Читать книгу Kosmoselaevastiku agent - Kir Bulõtšov - Страница 5

Arheoloog Photius van Kuhn oli õnnelik. Õnne tundmiseks ei pea juhtuma midagi suurt. Palju aastaid silme ees terendanud võit, lõpmatuna paistva töö valmissaamine, pika rännaku lõpp – need võivad tekitada väsimust või isegi pettumust. Aga ootamatu pisiasi võib muuta inimese õnnelikuks.

Photius van Kuhn läks mööda Kolme Saavutuse tänavat võõrastemaja poole. Viimase nelja päevaga oli see lühike otsetee talle väga tuttavaks ja harjumuspäraseks saanud. Kümme minutit ruttamata kõndi ühe maja varjust teise, mis kõrgusid jalakäija kohal nagu kõrvitsad sipelgarajal. Peakonsul Olsen, paks ja viisakas väikesekasvuline erudiit, nimetas seda linna hiiglaste köögiviljaaiaks. «See elamutüüp,» seletas ta Photius van Kuhnile, «kujunes siin välja ajaloo käigus. Klannisõdade perioodil. Väga raske on tormi joosta munale, mis seisab teravamal otsal püsti või on tõstetud vaiadele. Sellepärast on ka aknad viie meetri kõrgusel, mitte allpool.»

Varem värviti need kõrvitsad erksate klannivärvidega, aga praegu eelistati linnades, kus klanni mõiste hakkas välja surema, moodsaid värvitoone.

Kõrgel pea kohal puutusid kõrvitsad külgepidi peaaegu kokku ning sellepärast oli all kõnniteel alati varjuline ja jahe. Kui van Kuhn ristteele sattus, tabas päikeselõõsk teda näkku ning ta kiirustas nagu ülejäänud jalakäijadki järjekordse maja vilusse. Ta oli juhtunud linna tulema kõige kuumemal perioodil ega suutnud pärast Ar-A väljakaevamiste jahedat süngust linna tolmu ja lämbusega kuidagi harjuda. Eriti raske oli võõrastemajas. Võõrastemaja oli ehitatud vastavalt aja nõuetele ja võõrmaailmadest pärit turistidega arvestades. See nägi välja nagu arbuuside keskele unustatud kohver. Hoone kliimaseade ei töötanud ning kui traditsioonilistes majades säilitasid kahekordsed seinad külmal ajal soojust ja suvel jahedust, siis võõrastemaja peegelpinnad tegid sellest päikesesoojuse akumulaatori. Arheoloogile antud võõrastemaja parim numbrituba oli ühtlasi ka kõige kuumem koht linnas.

Võõrastemajja tagasi pöördudes, et enne loengut riideid vahetada ja duši all käia, kujutas Photius van Kuhn õudusega ette, kuidas ta astub päikesepaistest hõõguvkuumade ruumide anfilaadi, ja just sel hetkel märkaski ta kauplust.

Kauplustesse, nii nagu majadessegi, tuli ronida mööda järske treppe. Poesilti uurides pidi pea kuklasse ajama. Ja selleks, et ostjaid niisugustest ebamugavustest vabastada, panid kaupmehed trepijalamil välja kaupade näidised. Mõistagi mitte kõige hinnalisemad.

Photius van Kuhn oli sellest poest juba mitu korda mööda käinud. Kuid varem oli tal kas kiire või ümbritsesid teda kohalikud teadlased, nii et ta polnud tegelikult kaubanäidistele tähelepanu pööranud.

Praegu aga seisatas ta papjeemašeest valmistatud nuku ees, kes kandis vanaaegset linnusulgedest kostüümi. Nukk vaatas välja erksavärvilisest maalitud savivaasist. Photius van Kuhn taipas, et selles poes kaubeldakse suveniiridega. Ja kuna arheoloog oli uudishimuliku loomuga, ronis ta mööda kitsukest redelit üles, lõi lahti pea kohal rippuva punutud pillirooukse ja astus ümarasse ruumi.

Külalist nähes tõmbas poepidaja aupaklikkuse märgiks kohe pähe hõbedase mütsikese ja osutas külvaja laia käeviipega seinale kinnitatud suurele vestlustahvlile. Paremalt esimeses veerus olid mitte just veatult kirja pandud vajalike sõnade tõlge kosmolinguas.

Poodnikule noogutanud, asus van Kuhn riiulitel olevaid kaupu uurima. Täiuslik valik suveniirikütile. Nukud, potikesed ja vaasid, linnusulgedest mänguasjad, marmorist ja ametüstist ennustamiskuulikesed, helmeskaunistustega villased matid ja vaibakesed, mõtlemist soodustavad kuulid, kunagi mürgiste ogadega vanaaegsed kirvekesed, kuldsed kilpkonnamunad ja nendesamade kilpkonnade kilpidest valmistatud kiivrid, lahtise kannaga sussid külaliste vastuvõtmiseks ja sandaalid pidulikeks ärasaatmisteks, kotikesed armastusluuletuste hoidmiseks, nefriitvikerkestaga kristallsilmad «lahketeks pilkudeks», sauade komplektid, teadmata kuidas siia sattunud Eiffeli torni maketikeste perekond, kollektiivsed suitsetamisanumad, mis sarnanesid okassigadele… Palju samasugust oli van Kuhn näinud eile turul, kuhu teda viis konsul Olsen, ja kuna tal oli hea mälu, oli nende esemete otstarve talle meelde jäänud.

Van Kuhn kõndis aegamisi piki riiuleid, mõistes, et kui ta kord juba siia sisse vaatas, siis peab ka midagi ostma, et mitte solvata müüjat (ka seda oli talle seletanud Olsen). Või muidu peab kaupmees äpardunud ostjale midagi kinkima. Ta otsis pilguga midagi mitte väga suurt, täiesti ebaharilikku ja soovitavalt kasulikku. Van Kuhn oli ratsionaalne inimene.

Ja siis märkas ta alumisel riiulil mängusõdureid. Ning selsamal hetkel haaras Photius van Kuhni õnnetunne.

Paljude aastate eest Maalt lahkudes oli ta sinna maha jätnud suure mängusõdurite kollektsiooni – ühe parimatest Maal. Sestsaadik polnud tal õnnestunud kodus käia, kuna elada tuli Galaktikakeskuses, kust lennati ka ekspeditsioonidele – Maa asus Keskusest liiga kaugel ja kui sa olid oma elukutseks valinud kosmilise arheoloogia, siis sattusid Maale kõige tõenäolisemalt alles pensionile jäädes. Kuid sõdurite kogumise kirg ei jätnud van Kuhni maha. Kahjuks oli mängusõdurite valmistamise kunst Galaktikas nõrgalt arenenud ja isegi üsna tsiviliseeritud planeetidel polnud nende olemasolust aimugi. Van Kuhn õppis neid ise tinast valama ja värvima. Ta veetis palju aega muuseumides ja sõjaväeparaadidel, fotografeerides ja üles joonistades. Kui väljakaevamistel sattus ette sõdalase matus, kutsuti kohale van Kuhn. Kahekümne aastaga oli tema uude kollektsiooni kogunenud juba kolmteist tuhat ühikut ja kui ühendada see Maale jäänuga, saaks Photius van Kuhnist kahtlemata Galaktika kõige esinduslikuma sõdurite kollektsiooni omanik.

Ja kes oleks võinud seda arvata, et olles Ar-A väljakaevamistelt mõneks päevaks sama süsteemi planeedile Pe-U lennanud, põikab äärmiselt hõivatud Photius van Kuhn suveniiripoodi ja leiab riiulilt suurepäraselt valmistatud sõdureid.

Hingevärinat varjates astus Photius van Kuhn vestlustahvli juurde ja vedas sõrmega sõnade «Mis maksab?» juurest vastava lauseni kohalikus keeles.

Kaupmees vastas pika tiraadiga, millest Photius van Kuhn ei mõistnud ühtegi sõna. Siis van Kuhn kummardus, võttis riiulilt ühe sõduri ja näitas seda müüjale. Müüja üllatus tohutult, nagu poleks ükski sissesõitnu tema poest kunagi varem sõdureid ostnud, võttis riiulilt sätendava «mõtlemist soodustava kuuli» ja ulatas van Kuhnile, eeldades nähtavasti, et teab ostjast paremini, mida tal tarvis on.

Van Kuhn otsis tabelist üles sõna «ei».

