Читать книгу Parimad koeralood - Кomposiit autorid - Страница 1

Ühel hommikul umbes kell neli seisin Broadwayl Mindy restorani ees koos mehega, kelle nimi oli Regret ja kes oli saanud selle nime, sest oli võitja peale kihla vedanud, kui Whitney mära nimega Regret võitis Kentucky Derby. Ta ei suutnud seda kunagi unustada, ehk sellepärast, et see oli ainus suurem kihlvedu, mille ta oli kunagi elus võitnud.

Mis oli ta tõeline nimi, ma ei saanudki kunagi teada, ja vahet pole, eriti Broadwayl, sest seal pole õige nimi eriti tähtis. Seepärast sobis Regret talle sama hästi kui iga teinegi. Ta oli paks poiss ja väga jutukas, kuigi ta üldiselt ei rääkinud millestki muust peale hobuste ja sellest, kuidas ta oli tattninu ninapidi vedanud, eelmisel päeval Belmontis või kus iganes see võidusõit toimus.

Kõigi aastate jooksul, mil olin teda tundnud, oli Regret enda jutu järgi ninapidi vedanud kümneid tuhandeid ninu, ja alati olid need olnud tatised. Ma ei kuulnud teda kunagi ütlevat, et ta vedas ninapidi puhast nina, kuid muidugi oli see vaid hobusemeeste rääkimisviis. Kuidas Regret raha teenis peale kihlvedude, ma ei tea, kuid tal paistis minevat üpris hästi, sest ta oli alati liikvel ja üldiselt hästi riietatud ning suure hulga sigaritega vestitaskust välja ulatumas.

Üldiselt on Broadwayl kell neli hommikul üsna vaikne, sest elanikud on siis enamasti salakõrtsides ja ööklubides, ja sel hommikul, millest ma räägin, oli tõesti eriti vaikne. Ainult mees nimega Marvin Clay karjus noore tibi peale, sest too ei tahtnud temaga taksosse minna, et tema korterisse sõita. Kuid muidugi ei pööranud mina ega Regret niisugusele stseenile erilist tähelepanu. Siiski arvas Regret, et noorel tibil oli rohkem mõistust kui võiks arvata tegevuseta tibist Broadwayl kell neli hommikul, sest on hästi teada, et iga tibi, kes läheb Marvin Clay korterisse, on kas täiesti ajudeta või midagi sinnapoole.

See Marvin Clay oli väga väljapaistev seltskonnategelane, kes oli tuntud ööklubides ringihängija. Tal oli ka palju raha, mis tuli tema vanamehelt, kes teenis seda raudteedega ning veel ühe või teise asjaga. Kuid võib-olla just sellepärast, et tal oli raha, oli Marvin Clay äärmiselt ebameeldiv tegelane, valju häälega ja ebadžentelmenlik. Ja ta oli alati väga jõhker ja mõnitas noori tibisid, kes ööklubides töötasid ja pidid taluma niisugust käitumist, sest ta oli väga hea klient.

Ta käis üldiselt õhturiietes, sest teda oli harva näha muul ajal kui õhtul. Ta võis olla umbes viiskümmend aastat vana ja tal oli väga inetu lõust, mis oli kaetud laikude ja vistrikega, kuid muidugi, mees, kellel on nii palju raha nagu Marvin Clayl, ei pea olema nii väga ilus, ja ta oli tõesti väga teretulnud igal pool, kuhu ta Broadwayl läks. Isiklikult mina ei soovinud niisuguse tüübiga suhelda, kuigi arvan, et sel ajal Broadwayl nägin tuhandeid niisuguseid tüüpe nagu Marvin Clay, ja neid on olemas nii kaua, kui on vanamehi, kes teenivad raudteedega palju raha ja seda oma poegadele annavad.

Noh, pikkamööda sai Marvin Clay tibi taksosse ja nad sõitsid ära ning Broadwayl jäi jälle vaikseks. Regret ja mina seisime seal, rääkides ühest ja teisest, kui ligines üks väga kummaline mees kahe väga kummalise koeraga. Mees oli nii kõhn, et ta pidi olema kaks naela kergem kui nisuvihk. Tal oli pikk nina ja kurb nägu, ta kandis lotendavat vana musta viltkübarat, tal oli seljas flanellsärk ja kottis koortriidest püksid ning mantel, mis laskis näha rohkem püksitaskuid kui mantlit ennast.

