Читать книгу Smaragdsaar - Kim Ryan - Страница 4

“Kraadiklaas igavles riiulil. Keegi ei tundnud tema vastu huvi. Ta lebas üksildase ja nukrana ning aina ootas, millal ta jälle tõelise töö saab. Millal ta saab aidata mõnd poissi või tüdrukut. Pärast pikka ootamist tuli tema juurde doktor Rosie Trumble ja ütles:

“Mul on sulle tähtis ülesanne. Meil on vaja teada, kas väikese Ellise palavik on alla läinud või mitte.”

Ta võttis oma ülesande üle uhke oleva kraadiklaasi ja viis palatisse.”

Kraadiklaasi väike piiks vabastas Rosie vajadusest jätkata lugu tema igavlevast ametivennast.

“Nüüd on ta oma töö teinud ja võib auga riiulile tagasi pöörduda ning uut ülesannet ootama jääda,” lõpetas ta oma improviseeritud muinasjutu ja tõmbas peakangelase tähelepaneliku kuulaja suust välja.

“Sa oled peaaegu terve, Ellis, temperatuur on juba üsna normaalne. See tähendab, et lähed varsti koju.”

“Suurepärane!” rõõmustas Ellis. “Aga kraadiklaas?”

“Mis kraadiklaas?” ei taibanud Rosie.

“Peab ta jälle riiulile igavlema jääma?”

“Tal oleks päris hea meel olla riiulil oma elupäevade lõpuni, kui ükski laps enam haigeks ei jääks. Kas sina lubad, et ei jookse enam kunagi vihma kätte ilma vihmavarju ja kummikuteta?”

Ellis ohkas raskelt.

“Luban.”

“See on tore! Nüüd aga lähen ja rõõmustan su ema.”

Rosie väljus palatist ja ohkas peaaegu samamoodi nagu Ellis.

“Kuidas see teil küll õnnestub?” sosistas vanaldane meditsiiniõde, kes töötas koos Rosiega. “Mina veensin teda pool tundi kraadiklaasi suhu võtma ja ei mingit kasu. Teil õnnestus see mõne minutiga.”

“Ausalt öeldes, missis Collins, imestan ka ise, kuidas need muinasjutud mul pähe tulevad,” tunnistas Rosie. “Kes meil veel jäänud on?”

“Cedric Finigan, toidumürgitus, ja Katherine Strayton, lakunaarne angiin, doktor Trumble.”

“Alustame Cedricust, et hiljem saaks Katherine’ile rohkem tähelepanu pöörata,” ütles Rosie pärast lühiajalist järelemõtlemist.

“Ega te ole unustanud, et poole tunni pärast algab konverents?” tuletas õde Rosiele meelde.

“Aitäh, et meenutasite, kuid ma ei lähe, mul on palju tööd,” vastas Rosie süngelt.

Missis Collins püüdis naeratust peita. Ta töötas miss Trumble’iga koos sellest alates, kui noor arst Püha Bartolomeose haiglasse tuli ning oli tema iseloomu hästi tundma õppinud. Leebe oma väikeste patsientide ja nende vanematega, samas kõvem kui graniit, kui teda töö juures segati. Töös seisnes kogu miss Trumble’i elu, meditsiin oli tema saatus, tema kutsumus. Ja Rosie ise mõistis seda suurepäraselt. Elatunud meditsiiniõel oli vahel pisarateni kahju Rosiest, kelle seesama saatus oli üksildusele määranud. Millisest pereõnnest saab juttu olla, kui naine on haiglas kakskümmend tundi ööpäevas ja tunneb rohkem huvi võõraste laste kui enda omade – tõsi küll, veel sündimata – vastu. Missis Collins raputas eemalduva Rosie selga vaadates pead ja ohkas kibedalt.

Ehk õnnestub tal midagi doktor Mike Sullivaniga, mõtles missis Collins. Mees tundub olevat hea inimene, samas on ta suurepärane spetsialist.

Muiates oma mitte eriti rõõmsa mõtteuiu üle, kiirustas ta miss Trumble’ile järele. Töö ikka kõigepealt, peale selle ei olnud Rosie lubanud kellelgi sekkuda oma isiklikku ellu. Ta oli harjunud toime tulema kõigi raskustega, ükskõik kui suured need ka ei olnud.

Rosie lõpetas just teise ringkäigu patsientide juurde ja võttis juba kitlit seljast, kui piipar helisema hakkas.

“Kurat võtaks,” pomises ta vihaselt, “esimest korda elus tahtsin õigeaegselt ära minna.”

