Читать книгу Raevu päevad. Vene autorite jutukogumik - Группа авторов - Страница 6

Komisjoni esimees. Te loete mitmes keeles, tunnete kõrgemat matemaatikat ja suudate teha teatud töid. Kas teie arust teeb see teid inimeseks?

Otark. Jah, loomulikult. Kas siis inimesed teavad veel midagi?

(Otarki ülekuulamisprotokoll. Riikliku komisjoni materjalid)

Kaks ratsanikku jõudsid tihedasse rohtu kasvanud orust välja ja alustasid mäkketõusu. Metsavaht ratsutas kumerduva ninamikuga kimli täku seljas ees, Donald Betley kõrvi märaga tema järel. Kivisel rajal mära komistas ja vajus põlvili. Betley, kes oli mõttesse vajunud, oleks äärepealt kukkunud, kui ühe sadulavööga inglise stiilis sadul mära kaelale vajus.

Metsavaht ootas teda üleval.

„Ära lase tal pead langetada, siis ta hakkab komistama.”

Betley heitis metsavahile huulde hammustades pahase pilgu. Kurat võtaks, enne oleks pidanud hoiatama! Ta oli kuri ka enda peale, sest märal oli õnnestunud ta ära petta. Kui Betley teda saduldas, tõmbas loom end õhku täis, nii et sadularihm jäi hiljem täiesti lõdvaks.

Betley tiris ohjad nii pingule, et hobune hakkas tantsiskledes taganema.

Rada oli jälle ühtlane. Nad ratsutasid platool ning ees kõrgusid küngaste okasmetsa rüütatud tipud.

Hobused astusid pika sammuga, aeg-ajalt traavile üle minnes, et üksteisest ette jõuda. Kui mära ette rühkis, nägi Betley metsavahi kõhnu, hoolikalt raseeritud päevitunud põski ja teele suunatud morne silmi. Oma kaaslast ei paistnud ta märkavatki.

Ma olen liiga vahetu, mõtles Betley. See segab mind. Ma olen temaga juba oma viis korda juttu teinud, tema aga vastab mulle ühe sõna kaupa või lihtsalt vaikib. Ei pea minust vist eriti. Arvab vist, et kui inimene on jutukas, siis on ta kohe lobamokk ja teda ei ole tarvis austada. Nad siin kolkas ei tea lihtsalt asjade väärtust. Arvavad, et ajakirjanikuks olemine ei tähenda midagi. Isegi selliseks ajakirjanikuks, nagu... Olgu, siis ei räägi mina temaga ka. Mingu ta õige...!

Pikapeale ta meeleolu siiski paranes. Eduka inimesena arvas ta, et küllap naudivad kõik teisedki elamist. Metsavahi endassetõmbumine üllatas teda, kuid ta ei tundnud tema vastu vaenu.

Ilm, mis hommikust saati oli olnud sant, hakkas paranema. Udu hajus. Hägune loor taevas tihenes üksikuteks pilvedeks. Tohutud varjud libisesid üle tumedate metsade ja jäärakute ning see rõhutas karmi, metsikut ja omamoodi vaba maastikku.

Betley patsutas mära niisket, higilõhnalist kaela.

„Küllap sul kammitseti esijalad, kui karjamaale lasti, sellepärast sa koperdadki. Pole viga, küllap saame hakkama.”

Ta andis kannuseid ja püüdis metsavahi kinni.

„Kuulge, härra Meller, kas te olete siinkandis sündinud?”

„Ei,” vastas metsavaht ümber pöördumata.

„Kus siis?”

„Kaugel.”

„Ja siin olete juba kaua?”

„Kaua,” keeras Meller end ajakirjaniku poole. „Räägiksite äkki vaiksemalt. Muidu kuulevad veel.”

„Kes kuulevad?”

„Otarkid loomulikult. Üks kuuleb ja annab teistele teada. Või siis lihtsalt varitseb, kargab selja tagant kallale ja kisub lõhki... Ja üldse oleks parem, kui nad ei tea, miks me siia tuleme.”

„Ründavad nad siis tihti? Lehtedes kirjutati, et selliseid asju peaaegu ei juhtugi.”

Metsavaht vaikis.

„Kas nad ründavad ise?” Betley vaatas tahtmatult ringi. „Või tulistavad ka? On neil üldse relvi? Püsse, automaate?”

„Nad tulistavad väga harva. Nende käed pole selleks ju sobivad... Ptüi, käpad, mitte käed! Relvade kasutamine pole nende jaoks mugav.”

„Käpad,” kordas Betley. „Tähendab teie neid siin inimesteks ei pea?”

„Kes? Meie?”

„Jah, teie. Kohalikud.”

Metsavaht sülitas.

„Loomulikult ei pea. Siin ei pea neid keegi inimesteks.”

Ta rääkis katkendlikult. Aga Betley oli juba unustanud oma lubaduse veidi kinnisem olla.

„Öelge, olete te nendega rääkinud? Kas on tõsi, et nad räägivad hästi?”

„Vanemad räägivad hästi. Need, kes veel laboris olid... Noored räägivad kehvemini. Aga vahet pole, nooremad on veelgi ohtlikumad. Nad on targemad, neil on peadki kaks korda suuremad.” Metsavaht peatas äkki hobuse. Tema hääles kõlas kibedus. „Kuulge, asjata arutame seda kõike. See on mõttetu. Ma olen sellistele küsimustele juba kümme korda vastanud.”

„Mis on mõttetu?”

„Kogu see meie retk. Sellest ei tule midagi välja. Kõik jääb endiseks.”

„Miks siis endiseks? Ma tulin mõjuka ajalehe juurest. Meil on suured volitused. Valmistame ette materjali senati komisjoni tarvis. Kui selgub, et otarkid kujutavad endast tõepoolest ohtu, võetakse abinõud tarvitusele. Te ju teate, et seekord ollakse valmis nende vastu sõjaväge saatma.”

„Ja ikkagi ei tule sellest midagi välja,” ohkas metsavaht. „Ega te esimene ole, kes siia sõidab. Siia tuleb igal aastal keegi ja kõik tunnevad huvi ainult otarkide vastu. Mitte inimeste vastu, kes on sunnitud otarkidega koos elama. Ja igaüks küsib: „Aga on see tõsi, et nad on võimelised geomeetriat õppima?... Aga kas see vastab tõele, et on olemas otarke, kes mõistavad relatiivsusteooriat?” Nagu oleks sellel mingit tähtsust! Nagu peaks nad selle tõttu hävitamata jätma!”

„Aga mina ju selleks tulingi,” alustas Betley, „et komisjoni jaoks materjal ette valmistada. Ja siis saab kogu maa teada, et...”

„Arvate, et ülejäänud ei valmistanud materjale ette?” katkestas teda Meller. „Pealegi... Pealegi, kuidas te saate siinseid olusid mõista? Siin tuleb elada, et mõista. Korra läbi sõita on üks asi, aga elada siin kogu aeg – hoopis midagi muud. Eh! Millest siin üldse rääkida! Sõidame.” Ta ajas hobuse liikuma. „Siit algavad juba paigad, kus nad käivad. Sellest orust.”