Isiklikult mina polnud kunagi näinud Broadwayl veidrama välimusega meest, ja ma olin neid tõesti üksjagu näinud. Aga kui see mees oli veider, olid koerad veel veidramad, sest neil olid suured pead ja lõualotid rippusid nagu vanaaegsel kaardijagajal ja kõrvad olid nagu voodilinad. Veel enam, neil olid kortsus näod ja suured, ümmargused silmad, mis paistsid olevat nii kurvad, et ma peaaegu ootasin neid nutma puhkevat.

Värvilt olid nad mustad ja kollased ning neil olid pikad sabad ja nad olid nii kõhnad, et võis näha ribisid naha alt välja turritamas. Nägin kohe, et koerad ja nende peremees vajasid hädasti paari hamburgerit, kuid nii võis sel ajal öelda paljude meeste kohta Broadwayl, koertest rääkimata.

Regret oli otsekohe koertest väga huvitatud, sest talle meeldisid igasugused loomad, ja ta lihtsalt pidi mehe peatama ja küsima, mis tõugu need koerad on, ja tegelikult olin ka ise huvitatud, sest kuigi olin elus näinud igasuguseid krantse, polnud ma kunagi näinud niisuguseid.

„Nad on verekoerad,” ütles kurva ilmega mees väga kurval häälel ja lõunapärase aktsendiga. „Nad on inimesi jälitavad verekoerad Georgiast.”

Muidugi teadsime mõlemad Regretiga, kes on verekoerad, sest kui me alles noored olime, jälitasid niisugused „Onu Tomi onnikeses” Elizat üle jää, kuid see oli esimene kord, kui me isiklikult mõnega kohtusime, eriti Broadwayl. Seepärast jätkasime juttu selle mehega ja ta lugu oli sama kurb kui ta nägu ning meil mõlemal hakkas temast päris kahju.

Kõigepealt viisime tema ja ta verekoerad Mindy juurde ja toitsime kõiki suurte lihatükkidega, kuigi Mindy lõi kohutavat lärmi, kui me koerad sisse tõime, ja küsis meilt, et mis asutust arvasime teda pidavat. Kui Regret hakkas asja selgitama, ütles Mindy, et pole oluline, kuid et me ei tooks enam tema juurde mingeid Shetlandi ponisid nii kaua, kui elame.

Noh, paistis, et kurva ilmega mehe nimi oli John Wangle ja ta tuli linnast kusagil Georgias, kus ta onu oli tähtis šerif, ja ühe verekoera nimi oli Nip ja teisel Tuck ja neid mõlemaid oli kutsikast peale treenitud jälitama vanglast põgenenud sunnitöölisi. Rääkisime ühest ja teisest ja kui John Wangle sai jagu ühest Mindy lihatükist ja tal jutt voolama hakkas, siis oli ta kas esmaklassiline valetaja või olid need verekoerad suurimad jäljekütid, kes kunagi maailmas elanud.

Kui vaatasid koeri, kes olid alla neelanud kuus suurt veiselihatükki järjest ja suure hulga hapendamata leiba, mis Mindyl oli juudi pidupäevadest järele jäänud, ja palju guljašši lõunamenüü jääkidest ja veel mõningaid pisiasju, siis hakkasin pidama neid suurteks söödikuteks, sest nad jäid põrandale lebama, näod kõrvade taha peidetud, ja norskasid nii valjusti, et võis vaevalt oma mõtteid kuulda.

Kuidas John Wangle tuli oma verekoertega New Yorki, oli päris omaette lugu. Paistis, et üks New Yorgi mees sattus Johni kodulinna Georgias, kus kasvatati verekoeri, ja sel mehel tuli suurepärane idee võtta John Wangle ja ta koerad New Yorki kaasa ja rentida neid filmidesse, et nad jälitaksid kelme kinolinal. Aga kui nad New Yorki jõudsid, paistis, et filmitegijad olid asjad teisiti korraldanud, ja mees laskis jalga, jättes John Wangle’i ja ta verekoerad hätta.

