Читать книгу Parimad koeralood - Кomposiit autorid - Страница 2

Ühel õhtul väga kaua aega tagasi sõitsin India sõjaväelaagrist, mida kutsuti Mian Miriks, amatöörteatrit vaatama. Jalaväebarakkide taga tormas üks sõdur, müts ühe silma peal, hobuste ette ja karjus, et ta on ohtlik maanteeröövel. Tegelikult oli ta minu sõber, nii et ütlesin talle, et ta koju läheks, enne kui keegi ta kinni püüab, kuid ta oli juba hädas ja ma kuulsin valvesõdurite hääli, kes kedagi otsisid.

Juht ja mina meelitasime ta autosse, sõitsime ruttu koju, riietasime ta lahti ja panime voodisse, kus ta järgmisel hommikul ärkas tubli peavalu ja suure häbiga. Kui ta vorm oli puhastatud ja kuivatatud, tema ise pestud ja ta habe ära aetud ning üldse korda seatud, sõitsin temaga barakkide juurde. Ta käsi oli kenas valges sidemes, ja teatasin, et olin talle juhuslikult otsa sõitnud. Ma ei rääkinud seda lugu oma sõbra seersandile, kes oli vaenulik ja läbinägelik mees, vaid tema leitnandile, kes ei tundnud meid päriselt nii hästi.

Kolm päeva hiljem tuli mu sõber külla ja ta selja taga liputas saba üks kõige ilusamaid bullterjereid – vanamoelisest tõust, kaks osa buldogi ja üks terjerit – keda olen kunagi näinud. Ta oli valge, vasikakarva seljaosaga just kaela taga ja samasuguse nelinurgaga kõhna piitsataolise saba piirkonnas. Olin teda juba rohkem kui aasta kaugelt imetlenud ja Vixen, mu enda foksterjer, tundis teda samuti, kuid ei sallinud teda.

„Ta on sinu jaoks,” ütles mu sõber, kuid ei paistnud sedamoodi, nagu tahaks ta koerast lahkuda.

„Rumalus! See koer on väärt rohkem kui enamik mehi, Stanley,” vastasin.

„Täpselt, ja rohkemgi! Sitsi!”

Koer tõusis tagajalgadele ja seisis seal terve minuti.

„Istu!”

Ta istus. Märguande peale ta tõusis ja haukus kolm korda. Siis ulatas ta oma parema käpa ja hüppas kergelt mulle õlale. Seal tegi ta end kaelasidemeks, lõdvaks ja elutuks, rippudes kummalgi pool minu kaela. Mul kästi ta üles tõsta ja õhku visata. Ta kukkus ulgudes ja tõstis ühe jala üles.

„Osa trikist,” sõnas ta omanik. „Sure nüüd. Kaeva endale väike haud ja pane silmad kinni.”

Ikka veel longates hüples koer aianurka, kaevas augu ja lamas sellesse. Kui talle öeldi, et ta on terveks ravitud, hüppas ta saba lehvitades välja ja vingus aplausi järele. Ta tegi veel pool tosinat trikki, näidates, kuidas ta meest kaitseb (mina olin see mees ja ta istus minu ees, hambad paljad, valmis hüppeks) ja kuidas ta lõpetab käsu peale söömise. Ma polnud veel tema kiitmist lõpetanud, kui mu sõber tegi käeliigutuse, mis peatas koera, nagu oleks ta maha lastud, võttis oma kiivri seest tüki sinisejoonelist paberit, ulatas selle mulle ja jooksis minema, kui koer talle järele vaatas ja ulgus. Lugesin:

„Sir. Annan sulle selle koera, et mind hädast välja aitasid. Ta on parim, keda ma tean, sest koolitasin teda ise, ja ta on sama hea kui inimene. Palun, ära anna talle liiga palju süüa, ja palun, ära anna teda mulle tagasi, sest ma ei võta teda, kui soovid teda endale jätta. Nii et palun, ära püüa teda mulle tagasi anda. Ma pole talle veel nime andnud, nii et võid teda nimetada, kuidas soovid, ja ta vastab sulle, kuid palun, ära anna teda mulle tagasi. Ta võib tappa sama hästi inimest kui kedagi teist, kuid palun, ära anna talle liiga palju liha. Ta teab rohkem kui inimene.”

Vixen ühendas kaastundlikult oma kimeda klähvimise bullterjeri meeleheitliku karjega ja ma olin pahane, sest teadsin, et mees, kes hoolib koertest, on üks asi, kuid mees, kes koera armastab, on hoopis teine. Koerad võivad olla mitte midagi rohkemat kui söödikuid täis, kratsivad, rämpsu söövad ning Moosese ja Muhamedi järgi ebapuhtad hulkurid, kuid koer, kellega elatakse koos vähemalt kuus kuud aastas, vaba olend, keda seob sinu külge puhas armastus, nii et ilma sinuta ta ei liigu ega jookse, kannatlik, mõõdukas, lõbus, tark, kes teab sinu tujusid enne, kui sa neid ise tead, ei loobu sinust niisama lihtsalt.

