi üles, nüüd naerab ta üle kogu näo.

Morten kargab püsti ja taganeb, tema pilk rändab mööda poisi keha üles-alla.

Oi, kulla tüdruk! ütleb ta.

Siis sajab nende ümber peenraha ja hermafrodiit võtab kõrtsikundede kiiduavaldused viisaka kummarduse ja galantse käeviipega vastu. Morten tõttab välja, jättes oma taldriku ja kruusi sinnapaika, ja põgeneb kuuesabade lehvides üle jäätunud rentslilompide. Selja tagant kuuleb ta meeste naerulaginat.

*

All kolisevad ja pöörlevad trükirullid, ladujad lajatavad tina ladumiskastidesse ja hõiguvad lõbusalt. Morten ärkab täies riides, üks king on jalast ära tulnud. Tänavalt kostab rakmete kõlinat, kabjaplaginat ja vankrirataste mürinat. Jumalaema kiriku kell lööb pooltundi. Keegi koputab uksele. Morten ajab end istuli ja hõõrub nägu. Ukse taga seisab Schultzide teenijatüdruk, käes kirjake. Morten tõuseb ja loeb selle läbi. Siis kägardab ta kirja kokku.

Möödub mõni päev. Ta peidab ennast neiu eest, hiilib vargsi loengutele, vargsi koju. Siis leiab ta end jälle õlletoast. Peremees noogutab äratundvalt ja toob kruusi õlut.

Kas läheb ports heeringat, härra?

Ei, aitäh. Täna mitte.

Ta vaatab ringi, aga poissi pole näha. Morten on otsustanud nimetada teda poisiks. Aga võib-olla ihaldab ta tüdrukut. Või kolmandat sugu, kui seda saab nõnda nimetada. Võib-olla tõmbab teda ligi lihtsalt bioloogiline veidrus. Tal on tunne, et see, mis täna õhtul juhtub, ja valikud, mida ta teeb, mõjutavad olulisel määral tema edaspidist elu.

Ta tunneb, et tema selja taga tuleb uksest külma tõmbetuult, märkab meeleolu muutumist teiste laudade ääres ja teab, mida see tähendab. Siis ilmub poiss tema vaatevälja ning istub tema vastu.

Jumala rahu, ütleb ta.

Morten noogutab. Poiss naeratab. Ta nipsutab peremehele sõrmi ja too toob kruusi. Morten vahib ainiti poissi. Ta näeb tema näojoontes tüdrukut. Aga kõneleb poiss.

Minu heategija. Teil on üllas ja suuremeelne süda. Ma näen seda. Teil ei ole tarvis häbeneda.

Ma ei häbene. Ma ainult küsin endalt, kes sa oled.

Tulge minuga valli äärde ja ma näitan teile, ütleb poiss. See läheb teile maksma kümme marka. Kui te minuga lõpetanud olete, saab teie hing rahu ja teist võib saada korralik kodanik ja te võite oma tüdrukuga kurameerida nagu kord ja kohus.

Valli rohtukasvanud nõlvu valgustavad hädiselt vallitänava poole avanevad aknad. Üks linnavaht tõkestab neil tee. Morten annab talle mõne killingi ja nad pääsevad läbi. Poiss viib ta ühe sara juurde. Ta koputab seinale signaali. Riiv lükatakse eest ja nad astuvad sisse. Väikeses kambris istub üks eit ja koob küünla hämaras valguses. Ta ei vaata üles. Nad lähevad edasi teise tuppa, kus on magamislavats ja ahi, muud ei midagi.

Kas tahate valgust? küsib poiss.

Jah, ütleb Morten. Palju valgust. Tema peas taob pulss, suu on kuiv. Miski ei või jääda teadmata, mõtleb ta. Inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelas!

Õlilamp pannakse põlema. Poiss võtab end riidest lahti, heidab lavatsile ja vaatab Morteni poole. Tema silmis on mingi teadmine, mis talle ei meeldi, ja see, kellest poiss midagi teab, on tema, Morten Falck, koolmeistri poeg. Morten vahib alasti keha. Vaatepilt on groteskne ja erutav. Morten ägab ja püüab seda köhatusega varjata. Siis tunneb ta, et üks käsi nööbib tema püksiaugu lahti ja riist kargab välja. Tüdruk naeratab tunnustavalt. Ta silitab riista ettevaatlikult, kuid lamab endiselt selili.

Kui te tahate minuga ühte heita, tuleb viis marka juurde maksta, ütleb ta.

Minu vajadused on täiesti normaalsed, ütleb Morten ja ägab jälle.

Tüdruk naerab. See paistab selgesti välja, härra. Vägagi normaalsed. Tema hääl on nüüd sootuks teistsugune. See on noore tütarlapse hääl.

Ta toetub küünarnukile ja suudleb riista alumist külge.