Niisiis jäi John Wangle koos Nipi ja Tuckiga New Yorki ja nad elasid kõik ühes toas läänepoolsel Neljakümne Üheksandal tänaval, ja asjad olid üsna täbarad, sest John ei teadnud, kuidas Georgiasse tagasi jõuda, kui mitte jalgsi, ja ta kuulis, et kõndimine pole Roanoke’ist lõuna pool eriti hea. Kui ma küsisin, et miks ta ei kirjuta oma onule, tähtsale šerifile Georgias, vastas John Wangle, et sellel on kaks põhjust, esiteks ei oska ta kirjutada ja teiseks ei oska ta onu lugeda.

Siis küsisin, et miks ta verekoeri maha ei müü, ja ta vastas, et verekoerte turg New Yorgis on väga vaikne ja kui ta läheb tagasi Georgiasse ilma verekoerteta, siis lööb ta onu ta maha. Ja John Wangle lisas, et ta armastab Nipi ja Tucki väga ja et just oma suure armastuse tõttu ei suutnud ta üht või teist neist ära süüa, või ehk mõlemat, eelmisel nädalal, kui nälg väga tugevasti näpistas.

Regret oli John Wangle’i ja verekoerte juhtumusest väga huvitatud, kuid isiklikult mina hakkasin neist väga väsima, sest Nipi-nimeline ärkas ja hakkas mu jalga närima, arvates, et seal on ehk veel liha, ja kui ma teda nina pihta lõin, põlastas John Wangle mind ja Regret ütles, et ainult väga õelad inimesed on halvad rumalate loomade vastu.

Kuid John Wangle ja ta verekoerad polnudki nii rumalad, sest nad hakkasid käima Mindy lähedal igal hommikul samal ajal ringi nuhkimas, ja Regret oli alati seal, valmis neid toitma, ainult et nüüd pidi ta leidma lobi kõrvaltänavatelt, sest Mindy ei lubanud koeri enam sisse. Loomulikult hakkas Regret Nipile ja Tuckile väga meeldima, kuid John Wangle meeldis neile kindlasti rohkem, sest John läks väga kenasti paksuks ja verekoertele on paksud alati meeldinud.

Kuid juhtus, et Regret ei ilmunud mitmel hommikul järjest Mindy juurde, sest tal vedas ühe võidusõiduga väga hästi, ta ostis endale tuliuue Tuxedo ja hakkas ööklubides aega veetma, eriti miss Missouri Martini Kolmesaja Klubis, kus oli palju ilusaid noori tibisid, kes tantsisid ringi, seljas mitte rohkem riideid kui tingimata tarvilik, ja oli hästi teada, et Regretile väga meeldisid niisugused vaatepildid.

Veel enam, kuulsin, et Regretile oli hakanud väga meeldima üks tibi nimega miss Lovey Lou, kes töötas miss Missouri Martini Kolmesaja Klubis, ja et Regret oli sattunud Marvin Clayga teatud sekeldustesse selle tibi pärast, ja et ta oli löönud Marvin Clayd otse suu pihta. Ma pidin arvama, et Regret oli muutumas pisut lihtsameelseks, nagu juhtub sageli meestega, kes Broadwayl liiga kaua ringi hängivad. Ja kui nüüd John Wangle ja Nip ning Tuck süüa otsima tulid, polnud neil midagi teha, sest keegi teine Mindy ümber ei tundnud erilist huvi verekoerte vastu, eriti niisugust huvi, mis neid liha ostma paneks, ja peagi hakkasid Nip ja Tuck jälle väga kurvad välja nägema ja John Wangle oli nukram kui kunagi varem.

Kord oli jälle varahommik ja soe ja palju inimesi oli Mindy ees nagu tavaliselt, hingates värsket õhku, kui ilmus politseiinspektor, kelle nimi oli McNamara, kes oli minu sõber, koos hulga erariides võmmidega, ja inspektor McNamara ütles mulle, et ta uurib olukorda kortermajas Lääne Viiekümne Neljandal tänaval umbes kolme kvartali kaugusel, kus oli üht meest tulistatud. Kuna mul polnud midagi muud teha, läksin temaga kaasa, kuigi tavaliselt ma ei hooli võmmidega suhtlemisest, sest teised kodanikud hakkavad sind kritiseerima.