Mul oli Vixen, kes oli päriselt minu koer, ja ma mõistsin, mida pidi tundma minu sõber niimoodi oma südant välja rebides ja seda minu aeda jättes. Siiski sai koer küllalt selgesti aru, et ma olin tema isand, ega järgnenud sõdurile. Niipea, kui ta hinge tõmbas, pöörasin talle palju tähelepanu ja Vixen kargas talle armukadedusest klähvides kallale. Kui mu koer oleks olnud bullterjeriga samast soost, oleks too võinud end võitlusega lõbustada, kuid nüüd ta vaid vaatas murelikult, kui mu koer pures ta raudseid külgi, pani oma raske pea minu põlvele ja hakkas jälle ulguma. Olin kavatsenud sel õhtul klubis einestada, aga kui saabus pimedus ja see koer nuuskis tühjas majas ringi nagu laps, kes püüab nutuhoost toibuda, siis tundsin, et ei saa teda esimesel õhtul üksi kannatama jätta. Niisiis sõin kodus, Vixen ühel pool ja võõras koer teisel pool mind. Vixen jälgis iga ta suutäit ja ütles sõnaselgelt, mida ta arvas võõra lauakommetest, mis olid palju paremad kui tema enda omad.

Vixenil oli kombeks, kuni ilm soojemaks läks, magada minu voodis, pea padjal nagu ristiinimesel, ja kui saabus hommik, leidsin alati, et see väike olend on surunud oma jalad seina vastu ja lükanud mu voodi servale.

Sel õhtul kiirustas ta eesmärgikindlalt voodi poole, iga karv püsti, üks silm võõral, kes oli raskelt ohates abitult, lootusetult matile laskunud, kõik neli jalga laiali. Vixen pani pea paar korda padjale, et näidata oma ilu ja armsust, ning alustas oma tavalist vinguvat laulu enne magamajäämist. Võõras koer astus vaikselt minu poole. Sirutasin käe välja ja ta lakkus seda. Otsekohe oli mu ranne Vixeni hammaste vahel ja ta hoiatav aarh! ütles sama selgelt kui jutt, et kui ma võõrale veel tähelepanu pööran, siis ta hammustab.

Võtsin ta paksu kaela tagant vasaku käega kinni, raputasin teda tõsiselt ja ütlesin:

“Vixen, kui sa teed seda uuesti, siis viin su verandale. Pea meeles!”

Ta mõistis mind hästi, kuid hetkel, mil ta lahti lasksin, haaras ta uuesti mu paremast randmest ja jäi ootama, kõrvad lidus ja keha lame, valmis hammustama. Suure koera saba mütsus vastu põrandat tagasihoidlikul ja rahusobitaval viisil.

Haarasin Vixenist teist korda kinni, tõstsin ta voodist välja nagu jänese (ta vihkas seda ja haukus meeletult) ja tõstsin ta verandale, nagu olin lubanud, nahkhiirte ja kuuvalguse juurde. Ta hakkas ulguma. Siis hakkas ta haukuma – mitte minu, vaid bullterjeri peale – kuni köhis kurnatusest. Siis jooksis ta ümber maja ja proovis iga ust. Siis läks ta talli ja haukus, nagu prooviks keegi hobuseid varastada, mis oli tema vana trikk. Viimaks tuli ta tagasi ja ta nuhutav klähvimine ütles: „Ma olen hea! Lase mind sisse ja ma olen hea!”

Ta lasti sisse ja ta kiirustas oma vaibale. Kui ta oli rahunenud, sosistasin teisele koerale: „Võid lebada voodijalutsis.” Bullterjer hüppas otsekohe voodile, ja kuigi tundsin, et Vixen raevust värises, ei julgenud ta enam protestida. Nii me magasime kuni hommikuni ja nad sõid koos minuga varast hommikusööki, kuni hobune oli valmis pandud, ja me läksime ratsutama. Ma ei usu, et bullterjer oli kunagi varem hobuse järel jooksnud. Ta oli erutusest metsik ja Vixen vingus ja lippas ja kihutas ja juhatas rongkäiku.

Läheduses asuvas külas oli üks paik, millest me tavaliselt möödusime ettevaatlikult, sest sinna kogunesid kõik ümberkaudsed kollased hulkuvad koerad. Nad olid poolmetsikud, nälgivad olendid, ja kuigi täielikud argpüksid, võis siiski üheksa või kümme tükki neist üheskoos rünnata ja tappa ja ära süüa inglise koera. Nende jaoks hoidsin varuks pikka piitsa.

Sel hommikul ründasid nad Vixenit, kes oli hobusest liiga kaugele eemale läinud.

Bullterjer kündis tolmu üles meist viiskümmend jardi tagapool, veereldes päikese käes ja naeratades nagu bullterjerid ikka. Kuulsin Vixeni klähvatust; pool tosinat peni ümbritsesid teda, valge viirg jõudis minuni, tolmupilv kerkis Vixeni lähedalt, ja kui see selgines, nägin üht murtud seljaga suurt koera maas lebamas ja bullterjerit teist koera maha virutamas. Vixen taandus mu piitsa kaitse alla ja bullterjer sörkis minu juurde, naeratades veel rohkem kui enne, kaetud oma vaenlaste verega. Seepärast otsustasin hakata teda hüüdma Verise Rinnaga Garmiks, kes oli omal ajal tähtis isik, ehk lühidalt Garmiks. Ütlesin talle ettepoole nõjatudes, mis ta ajutiseks nimeks saab. Ta vaatas üles, kui ma seda kordasin, ja siis tormas minema. Hüüdsin: „Garm!” Ta peatus, sööstis tagasi ja vaatas, mis ma soovin.