Rosie vahetus oli lõppenud poolteist tundi tagasi, kuid harilikult läks ta kolm tundi hiljem ja tuli tund aega varem. Nii et täna tahtis ta tõepoolest peaaegu õigel ajal lahkuda.

Piipar jätkas piiksumist ja Rosiel ei jäänud muud üle, kui kittel uuesti selga tõmmata. Ta mõistis suurepäraselt, et vaevalt keegi talle haigla sidesüsteemi kaudu tervitusi saadab. Tähendab, ta peab täna jälle jääma.

Ja seda vanemate pulma-aastapäeval! Ema kindlasti kurvastab, sest ta palus Rosiel mitte hilineda.

Rosie võttis piipari ja luges teadet. Teda kutsus osakonna juhataja. Tähendab, palju aega ei kulu. Doktor Frank – Rosie otsene ülemus – oli tegudeinimene ega tunnistanud pikki jutuajamisi, mis tööst eemale rebivad.

Rosie tõusis kiiresti kolmandale korrusele doktor Franki kabinetti.

“Tere õhtust, Martin! Mis lahti?”

“Seda ma arvasin, et te veel haiglas olete, Rosie.”

Naine kehitas õlgu. Kui ta ei oleks haiglas olnud, vaevalt saanuks ta ilmuda hetk pärast kutset kabinetti.

“Mis siis juhtus?” küsis ta veel kord, ise kella vaadates.

“Kas kiirustate?” tundis doktor Frank imestades huvi.

“Jah, minu vanematel on täna kolmekümnes pulma-aastapäev, ma ei tahaks kuidagi sellele üritusele hilineda.”

“Mõistan. Teen siis lühidalt – homsest olete te, Rosie, kolmenädalasel puhkusel.”

“Mida?” pahvatas naine hämmeldunult. “Mul on ju patsiendid!”

“Kõik teie patsiendid on peaaegu valmis välja saama. Jumal tänatud, uusi ei ole me õnneks võtta jõudnud. Nii et teil ei ole haiglas midagi teha.”

“Ma töötan siin,” teatas Rosie süngelt.

“Ärge ometi arvake, et proovin teist lahti saada. Ma ise tunneksin ka puudust sellisest hinnalisest kaastöötajast. Kuid hiljuti kontrollis meid ametiühing ja avastas, et te ei ole tervelt neli aastat puhkusel olnud, teie tööle asumisest saati. Kui me teid lähemal ajal puhkusele ei saada, tulevad meil tõsised probleemid kuni trahvini välja. Nii et, Rosie, teen teile ettepaneku end vabaks lasta ja lihtsalt elust rõõmu tunda. Muide, millal te viimati korralikult puhkasite?”

Rosie jäi mõttesse.

“Tõenäoliselt siis, kui ma alles keskkoolis käisin ja seda vist ka sellepärast, et jõudsin kõik koduülesanded ära teha vaheaja esimese nädala jooksul.”

“Näete siis! Kõige viimane aeg puhata. Olgugi et see ei ole minu asi, aga arvan, et te peaksite hakkama mõtlema perekonna loomise peale. Ma ei taha, et paarikümne aasta pärast minu selja taga kirutaks, et minu pärast ei ole te saanud mehele minna.”

Rosie punastas ja pööras silmad ära.

“Sain aru,” pomises ta, “kui puhkusele, siis puhkusele, ja ongi hea – saan lõpuks ajakirja jaoks artikli valmis kirjutada.”

“Kas te lihtsalt puhata ei saa?” tundis doktor Frank huvi. “Sõita kusagile kaugele… Muide, te lasite jälle konverentsi mööda.”

“See oleks olnud mõttetu ajaraiskamine,” turtsatas Rosie väljendusrikkalt. “Artikli lubasin lõpetada juuni alguseks. Ongi hea, kui jõuan selle lausa pool kuud varem valmis. Niisiis, nägemiseni, Martin!”

“Head aega, Rosie!”

Kui uks Rosie taga sulgunud oli, raputas doktor Frank imestades pead. Mõelda vaid! Esimest korda nelja aasta jooksul puhkusele ja selle asemel, et täie auruga jõudeelule pühenduda, soovib tema hakata kirjutama artiklit meditsiiniajakirjale!

Vahel tundus Frankile, et Rosiet peaks mõnele psühhiaatrile näitama.

Ainult et kuidas siis vältida tema muutumist arstist patsiendiks?