Noh, tulistatu oli Marvin Clay ise ja ta oli oma korteri elutoa põrandal siruli maas, õhturiietes, särgi esiosa verega kaetud, ja kui inspektor McNamara teda lähemalt uuris, nägi ta, et Marvin Clayl on suur laik rinna peal ja et ta paistab surnud olevat. Polnud ka ainsatki vihjet, kes oli tulistanud, ja inspektor McNamara ütles, et see oli kahtlemata väga suur müsteerium ja ajalehtedele kuum materjal, eriti kuna neil pole juba paar päeva olnud ühtki head tulistamislugu.

Muidugi see kõik polnud minu asi, kuid äkki hakkasin mõtlema John Wangle’ile ja ta verekoertele ning mulle paistis see olevat nende jaoks hea võimalus, seepärast ütlesin inspektorile nii:

„Kuule, Mac,” ütlesin, „tean üht meest Georgiast, kellel on paar inimesi jälitavat verekoera, ja see mees on jälitusjuhtumite ekspert. Ehk suudavad nad jälitada kelmi, kes tulistas Marvin Clayd, sest lõhn peab praegu veel värske olema.”

Hiljem kuulsin, et mu ettepanek tekitas suurt põlastust, sest paljud inimesed tundsid, et isik, kes tulistas Marvin Clayd, väärib suuremat lugupidamist kui verekoertega jälitamine. Tegelikult arvasid mõned, et see isik väärib medalit, kuid see selgus alles hiljem.

Igal juhul ei pidanud inspektor mu ideest alguses suuremat lugu ja ka teised võmmid olid väga skeptilised ja väitsid, et parem arreteerida kõik, kes on nägemiskauguses, ja hoida neid kui tähtsaid tunnistajaid kuu aega kinni, kuid häda oli selles, et kedagi polnud nägemiskauguses, kui välja arvata ehk mina. Inspektor oli avara mõtlemisega mees ja ütles viimaks, et olgu, tooge need verekoerad siia.

Kiirustasin tagasi Mindy juurde ja muidugi olidki John Wangle ja Nip ning Tuck seal kõnniteel, piiludes iga mööduvat nägu lootuses, et üks neist on Regret. See oli tõesti väga haletsusväärne pilt, kuid John Wangle’i tuju paranes, kui rääkisin talle Marvin Clayst, ja ta kiirustas minuga kaasa nii ruttu, et tiris Nipi kaela pikaks ja sikutas pool maad Tucki kõhuli enda järel.

Kui me korterisse tagasi jõudsime, viis John Wangle Nipi ja Tucki Marvin Clay juurde ja koerad nuusutasid ta üle, sest verekoerad paistsid olevat surnutega üsna harjunud. Siis päästis John Wangle nende rihmad valla ja hüüdis neile midagi ning koerad hakkasid igal pool ringi nuhkima ning inspektor ja teised võmmid vaatasid seda suure huviga. Äkki tormasid Nip ja Tuck korterist välja tänavale, John Wangle kannul ja kõik ülejäänud John Wangle’i kannul. Nad suundusid üle Viiekümne Neljanda tänava tagasi Broadway poole ja järgmise asjana nuuskisid jälle Mindy ees ringi.

Pikkamööda liikusid nad mööda Broadwayd edasi, ninaotsad kõnniteel, ja meie järgnesime neile väga erutatult, sest isegi võmmid tunnistasid nüüd, et nad paistavad olevat otse Marvin Clay tulistaja värsketel jälgedel. Kõigepealt Nip ja Tuck kõndisid, kuid üsna pea hakkasid nad sörkima ja meie, John Wangle, inspektor, mina ja võmmid, sörkisime nende kannul.

Loomulikult tekitas niisugune vaatepilt suurt tähelepanu, kui möödusime sel tunnil ringi liikuvatest kodanikest. Piimamehed ronisid oma vankritelt maha ja prükkarid jätsid oma kärud sinnapaika ja ajalehepoisid pillasid oma lehed käest ning kõik ühinesid jälitusega, nii et ajaks, mil jõudsime Broadway ja Viiekümne Kuuenda nurgale, järgnes verekoertele päris suur saatjaskond, John Wangle’iga eesotsas, just Nipi ja Tucki taga, hüüdes koertele aeg-ajalt:

„Edasi, poisid!”