Siis nägin, et mu sõdurist sõbral oli õigus ja et see koer teadis ja oli rohkem väärt kui inimene. Pärast ratsasõitu andsin käsu, mida Vixen tundis ja vihkas. „Minge pesema!” ütlesin ma. Garm mõistis sellest osa ja Vixen tõlkis ülejäänu ja nad lonkisid süngelt minema. Kui ma tagumisele verandale tagasi tulin, oli Vixen pestud lumivalgeks ja ta oli väga uhke enda üle, kuid koerapoiss ei puudutanud Garmi mingil juhul, kui mina kõrval ei seisnud. Seepärast ootasin, kuni teda nühiti, ja Garm, seep vahutamas pruunis peas, vaatas minu poole, et olla kindel, kas ta peab seda taluma. Ta teadis väga hästi, et koerapoiss täitis vaid käske.

“Teinekord,” ütlesin koerapoisile, „pesed suurt koera koos Vixeniga, kui ma nad koju saadan.”

“Kas ta teab seda?” küsis koerapoiss, kes tundis koerte käitumist.

“Garm,” ütlesin, “järgmine kord pestakse sind koos Vixeniga.”

Teadsin, et Garm mõistab seda. Tõesti, järgmisel pesupäeval, kui Vixen nagu tavaliselt mu voodi alla põgenes, vaatas Garm kahtlevat koerapoissi, astus kohale, kus teda oli eelmisel korral pestud, ja jäi jäigalt vanni seisma.

Kuid pikad päevad mu kabinetis väsitasid teda väga. Võisime kolmekesi kodust lahkuda kell pool üheksa ja tulla koju kell kuus või hiljem. Vixen teadis seda rutiini ja jäi mu laua all magama, kuid Garmile olid kitsendused raskeks katsumuseks. Üldiselt istus ta verandal, vaadates välja puiesteele, ja ma teadsin hästi, mida ta ootas.

Vahel liikus mööda kompanii sõdureid teel kindlusesse ja Garm jooksis edasi, et neid uurida, või sisenes kontorisse univormis ohvitser ning oli haletsusväärne näha, kuidas vaene Garm tervitas riietust – mitte meest. Ta hüppas tema najale, nuusutas ja haukus lõbusalt, siis jooksis ukse juurde ja jälle tagasi. Ühel pärastlõunal kuulsin teda täiest hingest haukumas – mida ma polnud kunagi varem kuulnud – ja ta kadus. Kui ma päeva lõpus aia tagaossa läksin, hüppas valges vormis sõdur üle müüri selle kaugemas otsas ja Garm, kes mind vastu võttis, oli alles üks lõbus koer. Seda juhtus kaks või kolm korda nädalas kuu jooksul.

Teesklesin seda mitte märkavat, kuid Garm teadis ja Vixen teadis. Garm lipsas kella nelja paiku kontorist kodu poole, nagu tahaks vaid vaadet imetleda, ja tegi seda nii vaikselt, et kui poleks olnud Vixenit, poleks ma seda märganud. Armukade väike koer laua all turtsus ja norsatas, just küllalt valjusti, et juhtida mu tähelepanu põgenemisele. Garm käis väljas vahel nelikümmend korda päevas ja Vixen ei liigutanudki, aga kui ta hiilis välja, et kohtuda oma tõelise isandaga minu aias, rääkis Vixen sellest mulle omas keeles. Sellega püüdis ta mulle tõestada, et Garm ei kuulu päriselt perekonda. Nad olid kogu aeg parimad sõbrad, kuid Vixen selgitas mulle, et ma ei tohi unustada, et Garm ei armasta mind nii nagu tema.

Ma ei oodanudki seda. See koer polnud minu oma ega saanud selleks ka kunagi – ja ma teadsin, et ta oli sama õnnetu kui ta peremees, kes kõndis kaheksa miili päevas, et teda näha. Seepärast paistis mulle, et mida rutem nad jälle kokku jäävad, seda parem kõigile. Ühel pärastlõunal saatsin Vixeni üksi koju koeravankris (Garm oli varem läinud) ja ratsutasin kasarmusse oma teise sõbra juurde, kes oli iiri sõdur ja koeraisanda suur sõber.

Selgitasin kogu lugu ja lõpetasin:

“Ja nüüd on Stanley minu aias ja nutab oma koera pärast. Miks ta teda tagasi ei võta? Nad on mõlemad õnnetud.”

“Õnnetu! Selle väikese mehe elus pole enam mõtet. Kuid see on tema kinnisidee.”

„Mis on tema kinnisidee? Ta reisib viiskümmend miili nädalas, et seda peni näha, ja teeskleb mind mitte nägevat, kui mind teel kohtab, ja mina olen sama õnnetu kui temagi. Sunni teda koera tagasi võtma.”

„See on karistus, mille ta on endale ise seadnud. Ütlesin talle nalja tehes tol õhtul, kui olid ta naha päästnud, kui ta oli purjus – ütlesin, et kui ta oleks katoliiklane, siis karistaks ta ennast. Ta lahkus selle kinnisideega oma väikeses peas ja portsu palavikuga ning arvas, et karistuseks sobiks kõige paremini, kui ta annaks oma koera sulle pandiks.”

“Missuguseks pandiks? Ma ei taha Stanleylt pante.”