Rosie peaaegu jooksis mööda koridori, rehkendades jooksu pealt, et kui ta viie minuti jooksul haiglast minema saab, hilineb ta vanemate juurde kümmekond minutit. Kuid ordinaatori toa juures komistas ta otsa Mike Sullivanile.

“Oo, tere, doktor Sullivan!”

Rosie naeratas ja proovis Mike’i põsele suudelda, kuid mees keeras end osavalt kõrvale.

“Milles asi?”

“Ah, siin tuli selline asi välja…”

“Räägi täpsemalt,” nõudis Rosie, muide aimates, mida mees öelda tahab.

“Mõistad, Rosie, ma ei saa sinuga sinu vanemate juurde tulla,” pomises Mike.

“Jälle töö?” küsis naine kaastundlikult, olles valmis mehele juba ette andestama.

“Noh, eee… kuidas seda nüüd ütelda,” nämmutas Mike jälle.

Rosie teadis suurepäraselt, mida Mike endast kujutab. Ta ei hõljunud pilvedes ja mõistis, et töö jääb mehele alati esimesele kohale, tema heal juhul teisele, võib-olla ka kolmandale kohale pärast jumaldatud korvpalli. Rosie oli sellega isegi nõus leppima, sest Mike’il oli üks suurepärane omadus – ta ei osanud valetada.

“Selge, see ei ole siis töö,” konstateeris Rosie, “mis siis?”

“Ma kohe ei tea, kuidas seda sulle selgitada,” jätkas Mike kokutamist.

“Räägi nii nagu on. Tead ju mind, olen täiesti võimeline mõistma kõike, mida sa mulle ütelda tahad. Ja lõpuks, sina ei pea minu vanemate juurde tulema, kuid mina pean sinna jõudma, ilma et ma hiljaks jääksin.”

“Mõistad, Rosie, kui ma sinuga sinu vanemate pulma-aastapäevale tulen, näeb see välja nagu, noh… nagu oleks meil tõsine suhe,” pudistas Mike.

Rosie vaatas imestades mehele otsa.

“Kuidas siis teisiti? Kuidas sina siis meie suhet nimetaksid?”

“Ma ei ole sugugi kindel, et seda võiks tõsiseks nimetada,” teatas Mike juhmilt.

“Huvitav! Oleme sinuga koos olnud juba kolm aastat ja seda ei nimeta sa tõsiseks suhteks,” pahandas Rosie. “Sel juhul ei taipa mina mitte midagi tõsistest suhetest.”

“Jah, sul on õigus, see tähendab… Üldiselt, olen täielikus segaduses,” tunnistas Mike.

“Mida sa edasi kavatsed teha?” tundis Rosie huvi, olles solvunud Mike’i ja kogu maailma peale.

“Usun, et peame aja maha võtma. Oma tunnete kontrollimiseks.”

“Mina ei ole kindel, et suhet on vaja kontrollida. See kas on või ei ole. Homsest alates olen kolm nädalat puhkusel. Mõtlen järgida Martini soovitust ning minna reisile. Kui tagasi tulen, lõpetame selle jutuajamise. Loodan, et kolm nädalat on aja mahavõtmiseks piisav aeg?”

Rosie ei jäänud vastust ootama. Ta vahetas riided ja tõmbas kammiga kiiresti mõned korrad läbi juuste, haaras kapist koti ja jooksis arstide toast välja.

Milline imepärane päev! mõtles ta. Kui ma veel vanemate juurde hiljaks jään, on see lausa suurepärane!

Rosiel vedas: missis Trumble’il ei olnud aega uurida, miks tütar üksi tuli, sest kohe tema kannul saabusid Masonid.

Rahulolev Rosie ohkas kergendustundest, võttis sisse koha nurgas ja püüdis teha nägu, et teda ei ole üldse olemas. Kuid pikalt ta rahu nautida ei saanud – tema jumaldatud vennapoeg Harold ronis talle sülle ja palus:

“Tahan muinasjuttu!”

Rosie ohkas raskelt, kuid last ta ära saata ei raatsinud ja püüdis midagi välja mõelda. Harold, nagu kõik ülejäänud Rosie tuttavad lapsed, eelistas alati tema enda loodud muinasjutte. Tuttavad isegi naljatasid, et Rosie oleks pidanud saama lastekirjanikuks, mitte lastearstiks.

“Sul oleks aeg mõtelda oma lastele, õeke!” ütles vanem vend Jason ja sasis niigi sassis juukseid Haroldi kuklal.

“Vanaema otsis sind, sa ei ole teda ikka veel õnnitlenud.”

Harold hüppas Rosie põlvedelt maha ja jooksis vanaema otsima.