Poodnik pani kuuli kahjutundega oma kohale tagasi, kõndis tahvli juurde ja näitas vasakus tulbas üht numbrit. Van Kuhn leidis pilguga selle vaste parempoolses tulbas ja sai aru, et sõdur maksab palju. Kaheksa eli. Sama palju kui linnusulgedest vaibake või lõuna korralikus restoranis. Ta üllatus kõvasti, kuid mõtles siis, et küllap oleneb eseme väärtus selle valmistamise keerukusest. Aga sõdur oli väga hoolikalt tehtud. See oli valatud mingist raskest sulamist ja mõõtmetelt pisut pikem kui nimetissõrm. Tema turvis oli vaskfooliumi tükikestest, keep riidest õmmeldud ning väikesele näole ja paljastele kätele oli kantud peenikese pintsliga lahingutätoveering. Van Kuhn kaalus mõttes, kui palju tal raha kaasas on. Lõppude lõpuks pole tal seda ju enam vajagi. Homme peab Galaktikakeskusest kohale jõudma ekspeditsiooni varustuse ja moonaga «Torm». Vähemalt teatas Kosmoselaevastiku morn esindaja Andrei Bruce kindlalt, et laev saabub hilinemiseta. «Torm» võtab van Kuhni kaasa ja paneb ta siis Ar-A-le süstikuga maha. Pole teada, kas van Kuhn Pe-U-le kunagi tagasi sattub. Tõenäoliselt mitte kunagi. Aga sõduritel olid seljas klannivärvides rõivad – see on juba ajalugu, mis hakkab ununema. Ainult mägivürstiriikides on sellised keebid veel säilinud. Ja ka traditsioonilised relvad: puhktorukesed, mürgitatud teraga kirved, kaheharulised pistodad – kõik see jõuab tasapisi muuseumi. Või läheb kaotsi, sest me oskame ju alati palju paremini hoida ammuseid muistiseid kui eilse päeva aardeid.

Kokku oli sõdureid riiulil umbes kuuskümmend. Kõik erinevad. Isegi sama klanni sõdalastel olid isesugused turvised ja relvad. Kui kasutada kogu võõrastemajja jäetud raha, peaks sellest jätkuma nende ostmiseks.

Nagu tõeline kollektsionäär, kes on harjunud saatust mitte proovile panema, võttis van Kuhn rahakoti välja ja tegi kindlaks, et tal on kaasas kolmkümmend kolm eli. See tähendab, et ta võib neli sõdurit ära osta.

Van Kuhn valis neli iseloomulikuma rõivastusega sõdurit, viis need ettevaatlikult letile ja pani sinna ka kolmkümmend kaks eli.Märkassiis,etkaupmeesonilmselgelthirmunud.

«Milles asi?» küsis van Kuhn. Tal hakkas juba kiireks minema. Poole tunni pärast oodatakse teda Teadmiste Koolis.

Müüja vastas arusaamatu tiraadiga, eraldas ühe sõduri teistest, võttis siis kaheksa eli ja lükkas ülejäänud raha Van Kuhni ette.

«No ei,» lausus van Kuhn, kes oli järjekindel mees. «See on aus raha, mulle pole midagi liigset tarvis. Tulen kohe tagasi ja võtan ka ülejäänud ära.» Ning ta näitas žestiga, et kavatseb kõik sõdurid ära osta.

Ei tea, kas kaupmees temast aru sai, kuid viimaks võttis ta raha, otsis välja udusulgedega vooderdatud karbikese, pani sellesse sõdurid ja kattis pealt paberiga. Ta kiirustas ja püüdis ostja poole mitte vaadata.

Van Kuhn otsis tabelist sõna «aitäh», lausus selle ja läks karbikest ettevaatlikult kandes väljapääsu poole. Pilliroost ukse ees pööras ta ümber ja nägi, et müüja on hõbedase mütsikese juba peast võtnud ja pühib sellega laupa.

«Tulen varsti tagasi,» teatas talle van Kuhn.

***

Photius van Kuhn oli õnnelik.

Kollektsionääri rõõm on täiesti eriline rõõm, mis pole kättesaadav kaugeltki mitte kõigile. Puhtal kujul on see tunne omakasupüüdmatu, kuna tõeline kollektsionäär rõõmustab sama palju nii ühekrossise kui ka hindamatu omanduse üle – tähtis pole mitte maksumus, vaid omamise fakt. Galaktikas poleks leidunud kuigi palju inimesi, kes oleksid suutnud van Kuhni rõõmu jagada. Aga niisugused inimesed olid olemas, ehkki neid lahutas valgusaastate pikkune teekond. Van Kuhn kiirustas võõrastemaja poole, märkamata linna kohal rippuvat tolmupilve, hõõguvaid valguslaike, vastutulijaid, kes vahtisid teda nagu eksootilist elukat. Kui mõni mõistlik inimene oleks talle öelnud, et poes seisvad sõdurid ei jookse kuskile ära ja et neid võib ostma minna ka õhtul või isegi homme, poleks van Kuhn isegi naeratanud, vaid oleks sammu kiirendanud, vaatamata sellele, et ta oli normaalne, mitte üleliia usaldamatu inimene, kahtlustades teda soovis sõdurid ise ära osta.

Manades vaimusilma ette traagilisi pildikesi, millel näota ja nimeta konkurent astub juba poodi, et sõdureid kokku osta, tormas van Kuhn läbi võõrastemaja vestibüüli, jooksis kaks korrust trepist üles (lift veel ei töötanud), meenutas, et polnud portjee käest võtit võtnud, pöördus tagasi, kihutas jälle hingeldades ja higist nõretades neljandale korrusele, pööras võtit, jooksis tuppa, asetas karbi sõduritega ettevaatlikult voodile ja hakkas kiiresti lahti riietuma, et duši alla minna. Seejuures liikus ta kirjutuslaua poole, et sealt raha võtta.

Ta tõmbas ülemise sahtli lahti. Ja jahmus. Keegi oli kirjutuslaua sahtlis põhjalikult tuhninud.

Kuna Photius van Kuhn oli pedant, paigutas ta oma asjad alati nõnda, et neid eraldavad jooned oleksid rangelt vertikaalsed. Räägitakse, et kord olevat ta tähtedevahelises arheoloogiabaasis Ateena-8 minestusse langenud, sest mingi pildi reproduktsioon rippus seinal viltu, väljaspool tema haardeulatust. Photius van Kuhn oli seda pilku kõrvale pööramata pool tundi jõllitanud, näost aina kaamemaks muutudes, ja siis minestanudki.

Photius van Kuhni treenitud silmale piisas hetkest, et mõista: tema paberites oli soritud ja see, kes need tagasi pani, ei suutnud toimikute ja lehtede sirgeid jooni säilitada. Peale selle oli kurjategija varastanud arheoloogi raha ja dokumentidega rahatasku. Ja mis oli Photiuse jaoks kõige ebameeldivam – segi pööranud ja laiali puistanud kalli arstirohukarbi.

Muus olukorras oleks Photius van Kuhn hoolega uurinud, kas veel midagi on kaotsi läinud, kutsunud võõrastemaja administraatori, helistanud vanaaegsele õmblusmasinale sarnaneva koguka sinise telefoniga peakonsulaati. Kuid sel hetkel masendas Photius van Kuhni ainult raha kadumine, millest tulenes operatsiooni «Sõdurid» läbikukkumine. Photius van Kuhn mõtles, kas ta ei jätnud mitte rahakotti selle jopi taskusse, mille tõmbas selga eile, kui oli jahe. Ta avas seinakapi ukse. Jopp vedeles kapipõhjas. Rahakotti selle taskus ei olnud.

Ebareaalne lootus raha üles leida sundis arheoloogi raiskama veel mõned minutid, roomates voodi all, otsides vannitoast ja esikust. Kõikjal sattus ta oskamatu, korratu, rutaka, kuid põhjaliku läbiotsimise jälgedele.

Lõpuks pidi Photius van Kuhn jätma lootuse rahakott leida. Ta needis maapõhja selle planeedi, needis oma kirge sõdurite vastu ja leidis, et tema lõppettekandeni Teadmiste Koolis on jäänud kõigest seitse minutit.

Photius van Kuhn oli täpne inimene ja vihkas hilinemist. Kuue minuti jooksul pidi ta riidesse saama (dušist polnud enam juttugi), Teadmiste Kooli jooksma ja soovitavalt suveniiripoest läbi hüppama, et müüjale seletada, et kohe homme hangib ta raha ja ostab ülejäänud sõdurid ära, nii et «palun ärge neid kellelegi teisele müüge».