Ajakirjanik ja metsavaht olid jõudnud järsakule. Rada laskus maona vongeldes hobuste kapjade all üha allapoole.

Kaugel all laius põõsastikku kasvanud org, mida poolitas kitsas kivine jõeke. Otse selle taga kerkis kõrgustesse metsasein, mille taga omakorda valendasid kujuteldamatus kauguses Peaaheliku lumised tipud.

Ümbrus paistis siit kümnete kilomeetrite kaugusele, kuid Betley ei suutnud kusagil märgata ainsatki elumärki – ei suitsu korstnast, ei heinasaadu. Näis, et kogu kant on välja surnud.

Päike kadus pilve varju ja kohe hakkas vilu ning ajakirjanik tundis äkki, et ta ei taha metsavahi kannul alla minna. Ta väristas õlgu. Meenus linnakorteri soe, köetud õhk ja toimetuse valgusküllased ning samuti soojad ruumid. Siis võttis ta end kokku. Tühiasi! Ma olen hullemateski jamades olnud. Mida mul karta? Ma olen esmaklassiline laskur, mul on suurepärane reaktsioon. Keda peale minu neil veel saata oli? Ta nägi, kuidas Meller selja tagant relva võttis, ja järgis ta eeskuju.

Mära sättis kitsal rajal ettevaatlikult jalgu.

Kui nad alla jõudsid, ütles Meller:

„Üritame ratsutada kõrvuti. Parem on mitte rääkida. Kella kaheksaks on tarvis Stehliki farmini jõuda. Seal oleme ööd.”

Nad hakkasid liikuma ja ratsutasid vaikides kaks tundi. Tõusid kõrgemale ja möödusid Mount-Bearist, nii et neist paremat kätt jäi kogu aeg metsasein, vasakut aga põõsastesse kasvanud järsak. Põõsad oli nii madalad ja harvad, et seal ei saanud end keegi varjata. Nad laskusid jõe äärde ja jõudsid mööda kivist sängi mahajäetud asfaltteeni, mille pragudes kasvas rohi.

Kui nad sellel asfaldil olid, peatas Meller äkki hobuse ja kuulatas. Siis tuli ta hobuse seljast maha, laskus põlvili ja pani kõrva vastu asfalti.

„Miski on mäda,” teatas ta tõustes. „Keegi ratsutab meie järel. Lähme teelt ära.”

Betley tuli samuti sadulast ja nad viisid hobused teisele poole lepapadrikus olevat kraavi.

Paari minuti pärast kuulis ajakirjanik kabjaklobinat. See lähenes. Oli tunda, et ratsanik kihutab kõigest jõust.

Siis nägid nad läbi närtsinud lehtede galopeerivat halli hobust. Hobuse seljas istus oskamatus poosis kollaste ratsapükste ja vihmamantliga mees. Ta möödus nii lähedalt, et Betley nägi selgelt ta nägu ning mõistis, et on seda meest juba näinud. Talle meenus isegi, kus. Linnakeses seisis baari juures kamp. Viis-kuus turjakat, karjuvalt riides meest. Kõigil olid ühesugused silmad. Laisad, poolsuletud, ülbed. Ajakirjanik tundis neid silmi – gangsterite silmi.

Ratsanik oli vaevu möödunud, kui Meller teele hüppas.

„Hei!”

Mees hakkas hobust peatama ja jäi seisma.

„Hei, oota!”

Ratsanik vaatas ringi ja tundis ilmselt metsavahi ära. Paar hetke silmitsesid nad teineteist. Siis lõi mees käega, pööras hobuse ümber ja ratsutas minema.

Metsavaht vaatas talle järele, kuni kabjaplagin kauguses vaikis. Siis lõi ta äkki endale rusikaga vastu pead.

„Vaat nüüd ei tule sellest enam midagi välja! Nüüd enam kindlasti mitte.”

„Mis siis lahti?” küsis Betley. Ta oli samuti põõsastest välja astunud.

„Ei midagi... Lihtsalt nüüd on meie kavandatul kriips peal.”

„Miks siis?” Ajakirjanik silmitses metsavahti ja nägi üllatusega ta silmis pisaraid.

„Nüüd on kõik läbi,” ütles Meller, pööras kõrvale ja pühkis käeseljaga silmi. „Oh, raisad! Oh, raisad!”

„Kuulge!” ka Betley hakkas kannatust kaotama. „Kui te niimoodi närveerima hakkate, siis pole meil vist tõesti mõtet sõita.”

„Närveerima!” hüüatas metsavaht. „Teie arust ma närveerin? Vaadake!”

Käeviipega osutas ta punaste käbidega kuuseoksale, mis kolmekümne sammu kaugusel tee kohal rippus.

Betley ei jõudnud veel taibatagi, miks ta seda vaatama peab, kui lajatas lask, talle lahvatas näkku püssirohusuitsu ning äärmine, teistest eraldi rippunud käbi potsatas asfaldile.

„Vaat kuidas ma närveerin.” Meller läks lepikusse hobuse järele.

Farmini jõudsid nad just ajaks, kui hakkas pimenema.

Lõpuni ehitamata palkmajast astus välja pikka kasvu musta habeme ja salkus juustega mees ning jäi vaikides vaatama, kuidas metsavaht ja Betley hobustel sadulaid maha võtavad. Siis ilmus trepile lameda ja ilmetu näoga naine, samuti kammimata, punapea. Ja tema järel kolm last. Kaks poisikest, umbes kaheksa-üheksa aastased, ja tüdruk, nii umbes kolmeteistkümnene, nii õbluke, et näis joonistatud kriipsujukuna.

Kogu see viisik ei imestanud Melleri ja ajakirjaniku ilmumise üle, ei rõõmustanud ega ka kurvastanud. Nad lihtsalt seisid ja vaatasid vaikides. Betleyle see vaikimine ei meeldinud.

Õhtusöögi juures üritas ta vestlust üles võtta.

„Kuulge, kuidas te siin otarkidega toime tulete? Teevad nad teile kõvasti muret?”

„Mida?” Musta habemega farmer pani käe kõrva juurde ja kummardus üle laua. „Mida?” hõikas ta. „Rääkige kõvemini. Ma kuulen halvasti.”

Nii jätkus mitu minutit ja farmer ei tahtnud jäärapäiselt mõista, mida temast tahetakse. Lõpuks laiutas ta käsi. Jah, otarke siin leidub. Kas nad segavad teda? Ei, teda isiklikult ei sega. Ja teiste kohta ta ei tea. Ei oska midagi öelda.

Selle jutuajamise keskel tõusis õbluke tüdruk, mähkis end rätikusse ja väljus sõnagi lausumata.

Vaevalt olid kõik taldrikud tühjaks saanud, kui farmeri naine tõi teisest toast kaks madratsit ja asus võõrastele aset tegema.

Meller peatas ta.

„Me ööbime parem küünis.”

Naine ajas end vastamata sirgu. Farmer tõusis kiiruga laua tagant.

„Miks? Ööbige siin.”