“Et ta hästi käituks. Ta on nüüd kaine ja nüüd pole enam meeldiv temaga suhelda.”

“On ta andnud mingi vande?”

„Kui oleks nii, ei peaks ma muretsema, sest vannetest võib kolme kuu pärast loobuda. Ta ütles, et ei näe seda koera enam kunagi, ja et ta jääb niimoodi alatiseks kaineks. Vaat niisugused on tema kinnisideed. Kuidas koer seda talub?”

„Nagu mees. Ta on parim koer Indias. Kas sa ei suuda Stanleyd sundida teda tagasi võtma?”

“Ma ei saa teha rohkem, kui olen teinud. Kuid tema oma mõttest ei loobu. Ta kannab karistust. Arstid tahavad teda mägedesse saata. Mis sa sellest arvad?”

Indias oli tavaks saata teatud hulk haigeid igast rügemendist Himaalaja sõjaväepunktidesse ja kuigi mehed peaksid nautima seal jahedust ja rahu, tunnevad nad puudust all olevate barakkide seltskonnast ja teevad oma parima, et mitte sinna minna. Tundsin, et see võiks vaest meest aidata, seepärast lahkusin Terrence’ist lootusrikkalt, kuigi ta hüüdis mulle järele: “Ta ei võta seda koera, söör. Võite oma kuupalga peale kihla vedada. Te teate ta kinnisideid.”

Sel suvel saadeti haiged sellest rügemendist, kuhu kuulus mu sõber, mägedesse varakult, sest arstid arvasid, et jahedal ajal marssimine võiks teha neile head. Nende tee viis lõunasse, paika, mida kutsuti Umballaks, sada kakskümmend miili ja rohkemgi. Siis pidid nad itta pöörduma ja marssima mäest üles Kasaulisse või Dugshaisse või Subathoosse. Einestasin ohvitseridega õhtul enne nende lahkumist – nad pidid hommikul kell viis teele asuma. Oli kesköö, kui ma oma aeda astusin, ja mind üllatas valge kogu, kes hüppas üle aia.

“See mees,” ütles mu teener, „on olnud siin kella üheksast saadik ja koeraga rääkinud. Ta on täiesti hull. Ma ei ütelnud, et ta ära läheks, sest ta on olnud siin palju kordi varemgi ja koerapoiss ütles mulle, et kui ma käsiks tal ära minna, tapaks suur koer mu otsekohe. Ta ei soovinud teiega rääkida ja ta ei küsinud midagi juua ega süüa.”

“Kadir Buksh,” ütlesin, „see oli hästi tehtud, sest koer oleks sind kindlasti tapnud. Kuid ehk ei tule see valge sõdur enam tagasi.”

Garm magas sel õhtul halvasti ja niutsus läbi une. Kord hüppas ta üles selge, heliseva haukumisega ja kuulsin, kuidas ta saba liputab, kuni ärkab, ning haukumine vaibus ulgumiseks. Ta oli näinud und, et oli jälle koos oma isandaga, ja ma pidin peaaegu nutma hakkama. See oli kõik rumala Stanley süü.

Haigete väesalk tegi esimese peatuse mõne miili kaugusel oma barakkidest, Amritsari teel, kümne miili kaugusel minu majast. Juhuse tõttu sõitis üks ohvitseridest klubisse õhtust sööma (rännakul oli söök alati vilets) ja seal ma kohtasingi teda. Ta oli minu suur sõber ja ma teadsin, et ta armastas koeri väga. Tema lemmik oli suur paks retriiver, ja kuigi oli veel aprillikuu, hingeldas ja ähkis see ümmargune, pruun peni klubi verandal, nagu hakkaks lõhki minema.

“On hämmastav,” ütles ohvitser, „missuguseid vabandusi need haiged välja mõtlevad, et tagasi barakkidesse saada. Üks mees minu kompaniist ütles, et ta peab minema tagasi väeossa, et maksta võlga, mille ta oli unustanud. See mõte hämmastas mind nii väga, et ma lasksin tal minna, ja ta logistas vankril minema, sama rõõmus kui Punch. Kümme miili, et võlga maksta! Huvitav, mis see tegelikult oli?”

„Kui sõidutad mind koju, siis arvan, et saan sulle näidata,” ütlesin.

Niisiis sõitis ta koos oma retriiveriga minu maja juurde ja teel rääkisin talle loo Garmist.

„Imestasingi, kuhu see peni kadus. Ta oli parim koer rügemendis,” ütles mu sõber. „Pakkusin väikesele mehele tema eest kuu aega tagasi kakskümmend ruupiat. Kuid ta on pantvang, ütled sa, et Stanley hästi käituks. Stanley on parim mees, kes mul on, kui ta tahab.”

„Seepärast ta ongi,” ütlesin. „Teisejärguline mees ei võtaks asja nii südamesse, nagu tema on seda teinud.”

Sõitsime vaikselt aia kaugema nurga juurde ja hiilisime ümber maja. Seal oli paik müüri lähedal, kus kasvasid tamariskipuud ja kus Garm hoidis oma konte. Isegi Vixenil polnud lubatud seal lähedal istuda. Täies India kuuvalguses võisin näha valget univormis kogu koera kohale kummardumas.