Keel sirutub välja, limpsab punase vilksatusena riistapead ja tõmbub tagasi hammaste vahele. Morten näeb, et tüdrukul – või tema sees elutseval poisil – on riist kikkis, kummardub ja katsub seda jäika poisinokut. See tundub olevat täiesti tavaline. Ta katsub munandikotti. Mõlemad munandid on olemas ja normaalse suurusega. Naisterahva suguorganeid ei paista alakehas olevat ja ka sugutung on igati mehelik, paneb Morten tähele. Ta sikutab peenist natuke ning tüdruk laseb temast lahti ja viskub tagasi lavatsile. Morten laskub tema kõrvale põlvili ja võtab tema riista suhu, lükkab keelega keerutades riistaotsalt eesnaha ära ja surub otsa vastu suulage, noogutades justkui mõtlikult pead. Samal ajal sirutab ta parema käe välja ning pigistab tüdruku rinda. Tüdruk tõmbub vibuna kaardu. Morteni suud täidab soe vedelik. Ta neelab selle alla. Tüdruk lõtvub ja keerab end pooleldi lämmatatud oigega külili.

Siis tõuseb Morten püsti, seisab ja vaatab teda. Tüdruku käsi varjab silmi, näib, nagu ta magaks. Morten silitab tema juukseid.

Siis paneb ta padjale kaks riigitaalrit, sätib end korda, ütleb eeskambris kuduvale eidele sõbralikult head aega ja läheb üle eikellegimaa tagasi.

*

Ta on jälle linnas, koduteel, eemal vallidest ja iseenda imelikust osast, mille ta sinna maha jättis. Ta ei saa päriselt aru, mis seal toimus, mõistab ainult, et see tegi ta rõõmsaks. Lumi langeb tasahilju, seda ei tülita ükski tuulehoog. Valged tänavad helgivad traanilampide ja akende napi valguse käes. Morten Falck traavib mööda Studiestrædet. Mõni tänav kaugemal laulab üks linnavaht mingit venivat keskaegset viisi, aga sõnu ei ole kuulda. Kell on vist tublisti üle kaheteistkümne. See kaunis meloodia ajab Morteni peast pisut ogaraks, ta teeb värskel jälgedeta lumel mõne tantsusammu, sooritab pirueti, joonistab saapaninaga lumele ringi, vaatab, kuidas kerge peen lumi saabaste ümber tuiskab. Ta peatub, vaatab ringi. Keegi ei ole teda näinud. Siis jätkab ta teekonda kodu poole.

Aulik härra!

Linnavaht on ühest kangialusest välja astunud ja tõstab käe.

Morten peatub. Tardub poole sammu pealt paigale.

Aulik härra, kordab vaht, kas te olete joobnud?

Ei, vastab Morten. Ta silmitseb mehe tursunud nina ja verd täis valgunud silmi. Aga sina oled küll! on tal tahtmine öelda.

Vaht jõllitab teda tõredalt. Kas ma saadan teid koju ja näitan tuld?

Aitäh, ei ole vaja. Minu elukorter on siit ainult kahe tänava kaugusel.

Enne kui vaht jõuab veel midagi öelda, pöörab ta Nørregadele ja tõttab kiirel sammul edasi trükkali maja poole.

Ma pean kõike teadma, mõtleb ta, hermafrodiidi sperma rasvane maik ikka veel suus. Ma tahan kõik teada saada, enne kui abiellun.

*

Veebruar läheb mööda, kätte jõuab märtsikuu. Muudkui sajab lund. Lumi keerleb ümber kirikutornide ning koguneb rentslisse ja majaseinte äärte. Talupojad ja kalamehed toovad oma kauba linna, vankrite all jalased. Hobuste sõõrmetest tõuseb valgeid aurusambaid, loomad rügavad ja rassivad, komistavad libedal jalgealusel, hirnuvad ja pruuskavad ja puistavad närviliselt pabulaid. Nende lakkadele ja tukkadele koguneb pitsvanikutena härmatis. Mortenil on valus vaadata, kui halvasti nende vaeste loomadega ümber käiakse. Linna tallid on viimseni täis. Talupojad, kes ei jõua õhtuks koju või vedelevad purujoobnult kõrtsis, jätavad oma loomad plangu või posti külge köide. Igal hommikul leiavad linnavahid öö jooksul koolnud hobuseid, kes ripuvad peadpidi rakmete küljes, peenikesed jalad ühele poole sirgu. Kui peremees välja ilmub, peab ta trahvi maksma. Loomakorjused viiakse linnast välja liimi- ja seebiköökidesse, mis töötavad ööpäev ringi, sest toorainet on nii palju.