Photius van Kuhn rõivastus nii kähku, et polnud aega korralikult järele mõelda. Tõsi küll, van Kuhn teadis, et röövleid pidavat siin palju olema, nagu ta oli kuulnud. Riik oli alles suhteliselt hiljuti väljunud klannisõja pimedast ajajärgust, aga esimesed tehased, koolid ja esimene tsentraliseeritud valitsus olid tekkinud kõigest natuke rohkem kui sajand tagasi. Nii et planeet Pe-U lendas kosmoseajastusse, jõudmata veel lõpuni läbi elada oma sotsiaalset lapsepõlve. Riiki ümbritsevates mägedes, ookeanisaartel ja muudes väikeriikides valitsesid endiselt barbaarsed kombed ning ajuti uhtus algeliste suhete stiihia uute linnade maailma nagu hoogne murdlainetus. Galaktikakeskus liigitas Pe-U piiratud kontaktiga maailmade hulka ja suhteid planeediga tuli rajada äärmiselt ettevaatlikult, sekkumata tema loomuliku arengu protsessi.

Tõsi küll, Galaktikakeskuse ajaloos oli juba ennegi tekkinud keerulisi olukordi selle piiratud kontakti tõttu. Aga kõigi elujuhtumite tarvis pole ju võimalik imerohtu leida.

Nagu pole kuigi raske arvata, kerkisid Pe-U keerulises rahutus organismis esile jõud, mis soovisid ülemvõimu saavutada, toetudes Galaktikakeskusele, selle tohututele võimalustele, teadus- ja tehnoloogiasaavutustele. Need jõud oleksid soovinud Galaktika märksa suuremat osavõttu planeedi asjadest. Juba esimeste Pe-U-le saabunud kosmonautide riietus, juba nende laevade interjöörid, seadmed ja masinad, mida tulnukad kasutasid, andsid piisavalt toitu arutlustele ja, ütleme, kadedusele. Sellest tekkis ka solvumine. Kunagi oli kiviaega jäänud paapuatel Uus-Guineas kummaline rituaal. Mäletades, kui palju väärtuslikke ja huvitavaid asju õnnestus neil leida sõja ajal alla kukkunud lennukitest, ehitasid nad pärast sõda puust ja bambusest juba oma lennukeid, lootes sel moel ligi meelitada päris lennukit.

Photius van Kuhn teadis ka lugu, mis umbes kolmkümmend aastat tagasi oli juhtunud ühel hoopis teisel planeedil. Seal olid kohalikud elanikud galaktikalaeva ootamatult hõivanud, selle meeskonna maha nottinud ja sisu laiali tassinud. Laev ise upitati postamendile kui kosmiline jumalus.

Kuid mida aktiivsemaks Pe-U tüüpi planeedil kontaktide ja koostöö pooldajad muutusid, seda energilisemalt tegutsesid isolatsionistid. Nad väitsid, et Galaktikakeskuse inimeste kohalviibimine peidab endas reaalset ja vältimatut ohtu sajanditest pühitsetud eluviisile. Ja oletasid, et kui õnnestub välisohtu tõrjuda, pöördub elu taas kuldajastu seaduste juurde. Unustades seejuures, et enne laeva tulekut kuldajastut ei olnudki ja et isegi kui planeedile ei jää enam ühtegi Galaktikakeskuse inimest, on pöördumatu juba sündinud: elu planeedil ei muutu kunagi enam endiseks. Ja need, kes kontakti otsivad, jäävad varem või hiljem peale.

Sel ajal, kui Photius van Kuhn Pe-U-le saabus, valitses seal teatav tasakaal, kuid mitte ilma Galaktikakeskuse toetuseta. Planeedil asus Keskuse peakonsulaat, oli Kosmoselaevastiku esindus ja isegi kosmodroom. Pe-U üliõpilased käisid õppimas väljaspool planeeti, rühm Keskuse meedikuid uuris epideemilisi haigusi ja õpetas kolleegidele, kuidas nendega võidelda… ühesõnaga «piiratud kontakt». Ekspertide ja turistide saabumise lootuses pandi püsti tohutu kuubikujuline võõrastemaja. Arheoloog Photius van Kuhn jäigi selle ainukeseks elanikuks, kui mitte arvestada kohalikke turiste, kelle jaoks oli võõrastemajas ööbimine eksootiline seiklus. Võõrastemaja oli nagu lennuki bambusest koopia – vesi voolas kraanidest suurivaevu, liftid ei töötanud, pragudest puhus kuum tuul ja peakonsul, üliarmas Olsen, hoiatas sissesõitnuid, et nad mingil juhul sinna elama ei läheks. Tavaliselt kuulasid teda kõik ja peatusid kas vanas tavalises võõrastemajas või siis konsulaadis. Kuid Photius van Kuhn oli Teadmiste Kooli külaline ja üldse nii silmapaistev isiksus, et pidi end loovutama prestiižikale piinlemisele.

Photius van Kuhn teadis väga hästi, et linnas elavad mitte ainult rahulikud väikekodanlased, vaid ka vargad, röövlid ja mõrtsukad, et öösiti toimuvad järve kaidel ja pimedates, mägedest saabunud põgenikega ülerahvastatud kvartalites bandede löömingud ja vahimehed sinna oma nina ei pista. Nii et van Kuhn oli varguse üle küll vihane, kuid mitte eriti üllatunud, ja juurdles juba mõistliku mehena, kellelt sõdurite ostmiseks raha laenata – kas konsulilt või Bruce’ilt?

Kahe minutiga jõudis ta seljast kiskuda higise, läbinisti tolmuse lõuendjaki, seelikuna laiad lühikesed püksid – eelmise aastakümne mood, mis oli mugav väljakaevamistel ja kuumas kliimas –, ning Pataliputra turult ostetud kerged kuldsed sandaalid. Veel minut kulus selleks, et võtta kapist röövli mahavisatud, pisut kortsus, kuid üpris viisakas puhvis õlgadega frakk, hallid liibuvad püksid, pisut ülespoole keeratud ninadega mustad matid kingad, koheva žabooga hõbedane särk (ametlik mood oli konservatiivne). Muidugi mõista ei tulnud Photius van Kuhnile pähegi tassida endaga väljakaevamistele ja sealt Pe-U-le ametlikku õhturiietust – konsul Olsen oli selle komplekti andnud talle eile. Konsulil seisis erilises laoruumis pikk, umbes viitkümmet ülikonda mahutav stange, mistõttu ladu meenutas vanamoodsat rõivapoodi. Ülilahke Olsen järgis rangelt etiketti – aga mitte tuju tõttu – Pe-U klanniühiskonnas oli etiketiküsimustel väga tähtis koht. Ja Keskuse professor, kes peab Teadmiste Koolis ametliku loengu, on kohustatud vastavalt riietuma.

Photius van Kuhn jõudis heita pilgu halvasti lihvitud kõverpeeglisse ja paistis endale oma rõivastuse vaoshoitud toonidest hoolimata eksootilise linnuna.

Ta oli juba valmis jooksma, kuid siis meenus, et ta oli konsulile lubanud kinnitada reväärile Arheoteenistuse märgi – kuldsed tähed KAT hõbedase Parthenoni taustal. See võttis veel kolmkümmend sekundit. Väljakaevamiste plaane sisaldava kausta otsimine, mis oli laua all – veel kakskümmend sekundit. Kaust oli õhem kui hommikul, ent seda Photius van Kuhn ei märganud.

Jooksuga trepist alla – kolmkümmend kolm sekundit.

Libastus petrooleumi järele lehkaval parketil – balansseeris kukkumise piiril – neli sekundit.

Lendas sisse restorani uksest ja mõtles, kus on küll uks tänavale – kakskümmend sekundit.

Kargas tänavale, kus silmipimestav kuumus lõi hinge kinni.

Oranž päike oli juba loojumas ja lõõmatas otse näkku, kullates ja läbistades tolmusambaid.

Photius van Kuhn taipas, et oli unustanud õlgadele heita lühikese keebi, millel oli etiketi labürintides mingi sümboolne tähendus, oleks juba peaaegu võõrastemajja tagasi sööstnud, kuid suutis ennast vaos hoida. Tahtis juba viibata rikšale – mees väntas pedaale, naine jooksis taga, hoides suurt lehvikut, kuid siis meenus, et tal pole raha. Rikša peatus, mees silmitses ootavalt seda hämmastavat olevust mustades rõivastes, mis mõnes klannis tähendas surmavat kättemaksu. Kuna see rikšamehele nähtavasti meenus, surus ta pedaalidele ja naine sibas järele. Hiljem muutis rikšamees asja omajagu segasemaks, kinnitades vahimeestele, et Photius van Kuhn oli relvastatud ja tegi kätega kättemaksjale iseloomulikke raevukaid liigutusi. Rikšamehe fantaasia täiendas musta rõivastatud kuju verist rituaali puuduvate, kuid kohustuslike üksikasjadega. Tema naine oleks võinud Photius van Kuhni täpsemalt kirjeldada, kuid temalt muidugi keegi midagi ei küsinud, sest lihtrahva tunnistustel pole juriidilist jõudu.