Aga metsavaht haaras juba madratsid.

Küüni juurde juhatas pikk farmer nad laternaga. Vaatas minutikese, kuidas nad end sisse seavad, ja ühel hetkel oli ta näol selline ilme, nagu tahaks midagi öelda. Aga ta tõstis vaid käe ja sügas pead. Siis läks ta minema.

„Milleks see kõik?” küsis Betley. „Kas tõesti tungivad otarkid ka majadesse?”

Meller tõstis maast paksu laua ja kiilus sellega kinni raske tugeva ukse, kontrollides, et laud ära ei libiseks.

„Heitke pikali,” sõnas ta. „Kõike tuleb ette. Tungivad ka majadesse.”

Ajakirjanik istus madratsile ja hakkas saapaid lahti nöörima.

„Aga öelge, kas siia ehtsaid karusid ka on jäänud? Mitte otarke, vaid päris metsikuid karusid? Siin elas neid ju palju, neis metsades?”

„Mitte ainsatki,” vastas Meller. „Esimese asjana, kui otarkid saarel olnud laborist välja pääsesid, hävitasid nad kõik päris karud. Ja hundid ka. Mägrad olid siin, rebased – ühesõnaga kõik. Võtsid purustatud laborist mürki ja mürgitasid kõik pisikesed. Kogu ringkond oli kärvanud hunte täis, vedelesid igal pool – neid nad millegipärast ei söönud. Aga karud korjati kõik kokku. Ja nad söövad ju teinekord omasidki.”

„Omasid?”

„Loomulikult, nad pole ju inimesed. Neist ei või kunagi teada, mida oodata.”

„Tähendab, teie peate neid lihtsalt loomadeks?”

„Ei.” Metsavaht raputas pead. „Loomadeks me neid ei pea. Ainult linnades vaieldakse, on nad inimesed või loomad. Meie siin ju teame, et nad pole ei seda ega teist. Mõistate, varem oli ju nii: olid inimesed ja olid loomad. Ja kõik. Aga nüüd on veel midagi kolmandat – otarkid. Kogu selle aja jooksul, mis maailm on olemas olnud, ilmus midagi sellist esimest korda. Otarkid ei ole loomad – hea oleks, kui nad oleksid vaid loomad. Aga nad pole ka inimesed, loomulikult.”

„Öelge,” Betley tundis, et ei suuda siiski hoiduda küsimusest, mille banaalsust ta isegi mõistis, „on see tõsi, et nad suudavad kerge vaevaga kõrgemat matemaatikat õppida?”

Metsavaht pöördus järsult tema poole.

„Kuulge, jääge selle oma matemaatikaga kord ometi vait! Lõuad! Ma isiklikult ei anna punast krossigi mingi matemaatiku eest. Jah, matemaatika on neile selgem kui vesi. Ja mis siis? Inimene on tarvis olla – selles on asi.”

Ta pööras pea ära ja hammustas huulde.

Tal on neuroos, mõtles Betley. Tugev pealegi. Ta on haige.

Aga metsavaht rahunes juba. Ta häbenes oma plahvatust. Veidi vaikinud, küsis ta:

„Vabandage, aga kas te nägite teda?”

„Keda?”

„Noh, seda geeniust, Fiedlerit.”

„Fiedlerit? Nägin. Ma vestlesin temaga otse enne siiasõitu. Ajalehe ülesandel.”

„Teda hoitakse seal vist vati sees. Et isegi piisake vihma talle peale ei kukuks?”

„Jah, teda valvatakse.” Betley meenutas, kuidas esimesel korral ta läbipääsuluba kontrolliti ja Teaduskeskust ümbritseva müüri ääres läbi otsiti. Pärast oli veel üks kontroll ja veel üks läbiotsimine – enne instituuti sissesõitu. Ja veel kolmaski läbiotsimine – enne kui ta lasti aeda, kuhu Fiedler isiklikult temaga kohtuma tuli. „Teda valvatakse. Aga ta on tõepoolest geniaalne matemaatik. Ta oli vaid kolmteist, kui kirjutas oma „Parandused üldisele relatiivsusteooriale”. Loomulikult on ta ebatavaline inimene, kas pole?”

„Kuidas ta välja näeb?”

„Kuidas?”

Ajakirjanik takerdus. Talle meenus Fiedler oma avaras valges ülikonnas aeda astumas. Tema kogus oli midagi ebameeldivat. Laiad puusad, kitsad õlad. Lühike kael... See oli kummaline intervjuu, sest Betley tundis, et intervjueeritakse pigem teda ennast. See tähendab, et Fiedler küll vastas tema küsimustele, aga kuidagi mitte tõsiselt. Nagu oleks seal, Teaduskeskuse seinte taga ajakirjaniku ja üldse kogu tavaliste inimeste maailma üle irvitanud. Ja ta küsis ise. Aga mingeid lollakaid küsimusi. Igasugust jampsi, nagu näiteks seda, kas Betley armastab porgandimahla? Nagu oleks kogu jutuajamine mingi eksperiment – tema, Fiedler, uurib tavalist inimest.

„Ta on keskmist kasvu,” sõnas Betley. „Silmad on väikesed... Aga kas te pole teda siis näinud? Ta ju käis siin, järve ääres ja laboris.”

„Kahel korral,” vastas Meller. „Aga temaga oli kaasas selline valvemeeskond, et tavalisi inimesi ei lastud kilomeetri kauguselegi. Otarke hoiti siis veel aedikus, nendega töötasid Richard ja Klein. Kleini sõid nad hiljem ära. Aga pärast seda, kui otarkid laiali jooksid, pole Fiedler siia enam nägu näidanud... Mida ta siis nüüd otarkide kohta räägib?”

„Otarkide kohta...? Ütles, et see oli väga huvitav teaduslik eksperiment. Väga perspektiivikas. Aga enam ta sellega ei tegele. Nüüd on tal midagi, mis on seotud kosmiliste kiirtega... Ütles veel, et tal on ohvritest kahju.”

„Aga mille nimel seda kõike tehti? Mis eesmärgil?”

„Noh, kuidas seda nüüd öeldagi...?” Betley vajus mõttesse. „Saage aru, teaduses on ju nii: „Aga mis siis, kui...” Sellest on palju avastusi sündinud.”

„Mis mõttes „Aga mis siis, kui...”?”

„Noh, näiteks: „Aga mis siis, kui magnetvälja asetada voolu all olev juhe?” Ja välja tuli elektrimootor... Lühidalt öeldes, lihtsalt eksperiment.”

„Eksperiment.” Meller kiristas hambaid. „Tehti eksperiment – lasti inimsööjad inimeste kallale. Aga nüüd pole meist enam kellelgi sooja ega külma. Vaadake ise, kuidas hakkama saate. Fiedler on otarkidele käega löönud ja meile samuti. Aga neid on siia sadu siginenud ja keegi ei tea, mis plaane nad inimeste suhtes hauvad.” Ta jäi vait ja ohkas. „Eh, mõelda vaid, mis pähe tuli! Teha loomad, kes oleksid targemad kui inimesed. Täitsa lolliks teised seal linnades läinud. Aatompommid, ja siis veel see kah. Tahavad vist, et inimsugu täiesti ära kaoks.”