„Hüvasti, vanapoiss,” kuulsime Stanley häält. „Taeva pärast, ära lase end mõnel räpasel hulkurkoeral pureda ja hulluks ajada. Kuid sina oskad enda eest hoolitseda, vanapoiss. Sa ei joo end täis ega jookse ringi oma sõpru hammustades. Sa võtad oma kondi ja sööd oma küpsist ja tapad oma vaenlast nagu härrasmees. Ma lähen ära – ära ulu! – ma lähen Kasaulisse ega saa sind enam näha.”

Kuulsin, kuidas ta hoidis Garmi nina, kui koer ulguda püüdis.

“Sina jää siia ja käitu korralikult – ja mina lähen ära ja püüan käituda korralikult – ja ma ei tea, kuidas sinust lahkuda. Ma ei tea.”

„Arvan, et see on neetult rumal,” sõnas ohvitser, patsutades oma rumalat töntsakat vana retriiverit. Ta kutsus reameest, kes püsti hüppas, tema poole marssis ja au andis.

„Sina siin?” küsis ohvitser pead kõrvale pöörates.

„Jah, sir, kuid ma olin just tagasi tulemas.”

„Lahkun siit kell üksteist oma vankris. Sa tuled minuga. Ma ei saa lubada, et haiged mehed igal pool ringi jookseksid. Kanna endast ette kell üksteist, siinsamas.”

Me ei öelnud midagi, kui me sisse läksime, kuid ohvitser pomises midagi ja tõmbas oma retriiverit kõrvast.

Too oli tänamatu, ülesöönud uksematt ja mitte koer; ja kui ta komberdas mu kööki, et talle süüa antaks, tuli mul suurepärane idee.

Kell üksteist polnud ohvitseri koera kusagil ja mees lõi kohutavat lärmi. Ta kisas ja karjus ja vihastas ja tuhnis mu aias ringi pool tundi.

Siis ütlesin:

“Ta tuleb kindlasti hommikul tagasi. Sõitke Stanleyga minema ja ma leian eluka üles ja toon ta tagasi.”

“Eluka?” küsis ohvitser. “Ma hindan seda koera märkimisväärselt rohkem kui ühtegi meest, keda tean. Sul on väga kerge rääkida, sest sinu koer on ju siin.”

Seda ta oli – mu jalgade juures – ja kui ta oleks kadunud olnud, oleks elu mu majas peatunud kuni tema tagasitulekuni. Kuid mõned inimesed armastavad koeri, kes pole väärt piitsalöökigi. Mu sõber pidi viimaks ära sõitma Stanleyga tagaistmel ja siis ütles koerapoiss:

„Mis loom see Bullen Sahibil ometi on? Vaata teda!”

Läksin poisi hütti ja paks vana tolgus lebas matil, kenasti ketti pandult, suu kinni köidetud. Ta pidi olema kuulnud umbes kakskümmend minutit oma isanda hõikeid, kuid ta polnud teinud katsetki tema juurde minna.

„Tal pole nägu,” ütles koerapoiss põlglikult. “Ta on punniar-kooter (spanjel). Ta ei püüdnudki oma suud lahti saada, kui ta isand kutsus. Vixen-baba oleks aknast välja hüpanud ja Suur Koer oleks mu tapnud oma lõuapäraga. On tõsi, et on olemas igasuguseid koeri.”

Stanley ilmus järgmisel õhtul välja. Ohvitser oli saatnud ta neliteist miili rongiga minu juurde, kirjas paludes, et ma retriiveri tagasi tooksin, kui olen ta leidnud, ja kui mitte, siis pakuksin tohutut tasu tema leidjale. Viimane rong laagrisse väljus kell pool üksteist ja Stanley ajas kella kümneni Garmiga juttu. Ma palusin ja nõudsin ja isegi ähvardasin bullterjeri maha lasta, kuid väike mees oli kindel kui kalju, kuigi ma pakkusin talle head lõunasööki ja rääkisin temaga väga tõsiselt. Garm teadis sama hästi kui minagi, et see oli viimane kord, kui võisin loota seda meest näha, ja järgnes Stanleyle nagu vari. Retriiver ei öelnud midagi, vaid lakkus pärast sööki huuli ja vantsis minema, heitmata pilkugi hapu näoga koerapoisile.

Nii oli viimane kohtumine möödas ja ma tundsin end sama armetult kui Garm, kes oli terve öö magades oianud. Kui me kontorisse jõudsime, leidis ta endale koha laua all Vixeni lähedal ja jäi sinna, kuni koju läksime. Enam ei jooksnud ta verandale, ei hiilinud minema, et Stanleyga vargsi vestelda. Kui ilm muutus kuumemaks, oli koertel keelatud joosta vankri kõrval, nad pidid istuma minu juures, Vixeni pea oli mu vasaku küünarnuki all ja Garm embas vasakpoolset käetuge.

Siin oli Vixen heas vormis. Ta pidi jälgima kogu liiklust, nagu härjavankreid, mis teed tõkestasid, ja kaameleid ja ponisid, nagu ka hoidma ülal oma väärikust, kui ta möödus madalamatest sõpradest, kes tolmus jooksid. Ta ei klähvinud kunagi klähvimise pärast, vaid ta kime, vali hääl oli tuntud kõikjal üle puiestee ja teiste meeste terjerid klähvisid vastuseks ja härjajuhid vaatasid üle õla ja andsid meile irvitades teed.