Viiekümne Kuuenda tänava nurgal pöörasid koerad Broadwaylt itta ja peatusid ukse ees, mis paistis viivat vanasse garaaži. See uks oli väga kindlalt suletud, kuid Nip ja Tuck tahtsid sisse pääseda, seepärast lõid inspektor ja võmmid ukse lahti ja seal istusid suures täringumängus Broadway kõige väljapaistvamad isikud. Loomulikult olid need isikud väga üllatunud, nähes verekoeri ja meid ülejäänuid, eriti võmme, ja nad hakkasid igas suunas välja jooksma, sest täringumäng oli tol ajal ebaseaduslik.

Kuid inspektor ütles vaid: „Ahhaa!” ja hakkas nimesid oma märkmikku kirja panema, nagu kavatsedes nendega hiljem tegeleda, ja Nip ning Tuck kadusid garaažist välja peaaegu sama ruttu, kui olid sinna sisenenud, ja nuuskisid edasi piki Viiekümne Kuuendat. Nad peatusid Viiekümne Kuuendal veel nelja ukse taga ja kui võmmid need uksed sisse lõid, leidsid nad vaid salakõrtsid, kuigi üks neist oli oopiumiurgas, ja kõigi nende asukad erutusid äärmiselt, eriti kuna inspektor McNamara jätkas oma märkmiku täitmist.

Viimaks hakkas inspektor raevukalt võmme sõimama ja kõik võisid näha, et ta oli väga pahane, leides nii palju ebaseaduslikku selles ringkonnas, ning võmmid hakkasid Nipi ja Tucki vihkama ja üks võmmidest ütles mulle:

„Need penid ei jahi muud kui peibutusparte.”

Noh, loomulikult olid John Wangle’i hüüded ja rahva sumin, kes koertele järgnes, tekitanud päris suure melu ja paljud ümbruskonna majade ja hotellide elanikud ärkasid ja peaaegu kõik aknad olid lahti.

Me nägime paljusid sasipäid, mis olid akendest välja torgatud, ja kuulsime kutte ja tibisid hõikavat:

„Mis lahti on?”

Kui levis uudis, et verekoerad jälitavad pahategijaid, tekkis kõikjal Viiekümnendatel tänavatel suur rahutus ja hiljem kuulsin, et kolm meest viidi polikliinikusse murtud pahkluudega ja muude tõsiste vigastustega, mis tekkisid hotelliakendest või tuletõrjeredelitelt allahüppamisel, kui me möödusime.

Ootamatult pöörasid Nip ja Tuck Seitsmendale puiesteele ja sisenesid väikese kortermaja uksest, tormasid teisele korrusele, ja kui me sinna jõudsime, kratsisid nad raevukalt korter B-2 ust ja haukusid ja me kõik olime väga põnevil. Siis avanes uks ja lävel seisis tibi nimega Maud Milligan, kes oli hästi tuntud kui täringumängur Suure Nigi pikaajaline lind. Too mees oli parajasti Hot Springsis tervisevett joomas või mida iganes niisugune tüüp Hot Springsis teeb.

Maud Milligan oli igatahes niisugune lind, kellest mina suurt ei hooli, sest ta oli punapäine ja väga range, ja ma olin rõõmus, et Nip ja Tuck ei kulutanud tema korteris rohkem aega, kui jooksid läbi ta elutoa ja üle ta voodi, sest Maud lubas kõik meie hulgast ära needa, keda ta tundis. Kuid Nip ja Tuck kargasid sisse ja välja, enne kui suudad öelda kõtt!, sest see oli vaid kahetoaline korter, ja jälle olime teel trepist alla ning Seitsmendale puiesteele ja inspektor McNamara täitis ikka veel oma märkmeraamatut.

Viimaks peatusid verekoerad, umbes nelisada inimest kannul, kõigil higi voolamas suurest jooksust, miss Missouri Martini Kolmesaja Klubi ukse ees ja uksehoidja, kelle nimeks oli Sõdur Sweeney, püüdis neid minema peletada, kuid Nip jooksis Sõduri jalgade vahele ja kukutas ta maha ja Tuck kargas üle Sõduri sisse ja enamik rahvast talle järele, nii et vana Sõdur oli viimaks päris lapik.