Ta tõusis, võttis laetud püssi ja asetas enda kõrvale maapinnale.

„Kuulge, härra Betley. Kui tuleb mingi jama, keegi hakkab koputama või sisse tungima, lamage, nagu olete. Muidu laseme veel pimedas teineteist maha. Teie lamage, küll mina juba tean, mida teha. Ma olen nii välja treenitud, et ärkan juba eelaimuse pealegi.”

Hommikul, kui Betley küünist väljus, säras päike nii eredalt ja vihma pestud rohelus oli nii värske, et kõik öised vestlused näisid talle vaid õudsete muinasjuttudena.

Musta habemega farmer oli juba põllul – ta särk valendas täpikesena teisel pool jõge. Hetkeks näis ajakirjanikule, et äkki see ongi õnn – tõusta niimoodi koos päikesega, teadmata midagi keerulise linnaelu muredest ja hoolest, ning tegeleda ainult labidavarre ja pruunika mulla kamakatega.

Aga metsavaht tõi ta kiiresti tegelikkusesse tagasi. Relv käes, astus ta küüni tagant välja.

„Lähme, ma näitan teile midagi.”

Nad läksid ümber küüni ning jõudsid aiamaale maja taga. Siin käitus Meller kummaliselt. Ta tõmbus küüru ja jooksis läbi põõsaste ning istus kartulivagude kõrval kraavi. Siis andis ajakirjanikule märku sama teha.

Koos hakkasid nad kraavi mööda ümber aiamaa minema. Ühe korra kostis majast naise häält, aga mida ta rääkis, polnud võimalik eristada.

Meller peatus.

„Vaadake.”

„Mida?”

„Te ju rääkisite, et olete jahimees. Vaadake!”

Lagedal lapikesel rohupuhmaste vahel oli selge viie varbaga jälg.

„Karu?” küsis Betley lootusrikkalt.

„Mis karu? Karusid pole enam ammu.”

„Tähendab – otark?”

Metsavaht noogutas.

„Täitsa värsked,” sosistas ajakirjanik.

„Öised jäljed,” sõnas Meller. „Näete, niisked. Ta on juba enne vihma majas olnud.”

„Majas?” Betley tundis, kuidas külm jutt üle selja libises, nagu oleks millegi metalsega tõmmatud. „Majas sees?”

Metsavaht ei vastanud, viipas peaga kraavi suunas ja nad tegid vaikides läbi sama tagasitee.

Küüni juures ootas Meller, kuni Betley hinge tõmbab.

„Seda ma eile arvasingi. Juba siis, kui me õhtul kohale jõudsime ja Stehlik hakkas teesklema, et tal on kuulmisega kehvasti. Ta üritas meid lihtsalt valjemalt rääkima panna, et otark kõike kuuleks. Otark aga istus kõrvaltoas.”

Ajakirjanik tundis, et ta hääl muutub kähedaks.

„Mida te räägite? Tuleb välja, et siin löövad inimesed otarkidega kampa? Teiste inimeste vastu ju!”

„Tasem,” ütles metsavaht. „Mis tähendab „löövad kampa”? Stehlik ei saanud validagi. Otark tuli ja jäi siia. Seda tuleb tihti ette. Tuleb otark ja heidab näiteks ülestehtud voodile magamistoas. Või siis ajab lihtsalt inimesed majast välja ja võtab maja päevaks-paariks endale.”

„Aga inimesed? Kannatavadki lihtsalt niisama? Miks nad neid ei tulista?”

„Kuidas sa tulistad, kui metsas on teised otarkid? Aga farmeril on lapsed, ja loomad, kes käivad aasal karjas, ja maja, mille saab põlema panna... Aga peamine on lapsed. Nad võivad ju lapse ära võtta. Kes siis põngerjaid valvata jõuab? Pealegi võtsid nad siin kõigilt relvad ära. Juba päris alguses. Esimesel aastal.”

„Ja inimesed andsid?”

„Kuhu sa pääsed? Kes ei andnud, hiljem kahetses...”

Ta ei rääkinud lõpuni ja jäi äkki umbes viieteistkümne sammu kaugusel olevat pajuvõsa vahtima.

Edasi juhtus kõik paari-kolme sekundi jooksul.

Meller viskas püssi palgesse ja tõmbas kuke vinna. Samal ajal kerkis põõsa kohale pruun mass, välgatasid suured, tigedad ja hirmunud silmad ning kõlas hääl:

„Hei, ärge tulistage! Ärge tulistage!”

Ajakirjanik haaras instinktiivselt Melleril õlast. Lajatas lask, aga kuul tabas vaid oksa. Pruun mass vajus pooleks, veeres kerana mööda metsaalust ja kadus puude vahele. Mõne hetke kostis põõsaste raginat, siis jäi kõik vaikseks.

„Mida kuradit!” Metsavaht oli marus. „Miks te seda tegite?”

Ajakirjanik sosistas kahvatudes:

„Ta rääkis nagu inimene... Ta palus mitte tulistada.”

Metsavaht vahtis teda sekundi, siis asendus raev ta pilgus väsinud ükskõiksusega. Ta langetas relva.

„Jah, ilmselt... Esimesel korral avaldab see muljet.”

Nende selja tagant kostis sahinat. Nad pöördusid.

Farmeri naine ütles:

„Lähme majja. Ma katsin juba laua ära.”

Söögi ajal tegid kõik näo, et midagi ei juhtunud.

Pärast sööki aitas farmer hobuseid saduldada. Lahkuti vaikides.

Kui nad liikuma hakkasid, küsis Meller:

„Mis plaan teil õigupoolest on? Ma ei saanudki täpselt aru. Mulle öeldi, et ma pean teile siin mägedes teejuhiks olema ja kõik.”

„Milline plaan...? Vaat niimoodi sõitagi mööda mägesid. Kohata inimesi – mida rohkem, seda uhkem. Tutvuda otarkidega, kui õnnestub. Ühesõnaga – tunnetada õhkkonda.”

„Seal farmis juba tunnetasite?”

Betley kehitas õlgu.

Metsavaht pidurdas äkki hobust.

„Tasem...”

Ta kuulatas.

„Meile joostakse järele... Farmis on midagi juhtunud.”

Betley ei jõudnud veel metsavahi jutust jahmudagi, kui tagantpoolt kostis hõige:

„Hei, Meller, hei!”

Nad pöörasid hobused ümber, nende poole jooksis hingeldades farmer. Ta pidi peaaegu maha varisema ning haaras Melleri sadula nupust.

„Otark võttis Tina. Tassis Põdrajäärakusse.”

Ta ahmis õhku ning ta laubalt kukkusid higipiisad.

Metsavaht haaras ühe ropsuga farmeri sadulasse. Ta täkk sööstis paigalt ja pori lendas kapjade alt kõrgele.