Kuid Garm ei hoolinud niisugustest asjadest. Ta suured silmad jälgisid horisonti ja ta kohutav suu oli suletud. Kontoris oli veel üks koer, kes kuulus mu ülemusele. Me kutsusime teda Raamatukoguhoidja Bobiks, sest ta kujutles alati olematuid rotte raamaturiiulite taga ja tiris neid küttides välja pooled vanad ajalehehunnikud. Bob püüdis Garmiga sõprust soetada, kuid Garm ei julgustanud teda. Bob tavatses piiluda ukse tagant, ähkides: „Rotid! Tule kaasa, Garm!” ja Garm tõstis ühe käpa üle teise ja keeras end ringi, jättes Bobi vinguma oma ükskõikse selja taha. Kontor oli neil päevil peaaegu sama rõõmus kui hauakamber.

Kord ja ainult kord nägin, et Garm oli ümbritsevaga rahul. Ta oli ühel pühapäevahommikul Vixeniga loata välja lipsanud ja väga noor ning rumal suurtükimees (ta patarei oli just jõudnud sellesse maailmajakku) püüdis neid mõlemaid varastada. Vixen teadis muidugi küllalt hästi, et sõduritelt pole hea toitu vastu võtta, ja pealegi oli ta just lõpetanud oma hommikusöögi. Seepärast sörkis ta tagasi suure tüki lambalihaga, mida meie väeosadele pakutakse, pani selle minu verandale ja vaatas üles, et mida ma mõtlen. Küsisin temalt, kus oli Garm, ja ta jooksis hobuse ees, et mulle teed näidata.

Umbes miili kaugusel teel jõudsime oma suurtükimeheni, kes istus väga jäigalt dreenitoru serval, räpane taskurätt põlvedel. Garm oli tema ees ja paistis üsna rahulolevana. Kui mees liigutas jalga või kätt, paljastas Garm vaikides hambad. Katkine nöör rippus ta kaelarihma küljes ja teine pool lebas sellest tõendusmaterjalina suurtükimehe käes. Mees selgitas mulle otse ette vaadates, et ta oli kohanud seda koera (ta nimetas teda hirmsate nimedega) üksi kõndimas ja tahtis viia teda väeossa, et teda tapetaks kui isandata hulkurit.

Ütlesin, et mulle ei paista Garm isandata koerana, kuid ta võib võtta ta endaga kaasa väeossa, kui peab paremaks. Ta vastas, et ei hooli sellest. Ütlesin, et ta tagasi väeossa läheks. Ta vastas, et ei taha minna sellisel tunnil, kuid teeb, nagu ütlen, niipea, kui olen koera ära kutsunud. Käskisin Garmil teda väeossa viia ja Garm saatis teda tõsiselt väravani, poolteist miili kuuma päikese all, ja ma ütlesin valvurile, mis oli juhtunud, kuid noor suurtükimees oli vihasem kui vaja, kui nad kõik naerma hakkasid. Talle räägiti, et juba mitmed rügemendid olid püüdnud omal ajal Garmi röövida.

Sel kuul olid saabunud tõeliselt kuumad ilmad ja koerad magasid vannitoas jahedatel märgadel kividel, kus asus vann. Igal hommikul, niipea, kui teener mu vanni täitis, hüppasid nad sisse, ja igal hommikul täitis mees vanni ka teist korda. Ütlesin talle, et ta võiks koerte jaoks kaussi kasutada. “Ei,” ütles ta naeratades, “see pole neil kombeks. Nad ei mõista. Pealegi, suures vannis on neil rohkem ruumi.”

Punkah’* (*teatud suur lehvik Indias, mida liigutasid kulid nööride abil) kulid, kes tõmbasid lehvikute nööre päeval ja ööl, õppisid Garmi hästi tundma. Koer märkas, et kui kõikuv lehvik peatus, siis ma hüüdsin kuli ja palusin, et ta teeks ühe pika tõmbe. Kui mees magas, siis ma äratasin ta üles. Ta avastas ka, et oli tore lebada lehviku all õhuvoolus. Ehk oli Stanley õpetanud talle seda barakkides. Igal juhul, kui lehvik peatus, urises Garm kõigepealt ja heitis pilgu nöörile, ja kui see meest ei äratanud, nagu juhtus harva, siis astus ta magaja juurde ja haugatas talle kõrva. Vixen oli tark väike koer, kuid ta ei tegelenud kunagi lehviku ja kuliga, seepärast oli Garm see, kes pakkus mulle tänulikke unetunde jahedas õhus. Kuid ta oli omadega täiesti läbi, sama õnnetu kui inimolend, ja oma õnnetuses klammerdus mu külge nii väga, et teised mehed märkasid seda ja olid kadedad. Kui ma liikusin ühest toast teise, siis Garm järgnes mulle; kui mu sulepea peatus, torkas Garm pea mulle pihku; kui ma poolärkvel padjal pöörasin, oli Garm üleval ja minu kõrval, sest ta teadis, et ma olin ta ainus side tema isandaga, ja päeval ja ööl, ööl ja päeval küsisid ta silmad vaid üht: „Millal see lõpeb?”