Nip ja Tuck olid nüüd millegipärast erutatud ja klähvisid Kolmesaja Klubisse tormates valjusti, nende kannul tulid John Wangle ja seadusesilmad ja muud kodanikud. Sees oli väga palju rahvast ja miss Missouri Martin kössitas tooli seljatoel keset tantsupõrandat, valmis alustama oma esinemist, kui ta nägi rahvast sisse tormamas, ja alguses oli ta väga rõõmus, sest arvas, et äri läheb hästi, ja kui miss Missouri Martin midagi väga armastab, siis on see ilus äri.

Kuid enne, kui ta jõudis öelda: „Halloo,” või midagi muud sellesarnast, jooksis Nip tema tooli alla, pidades vist end mägrakoeraks, ja kukutas miss Missouri Martini tantsupõrandale, ja too lebas seal kõvasti kisades, ning juba olid Nip ja Tuck publiku hulgas ja leidnud sealt paksu mehe, kes istus seal, tibi kõrval, ja see paks mees oli Regret!

Noh, niipea, kui Nip ja Tuck Regreti poole hüppasid, kargas too loomulikult püsti, et end kaitsta, kuid nad mõlemad tabasid teda samaaegselt ja mees kukkus otsa tibile, kes oli koos temaga ja kes oli muidugi miss Lovey Lou. Too hakkas kiljuma, kui Regreti raskus teda tabas, ja kiljus üsna tublisti, eriti kui Nip sirutas välja kolmekümnesentimeetrise keele ja limpsas ta make-up’i näolt osaliselt maha, püüdes Regretini jõuda. Tegelikult paistis miss Lovey Lou rohkem kartvat verekoeri kui surnuks lömastamist, sest kui John Wangle ja mina kiirustasime teda Regreti alt päästma, oigas ta:

„Oh, ärge laske neil mind ära süüa – ma tunnistan üles.”

Mitte keegi peale minu ja John Wangle’i ei paistnud seda märkust kuulvat, sest kõik teised püüdsid lahutada Regretti verekoertest, ja kuna John Wangle ei paistnud mõistvat, mida miss Lovey Lou seal pomises, tõmbasin tüdruku rahva seast välja ja köögi tagumisse ossa, mis oli hetkel täiesti mahajäetud, sest kõik vahtisid toimuvat melu, ja küsisin:

„Mida sa tunnistad? Kas Marvin Clay kohta?”

„Jah,” ütles ta. „Ta on siga,” ütles ta. „Ma tulistasin teda ja olen selle üle rõõmus. Ta polnud rahul sellega, mida tegi minuga kaks aastat tagasi, vaid proovis oma kuratlikkust mu väikeõe peal. Ta viis mu õe enda korterisse ja kui ma seda teada sain ja talle järele läksin, ei lasknud ta õel minna. Seepärast tulistasingi teda. Oma venna püstoliga,” ütles ta, „ja ma võtsin väikeõe koju kaasa ja loodan, et see mees on surnud ja läinud sinna, kuhu ta kuulub.”

„Nii,” ütlesin, „ma ei hakka vaidlema, kuhu Marvin Clay kuulub, kuid nüüd mine koju ja oota, kuni me asja üle järele mõtleme. Mina lähen tagasi ja aitan Regretti, kes paistab hädas olevat.”

„Oh, ärge laske neil kohutavatel koertel teda ära süüa,” ütles ta. Läksin tagasi teise ruumi, kus oli tõesti suur segadus. Regret oli väga põlglik Nipi ja Tucki vastu, eriti kuna avastas, et üks neist oli jätnud oma suure vana käpa jälje otse ta särgirinnale. Ta ajas end püsti ja hakkas mõlema käega vehklema ja ta polnud üldse halb vehkleja mehe kohta, kes tavaliselt ei vehkle. Ta tabas Nipi parema käega lõua pihta ja lõi Tucki otse üle toa vasaku lõuahaagiga.