Betley poleks eales uskunud, et suudab sellise tempoga hobuse seljas kihutada. Augud, langenud puutüved, põõsad, kraavid vilksatasid ta alt mööda, sulades mingiteks mosaiikseteks lintideks. Oks lõi tal kusagil mütsi peast, aga ta isegi ei märganud seda.

Muide, ega temast enam midagi sõltunudki. Ta hobune üritas raevukas konkurentsis täkust mitte maha jääda. Betley haaras tal kaela ümbert. Talle näis igal hetkel, et kohe saab ta surma.

Nad ratsutasid läbi metsa, üle avara lagendiku, mäenõlva, möödusid farmeri naisest ja laskusid suurde jäärakusse.

Siin hüppas metsavaht sadulast ja jooksis, farmer kannul, mööda kitsast rada metsatukka, kus kasvasid hõredalt noored männid.

Ka ajakirjanik jättis hobuse, visates ohjad talle kaelale, ja sööstis Mellerile järele. Ta jooksis metsavahi kannul ja ta mõistus märkis automaatselt, millise imelise muutuse too läbi oli teinud. Melleri varasemast ebalusest ja apaatiast ei olnud enam märkigi. Ta liigutused olid kerged ja keskendunud, sekundikski mõtlemata muutis ta suunda, hüppas üle aukude, sukeldus madalate okste alla. Ta liikus nii, nagu oleks otarki jälg rasvase kriidiga ta ette märgitud.

Mõnda aega suutis Betley ta tempot hoida, siis aga hakkas maha jääma. Ta süda hüppas rinnus, hing oli kinni ja kõris kõrvetas. Ta aeglustas sammu, uitas mõned minutid üksi ja kuulis siis eestpoolt hääli.

Jääraku kõige kitsamas kohas seisis metsavaht, relv laskevalmis, tiheda sarapuuvõsa ees. Ka tüdruku isa oli siin.

Metsavaht sõnas sõnu rõhutades:

„Lase ta lahti. Muidu ma tapan su.”

Ta sõnad olid suunatud padrikusse.

Vastuseks kostis urinat, mis segunes lapse nutuga.

Metsavaht kordas:

„Muidu ma tapan su. Ma annan elu, et sind üles leida ja tappa. Sa tunned mind.”

Uuesti kostis urinat, seejärel aga küsis hääl, kuid mitte inimlik, vaid nagu grammofonilt, mis venitades kõik sõnad üheks sulatab:

„Aga siis sa mind ei tapa?”

„Ei,” vastas Meller. „Siis jääd ellu.”

Padrikus vaikiti. Kostis ainult nuuksumist.

Siis oli kuulda okste raginat, põõsastikus vilksatas midagi valget. Võsast astus välja kõhetu tüdruk. Üks käsi oli tal verine ja ta hoidis seda teise käega.

Nuuksudes astus ta pead pööramata kolmest mehest mööda ja lentsis vankudes kodu poole.

Kõik kolm saatsid teda pilguga.

Musta habemega farmer vaatas Mellerit ja Betleyd. Tema pärani silmis oli midagi nii lõikavat, et ajakirjanik ei pidanud vastu ja langetas pea.

„Nõndaps,” sõnas farmer.

Ööseks jäid nad väiksesse tühja jahionni metsas. Järve ja saareni, kus kunagi oli laboratoorium, jäi vaid mõni tund teed, aga Meller keeldus pimeduses edasi minemast.

See oli juba nende retke neljas päev ja ajakirjanik tundis, et tema järeleproovitud optimismi hakkavad mõrad tekkima. Varem oli tal iga ebameeldivuse peale varnast võtta lause: „Aga elu on ikka üks kuradima hea asi!” Kuid nüüd mõistis ta, et see valvelause, mis kõlbab igati, kui sa sõidad mugavas vagunis ühest linnast teise või sisened klaasuksest hotelli vestibüüli, et mõne kuulsusega kokku saada, ei kõlba näiteks Stehlikiga juhtunu puhul kuhugi.

Kogu kant näis haigusest nakatunud. Inimesed olid apaatsed, vaikivad. Isegi lapsed ei naernud.

Kord küsis ta Mellerilt, miks farmerid siit ära ei sõida. Too selgitas, et kõik, mis farmeritel on – see on nende maa. Nüüd aga ei ole seda võimalik müüa. Otarkide tõttu on selle väärtus kadunud.

Betley küsis:

„Aga miks teie ära ei sõida?”

Metsavaht jäi mõttesse. Ta hammustas huult, vaikis ja vastas lõpuks:

„Minust on vähemalt midagi kasu. Otarkid kardavad mind. Mul ei ole siin midagi. Ei peret ega maja. Mind ei saa kuidagi mõjutada. Minuga saab ainult kakelda. Aga see on ohtlik.”

„Tähendab, otarkid austavad teid?”

Meller tõstis hämmingus pilgu.

„Otarkid...? Ei, mis te nüüd! Austust tundma pole nad ka võimelised. Nad pole ju inimesed. Ainult kardavad. Ja õige kah. Ma ju tapan neid.”

Teatud riski peale otarkid siiski läksid. Nii metsavaht kui ajakirjanik tundsid seda. Oli tunne, et nende ümber tõmmatakse tasapisi rõngast koomale. Kolmel korral tulistati neid. Üks lask tehti mahajäetud maja aknast, kaks otse metsast. Iga kord leidsid nad pärast ebaõnnestunud lasku värskeid jälgi. Ja üldse sattus otarkide jälgi ette iga päevaga aina rohkem ja rohkem...

Nad tegid jahionnis väikeses kividest laotud koldes tule üles ja valmistasid õhtusöögi. Metsavaht süütas piibu ja jäi nukralt enda ette vaatama.

Hobused pandi köide onni avatud ukse ette.

Ajakirjanik silmitses metsavahti. Iga päevaga, mis nad koos veetsid, kasvas tema austus selle inimese vastu. Meller oli harimata, kogu ta elu oli möödunud metsades, ta ei lugenud peaaegu midagi ja kunstist oli temaga üle kahe minuti võimatu vestelda. Ja sellele vaatamata tundis ajakirjanik, et ta ei tahaks endale paremat sõpra. Metsavahi arutlused olid alati kained ja iseseisvad; kui tal midagi öelda ei olnud, oli ta vait. Alul näis ta ajakirjanikule kuidagi närviline ja ärritavalt nõrk, aga nüüd mõistis Betley, et see oli ammune kibestumine selle suure mahajäetud kandi elanike pärast, keda teadlaste armust oli tabanud häda.

Viimased kaks päeva tundis Meller end haigena. Teda vaevas soopalavik. Kõrgest palavikust oli ta nägu punaselaiguline.

Tuli hõõgus koldes ja metsavaht küsis ootamatult:

„Öelge, on ta noor?”

„Kes?”

„See teadlane. Fiedler.”

„Noor,” vastas ajakirjanik. „Aastat kolmkümmend. Mitte rohkem. Mis siis?”

„See’p see halb ongi, et noor,” sõnas metsavaht.

„Miks?”

Meller vaikis.