Rikša selja taha jätnud, hakkas Photius van Kuhn mööda tänavat jooksma, püüdes kiiremini hiigelarbuuside päästvasse varju jõuda. Tal oli väga palav ja hing jäi Maa õhust mõnevõrra hõredamas Pe-U õhus kinni. Kuus minutit olid juba otsas ja ta hilines.

Veel sekundiks jäi Photius van Kuhn viivitama suveniiripoe juures. Teda lõhestasid vajadus kiirustada ja soov minna trepist üles kaupmeest veenma, et too sõdureid enne homset ära ei müüks.

Kaupmees nägi Photius van Kuhni läbi pilliroost ukse pragude, kuid ei palunud ostjat sisse, sest van Kuhni eelnev käitumine oli ta ära hirmutanud. Nähes teda nüüd mustas ülikonnas, taandus ta ruttu ja peitis ennast leti taha ära.

Sellepärast ei näinudki ta seda, mida oleks võinud ukse juurde jäädes näha.

Tol hetkel viibis Photius van Kuhn sügavas varjus kõrvitsmaja eenduva külje all. Tänav oli tühi. Loojangueelne tund on linnas kõige palavam ja tolmusem ning möödujaid tänaval ei olnud.

Photius van Kuhn ei aimanud midagi, sest teda löödi nuiaga selja tagant. Kollase luust nuiaga, millega on tavaliselt relvastatud mägilased.

Löök oli tugev ja Photius van Kuhn ei jõudnud millestki aru saada.

***

Agentuurist kosmodroomini oli veidi üle tunni aja tee. Enamvähem väärikas kosmodroom oli rajatud aastat kakskümmend tagasi, kuid selle juurde viiv tee, mille pidid enda peale võtma linnavõimud, jäigi ehitamata.

Kahel pool venisid ridadena, kauguses väiksemaks ja hõredamaks jäädes, triibulised kõrvitsmajad, milles olid tillukesed kolmnurksed aknakesed – nagu oleks keegi proovinud, kas kõrvitsad on juba küpsed. Akendest turritasid pikad ridvad koos neile riputatud pesuga. Kosmoselaevastiku vana furgoonike kargles mööda mättaid, ruuge tolm aknaid katmas. Tee ääres istuvad kaubitsejad olid ruuged ja ruuge oli ka nende kaup.

Puhtusearmastaja PetriA lükkas akna kinni, läks veel palavamaks, aga tolm tungis ikkagi sisse ja krigises hammaste all.

«Lubasite meistri kutsuda, et furgooni kliimaseade korda teha,» ütles Andrei Bruce oma asetäitjale VosenU-le. «Reisijate ees on häbi.»

«Las saadavad uue furgooni,» vastas too. Ta puhus tolmu maha paksult portfellilt, millest kunagi ei lahkunud. «Meie meistrid ei taipa maistest kliimaseadmetest tuhkagi. Ja üldse kliimaseadmetest.»

«See pole tõsi,» ütles Bruce, VosenU-le otse silma vaadates, mis sealse mõõdupuu järgi polnud eriti viisakas. «Konsulaadis parandati eelmisel nädalal kliimaseade ära.»

«Ega sa ei küsinud,» sekkus PetriA, et jututeemat muuta, «mida konsulaadis räägitakse kadunud arheoloogist?»

«Kui kosmodroomil konsulit näeme, siis küsime,» ütles Andrei. «Praegu poleks justkui midagi uut.»

«Kõik linnas teavad,» märkis VosenU, «et arheoloog maksis kätte Läänetippude klannile.»

«Jama,» väitis Andrei veendunult. «Arheoloog oli siin neli päeva. Ta ei tea ühtegi klanni. Ta oli kogu aeg Teadmiste Koolis. Milleks talle klannid?»

«Ta müüs neile oma kaardid. Aga nad ei maksnud talle,» ütles VosenU. «Ta kaotas oma au.»

VosenU puhus oma õlal olevale kuldsele tiivakesele. Ta oli endale kosmoselaevastiku vormi ise välja mõelnud. Isegi selles erksate ja mitmekesiste rõivaste maailmas oskas ta silma paista. Võib-olla sellepärast, et tema klann oli nõrk, peaaegu kõik mehed olid madinates Jõeklanniga hukka saanud ja klann loobus kättemaksust, et ellu jääda – nagu koer, kes kakluse kaotanult selili viskab ja kõhualuse vaenlase poole keerab. Ja too läheb minema. Kui raevuka klannisõja ülikeerukas aukoodeksite süsteemis poleks seda kommet olnud, oleksid planeedi elanikud üksteist juba ammu surnuks nottinud.

Arheoloogi kaardid olid kadunud. See oli teada. Linnavahtkonna ülem VaraY rääkis seda konsulile samal õhtul. Arheoloog Photius van Kuhni numbritoas oli keegi kõik läbi tuhninud, segi pööranud, vaevalt et seda jõudis teha elanik ise, kes portjee andmetel viibis toas kõigest mõne minuti. Ja seal ei olnud paberitega kausta, mis kadus koos arheoloogiga.

Toast leiti neli kujukest, neli kättemaksukujukest – tõsi küll, lahti lõikamata, aga kõige ehtsamad kättemaksukujukesed. Klannivaen ei alga kunagi ootamatult. Kui sa kavatsed sõjateele asuda, siis pead aukoodeksi kohaselt hankima spetsiaalse kättemaksukujukese – lapikestesse rõivastatud sõduri, milliseid müüakse spetsiaalsetes poodides – lõikama sel siis pea otsast ära ja saatma või viima niisugusena selle klanni esindajale, millele kavatsed kallale tungida.

Kõige hämmastavam selle hämmastava leiu juures oli see, et arheoloog oli miskipärast hankinud neli kättemaksukujukest, mis kuulusid kolme eri klanni. Kusjuures üks sõdurike oli võimsast Kaide klannist, mis oli nii halva kuulsusega ning nii tugev ja häbitu, et isegi läänemägilased ei julgenud seda riivata. Niisiis tuleb välja, et maalasest arheoloog asus sõjateele kolme klanni vastu korraga. Lihtsalt mõistus ei võta. See pidi olema mingi arusaamatus, viga. Aga milleks siis veel võiks osta neid väikesi lahingurõivastes kujukesi?

Võib-olla kõigest uudishimust?

Kahjuks välistasid kõik muud tunnistused selle hüpoteesi.

Arheoloogil oli pool tundi vaba aega. Ta kiirustas. Tal oli tarvis väljakaevamiste kaardid kaasa haarata ja ümber riietuda. Tal polnud aega mööda suveniiripoode jalutada. Ja ega linnas suveniiripoode olnudki, kohalikud elanikud polnud veel selleni arenenud. Suveniirid on tulevikumuusika, selleks on vaja turiste…

PetriA ei kannatanud, kui Andreil oli paha tuju.

Siin, selles maailmas, on naistel väga tugevasti arenenud intuitsioon, nii et see polegi enam intuitsioon, vaid midagi intuitsiooni ja telepaatia vahepealset.

PetriA asetas sõrmeotsad Andrei käele.

«Ära muretse,» ütles tüdruk. «Ehk läks ta pordumajja.»

Andrei naeratas. Varem, kui ta siin veel uustulnuk oli, oleks selline oletus, eriti veel noore neiu suust, teda imestama pannud. Soliidne arheoloog kaob pordumajja. Kuid PetriA jaoks oli see oletus loomulik ega häbistanud meest mingil moel. Veel sada aastat tagasi anti headest, kuid vaesunud perekondadest pärit tüdrukuid aastaks või kauemakski pordumajja – neid õpetati seal tantsima, laulma ja külaliste eest hoolitsema. Ning loomulikult ka meestega suhtlema. Nähtavasti põhjustasid sellist ükskõiksust segased sugulussuhted, mis jäid sissesõitnutele absoluutselt arusaamatuks. Klanni ei kuulunud mitte ainult veresugulased, vaid kõiki inimesi klannis loeti sugulasteks. Andrei ei üritanudki selles segadikus orienteeruda – arvatavasti suutis kõigist maalastest seda teha üksnes konsul Olsen, kes oli kaheteistkümne siin elatud aasta jooksul õppinud nii keele kui ka kombed paremini selgeks kui paljud aborigeenid. Tõsi küll, Andreid ajas segadusse asjaolu – ja sellega oli raske leppida –, et PetriA oli tema tütar, kuigi sündis mitukümmend aastat enne tema ilmumist planeedile.