Aga külmal ilmal on ka omad eelised. Rentslihais, mis on suurema osa aastast üks igavene nuhtlus, on peaaegu kadunud. Isegi kui sibid linna peldikuid tühjendavad, toimub see peaaegu ilma haisuta. Rotte ja hiiri pole ka enam nii palju. Morteni sängi alt seinavooderdise seest kostev igavene järamine ja nakitsemine vaibub ning lutikad kaovad pragudesse ja jäävad talveunne. Linn lõhnab söe- ja puusuitsu järele, see lõhn meeldib Mortenile, eriti segatuna jääkülma õhuga. Aga see õhk ei ole tervisele kasulik. See ajab teda köhima, terve linn kajab samasugusest köhast. Ta on kaks nädalat palavikuga pikali ja sülitab sängi kõrval seisvasse ämbrisse röga. Trükkali teenijatüdruk toob talle suppi ja kuuma leedrijooki viinaga, vahetab tema läbihigistatud linad ära ja peseb tema riided puhtaks. Preililt tuleb mitu kirjakest. Morten ei kägarda neid enam kokku. Ta paneb need öökapi sahtlisse virna. Ta annab teenija kätte lavendlilõhnapudeli preili Schultzile viimiseks ja seekord ei saadeta tema kingitust tagasi. Morten meenutab toda poissi või tüdrukut seal valliäärses saras, eite, kes pilku tõstmata istus ja kudus, sooja vedelikku suus. Kas ta mõtles selle loo palaviku küüsis ise välja? Või on palavik nuhtlus looduse vastu patustamise eest?

Palavik annab järele. Morten tunneb, et see kaob täiesti. Ta proovib köhida. Rinnakorv ja ribid on köhimisest pisut hellad, aga paksu röga enam ei ole. Ta ei sure. Tema patud on andeks antud.

Kobavate sammudega läheb ta üle õue koos trükitöölistega sööma. Nad teretavad sõbralikult ja tõmbavad end pingil koomale, et talle ruumi teha. Mitu neist olid samuti haiged, ühte enam ei ole. Morten pärib trükkali pere järele, kas tõbi on ka neid tabanud? Ei, trükkalil ja tema perel on võimalik sõita maale, kus nad on õhu nähtamatu mürgise saasta eest kaitstud, nii et nad on terved ja kõbusad, Jumal tänatud. Aga nüüd on nad linnas tagasi. Töölised vaatavad talle otsa ja muigavad. Tema vahib oma suppi.

Ühel päeval seisab neiu hoovis, kui Morten lõunasöögilt tagasi komberdab. Neiu vaatab teda rõõmsa, ainitise pilguga. Naeratab. Morten noogutab, kõhkleb, ei suuda liikuda edasi ega tagasi, tõstab käe ja lehvitab. Siis läheb neiu tuppa. Morten näeb tema saapakontsa, kui ta trepist üles läheb, kujutleb head lõhna, mis neiu kergetest sammudest kontsentriliste ringidena laiali laotub, kujutleb oma kätt neiu nahal, siidriidel, mis nihkub eest ära ja paljastab sees oleva looma, neiu soojust, mis seguneb tema jahedusega, neiu avanevat suud, nilpavat keelt. Hoovis hõljub õrn lavendlilõhn. See on kas hallutsinatsioon või siis on neiu tema kingituse avanud.

Istudes oma kambris, kus akna ülemisest ruudust paistab Jumalaema kiriku torn, proovib ta neiule kirja kirjutada. Sellest ei tule midagi välja, ta ei jõua algusest kaugemale. Armas Abelone. Mu armas neiu Schultz. Armsaim preili Schultz. Kallis Abelone. Mu kallis preili Schultz. Kallis sõber. Ta tunneb, et tema pea ei ole veel päris klaar. Ta ei ole kindel, et oskab leida sellise tooni ja pöördumisvormi, mis annaks tema kavatsustest märku, kuid ei oleks kohatu.

Neiu õhutab Mortenit teda puudutama. Ta nõuab selle eest tasu, et ta oma ihu mehe värisevate sõrmeotste alla seab. Morten lükkab tema hilbud kõrvale ja otsib oiates sõrmedega, ta ei leia seda, mida otsib, ta ei teagi, mida ta otsib. Võib-olla armastust? Naiseliku printsiibi kvintessentsi, mis peitub seal, kus jalad kokku saavad? Metslooma? Ta vaatab neiut, aga tolle nägu on nagu vesi, see on varjunud kõrtsi pimedasse nurka. Morten haarab temast kõvasti kinni, rebib tal hilbud seljast ja pistab oma riista sisse, tuharad nihkuvad kõrvale ja Morten tunneb neiu sooja pärakut häbemeluu vastas. Neiu vaatab üle õla talle otsa ja naerab häbitult, tema ülakeha toetub lauale, käed otsivad kobamisi lauaserva. Morten vaatab teda teraselt. See on preili Schultz, see ei ole too teine. Või on? Kas see on armastus? küsib Morten endalt. Siis kukub ta põrandale ja ärkab.

Armas neiu Schultz. Ma olen nüüdseks nii palju toibunud, et saan jälle aru, mis ümberringi sünnib ja mis viimasel ajal sündinud on. Minu tänulikkus Teie vastu on suurem, kui ma sõnadega välja öelda oskan. Seepärast näitan seda teoga!