Niimoodi koos koeraga elades ei pannud ma tähelegi, et kuum ilm häiris teda tavalisest rohkem, kuni ühel päeval ütles üks mees klubist: „See sinu koer sureb nädala või kahega. Ta on paljas vari.” Siis andsin Garmile rauda ja hiniini, mida ta vihkas, ja muutusin väga murelikuks. Ta kaotas isu ja Vixenil lubati süüa tema einet tema enda silme all. Isegi see ei pannud teda toitu neelama ja me viisime ta arsti juurde, parima meestohtri juurde, kes seal oli. Tema juures oli ka naisarst, kes ravis kuningate haigeid naisi, ja kogu India veterinaarteenistuse peainspektor. Nad arutasid tema sümptoome ja ma rääkisin neile tema lugu ning Garm lebas sohval, lakkudes mu kätt.

„Ta sureb murtud südame tõttu,” ütles naisarst äkki.

„Ausõna,” ütles peainspektor, “usun, et Mrs. Macrael on täiesti õigus nagu alati.”

Parim meestohter kirjutas retsepti ja peainspektor kontrollis selle üle, et olla kindel, kas rohud on koera jaoks õiges proportsioonis; ja esmakordselt oma elus lubas meie tohter, et tema retsept üle vaadataks. See oli tugev toonikum ja pani kalli poisi nädalaks või kaheks jalgadele; siis jäi ta jälle kõhnaks. Palusin, et mees, keda ma tundsin, viiks ta endaga üles mägedesse, ja too tuli ukse juurde, arstikott pakitud kõige nähtavamale kohale. Garm erutus otsekohe. Ta karv kerkis seljal turri, ta istus minu ette ja urises kõige kohutavamal viisil, mida olen kunagi koera suust kuulnud. Ütlesin oma sõbrale, et ta otsekohe lahkuks, ja niipea, kui ta tõld oli aiast kadunud, pani Garm oma pea mu sülle ja vingus. Niisiis teadsin ta vastust ja pühendusin Stanley aadressi otsimisele.

Minu kord mägedesse minna tuli augusti lõpus. Meile lubati aastas kolmkümmend päeva puhkust, kui keegi haigeks ei jää, ja me ootasime väga seda armuaega. Mu ülemus ja Raamatukoguhoidja Bob olid esimesena puhkusel, ja kui nad ära olid, tegin kalendri, nagu ma alati tegin, riputasin selle oma voodi päitsisse ja rebisin iga päev ühe lehe ära, kuni nad tagasi tulid. Vixen oli käinud koos minuga mägedes viis korda ja ta hindas külma ja niiskust ja ilusaid lõkketulesid sama palju kui minagi.

“Garm,” ütlesin, “me läheme tagasi Stanley juurde Kasaulis. Kasauli-Stanley; Stanley-Kasauli.” Ja ma kordasin seda kakskümmend korda. See polnud tegelikult Kasauli, vaid üks teine koht. Siiski oli mul meeles, mida Stanley oli minu aias viimasel õhtul öelnud, ja ma ei julgenud nime muuta. Siis hakkas Garm värisema, haugatas ja hüppas mulle otsa, kepsutades ja saba liputades.

„Mitte praegu,” ütlesin kätt sirutades. „Kui ma ütlen, et lähme, siis me lähme, Garm.” Võtsin välja väikese tekist mantli ja laia krae, mida Vixen alati mägedes kandis, et kaitsta teda külmade tuuleiilide ja varastavate leopardide eest, ja ma lasksin neil kahel seda nuusutada ja sellest vestelda. Mida nemad ütlesid, ma ei tea, kuid see tegi Garmist uue koera. Ta silmad särasid ja ta haukus lustlikult, kui ma temaga rääkisin. Ta sõi oma toitu ja tappis oma rotte kolme järgmise nädala jooksul, ja kui ta vinguma hakkas, pidin vaid ütlema: “Stanley-Kasauli; Kasauli-Stanley,” et teda ellu äratada. Soovin, et oleksin sellele varem mõelnud.

Mu ülemus tuli tagasi, päevitusest pruun ja väga vihane, leides, et tasandikul on nii kuum. Samal pärastlõunal hakkasime meie kolmekesi ja Kadir Buksh pakkima oma puhkuseasju, Vixen hüppas härjavankrisse ja sellest välja kakskümmend korda minutis ja Garm irvitas kõige üle ja mütsutas sabaga vastu põrandat. Vixen teadis reisimisrutiini sama hästi, nagu ta teadis mu kontoritööd. Ta sõitis jaama laule lauldes, vankri esimesel istmel, kui Garm istus koos minuga. Vixen otsis endale platvormi segaduses teed, kiirustas vagunisse, nägi, kuidas Kadir Buksh ööseks mulle voodit tegi, ja sai oma joogi kätte. Garm järgnes talle (rahvas andis talle teed) ja istus patjadele, silmad lõõmamas ja saba pekslemas.

Jõudsime Umballasse kuumal udusel koidikul, neli või viis meest, kes olid üksteist kuud kõvasti tööd teinud orus küpsedes – kahehobuse reisikaarikud pidid viima meid üles Kalkasse mägede jalamil. Garmi jaoks oli see kõik uus. Ta ei mõistnud tõldu, kus võis lebada täies pikkuses oma asemel, kuid Vixen mõistis ja hüppas otsekohe oma kohale, Garm kannul. Kalka tee oli enne, kui raudtee ehitati, umbes nelikümmend seitse miili pikk ja hobuseid vahetati iga kaheksa miili järel. Enamik neist tõrkus ja peksles ja perutas, kuid nad pidid minema ja paremini kui tavaliselt, sest Garmi vali haukumine kannustas neid.