Selle vea oli teinud juba Andrei eelkäija Carlos Perez, kes õhtusöögil pani hiljuti sekretärina tööle võetud PetriA istuma enda ja Teadeteministri teise (idapoolse) naise vahele, aga Teadeteminister oli sel ajal ka Lääne-Vu klanni asejuht, mis tegi temast automaatselt Kividraakoni pühamu preestri. Aga kuna sellel õnnetul õhtusöögil viibis ka PetriA isa (pärisisa), siis oli lapsendamise tõendus sellest hetkest vankumatu. Ei PetriA (kes sai aru, mis toimus) ega Carlos Perez (kes ei saanud mitte midagi aru) ei omistanud sellele juhtumile erilist tähtsust. Aga kui Andrei Bruce Perezi välja vahetas, sai ta päranduseks mitte ainult Perezi kontori, vaid ka kasutütre. Ja muidugi ei osanud Andrei kahtlustadagi, et on astunud sugulussuhetesse PetriA vennaga, mõttetu tohmani ja vedelvorstiga, ning PetriA emaga, paksu laisa daamiga, kellele nüüdsest laienesid teoreetiliselt Andrei abikaasalikud õigused.

Kõik oleks samamoodi jätkunudki, ühtedele ilmselgelt, teistele tähelepandamatult.

Kui mitte agentuuri sekretär, väike tõmmu heledasilmne PetriA poleks armunud Kosmoselaevastiku esindajasse Andrei Bruce’isse (ehk lühendatult KLi agenti DreiY-sse), too aga mõne aja möödudes poleks tema tunnetele vastanud.

PetriA oli saadetud, nagu planeedi mõnedes eesrindlikumates peredes kombeks, viieteistkümne aasta vanuselt koos kolmekümne muu kõrgklannidest pärit lapsega reisilaeval Galaktikakeskusesse võõrplaneetlaste kooli, kus näitas ennast tavalise, mitte eriti andeka, kuid piisavalt taibuka õpilasena. Ta tuli kolme aasta pärast koju tagasi, omandanud mitu keelt, vaadanud ära miljon filmi, õppinud kuidagiviisi selgeks kontoritöö – diktofonist lauaarvutini – ning jätnud Galaktikakeskusesse maha lohutamatu austaja.

…Kui inimkonna lauslevik oli muutunud teaduslikuks faktiks, ei saanud teadlased endiselt aru sellest, miks meile tuntud Galaktika piires on mõistuslik elu tekkinud sellesama kromosoomide komplekti alusel, mis Maa pealgi. Mõistagi kinnitavad religioossed teadlased, et selle ühtsuse kandja on kõrgeim mõistus. Sest mittemõistuslik maailm on ju kõigis asustatud maailmades üpriski erinev, väidavad nad. Kõikjal liigub see oma tipu – mõistuse – poole, kõikjal tekivad ja surevad välja zooloogia hiigelpuu harud ja kõikjal ilmub mõtlev inimene välja suhteliselt äkki, ootamatult, ja puuduvat vahelüli ei olegi kunagi kusagilt leitud. Järelikult peab mingil evolutsioonietapil tingimata sekkuma Ettemääratus, mis vastavalt ühtsele geneetilisele koodile viljastab ühe või teise planeedi ja seal hakkab paljunema liik homo sapiens. Erinevate olelustingimuste tõttu võib ta olla must, valge, roheline, kollane, paksuhuuleline, lamedanäoline, pikk, lühike, lokkispäine või kiilas, kuid kuulub tingimata ikka sellesse samasse liiki. Maiste ja galaktiliste rasside segunemisel tekkivad hübriidid, suurendades galaktilise inimkonna mitmekesisust. Kuid kõige selle juures jääb see Inimkonnaks.

Nõnda arutleb enamik biolooge. Nad kinnitavad, et eluslooduses on kromosoomivariantide valik piiratud, teatavates looduslikes tingimustes toimivad evolutsiooniseadused ühtmoodi ja väline mitmekesisus varjab endas hämmastavat sisemist sarnasust. Ja pole tarvis väita, et Galaktika maailmad on evolutsioonitrepil enne inimest nii väga mitmekesised – me võime leida geneetilisi seaduspärasid olevuste juures, kes paistavad pealtnäha täiesti erinevad. Kraia draakonid on Galapagose kilpkonnade geneetilised sugulased. Nii et võib rääkida küll elu kui niisuguse tekkimisest mingis Galaktika ühes punktis ja selle järgnevast levikust spooridena üle kogu Maailmaruumi. Aga kui see on kord juba mõnel planeedil kanda kinnitanud, viivad edasised arenguseadused – kui just ei toimu hukutavat kataklüsmi – vältimatult inimese ilmumiseni. Edasi asuvad tegevusse konvergentsiseadused – sarnastes tingimustes sarnane areng. Inimene aga, rebides end loodusest lahti, läheb sotsiaalsete seaduste mõju alla.

Sel hetkel, kui Andrei Bruce viimaks mõistis, et see tõmmu õbluke tütarlaps teda armastab, kerkis tema ette probleem: kas tal on moraalne õigus vastu armastada. Ärge arvake, et see polnud vastastikune. Ja kui see oleks juhtunud viis aastat tagasi, poleks kõrge enesehinnanguga vapper kapten Bruce hakanud oma tundeid varjama. Teisiti on lugu siis, kui oled vaid iseenda kahvatu vari. Inimvare, kes armu poolest Kosmoselaevastikku edasi jäetud, kuigi mitte lennukoosseisu, vaid ääremaa sinekuuri – rahulikule postile poolmetsikul planeedil. Muide, ta tahtis seda ise. Mida vähem ta vanade tuttavatega kohtub, seda vähem hakatakse talle kaasa tundma või selja taga üleolevalt muigama – seda lihtsam on lõpuni välja venitada. Muidugi oleks võinud tagasi minna Maale – kosmoseteedest kaugel asuvale väikesele planeedile, tema vanaisa kodumaale (Andrei ise, nagu paljud galaktilised maalased, oli sündinud planeedil Maa-3, Galaktikakeskuses, kust Maad pole näha isegi kõige tugevama raadioteleskoobiga). Tagasi minna, nagu lähevad vanaduses paljud maalased, kes äkki tunnetavad oma sidet esivanemate kodumaaga, nagu loom, kes läheb surema oma sünnimetsa. Kuid ta oli veel noor – nelikümmend aastat pole vanus puhkamiseks. Kirjanduslikke või maalikunstniku kalduvusi tal ei olnud. Ning kõigest hoolimata oli ta oma elupäevade lõpuni surmavalt sõltuvuses kosmosest. Koht siin, sellel planeedil, oli seotud täitumatu lootusega – ehk tõuseb ta kunagi jälle tähtede juurde. Mis sest, et jungana või kolmanda tüürimehena – ükskõik kellena.

Aga senikaua ta pärast päikese loojumist välja ei lähe. Et mitte näha tähti.

Kui sinu elu on praktiliselt lõppenud ja lootused – päriselt lootusteta ei ole isegi poomissurma mõistetud – on niivõrd udused, haprad ja ebareaalsed, et neisse ei saa uskuda, siis pole sul õigust aheldada oma katkise sõjakaariku külge teisi inimesi.

Katkise sõjakaariku kujund oli kirjanduslik, pealetükkiv ja banaalne.

PetriA ütles talle ise kõik. Mõistlikult ja tasakaalukalt, nagu sobibki heast linnaklannist pärit tütarlapsele.

Nad olid ära saatmas ehitusekspertide rühma, kes projekteerisid tammi mägedesse, kust vihmaperioodil paiskusid pealinna poole mudavoolud. Fraziola eksperdid olid pikad, kõhnad, tõmmunäolised, vaikivad inimesed. Seejuures ühtemoodi riides – sinistes toogades ja mustades kübarates, mille eesserv nokana näo kohale ulatus. Neid üksteisest eristada oli võimatu, vestelda ükskõik millest muust peale betooni – peaaegu võimatu. Lõbustada, kui nad mingeid emotsioone välja ei näidanud, väga raske. Pealegi hilines laeva väljalend rikke tõttu stardi ettevalmistusmehhanismides ja terve õhtu tuli veeta kosmodroomil, vesteldes viisakalt betoonist.

Tol õhtul olid nad kohutavalt väsinud.

Nii PetriA kui ka Andrei. VosenU läks mõistagi kohe pärast lõunat minema, tuues ettekäändeks kroonilise nohu.

Kosmodroomilt tagasi sõites põigati kontorist läbi, et dokumendid ära panna. Seejärel kavatses Andrei tütarlapse koju viia.

Sadas sooja uduvihma. Andrei peatas furgoonikese otse ukse juures.

Kontor oli juurdeehitis kõrvitsmaja alumise osa küljes – see nägi välja nagu klaasjalaga murumuna.