Vaene Tuck libises üle libeda tantsupõranda miss Missouri Martini vastu just siis, kui too end püsti ajas, ja kukutas ta jälle pikali, kuid seekord oli miss Missouri Martin samuti põlglik, ta tõusis püsti ja lõi Tucki kõige ebadaamilikumal viisil. Muidugi, Tuck ei teadnud miss Martinist eriti palju, kuid ta oli täiesti kindel, et ta vana sõber Regret vaid mängib temaga, seepärast tormas ta Regreti juurde tagasi, keel väljas ja saba liikumas, ning pole teada, kui kaua see oleks kestnud, kui John Wangle poleks mõlemast koerast kinni haaranud ja inspektor McNamara pannud oma käe Regretile õlale ja öelnud talle, et ta on arreteeritud Marvin Clay tulistamise eest.

Otsekohe võis näha, et Regret pidi süüdi olema, eriti kuna kõigile meenus, et tal oli Marvin Clayga tüli olnud, ning kõik vaatasid Regretti suure vastikusega ja ütlesid, et võib näha tema näost, kui allakäinud tüüp ta on.

Siis pidas inspektor McNamara kõne miss Missouri Martini klientidele, milles ta õnnitles John Wangle’it ja Nipi ning Tucki suurepärase töö eest selle kohutava kurjategija jälitamisel, ning ülistas samal ajal paar korda politseid, kui Regret seisis seal, pöörates väga vähe tähelepanu inspektori jutule ja püüdes jõuda Nipile ja Tuckile küllalt lähedale, et neid jalaga lüüa.

Kui kliendid olid inspektor McNamara jutule aplodeerinud, viis inspektor John Wangle’i ning Nipi ja Tucki tagasi kööki ja toppis nad toitu täis, kuigi mina isiklikult ei sööks seda kraami, mida nad Kolmesaja Klubis serveerivad.

Nad viisid Regreti vangimajja ja too ei paistnud mõistvat, miks ta arreteeriti, kuid ta teadis, et sel oli midagi tegemist Nipi ja Tuckiga, ja ta püüdis maksta ühele võmmile, et too verekoerad mõneks ajaks temaga samasse kongi paneks, kuigi võmm loomulikult seda ettepanekut ei kaalunud. Sel ajal, kui Regret vangis istus, hakkasid levima jutud, et Marvin Clay polegi surnud, vaid kiiresti paranemas.

Veel enam, kui ta terveks sai, ostis ta Regreti vabaks ja mitte ainult ei keeldunud teda süüdistamast, vaid lahkus linnast niipea, kui suutis end liigutada. Kuigi Regret oli juba mitu nädalat vangis istunud, ei kaevanud ta kellegi peale, kuni sai teada, et teda ei süüdistatagi Marvin Clay tulistamises. Loomulikult oli miss Lovey Lou Regretile väga tänulik ta suuremeelse ohvri eest ega oleks hetkegi kõhelnud tema naiseks saamast, kui Regret oleks seda küsinud, kuid paistis, et Regretile ei meeldinud mõte naisest, kes püstoliga nii vabalt ringi käib, ja ta ei küsinud seda kunagi.

Vahepeal läksid John Wangle ja Nip ning Tuck tagasi Georgiasse raha eest, mille oli kogunud miss Missouri Martin, ja nad said inimeste jälitajatena väga kuulsaks. Niisugune see lugu siis oligi, välja arvatud see, et kord kohtasin Regretti, kellel oli kohver käes ja kes väga higistas, kuigi polnudki nii palav, ja kui ma temalt küsisin, et kas ta on lahkumas, vastas ta, et see kavatsus tal tõesti on. Ta ütles ka, et sõidab väga kaugele. Loomulikult küsisin, et miks, ja Regret vastas:

„Kui täringumängija Suur Nig Hot Springsist tagasi tuli ja kuulis, kuidas verekoerad olid Marvin Clay tulistajat jälitanud, hakkas ta sageli minu läheduses ringi kõndima ja mind silmanurgast piiluma. Ma arvan, et ta plaanitseb midagi, ja kuigi Suur Nig pole nii kiire mõtlemisega kui teised, kardan, et ta võib viimaks jõuda halvale otsusele.

Kardan,” ütles Regret, „Suure Nigi järeldust, et Nip ja Tuck jälitasid mind ja mitte tulistajat, nagu paljud kurjad tüübid juba sosistavadki, ning ta võib hakata valesti mõtlema, et miks viis jälitustee Maud Milligani ukse taha.”