“Minu ümber on alati nii palju lapsi, et mõte kodus olevatele jõmpsikatele ajab hirmu peale,” naljatas Rosie, vaadates vennapojale õrnusega järele.

“Jäta, see on rumalus. Sa lihtsalt ei ole veel oma mehega kohtunud.”

“Kas Rebecca arvab nii?”

Jason punastas.

“Ah, olgu, mitte ükski mees ei ole võimeline sellist lauset ise välja mõtlema.”

Rosie naeratas ja embas venda.

“Mul on hea meel sind näha. Kuidas su naine end tunneb?”

“Tal on juba parem.”

“Ja kuidas tunneb end minu tulevane vennatütar?”

“Arstid ütlesid, et kartused enneaegsest sünnitusest on möödas, kuid Rebecca peab lõpuni haiglasse jääma.”

“Olen tahtnud juba ammu teda vaatama minna, kuid mitte kuidagi ei ole mahti saanud.”

Rosie laiutas süüdlaslikult käsi.

“Ära karda, Becky ei ole sinu peale selle pärast pahane.”

Jason naeratas.

“Ta palus vaid sulle meelde tuletada, et nõustusid meie tütrele ristiemaks hakkama. Seda nii igaks juhuks.

Aga räägi parem, mis sinuga lahti on,” ütles vend hoopis teisel toonil.

“Esiteks – mind saadeti kolmeks nädalaks puhkusele.”

“Tunnen kaasa!”

Jason irvitas jälle avalikult oma noorema õe üle.

Rosie nägu tõmbus krimpsu.

“Naeruväärset pole siin midagi. Eks sellel ole ju ka omad plussid – kirjutan valmis oma artikli ja külastan Beckyt, kuid mida ma kahe ülejäänud nädalaga peaksin peale hakkama?”

“Aga sinu Mike? Võiksite koos puhkuse võtta ja kuhugi sõita. Muide, kus ta on? Kas jälle valves?”

“See on antud momendil teine lahendamata probleem. Mike ütles täna, et peame pisut distantsi hoidma, sest tema ei ole kindel meie suhte tõsiduses.”

“Kuidas nii?” küsis Jason üllatunult.

“Vaat nii. Minu arvates ei saanud ta ise ka aru, mida ta sellega ütelda tahtis.”

Rosie suurtesse sinistesse silmadesse ilmusid pisarad. Jason embas õde õrnalt.

“Tundub, et keegi on minu tillukest lillekest solvanud.”

Rosie tõmbas ninaga ja naeratas. Alati rääkis Jason nõnda just siis, kui kavatses oma väikest õekest rusikatega kaitsma minna.

“Aga kui oleksin sulle ütelnud, et Mike mind solvas, kas oleksid siis tal näo üles löönud nagu lapsepõlves?”

“Fui, preili, kui inetu teist! Ma lihtsalt räägiksin temaga.”

“Kahju, et ma enam viieaastane ei ole,” ohkas Rosie raskelt. “See tähendab vaid seda, et oma probleemidega tuleb ise hakkama saada.”

“Mida sa siis kavatsed teha?”

“Tahaksin Beckyga konsulteerida, ikkagi kogenud naisterahvas…”

“Nii-nii,” venitas Jason, “mis ajast on minu naisest saanud kogenud naisterahvas? Või on mul midagi kahe silma vahele jäänud?”

“Oh, Jason, lõpeta,” palus Rosie. “Arvestades Becky olukorda, arvan, et teda küll arvustada ei maksaks. Seda räägin ma nagu arst. Nii et mul ei ole aimugi, mida teha.”

“Ehk peaksid üksinda reisile minema?” pani Jason kuidagi kummaliselt naeratades ette. “Uued maad, uued inimesed, uued muljed…”

“Ei taha ma kusagile sõita,” lõi Rosie venna ettepaneku peale kohe käega, “saaksin ma vaid oma probleemidega ühele poole.”

“Kodust eemal tunduvad kõik probleemid ja ebamugavused hoopis teistsugused. Ja hiljem – tont teab, mis juhtuda võib, kohtad järsku oma unistuste meest. Aga Mike võibki mõtlema jääda, tal on suur pea…”

“Minu unistuste mees, see oleks muidugi hea, kui ma vaid teaksin, milline mu unistus on.”

“Selgitadki siis selle välja. Me just mõtlesime, kuidas seda sulle ütelda…”

“Kes “meie”?” küsis Rosie kahtlustavalt.

“Meie – sinu perekond.”

“Mida te mulle siis ütelda tahtsite?”