Majasein kõrgus pea kohal, nii et ukse ees oli kuiv.

Klaasvitriin helendas õige nõrgalt: ööseks lülitati see välja – elekter oli väga kallis.

Andrei hüppas furgoonist välja ja ulatas PetriA-le käe.

Puude otsas kisasid valjusti ennast ööseks sisse seadvad linnud.

PetriA ei lasknud Andrei käest lahti. Ta seisis mehe kõrval ja pigistas tema pihku.

«Oled väsinud?» küsis Andrei.

«Ma armastan sind,» vastas PetriA. «Tahtsin päev läbi sulle seda öelda.»

«Ära räägi nii,» ütles Andrei. Ta tahtis öelda: «Ära räägi rumalusi,» kuid hoidis ennast vaos, sest oleks tütarlast sellega solvanud.

«Ma ei saa sinna midagi parata. Proovisin küll sind mitte armastada. Ja see on pahasti.»

«Pahasti jah,» nõustus Andrei, teadmata veel, et PetriA peab silmas nende sugulussidemeid. Ta mõtles endast. Kuidas tal pole õigust tütarlast armastada.

Nad astusid kontorisse.

PetriA pani tule põlema.

Andrei astus leti taha ja avas oma kabineti ukse.

«Ütle mulle,» küsis PetriA vastuvõturuumist. «Kui seadus ei loeks, kui sa ei kardaks – kas sa siis võiksid mind armastama hakata?»

«Mõtlesingi, et sa ära arvad,» ütles Andrei seifi avades ja kotti sinna pannes.

Ta keeras seifi lukku, tuli kabinetist välja ja seisatas lävel. PetriA istus madalal diivanikesel, moekalt ülespidi pööratud pikkade ninadega sinistes saabastes jalad enda alla tõmmatud. Ta keeras helesinist juuksesalku ümber nimetissõrme. Üksnes see reetiski tema erutust. Tavakohaselt olid emotsioonid siin eraldatud meestele. Naistel on sündsusetu oma tundeid reeta. Aga PetriA oli väga auväärsest perekonnast tütarlaps.

«Võtan needuse enda peale,» ütles PetriA. «Sina võid rahulik olla.»

Andrei istus tema kõrvale. Midagi oli valesti.

«Ma ei saa aru,» lausus ta, «miks sa pead needuse enda peale võtma?»

«Ütlen sulle homme. Sinu arvates on see jama.»

«Kas saadan sind?»

«Jään täna öösel sinu juurde.»

«Aga kodused?» Andrei mõistis, et kuuletub tütarlapsele. Justkui teaks too palju rohkem kui ta ise ning neiu veendumus selles, et kõik peab toimuma just nimelt nii, annab talle otsustamisõiguse.

«Kodused teavad, et jäin kosmodroomile. Sulle ei meeldi arvata, et olen kõik aegsasti läbi mõelnud? Aga ma ju tajusin su muretsemist. Palju päevi.»

Trepp Andrei tubadesse algas kabineti taga olevast koridorist.

Rohkem ei elanud selles kõrvitsas kedagi. Andrei oli hõivanud kõigest ühe korruse.

Ülemine korrus seisis tühi, seal pesitsesid riiakad linnud, kes lärmakalt oma suhteid klaarides hommikuti kõvasti pea kohal madistasid. .

Linnud nad üles äratasidki, kui koitma hakkas.

«Oled pahane?» küsis PetriA. «Su mõtted on ärevad.»

«Lubasid mulle rääkida.»

Tõusva päikese kiir tungis horisontaalselt tuppa, pani tagumisel kumerseinal särama aknakolmnurga, riivas lauda ja hakkas mängima PetriA helesinise paruka kuldsete läigetega.

Paruka all olnud juuksed osutusid lühikesteks ja siidisteks. Peaaegu mustadeks.

Andrei pilku jälginud tütarlaps hüppas voodist välja, jooksis laua juurde, haaras paruka ja pani pähe.

«Mitte ükski mees pole mind veel parukata näinud,» ütles ta. «Tead seda?»

«Ilma parukata oled kenam.»

«Kui hakkan sinu juures käima, võtan paruka alati ära. Kuid naine teeb nii ainult siis, kui on abikaasaga omavahel.»

«Lubasid mulle rääkida.»

PetriA istus Andrei hommikumantlisse mähitult voodiserval, helesinine parukas näis helendava nimbusena. Ja ta jutustas Andreile kogemata juhtunud lapsendamisest.

Andrei ei hakanud naerma ega öelnud, et see on jama. Siin veedetud aja jooksul oli ta kohalike tabude vankumatusega harjunud.

«See komme, mida sina sellest ka ei mõtleks, kuidas mina selle üle ka ei naeraks, on meist kõrgem. Sõitsin eile Püha Ilmutuse allika juurde. Kuid allikas ei andnud mulle märki. Ja ma otsustasin, et olgu siis needus.»

«Aga sa mõistad ju ise ka väga hästi, et ei saa minu sugulane olla, seda enam veel pärandusena Perezelt, keda ma pole näinudki.»

«Pole tarvis rohkem rääkida. See ei muuda midagi. Saa ainult aru, et me ei tohi kellelegi öelda.»

«Aga ma tahan, et sa minu juures elaksid.»

«Hakkan sinu juures käima, kui võimalik.»

«Ma tahan, et sa mulle naiseks tuleksid. Mul pole maailmas kedagi. Ainult sina. Kas tõesti ei saa midagi teha?»

«Võib Ümberpööratud oru oraakli juurde minna. Sinna tuleb minna kolm kuud. Üle mägede. Ja seal on praegu sõda.»

«Siis viin su siit minema.»

«Võib-olla. Aga hea Olsen ei laseks seda teha. Ta ju kardab maailma ära rikkuda. Ja meie klanni ei tohi solvata. See on pealinna tähtsuselt kolmas klann.»

«Ma tean. Ja ikkagi viin su minema.»

«Küllap vist, kui sa minust ei tüdine.»

PetriA naeratas äkki, riivates hetkeks ripsmetega Andrei põski. Ta oli nii kerge ja õbluke, et oli hirm teda armastada, kuid alati tekkis tahtmine tema eest hoolitseda.

Umbes kahe kuu pärast tegi Andrei jälle asjast juttu. Ehk peaks ta neiu isa juurde minema?

«Kui ta teada saab, ei õnnestu sul mind kunagi minema viia,» vastas PetriA kindlalt. «Mind peidetakse meie kindlusesse mägedes. Sealt sa mind üles ei leia, isegi kui sulle lendavad appi kõik Kosmoselaevastiku laevad. Kõik su sõbrad.»

«Mul polegi sõpru jäänud,» ütles Andrei.

«Aga see kapten, kes tuli siia «Osakaga»? Ta käis sinu juures. Te ajasite kaua juttu. Küsisin temalt, kas oled hea inimene. Ta ütles, et sa oled väga hea inimene. Siis ta on ju sinu sõber?»

«Ei, lihtsalt lendasime kunagi koos. Laevakaaslastena. Kosmoselaevastik on suur.»

«Ma tean. Meil on kõik teatmikud olemas.»

«Mul pole kerge, kallis.»

«Mina tahan ka koos sinuga elada. Ja tahan, et meil oleksid lapsed. Ainult et ma oskan oodata.»

See jutuajamine toimus üsna hiljuti. Ja pärast seda otsustas Andrei paluda üleviimist teisele planeedile või Keskusesse. Ta teadis, et tema taotlus paneb nii mõnedki imestama. Aga talle tullakse vastu. Kui leidub mõni vaba koht. Kuid selle taotluse saatmine tähendas veel kord oma lüüasaamise tunnistamist, veel kord oma kohuse täitmata jätmist. Ent Andrei Bruce’i oli kasvatatud ja koolitatud kohusetundlikuks.

***

Jätnud PetriA kosmosejaama ainsasse väikesesse ootesaali ja saatnud VosenU lattu uurima, kas kaupade jaoks on ruumi vabanenud, ronis Andrei Bruce dispetšerite juurde torni.

Dispetšeriruumi klaaskuplis oli palav. Avatud aknast tuli sisse ruuget tolmu.

Mõlemad dispetšerid tõusid tervituseks püsti. Andrei kummardas neile. Nad olid tuttavad.

Noorem, päevitunud mees Idamägede klannikiivris, mis sarnanes kärbseseene kübarale, võttis laualt paberilehe.

«Teise klassi laev «Tolm», seeria Gr-1, kodusadam Maa, asub planetaarorbiidil. Side püsiv. Maandumine neljakümne minuti jooksul.»