Aga millega? Mis teoga? Ta kägardab paberilehe kokku. Paberit rohkem ei ole. Tindipott hakkab tühjaks saama, igal pool vedelevad katkised suled ja paberinutsakud. Morten läheb välja, põiki üle hoovi, ja koputab trükkali uksele. Toatüdruk laseb ta sisse. Morten seisab esimese korruse eestoas ja ootab. Siis juhatatakse ta üles trükkali kabinetti. Tal ei ole aimugi, mida ta seal ette võtab.

Schultz istub kirjutuslaua taga, ümberringi rasked foliandid ja kuldkirjas selgadega raamatute virnad. Ta toob kuuldavale ebamäärase häälitsuse, mis annab mõista, et ta on Morteni kohalolekust teadlik, kuid ei tõsta pilku oma paberitelt. Morten läheb akna juurde ja vaatab välja. Vaade on sama, mis tema aknast, ainult teise nurga alt. Needsamad fassaadid, needsamad katused ja korstnad, Jumalaema kiriku torn, mis vahtra raagus okste vahelt üles sirutub. Morten näeb oma kambri akent, see on peegeldusest tume, tuppa sisse ei näe. Hoov on lumest valge, aga vahtra ümber kulgevad lehvikujuliselt hobuvankrite jäljed. Morten kuuleb trükipressi kauget häält.

Rõõm näha, et tudeng on jalul, ütleb Schultz tema selja taga.

Morten keerab ringi, astub lähemale ja istub trükkali pakutud toolile.Matunnen, ethakkantervekssaama.

Me olime mures. Trükkal istub, kulmud kõrgele tõstetud, justkui ta oleks öelnud midagi naljakat või ootaks, et Morten ütleks. Iseäranis minu vanimal tütrel seisab tudeng ikka meeles.

Ma loodan, et ei ole liiga palju tüli teinud.

Sugugi mitte! Muretsemine on naise loomuses ja noortele tütarlastele tuleb ainult kasuks, kui nad saavad teada, et elu on tõsine asi, et väljaspool kodu kaitsvaid seinu on päriselu. Aga tore, et üliõpilane Falck looja karja ei läinud. See poleks minu tütre eluvaadetele hästi mõjunud.

Minu omadele ka mitte, ütleb Morten. Mõlemad naeravad. Morten paneb tähele kahte asja: trükkal ütles tema kohta „Falck” ja oma tütre kohta „naine”.

Ei, mul on siiralt hea meel tudengit näha, ütleb Schultz. Tõesti hea meel. Me oleme tema kohalolekuga nagu ära harjunud. Kui ta sureks, jääks justkui tühi koht järele. Noh, mis küsimuses tudeng minu juurde tuli?

Mul on paber ja tint otsas, ütleb Morten. Ja suled.

Ahaa! Kas tudeng kirjutab väitekirja? Millal tal on plaanis stuudium lõpetada?

Sel suvel, kui kõik hästi läheb.

Kui tudeng soovib väitekirja trükkida ja köita, siis pöördugu aga minu poole. Korralikult laotud tekst jätab õppejõududele soodsa mulje.

Aitäh. Pean seda meeles.

Tekib paus, mille jooksul kumbki ei ütle midagi. Schultz istub oma kõrgele toolileenile nõjatudes ja vaatab Mortenile otsa, ta on käed kõhu peal kokku pannud. Tal on tumedad silmad, näeb Morten, tema puuderdatud parukas lebab kirjutuslaual. Tema päris juuksed on kuklas peenikeses hallis patsis.

Pöördugu tudeng minu raamatupidaja Kierulfi poole. Tema annab tudengile kõik, mida vaja.

Morten paneb tähele kolmandat asja: trükkal ei lausu sõnagi kirjatarvete eest maksmise kohta.

Morten pöördub oma tuppa tagasi, kaasas terve kuu ports tinti, sulgi, head paberit, ümbrikke ja pitserilakki. Lauaplaadi sees on sügavad täkked sellest, et Morten on sulenoaga lauda torkinud. Morten muretseb kirjaaluse ja sätib selle lauale. Ta nihutab laua õue avaneva akna juurde, et ta saaks töötamise ajal pilgu üle katuste heita.

Armas Abelone.

Ta ei kägarda paberit kokku. Nüüd suudab ta seda vaadata. Ta uurib oma kirja, hoogsaid tindikonkse. Tema käekiri on täielikult taastunud nagu ta isegi, kuid muutunud pisut jäigemaks, veidi teravamaks. Akna taga hallineb õhtupoolik, ta näeb, et jäätunud aknaruutude taga algab lumesadu. Siis paneb ta mantli selga ja saapad jalga ning läheb linna peale.