„See on see andekate häda, neid võetakse kohe ja pannakse kinnisesse keskkonda. Ja siis kantseldatakse neid. Aga elust ei tea nad üldse midagi. Selle pärast nad inimestele kaasa ei tunnegi.” Ta ohkas. „Esmalt on tarvis inimene olla. Ja alles siis teadlane.”

Ta tõusis.

„Aeg on pikali visata. Tuleb kordamööda magada. Muidu tapavad otarkid me hobused ära.”

Ajakirjanikule jäi esimene valvekord.

Hobused krõmpsutasid väikese mulluse heinasaokese kõrval heinu.

Ta istus hüti lävele ja pani püssi põlvedele.

Pimedus tihenes ruttu ja kattis kõik. Siis harjusid ta silmad tasapisi. Tõusis kuu. Taevas oli selge ja tähti täis. Kusagil ülal lendas hõigeldes parv väikesi linnukesi, kes pidid sügisel erinevalt suurematest suguvendadest öösiti rändama.

Betley tõusis ja tegi ringi ümber onni. Mets ümbritses onniga välu tiheda rõngana ja see oli ohtlik. Ajakirjanik kontrollis, kas relv on vinnastatud.

Ta hakkas mälus läbi sorteerima viimaste päevade sündmusi, vestlusi ja nägusid ning mõtles, kuidas ta räägib otarkidest, kui tagasi toimetusse jõuab. Siis taipas ta, et mõte tagasipöördumisest on tegelikult kogu selle aja ta teadvuses istunud ja andnud hoopis teise värvingu kõigele, millega tal on tulnud kokku puutuda. Isegi siis, kui nad kihutasid tüdruku võtnud otarki kannul, ei unustanud tema, Betley, et kui jube siin ka ei oleks, võib tema naasta ja sellest kõigest pääseda.

Mina küll, lausus ta endale. Aga Meller? Aga ülejäänud?

Kuid see mõte oli liiga karm, et seda praegu lõpuni mõelda.

Ta võttis onni varjus istet ja hakkas otarkidest mõtlema. Talle meenus ühe artikli pealkiri: „Mõistus ilma headuseta”. See sarnanes sellele, mida metsavaht rääkis. Tema jaoks ei olnud otarkid inimesed, sest neil puudus „kaastunne”. Mõistus ilma headuseta. Aga kas see on üldse võimalik? Kas mõistus saab üldse ilma headuseta eksisteerida? Mis on esmane? Kas see headus pole mitte ise mõistuse tagajärg? Või on vastupidi...? Juba on välja selgitatud, et otarkid on inimestest võimekamad loogilises mõtlemises, et nad mõistavad paremini abstraktsioone ja tinglikkust, neil on parem mälu. Juba levisid kuuldused, et mõningaid esimese partii otarke hoitakse kaitseministeeriumis mingite eriülesannete lahendamiseks. Aga ka „mõtlevaid masinaid” kasutatakse ju erinevate eriülesannete lahendamiseks. Mis siin siis vahet on?

Talle meenus, kuidas üks farmer teatas talle ja Mellerile, et nägi hiljuti peaaegu karvutut otarki, ja metsavaht vastas selle peale, et otarkid muutuvad viimasel ajal üha rohkem inimeste sarnaseks. Kas nad vallutavad tõepoolest maailma? Kas tõesti on headuseta mõistus tugevam inimlikust mõistusest?

Aga see ei juhtu veel niipea, ütles ta endale. Isegi kui see üldse juhtub. Igal juhul mina jõuan oma elu ära elada ja äragi surra.

Siis aga vapustas teda uus mõte: lapsed! Millises maailmas neil tuleb elada – otarkide maailmas või küberneetiliste robotite maailmas, mis pole samuti inimlikud ja mis on mõnede väitel samuti inimestest targemad?

Ta ette ilmus äkki ta pojakene ja sõnas:

„Kuule, issi. Meie oleme ju meie, eks ju? Ja nemad on nemad. Aga nemad mõtlevad ju enda kohta ka – meie?”

Kuidagi liiga vara küpsete, mõtles Betley. Mina seitsmeaastaselt sääraseid küsimusi ei esitanud.

Kusagil selja taga raksatas oks. Poiss kadus.

Ajakirjanik vaatas ärevalt ringi ja kuulatas. Ei, kõik on korras.

Nahkhiir laperdas üle välu.

Betley ajas end sirgu. Talle tuli mõte, et metsavaht varjab tema eest midagi. Ta ei ole näiteks ikka veel öelnud, kes oli see ratsanik, kes neist esimesel päeval mahajäetud teel möödus.

Ta toetas selja uuesti vastu seina. Veel kord ilmus ta ette poeg ja jälle küsimusega:

„Issi, aga kust kõik tuleb?Puud, majad, õhk, inimesed? Kust see kõik pärit on?”

Ta hakkas poisile maailma evolutsiooni selgitama, siis torkas miski teravalt südames ja Betley ärkas.

Kuu oli loojunud. Aga taevas oli juba heledamaks tõmbunud.

Hobuseid välul ei olnud. Õigemini ei olnud ühte, teine aga lamas rohul ja selle ümber tungles kolm hallikat varju. Üks ajas end sirgu ja ajakirjanik nägi tohutut otarki jämeda raske pea, irevil hammaste ja suurte, hämaruses läikivate silmadega.

Siis kostis kusagilt lähikonnast sosin:

„Ta magab.”

„Ei, juba on ärkvel.”

„Mine tema juurde.”

„Ta tulistab.”

„Ta oleks juba tulistanud, kui oleks suutnud. Ta kas magab või on hirmust kange. Mine tema juurde.”

„Mine ise.”

Ajakirjanik oli tõepoolest kangestunud. See oli nagu unes. Ta taipas, et juhtunud on pöördumatu, häda on käes, kuid ei suutnud ei kätt ega jalga liigutada.

Sosin jätkas:

„Aga see teine? See tulistab.”

„Ta on haige. Ta ei ärka... Mine juba, kuuled!”

Tohutu pingutusega suutis Betley kõrvale kõõritada. Onni nurga tagant ilmus otark. Aga see oli tilluke, siga meenutav.

Tardumust ületades vajutas ajakirjanik päästikule. Kaks lasku kärgatasid üksteise järel, kaks kartetši kihutas taevasse.

Betley kargas jalule, püss pudenes tal käest. Ta viskus onni, lõi värisedes ukse enda järel kinni ja riivi ette.

Metsavaht seisis, relv laskevalmis. Ta huuled liikusid ja ajakirjanik pigem tunnetas kui kuulis küsimust:

„Hobused?”

Ta noogutas.

Uks tagant kostis krõbinat. Otarkid toestasid seda millegagi väljastpoolt.

Kostis hääl:

„Hei, Meller! Hei!”

Metsavaht hüppas akna juurde ja tahtis relva aknast välja torgata. Kohe sähvatas helendava taeva taustal must käpp, ta jõudis vaevu kaheraudse tagasi tõmmata.

Väljas naerdi rahulolevalt.

Grammofonilik, häälikuid venitav hääl lausus:

„Ja ongi sinuga ots, Meller.”

Teda katkestades hakkasid rääkima teised hääled:

„Meller, Meller, räägi meiega...”