««Torm»,» parandas Andrei mõttes. Kohalikus keeles puudus vajalik täht ja susisevad häälikud kõlasid tugevatena. Kuuldavalt parandada polnud viisakas. Seda enam veel mägilast.

«Kes on kapten?» küsis ta.

«Jakubauskas,» vastas vanem dispetšer ekraani sisse lülitades. «Ootab sidet.»

Dispetšeri pikad sõrmed lendasid üle puldi ja ovaalsele ekraanile ilmus Vitase karmijooneline nägu.

«Andrei,» sõnas Vitas, «mul on hea meel sind näha.»

«Tere,» vastas Andrei. «Kuidas lend läks?»

«See laev on viimase aastasaja parim mänguasi. Mulle öeldi, et sa oled siin, ja ma ootasin kohtumist.»

«Tunni aja pärast näeme.»

Andrei Bruce läks alla. Saalis PetriA-d ei olnud. Saal paistis tühi, kuigi selles sõelusid inimesed: laeva saabumine on alati sündmus, mis uudishimulikke ligi tõmbab. Laeva saabumine kogub rohkem pealtvaatajaid kui linnuvõitlused.

Mõned tundsid Kosmoselaevastiku agendi ära. Nad kummardasid vastamisi.

Hea, et tuli just Jakubauskas. Kuigi Vitas kõike teab, ei hakka ta küsimusi esitama ja vanu haavu lahti kiskuma.

«Öelge mulle,» pöördus Andrei poole reporter, kes töötas ühes kahest ajalehest, mis olid tekkinud tsiviliseeritud maailma eeskujul, «kas teie olete kunagi gravilaevaga lennanud?»

«Ei ole,» vastas Andrei peatumata. Ta sammus maandumisväljakule viiva ukse poole. «Gravilaevad ilmusid alles viimastel aastatel.»

«Kas see on esimene gravilaev meie sektoris?»

«See on esimene gravilaev, mis Pe-U-le maandub,» ütles Andrei.

Hoone varjus sumises rahvasumm. Sellist polnud Andrei siin veel näinud. Need, kellele vilus ruumi ei jätkunud, vaevlesid kuumuses, aga ära ei läinud. Muide, neist võis aru saada. Veel kunagi varem polnud Pe-U pinnale laskunud kosmoselaev. Siin nähti ainult maandumiskaatreid ja -kapsleid, mis iseenesest olid ju muljetavaldavad, kuid jäid laevadele kõvasti alla. Laevad ise viibisid orbiidil. Nad polnud kohandatud sisenemiseks atmosfääri. Aga gravilaevad saavad maanduda, kus tahavad.

Kui Andrei veel ise lendas, unistasid nad gravilaevadest. Tollal käisid alles katsetused ja varsti asuti ehitama ka seeria esimest laeva. See oli pisut üle kümne aasta tagasi. Siis lendasid nad koos Jakubauskasega. Vitas oli «Titaanil» teine abi. Bruce aga vanemabi.

Ruuge tolm roomas laiskade lainetena üle väljaku. Pealtvaatajad ootasid kannatlikult. Tolmused kiivrid läikisid tuhmilt, moodsad kübar-vihmavarjud kõikusid siia-sinna. Vurtsuvee müüjad hõikusid läbilõikavalt, puuviljakaupmehed kaagutasid, praeahjude suits sõi silmi. Linna kõige eksootilisem tüüp, Brendia vitori pärija härra Prug seisis kõrgel platvormil, mis sarnanes malevankrile. Kunagi oli tema nägu olnud tavaline. Hiljem valgus see tohutult laiali ning silmad, nina ja suu kadusid põskedesse. Tema sinistes täpilistes keepides vägilased tõrjusid eemale ammulisui vahtijaid, et nood tähtsat isikut juhuslikult ei riivaks.

Pärija märkas Andreid uksest välja astumas ja hakkas jämedaid käpajurakaid kõrgele taeva poole tõstes käevõrusid kõlistama.

«DreiY, täna on minu juures õhtusöök! Oled palutud koos kapteniga!»

Aujärje pärija tahtis, et terve linn seda kuuleks.

Andrei manas näole helge rõõmu. Kuradi kult, mõtles ta, täna on meie õhtu PetriA-ga. Aga sina võtad selle meilt ära. Kuid tuleb minna, et Olsen tujust ära ei läheks. Me oleme diplomaadid. Me kannatame. Kus siis PetriA on?

Konsul Olseni leidis Andrei hoone nurga tagant, kuhu ta PetriA otsingutel kiikas. Konsul vestles elavalt mustas keebis aukandjaga. Aukandja nägu tundus tuttav, kuid tema ametit Andrei kindlaks teha ei suutnud – ta ei õppinudki nende rinnale tikitud sõõrikeste tähendust eristama. Kord oli PetriA kulutanud terve õhtu, õpetades Andreile kannatlikult ja viisakalt seda, mida teab iga poisike. Kuid asjata.

Taamal kaubaväravate juures seisis tühi platvormveok. Sellele ronisid kõrgetes vaskkiivrites vahimehed, kõrval askeldasid oma gildi kollastes rüüdes laadijad. Sealsamas seisis ka PetriA. Mingil moel tajus ta Andrei pilku ja tõstis peene paljastatud käe. Õnneseen, mõtles Andrei, temal pole kunagi palav. Ja nahk on tal alati jahe.

«Kõik korras?» küsis konsul asjalikult. «Laevaga rääkisid?»

«Seal on kapteniks Jakubauskas,» sõnas Bruce. «Lendasime kunagi koos.»

«Arvatavasti saabub korraldus minu väljavahetamiseks,» ütles Olsen silmi kissitades. Silmad olid tal põletikulised: tal oli tolmu suhtes allergia. «Meie Jelena Kazimirovnaga loodame seda väga.»

«Kahju, kui ära lendate,» ütles Andrei. «Olen teiega harjunud.»

«Mina ka, mina ka, aga kaksteist aastat! Mul on kolm tonni märkmeid! Pean kirjutama. Aga mina tegelen lobisemisega. Minu asemele tuleb tõeline, energiline, noor spetsialist. Teil on temaga huvitav.»

«Esiteks – mul on ka teiega huvitav,» sõnas Andrei. «Kahtlane, kas Galaktikast on võimalik leida teist paremat spetsialisti. Teiseks kavatsen ka ise ära lennata.»

«Mitte mingil juhul! Olite siin nii vähe aega.»

«Kui te kõik ära lendate, oleks see Pe-U-le märkimisväärne kaotus,» lausus viisakalt mustas keebis aukandja.

«Kuid ma pole ju piisavalt algatusvõimeline,» märkis Olsen kibedalt.

Lause piisava algatusvõime puudumise kohta oli viimasesse instrueerivasse kirja torganud mingi ametnik. Olsen ise näitas seda kõigile. Kui seda kirja poleks olnud, ei lendaks ta siit kuskile. Ta oli Pe-U-l omainimene. Oskas Järvevendade koolist saada isegi Kõrge Teadmise valge mantoo. Soovi korral oleks ta võinud laduda oma ülikonnale niisuguse hulga sõõre ja kolmnurki, et kohalikud kindralid kadedusest lõhki läheksid. Kõik linnas tundsid teda ja tema tundis kõiki neid, kes endast kas või natukenegi midagi kujutasid. Teda võis keset ööd üles ajada ja küsida, kes oli ookeani taga Inturis kolmsada kakskümmend aastat tagasi Ülimaks, ja tema oleks silmapilk teatanud mitte ainult Ülima nime, vaid ka kõik tema kaksteist peamist tiitlit, aga kui tarvis, siis võis nimetada ka tema pealiignaise sünniklanni.

«Mis arheoloogist kuulda?» küsis Andrei, jälgides silmanurgast, kuidas platvorm hakkas maandumispaiga poole roomama.

«VaraY oskab minust paremini öelda,» vastas konsul.

Ja kohe tuli Andreile meelde, kes see aukandja on – linnavahtkonna ülem, kelle kotkaprofiili ta alles eile ajalehes nägi.

«Kui see on lihtsalt röövimine,» vastas VaraY igavleva häälega, kõigutades kergelt oma suurt kitsast pead, nagu nokahoopi sihtiv lind, «siis leiame ta varsti üles.»

VaraY tõmbas kurje vaime tõrjudes peopesaga üle näo ja lisas:

«Tema laip ujub kõige tõenäolisemalt välja järvest.»

***

Suur madal järv algas läänepoolses äärelinnas. Kaldalt roomasid sellesse kalurite kvartalid ja vaiadel majad olid ehitatud kaugele vette. Kvartalite vahel asusid kaid. Järv oli räpane, kõrkjatesse kasvanud ja läks alles kilomeetri kaugusel rannast sügavaks ning tugeva tuulega mänglesid seal lained.

