Читать книгу Karjala muinasjutte - Группа авторов - Страница 2

Elasid kord ilmas eit ja taat. Neil ei olnud lapsi, kuigi nad neid nii väga olid soovinud. Ükskord läks taat metsa puid raiuma. Sai veidi aega tööd teha, kui tema juurde lendas väike armas lind ja istus üsna lähedale kännu peale. Linnuke oli ilusa punase kurgualusega ja laulis nii kaunilt, et vanamees ei mäletanud iial varem ühtki lindu niimoodi laulnud olevat. Taat kuulas ja kuulas ning jäi tukkuma. Magas terve päeva ja ärkas alles õhtul, kui päike oli juba loojunud ja linnuke ära lennanud. Läks siis taat koju. Eit oli juba vastas ja päris: „Kas saagisid täna palju puid?” – „Ei ühtki,” kostis taat vastu, „hakkasin just saagima, kui magus tukastus tuli peale.” – „No kas sa kodus veel ei saa oma und täis magada!” kurjustas eit. – „Minu juurde lendas väike armas linnuke ja hakkas laulma nii kenasti, et tukastasin selle peale ja magasin terve päeva,” seletas taat.

Läks taat ka järgmisel päeval metsa ja hakkas raiuma sama puud, mida eelmiselgi päeval. Üsna pea lendas väike linnuke jälle kännule ja hakkas laulma sama ilusasti kui eelmisel päevalgi. Taat kuulas, kuulas ja uinus taas. Ärkas alles õhtul, kui päike oli juba loojunud. Linnukest kännu peal enam ei olnud. Taat seadis sammud kodu poole, endal väike hirm naha vahel, mis eit ütleb. Eks eit olnudki vastas ja kohe nõudma: „Palju sa siis täna puid tegid?” – „Ei üldsegi,” kostis taat vastu, „asusin just tööle, kui seesama väike armas linnuke minu juurde lendas ja nii kenasti laulma hakkas, et ma jälle tukastasin.” Eit jäi mõtlema: „Ehk saaks selle imeasja kuidagi kätte ja tooks koju? Oleks teisest rõõmu silmale ning lusti kõrvalegi.” Taat lubanudki eidele linnu kinni püüda.

Läks taat kolmandal päeval jälle metsa. Hakkas raiuma sama puud, mille kallal juba kaks päeva oli ametis olnud. Lendaski varsti sama linnuke kännu otsa laulma. Seekord oli taat kaval – püüdis mitte magama jääda ja ennäe imet, ei jäänudki. Hoopis linnuke ise jäi oma kena siristamise peale viimaks tukkuma. Taat hiilis kännu juurde, napsas linnukese pihku ja viis labakindas koju. Kodus näitas eidele: „Näe, siin see imeline laululind ongi!”

Panid eite-taati linnukese õrrele ja see hakkas kohe kenasti vidistama. Vanapaar jäi linnulaulu saatel üsna pea tukkuma ja magas hommikuni. Hommikul tegi taat linnukesele puuri ja pani ta sinna sisse.

Jõudis kätte pühapäev. Eite-taati läksid külla. Panid ukse lukku ja tõmbasid kardinad akende ette. Ent linnuke moondus pererahva ära olles ilusaks tüdrukuks. Ta oli nii kaunis, et kogu tuba muutus heledaks nagu päikesepaiste. Tüdruk tegi tule ahju, valmistas maitsva söögi, lüpsis lehma ja kraamis tube. Kui kõik sai tehtud, moondus ta uuesti linnukeseks.

Eite-taati tulid külast ja imestasid: „Vaat, kus ime! Kes on ahju tule teinud, kraaminud ja toidugi valmistanud?” Ei osanud nad asjast midagi arvata.