„Hei, metsavaht, ütle midagi sisukat. Sa oled ju inimene, peaksid tark olema...”

„Ütle midagi, Meller, ja ma lükkan selle ümber...”

„Räägi minuga, Meller. Kutsu mind nimepidi. Ma olen Philippe...”

Metsavaht vaikis.

Ajakirjanik astus ebakindlate sammudega aknakese juurde. Hääled olid otse kõrval, palkseina taga. Lehkas loomade järele – see oli vere, sõnniku ja veel millegi hais.

Otark, kes ennast Philippe’iks kutsus, ütles otse akna all:

„Sa oled ajakirjanik, jah? Sina, kes sa lähemale tulid?”

Ajakirjanik köhatas. Kurk kuivas. Sama hääl küsis:

„Miks sa siia sõitsid?”

Kõik jäi vaikseks.

„Kas sa sõitsid selleks, et meid hävitataks?”

Hetke valitses veel vaikus, siis hakkasid ärevil hääled rääkima:

„Muidugi, muidugi, nad tahavad meid hävitada... Esmalt nad tegid meid, nüüd aga tahavad hävitada...”

Kostis möirgamist ja müra. Ajakirjanikule jäi mulje, et otarkid läksid purelema.

See, kes end Philippe’iks nimetas, hakkas teisi vaikima sundides rääkima:

„Hei, metsavaht, miks sa ei tulista? Sa ju tulistad alati. Räägi siis minuga.”

Kusagilt ülevalt kärgatas ootamatult lask.

Betley pöördus vaatama.

Metsavaht oli koldele roninud, õlgedega kaetud katuselatid laiali lükanud, ja tulistas.

Ta tegi kaks lasku, laadis kiiruga relva ümber ja tulistas veel.

Otarkid jooksid laiali.

Meller hüppas alla.

„Nüüd tuleb hobused muretseda. Muidu läheb meil täbarasti.”

Nad vaatasid kolm surnud otarki üle.

Üks, noor, oli tõepoolest peaaegu karvutu, karvad kasvasid tal ainult turjal.

Betleyl hakkas paha, kui Meller otarki rohul ümber pööras. Käsi suu ees, suutis ta end tagasi hoida.

Matsavaht lausus:

„Ärge unustage, et nad ei ole inimesed. Kuigi nad räägivad. Nad söövad inimesi. Ja omasuguseid samuti.”

Ajakirjanik vaatas ringi. Koitis. Välu, mets, tapetud otarkid – kõik näis korraga ebareaalsena.

Kas see kõik on tõsi...? Kas see on tema, Donald Betley, kes siin seisab...?

„Siin sõigi otark Kleini ära,” sõnas Meller. „Sellest rääkis üks meie omadest, kohalik. Ta palgati siia koristajaks, kui siin veel laboratoorium oli. Tol päeval oli ta juhtumisi kõrvaltoas. Ja kuulis kõike...”

Ajakirjanik ja metsavaht olid nüüd saarel, Teaduskeskuse peakorpuses. Hommikul võtsid nad tapetud hobustelt sadulad ja tulid mööda tammi saarele. Neil oli nüüd ainult üks relv, sest Betley kaheraudse olid otarkid põgenedes kaasa viinud. Melleri plaan seisnes selles, et jõuda enne pimedat lähima farmini ja võtta sealt hobused. Aga ajakirjanik kauples temalt veel pool tundi, et mahajäetud laboratoorium üle vaadata.

„Ta kuulis kõike,” jutustas metsavaht. „See oli õhtul, kella kümne paiku. Kleinil oli mingi seadeldis, mida ta elektrijuhtmetega pusides lahti võttis, otark aga istus põrandal, ja nad ajasid juttu. Arutasid midagi füüsikaga seotut. See oli üks esimestest siin aretatud otarkidest ja teda peeti kõige targemaks. Suutis isegi võõrkeeltes rääkida... Meie poiss pesi kõrval põrandaid ja kuulis nende juttu. Siis saabus vaikus ja miski prantsatas. Ja äkki kuulis koristaja: „Oh, jumal...!” See oli Klein, ja tema hääles kõlas selline õudus, et poisil läksid jalad nõrgaks. Siis kostis meeleheitlik karje: „Aidake!” Koristaja kiikas sellesse tuppa ja nägi, et Klein lebab vääneldes põrandal ja otark õgib teda. Poiss ei suutnud ehmatusest midagi teha ja lihtsalt seisis seal. Ja alles siis, kui otark tema poole hakkas liikuma, lõi ta ukse kinni.”

„Ja edasi?”

„Siis tapsid nad veel kaks laboranti ja jooksid laiali. Aga viis või kuus jäid kohale, nagu poleks midagi juhtunud. Ja kui pealinnast saabus komisjon, vestlesid otarkid nendega. Otarkid viidi minema. Hiljem selgus, et nad sõid rongis veel ühe inimese ära.”

Avaras laboriruumis oli kõik nii, nagu toona. Pikkadel laudadel olid tolmuga kaetud anumad, röntgeniaparaadi juhtmete vahele olid ämblikud võrgud kudunud. Ainult aknad olid puruks pekstud, ja metsistunud, vohama hakanud akaatsia oksad kasvasid sisse.

Meller ja ajakirjanik väljusid peakorpusest.

Betley oleks kangesti tahtnud kiirgurit vaadata ja ta palus metsavahilt veel viis minutit.

Mahajäetud asula peamine tänavake oli rohtu ja noort elujõulist põõsastikku täis kasvanud. Sügisele omaselt oli ilm selge ja paistis kaugele. Lõhnas kõdunevate lehtede ja märja puidu järele.

Väljakul jäi Meller äkki seisma.

„Kas kuulsite?”

„Ei,” vastas Betley.

„Ma mõtlen muudkui, kuidas nad kõik koos meid onnis piirama hakkasid,” ütles metsavaht. „Varem midagi sellist ei ole olnud. Nad tegutsesid alati üksinda.”

Ta kuulatas uuesti.

„Et nad meile mingit üllatust ei korraldaks. Parem on siit kiiremini kaduda.”

Nad jõudsid kitsaste võretatud akendega jässaka ümara hooneni. Massiivne uks oli paokil, ukse juures kattis betoonpõrandat õhuke metsaprahist vaip – ruuged kuuseokkad, tolm, sääsetiivad.

Ettevaatlikult astusid nad esimesse, ripplaega ruumi. Veel üks massiivne uks viis madalasse saali.

Nad heitsid sinna pilgu. Koheva sabaga orav sähvatas nagu tulejutt mööda puidust lauda ja hüppas läbi võre varbade aknast välja.

Metsavaht vaatas talle hetke järele. Ta kuulatas, pigistades pingsalt relva, ja sõnas siis:

„Ei, nii ei lähe.”

Ja kiirustas tagasi.

Aga juba oli hilja.

Väljast kostis liikumist ja välisuks kolksatas kinni. Kostis müra, nagu oleks see millegi raske alla maetud.

Mõnda aega vaatasid ajakirjanik ja Meller teineteisele otsa ja tormasid siis akna juurde.