Enam ei ole nii külm, tema jalad on korralikult määritud saabastes soojad. Väljas on imelikult vaikne, võib-olla on see raskele haigusele järgnev vaikus, võib-olla mõjub niimoodi suurte helvestena otse alla langev lumi. Ta läheb mööda Vimmelskaftetit Amager Torvi poole, ent pöörab vasakule Klosterstrædele, tahab riidepoodnike kvartali väikestel tänavatel ringi vaadata, võib-olla osta midagi preili Schultzile, tänukingituse selle eest, mida neiu on tema heaks teinud, selle eest, et ta on elus, selle tunde eest, mida neiu temas äratab. Siis leiab ta end Vester Kvarterist. Ta ei mäleta, et oleks raekojast mööda läinud, aga küllap siis ikka läks. Hanens Bastion. Ta läheb sellessesamasse kõrtsi. Peremees vaatab teda äratundva pilguga, toob kruusi. Morten istub ning kuulab muusikat ja laudade ääres aetavat juttu.

Hiljem ilmub poiss. Ta istub Morteni lauda.

Nüüd on kevad varsti käes, pastorihärra.

Morten ei vasta.

Siis saame siit minema minna.

Kuhu sa lähed?

Igale poole. Ükskõik kuhu. Mulle meeldib teel olla ja vaadata, mis järgmise käänaku taga on.

Ma võin sinuga kaasa tulla, ütleb Morten ja naerab.

Ka poiss naerab. Sihuke peen härra. Ei saa ju ometi minuga kaasa tulla.

Morten naeratab. Ta ei ütle midagi. Kui kõrtsmik vahutavad kruusid lauda toob, vaatab Morten seda meest ja näeb iseennast tema pilguga. Ma vist säran, mõtleb ta. Kas ma olen hukas või päästetud?

Kas härra sooviks jälle seda, mida viimati? küsib poiss.

Ei. Ma tahtsin sind ainult viimast korda näha. Ma tahtsin näha, kas sa oled päriselt olemas.

Terviseks, pastorihärra, ütleb poiss. Me näeme ju veel.

Ma kahtlen selles, ütleb Morten ja jätab lauale pool taalrit.

*

Morten hakkab jälle õppima, pingutab, et stuudiumiga ühele poole saada. Kevad jõuab lõpuks kätte. Päevad lähevad pikemaks, ilm mahedamaks, linna rentslid sulavad üles ja sibid ajavad kõntsa enda ees läbi linna kanalitesse. Munakivid läigivad puhtusest. Siis aga tulevad peldikutest ja ööpottidest ja pruulikodadest ja kõrtsidest uued laadungid. Soojus, hais ja rotid imbuvad taas linna koos kooleraepideemiaga, mis harvendab linna vaeste ridu. Neli nendest poistest, keda Morten on varjupaigas õpetanud, surevad. Ise tunneb ta end terve ja tugevana.

*

1785. aasta juunis sooritab ta ametieksami hindele non contemnendus, see on kõige madalam hinne, millega läbi saab. Aga see on oodatust pigem parem kui halvem tulemus. Morten on kartnud saada hindeks rejectus ja on mõttes juba koostanud kahetseva kirja isale. Ta on teoloogia unarusse jätnud. Süstemaatiliselt õppis ta ainult viimasel poolaastal. Aga oma lõpujutluse eest Jumalaema kirikus, kus ta kõneleb professor Swanele ja väikesele valitud kogudusele Taaveti neljakümne kolmandast laulust, saab ta hindeks laudabilis, niisiis kõrgeima hinde. Tema sooritus üllatab eksamineerijaid ja teda ennastki üliväga. Ta tajub ühe mehe, esimeses reas istuva äti pilku, sel mehel on tuhmsinised silmad, murtud kullinina ning naeratav, liikuv suu, millest jääb mulje, nagu see mees maitseks iga sõna, mida kuuleb. Ta ei tea, kes see mees on, aga tema kohalolek mõjub Mortenile ergutavalt, ja peagi pühendab ta kogu oma jutluse ainult sellele võõrale. Pärast esitletakse neid teineteisele. See on Vartov᾿ ja Gröönimaa piiskop Poul Egede. Lisaks on ta Gröönimaa seminari juhataja, selle ametikoha on ta pärinud oma isalt.

Morten kummardab sügavalt piiskopi ees. Mul on au, pomiseb ta.

Kas magister on kaalunud võimalust püha misjoni teenistusse astuda? küsib Egede ja silmitseb teda oma erksa vanamehepilguga.

See mõte on mul peast läbi käinud küll, ütleb Morten. Kas misjonis on häid väljavaateid?

Ma pean silmas Gröönimaad, ütleb Egede. Ta sirutab käe välja ning pigistab kõvasti Morteni õlavart. Naeratab ja tõmbab oma küünisetaolise käe tagasi. Oled sa norralane?

Esimest korda kõnetab keegi tähtis isik teda kui võrdset. Morten räägib, kust ta pärit on. Egede pinnib teda peresidemete ja tulevikuplaanide teemal ning Morten püüab varjata asjaolu, et tal ei olegi tulevikuplaane. Ta mõtleb: see on märk. Ta lepib Egedega kokku, et kaalub sügisel Gröönimaa seminari astumist. Egede soovib talle südamlikult head suve ja viibutab talle näppu, andes mõista, et ei unusta teda.