«Aga kust pidid röövlid keset linna saama? Päeval? Kas see on tavaline?»

«See on ebatavaline,» nõustus VaraY. «Kuid uurimise jaoks on nii lihtsam.»

Ta vaikis natuke aega, vaatas taevasse ja ütles siis:

«Saatsin ühe agendi Lääne Vu klanni. Ja ühe järvele, kaide juurde.»

«Miks klanni?» küsis Andrei.

«Pole välistatud, et ta läks sellele klannile kätte maksma.»

«Kas te usute seda?»

«Ma ei usu, ma kontrollin,» ütles VaraY. «Minu jaoks on kõik see ebameeldiv. Ma ei taha, et inimesed lendaksid Galaktikast siia, et meie asjadesse sekkuda.»

«Ta oli linnas neli päeva ja pole siin kunagi varem käinud. Veetis kogu oma aja Teadmiste Koolis.» Olsen kordas Andrei argumente. Tal oli palav. Ta võttis taskuräti välja ja pühkis nägu. Rätt muutus ruugeks. Olsen voltis räti ettevaatlikult kokku, et ruuged laigud jääksid sissepoole, ja pistis taskusse.

«Aga ta on Ar-A-lt,» ütles vahimees.

«Mis see siia puutub?» küsis Andrei.

«Nad leidsid hiiglaste aarded. Ja see on ohtlik.»

***

Kolmandale planeedile (Pe-U on teine) panid arheoloogid nimeks Atlantis.

Inimlik fantaasia on piiratud ning toitub müütide ja üldtuntud kohtade kitsast spektrist. Andmed selle planeedi kohta pärinesid peamiselt Olseni kogutud legendidest ja tema oligi väljakaevamiste initsiaator. Planeet oli tühi ja seetõttu salapärane. Ja kui Maal elasid omal ajal atlantislased, kes hukkusid väljaselgitamata asjaoludel, siis Ar-A-l elasid hiiglased, kes hukkusid salapärases sõjas.

Ar-A tiirleb Pe-U-le üsna lähedal, ta tõuseb taevasse mitte tähe, vaid helesinise kettana, ja kui sul on hea nägemine, siis võib pilvede vahelt aimata mandrite piirjooni. Mõistagi pöörasid Pe-U elanike esivanemad olemise küsimustele vastuseid otsides silmad taeva ja selle alalise kaunistuse, oma sõsarplaneedi poole ning nende kujutlusvõime asustas selle muinasjutuolevuste, hiiglaste ja võluritega.

Pe-U-l uskusid kõik, et Ar-A asukad olid kunagi iidsetel aegadel rauast laevadega Pe-U-le lennanud. Just nemad, heledanäolised, õpetasid inimesi maju ehitama ja päevi lugema, andsid inimestele rõivad ja seadused. Sõnakuulmatuid surmasid nad välgunooltega.

Seejärel läksid hiiglased omavahel tülli, milles oli süüdi päikesejumalanna UrO, kes ei kannatanud surelike konkurentsi. Ja kuna hiiglased olid jagunenud klannideks, siis algas kohutav sõda, milles hiiglased õela jumalanna meeleheaks üksteist maha nottisid.

Mitmesugustes väsimatu Olseni poolt hoolikalt kokkukorjatud legendides kirjeldati hiiglaste laevu, nende välimust, isegi nende keel oli muistsetes loitsudes säilinud.

Võib-olla olekski Olsen piirdunud kirjutistega ja koostanud viimaks legendide kogumiku, kuid ükskord sai ta teada, et orus on Ühesilmalise Neitsi templi taga pühakoht, mida kutsutakse «Taevakiviks». Ja Teadmiste Koolis räägiti Olsenile, et see kivi polegi üldse kivi, vaid sügavale maasse tunginud hiiglaste laev, mille jahimehed umbes kakskümmend aastat tagasi leidsid.

Kolm kuud piiras Olsen Teadmiste Kooli palvega saata kedagi koos temaga orgu, veel kaks kuud ootas nendes paikades möllava klannisõja lõppu, siis murdis ta Jelena Kazimirovna vastupanu ja jõudis orgu.

Nähes seal planetaarlaeva rususid, hakkas Olsen Ar-A kunagise tsivilisatsiooni olemasolu uskuma ja saavutas, et sinna saadeti arheoloogiline ekspeditsioon.

Arheoloogid lendasid Ar-A-le pool aastat tagasi. Mõnda aega ei suutnud nad midagi avastada, kuna planeedi parasvööde ja troopika olid kaetud paksu metsaga. Siis leidsid nad linna varemed. Seejärel hakkasid tulema leiud. Üks tähtsam kui teine.

Olseni palvel saabus arheoloog Photius van Kuhn Pe-U-le, et Teadmiste Koolis edusammudest ette kanda. Kolm päeva vestles ta kolleegidega. Kuid viimast, suurt ja üksikasjalikku ettekannet – üleplaneedilist sensatsiooni – ei toimunud. Arheoloog kadus.

***

«Muidugi,» ütles VaraY, «pole välistatud, et meil on tegemist fanaatikutega.»

«Mis laadi?» küsis Olsen, kilpkonnakilbist valmistatud ümmarguse lehvikuga endale vilunult tuult lehvitades.

«Kui mõnda asja pole võimalik seletada, siis otsin seletamatuid lahendusi,» ütles vahimees. «Võib-olla keegi preestritest… Võib-olla pidas keegi teda Ar-A rüvetajaks. Ja see oli hoiatus. Aga kõige tõenäolisem, et süüdi on röövlid.»

«Kas tõesti pole ühtegi jälge?» küsis Andrei.

«Rikša kinnitab, et nägi teda mööda tänavat jooksmas, seljas surmava kättemaksu rõivad…»

«Mustas frakis?» küsis Olsen viisakalt. «Auväärt õpetlaste avalike esinemiste riietuses.»

«Auväärt õpetlased ei esine lilla keebita,» märkis VaraY.

«Aga kui ta ei jõudnud kiiruga selga panna? Või lihtsalt unustas, ei pidanud oluliseks.»

«Ei pidanud oluliseks keepi?» imestas VaraY.

Isegi kõige kainemale, objektiivsemale kohalikule inimesele paistab keebi puudumine mõeldamatu. Frakk ilma keebita? Seda ei saa ju olla! Kujutage ette, et ta oleks sõitnud meie juurde ja talle oleks öeldud, et tema kaasmaalane jooksis tänavale, unustanud püksid jalga tõmmata.

«Me hakkame teda otsima,» ütles VaraY. Tema hääl kõlas ebakindlalt. «Aga kas ta ise ei võinud maniakk olla?»

«Mispärast?» Olsen püüdis oma hämmastust varjata.

«Rituaalsete esemete poe müüja kinnitab, et teie arheoloog avaldas soovi osta kõigi klannide kujukesi. Müüja otsustas, et ta on maniakk, kes soovib kõigile mägiklannidele kättemaksu kuulutada.»

«See tähendab siis,» ütles Andrei, «et van Kuhn ei pidanud neid kättemaksukujukesteks. Hoopis suveniirideks.»

«Mõeldamatu,» ütles VaraY.

Kuid see variant nähtavasti rõõmustas teda millegagi, vaatamata kogu oma mõeldamatusele.

«Kas selline tava on siis olemas?» küsis ta. «Osta lihtsalt niisama?»

«On,» vastas Olsen veendunult. «Mälestuseks. Mälestuseks teie imelisest planeedist.»

Tungides ereda tähekesena läbi tolmuse hämu, ilmus taevasse «Torm».

Andrei aimas seda, kuuldes rahvasumma sumina muutumist.

Kõik vaatasid üles. Mõnede kätte ilmusid pikksilmad.

Brendia pärija võimsad kämblad tõstsid silmade juurde pärlmutrist teatribinokli. Mismoodi võis see siia planeedile jõuda, millisesse antiigipoodi vedelema jääda – seletamatu.

Täheke muutus hiilgavaks kettaks ning hakkas langedes tasapisi kasvama ja liikumist aeglustama.

Muidugi oleks Andrei võinud dispetšeriruumi minna. Kuid dispetšeritel on praegu kiire ja neid ei maksa segada. Ka kapten Jakubauskasel on kiire. Maandumine on tähtis toiming. Kapteni visiitkaart. Seda enam siis, kui planeedile maandub esimene gravilaev. KL agendi asi on allkirjastada protokolle ja saatelehti, vastu võtta, ära saata, lõbustada ja naeratada. Lendudega puutub ta kokku vaid kaudselt.

«Tormi» ketas laskus pehmelt väljakule, kuid selles pehmuses oli niisugune jõud, et maapind võpatas.