Betley heitis pilgu välja ja vankus tagasi.

Väljak ja tont teab, mis otstarbel kunagi siia ehitatud avar bassein, mis oli ammu kuivaks jäänud, täitusid otarkidega. Neid oli kümneid ja aina uued ilmusid otsekui maa alt. Selle mitte inimeste ja ka mitte loomade massi kohal valitses lärm, kostis hõikeid ja mörinat.

Metsavaht ja Betley vaikisid vapustatult.

Noor otark tõusis üsna lähedal tagumistele käppadele. Esikäppade vahel oli tal midagi ümarat.

„Kivi,” sosistas ajakirjanik, kes ei suutnud ikka veel juhtunut uskuda. „Ta tahab kivi visata...”

Aga see ei olnud kivi.

Ümar ese lendas, võre juures sähvatas pimestavalt ja kibe suits levis igasse suunda.

Metsavaht kõndis akna juurest ära. Tema näol oli hämming. Relv pudenes tal käest ja ta surus käed rinnale.

„Oh sa kurat!” lausus ta, tõstis käe ja silmitses veriseid sõrmi. „Oh sa kurat! Nad tegid mulle otsa peale.”

Ta tegi kahvatudes paar ebakindlat sammu, vajus kükki ja istus siis seina najale.

„Nad tegid mulle otsa peale.”

„Ei!” karjatas Betley. „Ei!” Ta vabises nagu palavikus.

Meller tõstis huulde hammustades kahvatu näo.

„Uks!”

Ajakirjanik jooksis väljapääsu juurde. Seal liigutati väljaspool taas midagi rasket.

Betley nihutas ühe riivi ette, siis teise. Õnneks oli siin kõik nii ehitatud, et seestpoolt korralikult sulgeda saaks.

Ta pöördus metsavahi poole.

Meller lebas seina ääres, käed rinnale surutud. Mööda ta särki levis märg laik. Ta ei lasknud end siduda.

„Vahet pole,” sõnas ta. „Ma ju tunnen, et see on lõpp. Pole tahtmist piinelda. Ärge puutuge.”

„Aga meile tullakse ju ometi appi!” hüüatas Betley.

„Kes?”

Küsimus kõlas nii kibedalt, nii otse ja lootusetult, et ajakirjanikul hakkas kõhe.

Nad vaikisid mõnda aega, siis küsis metsavaht:

„Mäletate, me nägime kohe esimesel päeval ratsanikku?”

„Jah.”

„Tõenäoliselt kiirustas ta otarke teie saabumisest hoiatama. See side on neil siin olemas: linnabandiitide ja otarkide vahel. Sellepärast otarkid ühinesidki. Ärge imestage. Ma ju tean, et isegi kui Marsilt lendaksid meile mingid kaheksajalad, leiduks ikka inimesi, kes hakkaksid nendega läbi rääkima.”

„Jah,” sosistas ajakirjanik.

Aeg venis nende jaoks muutusteta õhtu poole. Meller nõrgenes kiiresti. Verejooks oli peatunud. Ta ei lubanud ikka ennast puudutada. Ajakirjanik istus kivipõrandal tema kõrval.

Otarkid olid nad maha jätnud. Nad ei püüdnud enam ukse kaudu sisse tungida ega veel granaate heita. Lärm akna taga kord vaibus, kord tekkis uuesti.

Kui päike loojus ja ilm jahenes, palus metsavaht juua. Ajakirjanik jootis teda välipudelist ja niisutas ta nägu.

Metsavaht ütles:

„Võib-olla ongi hea, et otarkid ilmusid. Nüüd saab selgemaks, mis on Inimene. Nüüd me saame lõpuks aru, et inimene pole ainult olend, kes oskab lugeda ja geomeetriaülesandeid lahendada. Vaid hoopis midagi muud. Teadlased on kuidagi liiga uhkeks muutunud oma teaduse üle. Aga teadus ei ole ju veel kõik.”

Meller suri öösel, ajakirjanik elas aga veel kolm päeva.

Esimesel päeval mõtles ta ainult pääsemisest, pendeldas meeleheitest lootuseni, tulistas mõned korrad aknast, lootes, et keegi kuuleb laske ja tuleb talle appi.

Ööseks sai talle selgeks, et see lootus on enesepett. Ta elu näis koosnevat kahest eraldiseisvast osast. Kõige rohkem piinaski teda see, et neid ei näinud siduvat mingi loogika ega järjepidevus. Üks elu oli eduka ajakirjaniku mõistlik ja õnnelik elu, mis lõppes, kui ta Melleriga linnast välja metsaga kaetud Peaaheliku poole ratsutas. Sellest esimesest elust ei tulenenud kuidagi, et ta peab surema siin saarel, mahajäetud laboris.

Teises elus oli kõik võimalik. See koosnes täies ulatuses juhustest. Seda ei pruukinud ülepea olemaski olla. Tal oli voli siia ka mitte sõita, keeldudes peatoimetaja ülesandest ja valides midagi muud. Otarkidega tegelemise asemel oleks ta võinud lennata Nuubiasse Vana-Egiptuse iidsete muististe päästetöödele.

Pime juhus tõi ta siia. Ja see oli kõige jubedam. Mitmel korral keeldus ta lausa uskumast seda, mis temaga juhtus, ja hakkas mööda saali ringi käima, katsudes päikesest valgustatud seinu ja tolmuga kaetud laudu.

Otarkid olid millegipärast tema vastu igasuguse huvi kaotanud. Väljakule ja basseini oli neid vähe järele jäänud. Aeg-ajalt hakkasid nad omavahel kaklema, korra aga jälgis Betley hingevärinal, kuidas nad kõik ühele endi seast kallale läksid, ta tükkideks rebisid ja ära sõid.

Öösel otsustas ta äkki, et tema surmas on süüdi Meller. Ta tundis surnud metsavahi vastu jälestust ja taris ta keha esimesse ruumi ukse kõrvale.

Tunni või kaks istus ta põrandal, korrates lootusetult:

„Issand, miks just mina...? Miks just mina...?”

Teisel päeval lõppes tal vesi ja janu hakkas vaevama. Aga ta oli juba lõplikult mõistnud, et pääsemist ei ole, ja maha rahunenud. Nüüd hakkas ta uuesti oma elu üle mõtisklema, aga seekord juba teise nurga alt. Talle meenus, kuidas veel selle retke alguses oli tal olnud metsavahiga sõnavahetus. Meller oli talle öelnud, et farmerid ei hakka temaga rääkima. „Miks?” küsis Betley. „Sest te elate soojas ja mugavuses,” vastas Meller. „Sest teie olete üks kõrgemast klassist. Nende seast, kes on nad reetnud.” – „Kuidas ma kõrgemast klassist olen?” ei nõustunud Betley. „Raha ei teeni ma neist kuigi palju enam.” – „Ja siis?” vaidles metsavaht vastu. „Teil on kerge, alati pidupäevane töö. Nemad on kõik need aastad siin hinge vaakunud, aga teie kirjutate oma artiklikesi, käite restoranides, peate teravmeelseid vestlusi...”