Eksamist, ootamatult heast hindest ja Egedega vestlemisest pisut oimetuna väljub ta Jumalaema kirikust ja läheb läbi Vesterporti värava linnast välja. Ta kõnnib ja kõnnib. Tuleb vihmahoog. Ta saab märjaks. Kuivab jälle ära. Ta tunneb kruusa saapataldade all, õhku, mis talle vastu voogab, täis laudalehka ja värsket heinalõhna. Ta ei tea, kus ta viibib. Ta küsib ühelt hobuvankriga mehelt, mis koht see on. Rødovre, magistrihärra. Tal on vaimulikutalaar endiselt seljas. Ta võtab paruka peast, istub teeäärsele kivile ja vaatab pääsukesi, kes kihutavad põllu kohal, teevad järske pöördeid, sööstavad taevasse. Ta tajub, kuidas taevasina täidab tema silmad. Ta on rõõmus, ent samas on tal tühi tunne. Tema teoloogiastuudium on läbi. Tal ei ole tarvis isale kahetsevat kirja kirjutada. Mida ta nüüd peale hakkab? Ta ei ole seda läbi mõelnud.

Lääne poolt ligineb rippuv vihmaloor, äike tuleb praksudes ja sädemeid pildudes, lööklaine paneb puud vappuma. Morten läheb tagasi, raju jõuab talle järele. Muldtee muutub püdelaks, põllud ähmaseks, tema krae vajub kokku ja kartulitärklis jookseb valgete ojadena mööda talaari. Aga tal on kerge ja vaba tunne. Kodus võtab ta riided seljast ning laotab kappidele ja toolidele. Ta heidab alasti voodile.

Gröönimaa?

*

1785. aasta jaanipäeval kolistavad kaks tõlda teineteise järel läbi linna, kummalgi ees kaks üüritud veohobust, silmaklappide ning kolisevate ja nagisevate rakmetega. Tõllad jõuavad Nørreporti värava juurde ja peavad tervelt tund aega seisma ja ootama, et linnast välja pääseda. Paljudel pürjeliperedel on ühtäkki tulnud tahtmine ennast väljaspool linnavalli tuulutada.

Morten Falck istub peremehega ühes tõllas. Trükkal on oma savipiibu põlema pannud, hõigub teistes tõldades istuvatele perekondadele tervitusi ja kergitab kübarat. Ta on hiilgavas tujus, tal on meeles oma noorpõlve väljasõidud maale, ta jagab välja lehed, kus on kirjas lõbusate laulude sõnad, ja ärgitab teisi tõllas istujaid kaasa laulma. Neil on kaasas mõned trükikoja mehed, nood nõjatuvad istme seljatoele, silmad väsimusest ja suurlinlikust blaseerumusest looritatud. Aga Morteni tähelepanu on virge, ta märkab kõike, kauneid preilisid, kes istuvad oma ema, madam Schultziga teises tõllas, noormehi, austajaid, kes ratsutavad mööda, väikesed taguotsad sadulas hüppamas, ja tervitavad neid viisakalt. Linnavärava juures esinevad veiderdajad ja kondiväänajad, pakutakse punši ja õlut, naised käivad ringi ning müüvad kringleid ja kompvekke. Schultz teeb kõigile oma meestele punši välja, Mortenile ka. Morten rüüpab seda kleepuvat jooki. See kihiseb nagu värske õlu ja hakkab kohe pähe. Veidi aja pärast leiab ta end trükkali laule kaasa üürgamas. Trükkal naeratab talle julgustavalt ja patsutab tema põlve. Morten pöörab pead ja otsib pilguga neiu Schultzi. Vähe puudub, et ta neiu auks toosti hõikaks, aga ta hoiab end vaos. Selle asemel ärgitab ta trükikoja rahvast jooma madam Schultzi ja tema õe terviseks, kes maalesõidust osa võtab. Morten tõuseb tõllas püsti, vehib oma kruusiga. Kõikjal on naeratused ja päike ja naer. Ta potsatab oma kohale tagasi ja jääb magama.

Kui ta ärkab, on nad linnast väljas. Sõit kulgeb aeglaselt. Nad viibivad keset killavoori, mis ulatub nii kaugele, kui silm seletab. Ta taipab, et trükkal räägib temaga.

Kas magister on allika juures varem käinud?

Ei, enne trükkalihärra lahket kutset ei teadnud ma selle olemasolust midagi. Minu kodukandis on meil oma väike allikas. Räägitakse, et selle vesi on tervist andva väega.

Joo siis üks kruusitäis, ütleb trükkal. Allikavesi tohterdab kahtlemata ihu ja hinge. See tegi mind mu noorpõlve kurvameelsusest terveks.

Morten noogutab. Ta paneb tähele, et ka trükkal kõnetab teda nüüd nagu võrdset. Sedasama räägitakse minu kodukandi allika kohta. Ma mäletan, et jõin sealt lapsena. Aga nüüd on see vist liiva täis läinud.