“Paar päeva tagasi tuli isa nimele naljakas kiri. On sul meeles, et meie eellased on pärit Iirimaalt? Niisiis, üks meie sugulane – sugulusastet ei suutnudki ma selgeks teha – jättis, nagu ta väljendus, “Ameerika Trumble’itele” tillukese maja Dublinis ja pisikese metsatöötlemisettevõtte, täpsemalt öeldes saekaatri.

Pärimistingimuste kohaselt peame kindlaks tegema, kuidas me seda valitsema hakkame: kas leiame ühe inimese, võtame üldisesse haldamisse või kellegagi kahasse. Pidasime Beckyga nõu ja otsustasime, et meil ei ole vaja ei seda maja ega ka saekaatrit, isegi mitte tasuta. Siis otsustasid ema ja Becky, et anname need sulle. Nad loodavad, et sellise kaasavaraga saad sa ükskord ka mehele.”

“Emast saan veel aru, tal on selles suhtes kinnisidee, aga Becky?” pahandas Rosie.

“Üldiselt otsustas seltskond üksmeelselt, et pärandiõigus läheb sinule. Meie kirjutame homme alla notariaalselt kinnitatud loobumisele ja ülehomme lähed sina Dublinisse pärandit vastu võtma. Ongi sulle reis ja üldsegi mitte mahavisatud aeg.”

“Mida ma selle maja ja saekaatriga peale hakkan?” tundis Rosie hajameelselt huvi.

“See on juba sinu probleem. Kui oled omanik, eks siis otsustad.”

“Jason, ma ei taha üksinda sõita.”

“Kullake, sa ei ole enam viie-, isegi mitte viieteistkümneaastane. Ma usun siiralt, et sa ei satu mingisugustesse seiklustesse. Ostan ise sulle lennukipileti ja viin lennujaama. Sobib?”

Rosie jäi mõttesse. Ühest küljest oli ta elevil välja selgitamaks, mis majake see selline on ja mis maa see on. Teisest küljest oli tal hirm kõik niisama heast peast maha jätta ja sukelduda uude, tundmatusse ellu.

Uudishimu aga võitis ja Rosie, raputanud oma nisuvärvi, tuhkja varjundiga juuksepahmakat, teatas:

“Ma sõidan!”

“Tore on,” pomises Jason, “muide, ega sul olnudki valikut.”

Rosie hingas raskelt, mõistes, et jällegi oli keegi teine tema eest otsustanud. Kuid milleks kaevelda, kui ta ise oli ju just ütelnud, et ei suuda seda teha.

“Tegelikult pelgan sind sellele reisile lasta,” ütles Jason. “Oled küll tark, aval, armas naisterahvas, kuid sa oled kuidagi eluvõõras. Sa jagad küll suurepäraselt meditsiini, kuid ei tea isegi seda, kes on praegu meie president. Ma ei tea, mis sinust saab, Rosie, kui sa pediaatriast ja Püha Bartolomeuse haiglast lahti peaksid ütlema. Nüüd on aga saatus sulle võimaluse andnud, kasuta seda siis sajaprotsendiliselt.”

“Püüan,” lubas Rosie ohates, “ja ärge Mike’ile rääkige, kuhu ja milleks ma sõitsin. Ma ei taha, et miski, eriti just mõtted minust takistaksid teda mõtlemast.”

“Ah, unusta see Mike,” vihastas Jason, “ümberringi on nii palju normaalseid mehi.”

“Kas Mike ei ole siis normaalne?” imestas Rosie.

Jason tegi suured silmad ja raputas pead.

“Kui vaadata seda, mida normiks peetakse, siis ka sina ei ole paljude arvates normaalne.”

“Noh, see on juba nende isiklik probleem. Muide, kas oled notariga juba kokku leppinud?”

“Valmistasin isegi kõik dokumendid ette. Sul tuleb ainult õige koha peale allkiri anda.”

“Selline asjale lähenemine sobib mulle täiesti.”

Jason uskus siiralt, et reis teise riiki avab tema õe silmad selle maailma suhtes. Ta nägi, kuidas Rosie muutus normaalsest tütarlapsest sinisukaks ja kartis siiralt, et protsess võib varsti pöördumatuks muutuda. Meditsiin on küll hea asi, keegi ei vaidle vastu, kuid jagada ainult seda ja absoluutselt mitte midagi aru saada tegelikust elust – see on tõesti liig.

“Ära karda, olen juba kolmekümne aastane,” ütles Rosie just nagu venna mõtteid lugedes, “aga president on praegu Bill Clinton!”