Читать книгу Karjala muinasjutte - Группа авторов - Страница 1

Elas kord taat ja taadil oli eit. Kord läks taat metsa puid raiuma, eit jäi koju kalja tegema. Et kõik kodused tööd ruttu tehtud saaksid ja kaljategugi ei kannataks, otsustas eit lehma laudast välja lasta ja ise koju toimetama jääda, Sedasi toa ja aida vahet talitades kuulis eit äkki lehma haledalt ammumas. Tõttas vaatama, mis loomal viga – nägi, et susi lehma kallal. Päris maha murdnud loomakese.

Eit korjas kokku, mis lehmast oli järele jäänud ja viis toa taha kapsapõllule, et talvel hea rasvast kapsasuppi keeta, pole tarvis liha maitseks pannagi. Ise läks eit tarre kaljategu lõpetama.

Aga eks koer pani eide toimetusi tähele ja märkas, et midagi suupärast kanti kapsapõllule. Ta lontsis ligi ja pistis lihatükid nahka. Eit, kes parasjagu valmis kalja vaati valas, nägi, et koer on kapsapõllul ametis ning hoopiski mitte kapsaid ei söö. Kärmelt võttis eit nööri ja tõttas koera püüdma. Sai peni kätte ja sidus nööriga kaljavaadi punni külge. Ise võttis vitsarao ja kukkus vaest looma nüpeldama. Koer kargles siia-sinna, rapsis ja rabeles, kuni punn vaadi eest ära kargas. Koer pistis punuma, eit hädaldades kannul. Ei jaksanud eit koeraga võidu joosta – see kadus metsa ja viis punnigi ühes.

Kui hingeldav eit koju jõudis, nägi ta, et kogu kali on vaadist välja voolanud. Eit vihastas küll, aga mis läinud, see läinud.

Õhtul tuli mees väsinuna metsast koju ja küsis kohe janu kustutuseks kalja. Eit pajatas: „Oi taat, täna on olnud õnnetus õnnetuse otsa! Hunt murdis lehma, kui ma kodus kalja tegin. Viisin paremad ja rammusamad lihatükid kapsapõllule, et talvel hea rasvaseid kapsaid võtta, aga koer, kurivaim, pistis liha nahka. Sidusin koera kaljavaadi punni külge ja hakkasin nahutama, aga tema sai põgenema. Punn kadus muidugi koos koeraga. Seni kui mina koera taga ajasin, voolas kogu kali vaadist välja!”

Taat ei osanud nii suure hulga rumaluste peale tükk aega midagi tarka kosta. Kui ta viimaks sõnad suhu sai, kärgatas: „Oled sina, eit, alles tolade tola! Nüüd ma lähen küll kodunt ära, ja kui ma peaksin kusagil kolme sinust rumalamat inimest kohtama, tulen tagasi. Kui mitte, ei näe sa mind enam kunagi!” Ütles nii ja läkski minema.

Kõndis taat päeva ja tüki teistki, kuni jõudis ühe talu õuele. Seal nägi ta meest ja naist kotiga sauna ja õue vahet sibamas. Läks taat ligemale ja uuris: „Mida teie nii usinasti toimetate?” –„Ah,” vastasid nood, „me kanname saunast suitsu välja, et saaks vihtlema minna!” Taat läks sauna juurde, tegi ukse lahti ning lasi suitsu välja. Pererahvas tänas taati südamest abi eest. Taat aga mõtles: „Noh, ühed rumalad on käes, näis, kas veel mõni leidub?”

Vantsis taat edasi ja jõudis naaberkülla. Kuna aeg oli hiline, otsustas ta ühest tarest öömaja paluda. Peremees oli just saunast tulnud, tütred tõid talle puhta särgi, mispeale isa kurvalt ohkas: „Jälle tuleb särki vahetada, kaks korda olen seda juba pidanud tegema, no kohe mitte ei jaksa enam!” Taat vaatas arusaamatuses peremeest ja tütreid. Nood olid isale särgi juba pähe tõmmanud ning oma suureks üllatuseks nägi taat, et sel polnudki peaauku. Siis võtsid tütred kaikad ja kukkusid isa pealage tümitama, et niimoodi särgi sisse peaauku saada. Taat kahmas mehelt särgi ja käristas sellesse augu. Nüüd läks särk lahedasti selga ja peremees tänas taati: „Ma vahetan heameelega kasvõi iga nädal särki, kui see nii hõlpsasti käib!” – „Kas mul neid tölplasi mitte juba kaks pole,” arutles taat, „vaatame, ehk leian veel mõne!”

Astus taat teed mööda edasi ja jõudis järgmisse külla. Otsustas jalgu puhata ja astus ühte tarre sisse. Seal küpsetas eit parajasti saia. Saiad olid juba ahjus, kui eit märkas, et pärm oli jäänud sisse panemata. Ega muud kui eit viskas pärmi tagantjärele ahjuuksest sisse, ise hüüdis: „Eks jagage omavahel, mis ja kuhu!” Nüüd nägi taat, et veidrikke on maailmas hoopis enam, kui arvata võis. Oma eit polnudki see kõige rumalam.