Aga sina oled ju loomu poolest loodusteaduse uurija, ütleb trükkal, ja pealekauba moodsa aja teoloog. Kas see terviseallikate jutt mitte mõlemale ametile vastu ei käi?

Mitte sugugi, vastab Morten. Puhta allikavee joomine pärast pikka talve linnavallide vahel teeb tervisele igal juhul head.

Trükkal naerab. Ta on rahul. Morten taipab, et teda vaetakse. Ta loodab, et ei öelnud linnavärava juures oma üürikeses joomauimas midagi kohatut. Schultz kummardub lähemale. Veel räägitakse, sosistab ta, et Kirsten Piili allikas võib täita noorte inimeste salasoovid.

Ma pean seda meeles, ütleb Morten. Ta mõtiskleb loiult, kas trükkali sõnadesse oli peidetud vihje. Tema pea on raske, ta hüppab tõllast maha ja kõnnib mõnda aega jala selle kõrval. Schultzi-preilid ja nende ema vaatavad naeratades tema poole, ta kergitab kübarat ja kummardab. Siis istub jälle tõlda.

Trükkal nuriseb igava tee üle. Tema eelistaks igal ajal Strandvejenit, kus on silma rõõmustav vaade: ühel pool Sund ja teisel pool mets. Aga Strandvejen on kehvas seisukorras, nagu räägitakse, auke ja üleskistud munakive täis. Kutsar paneb ette sõita Gentofte ja Ordrupi kaudu ja Klampenborgist pisut lõuna poolt mere äärest läbi. Ta teab mõnda väikest otseteed, kus ei ole nii palju liiklust. Trükkal kiidab selle plaani heaks, daamide ahtrite säästmiseks, ütleb ta. Madam Schultz keerab end ringi ja tõreleb trükkaliga. Fui, kasi oma roppu suud! Emand naerab. Tüdrukud pööritavad silmi ja lehvitavalt endale ägedalt tuult.

Morten istub ja tukub, aga virgub taas, kui nad Hvidøre maanina juurde jõuavad. Tõld keerab põhja poole Strandvejenile, mis on tõesti väga auklik. Kutsar ptruutab hobuseid ja sunnib neid sammu aeglustama. Morten näeb oma istekohalt suviselt tüünet Sundi. Ta vaatab seal seilavaid laevu, ujeda tuule käes laisalt lehvivaid purjesid, lõuna pool tihedalt koos seisvat mahataageldatud laevastikku. Teisel pool väina on vaenulik rannik, ühtaegu ähvardav ja kutsuv, selle küngaste kohal hõljuvad needsamad pilved, mis natukese aja eest hõljusid Taani kohal. Morten mõtleb uniselt selle peale, tema pea kõigub pisut edasi-tagasi, mõtted lähevad sassi. Maa iseloom levib pähe, mõtleb ta, misjärel pea filosofeerib maa üle, mis omakorda imbub jälle pähe ja nii edasi, mateeria ja vaimu lõputu jada. Eesmise tõlla jutuvada ja naerutrillerid, hobused pruuskavad, kabjad plagisevad sillutisel, aisad lõgisevad, väina kohal kisavad kajakad. Morten ajab end sirgu. Ta pühib suunurgast sülge ja vaatab ringi. Nad on kohal.

Lauldes sõidavad nad läbi punase värava Dyrehavenisse, kuninga jahimaale, kuhu looduse järele janunevatel kopenhaagenlastel on olnud ligipääs Frederik V päevist saadik. Ka siin kulub aega, sest tõldu on palju. Kutsar peatub, asjad laaditakse maha, seltskond hüppab maha ja leiab allika lähedal koha, kus nad laotavad kaasavõetud tekid rohule ja jagavad toidukorvide sisu laiali. Kaupmees ja tema naine istuvad maha. Schultz saadab oma teenri hankima kohvi, mis on tema meelest vähemalt sama tervislik kui allikavesi, eriti kui seal on sees tilgake viina. Tema tütred kogunevad tema ümber nagu karikakrabukett murul. Nad nuruvad isalt luba ringi vaadata, armas, kallis isa, me ei lähe kaugele. Ainult siis, kui nad püsivad allika ümbruses, ütleb trükkal, ja ainult siis, kui igaühel neist on mõni mees valvuriks kaasas, kaigas käes. Dyrehaveni mägi on täis taskuvargaid ja pätte, juute ja mustlasi ja sibisid, ning arvata võib, et Kongens Lyngby foogt ja tema mehed, kes on saanud käsu korda pidada, on ennast juba silmini täis kaaninud, põristab Schultz, nii et nendest pole eriti tolku.

Morten kummardab Abelone ees. Preili, lubage mul võtta enda peale ülesanne teile seltsi pakkuda ja teie julgeoleku eest hoolt kanda.

Preili Schultz vahetab emaga pilke ja too noogutab. Ema kudrutab manitsevalt, tema kõrval istuv tädi samuti. Siis tõuseb neiu püsti ja pistab käe Morteni käevangu.