Pidime jõest läbi minema, meie neli härga tõmbasid tõlda ja Vixen pistis pea uksest välja ja pidi peaaegu vette kukkuma, kui ta juhtnööre andis. Garm oli vaikne ja uudishimulik ja vajas kinnitust Stanley ja Kasauli kohta. Nii me veeresime, haukudes ja klähvides, Kalkasse einestama ja Garm sõi küllalt kahe jaoks.

Pärast Kalkat keerles tee mägede vahel ja me võtsime kaherattalise kaariku viletsate ponidega, keda vahetati iga kuue miili järel. Simlas ei unistanud tol ajal keegi raudteest, sest tee kerkis seitsme tuhande jala kõrgusele. See oli rohkem kui viiskümmend miili pikk ja tavaline kiirus oli just niisugune, nagu ponid minna jõudsid. Siin juhtis Vixen jälle Garmi ühest tõllast teise, hüppas tagaistmele ja haukus. Jahe tuul lumeväljadelt kohtas meid Kalkast viie miili kaugusel ja ta vingus oma mantli järele, targalt kartes külmetuda. Olin teinud ühe ka Garmi jaoks ja kui me jõudsime külmade tuulte kätte, panin selle talle selga ja Garm näris seda mõistmatult, kuid arvan, et ta oli tänulik.

„Jai, jai, jai!” laulis Vixen, kui me kurve võtsime.

„Tuut-tuut-tuut!” kõlas juhi signaal ohtlikel kohtadel. „Jou, jou!” haukus Garm. Kadir Buksh istus eesistmel ja naeratas. Isegi tema oli rõõmus, saades eemale tasandike kuumusest, mis aurasid meie taga. Ikka ja jälle kohtasime meest, kes läks alla tööd tegema, ja ta küsis: „Missugune seal all on?” ja mina hüüdsin: „Kuumem kui ahjus. Kuidas seal ülal on?” ja tema hüüdis vastu: „Täiuslik!” ja me olimegi läinud.

Äkki ütles Kadir Buksh üle õla: „Siin on Solon,” ja Garm norsatas sealt, kus ta lebas, pea minu põlve peal. Solon on ebameeldiv väike barakklaager, kuid tema heaks küljeks on jahedus ja tervislik õhk. Seal on kõik lage ja tuuline ja üldiselt peatutakse seal lähedal asuvas puhkemajas, et midagi süüa. Astusin välja ja võtsin mõlemad koerad kaasa, kuni Kadir Buksh teed tegi. Üks sõdur ütles, et leiame Stanley „sealt väljast”, noogutades peaga palja künka suunas.

Kui me ronisime selle tippu, märkasime Stanleyd ennast, kes oli mulle kogu selle mure põhjustanud, istumas kaljul, nägu käte vahel ja mantel ümber tõmmatud. Ma pole kunagi oma elus näinud midagi nii üksildast ja hüljatut nagu see väike mees, küürus ja mõttes, suurel hallil mäenõlval.

Siis jättis Garm mu maha.

Ta lahkus sõnatult, ja niipalju, kui nägin, jalgu liigutamata, ta heitis oma keha läbi õhu ja ma kuulsin matsatust, kui ta Stanleyni jõudis, lüües väikese mehe pikali. Nad veerlesid koos maas, hüüdes ja klähvides ja kallistades. Ma ei näinud, kus oli koer ja kus mees, kuni Stanley püsti tõusis ja nutma hakkas.

Ta ütles, et teda piinavad palavikuhood ja ta on väga nõrk. Ta paistis ka niisugusena, aga juba minu vaatamise ajal paistsid nii mees kui koer kosuvat, täpselt nagu kuivatatud õunad paisuvad vees. Garm oli samaaegselt ta õlal, rinnal ja jalal, nii et Stanley rääkis nagu Garmi pilve seest – neelatava, nuuksuva, orjaliku Garmi. Stanley ei öelnud midagi, mida ma mõista ei suutnud, välja arvatud et ta arvas end surevat, kuid tundis end nüüd päris hästi ja et ta ei anna Garmi enam kellelegi, pagana pihta.

Siis ta ütles, et tundis end näljaselt, januselt ja õnnelikult.

Me läksime puhkemajja teed jooma, kus Stanley toppis end täis sardiine ja vaarikamoosi ja õlut ja külma lambaliha ja marineeritud kurke, kui Garm tal otsas ei roninud, ja siis hakkasime koos Vixeniga edasi minema.

Garm nägi otsekohe, kuidas asi on. Ta jättis minuga kolm korda jumalaga, ulatades mulle üksteise järel mõlemad käpad, ja hüppas mulle õlale. Ta saatis meid umbes miilijagu, lauldes Hosiannasid nii valjusti kui suutis, ja jooksis siis tagasi oma isanda juurde.

Vixen ei teinud suudki lahti, aga kui saabus jahe hämarik ja me võisime mägede tagant näha Simla tulesid, tonksis ta ninaga mu mantlihõlma. Nööpisin selle lahti ja torkasin ta sisse. Siis nuhutas ta rahulolevalt ja jäi ruttu magama, pea mu rinnal, kuni Simla poole kihutasime, kaks neljast sel õhtul kõige õnnelikumast inimesest maailmas.