Nad käivad ringi ja vaatavad veiderdajaid, žonglööre, mõõga- ja tuleneelajaid, türgi löökpillimängijaid, lauljannasid, kes mängivad harfi ja muid keelpille ning näitavad ülevoolavaid dekolteesid. Noored siledaks aetud näoga juudid käivad ringi, müügikandikud kõhu peal, ja pakuvad Hollandi sigareid, paukherneid, saapaviksi ja süütenöörijuppe, mida saab põlema panna ja särinal inimeste jalgade vahele visata, nii et need ehmatusest tantsima hakkavad. Trikoosse rõivastatud köietantsija teeb kõrgel maa kohal peadpööritavaid trikke. Mitu korda näib ta äärepealt alla kukkuvat ja publik ahhetab, mõned kiljuvad, neiu näpistab Morteni käsivart, hoiab kätt suu ees ja tema pilk on naelutatud ülal turnivale kogule. Morten ei vaata köietantsijat, tema hoiab silma peal vargal, kes parajasti pealtvaatajate taskuid tühjendab. Kui varas tuleb lähemale, kohtub tema pilk Morteni omaga. Ta naeratab, ilusad huuled paotuvad, ta kummardab, tervitab elegantse käeliigutusega ja kaob. Morten vaatab talle järele. Tema suud täidab rasvane spermamaik.

Abelone vaatab talle otsa, põsed punased. Magister Falck, ütleb ta naerdes, sa ei kannata vist eriti närvikõdi.

Jah, krooksatab Morten ja pistab nimetissõrme särgikrae vahele.

Ega sa ometi haige ole? küsib neiu. Sa oled ju näost päris valge. Kas sa nägid tonti, Morten?

Ma tahaksin juua.

Abelone lippab ema juurde kruuse tooma ja vaatab tagasi tulles teda uuriva pilguga. Sa oled näost tõesti väga valge, ütleb ta.

Pole midagi. Morten ajab süü punši, pika teekonna ja palavuse kaela, tal hakkavat alati pea ringi käima, kui ta seisab, pea kuklas. Mul on nüüd parem. Ta võtab kruusi vastu, vaatab seda.

Kruus, mille seest ükski inimene ei ole veel joonud, ütleb neiu. Muidu allikavesi ei mõju.

Puust kaevuraketega allika ümber on justkui laatsaret. Haiged ja vigased istuvad jalapinkidel ja lamavad kanderaamidel või lonkavad abiliste najale toetudes. Allika taga nõlval vedelevad hunnikus kargud ning verised ja ligased sidemed, mis külastajad on paranemisrõõmu tuhinas minema visanud. Ninna tungib tõve ja halvaks läinud haavade lehk. Abelone hoiab rätikut suu ees ja nügib Mortenit edasi. Trepi kohal laval mängitakse muusikat ja lauldakse ja tantsitakse. Morten näeb keerlevaid kleite, kuuleb naeru, trummipõrinat, karu möirgab kaeblikult ja sikutab oma ohelikku. Morten tunneb nõrkust ja peapööritust, päike torgib tema kukalt, tal on tunne, et on sattunud puhastustule ringidesse. Abelone sikutab teda.

Nüüd on meie kord, magister.

Allika perenaine, tanu ja valge tikitud põllega talunaine, küsib, kas neil on kaasas kruus, mille seest ükski inimene ei ole veel joonud. Nad sirutavad oma kruusid ette, üks poiss täidab need allikaveega. Neid nügitakse edasi, nad jäävad veidi eemal seisma ja joovad vett. Sellel on pisut mudane maitse, nagu kaevuveel tavaliselt on, ja see ei näe päris puhas välja. Morten joob kruusi tühjaks. Abelone viskab oma kruusi vastu kivi, nii et see puruneb, ja palub Mortenil sedasama teha. Morten peab kolm korda viskama, enne kui kruus katki läheb. Viimaks ohverdab kumbki allikale ühe mündi. Siis eemalduvad nad rahvasummast ja lähevad teineteise käevangus metsa poole.

Kas sul oli meeles midagi soovida? küsib neiu, kui nad sealt ära lähevad.

Jaa, ütleb Morten. Mul ongi juba parem olla. Aga sinul?

Abelone naerab. Nüüd oleme puhtad, magister Falck. Nüüd võime teha, mida heaks arvame.

Nad kõnnivad teineteise käevangus piki randa, aga neiu laseb aegajalt lahti ja tantsiskleb liival, hüppab väikese kiljatusega lainete eest kõrvale ja pöördub siis Morteni juurde tagasi. Vaht limpsab tema jalajäljed ära. Neiu räägib ühtevalu. Tema olek on nüüd kuidagi iseteadlik, kuidagi nöökav või ehk väljakutsuv? Morten ei saa täpselt aru. Aga Abelone teeb tal olemise pisut ebakindlaks. Mida neiu tahab? Kas ta üldse teabki, mida tahab? Kuidas neid asju tehakse ja millises järjekorras? Miks ei ole selle kohta käsiraamatut?